3-12-2357/30 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask, Viive Ligi ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2357

Haldusasi

D. Z. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus-

ja migratsiooniosakonna 17.10.2012 otsuse nr 15.3-

3/667-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – D. Z.

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.02.2013 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

D. Z. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta D. Z. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. veebruari

2013. a otsus muutmata.

2. Jätta D. Z. taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Politsei- ja Piirivalveametilt

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 20.01.2014, välja arvatud

HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-12-2357

2(7)

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D. Z. esitas 22.06.2012 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) pikaajalise elaniku elamisloa

taotluse.

2. PPA

kodakondsus-

ja

migratsiooniosakond

keeldus

17.10.2012

otsusega

nr 15.3-3/667-1 D. Z. pikaajalise elaniku elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (VMS) §

237 lg 2 p 3 alusel. Otsuse kohaselt on D. Z. sündinud XXXXXX Eestis ning Vabariigi Valit-

suse 29.04.1997 korraldusega nr 298-k anti talle Eesti kodakondsus. 24.11.2000 anti D. Z.

Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning Vabariigi Valitsuse 10.03.2011 korraldusega nr

125 vabastati Eesti kodakondsusest tema enda sooviavalduse alusel. Kodakondsusest vabas-

tamisest teatati D. Z. 2011. a märtsis telefoni teel Eesti Vabariigi Suursaatkonnast Moskvas

ning paluti järele tulla Eesti kodakondsusest vabastamise teatisele ja võtta kaasa Eesti kodani-

ku pass. D. Z. ilmus saatkonda konsuli vastuvõtule alles 27.10.2011 sooviga taotleda pikaaja-

lise elaniku elamisluba Eestis. Kuna isikul polnud kaasas Eesti kodaniku passi, ei väljastatud

talle teatist Eesti kodakondsusest vabastamise kohta, vaid lepiti kokku, et D. Z. pöördub uuesti

saatkonda 31.10.2011, annab ära oma Eesti kodaniku passi ning talle väljastatakse teatis Eesti

kodakondsusest vabastamise kohta. Samuti selgitati talle, et pikaajalise elaniku elamisluba

saab taotleda vaid Eestis, mitte saatkonnas, ning Eestisse sisenemiseks tuleks tal taotleda vii-

sat. D. Z. ei ilmunud 31.10.2011 saatkonda ja tuli sinna alles 11.05.2012, mil talle väljastati

teatis Eesti kodakondsusest vabastamise kohta.

D. Z. saabus Eestisse Poola poolt välja antud Schengeni viisa alusel ja esitas 22.06.2012 PPA-

le pikaajalise elaniku elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 232 lg 3 alusel, mis

sätestab, et välismaalane, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse, on 6 kuu jooksul arvates Eesti

kodakondsuse kaotamisest vabastatud pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks nõutava Eestis

elamisloa alusel püsivalt vähemalt 5 aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse

esitamist elamise nõudest ja kehtiva tähtajalise elamisloa omamise nõudest. D. Z. tugineb as-

jaolule, et sai teatise Eesti kodakondsusest vabastamise kohta saatkonnast kätte 11.05.2012.

VMS § 232 lg 3 ei kohaldu D. Z. , sest teda teavitati Eesti kodakondsusest vabastamisest juba

2011. aasta märtsis telefoni teel ja konsuli vastuvõtul 27.10.2011 Eesti Vabariigi Suursaat-

konnas Moskvas. Seega oli ta vähemalt alates 27.10.2011 teadlik, et ta on Eesti kodakondsu-

sest vabastatud.

VMS § 232 lg 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on ela-

nud Eestis elamisloa alusel püsivalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku ela-

misloa taotluse esitamist (p 1), tal on kehtiv tähtajaline elamisluba (p 2) ning ta on kindlusta-

tud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses (p 4). VMS § 237

lg 2 p 3 alusel keeldutakse pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta

seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Osundatud säte on

imperatiivne, mistõttu PPA-l puudub elamisloa andmise otsustamisel kaalutlusõigus, kui taot-

leja puhul on tuvastatud, et elamisloa andmise tingimused pole täidetud. Isegi kui D. Z. kohal-

duks VMS § 232 lg 3, esineb tema suhtes elamisloa andmisest keeldumise alus, sest tal puu-

dub pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks nõutav Eesti ravikindlustus.

