3-12-75/80 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-75 Haldusasi A J kaebus Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 21.09.2011 korralduse nr HJR 1-15/11/735 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – A J Vastustaja – Keskkonnamet Kolmas isik – Kehtna vald Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A J apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A J apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-12-75 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 17.01.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-75 2(16) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 21.09.2011 korraldusega nr HJR 1- 15/11/735 väljastati Valtu Spordimajale (riigija kohaliku omavalitsuse asutuste riiklik registrinumber xxxxxxxxxxxx) vee erikasutusluba nr xxxxxxxxxxxxx Kehtna vallas Paluküla küla kinnistul katastritunnusega xxxxxxxxx pinnavee võtmiseks keskkonnaregistrisse kandmata tehisveekogust kunstlume tootmiseks ajavahemikul 01.10.2011 kuni 30.09.2016 (punkt 4.1). Lisaks kehtestati nõuded veetaseme mõõtmiseks kaevudes, mis asuvad Raplamaal Kehtna vallas Paluküla külas kinnistutel nr xxxxxx ja nr xxxxxx pinnaveevõtu alguses ja lõpus. Sama korralduse p-ga 4.2 loeti Keskkonnaameti 20.09.2011 kiri nr HJR 7-6/10/43061-24 Harju- Järva-Rapla regiooni 21.09.2011 korralduse nr HJR 1-15/11/735 motivatsiooni osaks. Veevõtt lubati vee erikasutusloas lume tootmiseks I ja IV kvartalis mõlemas 750 m3 tingimusega, et nädalas tohib võtta vett mitte rohkem kui 62,5 m3 ja ühel päeval võetav veekogus ei ületa 30 m3. Veearvestust tuleb pidada veemõõtja näitude alusel, fikseerides veevõtupäevikus veemõõtja näidud ja võetava vee kogused kuude lõikes kuu alguses ja kuu lõpus. Veekogus koos veemõõtja näitudega tuleb esitada seaduses kehtestatud korras ja mahus. 2. A J esitas 20.10.2011 Keskkonnaametile vaide Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni korralduse nr HJR 1-15/11/735 tühistamiseks. A. J vaie tagastati 12.12.2011 Keskkonnaameti otsusega nr 1-4.1/11/458 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel vaide esitamise õiguse puudumise tõttu. 3. A. J esitas 11.01.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti Harju-Järva- Rapla regiooni 21.09.2011 korralduse nr HJR 1-15/11/735 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised. Kaebaja on planeeringuala naaberkrundi xxxxxxxx maaüksuse omanik (katastritunnus nr xxxxxxxxxx). Vaidlustatud korralduse alusel toimub kavandatud tegevus Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis. Vastavalt looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p-le 2 on kaitseala piiranguvööndis keelatud veetaseme ja kaldajoone muutmine, kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti. Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri veetaseme muutmise võimalust ette ei näe. Vee erikasutusloa väljaandmise korralduse alusel kavandatakse kunstlume tootmiseks vett võtta tiigist, mida on 2004. a keskkonnamõju hindamise aruandes nimetatud ka tehisjärveks. See toob kaasa veetaseme muutuse, mis vastavalt looduskaitseseadusele ei ole lubatud. Veeseaduse (VeeS) § 17 lg 2 käsitleb veetaseme alandamisena olemasoleva veetaseme langetamist rohkem kui 0,3 m. Kaebaja ei nõustu loa andja seisukohaga korralduse punktis 2.1., et detailplaneering on kinnitatud veetaseme olulise alanemise võimalusega. Paluküla puhkeja spordikeskuse detailplaneeringu 2004. a keskkonnamõjude hindamise aruande (KMH; I kd tl 26-53) kohaselt on kunstlume valmistamiseks vajalik vee erikasutusluba. KMH aruande järgi on tiigist veevõtt vastuolus looduskaitseseadusega (KMH aruande valmimise ajal kaitstavate loodusobjektide seadus). Kõnnumaa maastikukaitseala kaitserežiimi muutmisest selle nõrgendamise suunas, nii et võimaldataks tiigi süvendamist ja laiendamist, on Keskkonnaministeerium (13.01.2005 kiri Kehtna Vallavalitsusele) keeldunud. Seega ei ole võimalik detailplaneeringu täiemahuline elluviimine, kuna see eeldaks kaitseala kaitserežiimi nõrgendamist. Detailplaneering ega planeeringule koostatud KMH aruanne ei käsitle kunstlume laialivedu ilmselt selle tõttu, et keskkonnamõju hindajale ei olnud selle koostamise ajal teada väärtuslikud poollooduslikud Natura 2000 elupaigad. KMH aruande koostaja leiab, et olemasolevast tiigist ei ole võimalik kunstlume tootmise jaoks vett võtta ning seetõttu käsitleti planeeringus ja keskkonnamõjude hin-

3-12-75 3(16) damise aruandes tiigi laiendamist-süvendamist. VeeS § 9 lg 10 p 1 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui veevaru ei ole piisav. Vee erikasutusloa toimikusse lisatud Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Tiina Nappi 17.12.2010 e-kiri (I kd, tl 54) käsitles Pirita jõeoru maastikukaitsealal ja Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal toimuvat veevõttu. Nimetatud kohtades võib veevõtu tulemusel veetase alaneda mõne cm võrra. Ühistes 31.03.2011 ja 12.07.2011 kirjades (I kd, tl 55-58 ja 59-62) juhtis kaebaja koos teistega tähelepanu, et Palukülas võib veevõtt kunstlume tootmiseks kümneid kordi rohkem veetaset mõjutada. Kuna Palukülas on tegemist teistsuguste tingimustega kui T. Nappi kirjas toodud näited, ei ole mainitud kiri käsitletav eksperthinnanguna Valtu Spordimaja poolt kavandatud tegevuse suhtes Palukülas. KMH aruande järgi oli tiigis 2003. a 3500-5000 m3 vett. Kavandatava tegevuse käigus soovitakse talve jooksul võtta kuni 1500 m3 vett. KMH aruande järgi oli 2003. a kevadel tiigi sügavus 1,5-1,8 m (suvel veel 50-60 cm madalam) ning talve jooksul poole tiigi vee kasutamine langetaks kunstlume tootmiseks tiigi veetaset ligikaudu 1 m võrra. Ka Keskkonnaameti korralduse p-s 2.1 toodud hinnang näitab, et kunstlume tootmine muudaks tiigi veetaset. Mahuliselt ca 1/3 vee vähendamine võib viia veekogu põhjani külmumiseni, mis omakorda vaesustaks tiigiga seotud elustikku. Keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid” (edaspidi ka määrus nr 18) § 16 lg 1 p 4 järgi lähtub vee erikasutusloa andja KMH-st. Keskkonnaamet ignoreerib planeeringule koostatud KMH-d, selgitamata ja põhjendamata, miks. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 ja § 56 lg-st 3 on Keskkonnaametil kohustus põhjendada, miks ta ei pea vajalikuks KMH käsitlust arvestada. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 2 p 18 järgi on vee erikasutusloa üle otsustamisel eelhinnangu andmine kohustuslik ning selle andmisel tuleb arvestada KeHJS § 6 lg-s 3 toodud kriteeriume. Keskkonnamõju eelhinnang seevastu ei käsitle tiigi veetaseme alanemisega kaasnevaid mõjusid. Kaebajal puudub vähimgi kindlus, et piirnormidest kinni peetaks, sest puudub kontrollimehhanism, mis välistaks suurema päevase ja nädalase veevõtu kui loaga lubatud. Loa andmise menetluses ei piiritletud piisava täpsusega kunstlume tootmise ja laialiveo asukohta, käsitlemata on lume laialiveo tehnika ja tehnoloogia. Kavandatava tegevuse osaks oleva lume tootmise ja laialiveo asukoht on eri dokumentides erinev. Taotluses (I kd, tl 63-68) ei ole kunstlume tootmise asukohta välja toodud. Vastavalt Ametlikes Teadannetes 14.10.2011 ilmunud teatele on vee erikasutusluba antud pinnaveevõtuks tehisveekogust katastriüksusel 29202:003:1502 ja kunstlume tootmiseks ja laialiveoks olemasolevatele suusaradadele katastriüksusel 29202:003:1501 Kehtna vallas Palukülas. Sama asukohakirjeldust on kasutatud taotluse avalikustamise teates. Keskkonnamõjude eelhinnangu p-dest 2 ja 6 ilmneb, et Keskkonnaamet on käsitlenud tegevuse asukohana mitte suusaradu, nagu Ametlike Teadaannete teadetes, vaid Hiiemäe lõunakülge, kus suusaradu pole. Eelhinnangus mainitakse lume laotamise kohana Paluküla Hiiemäe poollooduslikku Natura 2000 elupaika. Keskkonnamõju eelhinnangus Natura 2000 poollooduslik elupaigatüüp asub Hiiemäe lõunaküljel, kus pole suusaradu. Korralduse p 2.3 kohaselt annab vee erikasutusluba loa vaid pinnavee võtuks. See seisukoht on vastuolus Ametlikes Teadannetes ilmunud teadetega, samuti on taotluse 1. leheküljel märgitud vee erikasutamise eesmärgiks „lume tootmine” ja korralduse lisa p-s 3.8 on vee erikasutuse iseloomustuseks märgitud „kunstlume tootmine”. Kehtna Vallavalitsuse 26.10.2010 kooskõlastuskirjas nr 329 on antud nõusolek kunstlume tootmiseks maaüksustel 29202:003:1501 ja 29202:003:1502. Loodusliku pühapaiga kaitse seisuskohast on oluline, kas

3-12-75 4(16) lumi laotatakse looduslikule pühapaigale Paluküla hiiemäele või väljaspool seda. Lume laotamise asukohast sõltub ka see, kuhu lumesulamisvesi pärast sulamist tagasi valgub, samuti on asukohta teades võimalik hinnata pikenenud talvitusperioodi mõjusid taimkattele, sealhulgas Natura 2000 ühenduse tähtsusega elupaikadele. Kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga. Olemasolevad suusarajad on suures ulatuses Paluküla Hiiemäel, sealhulgas ka muinsuskaitsemälestise vööndis. Vastavalt muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 24 lg 1 p-le 7 on mälestisele, ehitisele või muinsuskaitsealale keelatud ilma Muinsuskaitseameti loata paigaldada mis tahes seda kahjustavat või selle ilmet muutvat objekti, sealhulgas teisaldatavat objekti; ning keelatud mullatööd (§ 24 lg 2 p 1). VeeS § 9 lg 10 p 3 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Korralduses ei ole käsitletud vee võtmise ega kunstlume valmistamise tehnoloogiat (vt korralduse lisa p 2.4), kuigi vastavalt VeeS § 9 lg 2 p-le 11 kantakse vee erikasutusloale parim võimalik tehnika vee kasutamiseks ja reovee puhastamiseks. Meelevaldsed on korralduse p-s 2.4 toodud selgitused, et kasutatavat tehnoloogiat käsitleti ka detailplaneeringu 2003/2004. a läbi viidud keskkonnamõjude hindamises. Taotluse esitaja Valtu Spordimaja on taotluse lisana esitanud kavandatava lumetootmise tehnoloogia kirjelduse (I kd, tl 70-72). Keskkonnamõjude eelhinnang ei lähtu taotluses toodud mobiilsest tehnoloogiast, vaid hindab statsionaarse torustiku mõjusid. Statsionaarne torustik Paluküla Hiiemäel oleks kaebaja hinnangul vastuolus Kehtna valla üldplaneeringuga, kuna kahjustaks oluliselt looduslikku pühapaika. Seega on loa menetleja keeldunud täpsustamast kavandatava ja lubatava tegevuse tehnoloogiat ning keskkonnamõjude eelhinnang on käsitlenud tegevusvarianti, mis oleks ebaseaduslik ja looduslikku pühapaika kahjustav ja ei ole võimaldanud leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust. Keskkonnamõjude eelhindamine on seetõttu poolik ja ei lähtu taotlusest. Eelhinnangus keskkonnamõjude kohta on käsitlemata jäänud lume tootmise ja selle laialivedamise mõjud looduslikule pühapaigale ja kultuuriväärtustele. Ametlike Teadaannete teade on vastuolus vee erikasutusloa andmise korralduse p-ga 1, kus on kirjas, et vee erikasutus toimub vaid maaüksusel 29202:003:1502. Keskkonnamõjude eelhinnangus on lume tootmist teataval määral käsitletud p-des 5 ja 6, aga mõjude eelhinnang on pealiskaudne ja jätnud käsitlemata kultuuriväärtused, eelkõige loodusliku pühapaiga kaitse. Eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele ei ole pädev. Selles ei ole välja toodud, kelle arvamusele tuginetakse mõju hindamisel Natura elupaigale ning mille alusel leitakse, et lume laotamise ja kunstlume mõju elupaigale ja selle taimkattele puudub. Mõju hindamine Natura elupaikadele eeldab vastavat haridust ja ettevalmistust. Seetõttu ei ole eelhinnangus toodu usaldusväärne ning korraldus on puudulikult põhjendatud (HMS § 56). Eelhinnangus on käsitlemata Toivo Sepa eksperthinnangud, mis on saadetud Keskkonnaametile 13.04.2009 (I kd, tl 77- 84 pöördel). Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni looduskasutuse spetsialisti A. Andersoni vee erikasutusloa toimikule lisatud kirjas (I kd, tl 85) ei ole käsitletud lume tootmise mõjusid Natura 2000 elupaikadele. Samuti ei ole poollooduslikke Natura 2000 elupaiku käsitletud 2003/2004. a koostatud detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruandes (tl 42 pöördel ja 43). Vee erikasutusloa andmisel ei ole arvestatud Kehtna valla üldplaneeringuga (kehtestatud 16.06.2009) ning lubatud tegevus on tõenäoliselt üldplaneeringuga vastuolus. Kavandatav kunstlume tootmine ja laialivedu toimuks üldplaneeringu kohaselt täielikult Paluküla külas asuval puhkeja virgestusalal. Kehtna valla üldplaneeringu p 2.3.17.2 kohaselt on puhkeja virgestusaladel lubatud „arendada majutus-, teenindusehitisi ja -rajatisi ning puhkemajandus-

3-12-75 5(16) likke atraktsioone juhul, kui need ei kahjusta Natura 2000 elupaiku ega kaitsealuste liikide populatsioone, väärtuslikke maastikke, looduslikke pühapaiku ja rohelise võrgustiku alasid.“ Kunstlume tootmine lahterdub puhkemajanduslike atraktsioonide alla, mis võib kahjustada looduslikku pühapaika ja Natura 2000 elupaika. Arheoloogiadoktor Heiki Valk leiab eksperthinnangus (I kd tl 73 ja 88-89 pöördel), et Paluküla puhkeja spordikeskuse raames kavandatav tegevus kahjustaks looduslikku pühapaika. Koostoimes vee võtmisega seotud tegevustega (kunstlume valmistamine ja laotamine, mille jaoks eraldi tegevuslubasid ilmselt ei pea taotlema), võib kavandatav tegevus kahjustada Paluküla Hiiemäge kui ajaloolist looduslikku pühapaika ja maausu pühapaika. Võimalikud mõjuallikad on seadeldiste paigutamine hiiemäele, selle käigus pinnase kahjustamine, masinate liikumine lume laotamisel, müra ja külastuskoormuse suurenemine. Vee erikasutusloa menetluse käigus (vastuses kirjadele ja koosolekul) ei nõustunud Keskkonnaamet käsitlema lume tootmisega ja laialiveoga seotud küsimusi, mistõttu ei olnud menetlusosalistel võimalik jõuda lahenduseni, mis jätaks loodusliku pühapaiga kahjustamata. Ka valla üldplaneering on õigusakt ning vee erikasutusluba peab olema sellega kooskõlas. Loa väljaandja on loa andmise korralduses (p 7) selgitanud, et vee erikasutusluba on antud vaid pinnaveevõtuks ja lume tootmine ja laotamine ei kuulu vee erikasutusloa andmise juures käsitletavate teemade hulka. Vee erikasutusloas toodud veearvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kinnipidamist. Taotluse toimikust ei leidnud kaebaja võetava vee koguse määramise viisi ja mõõtmisvahendite kirjeldust, mis oleks olnud vajalik vastavalt määruse nr 18 § 6 lg-le 5. Taotluses ei olnud kirjas päevast veevõtu kogust. Korralduse p-st 1 järeldab loa andja, et kui taotleja kavatseb võtta kuni 750 m3 vett kvartalis, siis päevane võetava vee kogus jääb kindlasti alla 30 m3 ööpäevas, mistõttu erikasutusluba ei oleks vajalik. Kaebaja leiab, et kuna kunstlume tootmine on mõeldav vaid miinuskraadide juures ja korraga vajaminev lumekogus on võrdlemisi suur, siis on loogiline vee võtmine ööpäeva jooksul üle 30 m3, järelikult oleks loa andja pidanud järgima määruse nr 18 § 6 lg 5 nõuet. Mõõtmisvahendite käsitlemine vee erikasutusloa korralduses on vajalik ka juhul, kui vett võetaks alla 30 m3 ööpäevas. Vee erikasutusloa p-s 5.1 on sätestatud kohustus fikseerida veekogused kuu alguses ja lõpus ning esitada need seaduses ette nähtud korras ja mahus. Arendaja poolt kord kuus näitude fikseerimine ja kord kvartalis keskkonnatasu deklaratsiooni esitamine ei taga kehtestatud piirangute järgimist ning reaalselt kasutatud veekoguse kontrolli võimalust. Kui Keskkonnamet kehtestab piirangud, siis tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 ja § 56 lg-st 3 on tal kohustus selgitada ja põhjendada, kuidas tagatakse kehtestatud piirangute järgimine. Loa menetleja on eksinud avalikustamise reeglite vastu. Vastavalt HMS § 48 lg-le 1 on haldusorganil kohustus panna õigusakti eelnõu koos seletuskirjaga avalikkusele tutvumiseks välja. Kaebaja ei leidnud teadet loa eelnõu avaliku väljapaneku kohta. Seetõttu on olnud piiratud kodanike ja organisatsioonide õigus saada informatsiooni. On võimalik, et kodanikud ja ühendused oleksid teinud ettepanekuid ning esitanud vastuväiteid, mis võinuksid muuta Keskkonnameti lõppotsust. Vastavalt VeeS § 91 lg-le 5 teeb loa andja vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumise otsuse avalikult teatavaks ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded seitsme päeva jooksul pärast vee erikasutusloa andmist või sellest keeldumise otsuse tegemist. Korraldus loa andmiseks anti 21.09.2011, kuid Ametlikesse Teadaannetesse ilmus teade alles 14.10.2011. Sellega oli piiratud huvitatud isikute võimalus saada infot ja osaleda menetluses. Keskkonnaameti korralduse andmine on puudulikult motiveeritud ning sellega on rikutud HMS § 56. Keskkonnaameti seisukoha järgi (vt korraldus p 1) ei olnud taotlust arvestades

3-12-75 6(16) luba üldse vaja. Korralduse p-s 3.1 on Keskkonnaamet vastupidiselt leidnud, et luba oleks vajalik. Kaebaja loeb ennast puudutatud isikuks Kehtna Vallavalitsuse hallatava Valtu Spordimaja Palukülas kavandatud tegevuse suhtes, kuna tema elukeskkond ja –kvaliteet, privaatsus, müratase ja kinnistu kasutamise võimalused sõltuvad otseselt tegevuslubade andmisest ja nende kooskõlastamisest. Kaebaja on kavandatud tegevuse vahetu naaber, kunstlume tootmine hakkaks toimuma 50-100 m kaugusel, tuues kaasa müra ja vibratsiooni, mida eelhinnangus sisuliselt käsitletud ei ole. Võimalikud on probleemid veevarustusega, mille tekkimise korral reaalset kompenseerivat lahendust ette nähtud ei ole. Suures koguses vee võtmine tiigist võib mõjutada kaebaja kinnistul asuva puurkaevu ja salvkaevu veetaset. Mõlema kaevu veevaru on kaebaja jaoks oluline ja vajalik, nt elektrikatkestuste korral saab kaebaja vee salvkaevust. Varem on talveti olnud elektrikatkestused sagedased ja pikaajalised (kestsid mitu päeva). Kaebaja on korduvalt loa menetluse käigus üksi ja koos teistega saatnud kirju, millele Keskkonnaamet on jätnud sisuliselt vastamata, rikkudes sellega kaebaja õigust heale haldusele. Korralduse alusel toimuv tegevus võib rikkuda (kuna pole teada, kuhu ja kuidas kunstlund veetakse) kaebaja õigust rahulikult ja segamatult minna ja olla looduslikus pühapaigas. Kaebaja peab oluliseks loodusliku pühapaiga head säilimist. 4. Keskkonnaamet vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kaebajal puudub subjektiivsete õiguste riive ning korraldus ei piira kaebaja vabadusi, kuna vee erikasutusloaga lubatud Valtu Spordimaja tegevus VeeS § 8 lg 2 p 1 kohaselt ei vajagi vee erikasutusluba. Arvestades Valtu Spordimaja taotlust ning täiendavaid selgitusi, s.h asjaolu, et Valtu Spordimaja soovis vee erikasutusloa väljastamist, otsustas vastustaja Valtu Spordimajale pinnavee võtmiseks vee erikasutusloa anda. Isegi juhul, kui Keskkonnaamet tunnistaks vaidlustatud vee erikasutusloa kehtetuks, oleks Valtu Spordimajal võimalik soovitud tegevust teha, kuna Valtu Spordimaja ööpäevane pinnavee võtt jääb alla 30 m3. Kaebaja ei ole osundanud asjaoludele, mis veenvalt kinnitaksid, et juhul kui Valtu Spordimaja teostab pinnaveevõttu kuni 30 m3 ööpäevas ilma vee erikasutusloata, mõjutaks see teda vähem, kui Valtu Spordimaja vee erikasutusloaga lubatud tegevus. Seejuures loaga lubatud tegevuse korral on Valtu Spordimajal õigus võtta pinnavett kuni 750 m3 kvartalis, mis on ca 8 m3 ööpäevas. Kaebus on esitatud pigem avalikes huvides kui isiku subjektiivseid huve silmas pidades. Avalikes huvides võib HKMS § 44 lg 2 alusel kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhtudel. Keskkonnaasjades saab avalikes huvides kohtusse pöörduda valitsusväline keskkonnaorganisatsioon (HKMS § 292 lg 2), kelleks kaebaja ei kvalifitseeru. Seega puudub kaebajal avalikes huvides kaebuse esitamise õigus. Samuti ei näe veeseadus ette üksikisiku populaarkaebuse esitamise võimalust. Kui kohus asub kaebust sisuliselt läbi vaatama, palub vastustaja, et kohus jätaks läbi vaatamata kaebuses avalikes huvides esitatud väited. Kaebuse abil ei ole võimalik saavutada kaebaja soovitud eesmärki, et tegevust ei toimuks, kuivõrd Valtu Spordimajal on ööpäevas võimalus võtta vett kuni 30 m3 ka ilma vee erikasutusluba omamata, mistõttu vee erikasutusloa tühistamisel on Valtu Spordimajal jätkuvalt õigus tegevust jätkata. Vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamisel oleks Valtu Spordimajal õigus võtta pinnavett ööpäevas ca 3 korda rohkem. Vaidlustatud korraldus vastab HMS nõuetele, s.h HMS § 56 sätestatud motiveerimise nõudele. Korralduse andmisse on kaebaja kaasatud. Vastustaja on igakülgselt analüüsinud ja kaalunud korralduse andmisel kaebaja poolt vee erikasutusloa andmise menetluses esitatud ettepanekuid

3-12-75 7(16) ja vastuväiteid kavandatavale tegevusele. Vastustaja on kaebajale korduvalt selgitanud ka vee erikasutusloa olemust ning sisu, s.h seda, et vee erikasutusluba ei anna õigust kunstlumeradade rajamiseks, kuivõrd tegemist on pigem ehitistega ehitusseaduse mõistes. Vee erikasutusloa andmisel on määratud vee kasutajale kohustus mõõta Raplamaal, Kehtna valla, Paluküla külas asuvatel kinnistutel nr 166937 ja nr 2240637 olevatest puurkaevudest veetaset pinnaveevõtu alguses ja lõpus. Kui vee erikasutusluba tühistada, siis puudub Valtu Spordimajal kaevude veetaseme seiramise kohustus, kuid õigus võtta pinnavett kuni 30 m3 ööpäevas Valtu Spordimajal säilib. Kaebuses välja toodud kunstlume tootmisega seonduva võimaliku müra ja vibratsiooni osas jääb vastustaja eelhinnangu p-s 3 toodu juurde. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et pinnaveevõtuga seonduv müra ületaks õigusaktidega kehtestatud tasemeid. Kui võtta aluseks KeHJS § 6 lg 2 p 18 koosmõjus keskkonnaministri 29.08.2005 määrusega nr 244 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 11, siis Valtu Spordimaja vee erikasutuseks eelhinnangut koostama ei pea. Samas pidas vastustaja siiski vajalikuks eelhinnangu kaudu hinnata vee erikasutusluba mitte vajava tegevuse mõju ning jõudis veendumusele, et tegevusega ei kaasne olulist negatiivset keskkonnamõju, mis tooks endaga kaasa vajaduse keskkonnamõju hindamise algatamiseks. Vastustaja jääb korralduses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde seoses tegevuse vastavusega looduskaitseseaduse sätetele. Samuti on tegevuse mõju hinnatud eelhinnangus. Vastustaja toob täiendavalt välja, et vee erikasutusluba ei anna õigust veekogu süvendamiseks, samuti õigust kunstlumega kaetud suusaradade ja vajalike torustike ehitamiseks. Suusaradade ehitamiseks annab õiguse ehitusluba. Vastavalt Riigikohtu 25.09.2008 otsusele nr 3-3-1-15-08 on Paluküla puhkeala detailplaneering kehtiv. HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, s.h haldusja riigiorganitele, mistõttu tuli vastustajal vee erikasutusluba väljastades arvestada ka detailplaneeringuga. VeeS § 9 lg 1 sätestab ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avalikustatava vee erikasutusloa taotlemise teate sisu. VeeS § 9 lg 1 p 3 kohaselt tuleb teates näidata tegevuse lühikirjeldus, mille jaoks vee erikasutusluba taotletakse. Asjaolu, et pinnavee võtmise tagajärjel toodetakse kunstlund, mis veetakse suusaradadele või nõlvadele, ei oma vee erikasutusloa seisukohalt tähendust. Vee erikasutusluba antakse VeeS § 8 lg 2 sätestatud tegevusteks ning nagu ka eelnevalt on vastustaja väljendanud, siis vee erikasutuseks Valtu Spordimaja vee erikasutusluba veeseaduse kohaselt ei vajagi. Suusaradade rajamiseks võib aga vajalik olla ehitusloa taotlemine kohalikust omavalitsusest. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga. Kaebaja viited MuKS § 24 lg 1 p-le 7 ei ole asjakohased, kuivõrd see ei ole vee erikasutusloaga reguleeritav valdkond. Kui Valtu Spordimaja soovib MuKS § 24 lg 1 p-s 7 nimetatud „teisaldatavat objekti“ kinnistule paigutada, siis on vajalik selleks konkreetseks tegevuseks Muinsuskaitseameti nõusolek. Vastustaja poolt väljastatud vee erikasutusluba ei asenda Muinsuskaitseameti nõusolekut. Veeseadus ei näe ette vee erikasutusloa andmiseks Muinsuskaitseameti nõusolekut. Kunstlume tootmise tehnoloogia ei ole vee erikasutusloa reguleerimise objektiks. Vee erikasutusluba puudutab üksnes vee võtmist ning vastustaja ei saa ette kirjutada isikule, millist pumpa kasutada.

3-12-75 8(16) Kaebaja ei ole mõistnud vee erikasutusloa olemust. Kaebaja poolt viidatud keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 § 5 p 6 sätestab vee võtmise tehnoloogia esitamise kohustuse. Vastustaja ei saa vee erikasutusloaga reguleerida kunstlume laiali vedamist ning seda, kuhu lumi viiakse. See ei ole vee erikasutusloa sisuks. Vee erikasutusloa sisuks on üksnes pinnavee võtmine ning selle võimalik mõju. Seoses kaebaja väitega vee erikasutusloa mittevastavuse kohta Kehtna valla üldplaneeringule jääb vastustaja korralduse p 2 alap-s 7 ning vaideotsuse p-s 3.2 toodud seisukoha juurde, sest kaebaja ei ole esitanud ühtegi uut argumenti. Pinnavee võtmine kui tegevus, milleks vee erikasutusluba on antud, ei ole Kehtna valla üldplaneeringuga vastuolus. Ka üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.1.17.1 on välja toodud, et üldplaneeringuga on kavandatud järgnevate perspektiivsete puhkeja virgestusalade reserveerimine, eesmärgiga tõsta elukeskkonna kvaliteeti ja parandada vaba aja veetmise ja sportimisvõimalusi Hiie küla puhkealaga külgneval maa-alal, kus nähakse ette olemasoleva puhkeala laiendamist ning tervisespordi ja tehnikaspordi viljelemise võimaluste parandamist. Paluküla puhkeala detailplaneeringule on eraldi teostatud keskkonnamõju hindamine, mille aruanne on heaks kiidetud Keskkonnaministeeriumi Raplamaa Keskkonnateenistuses. Täpsemad mõjud Natura 2000 elupaikadele ja hiiekohale tuleb hinnata ja läbi kaalutleda konkreetsete ehitusprojektide lähtetingimuste väljastamisel ja projektide hilisemal koostamisel. Kaebaja leiab, et vee arvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kinnipidamist. Vastustaja on korralduse p-s 3.1 ning vee erikasutusloa p-des 5.1 ja 10.11 selgitanud vee võtmist ning võetava vee mõõtmist puudutavad asjaolud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et huvitatud isikute võimalus saada infot ja osaleda menetluses oli piiratud. Vastavad väited on paljasõnalised ja tõendamata. 5. Kehtna Vallavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kolmas isik nõustus Keskkonnaameti poolt esitatud seisukohtadega kaebusele. 6. Tallinna Halduskohus jättis 12.12.2012 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2). Mitmed kaebuses esitatud seisukohad on esitatud avalikes huvides. Avalikes huvides või teise isiku õiguste kaitseks võib HKMS § 44 lg-st 2 tulenevalt kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhtudel. HKMS § 292 sätestab halduskohtusse pöördumise õiguse erinormi keskkonnaasjades. Kaebaja ei kvalifitseeru nähtuvalt kaebuses toodust HKMS § 292 lg-s 2 nimetatud isikuks. Samuti ei näe veeseadus ette üksikisiku populaarkaebuse esitamise võimalust vee erikasutuslubade vaidlustamiseks. Järelikult puudub kaebajal õigus avalikkuse huvides kaebuse esitamiseks. Kaebaja on esitanud kaebuse lähtuvalt selle sõnastusest osaliselt ka enda väidetavate subjektiivsete õiguste kaitseks. Seetõttu vaatab kohus kaebuse nende väidete osas sisuliselt läbi ja jätab asjakohatutena tähelepanuta kaebaja need väited, mis on esitatud avalikes huvides. Kohus ei nõustu vastustajaga, et vee erikasutusluba ei võimalda kavandatud tegevust ulatuslikumalt kui ilma loata. Nähtuvalt Valtu Spordimaja poolt esitatud taotlusest vee erikasutusloa väljastamiseks (I kd, tl 63-68), soovis taotleja võtta tehisveekogust/tiigist pinnavett kokku 1500 m3 ja sellest 750 m3 aasta neljandas ja 750 m3 aasta esimeses kvartalis. Sellise taotluse saamisel ei saa haldusorgan eeldada, et taotluses esitatud kogust vett soovitakse võtta võrdsetes osades igal päeval, mis vastavasse kvartalisse jääb. Pigem võib ja peab taotluse saaja sellisel juhul eeldama, et taotluse esitaja kavandab tegevust, mis nõuab VeeS § 8 lg 2 p 1 alusel vee erikasutusluba. Asjaolu, et ka vastustaja sai olukorrast nii aru, näitab selgelt väljastatud

3-12-75 9(16) vee erikasutusluba ja selle p-s 5 toodud nõuded. Alles nende nõuetega (p 5.1) kehtestati piirang, mis ei luba nädalas võtta vett rohkem kui 62,5 m3 ja päevas üle 30 m3. Nimetatud piirang oli vajalik tulenevalt vee erikasutusloa taotlusest ja ei muuda vee erikasutusluba seaduses sätestatud mõttes mittevajalikuks, sest loa taotleja ei oleks pidanud esitama vee erikasutusloa taotlust, kui ta ei oleks pidanud võimalikuks VeeS § 8 lg 2 p-s 1 toodud veekogusest suurema koguse vee tarbimist päevas. Kohus leiab seetõttu, et vee erikasutusloa väljastamine oli vajalik. Samas nõustub kohus vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et ka vee erikasutusloata oleks olnud kolmandal isikul õigus veeseaduse sätteid järgides võtta vett suuremas koguses, kui on ette nähtud vee erikasutusloas tingimusel, et päevas ei võeta vett rohkem kui 30 m3. Käesoleval juhul tuleb kohtul lähtudes kaebusest kontrollida, kas kaebaja kaebuses toodud subjektiivseid õigusi on rikutud. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendamata kaebaja väited, et loaga lubatud tegevuse tagajärjel kahjustatakse tema omandit, st veetase tema kaevudes langeb oluliselt ja ta ei saa kaevudest enam tavapärasel määral vett. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et loaga lubatud vee erikasutus tema väidetud tagajärje võiks põhjustada. Nähtuvalt Paunküla puhkeja spordikeskuse detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruande tekstist (I kd, tl 40) ei pidanud ka keskkonnamõju hindaja selle tõenäosust nii suureks, et oleks pidanud vajalikuks koheselt detailplaneeringusse ette näha vajalikud kompensatsioonimeetmed isegi tehisveekogu süvendamise korral. Vastustaja on lähtudes kaebaja murest näinud vee erikasutusloas ette kohustuse mõõta katastriüksuste nr 29202:003:0120 ja nr 29202:003:0182 kaevudes, mis asuvad Raplamaal Kehtna vallas Paluküla külas, põhjavee taset pinnaveevõtu alguses ja lõpus (vee erikasutusloa p 5.3 ja 11.11). Kui vee erikasutusluba ei oleks väljastatud, oleks kolmandal isikul vähemalt teoreetiliselt võimalus võtta tiigist vett palju suuremas ulatuses ja ilma pideva kontrollita, kui loas on ette nähtud. Samuti ei lasuks tal sellisel juhul mingit kohustust teostada põhjavee taseme mõõtmisi eelpool mainitud loas nimetatud kinnistutel asuvates kaevudes. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise kohta esitatud teine väide – kunstlume tootmisel tekkiv müra ja vibratsioon kahjustavad kaebaja õigusi – on samuti tõendamata. Kaebaja ei ole esitanud oma väite tõendamiseks ühtegi sisulist tõendit. Arvestades soovitud veekoguseid ja KMH aruandes toodud arvusid veetarbimise kohta kunstlume tootmisel (KMH aruande kohaselt kasutatakse tunnis 19,8 m3 vett ja lubatud on ööpäevas 30 m3 vee võtmine), ei ületa lumekahurite tööaeg kahel järjestikusel päeval oluliselt 3 tundi. Samuti ei ole see vähemalt kohtule teadaolevalt nii mürarikas tegevus, mille puhul võiks tõsimeeli rääkida lubatud müranormatiivide ületamisest. Õige ei ole ka kaebaja väide, et neid küsimusi ei ole käsitletud vee erikasutusloa menetluses. Menetluse käigus koostatud „Eelhinnang keskkonnamõjude hindamise algatamisele“ p-s 3 on eelhinnangu koostaja leidnud muuhulgas: „Tegemist ei ole tegevusega, millega kaasneks jäätmeteke, vibratsioon, valgus-, soojus-, kiirgus ja lõhnareostus. Mõningat müra tekitab veepump, kuid see ei ületa õigusaktidega sätestatud müratasemete piirnorme“ (I kd, tl 76). Kohtul puudub põhjus kahelda eelhinnangus toodud seisukohas, eriti olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud vastupidiseid väiteid kinnitavat tõendit. Juhul kui kunstlume tootmise käigus ületatakse lubatud müra või vibratsioonimäärasid, siis on kaebajal võimalik see fikseerida ja oma õigusi selleks sobiva vahendi valimisega kaitsta. Tõendamata on kaebaja väited, et vaidlustatud vee erikasutusluba takistab tal minna ja olla rahulikult ja segamatult looduslikus pühapaigas. Kohus ei näe, kuidas saaks vee erikasutusloa väljastamine takistada kaebajal minemist looduslikku pühapaika. Kaebajal puudub subjektiivne õigus olla avalikus kohas segamatult. Usutalituste rahu aktsepteerimine üldsusele ilma piiranguteta avatud kohas toimuvatel talitustel taandub eelkõige üldinimliku kultuurse käitumise

3-12-75 10(16) tavadele, mitte õigusnormidele. Kohus möönab, et kunstlume tootmisel tekkiv müra võib teoreetiliselt kosta ka Hiiemäele, kuid kuna kunstlume tootmist ei kavandata pidevalt kestvana, siis ei ole oletatav rahu häirimine tõsiseltvõetav põhjus vee erikasutusloa tühistamiseks. Vastava soovi korral on võimalik ilma eriliste raskusteta leppida Hiiemäge usutalitusteks kasutatavate isikute ja kunstlume tootja vahel kokku ajad, mil viimane oma tegevusega usutalitusi ei häiri. Kaebaja tõstatas kaebuses ka küsimuse, et vee erikasutusloa menetluses on rikutud haldusmenetluse norme. Nii leiab kaebaja, et ta ei leidnud teadet eelnõu ja seletuskirja avaliku väljapaneku kohta, ning tema hinnangul on võimalik, et kodanikud ja ühendused seetõttu ei teinud ettepanekuid või ei esitanud vastuväiteid. Samuti märkis kaebaja, et vastustaja rikkus VeeS § 91 lg-s 5 nimetatud tähtaega vee erikasutusloa andmisest teavitamiseks, mistõttu võis tema arvates olla piiratud huvitatud isikute võimalus saada infot ja osaleda menetluses. Mõlemad väited on esitatud avalikes huvides ja tuleb seetõttu tähelepanuta jätta. Kaebaja ei tõstata neid väiteid esitades küsimust, et ta ei oleks saanud osaleda haldusmenetluses või esitada selle peale kohtusse kaebust. Nähtuvalt kaebusest ja vee erikasutusloa väljastamise korraldusest on kaebaja olnud õigeaegselt kaasatud menetlusse, saanud tutvuda kõigi toimiku materjalidega ning esitada oma vastuväiteid ja ettepanekuid. Kaebajale on 29.06.2011 saadetud vee erikasutusloa eelnõu ja selle väljastamise korralduse eelnõu, millele ta on ka koos teiste menetlusosalistega vastanud (I kd, tl 19). Nimetatud kirjas toodule andis vastustaja oma põhjaliku vastuse ja seisukohad 21.09.2011 korralduses vee erikasutusloa väljastamiseks (I kd, tl 19-21). HMS ei näe ette, et tema ettepanekutele tuleb tingimata kirjalikult ja eraldi vastata väljaspool haldusakti. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebaja subjektiivseid õigusi, kaasa arvatud õigust heale haldusele, menetluse käigus rikutud ei ole. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust kaebajal ei ole. Kohus nõustub vastustaja 12.12.2011 vaideotsuse p-s 3.5 väljendatud seisukohaga, et vee erikasutusloa väljastamisest hilinenult teavitamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei kujuta endast sellist rikkumist, mis annaks aluse haldusakti tühistamiseks (HMS § 58). Ülejäänud kaebaja esitatud väited (kavandatav tegevus on vastuolus looduskaitseseadusega, loa andmise menetluses ei piiritletud piisava täpsusega kunstlume tootmise ja laialiveo asukohta, käsitlemata on lume laialiveo tehnika ja tehnoloogia, kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga, Keskkonnaamet ei ole korralduses ja eelhinnangus lähtunud taotluses toodud tehnoloogiast, eelhinnangus keskkonnamõjude kohta on käsitlemata jäänud lume tootmise ja selle laialivedamise/vee transportimise mõjud looduslikule pühapaigale ja kultuuriväärtustele, KMH eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele ei ole pädev; kuna Keskkonnaamet ei lähtunud tehnoloogia analüüsimisel taotluses esitatud tehnoloogiast, siis on keskkonnamõjude eelhinnang eksitav, vee erikasutusloa andmisel ei ole arvestatud Kehtna valla üldplaneeringuga, vee erikasutusloas toodud veearvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kinnipidamist ja korraldus on puudulikult motiveeritud) on sisuliselt populaarkaebuse väited ja tuleb jätta käesoleva kaebuse lahendamisel tulenevalt kaebaja kaebeõiguse piiratusest tähelepanuta. Kohus nõustus küll neis küsimustes suures osas vastustaja vastuses kaebusele toodud väidetega, kuid ei pidanud vajalikuks tulenevalt kaebeõiguse piiridest neid kaebaja väiteid ükshaaval käsitleda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. A J palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.12.2012 otsus tühistada. Kaebaja on põhijoontes teadlik, et ei saa tegevusloa vaidluses toetuda avalikku huvi kaitsvatele normidele, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga. Samas ei ole kaebaja

3-12-75 11(16) osanud vahet teha subjektiivsete õiguste rikkumisel ja puutumusel ega ole esitanud kaebust eesmärgiga tugineda vaid ühele neist. Kaebaja jaoks oleks parimaks lahenduseks, kui vett kunstlume tootmiseks ei võetaks. Võimalus seaduslikult ilma vee erikasutusloata lumekahuri jaoks vett võtta ei ole kaebaja arvates praktiliselt teostatav (maksimaalselt 30 m3 päevas; 1,5 tundi päevas), kuna lumekahurite tehnilised kasutamistingimused ei luba tõenäoliselt nii lühiajalist sisse-väljalülitamist. Varem on samas kohas vallavalitsuse korraldamisel üritatud kunstlund teha ja Keskkonnainspektsioon keelas selle just vee erikasutusloa puudumise tõttu. Seepärast ei arva kaebaja, et loa tühistamine võiks viia suurema veevõtuni ja kaebaja elutingimuste halvenemiseni. Keskkonnaameti esindaja selgitas, et päevaseks maksimaalseks lubatud vee koguseks ei peeta loas mitte ühes ööpäevas võetud vee kogust, vaid keskmist pikema aja (90 päeva) jooksul. Halduskohus eeldas otsusest, et piirangud käivad iga üksiku ööpäeva ja nädala kohta. Kuna tiigi (tehisjärve) veetaseme alandamine mõjuks kaebaja kaevuvee tasemele negatiivselt, puudutab kaebajat ka LKS § 31 lg 2 p 2. Kaebaja ei suuda küll tõendada, kui suurel määral veetaseme alandamine tema salvkaevu veevarustust halvendaks, kuid mõju on negatiivne ja igapäevase vee kvaliteet maal elades ülioluline. Vee alandamine ei oleks küll tõenäoliselt aastaringne, vaid pooleks aastaks, kuid halduskohus ei ole pidanud vajalikuks veetaseme alandamise seaduslikkust hinnata. Avaliku menetluse puudujäägid, mis vältisid kokkuleppeid kontrollitavuse küsimustes (ei kohustatud veekasutuse kogust registreerima automaatkirjutajaga, avaldama kasutatava veepumba andmeid, veevõttu ja lume tootmist ei keelatud öösel, loobuti nt mürauuringutest), võimaldasid tõendamiskoormuse ja sellega seotud kulud jätta haldusorgani asemel kaebajale. Loodusliku pühapaiga kahjustamisel käsitleb kaebaja just isiklikku seost, mitte avalikku. Maausu pühapaigad paiknevadki looduses, mitte suletud hoonetes. Usutalituse aegu saab mingil määral kooskõlastada, kuid kui luba peaks käsitlema ka kunstlume valmistamist ja vee mäele viimist maasisese torustikuga, siis on kahjustused püsivad ning mõjutavad otseselt pühapaigaga seotud kaebajat. Halduskohus on otsuses jätnud välja selgitamata, kas vee erikasutusluba ja selle osaks olev eelhinnang keskkonnamõju kohta peaks käsitlema vaid vee võtmist või ka kunstlume valmistamist ning laialivedu. Seetõttu ei hinnanud kohus kaebuse väiteid õigesti. Kohtuotsus käsitleb ainult veevõtuga seotud mõjusid, jättes tähelepanuta, et korraldus on vaidlustatud ka lume tootmise ja laotamise mõjude osas. Halduskohus ei ole käsitlenud seda, milliste tegevuste mõju oleks pidanud loa menetlemise käigus hindama, ja on võtnud seisukoha, et luba peaks käsitlema vaid vee võtmist, mitte selle edasist kasutamist. Oma seisukohta kohus ei põhjenda. Küsimus on kaebaja jaoks oluline, kuna vastavalt Ametlikes Teadaannetes toodud teadetele, KMH eelhinnangule ja koosolekul esitatud infole kavatseb arendaja lund valmistada ja laiali vedada Paluküla Hiiemäel, mis on kaebaja jaoks oluline looduslik pühapaik. Kaebaja loeb õigust viibida segamatult looduslikus pühapaigas oma subjektiivseks õiguseks. Kunstlume valmistamine looduslikus pühapaigas häiriks usutalituste läbiviimist. Kunstlume valmistamine avaldaks looduslikule pühapaigale olulisemat mõju kui veevõtt. Kaebaja juhtis loa menetlemise ajal oma kirjades korduvalt tähelepanu lume valmistamisega kaasnevatele negatiivsetele mõjudele, kuid Keskkonnaamet keeldus looduslikus pühapaigas lume valmistamise ja laotamise mõjude käsitlemisest menetluse käigus, väites, et see pole vee erikasutusloa menetlemise objektiks. Kaebaja on seisukohal, et nii korraldus, selle lisaks olev eelhinnang keskkonnamõjude kohta kui ka teated Ametlikes Teadaannetes näitavad, et luba on antud ka lume valmistamiseks ja laotamiseks, kuid selle mõjud on jäänud põhjalikult hindamata ja ettepanekud arvestamata. Kunstlume valmistamise ja laialiveo mõjusid tuleks hinnata vee erikasutusloa menetlemise käigus, kuna see on vee erikasutuse osa. Eelhinnangus looduslikule pühapaigale ja

3-12-75 12(16) kultuuriväärtustele mõju käsitlemata jätmine on vastuolus KeHJS § 6 lg-ga 3, mille järgi tuleb eelhinnangus arvestada muu hulgas ka ajaloo-, kultuurivõi arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimet. Keskkonnaameti väide ehitusprojekti koostamise kohta on oletuslik, kuna Keskkonnaamet ei ole viidanud ühelegi normile, mis kohustaks kunstlume tootmiseks ja laialiveoks ehitusluba taotlema. Kaebaja tõi halduskohtule esitatud kaebuses välja, et tema kirjadele ei vastatud sisuliselt. Halduskohus leidis, et tegemist ei olnud kaebaja õiguste rikkumisega. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja poolt 14.03.2011 saadetud kirjale ei vastatud sisuliselt ja seda kirja ei käsitletud ka vaidlusaluses korralduses. Nimetatud kirjas tõi kaebaja välja, et Kehtna Vallavalitsuse poolt antud kooskõlastus vee erikasutusloale on tõenäoliselt ebaseaduslik ning et vastav korraldus on vaidlustatud halduskohtus. Vastustaja ei pööranud menetluse käigus sellele tähelepanu ega kontrollinud, kas kooskõlastus oli seaduslik. Vastustaja on korralduses vääralt põhjendanud, miks luba pole vastuolus Kehtna valla üldplaneeringuga. Jättes kirjadele sisuliselt vastamata ja kirja ka korralduses käsitlemata, on Keskkonnaamet korraldusega rikkunud kaebaja õigust heale haldusele. Halduskohus jättis otsuses hea haldustava rikkumise välja selgitamata. Kohus on jätnud kontrollimata vaidlusaluse vee erikasutusloa vastavuse looduskaitseseadusele, muinsuskaitseseadusele ja Kehtna valla üldplaneeringule, mistõttu on kaebaja õiguste kaitse jäänud poolikuks. Kui isik toob kaebuses välja oma õiguste rikkumise, puudub põhjus, miks ei võiks kohus kaebust paindlikumalt tõlgendada ja kontrollida lisaks ka haldusakti kooskõla selliste õigusnormidega, millest ei pruugi tuleneda kaebajale subjektiivset õigust, kuid mis on siiski puutumuses tema huvidega. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebuse väited seoses kavandatava tegevuse vastuoluga looduskaitseseadusega. Looduskaitseseaduses toodud veekogude veetaseme muutmise keeld kaitsealadel kaitseb ka kaebaja huve, kuna see aitab ära hoida veetaseme muutumist laiemalt, sh ka kaebaja kaevudes. Ekslik on vaidlustatud korralduses toodud väide, et taotletud tegevuseks polnud vee erikasutusluba vaja. Ka halduskohus leidis, et vastustaja on ekslikult leidnud, et vee erikasutusluba ei ole taotletud tegevuseks vaja. Halduskohus oleks pidanud leitud vea tõttu korralduse kehtetuks tunnistama. Kuna korralduses oli valeinfo, tuleb see tühistada (HMS § 54). Kohus nõustus otsuses vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et ka vee erikasutusloata oleks olnud kolmandal isikul õigus veeseaduse sätteid järgides võtta vett suuremas koguses kui on ette nähtud vee erikasutusloas tingimusel, et päevas ei võeta vett rohkem kui 30 m3. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kavandatava tegevuse ala on Kõnnumaa maastikukaitsealal, kus vastavalt LKS § 31 lg 2 p-le 2 on keelatud veetaseme ja kaldajoone muutmine, kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti. Kunstlume tootmisega kaasneb aga paratamatult veetaseme muutmine. Detailplaneeringu keskkonnamõjude hindamise aruandes mõõdeti tiigi veemahutavuseks 3500-5000 m3 ning leiti, et kui tiiki ei süvendataks, siis ei tuleks vaid tiigi vee kasutamisest kunstlume tootmiseks täiesti lumevaesel talvel välja. Arvestades maksimaalset võimalikku vajaminevat veehulka, võiks kunstlume tootmiseks ilma tiiki süvendamata kuluda üle poole tiigi veevarudest ja tiigi veetase võiks langeda kuni 1 m. Aruandes märgiti järgmist: „Kui arvestada aga sellega, et tiiki ei või tänu vastuolule kaitstavate loodusobjektide seadusega süvendada ja ka veekogu veetaseme alandamine ei ole lubatud, siis peab kunstlume tootmiseks kasutama puurkaevust võetavat põhjavett.“ 8. Keskkonnaamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb enda varasemate seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt järgmist.

3-12-75 13(16) Kaebaja ei ole oma õiguste rikkumisel viidanud ühelegi õigusnormile. Vastustaja palub ringkonnakohtul jätta kõrvale kõik kaebaja subjektiivsed väited, mis ei ole seotud vee erikasutusloaga, selle reguleerimisesemega ning selle andmisega. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal on vee erikasutusloaga selline puutumus, et selle mõju temale on oluline ja reaalne. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse akti ja väidetava tagajärje (võimalik kaevuvee vähenemine tulevikus) vahel on põhjuslik seos, samuti ei ole ta tõendanud, et väidetava tagajärje saabumine on tõenäoline. Kaebaja ei mõista jätkuvalt vee erikasutusloa sisu ega seda, mida vee erikasutusloaga saab reguleerida ning mida mitte. Paluküla Hiiemäest eemal toimuv tegevus (vee erikasutusloa alusel vee võtmine) ei saa kuidagi kahjustada Paluküla Hiiemäge või kaebaja usulisi veendumusi. Kaebaja on olnud vaidlustatud korralduse andmise menetlusse kaasatud menetluse algusest peale. Kaebaja väited, et teda ei ole piisavalt kaasatud või tema seisukohtadele ei ole sisuliselt vastatud, on pahatahtlikud ning tõendamata. Korraldus ja vee erikasutusluba ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei ole enda subjektiivsete õiguste olemasolu või nende rikkumist tõendanud ka apellatsioonimenetluses. Vee erikasutusloa reguleerimisesemeks ei ole kunstlume tootmine, vaid pinnavee võtmise lubamine. Sellega ei saa reguleerida seda, mida võetud veega edasi tehakse. Loa taotlusest nähtus, et vett soovitakse võtta kunstlume tootmiseks, kuid see ei anna õiguslikku alust ja võimalust reguleerida loaga ka kunstlume tootmist ja selle edasist kasutamist. Keskkonnaamet ei saa ette kirjutada, milliseid tehnoloogiaid loa omanik on kohustatud kasutama. Seetõttu palub vastustaja jätta tähelepanuta kaebaja väited sellest, et Keskkonnaamet oleks pidanud nõudma automaatkirjutajaid vm tehnoloogiaid. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et võimaliku pinnaveevõtuga seonduv müra ületaks õigusaktidega kehtestatud tasemeid. Kui ei ole objektiivset alust arvata, et tegevusega võiks kaasneda õigusaktidega kehtestatud normide ületamine, siis ei ole haldusorganil alust loa andmisest keelduda kartusest, et võib ilmneda mõni uus seni teadmata asjaolu. Müra ei saakski veel mõõta, kuna tegevust (vee võttu) loa alusel veel ei toimu. Vee erikasutus toimub Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis, kus LKS § 31 lg 1 alusel on majandustegevus lubatud. Sama sätestab Vabariigi Valitsuse 27.07.2000 määruse nr 253 „Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ § 14 lg 1. Keskkonnaamet ei saa keelata ööpäevas alla 30 m3 pinnavee võtmist, sest veeseaduse kohaselt on ilma vee erikasutusloata õigus sellises koguses pinnavett igaühel võtta. Vee erikasutuse korral loaga määratud tingimustel ja ulatuses ei muudeta tehisveekogu veetaset. Lisaks märgib vastustaja, et tehisveekogu, millest vett võetakse, veetase on kõikuv vee võtmisest sõltumatult. On ilmselge, et suvisel põuaperioodil langeb tehisveekogus veetase, kuid see taastub vihmade saabumisel. Kaebaja väited seoses pühapaiga temaatikaga ei ole seotud vee erikasutusloaga. Luba ei anna planeeringute realiseerimise õigust või õigust maasisese torustiku rajamiseks. Hiiemägi on ka täna kasutatav talispordi harrastajate poolt, arusaamatuks jääb, kuidas vee võtmine võiks kaebajat täiendavalt häirida, kuivõrd luba ei anna õigust suusaradade rajamiseks või kunstlume laiali vedamiseks. Samuti on arusaamatu kaebaja väide, et kunstlumi avaldab looduslikule pühapaigale olulist mõju. Keskkonnaamet ei mõista, kuidas võiks kunstlumi avaldada pühapaigale rohkem mõju kui tavaline lumi või nt vihmavesi.

3-12-75 14(16) 9. Kehtna vald apellatsioonkaebusele vastuse esitamise õigust ei kasutanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Riigikohtu halduskolleegium märkis 19.02.2012 määruses asjas nr 3-3-1-87-11 (p 14) järgmist: „Riigikohus on olnud järjekindlalt seisukohal, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenev kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-77-09, p 12, ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Kuigi ainuüksi kaebajal on õigus määrata vaidluse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui valiku tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse, on oluline, et kohus oleks kaebajale selgitanud tema valiku tagajärgi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-36-11, p 17, ja seal viidatud varasem kohtupraktika).“ Selgitamiskohustuse täitmine kohtu poolt on eriti oluline juhul, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-87-06, p 12). Viidatud 19.02.2012 määruses (p 17) selgitas Riigikohus ka järgmist: „Kolleegium on oma praktikas asunud seisukohale, et keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema olulisi huvisid. Puutumus tähendab, et mõju isikule on oluline ja reaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-68-11, p 22, ja 3-3-1-86-06, p 16). Reaalne mõju tähendab muu hulgas seda, et vaidlusaluse akti ja väidetava tagajärje vahel peab olema põhjuslik seos, ning kaebaja peab näitama, et väidetava tagajärje saabumine on tõenäoline.“ 11. Riigikohus on selgitanud, et õiguste rikkumise alusel esitatud kaebust lahendades saab kohus kontrollida vaidlustatud haldusakti vastavust õigusnormidele, mis seonduvad kaebaja subjektiivsete õigustega. Kohus kontrollib sellisel juhul haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi (19. märtsi 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-87-11, p 28; 6. detsembri 2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-56-12, p 9). Riigikohtu 19.02.2012 määruses (p-d 29 ja 30) selgitati: „Kui kaebus on esitatud puutumuse motiivil, ei tuvasta kohus kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, vaid kontrollib haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Näiteks haldusakti keskkonnamõju osas puudub vajadus hinnata, kas see toob kaasa ka kaebaja tervise kahjustamise või omandiõiguse rikkumise - piisab sellest, et kahjustatakse keskkonnaressurssi, mida kaebaja tavapäraselt kasutab. Kolleegium märgib, et puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega - puutumuse motiivil esitatud kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega huve (vt ka otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-08, p 11).“ 12. Käesolevas asjas ei ole kaebaja eristanud, nagu kaebusest nähtub ja apellatsioonkaebuses ka selgelt märgitakse, enda subjektiivsete õiguste rikkumist ja puutumust vaidlustatud vee erikasutusloaga, kuid kaebuse väiteid arvestades tuleb ringkonnakohtu arvates järeldada kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui puutumuskaebusena. Vee erikasutusloa õiguspärasust tuleb seetõttu kontrollida nii osas, milles selle tagajärjel võidakse rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, kui osas, milles kahjustatakse keskkonnaressursse – arvestades vee erikasutuse mõjupiirkonna ulatust ja kaebuse väiteid, siis kõiki keskkonnaressursse, mida vee erikasutusega võidakse mõjutada. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei soovinud apellant esitada kaebust avalikes huvides, halduskohus on sellega seonduvad väited jätnud õigesti tähelepa-

3-12-75 15(16) nuta ning eelviidatud Riigikohtu praktikast tulenevalt jätnud väited, mis seonduvad avalikkuse kaasamisega, tähelepanuta. 13. Halduskohus selgitas õigesti, et vee erikasutusloata oleks Valtu Spordimajal võimalik kasutada kokkuvõttes rohkem vett ning ööpäevane veekasutus võiks olla sama suur. Loata veekasutuse puhul langeks ära ka loa omaja seirekohustus. Soovitud tegevuseks vee erikasutusluba seega vajalik ei ole (VeeS § 8 lg 2 p 1). LKS § 31 lg 2 p 2 keelab piiranguvööndis veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmise. Kui ilma vee erikasutusloata peaks vee kasutaja seda piirangut oma tegevuses silmas pidama, siis vee erikasutusloa olemasolul ei pea vee erikasutusloaga lubatud tegevuse puhul veetaseme säilitamise nõudeid järgima. Seda kinnitab VeeS § 17 lg 7 alusel antud keskkonnaministri 27.07.2009 määrus „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“, mis küll veetaseme alandamise küsimusi vee kasutamise tulemusel otseselt ei reguleeri, kuid võimaldab veetaseme tõstmist üle 0,3 m vaid vee erikasutusloa olemasolul. Seetõttu tuleb selgitada, kas vee erikasutusloas näidatud koguses vee kasutamise tagajärjeks on veekogu veetaseme alandamine VeeS § 17 lg 2 tähenduses. Veekogu, kust vett võetakse, on keskkonnaregistrisse kandmata tehisveekogu. Ringkonnakohtu arvates tuleb LKS § 31 lg 2 p 2 mõista nii, et veekogu all, milles veetaseme alandamine on keelatud, tuleb mõista igasugust piiranguvööndis paiknevat veekogu VeeS § 2 p 17 tähenduses, sh tehisveekogu. Veekogu veetaseme alandamiseks ei saa aga pidada vee võtmist nii, et selle tagajärjel veetase ajutiselt alaneb, kuid aja jooksul veetase saab taastuda. LKS § 31 lg 2 p-s 2 peetakse silmas veetaseme muutmist viisil, kus looduslikud mõjud veetasemele nt paisu ehitamise või selle lammutamise tagajärjel puuduvad. Mitte igasugust inimtegevust, mis alandab veekogus veetaset võrreldes olukorraga, kus veetase saaks muutuda vaid looduslikest teguritest tulenevalt (põud vms), ei saa LKS § 31 lg 2 p 2 eesmärki silmas pidades pidada lubamatuks. Vastasel korral oleks eriti väiksemate tehisveekogude puhul, kus ajutiselt veetase alaneb, vee kasutamine piiratud ilma, et selline piirang oleks proportsionaalne keskkonnakaitse eesmärgiga. 14. Vee erikasutusluba ei õigusta tegevusi, mida kasutatava veega tehakse. Kui veest valmistatava kunstlume kasutamine oleks õigusvastane, ei saaks sellist kunstlume kasutamist õigustada asjaoluga, et kunstlume kasutajal on vee erikasutusluba. Vee erikasutusluba antakse VeeS § 8 lg 1 kohaselt vee erikasutuseks. Vee erikasutus on VeeS § 6 lg 1 kohaselt vee kasutamine veekogu või põhjaveekihi seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega vastavalt VeeS §-le 8. Kunstlume kasutamine, kui sellega ei mõjutata veekogu või põhjaveekihi seisundit – käesoleval juhul selle kohta väiteid esitatud ei ole –, ei vaja vee erikasutusluba. VeeS § 10 lg 10 kohaselt keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui: 1) veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda; 2) suubla või põhjaveekihi seisundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks; 3) taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega; 4) loa taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Seaduses ei ole selgitatud, millise tegevuse kooskõla õigusaktidega tuleb loa andmisel hinnata. Seadusandjal tuleks seda küsimust loa tagajärgede paremaks arusaadavuseks täpsustada. Siiski on võimalik VeeS § 10 lg 10 p 3 tõlgendada, võttes arvesse vee erikasutusloa regulatsiooni eesmärki. VeeS § 1 lg 1 kohaselt on veeseaduse ülesanne siseja piiriveekogude ning põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamine. Laiemalt kui keskkonnakaitselise eesmärgina ei peeta keskkonnalube ning üldse keskkonnaõiguse ülesannet silmas ka teistes seadustes. Säästva arengu seaduse § 2 kohaselt on looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgiks tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Sarnastest eesmärkidest lähtub ka jõustumata keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 1, mille p-s 1 peetakse seadustiku eesmärgiks oleva keskkonnahäiringute võimalikult suures ulatuses vähendamise eesmärgiks omakorda mh inimese heaolu ja kultuuripärandi kaitset.

3-12-75 16(16) Seega on kultuuripärandi kaitse eesmärk keskkonnaõiguse piires kaitstav vaid osas, milles seda kaitstakse keskkonnahäiringute vähendamise kaudu, nt vee kasutamist piirates. Vee erikasutusloa nõude eesmärgiks võiks olla küll ka õigusvastase veekasutuse jaoks pinnavee suuremahulise kasutamise ärahoidmine, ent veeseaduse sätted sellist laia eesmärki ei kinnita. Selline eesmärk ei ole tuletatav ka veeõigust puudutavatest EL direktiividest. Ka nt joogivee kasutamiseks loa andmisel ei saa loa andja hinnata, kas joogivett soovitakse kasutada säästva arengu põhimõtet silmas pidades otstarbekalt. Veekasutuse hindamine on piiratud vaid üksikute juhtumitega (VeeS § 9 lg 6 teine lause) ega laiene kõigile muudele juhtudele. Halduskohus selgitas seetõttu õigesti, et küsimust, kas kunstlume kasutamise kavatsus on õiguspärane, vee erikasutusloa andmisel hinnata ei tulnud. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et kunstlume kasutamise suusaradade rajamiseks näeb ette kehtiv detailplaneering ning kunstlume kasutamist ei saa seetõttu pidada õigusvastaseks. 15. Kuna vee erikasutusluba ei anna seetõttu õigust tegevuseks, mis poleks lubatud ilma vee erikasutusloata, ei ole vaidlustatud haldusakt piirava iseloomuga. Kaebajal on võimalik müra, vibratsiooni, veetaseme alanemist kaevus selle kasutamist takistaval viisil ja muid piiranguid tõrjuda keelamiskaebusega, vaidlustades Valtu Spordimaja toiminguid vee kasutamisel ja kunstlume tootmisel. Sellisel viisil saab kaitsta õigusi ka juhul, kui veekasutus toimub vee erikasutusloata. Olukorras, kus vee erikasutusluba on aga antud, on võimalik nende õiguste kaitse ja puutumuse alusel kaebuse esitamine ka vee erikasutusloa peale. 16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole käesolevas asjas selliste negatiivsete mõjude tekkimist tõendanud. Veevõtule ei ole seatud parima võimalik tehnika nõuet, sest veevõtu viis ei mõjuta vee kvaliteeti ega too kaasa kasutatava vee hulga ülemäärast suurenemist (lume tootmiseks kulub igal juhul sama palju vett). Seire tulemusel kaevus veetaseme alanemise korral on võimalik keelamiskaebusega negatiivsete keelatud mõjude tõrjumine ning loa andmisel selliste mõjude teke ei ole ilmne. 17. Kunstlume tootmise ja kasutamisega seonduvad mõjud on valdavalt ette nähtud juba kehtiva detailplaneeringuga, mille õiguspärasuse üle enam vaidlust ei käi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25.09.2008 otsus asjas nr 3-3-1-15-08). Ringkonnakohtu arvates puudub kaebajal seetõttu õigus nõuda senise elukeskkonna säilimist, mis suusaradade loomiseta piirkonnas säiliks. Kuna luba ei õigusta kunstlume kasutamist, ei ole asja lahendamisel tähtsust väidetel, mis seonduvad kunstlume kasutamise ja tootmise negatiivsete mõjudega. 18. Keskkonnamõjude eelhinnangus on ringkonnakohtu arvates piisavalt hinnatud vee kasutamise mõju Natura alale. Kaebusele lisatud arvamused ei kummuta selle eelhinnangu järeldusi tehisveekogust vee võtmise tagajärgedega seoses. 19. Apellandil oli võimalik esitada loamenetluses vastuväiteid. Asjaolu, et keskkonnamõju eelhinnangule vastuväidete esitamist talle ei võimaldatud, ei too kaasa loa tühistamist. Kohtumenetluses on olnud võimalik hinnata veevõtuga kaasnevat keskkonnahäiringut. 20. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Menetlusosalised ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman