2-10-45510/52 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. detsember 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-10-45510

Tsiviilasi

Liidia Sohlmani hagi Toomas Kutsari vastu võlgnevuse ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5231,17 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. novembri 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Liidia Sohlmani apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Liidia Sohlman (ik: XXX), esindaja Grete

Lüüs

Vastustaja (kostja): Toomas Kutsar (ik: XXX), esindaja

Mall Saar

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 27. novembri 2012.a otsus

muutmata

ja

Liidia

Sohlmani

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud

menetluskulud Liidia Sohlmani kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Liidia Sohlman esitas 20. septembril 2010 maakohtule Toomas Kutsari vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus summas 81 850 krooni ehk

5233,37 eurot, viivis 20. septembri 2010 seisuga 5436 krooni ehk 347,57 eurot ja viivis

TsMS § 367 alusel 18 krooni ehk 1,16 eurot päevas alates 21. septembrist 2010 kuni

põhinõude tasumiseni. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja hageja kasuks

põhivõlgnevus 81 850 krooni ehk 5233,37 eurot alusetu rikastumise sätete alusel.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel aprill 2004–jaanuar 2007 tähtajatu laenuleping,

mille alusel laenas hageja kostjale 81 850 krooni. Laenusumma maksis hageja kostja

arvelduskontole järgmistes osades: 1) 29. aprillil 2004.a 10 000 krooni; 2) 8. mail 2004.a

10 000 krooni; 3) 10. mail 2004.a 2000 krooni; 4) 11. juunil 2004.a 10 000 krooni;

5) 12. juunil 2004.a 5000 krooni; 6) 8. juulil 2004.a 10 000 krooni; 7) 9. juulil 2004.a

5000 krooni; 8) 4. septembril 2004.a 14 000 krooni; 9) 18. novembril 2004.a 2000 krooni;

10) 31. oktoobril 2004.a 10 000 krooni; 11) 9. mail 2006.a 1350 krooni;

12) 9. jaanuaril 2007.a 1500 krooni; 13) 25. jaanuaril 2007.a 1000 krooni. 7. septembril 2009

edastas hageja kostjale teate, millega ütles laenulepingu alates 17. novembrist 2009 üles ja

palus laenatud summa tagastada 20. novembriks 2009. Kostja ei ole laenu tagasi maksnud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt puudub poolte vahel laenusuhe.

Hagis toodud summad kandis hageja kostjale üle XXX korteriomandi remondi eest ja seoses

sellega, et kostja tasus hageja korteri kommunaalmaksed. Kuna hageja elas XXX sõlmis ta

2004 aprillis kostjaga kokkuleppe, et kostja teeb koos enda valitud abilistega korteris hageja

soovitud ümberehitused ja remondi, hageja tasub materjali ja tehtud tööde eest, pärast

remondi lõppemist aga ostab korteri ära. Töötasu konkreetset suurust kokku ei lepitud, lepiti

kokku, et tasu peab olema mõistlik, sõltudes tööde raskusastmest, mahust ja kvaliteedist. 5.

novembril 2004 omandas hageja remonditud korteri, esitamata ühtegi pretensiooni remondi

kvaliteedi osas, st võttis tellitud tööd vastu. Ost-müük vormistati kinkelepinguna, kuna

hagejal olid abikaasaga lahkhelid, mistõttu ta soovis saada korteri enda lahusvaraks. Hageja

kandis kostja arvele tehingu tegemise päeval 305 000 krooni selgitusega „võla tasumine“.

Korteriomand hõlmas terve teise korruse (76 m2) ning ruumis puudusid vaheseinad. Ruumi

madalamasse ossa ehitati vahesein, mis eraldas elu- ja magamistoa. Magamistoas olnud orv

ehitati ümber garderoobiks. Elutoast eraldati osa koridoriks, kuhu paigaldati ripplagi. Ruumi

kõrgemasse ossa ehitati vannituba ja WC, ülejäänud ruum valmistati ette kasutamiseks

köögina: tehti kanalisatsioon ja täispuidust trepp, paigaldati juhtmed. Seinad pahteldati ja

värviti, põrand lihviti ja kaeti hageja valitud põrandakattega. Paigaldati viis siseust ja klaasist

terrassiuks. Aknad remonditi, kööki paigaldati uus aken. Tehti radiaatorite ja

keskküttesüsteemi funktsioneerimiseks vajalikud torutööd. Korrastati terrass – asendati

lagunenud kivikate katusekattematerjaliga. Umbes aasta pärast korteri omandamist soovis

hageja, et korterisse paigaldataks kamin ja terrassile tehtaks piirded. Kostja ostis ja paigaldas

kamina, tellis ja maksis kinni piirde lauamaterjali ning paigaldas selle metallpostidele. Tehtu

eest kandis hageja 31. oktoobril 2005 kostja arvele 10 000 krooni.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 27. novembri 2012 otsusega L. Sohlmani hagi T. Kutsari vastu

5578,59 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud TsMS § 162 lg 1

alusel hageja kanda.

Kohus tühistas hagi tagamiseks kostjale kuuluvale korteriomandile registriosa nr XXX seatud

kohtuliku hüpoteegi summas 100 000 krooni hageja kasuks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi tõendatud.

Vaidlust ei ole selles, et hageja on perioodil 29. aprill 2004 kuni 25. jaanuar 2007 kostjale üle

kandnud 81 850 krooni. Hagiavalduse kohaselt toimus tähtajatu laenulepingu sõlmimine

ajavahemikul aprill 2004–jaanuar 2007. 31. augusti 2011 eelistungil väitis hageja, et esimene

makse oligi laenulepingu sõlmimine. 18. novembri 2011 täiendavates seisukohtades esitas

hageja uue väite, mille järgi leppisid pooled kokku, et laenusummaks on kuni 400 000 krooni,

kostja teavitab hagejat iga kord, kui soovib laenu kätte saada.

Kohus kuulas hageja taotlusel tunnistajatena üle L. J. J. (hageja abikaasa), K. G. ja M. L..

Kohus suhtus kriitiliselt L. J. J. ja K. G. ütlustesse laenulepingu sõlmimise asjaolude

kohta, sest ütlused ei ole omavahel kooskõlas ning on vastuolus ka teiste tõenditega. K. G.

kinnitas, et kokkulepe sõlmiti 2004 aprillis munapühade ajal tema saabumise päeval hageja

ema korteris; L. J. J. andis ütlusi, et see võis olla Ränduri-nimelises kohas, kus istuti ja joodi

veini, see võis ka olla hageja ema juures; ta ei oska nimetada täpset aega, sest see laenu

küsimine kestis pikemat aega. K. G. ütluste kohaselt pärast pühi sõideti Helsingisse ning

hageja kandis üle tema 1000 eurot ja kandis kostjale üle esimesed 20 000 krooni. Hageja 18.

novembri 2011 täiendavate seisukohtade järgi saabus hageja Võrru 23. aprillil 2004 ja viibis

seal kuni 28. aprillini 2004; leping laenu andmise osas sai sõlmitud 28. aprillil 2004. Kostja

leidis, et K. G. on andnud valeütlusi, sest 2004. a oli nii luterlaste kui ka õigeusklike

ülestõusmise esimene püha 11. aprillil; kui hageja kandnuks raha üle järgmisel päeval pärast

Helsingisse jõudmist, pidanuks ülekanne tehtama hiljemalt 13. aprillil 2004, hageja

pangakonto väljavõtte kohaselt kanti esimene 10 000 krooni üle 29. aprillil 2004 ja järgmine

10 000 krooni 8. mail 2004. L. J. J. ütluste järgi ütles hageja talle, et kirjutas

pangaülekannetele „võlg“. Tegelikult ei ole ühegi ülekande juurde kirjutatud „võlg“, vaid

„korterimaks“, „ülekanne“ ja „võla tasumine“. K. G. ütlused, et kokkuleppe sõlmimisel räägiti

eesti keeles ning hageja tõlkis jutu L., et ta teaks, millest jutt käib, on vastuolus J. L. J.

ütlustega, et kostja ja hageja rääkisid vene keeles: kui nad rääkisid asjadest, mis temale ei

meeldinud, siis nad rääkisid vene keeles, et ta aru ei saaks; ta ei saanud aru, millest räägiti

ning ei tea, millal see kokkulepe sõlmiti. L. J. J. ütlused põhinevad sellel, mida ta on hagejalt

kuulnud. Hageja taotles K. G. ülekuulamist, sest tunnistaja viibis korduvalt hageja ja kostja

vaheliste kokkulepete juures, kui kostja palus hagejalt täiendavate rahasummade tasumist;

tegelikult andis tunnistaja ütlusi laenulepingu, millega kostja olevat soovinud laenata 400 000

krooni, sõlmimise kohta. Tunnistaja S. K. andis ütlusi, et ta ei ole üldse vestelnud K. G., kes

ainult hageja firma peol Soomes esines. Tunnistaja M. L. ütlused ei tõenda laenulepingut

hageja ja kostja vahel, vaid seda, et kostja sai hagejalt raha ja selle eest remonditi XXX

kortereid, mille vastu ka kostja ei vaidle. M. L. ütlused põhinevad arusaamisel kostja jutust.

Hagi menetlemise käigus on hageja muutnud ka laenusumma suurust: hagiavalduses on

laenusumma 81 850 krooni, laenulepingu ülesütlemise avalduses 83 073,50 krooni,

18. novembri 2011 täiendavates seisukohtades kuni 400 000 krooni. TsMS § 328 lg 1

sätestab, et menetlusosaliste avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad

olema tõesed. Tõesed ei saa olla asjaolud, mis pidevalt muutuvad. Asjas on muudetud hagi

aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, kas, kuidas ja millises summas laenuleping sõlmiti.

Laenulepingu ülesütlemine toimus võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 korras, seega oli

ülesütlemine korraline. See tähendab, et laenuandja lepingujärgne kohustus laen välja maksta

pidi olema täies mahus täidetud. Seega 7. septembril 2009 oli hageja seisukohal, et kogu

laenusumma oli 83 073,50 krooni. Tõsiseltvõetav ei ole hageja väide 10. septembri 2012

kohtuistungil, et hageja esitas nõude osaliselt, kuna riigilõiv ei olnud talle taskukohane:

laenulepingu ülesütlemisel ei ole vaja tasuda riigilõivu, samuti oli hagiavalduses võimalik

märkida, et nõue esitatakse laenusummast osa suhtes.

Kostjale tehtud ülekannete selgitusteks on „korterimaks“ või „ülekanne“. Et ülekanded

oleksid tehtud laenuna, hageja pangakonto väljavõte ei tõenda. Selline selgitus olevat

kirjutatud kostja nõudmisel, kuid hageja ei ole põhjendanud, miks oli kostjal põhjust nõuda

sellist teksti ülekannete juurde. Usutav ei ole asjaolu, et hageja ei oska piisavalt eesti keelt, et

kirjutada laenuks antava summa selgituseks sõna „laen“, kuigi sellise kande olemasolust

rääkis L. J. J. 21. novembril 2005 on hageja kandnud G. T. üle 110 krooni selgitusega „laen“.

Hageja on rahvuselt eestlane ja enne Soome kolimist elanud pikaajaliselt Eestis. Hageja

kandis kostja pangakontole 5. novembril 2004 üle 305 000 krooni selgitusega „võla

tasumine“. Ei ole eluliselt usutav, et võlgnik laenab võlausaldajale raha selle asemel, et

tasaarvestada ülekantavate summade arvel võlgnetavat summat.

Hageja 5. aprilli 2011 seisukohtade kohaselt palus kostja hagejalt raha oma korteri remondiks

ja jooksvate kommunaalmaksete tasumiseks. 18. juuni 2012 kohtuistungil väitis hageja, et

laenas kostjale raha igasuguste projektide jaoks. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et

ajal, mil ülekanded tehti, elasid K. neile kuuluvas elamus, mis remonti ei vajanud ja kus

puudusid kommunaalmaksed. Kostja väiteid kinnitavad tunnistaja S. K. ütlused, mille

kohaselt ei olnud K. 2004. a rahalisi raskusi ja oli piisavalt kinnisvara, mille tagatisel

pangalaenu võtta; kostja ei olnud ostnud ühtegi remonti vajavat kinnisvara ning peale XXX

ruumide midagi remonti ei vajanud. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid,

et kostja tegeles igasuguste projektidega. Väheusutav on, et hageja võttis pangalaenu selleks,

et see kostjale edasi laenata, sest ta kaotanuks intressid, mis ei ole kooskõlas mõistlikkuse

põhimõttega. Tunnistaja K. L. ütluste kohaselt sai ta hagejalt teada, et hageja ostis kostja käest

XXX remonditud korteri; hageja võttis pangast laenu; remonti tegid kostja ja A. hageja raha

eest; hageja rõhutas, et korter läks kalliks maksma; niipalju, kui ta hagejat tundis, ta ei

laenanud kellelegi raha. Hageja väitel küsis kostja 28. aprillil 2004.a 400 000 krooni

laenu, 5. novembril 2004 aga kinkis kostja laenuandjale korteri, mille väärtus võis võrduda

laenusumma suurusega. Selline käitumine ei ole usutav.

Kohus leidis eeltoodud tõendeid kogumis hinnates, et usaldusväärselt ei ole tõendatud, et

poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 400 000 krooni.

Kohus märkis, et hageja on nõuded ümber arvestanud kroonidest eurodesse ebatäpselt.

Tegelikult 81 850 krooni on 5231,17 eurot ja 87 286 krooni 5578,59 eurot.

Hageja alternatiivse nõude osas leidis kohus, et kostja on kogu tsiviilasja menetluse kestel

ühetaoliselt väitnud, et hageja kandis raha kostja arvele selleks, et kostja teeks selle eest

remondi XXX korteris, mida hageja osta soovis; pärast korteri omandamist kandis hageja

kostjale raha üle suusõnaliste ja e-kirjadega sõlmitud kokkulepete alusel hageja

kommunaalkulude tasumiseks; kokkulepe remondi tegemiseks sõlmiti 25. aprillil 2004.

Töövõtulepingu sõlmimist tõendasid kostja taotlusel üle kuulatud tunnistajad A. K. ja S. K..

Remonditööde kohta korteris andsid ütlusi ka tunnistajad I. M. ja S. V.. Eeltoodud tõenditest

nähtuvalt sõlmisid pooled 25. aprillil 2004 XXX korteri remondi suhtes suulise

töövõtulepingu. Kuna hageja ja kostja abikaasa olid head sõbrannad, nende vahel olid

usalduslikud suhted ja ka ühine äritegevus, on usutav, et hageja nõustus soovist saada selle

korteri omanikuks korteri remonti finantseerima juba perioodil, mil selle omanikuks oli veel

kostja. Hageja kirjast S. K. (I kd tl 58–59) nähtub, et hageja avaldab, kas see korter oleks

iialgi valmis saanud, kui ei oleks temalt raha saadud.

Perioodil 29. aprill–4. september 2004 kandis hageja selgitusega „korterimaks“ kostja arvele

66 000 krooni, kostja tegi mai–oktoober 2004 XXX eluruumis remonti, kasutades töölistena

A. K., I. M. ja S. V.. Et kõik remonditööd (materjal, töötasu) tehti hageja raha eest, kinnitas

A. K.. A. K. prognoosi kohaselt pidanuks remondi maksumuseks kujunema umbes 80 000

krooni, värvid ostis hageja ise. S. K. kinnitas, et hageja ostis ise värvid, et värvitoon oleks

sobiv. Tunnistajate ütlustega on kooskõlas hageja pangakonto väljavõte, kust on näha, et 12.

augustil 2004 on hageja ostnud kaupa Võrus Paju Ehituskaupadest. Hagejat on tööde

perioodil remonditavates ruumides näinud A. K., I. M., S. V. ja S. K.. Hageja ei ole

vaidlustanud kohtus teostatud tööde ja materjalide maksumust, S. K. ütlustest nähtuvalt sai

hageja hiljem ostutšekid enda kätte. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud kostjale

pretensioone remonditööde kvaliteedi suhtes. 5. novembril 2004 võttis hageja valmis töö

vastu ja omandas remonditud korteri.

Hageja leidis, et kostja ei ole kulutanud hagejalt saadud raha remondiks, kuna ajavahemikul

29. aprill–18. november 2004 selliseid kulutusi kostja kontol ei ole; kostja võttis antud

ajavahemikul välja ca 31 000 krooni, kuid tegi sissemakseid 58 400 krooni. Asjaolu, et kostja

tegi remonditöid enda käsutuses oleva vaba sularaha arvel ning jättis osa hageja poolt kantud

summasid oma pangaarvele, ei välista tellitud mahus remonditööde teostamist, mis nähtub ka

sellest, et hageja võttis remonditud korteriomandi 5. novembril 2004 kostjalt vastu.

Kostja kinkis 5. novembril 2004 korteriomandi hagejale. Hageja kandis samal päeval kostjale

üle 305 000 krooni selgitusega „võla tasumine“. Kohus ei käsitlenud põhjalikumalt selle

tehingu asjaolusid, sest hageja ei ole hagis nõudnud nimetatud 305 000 krooni tagastamist ja

pooled ei ole esitanud nõuet selle tehingu tühisuse tuvastamiseks. Samas on hageja korduvalt

kinnitanud, et ostis kostjalt korteri. K. L. andis ütlusi, mille kohaselt hageja rääkis talle, et

ostis kostjalt korteri, võttis selleks pangast laenu; hageja rõhutas, et korter läks kalliks

maksma. 20. jaanuaril 2010 esitas hageja koos abikaasaga Võru Linnavalitsusele avalduse,

mille järgi nad ostsid novembris 2004 kostjalt XXX eluruumi, 3. oktoobri 2010 Õhtulehe

artiklist, mis refereerib hageja kirja, nähtub, et Liidia ostis 2004. a Toomaselt Võru korteri. S.

K. ütluste kohaselt hageja ostis korteri ära ja kandis üle 305 000 krooni. A. K. andis

ütlusi, mille järgi hageja lasi korteri remontida oma rahade eest selle tõttu, et tahtis seda ära

osta. I. M., kes tegi korteris maalritöid, ütluste kohaselt talle räägiti, et tuleb Soome proua ja

ostab ära ning ta nägi remonditavas korteris kahel korral seda Soome prouat, keda S. K.

tutvustas kui oma sõbranna Liidiat. Ka S. V. kinnitas, et algusest peale oli teada, et korter

remonditakse hagejale, kes tahtis seda osta.

31. oktoobril 2005 (hagiavalduses ekslikult märgitud 31. oktoober 2004) kandis hageja

kostjale üle 10 000 krooni selgitusega „korterimaks“. Kostja väidete kohaselt paigaldas kostja

hageja soovil 2005. a korterisse kamina ja tegi terassile piirded. A. K. andis ütlusi, et terrassi

piire, käsipuu ja ahi said tehtud kas järgmisel või ülejärgmisel aastal; hageja valis välja;

tassimisel olid abis S. V. ja kostja, terrassi piiret peitsis hageja abikaasa. Neid ütlusi

kinnitavad S. K., S. V. ja piirete paigaldamise osas ka L. J. J. ütlused. Hageja kirjast Võru

Linnavalitsusele nähtub, et järgmisel suvel maksid nad K. selle kohta, et ta ehitas uued

terrassi käsipuud. Et sellised tööd saadi teostada ainult hageja tellimusel, on ilmne ka seetõttu,

et korter oli sel ajal juba nii hageja omandis kui valduses. Kohus luges eeltoodud tõenditega

tõendatuks ka pooltevahelise suulise töövõtulepingu 2005. a kaminahju paigaldamiseks

korterisse ja terrassi piirete ehitamiseks, milliste tööde eest hageja kandis 31. oktoobril 2005

kostjale üle 10 000 krooni.

Poolte kokkulepet hageja korteri kommunaalkulude tasumises kostja poolt (suulist

käsunduslepingut) tõendavad tunnistajate S. K. ja M. L. ütlused, poolte e-kirjad ning hageja

kiri S. K.. Hageja e-posti aadressil noop@noop.fi kostja poolt saadetud e-kirjast (I kd tl 52)

nähtub, et hagejalt sooviti saada 1350 krooni kütte- ja üürikulude eest, millest on maha

arvatud müüdud asjade maksumus; 9. mail 2006 on hageja samasuure summa kostja arvele

kandnud. Hageja on kostjalt e-posti teel küsinud (I kd tl 54), et mitme kuu eest talle arve on

esitatud, kostja on vastanud, et oktoober, november, detsember, küttearve on 1500

krooni; 9. jaanuaril 2007 kandis hageja kostja arvele üle 1500 krooni. 23. jaanuaril 2007

teatas kostja hagejale e-kirjaga (I kd tl 53), et detsembrikuu arve kütte eest on 1000 krooni,

maksin ära; hageja vastas e-kirjaga: „Teisipäeval panen su arvele, kirjutan ülekanne. Liidia“;

25. jaanuaril 2007 on kostja arvele laekunud 1000 krooni. Et hageja tasus kostjale viimase

poolt makstud hageja arveid, kinnitavad ka tunnistaja K. L. ütlused, mille kohaselt 2005. ja

2006. a saatis hageja ümbrikuga kostjale raha korteri üüriks ja kommunaalmakseteks, ta

väitis, et Soomes on pangaülekanded kallid, ning poolte e-kirjad (I kd tl 55–57, 88), mis

tõendavad, et poolte vahel käisid arveldused kommunaalteenuste tasu ning hageja poolt kostja

abikaasale saadetud rõivaesemete müügist saadud rahaga. Hageja kirjast S. K. (I kd tl 58–

59) nähtub, et „üürid, elekter, vesi ja kõik mida olin palunud teid, alati oli makstud ja veel

vaeva eest ka, kas Liidia on ühestki sendist teiega tinginud.“

Kohus luges eeltoodud tõenditega tõendatuks, et vaidlusalusest summast 5850 krooni tasus

hageja kostjale hageja korteri kommunaalteenuste katteks: 18. novembril 2004.a 2000 krooni,

9. mail 2006.a 1350 krooni, 9. jaanuaril 2007.a 1500 krooni ja 25. jaanuaril 2007.a

1000 krooni. Tõenditest nähtuvalt saatis hageja kommunaalteenuste eest kostjale ka sularaha.

Hageja ei ole vaidlustanud tasutud kommunaalteenuste suurust ega väitnud, et kostja jättis

hageja korteri kommunaalteenuste eest tasumata.

Kohus tuvastas, et hageja kandis vaidlusalused summad kostjale üle suuliselt sõlmitud

töövõtulepingute ja käsunduslepingu alusel ning kostja on nende lepingute järgsed kohustused

täitnud (korteri remonditööd teostanud ja kommunaalteenuste eest tasunud), mistõttu puudub

alus nõude rahuldamiseks ka alusetu rikastumise (VÕS § 1028 lg 1) sätete alusel.

Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja tunnistajate ütlused on vastuolulised. S. V. ütlused, et

remonti tehti oma raha eest, on põhjendatud tema ütlustega, et ta teab ehitustöödega

seonduvatest asjaoludest seoses kodus räägituga ning tunnistaja sattus segadusse hageja

esindaja küsimustest kinkelepingu kohta, mille sõlmimisest S. V. teadlik ei olnud; ka S. K.

selgitas, et S. ei teadnud neid asju nii täpselt. Kohtul puudub alus kahelda A. K. ütlustes

üksnes seetõttu, et ta on kostja sõber või tarvitab alkoholi; asjaolu, et A. K. nägi hagejat

remondi ajal korteris sagedamini kui I. M. ja S. V., võib olla põhjendatud sellega, et A.

K. oli põhiline remonditööde tegija, kui I. M. osales vaid maalritöödel ja S. V. abitöödel;

loomulikult ei saa tunnistaja anda ütlusi kinkelepingu kohta, mille sõlmimisel ta ei osalenud;

samuti on loogiline, et isik võib eksida isikute ja akende asukohas ruumis, kus viibiti rohkem

kui kaheksa aastat tagasi.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. L. Sohlman esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 27. novembri 2012

otsuse tühistamist ja L. Sohlmani hagi rahuldamist või asja saatmist esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) leidis kohus ekslikult, et hageja kandis vaidlusalused summad kostjale üle suuliselt

sõlmitud töövõtulepingute ja käsunduslepingu alusel ning kostja on lepingute järgsed

kohustused täitnud. Kohus jättis arvestamata hageja esitatud väited ja tõendid, rikkudes

TsMS § 442 lg-t 8, ei hinnanud tõendeid kogumis, ei võtnud arvesse reaalselt eksisteerinud

asjaolusid ning rajas otsuse kostja paljasõnalistele väidetele;

2) on tunnistajate L. J. J. ja K. G. ütlustega tõendatud, et kostja soovis hagejalt laenu, mida

hageja tõenditest (hageja pangakonto väljavõtted) nähtuvalt kostjale ka andis. Kohus asus

alusetult seisukohale, et tegemist oli töövõtu- ja käsundussuhtega. Kostja ei ole esitanud ei

töövõtu- ega käsunduslepingut, puuduvad arved, tšekid, aruanded, maksekorraldused,

vastavad väljaminekud kostja pangakontol. Tegemist on kostja paljasõnaliste väidetega,

millele kohus on rajanud otsuse;

3) suhtus kohus kriitiliselt tunnistajate L. J. J. ja K. G. ütlustesse, sest need ei ole omavahel

kooskõlas. Nihked kuupäevades, mida tunnistajad meenutavad seitsme aasta tagusest

perioodist, on mõistetavad ja loomulikud. Samas leidis kohus, analüüsides kostja tunnistajate

ütlusi, et on loogiline, et isik võib eksida isikute ja akende asukohas ruumis, kus viibiti

rohkem kui kaheksa aastat tagasi. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ühel juhul on

seisukohal, et eksimus kuupäevades on tõendiks ütluste ebausaldusväärsuse kohta, ning teisel

juhul eksimus ruumi suhtes on loogiline;

4) ei ole veenev kohtu seisukoht, mille järgi ei ole laenuleping leidnud tõendamist, kuna

hageja on muutnud laenusumma suurust. Hageja täpsustas nõude suurust ja vastavalt hea usu

põhimõttele redigeeris seda summat ka hagis. See ei muuda asjaolusid ebatõesteks;

5) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, mille järgi on väheusutav, et hageja võttis pangalaenu

selleks, et see kostjale edasi laenata, sest ta kaotanuks intressid ja see ei ole kooskõlas

mõistlikkuse põhimõttega. Pooled olid ammused tuttavad ja head sõbrad. Hageja tuli kostjale

vastu ning abistas teda, kui kostjal seda vaja oli;

6) kinkis kostja 5. novembril 2004 korteriomandi hagejale. Hageja kandis samal päeval

kostjale üle 305 000 krooni selgitusega „võla tasumine“. Kohus asus seisukohale, et sisuliselt

oli tegemist müügilepinguga, jättes tähelepanuta, et sellel ajal oli sarnaste korteriomandite

turuhind Võru linnas 150 000–180 000 krooni. Kohus jättis selgitamata, miks ta loeb enne

5. novembrit 2004 kostjale üle kantud summad töövõtu- ja käsunduslepingu alusel üle

kantuks, kui hageja ei olnud sellel ajal korteri omanik ning tasus niigi kinkelepingu sõlmimise

päeval kostja pangakontole kaks korda suurema summa, kui oli korteri turuväärtus;

7) asus kohus seisukohale, et korterisse kamina paigaldamise ja terrassile piirete tegemise

tööd saadi teostada ainult hageja tellimusel, kuna korter oli sel ajal juba hageja omandis.

Kohtuotsus on vastuoluline, kuna kohus leidis, et teatud kulutused tuleb lugeda hageja

tellimusel tehtuks, kuna need tehti hageja omanikuks olemise ajal, ning need ülekanded, mis

tehti enne 5. novembrit 2004, teostati korteriomandi jaoks. Lisaks ei paigaldatud kaminat

hageja tellimusel. Kamin oli korteris olemas, kuid Päästeameti korraldusel see eemaldati,

kuna see oli sinna paigaldatud kostja poolt ebaseaduslikult.

5. T. Kutsar vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) käsitles kohus kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ja hindas tõendeid kogumis. Asjas ei olnud

vaja tõendada, et kostja soovis hagejalt laenu. Tõendada oli vaja, et poolte vahel oli sõlmitud

laenuleping, mille täitmiseks hageja kostjale laenulepingu objektiks olnud summa üle andis.

Hageja pangakonto väljavõte ei tõenda, et kostjale üle kantud 81 850 krooni oleks laen:

ülekannete selgitusteks on peamiselt „korterimaks“;

2) ei ole kohus rajanud otsust kostja paljasõnalistele väidetele, vaid kostja esitatud tõenditele.

Töövõtu- ja käsundusleping ei pea olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kostja tõendas vastavate

suhete olemasolu tunnistajate A. K., S. K., S. V., I. M. ja K. L. ütlustega, hageja ja kostja e-

kirjavahetusega ning hageja kirjaga. Kaudselt tõendab töövõtulepingu olemasolu asjaolu, et

hageja tundis huvi remonditööde käigu vastu, käies remonditavates ruumides korduvalt kohal.

Hageja remonditavates ruumides käimist kinnitasid S. K., A. K., I. M. ja S. V.. Et kõik tšekid

ja kviitungid anti üle hagejale, tõendas S. K.. S. K. ütlus, et remondiks „enamuses kasutati

ülekanderahasid ja vahepeal kasutati ka meie rahasid“ selgitab, miks ei ole kostja pangakontol

väljaminekuid kogu hageja poolt remondiks üle kantud summa ulatuses. Korterisse kamina

paigaldamine on tõendatud A. K., S. V. ja S. K. ütlustega, terrassi piirete paigaldamine lisaks

ka L. J. J. ütlustega. Järeldusega, et nimetatud tööd saadi teha ainult hageja tellimusel, kuna

korter oli sel ajal juba hageja omandis, ei välista kohus võimalust, et hageja tellimusel tehti

kulutusi remondiks ka siis, kui korter ei olnud veel hageja omandis. Kohus hindas S. K., A. K.

ja K. L. ütlusi ning leidis, et hageja nõustus korteri remonti finantseerima juba perioodil, mil

selle omanikuks oli kostja. Apellatsioonis toodut, et kamin oli korteris olemas, kuid eemaldati

Päästeameti korraldusel, ei kinnita ükski tõend;

3) ei tulene apellandi seisukohad tõenditest. Tunnistajate L. J. J. ja K. G. ütlused laenulepingu

sõlmimise aja, koha, kasutatud keele ja laenusumma suuruse osas ei ole omavahel kooskõlas

ning on vastuolus teiste tõenditega. Õige on apellandi seisukoht, et ei ole võimalik meenutada

seitse aastat tagasi toimunud sündmuse kuupäeva, küll aga jääb meelde see, kui sündmus

toimus korra aastas olevate pühade ajal, eriti juhul, kui pühi tähistatakse kindlate rituaalidega

(munade värvimisega). Tunnistaja väitis kindlalt, et 2004. a käis ta Võrus munapühade ajal.

Kohus leidis põhjendatult, et on loogiline, et isik võib eksida isikute asukohas ruumis, kus

viibiti rohkem kui kaheksa aastat tagasi. Kohus jõudis toodud järeldusele, analüüsides A. K.

