3-12-1377/33 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1377 Haldusasi J Ti kaebus Tallinna Vangla tekitatud 350 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 8. märtsi 2013. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – J T Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. märtsi 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-1377 ja teha asjas uus otsus, millega jätta J Ti kaebus rahuldamata. 3. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. jaanuaril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-1377 2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav J T esitas 07.05.2012 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 5- 18/19532 summas 350 eurot seoses asjaoluga, et ta pidi ajavahemikul 08.08.2011–21.04.2012 pesema külma vee ja majapidamisseebiga Tallinna Vangla poolt isiklikuks kasutamiseks antud kaussi, lusikat ja kruusi. Taotleja hinnangul on vangla sellega tahtlikult kahjustanud tema tervist, teotanud tema au ja head nime ning riivanud inimväärikust. Vangla peaks jagama kõigile kinnipeetavatele nõudepesuvahendit ja nõudepesusvamme, sest kui kinnipeetavatele väljastatakse kasutamiseks toidunõud, tuleb võimaldada neid ka puhtana hoida.

2. Tallinna Vangla jättis 29.06.2012 vastusega nr 5-18/19532-1 J. Ti kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vanglal puudub õigusaktidest tulenev kohustus väljastada kinnipeetavatele nõudepesuvahendit ja nõudepesusvamme. Söögivahendite pesemiseks vajaliku miinimumi – vee olemasolu – on vangla taganud. Tallinna Vangla hindab oma rahalisi vahendeid ja kaalub võimalust hakata kinnipeetavatele edaspidi väljastama vangla poolt ka nõudepesuvahendit. Taotleja tervisekaardist nähtuvalt on tema läbiv diagnoos arsti poole pöördumisel 2005. a autoavariist põhjustatud peavalud, millega kaasnevad unehäired. Tervisekaardist ei nähtu, et kinnipeetav oleks külma veega nõude pesemisest tingituna pidevalt haige (külmetushaigused), mistõttu ei ole tervisekahjustuse tekkimine tõendatud. Nõudepesuvahendi mitteväljastamine ei saa teotada isiku au ega head nime. Inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla vaid tõsise rikkumise korral, mille alla kinnipeetavale nõudepesuvahendi mitteandmine kuidagi ei kvalifitseeru (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3- 3-1-93-09). Taotleja viide inimväärikuse alandamisele on selgelt liialdatud.

3. J T esitas 03.07.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 350 eurot ja varalise kahju hüvitamiseks (paberite ja pastapliiatsite kulu) summas 10 eurot. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendas kaebaja sellega, et on pidanud temale antud toidunõusid 201 päeva jooksul pesema külma vee ja majapidamisseebiga, mis on ebatervislik ja ebasanitaarne. Kuna rasvaste nõude pesemine külma veega võtab väga kaua aega, on kaebajal tekkinud pidevad külmavärinad, nohu, köha ja peavalud. Vangla kohtleb kaebajat ka teiste kinnipeetavatega ebavõrdselt, sest osadele üksustele nõudepesuvahendit antakse. Kaebajal endal ei ole nõudepesuvahendi ostmiseks piisavalt raha. Tallinna Vangla on tahtlikult kahjustanud kaebaja tervist, teotanud tema au ja head nime ning alandanud tema inimväärikust.

4. Tallinna Halduskohus võttis 15.11.2012 määrusega kaebuse menetlusse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ja tagastas kaebuse varalise kahju hüvitamise nõude osas.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.03.2013 otsusega J. Ti kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju eest summas 87,50 eurot.

Vaidlust ei ole selles, et J. T oli sunnitud 08.08.2011–21.04.2012 Tallinna Vanglas viibides pesema temale vangla poolt isiklikuks kasutamiseks väljastatud nõusid (kauss, lusikas ja kruus) külma veega ja nõudepesuvahendita. Samuti ei vaielda selle üle, et J. Ti isikuarvel puudus nimetatud perioodil piisav raha nõudepesuvahendi soetamiseks. Vaidlus on selle üle, kas vanglal oli kohustus väljastada kaebajale nõudepesuvahendit temale isiklikus kasutamiseks antud nõude pesemiseks, ning kas külma veega ja ilma nõudepesuvahendita nõude pesemisest sai kaebajale tekkida mittevaraline kahju.

3-12-1377 3(6)

J. T leiab, et Tallinna Vangla on nõudepesuvahendi mitteväljastamisega teotanud tema au ja head nime ning sööginõude pidev nõudepesuvahendita ja külma veega pesemine kahjustas kaebaja tervist ja alandas tema inimväärikust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg-s 1 ja § 1047 lg-s 2 sätestatut arvestades ei saa nõudepesuvahendi väljastamata jätmine ja külma veega nõude pesemine kuidagi teotada kaebaja au ja head nime. Ka kaebaja tervisekaardi kannetest ei saa järeldada, et ta haigestus just seetõttu, et pidi vangla poolt temale isiklikuks kasutamiseks antud sööginõusid 08.08.2011–21.04.2012 pesema külma vee ja nõudepesuvahendita. Seega ei ole tõendatud külma veega nõude pesemisest J. Tile tervisekahju tekkimine.

Kuna aga J. T pidi oma sööginõusid külma vee ja nõudepesuvahendita pesema sedavõrd pika ajaperioodi jooksul, riivas see kaebaja inimväärikust ega olnud kooskõlas toiduhügieeni nõuetega. Vangistusseaduse (VangS) § 47 lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus aidata tagada toitlustamise vastavus hügieeninõuetele. Toidunõud kuuluvad lahutamatult toitlustamise juurde ning nende puhtus on üks osa toiduhügieeninõuetest. Tallinna Vangla kodukorra p-st

14.7.3 tuleneb küll kinnipeetavale kohustus pesta oma toidunõud ära ise, kuid miinimumvõimalused selle kohustuse täitmiseks peab tagama vangla. Vangla poolse kohustuse täitmiseks ei ole tänapäeva minimaalset elustandardit arvestades piisav kinnipeetavale nõude pesemiseks vaid külma vee kasutamise võimaldamine. Üldtuntuks tuleb pidada asjaolu, et musti toidunõusid ei ole pärast mõningase rasvasisaldusega toidu söömist võimalik külma veega pesta puhtaks ilma nõudepesuvahendita. Majapidamisseep ei ole alternatiiviks nõudepesuvahendile, sest see ei ole mõeldud nõude pesemiseks. Kinnipeetava panemine olukorda, kus ta on pika aja jooksul sunnitud oma sööginõusid mitmeid kordi päevas pesema üksnes külma veega, on ilmselgelt vastuolus VangS § 41 lg-s 1 toodud kohustusega kohelda kinnipeetavaid viisil, mis austab nende inimväärikust. Ebamugavused, mida kaebaja pidi antud juhul taluma, ei ole sellised, mis paratamatult kaasneksid vanglas kinnipidamisega. Toidunõude pikaajaline pesemine külma veega ja ilma nõudepesuvahendita on tänapäevases arenenud riigis inimväärikust alandav.

Kaebaja ei ole oma mittevaralise kahju hüvitamise nõude suurust (350 eurot) põhjendanud. Kuigi Tallinna Vangla jättis J. Ti õigusvastaselt ilma sooja veeta ja nõudepesuvahendita, mis põhjustas kaebajale tarbetut ebamugavust, ei olnud vajalik tema karistuse täideviimiseks, alandas teataval määral tema inimväärikust ja oli vastuolus toiduhügieeni nõuetega, ei oleks eelnimetatu eest 350 euro suurune hüvitis proportsioonis põhjustatud ebamugavuse suurusega. Kuna kohus pidas kaebaja väiteid põhjendatuks vaid osaliselt, tuleb vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamiseks mõista välja 1/4 taotletud summast (87,50 eurot). Kaebaja nõue 10 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks jääb rahuldamata, sest kaebaja ei ole põhjendanud, millest nimetatud kahju koosneb ning kuidas on see seotud asjaoluga, et ta pidi pesema sööginõusid külma veega ja nõudepesuvahendita.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta J. Ti kaebus tervikuna rahuldamata. Kaebuse osalise rahuldamise ja hüvitise väljamõistmise tinginud asjaolud ei ületa kogumis ega eraldivõetult minimaalset raskusastet, et rääkida inimväärikuse alandamisest. Kuna inimväärikuse alandamist ei ole toimunud, siis ei ole tekkinud ka kahju.

