2-13-16659/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number Tsiviilasi nr 2-13-16659

Määruse tegemise aeg ja koht

10. detsember 2013, Tallinn

Kohtukoosseis Ele Liiv, Tiit Kollom, Ande Tänav Kohtuasi

BAUHOF GROUP AS hagi We CAN OÜ, M S ja K Pi vastu solidaarselt põhivõla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. oktoobri 2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik We CAN OÜ, M S ja K Pi apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind 2030,28 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: BAUHOF GROUP AS (registrikood 10636638), esindaja Margus Rebane Kostja I: We CAN OÜ (registrikood 12008314), Kostja II: M S (isikukood xxxxxxxx), xxxxxxxxx),

Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda We CAN OÜ, M S ja K Pi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus peale käesoleva määruse jõustumist apellatsioonkaebuse esitajatele.

2. Kohtumäärus toimetada kätte kostjatele ja edastada hagejale.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates.

Asjaolud

1. Harju Maakohus menetles BAUHOF GROUP AS hagi We CAN OÜ, M S ja K Pi vastu solidaarselt põhivõla 1662,52 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 10.05.2012 krediiditingimustega müügilepingu nr 6111, mille alusel müüs hageja kostjale I erinevaid ehituskaupu. Kostja I sai müüdud kaubad kätte, kuid nende eest ei tasunud. Arvete tasumise tähtajad olid ajavahemikus 03.11.2012 kuni 26.11.2012. Hageja ning kostjad II ja III sõlmisid 10.05.2012 käenduslepingud, mille alusel kohustusid kostja II ja kostja III vastutama hageja ja kostja I vahel 10.05.2012 sõlmitud müügilepingust tulenevate kostja I kohustuste eest. Lepingu järgi oli kummagi käendaja maksimumvastutuse summaks 4650 eurot.

2. Kostjad nõustusid võlasumma solidaarselt tasuma. Kostja III palus 03.01.2013 kirjaga hagejalt maksegraafikut, kuid hageja sellele ei reageerinud. Kostja III leidis, et hageja käitus pahatahtlikult, sest kostjad ei keeldunud võla tasumisest, vaid soovisid maksegraafikut. Kostja III palus määrata kindlaks võla tasumise kord selliselt, et kostja III tasub 50 eurot kuus alates 04.07.2013 kuni põhivõla 831,26 tasumiseni ja samasugune tasumise kord määrata ka kostjale II. Kostja III palus jätta viivisenõue rahuldamata, sest hageja keeldus maksegraafiku allkirjastamisest. Kohtuistungi ajaks tasus kostja II 50 eurot ja kostja III 200 eurot.

3. 29.10.2013 otsusega rahuldas mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 1412,52 eurot ja viivise 367,76 eurot ning alates 15.04.2013 viivise 0,5% põhivõlast päevas kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et kostja I jättis oma kohustused hageja ees täitmata ja võlgnes hagi esitamise seisuga 2030,28 eurot, millest põhivõlg on 1662,52 eurot ja viivis 367,76 eurot. 10.05.2012 sõlmitud käenduslepingud nägid ette solidaarvastutuse kostjaga I. Kohtuistungi toimumise ajaks tasusid kostjad 250 eurot, seega on kostjate põhivõlg 1412,52 eurot, mis kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele. Alusetu oli kostja väide hageja pahatahtlikkuse kohta. Hageja ei soovinud sõlmida kostjatega kompromissi kostjate esitatud tingimustel. Kohtuistungil pakkus hageja omapoolsed tingimused, millega kostjad ei nõustunud. Kompromissi mittesõlmimine kostjate tingimustel ei anna alust viivise maksmisest vabastamiseks. Hageja sissenõutavat viivist ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Kostjad alustasid võla tasumist, kuid seda rohkem kui 6 kuu möödudes kohustuse täitmise tähtajast. Otsuse täitmise korra kindlaksmääramine kostjate soovitu järgi ei ole hageja suhtes õiglane ja kooskõlas tema õigustatud huviga. Kostjatel kuluks võla tasumiseks 1,5 aastat, kui nad tasuksid 100 eurot kuus.

4. Kostjad maakohtu otsusega ei nõustunud ja esitasid 27.11.2013 apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada, määrata eraldi maksegraafikud ja jagada võlgnevus kostjate vahel võrdselt, arvestades seejuures kostja III poolt tasutud summat.

Ringkonnakohtu määruse põhjendused

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel keelduda.

6. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtusse hagi, mille hind oli 2030,28 eurot, millest põhivõlgnevus oli 1662,52 eurot ja viivis 367,76 eurot. Kuna hageja põhinõue ja kõrvalnõuded ei ületanud 4000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud hagiga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

7. TsMS § 637 lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

8. Maakohus ei andnud otsuses luba edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS §

637 lg-s 2¹ sätestatud alustel.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Kui maakohus ei ole TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 367 lg 2¹ järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puuduvad käesolevas asjas objektiivsed põhjendused ja tõendid, mille alusel oleks võimalik teha maakohtu otsusest erinev otsus. Iseenesest asjaolu, et kostjad maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna kohtuotsuse tühistamiseks alust.

10. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu ei käsitleks maakohtu otsus kostjate vastuväiteid ja dokumente. Maakohus on neid käsitlenud asja lahendamisel piisava põhjalikkusega.

11. Maakohtu otsuse resolutsioon on selge. Kostjad on solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 tähenduses ja hagejal oli õigus nõuda kohustuse täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt. Kohus ei pidanud jaotama otsuse resolutsioonis kostjate vahel võlgnevust, sest kostjad ei ole hageja ees osavõlgnikud.

12. Kohus arvestas otsuse tegemisel sellega, et kohtuistungi toimumise ajaks olid kostjad tasunud 250 eurot ja seda summat kostjatelt välja ei mõistnud. Kohus ei pidanud otsuse resolutsioonis märkima, millise osa sellest summast tasus kostja II ja millise kostja III. VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelistes suhetes täitma kohustuse võrdsetes osades. Sama paragrahvi lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega omab asjaolu, kes kostjatest kui palju võlgnevusest hagejale tasus, tähtsust solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes, so solidaarvõlgniku tagasinõude korral teiste solidaarvõlgnike vastu, mitte käesoleva asja lahendamisel.

13. Võla väljamõistmisel ei oma tähtsust kostjate II ja III vara ja sissetulekute suurus, teiste rahaliste kohustuste olemasolu ja osaline võla tasumine kohtumenetluse ajal. Võla tasumises maksegraafiku alusel pooled kokkulepet ei saavutanud ja kohus ei saanud seda kostja soovitud viisil kindlaks määrata.

14. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et viivisearvestus seiskub kohtuotsuse tegemise kuupäeval. TsMS § 367 teine lause sätestab, et viivist võib nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Selliselt hageja viivist ka nõudis ning kostjatel on kohustus viivist tasuda kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Ele Liiv

Ande Tänav

Tiit Kollom