Pikaajalise elaniku elamisloa andmata jätmine ei riku D. Z. põhiseadusega (PS) kaitstavaid

õigusi, kuna ta on ise esitanud sooviavalduse enda vabastamiseks Eesti kodakondsusest. Pika-

ajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsusega ei piirata isiku õigusi viisa alusel

Eestit külastada või taotleda tähtajalist elamisluba Eestisse elama asumiseks. Pikaajalise ela-

3-12-2357

3(7)

niku elamisloa taotlemise regulatsioon on sätestatud välismaalastele, kes on Eestis pikka aega

elanud. Erisused on ette nähtud nende välismaalaste jaoks, kes on kaotanud Eesti kodakondsu-

se või ekslikult saanud Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi. D. Z. on aga välismaalane,

kelle elu ja töökorraldus on Venemaa Föderatsioonis. Kui isik soovib Eestisse elama asuda,

tuleb tal selleks taotleda tähtajalist elamisluba.

3. D. Z. esitas 09.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA kodakondsus- ja migrat-

siooniosakonna 17.10.2012 otsuse nr 15.3-3/667-1 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) kaebajal on õigus taotleda pikaajalise elaniku elamisluba VMS § 232 lg 2 alusel. Vasta-

valt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 62 lg 2 p-le 1 tehakse haldusakt kättetoimetamisega

teatavaks isikule, kelle õigusi sellega piiratakse või kellele haldusaktiga täiendavaid kohustusi

pannakse. Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 125 piirati kaebaja õigust siseneda Eesti riiki,

kus ta elas ise, elavad tema sugulased ning on tema sidemed; enne korralduse andmist oli tal

see õigus olemas. Järelikult on tegemist haldusaktiga, millega piirati kaebaja õigusi (kaebaja

jäi õigusest ilma), ning see oleks tulnud kaebajale kätte toimetada HMS-s sätestatud korras.

HMS § 25 lg 1 kohaselt toimetatakse haldusakt, kutse, teade või muu dokument menetlusosa-

lisele kätte postiga, dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt. Isegi kui

kaebajale oleks suuliselt teatatud Eesti kodakondsusest vabastamisest, ei saaks seda lugeda

haldusakti teatavakstegemiseks. Kaebaja sai enda kodakondsusest vabastamisest teada alles

11.05.2012, kui Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Moskvas väljastati talle teatis, et ta on Vaba-

riigi Valitsuse korraldusega nr 125 kodakondsusest vabastatud (tl 38). 2011. a kevadel teatati

kaebajale üksnes seda, et talle on mingisugune teatis, kuid selle sisu ei avaldatud. Ka

27.10.2011 konsuli vastuvõtul ei tehtud kaebajale suuliselt ega kirjalikult teatavaks, et ta on

Eesti kodakondsusest vabastatud, juttu oli üksnes elamisloa taotlusest töötamiseks, mida tõen-

dab ka vastustaja 24.08.2012 kiri. Kaebaja passi puudumise tõttu määrati talle uus aeg konsuli

juurde, kuid kaebaja enam konsuli juurde ei saanud. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt

adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Korraldus nr 125 hakkas see-

ga kehtima 11.05.2012 ning kaebajale, kes esitas pikaajalise elaniku elamisloa taotluse

22.06.2012, kohaldub VMS § 232 lg 3;

2) VMS § 232 lg 1 p 4 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib anda välismaalasele,

kes on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse (RaKS) või Eesti Vabariigi välislepingu tä-

henduses. Kaebaja töötas enne Eesti kodakondsusest vabastamist välismaal, mis on praegu

tavapärane, arvestades üldist majanduskriisi. Sellest tulenevalt pole tal võimalik olla kindlus-

tatud isik RaKS või välislepingu tähenduses. Samas on kaebaja tihti külastanud Eestit, kuna

Eestis elavad tema sugulased ja tal on Eestis sidemed. Kuna VMS § 232 lg 1 p-s 4 nimetatud

tingimust pole võimalik täita, tuleb kasutada seaduse analoogiat ja rakendada VMS § 120 lg 1,

mille kohaselt tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks oleva kindlustuskaitse nõude

täitmiseks peab välismaalasel olema kindlustusleping, mis tagaks välismaalase haigusest või

vigastusest tingitud ravikulude tasumise samas ulatuses ravikindlustatud isikuga taotletava

elamisloa kehtivusaja jooksul. Riigikohtu halduskolleegium on 05.06.2003 otsuses

nr 3-3-1-45-03 asunud seisukohale, et antud juhul on tegemist õigusliku probleemi lahendami-

sega seaduse analoogia abil. Paratamatu on, et sellisel juhul võib tekkida teatud määral normi-