ütlusi, et „Meie seisime seal suures toas ringis, seal käidi ringi, ei seistud ühe koha peal … eks

me liikusime seal ringi ja kohad vahetusid“;

4) on laenusumma laenulepingu objekt, selle suurus määratakse kindlaks lepingu sõlmimisel,

antud asjas pidanuks see toimuma 28. aprillil 2004, s.o ajal, mil leping hageja väitel sõlmiti.

Asjaolu, millises summas laenuleping sõlmiti, on hagi aluseks olev faktiline asjaolu, mis ei

saa menetluse käigus muutuda. Laenusumma suuruse muutmine ei ole haginõude muutmine;

5) ei ole tõenditega kooskõlas apellandi seisukoht, et pooled olid ammused tuttavad ja head

sõbrad, mistõttu ei saa pidada mõistlikkuse põhimõttega vastuolus olevaks hageja poolt

pangalaenu võtmist selleks, et see kostjale edasi laenata. Tunnistaja S. K. ütluste kohaselt

„Toomasel ei olnud Liidiaga nii häid suhteid, kõik käis läbi minu. Toomas Liidiaga ilma

minuta ei kohtunud. Meie olime Liidiaga ninapidi koos. Ma arvan, et Liidia oleks pigem

minule laenu andnud, mitte Toomas Kutsarile. Kohe kindlasti ei saanud seda olla.“

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

27. novembri 2012 otsus muutmata.

7. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki

oma otsuses korrata.

Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja

menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks.

8. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele järgmist:

8.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja väidetud laenusuhte

olemasolu ei ole leidnud asjas tõendamist. Hageja väited ja hageja esitatud tõendid on

omavahel vastuolus ning ei haaku muude tõenditega ja ringkonnakohtu arvates ei ole hageja

poolt kohtule esitatud asjaolud eluliselt usutavad.

Hageja soovis pooltevahelist laenusuhet tõendada oma pangakonto väljavõttega ning

tunnistajate L. J. J. ja K. G. ütlustega.

Maakohus on õigesti märkinud, et hageja on menetluse käigus muutnud hagi aluseks olevaid

faktilisi asjaolusid, kas, kuidas ja millises summas laenuleping sõlmiti: hagiavalduses on

üheselt kirjas laenusummana 81 850 krooni (I kd tl 3), laenulepingu ülesütlemise avalduses

83 073,50 krooni (I kd tl 11), 18. novembril 2011 esitatud täiendavate seisukohtade kohaselt

oli laenusumma aga kokku kuni 400 000 krooni (I kd tl 109). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, et eeltoodut ei selgita hageja väide 10. septembri 2012 kohtuistungil,

mille kohaselt hageja esitas nõude osaliselt, kuna riigilõiv ei olnud talle taskukohane (I kd

tl 180). Laenulepingu ülesütlemise avalduselt riigilõivu tasuda ei tule, kuid nimetatud

avalduses on samuti selgelt öeldud, et vastavalt poolte vahel sõlmitud laenulepingule laenas

hageja kostjale kokku 83 073,50 krooni, millise summa kandis hageja kostja arveldusarvele

14 maksega (ülesütlemisavalduses loetletud maksete ja hageja pangakonto väljavõtte (I kd

tl 13–18) võrdlemisel nähtub, et laenulepingu ülesütlemisel on hageja pidanud kostjale

laenatud summaks ka 5. novembril 2004 Võru notar Laine Kaupile makstud notaritasu).

Ebatõenäoline on ka, et hageja jättis hagiavalduses märkimata, et nõue esitatakse

400 000-kroonisest laenusummast vaid väikese osa (alla ¼) suhtes.

Maakohus on kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud hageja taotletud tunnistajate ütlusi ning

põhjendatult leidnud, et tunnistajate L. J. J. ja K. G. ütlused laenulepingu sõlmimise asjaolude

kohta (laenulepingu sõlmimise aeg ja koht, mis keeles kokkuleppe sõlmimisel räägiti) ei ole

omavahel kooskõlas, samuti on need ütlused vastuolus teiste tõenditega. Ringkonnakohus

nõustub hageja väitega apellatsioonkaebuses, et nihked kuupäevades, mida tunnistajad

meenutavad seitsme aasta tagusest perioodist, võivad olla mõistetavad, samas ei ole tunnistaja

K. G. väitnud, et ta kirjeldatud sündmuse (s.o kostja poolt hagejalt laenu küsimise ja laenu

esimese makse üleandmise) aega täpselt ei mäleta, vaid on seostanud toimunu konkreetselt

2004. a munapühadega. Samuti ei ole ebatäpsused kuupäevades ainuke asjaolu, mis muudab

nimetatud tunnistaja ütlused ebausaldusväärseteks. Tunnistaja K. G. ütlused, et kokkuleppe

sõlmimisel räägiti eesti keeles ja hageja tõlkis jutu L., et ta teaks, millest jutt käib (I kd tl

166), on selges vastuolus J. L. J. ütlustega, et kostja ja hageja rääkisid omavahel vene keeles:

kui nad rääkisid omavahel asjadest, mis temale ei meeldinud, siis nad rääkisid vene keeles, et

ta aru ei saaks; sellest tunnistaja ei saanud aru; hageja teadis, et tunnistajale ei meeldi

laenujutt ja sellepärast valiti vene keel (I kd tl 163–164). Maakohus märkis õigesti, et

tunnistaja K. G. ütlused on vastuolus ka hageja poolt 18. novembri 2011 taotluses

tunnistajate ülekuulamiseks esitatuga, et tunnistaja viibis korduvalt hageja ja kostja vaheliste

kokkulepete juures, kui kostja palus hagejalt täiendavate rahasummade tasumist (I kd tl 109),

tegelikult andis tunnistaja ütlusi ühe episoodi kohta, kus kostja olevat soovinud laenata

hagejalt 400 000 krooni.

Nähtuvalt hageja pangakonto väljavõttest on hageja kostja kontole väidetavate laenusumma

ülekannete tegemisel selgituseks kirjutanud valdavalt „korteri maks“ või „korterimaks“ ning

kahel juhul – 9. mail 2006 ja 25. jaanuaril 2007 – ka „ülekanne“. Hageja väide, et sellised

selgitused said pandud, kuna „kostja palus temalt raha oma korteri remondiks ja jooksvate

kommunaalmaksete tasumiseks“ (I kd tl 82) ning et hageja ei valda piisavalt eesti keelt ja

kirjutas ülekannete ajal nii nagu soovis kostja (I kd tl 95, 96), ei ole veenvad ning maakohus

on eeltoodud asjaolu põhjalikult analüüsinud.

Maakohus käsitles laenulepingu sõlmimise tõendatuse hindamisel õigesti ka asjaolu, et hageja

väited selle kohta, miks kostja laenu vajas, ei ole millegagi kinnitust leidnud.

Hageja 8. aprillil 2011 esitatud seisukoha kohaselt palus kostja hagejalt raha oma korteri

remondiks ja jooksvate kommunaalmaksete tasumiseks (I kd tl 82–83). 18. juuni 2012

kohtuistungil väitis hageja, et laenas kostjale raha igasuguste projektide jaoks (I kd tl 137).

17. oktoobri 2012 kohtukõnes on kirjas, et hageja andis kostjale laenu tema

kinnisvaraprojektide jaoks (II kd tl 25 pöördel). Seega on hageja selles osas oma väiteid

menetluse käigus oluliselt muutnud.

Kostja väitel elas kostja pere ajal, mil hageja kostjale ülekandeid tegi, neile isikliku

omandiõiguse alusel kuuluvas elamus, mis remonti ei vajanud ning kus puudusid

kommunaalmaksed peale elektri- ja telefonimaksete (I kd tl 123). Kostja abikaasa S. K. andis

tunnistajana ütlusi, et kostja ei olnud ostnud 2004. a ühtegi remonti vajavat kinnisvara ja

kostja ei tegelenud peale XXX mingite muude projektidega, kostja perel ei olnud 2004. a ka

mingeid rahalisi raskusi ning oli piisavalt kinnisvara, mille tagatisel oleks saanud laenu võtta

(I kd tl 175–178). Väidet, et kostjal kõnealusel ajal rahalised raskused puudusid, toetab ka

kostja pangakonto väljavõte perioodi 29. aprillist 2004 kuni 25. jaanuari 2007 kohta (I kd tl

89–93).

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole kostja eeltoodud väiteid, mida kostja tõendas

tunnistaja S. K. ütlustega, ümber lükanud. Ringkonnakohus märgib, et kostja väite selle kohta,

et kostja ei tegelenud kinnisvaraprojektidega, tõele mittevastavust olnuks lihtne näidata

näiteks vastavate kinnistusraamatu väljavõtetega.

Ringkonnakohtu arvates võib pidada asjas tõendatuks, et hageja ning kostja abikaasa ja kostja

olid kauaaegsed lähedased sõbrad, kuid sellele vaatamata on ringkonnakohtu jaoks ebausutav

olukord, et hageja võttis kostjale edasi laenamiseks pangalaenu (soovimata, et kostja hüvitaks

hagejale intressid). Iseäranis juhul, kui hageja võttis kostja abistamiseks endale omakorda

rahalisi kohustusi (tunnistaja L. J. J. ütlused, I kd tl 162), olnuks loogiline kostjale antud laen

mingil viisil ka kirjalikult fikseerida (vähemalt vastava selgitusega laenusummade kostja

arvele ülekandmisel). Seda ei ole tehtud.

Nähtuvalt kohtule esitatud korteriomandi kinkelepingust ning asjaõiguslepingust kinkis kostja

hagejale 5. novembril 2004 korteriomandi XXX üldpinnaga 76,5 m2. Hageja on jäänud

seisukoha juurde, et kostja kinkis hagejale 5. novembril 2004 XXX korteri, seega hageja

väidetest lähtuvalt on hageja seisukohal, et rahalistes raskustes kostja, kes oli pool aastat

varem hagejaga kokku leppinud 400 000-kroonises laenus, millest osa anti üle enne ja osa

pärast 5. novembrit 2004, kinkis samal ajal hagejale korteriomandi, selle asemel, et kasutada

korteriomandit oma rahalise olukorra parandamiseks, sh näiteks oma märkimisväärses

summas võlgnevuse kustutamiseks hageja ees. Selline olukord on eluliselt täiesti ebausutav.

Kostja on vastupidiselt hagejaga olnud kogu menetluse jooksul seisukohal, et tegelikult

sõlmisid pooled korteriomandi suhtes müügilepingu. Eeltoodut kinnitasid kõik kostja

taotletud tunnistajad ja see nähtub ka kohtule esitatud kirjalikest tõenditest – hageja ja tema

abikaasa poolt 20. jaanuaril 2010 Võru Linnavalitsusele esitatud avaldusest (I kd tl 128–129),

hageja kirjast tunnistaja S. K. (I kd tl 58–59) ning eelkõige kinkelepingu sõlmimise päeval

hageja poolt kostja pangakontole tehtud 305 000-kroonisest ülekandest selgitusega „võla

tasumine“. Hageja on kinnitanud, et hagejal ei olnud võlga kostja ees summas 305 000

krooni (I kd tl 82), samas kinkelepingu sõlmimisega samal päeval tehtud makset kostja arvele

selgitusega „võla tasumine“ ei ole hageja pidanud vajalikuks kohtule selgitada.

Apellatsioonkaebuses on hageja leidnud, et kohus asus seisukohale, et sisuliselt oli tegemist

korteriomandi müügilepinguga, jättes tähelepanuta, et sellel ajal oli sarnaste korteriomandite

turuhind Võru linnas 150 000–180 000 krooni, ning kohus jättis selgitamata, miks ta luges

hageja poolt enne 5. novembrit 2004 kostjale üle kantud summad töövõtu- ja käsunduslepingu

alusel üle kantuks, kui hageja ei olnud sellel ajal korteri omanik ning tasus niigi kinkelepingu

sõlmimise päeval kostja pangakontole kaks korda suurema summa, kui seda oli korteri

turuväärtus.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole vaidlustanud tehinguid, millega korteriomandi

omandiõigus kostjalt hagejale üle läks, hageja esitas eelnimetatud väite kohtule alles

17. oktoobril 2012 kohtulikes vaidlustes (II kd tl 28) ja kõnealuse korteriomandi väärtuse

kohta selle omandiõiguse üleminekul kostjalt hagejale ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit

(näiteks kinnisvarabüroo hinnangut), ei olnud maakohtul vajalik ega võimalik apellandi

(hageja) viidatud asjaolu osas otsuse tegemisel seisukohta võtta. Kuna hageja ei ole hagis

kostjalt nõudnud 5. novembril 2004 kostjale üle kantud 305 000 krooni tagastamist ja pooled

ei ole esitanud nõuet kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks, jättis maakohus õigustatult

nimetatud tehingu(d) käsitlemata. Ringkonnakohus märgib siinkohal siiski, et kuna asjas

puuduvad tõendid vaidlusaluse korteriomandi väärtuse kohta, saab asuda seisukohale, et

poolte vahel 5. novembril 2004 toimunud tehingud toetavad loogiliselt kostja seisukohta

poolte vahel sõlmitud kokkulepete asjaoludest.

8.2. Ringkonnakohus nõustub täies ulatuses ka maakohtu seisukohaga, et hageja alternatiivse

nõude rahuldamiseks puudub alus, kuna kostja on tõendanud õigusliku aluse hagejalt raha

saamiseks: hageja kandis kostjale vaidlusalused summad üle suuliselt sõlmitud

töövõtulepingute ja käsunduslepingu alusel ning kostja on nende lepingute järgsed kohustused

täitnud. Maakohus on kohtuotsuses igakülgselt hinnanud kostja esitatud tõendeid poolte vahel

töövõtulepingute ja käsunduslepingu olemasolu ning täitmise kohta. Hageja viited

apellatsioonkaebuses, et kostja ei ole esitanud ei töövõtulepingut ega käsunduslepingut,

puuduvad arved, tšekid, aruanded, maksekorraldused, vastavad väljaminekud kostja

pangakontol, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Erinevalt hagejast, kes esitas menetluse käigus mitmel korral asjaolude kohta uusi väiteid, on

kostja väited alates 16. oktoobril 2009 esitatud vastusest hageja laenulepingu ülesütlemise

avaldusele (I kd tl 61) ja kogu kohtumenetluse vältel olnud ühetaolised. Kostja väited on

loogilised ning neid väiteid kinnitavad lisaks kostja taotletud tunnistajate ütlustele ka

kirjalikud tõendid (hageja pangakonto väljavõte, poolte e-kirjavahetus, hageja kiri

S. K. ning hageja ja L. J. J. kiri Võru Linnavalitsusele).

Ei töövõtu- ega käsunduslepingule ei ole seadusega kehtestatud kohustuslikku kirjalikku

vormi. Kostja on tõendanud töövõtulepingute sõlmimist, töövõtulepingute sisu ja täitmist

tunnistajate A. K., S. K., S. V., I. M. ja K. L. ütlustega. Tunnistaja S. K. kinnitusel arveldati

remondimaterjalide ostmisel sularahas ning ostutšekid anti hagejale. Tunnistajate A. K. ja I.

M. ütluste kohaselt maksis kostja neile töötasu sularahas; asjaolu, et tunnistajad ei mäletanud

või ei soovinud kohtus nimetada konkreetset töötasu summat, ei muuda tunnistajate ütlusi

ebausaldusväärseteks. Kuna töövõtulepingud sõlmiti suuliselt, on mõistetav, et kostja ei

koostanud tehtud tööde kohta hagejale kirjalikke aruandeid, lisaks nähtub tunnistajate A. K.,

I. M., S. V. ja S. K. ütlustest, et hageja käis remonditavas korteris kohal ning oli seega

tehtavate töödega kursis. Nähtuvalt tunnistaja L. J. J. ütlustest on hagejal korteriga

probleemid, kuid käesolevas asjas ei ole hageja esitanud kostjale nõudeid seoses

remonditööde tegemisega. Hageja omandas remonditud korteri 5. novembril 2004 ning

ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et sellega tuleb lugeda kostja tehtud töö

hageja poolt vastuvõetuks.

2005. a korterisse kamina paigaldamise ja terrassile piirete tegemise kohta töövõtulepingu

sõlmimist ja täitmist kostja poolt tõendavad lisaks tunnistaja A. K., S. K. ja S. V.

ütlustele piirete paigaldamise osas ka L. J. J. ütlused ning kirjaliku tõendina hageja kiri Võru

Linnavalitsusele (I kd tl 128–129), kust nähtub, et järgmisel suvel maksid nad kostjale selle

eest, et ta ehitas uued terrassi käsipuud.

Ringkonnakohus ei näe apellandi viidatud vastuolu maakohtu järeldustes, et teatud kulutused

(kamin, terrassi piirded) tuleb lugeda hageja tellimusel tehtuks, kuna need tehti hageja

omanikuks olemise ajal, kuid need ülekanded, mis tehti enne 5. novembrit 2004, teostati

korteriomandi jaoks. Maakohus põhjendas piisavalt, miks ta leiab, et hageja poolt enne

5. novembrit 2004 kostjale üle kantud summad on loetud töövõtulepingu alusel üle kantuks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistajate S. K., A. K. ja K. L. ütlustest nähtub

selgelt, et hageja soovis osta korteri kostjalt pärast seda, kui see on ümber ehitatud ja

remonditud ning ta nõustus korteri remonti finantseerima juba perioodil, mil selle omanikuks

oli veel kostja. Arvestades poolte tollaegseid pikka aega kestnud sõbralikke suhteid ei saa

sõlmitud kokkulepet pidada tavatuks ja ebausutavaks.

Apellatsioonkaebuse väidet, et kamin oli korteriomandis olemas, kuid eemaldati Päästeameti

korraldusel, ei kinnita ükski tõend, kuigi kostja esitas väite korterisse kamina paigaldamisest

juba oma 1. detsembri 2011 kirjalikus vastuses hageja täiendavatele seisukohtadele ja

alternatiivsele nõudele (I kd tl 124).

Käsunduslepingu sõlmimist on kostja tõendanud tunnistajate K. L. ja S. K. ütlustega ning

poolte e-kirjavahetusega (tl 52–57, 88). Esitatud e-kirjavahetusest nähtub selgelt, et kostja on

informeerinud hagejat kommunaalkulude suurusest ja hageja on omakorda küsinud kostjalt

informatsiooni summade kohta, mida tal tuleb kostjale saata. Maakohus on ka õigesti välja

toonud, et kirjavahetuses mainitud summad kattuvad hageja poolt 9. mail 2006, 9.

jaanuaril 2007 ja 25. jaanuaril 2007 tehtud ülekannete suurusega. Kuna hageja ei ole esitanud

asjas väidet, et kostja jättis hageja korteri kommunaalteenuste eest tasumata, samuti ei ole

vaidlustatud tasutud kommunaalteenuste suurust, on ainuvõimalik maakohtu järeldus, et

kostja täitis käsunduslepingu kohaselt.

9. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/