Tallinna Vangla kodukorra kohaselt peab kinnipeetav oma toidunõud ise ära pesema (vt kuni 31.01.2013 kehtinud Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud

3-12-1377 4(6) kodukorra p 14.7.3; alates 31.01.2013 kehtiva Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud kodukorra p 9.2). Apellant ei nõustu, et üksnes külma vee kasutamise võimaldamisega on Tallinna Vangla jätnud täitmata kohustuse tagada kinnipeetavatele miinimumvõimalused toidunõude pesemiseks ning et majapidamisseep ei ole alternatiiv nõudepesuvahendile. Statistikaameti andmetel elab Eestis ilma sooja veeta ligikaudu iga viies leibkond. Seega ei saa väita, et tänapäevast minimaalset elustandardit arvestades on vaid külma vee olemasolu ebapiisav. Vaidlusalusel perioodil kehtinud kodukorra p 1.3.8 (Tallinna Vangla direktori 02.10.2009 käskkirjaga nr 67 muudetud redaktsioonis) nägi ette, et maksejõuetule kinnipeetavale antakse vangla poolt kord kvartalis hügieenitarvete pakk, mis sisaldab isikule minimaalselt vajalikke hügieenitarbeid (hambapasta, hambahari, seep, majapidamisseep, tualettpaber ja ühekordsed raseerimisvahendid). Kaebaja ei ole hügieenipakkide väljastamist vaidlustanud. Nõusid saab pesta ka majapidamisseebiga, halduskohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Kinnipeetavatele väljastatakse hügieenipakis Flora 72%-list majapidamisseepi (185 gr), mis ohutuskaardi kohaselt kokkupuutel nahaga ei ärrita. OÜ Flora Kaubandus kvaliteedijuht Marika Karuks on 28.03.2013 e-kirjas kinnitanud, et majapidamisseebi koostises olevad ained ei ole koguses, mis oleks inimese tervisele kahjulikud. Kui majapidamisseepi kasutada nõude pesemiseks, siis tuleb kindlasti nõud hoolikalt veega üle uhtuda. Sama nõue kehtib ka spetsiaalse nõudepesuvahendi kasutamisel. Seega sobib majapidamisseep ka toidunõude pesemiseks ja on alternatiiviks nõudepesuvahendile. Vett ja majapidamisseepi kasutades sai kaebaja pesta toidunõusid kooskõlas toiduhügieeni nõuetega.

Tallinna Vangla ei ole riivanud J. Ti inimväärikust. Inimväärikuse mõiste on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipidamisasutuses kogeda. Karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada isikule rohkem kannatusi kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme (vt nt 28.09.2000 otsus Messina vs. Itaalia, nr 2; 24.07.2001 otsus Valašinas vs. Leedu; 10.07.2001 otsus Price vs. Ühendkuningriik; 27.06.2000 otsus Ilhan vs. Türgi; 05.04.2005 otsus Nevmerzhitsky vs. Ukraina; 16.06.2005 otsus Labzov vs. Venemaa; 09.06.2005 otsus I.I. vs. Bulgaaria). Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on külma vee ja majapidamisseebiga nõude pesemise inimväärikust alandavaks pidamine asjakohatu ja ilmselgelt liialdatud. Tallinna Vangla ei ole rikkunud VangS § 41 lg-st 1 tulenevaid nõudeid. J. T ei ole tõendanud, et kohtlemine tõi talle kaasa negatiivseid tagajärgi (s.o avaldas talle üldse mingit vaimset või füüsilist mõju). Paljasõnaline väide inimväärikuse alandamisest ei ole piisav. Kui külma vee ja majapidamisseebiga nõude pesemine ei kahjustanud kinnipeetava tervist, siis ei saanud see tekitada ka piisavalt intensiivset mittevaralist kahju, mis oleks käsitletav inimväärikuse rikkumisena. Kaebajale olid tagatud nõude pesemiseks minimaalsed pesemistingimused. Kaebaja väited kahju tekkimise kohta on paljasõnalised. Halduskohus jõudis järeldusele, et kaebajale ei ole tervisekahju tekkinud.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel peab kohus juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja kohtupraktikast ning hüvitise suurus on ühiskonnas kokkuleppeline. Halduskohtu otsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest kaalutlustest või kriteeriumitest kohus hüvitise suuruse määramisel juhindus. Kohus ei ole

3-12-1377 5(6) väljamõistetud summa suurust kuidagi põhjendanud. Lisaks on halduskohus jätnud tähelepanuta, et rahas hüvitatakse ainult raskemad isikuõiguste riived.

7.

J. T apellatsioonkaebuse suhtes omapoolset seisukohta esitanud ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Tallinna Ringkonnakohus on 30.09.2013 otsuses nr 3-12-2347 (p 10) asunud seisukohale, et toidunõude puhtaks pesemine üksnes külma veega ei ole võimalik ning kui vangla on sätestanud kinnipeetavatele kohustuse ise oma toidunõud puhtaks pesta, siis tuleb vanglal luua selle kohustuse ja VangS § 47 lg 1 täitmiseks ka piisavad ja sobivad võimalused näiteks nõudepesuvahendi väljastamisega või sooja vee tasuta kasutamise võimaldamisega. Samuti on Tartu Ringkonnakohus tunnistanud 01.07.2009 otsuses nr 3-08-1418 (p 15) õigusvastaseks Tallinna Vangla poolt kinnipeetavale nõudepesuks vajalike vahendite väljastamata jätmise.

Erinevalt viidatud lahenditest on käesolevas vaidluses J. T nii vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kui ka halduskohtule esitatud kaebuses kinnitanud, et kasutas toidunõude pesemiseks majapidamisseepi, mida väljastati talle ka vangla poolt hügieenipakis. Tallinna Vangla on apellatsioonkaebusele lisanud andmed, millest nähtuvalt ei ole hügieenipakis väljastatav majapidamisseep Flora „72%“ oma koostisainete poolest inimese tervisele kahjulik. Apellandiga tuleb nõustuda, et majapidamisseepi on sarnaselt paljudele muudele puhastusvahenditele iseenesest võimalik kasutada ka nõudepesuks. Samas ei saa majapidamisseebi kasutamist toidunõude pesemiseks pidada tänapäeval tavapäraseks (harilikult leiab see kasutust siiski pesupesemisel) ja olukorras, kus nõudepesuks saab kasutada üksnes külma vett, ei ole ilmselgelt tegemist kuigi tõhusa vahendiga rasvaste toidunõude puhastamiseks (st isegi kui nõud saavad puhtaks, võtab see harilikust kauem aega). Muu hulgas on J. T kaebuse täiendustes usutavalt märkinud, et väljastatava hügieenipaki koosseisus olevast ühest majapidamisseebist ei jätku kogu kvartaliks nii toidunõude (3 × päevas) kui ka riiete (nt sokid, aluspesu) pesemiseks. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu lõppjäreldusega, et Tallinna Vangla ei taganud käesoleval juhul kinnipeetavale piisaval määral temale VangS § 47 lg 1 teisest lausest tulenevat õigust toitlustamisele vastavalt toiduhügieeni nõuetele ega ka võimalust täita omalt poolt vangla kodukorra p-s 14.7.3 sätestatud nõudepesukohustust.

9. Tallinna Vangla ebapiisavale tegevusele vaatamata leiab ringkonnakohus, et J. Ti kasuks mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmine ei olnud käesoleval juhul põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub seejuures täielikult halduskohtu hinnangutega seoses kaebaja väidetega temale tervisekahjustuse tekkimise ning tema au ja hea nime teotamise kohta. Vaidlusalune vangla tegevus ei saanud kuidagi teotada J. Ti au ja head nime ning tõendatud ei ole vangla tegevuse ja kaebaja haigusseisundite vahel põhjusliku seose esinemine. Ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata.

J. Ti inimväärikuse alandamise küsimuses märgib ringkonnakohus esmalt, et olulised ja pikaajalised kõrvalekalded toiduhügieeni nõuetest on oma olemuselt täiesti võrreldavad Tallinna Vangla viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites kajastatud juhtumitega ning võivad endast kujutada kinnipeetava inimväärikust alandavat kohtlemist. Ebahügieenilistelt toidunõudelt söömist ei saa mitte kuidagi pidada vangistusega paratamatult kaasnevaks ebamugavuseks. Sellele vaatamata nõustub ringkonnakohus apellandiga, et käesolevas asjas ei olnud J. Ti mittevaralise kahju hüvitamise nõude (osaline) rahuldamine põhjendatud.

3-12-1377 6(6) Halduskohus on rõhutanud kaebaja poolt külma veega ja nõudepesuvahendita toidunõude pesemise perioodi pikkust (s.o 08.08.2011–21.04.2012 ehk 201 päeva), kuid ei ole pööranud tähelepanu küsimusele, kas J. Til oleks olnud endal võimalik temale kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada. Kahjunõude rahuldamine võib olla riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldustegevuse vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning selle võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (nt Riigikohtu 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-18-12, p 21).

Samuti näeb RVastS § 7 lg 2 ette, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui toiming jäi õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Õigusaktid ei näe vanglale ette kohustust väljastada kinnipeetavale nimelt nõudepesuvahendit, mistõttu ei saa rääkida ka selle kohustuse täitmisega hilinemisest. Asja materjalidest ega menetlusosaliste seisukohtadest ei nähtu, et J. T oleks enne 07.05.2012 kahju hüvitamise nõude esitamist pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega nõudepesuvahendi väljastamiseks ning vangla keeldumise korral püüdnud temale nõudepesuvahendi väljastamist saavutada halduskohtu kaudu.

Vaidlusaluse perioodi pikkust (s.o üle kaheksa kuu) arvestades oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine olnud ilmselgelt võimalik ja puudub ka alus arvata, et J. T poleks olnud oma õiguste kaitse võimalustest teadlik, kuna ta on vangla tegevust halduskohtus korduvalt vaidlustanud ka varem (nt kõnealusel perioodil on ta esitanud Tallinna Vangla tegevuse peale halduskohtule 8 kaebust, samuti ringkonnakohtule 2 apellatsioonkaebust ja 7 määruskaebust; enne 08.08.2011 on J. T pöördunud haldusasjades erinevate kohtute poole veel 8 korral).

Kuna kaebaja on jätnud kasutamata võimaluse kahju tekkimist ära hoida ning oluliselt lühema perioodi puhul ei saaks ringkonnakohtu arvates mõistlikult tõusetuda küsimust kaebaja inimväärikuse süülisest alandamisest ja selle eest rahalise hüvitise väljamõistmisest (sh ei ole kaebaja väitnud, et ta poleks toidunõusid lõppastmes siiski puhtaks saanud ja oleks pidanud sööma mustadelt nõudelt, vaid heitnud ette üksnes nõudepesu ebatõhusust ja ebatervislikkust, kuid tervisekahju esinemine pole samas tõendamist leidnud), puudub käesoleval juhul J.

Ti kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alus.

10. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 08.03.2013 otsuse ja teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab J. Ti kaebuse tervikuna rahuldamata.

11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et riigilõivu tasumise kohustusest on olnud vabastatud nii J. T kaebuse esitamisel (Tallinna Halduskohtu 15.11.2012 määruse resolutsiooni p 1 alusel) kui ka Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse esitamisel (HKMS § 15 lg 2 ja § 104 lg 10 alusel). Menetlusosalised pole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid ka muude menetluskulude kandmise kohta. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda ning seda kaebaja puhul HKMS § 108 lg 1 alusel ja vastustaja puhul HKMS § 109 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets