3-13-1351/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2013, Tartu Haldusasja number 3-13-1351 Haldusasi Sergei Solovjovi kaebus Alajõe Vallavolikogu 28. novembri 2008. a otsuse nr 77 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 7. augusti 2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Sergei Solovjovi määruskaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Sergei Solovjov Vastustaja Alajõe Vallavolikogu RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Sergei Solovjovi määruskaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 7. augusti 2013. a määrus ning lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks. 3. Saata asi Tartu Halduskohtule menetluse jätkamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alajõe Vallavolikogu algatas 17. mail 2006 Sergei Solovjovi taotluse alusel detailplaneeringud Volli, Keskküla ja Karu kinnistu suhtes. Alajõe Vallavolikogu 28. novembri 2008. a otsusega nr 77 tunnistati need detailplaneeringute algatamise otsused kehtetuks.

2. S. Solovjov esitas 19. juunil 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud otsuse tühistamiseks osas, milles detailplaneeringu algatamise otsused tühistati. Kaebuse kohaselt sai S. Solovjov detailplaneeringute algatamise otsuste kehtetuks tunnistamise otsuse kätte 21. mail 2013.

3. Tartu Halduskohtu 16. juuli 2013. a määrusega anti S. Solovjovile tähtaeg kaebuse esitamise tähtajaga seonduvate selgituste ja tõendite edastamiseks.

2

4. S. Solovjovi vastuses selgitas kaebaja, et vastustaja mainis kaebajale, et 2006. a detailplaneeringute algatamise otsuste põhjal ei saa detailplaneeringuid jätkata, sest nad on juba vanad ning lähteülesanded kehtivad vaid kaks aastat. Seetõttu esitas ta 22. oktoobril 2012 uued taotlused detailplaneeringute algatamiseks. Kaevatava otsusega sai kaebaja tutvuda alles 21. mail 2013. Kaebaja hinnangul ei kohaldu käesoleval juhul halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 7, sest kaebaja esitas tühistamiskaebuse 30 päeva jooksul alates haldusakti kättesaamisest (HKMS § 46 lg 1). Kaebaja ei pidanud vajalikuks 22. oktoobril 2012 uurida lähemalt uue taotluse esitamise põhjuseid, kuna ta pidas kohalikku omavalitsust vastavas küsimuses kompetentseks. Seetõttu ei tekkinudki kaebajal küsimust, kas on olemas eraldiseisev haldusakt, mis tühistab detailplaneeringute algatamise otsused või on need kehtetud lähteülesannete kehtivuse lõpu tõttu.

5. Tartu Halduskohus luges 7. augusti 2013. a määrusega S. Solovjovi kaebuse esitatuks seaduses ettenähtud kaebetähtaja rikkumisega, jättis kaebetähtaja ennistamata ning lõpetas kaebuse kohtuliku menetlemise. Määruse põhjenduste kohaselt ei eita vastustaja, et S. Solovjovile ei ole vaidlusalust otsust enne 21. maid 2013 teatavaks tehtud. Kaebaja esitas 22. oktoobril 2012 Alajõe Vallavalitsusele taotlused täpselt samade kinnistute detailplaneeringute algatamiseks. Seega pidi ta aru saama, et varasem detailplaneeringute algatamine ei kehti enam, välja selgitama kehtetuse põhjused ning astuma koheselt samme enda õiguste kaitseks. Kaebaja ei ole esitanud arvestatavaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks ning piirdub väidetega, et tal puuduvad vastavad teadmised ja et ametnikud on teda eksitanud. Õigusnormide sisust ja ametnike tegevusest arusaamine on subjektiivsed põhjused, millele tuginemine ei võimalda reeglina kaebetähtaja ennistamist. Halduskohtule esitatud kaebusest ja selle lisadest nähtub, et kaebaja on kehtivate õigusnormide sisu ja kohtupraktikaga hästi kursis, seega olid tal võimalused oma kinnistute detailplaneeringutega seotu õigeks hindamiseks olemas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. S. Solovjov esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 7. augusti 2013. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused: 6.1. Vaidlusaluse otsusega sai kaebaja tutvuda alles 21. mail 2013. 22. oktoobril 2012 esitas kaebaja tõepoolest uued taotlused detailplaneeringute algatamiseks, kuid vastustaja ütles tookord kaebajale vaid seda, 2006. a algatamiste otsuste põhjal ei saa detailplaneeringuid jätkata, sest need on vanad ja kehtivad vaid kaks aastat ning seetõttu soovitati kaebajal esitada uued taotlused. Kaebaja lähtus vastustaja soovitusest, kuna arvas, et vastustaja on nimetatud küsimuses kaebajast kompetentsem. 6.2. Vastustaja ei ole vaidlusalust otsust kaebajale kätte toimetada üritanudki. Ilmselt ei oleks kaebaja ilma endapoolse initsiatiivita vaidlusalusest otsusest üldse teada saanudki. 6.3. Halduskohus väitis kohtumääruses, et kaebajat ei saa pidada õiguslikult kogenematuks. Kaebaja pöörab siinkohal tähelepanu sellele, et ta on pöördunud õigusbüroo poole, kes on koostanud nii esimese kaebuse, selle täiendused kui ka määruskaebuse.

7. Alajõe Vallavolikogu vastuses S. Solovjovi määruskaebusele leitakse, et määruskaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt pidi kaebaja detailplaneeringute algatamiseks uute avalduste kirjutamisel teadma, et varasem detailplaneeringute algatamine ei kehti enam.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3

8. Määruskaebus tuleb rahuldada ja lugeda S. Solovjovi Tartu Halduskohtule käesolevas asjas esitatud kaebus tähtaegselt esitatuks.

9. Kuna vaidlustatud otsusega tunnistati kehtetuks detailplaneeringu algatamise otsused, on see vaadeldav detailplaneeringu menetluse jätkamisest keeldumisena. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus lugeda haldusaktiks (RKHKo 3-3-1-51-07, p 10).

10. Kaebus haldusakti tühistamiseks tuleb HKMS § 46 lg 1 kohaselt esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavakstegemisest arvates.

Halduskohus kohaldas asjas HKMS § 46 lg-t 7, mis sätestab, et kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja on esitanud 22. oktoobril 2012 Alajõe Vallavalitsusele taotlused täpselt samade kinnistute detailplaneeringute algatamiseks, pidi ta aru saama, et varasem detailplaneeringu algatamine ei kehti enam, uurima, mis täpselt on selle põhjuseks, ning astuma koheselt samme enda õiguste kaitseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on see seisukoht põhjendamata. Halduskohus ei ole selgitanud, miks ta leidis, et uute detailplaneeringu algatamise taotluste esitamisel pidi kaebaja vältimatult aru saama, et planeeringu algatamise taotlused on kehtetuks tunnistatud. Halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebaja selgitusi, mille kohaselt vastustaja mainis kaebajale, et 2006. a detailplaneeringute algatamise otsuste põhjal ei saa detailplaneeringuid jätkata, sest nad on juba vanad ning lähteülesanded kehtivad vaid kaks aastat. Seega väitis kaebaja, et talle ei ole öeldud, et detailplaneering on kehtetuks tunnistatud, vaid et nende kehtivustähtaeg on möödunud. Nende selgituste osas ei ole halduskohus mingisugust omapoolset seisukohta võtnud.

11. Vastustaja on küll väitnud, et kaebaja oli 22. oktoobril 2012 uusi taotlusi esitades juba teadlik vaidlustatud otsusest, kuid ei ole enda väite kinnituseks esitanud mingisuguseid tõendeid. Vastupidi, Alajõe Vallavalitsus on omaks võtnud, et vaidlustatud haldusakti siis kaebajale ei väljastatud, ning ei sea kahtluse alla fakti, et reaalselt sai kaebaja vaidlustatud otsustega tutvuda alles 21. mail 2013. HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt lasus selle väite tõendamiseks tõendamiskoormus vastustajal.

12. Üksnes faktist, et isik esitab uue taotluse detailplaneeringu algatamiseks, ei saa eelkirjeldatud asjaolude põhjal asuda seisukohale, et isik pidi olema siis teadlik ka sellest, et varasem detailplaneeringu algatamine on kehtetuks tunnistatud. Kaebaja poolt kirjeldatud selgitus, millega Alajõe Vallavalitsus põhjendas uute taotluste esitamise vajadust, võis olla isiku jaoks usutav. Ka õigusteadmistega isik ei pruugi sellises selgituses kahelda. Vastuse leidmine küsimusele, kas detailplaneeringu lähteülesanne kaotab tõesti kahe aastaga kehtivuse või mitte, ei pruugi olla lihtne. Isikule ei saa panna kohustust alati välja selgitada, kas haldusorgani selgitused on tõelevastavad või mitte. Haldusorgani selgituste uskumist ei saa isikule ette heita.

Lisaks osundab ringkonnakohus, et selgitus, justkui oleks detailplaneeringu lähteülesande kehtivus möödunud seetõttu, et lähteülesanne kehtib vaid kaks aastat, viitab sellele, justkui oleks kehtivus möödunud õigustloova akti regulatsioonist tulenevalt. See vähendab võimalust kahtluse tekkimiseks, et detailplaneering võis olla kehtetuks tunnistatud eraldiseisva haldusaktiga. Halduskohtu seisukoht, justkui pidanuks kaebaja aru saama, et detailplaneering ei kehti enam ja uurima täpselt, mis on selle põhjuseks, jääb ringkonnakohtu jaoks

4

arusaamatuks, sest olukorras, kus isikule öeldakse, et lähteülesanne on kehtetu kaheaastase tähtaja möödumise tõttu, ei saa isikul tekkida kahtlust, et planeeringu algatamine on kehtetuks tunnistatud eraldi haldusaktiga.

13. Selleks, et isikul tekiks kohustus HKMS 46 lg 7 alusel haldusakt välja nõuda, peab ta ringkonnakohtu hinnangul olema haldusaktist ilmselgelt teada saanud. Isikul ei ole kohustust kõikvõimalikes situatsioonides nõuda haldusakti väljastamist, kui puuduvad piisavad asjaolud, millest ilmselgelt nähtuks haldusakti olemasolu. Sellisel juhul vabaneks haldusorgan sisuliselt oma kohustustest ning haldusorgani kohustuste täitmata jätmise negatiivsed tagajärjed jääksid isiku kanda. Üksnes asjaolust, et isik on haldusmenetluses osalenud ja teinud mingeid menetlustoiminguid (käesoleval juhul esitanud uue taotluse) ei saa järeldada, et isik pidanuks olema teadlik ka tema suhtes antud negatiivsest haldusaktist (vrd RKHKm 3- 3-1-25-09).

14. Kuna käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et kaebaja oleks saanud vaidlustatud haldusaktist teada varem, tuleb lähtuda asjaolust, et kaebaja sai vaidlusalusese otsusega tutvuda alles 21. mail 2013. Kuna S. Solovjov esitas halduskohtule kaebuse 19. juunil 2013, tuleb kaebus lugeda tähtaegselt esitatuks.

15. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest rahuldab ringkonnakohus S. Solovjovi määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 7. augusti 2013. a määruse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtusse.

16. Ringkonnakohus peab vajalikuks eraldi rõhutada, et halduskohtu määruses esitatud väide, nagu oleks halduskohtute praktikas ammu juurdunud seisukoht, et kaebetähtaja ennistamisel ei saa arvesse tulla kaebajaga seotud subjektiivsed põhjused, on vale. Vastupidi - Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kaebetähtaja ennistamise aluseks võivad olla ka subjektiivset laadi põhjused (vt RKHKm 3-3-1-75-08, p 17 koos sealsete viidetega).

Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene