2-12-24290/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-24290

Tsiviilasi

AS SEB Liising hagi Riina Kallas vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7638,22 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. novembri 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS SEB Liising apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

3. detsember 2013

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): AS SEB Liising (RK: 10281767);

volitatud esindaja Siret Kütt

Vastustaja (kostja): Riina Kallas (IK: XXX), lepinguline

esindaja Ain Laansalu

RESOLUTSIOON

Tühistada Tartu Maakohtu 20. novembri 2012.a otsus.

Teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS SEB Liising

hagi Riina Kallas vastu täielikult.

Mõista Riina Kallaselt välja 7638,22 eurot (seitse tuhat

kuussada kolmkümmend kaheksa eurot ja kakskümmend

kaks senti) AS SEB Liising kasuks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud Riina Kallase kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS SEB Liising (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi Riina Kallase (kostja) vastu võla

nõudes. Nõue tuleneb 29. jaanuaril 2008 hageja ja Virosom-Baltic OÜ (liisinguvõtja) vahel

sõlmitud liisingulepingust nr L08100818. Liisinguesemeks oli sõiduauto Peugeot Boxer, mille

hageja ostis Kommest Autokeskused OÜ-lt hinnaga 25 046,97 eurot ehk 391 900,01 kr (hind

sisaldab käibemaksu). Hageja ja kostja vahel sõlmiti 29. jaanuaril 2008 käendusleping, mille

kohaselt vastutab kostja hageja ees liisinguvõtjaga solidaarselt kõigi liisingulepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest.

Liisinguvõtja ega kostja ei tasunud võlgnevust vastavalt maksegraafikule. 27. augustil 2009

saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale teate liisingulepingu erakorralise ülesütlemise kohta.

Teates esitas hageja kostjale nõude liisingulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks ning

hoiatas, et loeb võlgnevuse tasumata jätmise korral liisingulepingu erakorraliselt ülesöelduks.

Liisinguvõtja ega kostja ei tasunud võlgnevust määratud tähtajaks. Hageja nõudis 27. augustil

2009 liisingulepingu erakorralise lõpetamise teatises liisinguvõtjalt liisinguvara kohest

tagastamist. Liisinguvõtja ega kostja nimetatud kohustust ei täitnud. Hageja sai liisingueseme

enda valdusesse 11. detsembril 2009. Liisinguvara tagastas kostja, kes oli liisinguvõtja juhatuse

liige ning sõiduki kasutaja. Üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud, et sõiduki parempoolsel

tagaküljel on mõlk, sõiduk vajab keemilist pesu, sõidukit katsid selle tagastamise hetkel

kleepsud, mistõttu ei olnud võimalik üleandmise hetkel hinnata kõiki väliseid puuduseid.

Liisingvara suunati müüki selle tagastamise päeval. 19. veebruaril 2010 teatas hageja kostjale, et

liisingvara ei ole õnnestunud võõrandada. Hageja teavitas, et talle on tehtud liisinguvarale

ostupakkumine summas 9 538,81 eurot ehk 149 250 kr (koos käibemaksuga) ja palus kostjal

hiljemalt 26. veebruariks 2010 anda teada, kas kostja sooviks ise vara omandada või oleks tal

kolmandast isikust ostja kõrgema hinnaga. Kostja hagejaga nimetatud küsimuses ühendust ei

võtnud, millest järeldas hageja kostja nõustumist. Hageja võõrandas liisingueseme 11. märtsil

2010 hinnaga 149 250 kr (sisaldab käibemaksu). Nimetatud summa on ka sõiduki

turuväärtuseks selle tagastamise hetkel.

Kuna liisinguvõtja on äriregistrist kustutatud, esitab hageja nõude ainult kostja vastu. Hageja

nõuab kostjalt liisingulepingust tulenevat võlgnevust summas 7638,22 eurot, millest

rendimaksete võlgnevus on 751,40 eurot, kindlusmakse summas 305,21 eurot, müügikahjum

summas 6 131,00 eurot, müügiplatsi hoiutasu summas 170,64 eurot, viivisevõlgnevus summas

279,97 eurot.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt hakkas Virosom Baltic OÜ poolsete

makseraskuste ilmnemisel OÜ Baltic Sunrise juhatuse liige Üllar Kallas kohaselt liisingu

ülevõtmiseks hagejaga läbirääkimisi pidama. Hageja Tartu kontori müügijuht Kaupo Karoles

pakkus liisingu maksumuseks 278 000 kr, mis oli selleks momendiks kaubiku jääkmaksumus.

Kui läbirääkimised jõudsid lõpusirgele (jäi kokku leppida sissemaksu suurus), teatas K. Karoles,

et Tallinnas müüdi kaubik maha. Seega oli müügi momendil hagejale Baltic Sunrise OÜ

liisingusoov teada. Samuti on ebaselge, miks müüdi kaubik väiksema summaga kolmandatele

isikutele, kui oli olemas isik, kes nõustus liisima jääkväärtusega. OÜ Baltic Sunrise on tasunud

hea tahte märgina kaubiku liisingut 20. oktoobril 2009 summas15 044 kr (961,49 eurot) ja 24.

novembril 2009 summas 5 850 kr (373,88 eurot).

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 20. novembri 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Otsuse põhjendustes märkis kohus, et kostja esitas kohtule tõendid selle kohta, et

27. novembril 2009 tehti hagejale OÜ-le Baltic Sunrise poolt kasutusrendi ettepanek hageja ja

Virosom-Baltic OÜ liisingulepingu liisingueseme suhtes. Pakkumuses on liisingueseme

maksumus 278 200 kr. Samuti tõendab Ü. Kallase kirjavahetus R. Karofeldi ja K. Karolesega

läbirääkimiste toimumist Baltic Sunrise OÜ-ga liisingulepingu sõlmimise kohta. Seega pidi

hageja teadma, et kostja otsib tekkinud olukorrale lahendust. Hageja jätkas läbirääkimiste

pidamist ka pärast tema enda poolt 19. veebruariks 2012 määratud tähtaega. Kohtule ei ole

esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks andnud eitava vastuse OÜ Baltic Sunrise poolsele

ettepanekule. Hageja küsis veel 9. märtsi 2010 kirjas täiendavaid andmeid Baltic Sunrise OÜ

kasumiaruande kohta ning palus esitada bilanss, millest kostja võis õigustatult eeldada, et

sõidukit ei müüda enne läbirääkimiste lõppemist.

Läbirääkimiste pidamise ajal sõidukit võõrandades käitus hageja kostja suhtes pahatahtlikult.

Hageja ei ole tõendanud seda, et OÜ-le Baltic Sunrise oli antud eitav vastus liisingulepingu

sõlmimiseks. OÜ Baltic Sunrise oli valmis võtma sõiduki liisingusse summaga 278 200 kr ning

läbirääkimisi peeti vaid sissemakse suuruse kohta. Müües sõiduki läbirääkimiste ajal OÜ Baltic

Sunrise poolt pakutud hinnast oluliselt madalama hinnaga, jättis hageja kasutamata võimaluse

anda sõiduk liisingusse kõrgema hinnaga. Samuti ei teatanud hageja seda, et sõiduk

võõrandatakse ega põhjendanud, miks sõiduk võõrandatakse oluliselt madalama hinnaga, kui oli

pakkunud OÜ Baltic Sunrise. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue kostja vastu

on tekkinud parema pakkumise põhjendamatu kasutamata jätmisega hageja poolt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS SEB Liising esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei ole apellant läbirääkimisi pidades käitunud pahauskselt. Läbirääkimiste pidamine

kolmandate isikutega või läbirääkimiste tulemusteta lõppemine ei mõjuta vastustaja kohustust

tasuda apellandile liisingulepingust ja käenduslepingust tulenev võlgnevus. Apellant nõustus ka

teatud eeltingimuste täitmise korral Baltic Sunrise OÜ-ga vastava liisingulepingu sõlmima.

Sellisteks tingimusteks olid: lepingu sõlmimisele eelnevalt liisingueseme sissemakse tasumine

(kolme osamaksena 54 000 eurot ehk 20 %) ja käenduslepingute sõlmimine äriühingu

omanikega. Kirjeldatud eeltingimused on praktikas tavalised. Kuna Baltic Sunrise OÜ ei täitnud

apellandi poolt talle saadetud pakkumises seatud eeltingimusi, ei sõlmitud apellandi ja Baltic

Sunrise OÜ ka vastavat liisingulepingut;

2) ei ole apellant läbirääkimisi pidades käitunud pahauskselt VÕS § 14 lg 3 ja TsÜS § 138 lg 1

kohaselt. Läbirääkimisi pidavatel pooltel ei ole kohustust saavutada kokkulepet ning

läbirääkimiste ebaõnnestumine iseenesest ei ole põhjuseks süüdistada teist poolt pahauskses

käitumises.

Läbirääkivatel

pooltel

võiksid

tekkida

üksteise

vastu

ehk

võimalikud

kahjuhüvitamise nõuded, aga mitte lepingu sõlmimise sundi. Hea usu põhimõtte järgmiseks ei

pea teine pool iseennast kahjustama ja eelistama teise poole huve enda õigustele. Selline olukord

oleks tekkinud, kui apellant oleks igal juhul pidanud Baltic Sunrise OÜ-ga liisingulepingu

sõlmima;

3) on kohus asunud apellandi jaoks arusaamatule seisukohale, et apellant peaks igal juhul

sõlmima uue liisingulepingu isikuga, kes soovib liisida probleemse liisinguvara viimasest

müügihinnast kõrgema hinnaga. Maakohtu sellekohane järeldus vastuolus VÕS §-idega 367 lg 1

ja lg 3, mis selliseid tingimusi liisinguandja nõude tekkimise alusena ette ei näe. Liisingulepingu

sõlmimine ei tähendaks, et Baltic Sunrise OÜ oleks ise tahtnud osta liisingueseme kõrgema

hinnaga, vaid see oleks tähendanud, et apellant oleks pidanud ostuhinna tasuma (liisingulepingu

alusel krediidi väljastama) ja andma sama liisingueseme Baltic Sunrise OÜ kasutusse;

4) on põhjendamatu maakohtu etteheide sellele, et apellant ei ole väljendanud piisavalt selgelt

enda keeldumist liisingulepingu sõlmimisest. Apellandi jaoks jääb arusaamatuks nii otsuses kui

ka 17. oktoobri 2012 kohtuistungil avaldatu, et apellant oleks pidanud esitama krediidikomitee

otsuse, mis tõendaks, et apellant keeldus Baltic Sunrise OÜ-le liisingut väljastamast. Sellist

tõendamiskoormist apellandil ei lasu;

5) ei ole maakohus põhjendanud, milles seisnes hageja väidetav pahausksus läbirääkimiste

pidamisel. Samuti ei ole seda teinud vastustaja. Isegi kui hageja tõepoolest käitus pahauskselt, ei

anna see alust jätta hagiavaldust rahuldamata. VÕS §-i 367 lg 1 ja lg 3 kohaselt ei ole mistahes

läbirääkimiste toimumine või ebaõnnestumine aluseks liisingulepingust tuleneva nõude

rahuldamata jätmiseks;

6) on maakohus jätnud tähelepanuta põhivõlgniku ja vastustaja enda käitumise liisingulepingu

täitmisega ja liisinguvara tagastamisega seotud asjaoludes. Liisinguvõtja ega vastustaja ei

tagastanud liisingvara apellandile tähtaegselt. Samuti on liisinguvõtja rikkunud liisingulepingust

ja VÕS §-ist 363 lg 2 tulenevalt liisinguvara heaperemeheliku kasutamise ning hoidmise

kohustust. Sõiduki vigastustest ei olnud liisinguvõtja ega kostja hagejat eelnevalt teavitanud.

Üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud, et sõiduki parempoolsel tagaküljel on mõlk, sõiduk

vajab keemilist pesu, sõidukit katsid selle tagastamise hetkel kleepsud, mistõttu ei olnud

võimalik üleandmise hetkel hinnata kõiki väliseid puuduseid;

7) võõrandas apellant liisingueseme selle tagastamisaegse turuhinnaga. Kolme kuu jooksul ei

õnnestunud liisingvara võõrandada esialgse hinnaga ning apellant ei soovi ise vara omandada

ega leidnud kolmandast isikust ostjat kõrgema hinnaga. Kuna varale ei õnnestunud leida ostjat

kõrgema hinnaga, on lõplik müügihind oli ühtlasi ka liisingvara turuhind selle tagastamise

hetkel. Asjaolu, et Baltic Sunrise OÜ oli esitanud hagejale liisingutaotluse vara ostmiseks selle

lepingujärgse jääkmaksumusega, ei tähenda, et vara turuhind oleks seetõttu olnud kõrgem.

Baltic Sunrise OÜ ostuhuvi oli põhjustatud liisinguvõtjaga ja kostjaga ühisest majanduslikust

huvist ning seetõttu oleks Baltic Sunrise OÜ nõustunud võtma endale uuest liisingulepingust

tuleneva kohustuse suuremas summas. Samuti ei oleks Baltic Sunrise OÜ liisingueset koheselt

omandanud, vaid oleks selleks soovinud sõlmida hagejaga liisingulepingu. Baltic Sunrise OÜ ei

täitnud hageja poolt seatud eeltingimusi liisingulepingu sõlmimiseks, mistõttu puudus

liisingueseme omandamiseks reaalne huvi või suutlikkus. Samuti ei taotletud hagejale

teadaolevalt liisingueseme omandamiseks krediiti või esitatud liisingutaotlusi teistele

krediidiasutustele või liisinguandjatele.

5. R. Kallas apellatsioonkaebusele kirjalikult ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu

tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse,

millega rahuldada AS-i SEB Liising hagi ja mõista Riina Kallaselt AS-i SEB Liising kasuks

välja liisingulepingust tulenev võlgnevus summas 7638,22 eurot. AS-i SEB Liising

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

7. Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust liisingulepingu tingimuste ega lepingu ülesütlemisega

seotud asjaolude üle. Hageja (apellant) on esitanud asjaolud, mille kohaselt ütles liisinguandja

lepingu erakorraliselt üles liisinguvõtja poolse lepingurikkumise tõttu. Niisuguses olukorras on

liisinguandjal õigus VÕS § 367 alusel nõuda liisinguvõtjalt (käesolevas asjas käendajalt)

hüvitist kõigi kulude ulatuses, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega – eelkõige

liisingueseme ostuhinda ja ostuhinna finantseerimise kulusid selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 kohaselt lähtutakse liisinguandja kulude

kindlakstegemisel pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguvõtja poolt tasuda jäänud

liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad,

mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lg 3 kohaselt tuleb seejuures

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

8. Kostja ei ole esitanud menetluses niisuguseid vastuväiteid ega tõendeid, mis annaksid alust

lugeda hagejal kui liisinguandjal kulutuste hüvitamise nõuet mitte tekkinuks. Hageja nõude

vaidlustamiseks tulnuks kostjal tõendada, et hagejal ei ole vastavas suuruses kulutusi tekkinud

või et hageja poolt kantud kulutused olid ebamõistlikult suured. Eelkõige oleks kostjal tulnud

tõendada, et hageja poolt liisingueseme võõrandamisel saadud hind jäi oluliselt alla

liisingueseme tegeliku turuväärtuse.

Kostja tugines menetluses seisukohale, et liisingueseme harilikku väärtust selle tagastamise aja

seisuga tõendas kolmanda isiku, OÜ Baltic Sunrise, valmidus liisida või osta liisingueset

hinnaga 278 000 krooni, mis oli läbirääkimiste aja seisuga kaubiku jääkväärtuseks.

9. Ringkonnakogus ei nõustu, et OÜ-ga Baltic Sunrise peetud läbirääkimiste põhjal tuleks

lugeda tõendatuks liisingueseme väärtus summas 278 000 krooni. Asja materjalides nähtuvalt on

SEB Liising edastanud OÜ-le Baltic Sunrise 27.11.2009.a kuupäeva kandva kasutusrendi

ettepaneku (t lk 80-81), milles olid esitatud tingimused kaubiku osas võimaliku liisingulepingu

sõlmimiseks. Nimetatud ettepanek on käsitatav pakkumusena VÕS §-de 9 ja 16 tähenduses.

Pakkumuse tingimuseks oli muuhulgas esimese liisingumakse (sissemakse) tasumine summas

54 000 krooni kolme osamaksena. OÜ Baltic Sunrise poolt sellele pakkumusele nõustumust ega

seega ka lepingu sõlmimist ei järgnenud. OÜ Baltic Sunrise ja SEB Liising kliendihalduri vahel

toimus ka 2010.a märtsis e-kirjavahetus kaubiku liisimise teemal, 17.03.2010 e-kirjas teavitas

kliendihaldur Baltic Sunrise OÜ juhatuse liiget asjaolust, et kaubik on müüdud 11.03.2010.a ja

sellest on teavitatud ka endist liisinguvõtjat. 2010.a e-kirjavahetuse puhul ei ole tegemist

konkreetsete pakkumustega lepingu sõlmimiseks, mis oleksid olnud kummalegi poolele

siduvad.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kostja (vastustaja) ega ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt

käitus hageja (apellant) läbirääkimiste pidamise ajal sõidukit võõrandades pahauskselt ning et

hageja jättis põhjendamatult kasutama reaalse võimaluse anda sõiduk liisingulepingu alusel

Baltic Sunrise OÜ kasutusse oluliselt kõrgema hinnaga kui saadi sõiduki võõrandamisel

11.03.2010.a. Kohtule edastatud materjalidest nähtuvalt on Baltic Sunrise OÜ soovinud sõlmida

kaubiku osas liisingulepingut tingimusel, et sissemakse suuruseks on 10 %, seevastu

liisinguandja on olnud läbivalt seisukohal, et sissemaksu suuruseks peaks olema 20 %.

Liisinguandjal ei olnud kohustust sõlmida Baltic Sunrise OÜ-ga liisingulepingut viimase poolt

pakutud tingimustel. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et samastatav ei ole sõiduki

müügihind ja liisingulepingu korral tasumisele kuuluv summa, kuna müügilepingu järgne hind

tasutakse üldreeglina ühe summana, seevastu liisingumaksed jaotatakse pikema perioodi peale.

Samuti ei olnud liisinguandjal kohustust tõendada, et Baltic Sunrise OÜ-le oli antud eitav vastus

liisingulepingu sõlmimise kohta. Liisinguandja oli teinud Baltic Sunrise OÜ-le lepingu

sõlmimiseks pakkumuse, kuid ei järgnenud Baltic Sunrise OÜ poolset nõustumust.

Ringkonnakohtu arvates oli liisinguandja õigustatud võõrandama liisingueseme 2010.a märtsis

parima hinnaga, mida sõiduki eest pakuti, kuna selle aja seisuga oli piisavalt alust arvata, et

läbirääkimised Baltic Sunrise OÜ-ga ei vii mõlemat poolt rahuldava tulemuseni. Baltic Sunrise

OÜ-ga kokkuleppe mittesaavutamine ei anna alust asuda seisukohale, et AS-l SEB Liising ei

tekkinud liisingulepingu nr L08100818 ülesütlemisest tulenevaid nõudeid kostja kui käendaja

vastu.

11. Muid tõendeid peale sõiduki müügist saadud summa suuruse ei ole pooled liisingueseme

tagastamisaegse hariliku väärtuse kohta esitanud. Seejuures on liisingueseme väärtusega

seonduvat maakohtu menetluses piisavalt arutatud. Ka maakohtu 17.10.2012.a istungil on

arutatud mh küsimust, kas sõiduki nn jääkväärtust (liisinguvõla jäägi tähenduses) saab pidada

sõiduki turuväärtuseks selle tagastamise ajal. Maakohus on selgitanud tõendamiskoormise

jaotust sõiduki turuväärtuse tõendamisel ja andnud ühtlasi pooltele (kostjale) tähtaja esitada

tõendeid sõiduki tagastamisaegse väärtuse kohta. Kostja kohtule niisuguseid tõendeid ei

esitanud. Kuna esitatud ei ole tõendeid, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et liisingueseme

tegelik väärtus oli selle võõrandamise ajal kõrgem kui saadud müügihind (9538,81 eurot ehk

149 250 krooni, sh käibemaks), siis asub ringkonnakohus seisukohale, et võõrandamisel saadud

hind tuleb lugeda liisingueseme turuväärtuseks. Olukorras, kus kostja ei esitanud omalt poolt

tõendeid liisingueseme väärtuse kohta, ei tekkinud liisinguandjal täiendavat kohustust tõendada,

et sõiduki müügihind vastas selle tegelikule turuhinnale.

SEB Liising 19.02.2010 teatises (t lk 44) on liisinguandja teavitanud liisinguvõtjat, et

liisingueseme ostuks on tehtud pakkumine summas 149 250 krooni ning antud liisinguvõtjale

võimalus (tähtaeg) teavitada liisinguandjat, kui liisinguvõtjal on endal võimalik liisinguese välja

osta või kui liisinguvõtjale on teada kolmas isik, kes on valmis liisingueseme ostma nimetatust

kõrgema hinnaga. Seega on liisinguandja täitnud ka oma kohustuse teavitada liisinguvõtjat

müügiprotsessist ning pakkunud võimalust selles osaleda.

12. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et hagi kuulub rahuldamisele. Kostja ei ole

esitanud vastuväiteid hageja nõude kujunemisele ja arvestusele ning ringkonnakohus on

seisukohal, et hageja nõude suurus tuleb lugeda kohtule esitatud dokumentidega tõendatuks.

Seega kuulub hagis nõutud summa 7638,22 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

13. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud

menetluskulude jaotust. Kuna hagi rahuldatakse täies ulatuses, jäävad TsMS § 162 lg 1 kohaselt

nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/