de kollisioon. Kui aga lünga täitmisel on otstarbekas ja poolte huvisid järgiv vaid üks regulat-

sioon, siis tuleb kolleegiumi arvates samadest kaalutlustest, millest lähtudes analoogiline regu-

latsioon valiti, jätta kohaldamata analoogia kohaldamist takistav norm. Seega seaduse analoo-

gia ei ole haldusmenetluses välistatud. Kaebaja on vastustajale esitanud kinnituse, et elamisloa

väljastamisel kohustub ta sõlmima vastavasisulise kindlustuslepingu (vähemalt esialgseks

ajaks, kuna pärast võib ta juba asuda tööle). VMS § 232 lg 1 p 3 eesmärk on, et isiku ravikind-

lustus tagaks välismaalase haigusest või vigastusest tingitud ravikulude tasumise. Seega on

võimalik VMS § 120 lg 1 kohaldada, seda enam, et tegemist on sama seadusega.

3-12-2357

4(7)

4. PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata ja esitas lisaks vaidlustatud otsuses toodule

järgmised vastuväited:

1) VMS § 232 lg-s 3 toodud subjektidele on võimalik pikaajalise elaniku elamisluba erandi-

na anda tingimustel, et: 1) neil on püsiv legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks, 2) neil on

kindlustus ravikindlustuse seaduse tähenduses, 3) nad täidavad integratsiooninõuet, 4) neil on

rahvastikuregistris registreeritud elukoht, 5) ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest

keeldumise aluseks olevaid asjaolusid;

2) teatis D. Z. Eesti kodakondsusest vabastamise kohta jõudis 24.03.2011 Eesti Vabariigi

Suursaatkonda Moskvasse. Haldusasja juurde esitatud e-kirjavahetusest nähtub, et D. Z. helis-

tati ja paluti saatkonda teatisele järele tulla ning võtta kaasa Eesti kodaniku pass. D. Z. tuli

saatkonda alles 27.10.2011 koos vandeadvokaat O. N. , selleks oli ta eelnevalt konsuli vastu-

võtule aja broneerinud. Vestluse käigus selgus, et D. Z. soovib taotleda pikaajalise elaniku

elamisluba Eestis. Kuna D. Z. ei olnud kaasas Eesti kodaniku passi ning Eestisse sisenemiseks

puudus kehtiv viisa, lepiti apellandiga kokku, et ta tuleb uuesti saatkonda 31.10.2011, et välja

võtta Eesti Vabariigi kodakondsusest vabastamise tõend, anda ära Eesti Vabariigi pass ja taot-

leda Eestisse sõiduks Schengeni viisat. 31.10.2011 D. Z. Eesti Vabariigi Suursaatkonda

Moskvas ei ilmunud. D. Z. ilmus uuesti saatkonda 11.05.2012, mil sai kätte Eesti kodakond-

susest vabastamise tõendi;

3) kaebaja esitas 27.07.2010 Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Moskvas isiklikult sooviaval-

duse tema Eesti kodakondsusest vabastamiseks, seega oli tema tahe suunatud sellele, et ta

vabastataks Eesti kodakondsusest. Niisuguses olukorras on väär väita, et Eesti kodakondsusest

vabastamise korraldus piirab kaebaja õigusi. HMS § 25 sätestab haldusmenetluses dokumendi

kättetoimetamise viisid ja § 61 haldusakti kehtivuse eeldused. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib

haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Vastustaja ei nõustu

kaebaja väitega, et 2011. aasta kevadel teatati temale üksnes seda, et talle tahetakse väljastada

mingisugune teatis, kuid selle sisu ei avaldatud. Vabariigi Valitsuse korraldus nr 125 tehti

kaebajale teatavaks nii 2011. aasta märtsis telefonivestluses konsuliga kui ka 22.10.2011 kon-

suli vastuvõtul. Seega hakkas korraldus kehtima selle teatavaks tegemisest vähemalt alates

27.10.2011. Arvestades asjaolu, et kaebaja esitas isiklikult Eesti kodakondsusest vabastamise

sooviavalduse, on vähetõenäoline, et ta ei osanud arvata, missuguse teatisega on tegemist;

4) RaKS § 3 lg 1 kohaselt on ravikindlustuse kindlustusandja Eesti Haigekassa. VMS § 232

lg 1 p 4 eesmärk on võimaldada pikaajalise elaniku elamisloa andmist isikule, kes elab ja töö-

tab alaliselt Eestis ning kelle kindlustusandjaks on Eesti Haigekassa. Siin pole võimalik kasu-

tada seaduse analoogiat ja rakendada VMS § 232 lg 1 p 4 asemel VMS § 120 lg 1, mille koha-

selt tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks oleva kindlustuskaitse nõude täitmiseks

peab välismaalasel olema kindlustusleping, mis tagaks tema haigusest või vigastusest tingitud

ravikulude tasumise samas ulatuses ravikindlustatud isikuga taotletava elamisloa kehtivusaja

jooksul. VMS sätestab põhimõttelise erinevuse pikaajalise elaniku elamisluba ja tähtajalist

elamisluba taotleva välismaalase kindlustuskaitse olemuse vahel ning on kehtestanud pikaaja-

lise elaniku elamisloa ja tähtajalise elamisloa saamiseks erinevad nõudmised kindlustuskaitse

osas. Antud olukorras pole tegemist õigusnormide kollisiooniga, kuna on selge, milline norm

õigussuhet täpselt reguleerib. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 sätestab, et analoogia kuu-

lub kohaldamisele juhul, kui õigussuhet reguleeriv säte puudub (mitte juhul, kui on vaja otsus-

tada, millist mitmest võimalikust normist kohaldada);

5) vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja on välismaalane, kelle elu ja töökorraldus on

Venemaa Föderatsioonis, mida kinnitab ka kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa taotlusele

lisatud tööandja tõend, millest nähtub, et ta töötab Venemaa Föderatsioonis „Ezois TK“ nime-

3-12-2357

5(7)

lises ettevõttes arenguosakonna juhataja ametikohal. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest

keeldumine ei riku kaebaja põhiõigusi. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil

õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Õi-

gust elamisloale ei saa käsitleda subjektiivse õigusena. Kaebajal on võimalus taotleda tähtaja-

list elamisluba, kui ta vastab VMS-s toodud tingimustele.

5. Tallinna Halduskohus jättis 26.02.2013 otsusega haldusasjas nr 3-12-2357 D.

Zolotarevi kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna

17.10.2012 otsuse nr 15.3-3/667-1 tühistamiseks rahuldamata. Otsust põhjendati järgmiselt:

1) vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei vasta VMS § 232 lg 1 punktides 1, 2 ja 4

sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Kohus nõustub otsuses nende

seisukohtade kinnitamiseks esitatud põhjendustega ega pea HKMS § 165 lg 2 alusel vajali-

kuks neid korrata;

2) vastustaja on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja sai enda Eesti kodakondsusest

vabastamisest teada hiljemalt 27.10.2011 Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Moskvas konsuli

vastuvõtul viibides. Kohus peab mõeldavaks, et 2011. aasta märtsis kaebajaga telefoni teel

ühendust võtnud saatkonna töötaja ei öelnud, missuguse sisuga teatist kaebajale edastada tahe-

takse, kuivõrd ei võinud olla kindel, et isik, kellega ta räägib, on kindlasti kaebaja. Kuid kohus

peab täiesti ebausutavaks, et olukorras, kus kaebaja isiklikult ilmus saatkonda konsuli vastu-

võtule ning seal lepiti kokku konkreetne aeg, millal kaebaja tuleb saatkonda, annab ära oma

Eesti Vabariigi passi ja saab kätte teatise, ei teavitatud kaebajat teatise sisust. Niisugune olu-

kord oleks ilmvõimatu juba sellepärast, et konsul pidi kaebajale kindlasti selgitama, mis põh-

jusel ta tahab kaebajalt ära võtta viimasele Eesti riigi poolt välja antud passi. Arusaamatuks

jääb ka, et kui kaebaja polnud enda Eesti kodakondsusest vabastamisest teadlik, miks läks ta

konsuli vastuvõtule rääkima töötamiseks elamisloa taotlemisest – ainult sellest kaebaja enda

väitel konsuliga rääkiski;

3) VMS § 232 lg 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on

elanud Eestis elamisloa alusel püsivalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku

elamisloa taotluse esitamist (p 1), tal on kehtiv tähtajaline elamisluba (p 2) ning ta on kindlus-

tatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses (p 4). Sama

paragrahvi lõike 3 järgi ei kohaldata lõike 1 punktis 1 sätestatud elamisloa alusel elamise

nõuet ja punkti 2 välismaalase suhtes, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse, kuue kuu jooksul,

arvates Eesti kodakondsuse kaotamisest. Kohus nõustub vastustajaga, et isegi kui lugeda kae-

baja Vabariigi Valitsuse korraldusest nr 125 teavitamise ajaks 11.05.2012 ning temale kohal-

duks VMS §-s 232 lg 3 kehtestatud erisus, ei vastaks ta ikkagi pikaajalise elaniku elamisloa

andmise tingimustele, sest ta pole kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi

välislepingu tähenduses ega vasta seega VMS § 232 lg 1 p 4 nõudele;

4) alusetu on kaebaja seisukoht, et kui VMS § 232 lg 1 p-s 4 nimetatud tingimust pole või-

malik täita, tuleb kasutada seaduse analoogiat ja rakendada VMS § 120 lõiget 1, mille koha-

selt peab välismaalasel tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks oleva kindlustuskaitse

nõude täitmiseks olema kindlustusleping, mis tagaks välismaalase haigusest või vigastusest

tingitud ravikulude tasumise samas ulatuses ravikindlustatud isikuga taotletava elamisloa keh-

tivusaja jooksul. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-45-03 on asjakohatu. Praegusel

juhul pole tegemist lüngaga õiguses. VMS § 232 lg 1 p 4 näeb ette ravikindlustuse tingimused

välismaalasele, kes elab ja töötab alaliselt Eestis ning soovib saada pikaajalise elaniku, s.o

tähtajatut elamisluba. VMS § 120 lg 1 aga kehtestab kindlustuskaitse nõuded välismaalasele,

kes taotleb tähtajalist elamisluba. Kaebaja soovib saada pikaajalise elaniku elamisluba, mistõt-

tu pole mingit põhjust kohaldada tema suhtes VMS § 120 lg 1 nõudeid.

3-12-2357

6(7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. D. Z. esitas 26.03.2013 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu

otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendu-

sed on järgmised:

1) kuna vaidlustatud PPA otsus piirab kaebaja õigusi, pidi see olema kaebajale teatavaks

tehtud kättetoimetamisega allkirja vastu teatisel, millel märgitakse dokumendi üleandmise aeg

(HMS § 28 lg 1). Seega väljastati teatis kodakondsusest vabastamise kohta kaebajale

11.05.2012. Tuvastades, et haldusorgan võis kaebajale teatada kodakondsusest vabastamisest

enne viidatud kuupäeva, on halduskohus ebaõigesti hinnanud asjaolusid ja tõendeid. Omaks-

võttu (HKMS § 60 lg 2) peab kohus hindama koos muude tõenditega, kuid halduskohus on

jätnud vastustaja vastuses kaebusele väljendatud omaksvõtu, et allkirja vastu anti kodakond-

susest vabastamise teatis kätte 11.05.2012, hindamata. Kohtu järeldus kodakondsusest vabas-

tamise kohta põhineb üksnes vastustaja avaldustel, mis ei ole kinnitatud muude avaldustega.

Vastustaja omaksvõtust tulenevalt on kaebajale kodakondsusest vabastamise teatis väljastatud

11.05.2012;

2) VMS § 232 lg-s 1 märgitud tingimused välismaalasele pikaajalise elaniku elamisloa väl-

jastamiseks ei reguleeri olukorda, kus isik on kaotanud Eesti kodakondsuse (VMS § 232 lg 3).

Kui isik on kaotanud kodakondsuse, on loogiline, et ta on eelnevalt elanud ja töötanud selles

riigis, mille kodakondsus tal oli. Seadusandja on võimaldanud isikul, kes on kaotanud Eesti

kodakondsuse, taotleda pikaajalise elaniku elamisluba ilma Eestis püsivalt viis aastat elamata

ja ilma kehtiva tähtajalise elamisloata, kuid VMS § 232 lg 1 p-s 4 sätestatud ravikindlustuse

nõude kohaldamine muudab VMS § 232 lg 3 mittekohaldatavaks ja tühiseks. Siiski täidab

VMS § 232 lg 1 p-s 4 sätestatud nõude VMS § 120 lg 1 kohaldamine, sest selles ette nähtud

kindlustuskaitse täidab samad eesmärgid ja samas ulatuses nagu ravikindlustus ravikindlustu-

se seaduse tähenduses. Seega on isikul olukorras, kus ta ei ela Eestis ja on kaotanud koda-

kondsuse, siiski õigus taotleda pikaajalise elaniku elamisluba.

7. PPA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata. Vastustaja kordab

varem esitatud väiteid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. VMS § 232 lg 1 p-d 1, 2 ja 4 sätestavad, et pikaajalise elaniku elamisloa võib anda välis-

maalasele, kes vastab järgmistele tingimustele: 1) ta on elanud Eestis elamisloa alusel püsivalt

vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist; 2) tal on

kehtiv tähtajaline elamisluba; 4) ta on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Va-

bariigi välislepingu tähenduses. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et lõike 1 punktis 1 sätesta-

tud elamisloa alusel elamise nõuet ja punkti 2 ei kohaldata välismaalase suhtes, kes on kaota-

nud Eesti kodakondsuse või kes on saanud ekslikult Eesti kodaniku isikut tõendava dokumen-

di, kuue kuu jooksul, arvates Eesti kodakondsuse kaotamisest või Eesti kodaniku isikut tõen-

dava dokumendi kehtetuks tunnistamisest.

9. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata kahel põhjusel: esiteks, kuna lõige 3 ei ole apel-

landi suhtes kohaldatav, sest apellant kaotas Eesti kodakondsuse enam kui kuus kuud enne

pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist, ning teiseks, kuna apellandil puudub Eesti

ravikindlustus ning VMS § 120 lg 1 ei ole sellises olukorras analoogia korras kohaldatav, sest

VMS § 232 ei sisalda lünka.

3-12-2357

7(7)

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid HKMS § 201

lõikele 4 tuginedes vajalikuks korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ring-

konnakohus järgmist.

11. HMS § 61 lg 1 esimene lause näeb ette, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tege-

misest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hak-

kamist. Sellest sättest järeldub, et kui haldusakt tulnuks isikule kätte toimetada, ent seda pole

nõuetekohaselt tehtud ja isik on haldusaktist muul viisil teada saanud, hakkab haldusakt keh-

tima. Haldusakti kehtivust ei välista see, et selle adressaat on haldusaktist saanud teada muul

viisil kui selle kättetoimetamise reegleid järgides. Seetõttu ei ole asja lahendamisel oluline

tuvastada, kas kodakondsusest vabastamise korraldus tuli kaebajale kätte toimetada või mitte.

Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et olukorras, kus isik on ise taotlenud enda

vabastamist Eesti kodakondsusest ning soovib seda teise riigi kodakondsuse omandamise tõt-

tu, ei saa käsitleda haldusakti kohustavana HMS § 62 lg 2 p 1 tähenduses.

12. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et hiljemalt 27.10.2011 konsuli

juures viibimisel sai apellant Eesti kodakondsusest vabastamisest teada. Pikaajalise elaniku

elamisloa taotluse esitamise ajaks oli möödunud enam kui kuus kuud eelnimetatud teadasaa-

misest.

13. Norm, mis nõuab pikaajalise elaniku elamisloa taotlejalt Eestis ravikindlustuse olemas-

olu, on selge sisuga. VMS § 120 lg 1 kohaldamiseks ei ole alust, kuna VMS § 232 lg 1 p 4 on

üheselt mõistetav ning reguleerib ravikindlustuse olemasolu nõuet pikaajalise elaniku elamis-

loa taotlemisel ammendavalt. Analoogia kohaldamiseks võiks olla vajadus, kui see säte oleks

sisutühi või tooks kaasa regulatsiooni põhiseadusevastasuse. Kummagi olukorraga tegemist ei

ole. Pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel VMS § 232 lg 3 sätestatud erandit kasutades on

võimalik anda pikaajalise elaniku elamisluba neile Eesti kodakondsusest vabastatud isikutele,

kes ei ole elamisloa taotlemise ajaks Eestis elanud vähemalt viis aastat elamisloa alusel (ar-

vestades, et Eesti kodakondsuse omamise korral ei ole elamisloa olemasolu vajalik). Kui isik

vabastatakse Eesti kodakondsusest, saab ta pikaajalise elaniku elamisloa taotleda ilma vahe-

peal tähtajalist elamisluba omamata. Kodakondsusest vabastamine on võimalik ka juhul, kui

isik ei ole Eestist lahkunud ja omab (jätkuvalt) ravikindlustust. Isikud, kellele tuleks elamislu-

ba Eestis anda, ent kellel ei ole ravikindlustust, saavad VMS § 120 lg 1 nõuetele vastavuse

korral taotleda tähtajalist elamisluba. Seega ei piira VMS § 232 lg 1 p 4 ravikindlustuseta isi-

kute õigusi ebaproportsionaalselt.

14. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

26.02.2013 otsus jätta muutmata. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel te-

ma enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman