2-11-36488/68 · Tallinna Ringkonnakohus

1(8)

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2013. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-11-36488 Tsiviilasi I M hagi A Mi vastu ühisvara jagamiseks

A Mi hagi I M vastu ühisvara jagamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 3500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10. juuli 2013. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I M apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja ja kostja) I M (IK xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja adv. Ksenia Kravtšenko Vastustaja (kostja ja hageja) A M (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja adv. Arina Liskmann- Getsu Kohtuistung 9. detsembril 2013. a.

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. juuli 2013. a. otsus I M hagis A Mi vastu ühisvara jagamiseks ja A Mi hagis I M vastu ühisvara jagamiseks osaliselt, I Mlt A Mi kasuks enamsaadud ühisvara arvel hüvitise väljamõistmise osas.

2. Kinnitada alljärgnev kompromiss:

2(8)

2. 1. I M tasub A Mile hüvitisena enamsaadud ühisvara arvel 18.000 eurot kolme kuu jooksul, alates kompromissi kinnitava kohtulahendi jõustumisest. 2. 2. Kompromissi punktis 1 märgitud kohustuse täitmisega ei ole pooltel teineteise vastu ühisvara jagamisest tulenevalt muid nõudeid, v. a. Harju Maakohtu 10. juuli 2013. a. otsuse resolutsioonist tulenevad nõuded, mis ei puuduta enamsaadud ühisvara eest saadavat hüvitist.

3. Osas, milles pooled kompromissi sõlmisid (enamsaadud ühisvara arvel hüvitise väljamõistmine), tsiviilasja menetlus lõpetada. 4. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Kumbki pool kannab oma menetluskulud ise. 6. Vabastada I M kohustusest tasuda riigituludesse riigilõiv, mille tasumisest ta apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi andmise korras vabastati. 7. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 2 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d:

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

4. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Asjaolud ja I M nõue I M esitas 3. augustil 2011. a. Harju Maakohtule hagi A Mi vastu ühisvara jagamiseks ja ülalpidamise saamiseks.

3(8)

Hageja ja kostja registreerisid abielu 8. juulil 1978. a. Tallinna Perekonnaseisuametis. Alates augustist 2006. a. lõppesid hageja ja kostja vahel faktilised abielusuhted. 19. novembril 2007. a. pooled lahutasid abielu. Abielu lahutamise hetkeks oli pooltel järgmine ühisvara: ehitusjärgus maja xxxxxxxxxxxx vallas, 1-toaline korter xxxxxxxxxxxx, 2-toaline korter xxxxxxxxx, 1-toaline korter xxxxxxxxxxxxx, ehitusjärgus 1-toaline korter xxxxxxxxxx Venemaal, osakapital OÜ-s Aarobalt. Pärast abielu lahutamist võõrandasid pooled 27. detsembril 2007. a. ehitusjärgus 1- toalise korteri xxxxxxxxxxxx 601.958 krooni eest. Müügist saadud raha kanti kostja arveldusarvele. 17. aprillil 2008. a. leppisid pooled kokku, et 2-toaline korter xxxxxxxxxxx jääb kostjale ja 1-toaline korter xxxxxxxxxxx jääb hagejale. 1-toaline korter xxxxxxxxx kingiti pojale x x. Pooltel on vaidlus xxxxxxx külas xxxxxxxxxx asuva ehitusjärgus maja ja OÜ Aarobalt osakapitali jagamise üle. Pärast abielu lahutamist ja kostja lahkumist perest jäi hageja elama ehitusjärgus majja ning ja jätkas oma jõududega ning omal kulul maja ehitamist. Hageja müüs 13. oktoobril 2008. a. 1.950.000 krooniga lahusvaraks olnud xxxxxxx asuva korteri ja müügist saadud rahast maksis pangalaenu 1.133.998, 60 krooni (72.475, 72 eurot) ning ehitas maja edasi. Nii teostas hageja oma isiklike vahendite arvelt 450.000 krooni (28.760, 24 eurot) eest järgmised tööd: ehitas sauna, leiliruumi, duširuumi, pesuruumi, tualeti 1. korrusel; tegi betoonpõranda tasandamise; paigaldas 5 siseust ja 4 aknalauda; tegi viimistluse ja paigaldas vahekoridori, esikusse ning panipaika mööbli; ehitas piirdeaia õueala ümber, paigaldas liugvärava kaugjuhtimispuldiga; tegi maa-ala planeeringu; teisel korrusel tehti kahe rõdu viimistlus piirete paigaldamisega. Ehitusjärgus maja turuhind hagi esitamise hetkel oli 1.800.000 krooni (115.040, 96 eurot), millest 1.583.998 krooni (101.235, 96 eurot) panustas maja ehitusse hageja oma isiklikest vahenditest. Kostja andis eelnevate läbirääkimiste käigus oma nõusoleku ehitusjärgus maja jagamiseks vahekorras 90% hagejale ja 10% kostjale. OÜ Aarobalt asutati jaanuaris 2002. a. osakapitaliga 40.000 krooni, mis maksti ühisvara arvelt. Nimetatud ettevõte töötab edukalt turismiteenuste osutamise turul ja osaku maksumus on oluliselt tõusnud ning moodustab 236.084 krooni (15.085, 51 eurot). Hageja palus jagada poolte ühisvara ning jätta hagejale ehitusjärgus maja xxxxxxxxxxxx ja kostjale osakapital OÜ-s Aarobalt, samuti välja mõista kostjalt hageja kasuks igakuine elatis 300 eurot. 26. mail 2013. a. esitas hageja hagiavalduse täpsustuse, kus palus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest kinnistu suhtes I M kasuks 90% ulatuses ja jätta see tema ainuomandisse, lugeda jõustunud kohtulahend asendamaks A Mi nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmise kohta ja kustutada A Mi suhtes tehtud kanne, mille alusel ta on sisse kantud xxxxxxxxxx vallas xxxxxxxxxxxx asuva elamumaa omanikuna ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse I M. Kohtuistungil hageja loobus elatise nõudest.

A Mi vastuväited 6. jaanuaril 2012. a. esitatud vastuses oli kostja nõus jätma poolte ühisvaraks oleva kinnisasja xxxxxxxxxxxx vallas hageja ainuomandisse. Arvestades kinnisvara portaalides olevate samasuguste kinnisasjade müügi kuulutusi, on nimetatud kinnisvara keskmine turuhind 160.000 eurot. Enamsaadud vara arvelt soovis kostja hagejalt 80.000 eurot. Seoses majanduskriisiga lõpetas OÜ Aarobalt oma majandustegevuse alates 1. oktoobrist 2011. a. Firmal ei ole ühtegi töötajat ega majandustegevust. Kostja tegeleb firma likvideerimisega.

4(8)

A Mi nõue A M esitas 13. oktoobril 2011. a. Harju Maakohtule hagi I M vastu ühisvara jagamiseks. Peale abielu lahutamist olid ühisvarasse puutuvad küsimused osaliselt reguleeritud kokkuleppe teel, kuid poolte ühisvaraks olev kinnisasi xxxxxxxxxxxxx vallas jäi õiguspäraselt vormistamata. Alates 2008. a. juunist kasutab I M seda kinnisasja üksinda. Kostja palus jätta ühisvara hulka kuuluv kinnisasi hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt enamsaadud vara arvelt kostja kasuks välja 80.000 eurot.

I M vastuväited Hageja ei olnud nõus ühisvara jagamisega poolte võrdsuse põhimõttel, sest peale abielu lahutamist jätkas hageja üksi maja ehitamist. Kostja andis eelnevate läbirääkimiste käigus oma nõusoleku ehitusjärgus maja jagamiseks vahekorras 90% hagejale ja 10% kostjale.

8. detsembri 2011. a. liitis Harju Maakohus I M hagi ja A Mi hagi ühte menetlusse (tsiviilasja 2-11-48977 tl. 27), ühendatud tsiviilasja numbriks jäi 2-11-36488).

Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas nii hagi kui vastuhagi osaliselt. Kohus jättis xxxxxxxxxx vallas xxxxxxxxxx asuva kinnisasja I M ainuomandisse ning kohustas A Mit andma asjaõiguslepingu jaoks vajalikku tahteavaldust, mille raames lepivad A M ja I M kokku selles, et Harjumaal xxxxxxxxx vallas xxxxxxxxx asuv kinnisasi läheb I M ainuomandisse, samuti nõusolekut, et kinnistusraamatu registriosa nr. xxxxxxxxxxxx teise jao kanne, mille kohaselt A M on kinnisasja omanik, kustutatakse ja tehakse uus kanne, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse I M. Kohus jättis OÜ Aarobalt A Mi ainuomandisse ning mõistis I Mlt A Mi kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja hüvitise 32.721, 77 eurot. Kohus lõpetas menetluse elatise nõude osas. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. 1. juulil 2010. a. jõustunud perekonnaseaduse (PkS) § 210 lg. 1 järgi laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks ja alates 1. juulist 2010. a. kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele PkS § 211 järgi kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut, kui abikaasad ei ole abieluvaralepingus enne 1. juulit 2010. a. teisiti kokku leppinud. Samas asjaolule ja toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2010. a., tuleb PkS § 210 lg. 2 järgi kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti. Seega enne 1. juulit 2010. a. tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühisvõi lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1. juulit 2010. a. kehtinud PkS sätete alusel. PkS § 211 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit 2010. a. sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates 1. juulist 2010. a. varaühisuse kohta sätestatut. Seega alates 1. juulist 2010. a. tuleb ühisvara jagada kehtiva PkS § 37 alusel. Kuni 1. juulini 2010. a. kehtinud PkS § 14 lg. 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PkS § 15 lg. 1 alusel abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et elamumaa xxxxxxxxxxxxxxxxx ja Aarobolt OÜ on soetatud abielu ajal. Seega on tegemist poolte ühisvaraga, mis tuleb jagada alates 1. juulist 2010. a. kehtiva PkS § 37 alusel. PkS § 37 lg. 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku

5(8)

lepitud teisiti. Vana PkS § 19 lg. 2 kohaselt sai kohus teatud juhtudel kõrvale kalduda osade võrdsusest ühisvara jagamisel, kehtivas PkS-s sellist võimalust enam ei ole. Kaasomandi jagamise viisid on sätestatud asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõikes 2. Kohus saab jagada ühisvara ainult viisil, mida on taotletud hagis ja vastuhagis. Pooled paluvad mõlemad jätta xxxxxxxxxxxxxx asuva kinnisasja I M ainuomandisse, kes kasutab seda kinnistut alates 2008. a. Eksperthinnangu kohaselt on kinnistu keskmine turuväärtus 125.500 eurot. PkS §-st 38 tulenevalt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamisel või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. PkS § 19 lg. 1 kohaselt loetakse abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdseks juhul, kui puuduvad PkS § 19 lõikes 2 sätestatud alused. Hagis ega vastuhagis ei ole näidatud ühisvaral lasuvaid kohustusi, mida kohus peaks ühisvara jagamisel arvestama. Hagiavalduses hageja lihtsalt märgib, et ta on pärast abielusuhete lõppemist tasunud poolte ühise laenukohustuse täitmiseks oma lahusvara arvelt 72.798, 10 eurot. Kostja tõendas, et on pärast abielusuhete lõppemist ühise laenukohustuse täitmiseks tasunud 58.449, 85 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja teinud kinnistul lahusvara arvel parendusi 28.760, 24 euro ulatuses. Kostja ei vaidle kinnistu parendustele vastu, kuid selgitab kohtule, et sellest rahast on 13.770, 73 eurot hageja saanud kostja käest. Hageja ei eita kostjalt raha saamist, kuid väidab, et raha on A M andnud mitte kinnistu parendamiseks, vaid tema raviks, kuna pärast abielu lahutamist ta haigestus, tal on puue, mida kinnitavad esitatud tõendid. Ka leiab hageja, et kostja poolt antud raha on poolte ühisvara, mitte hageja lahusvara. Hageja esitatud tõendid tema tervisliku seisundi kohta pärast abielu lahutamist ei tõenda seda, et A M on andnud raha I M tervise parandamiseks. A M on väitnud, et andis raha kinnistu parendamiseks. Hageja väited, et A Milt pärast abielu lahutamist saadud raha oli poolte ühisvara, on paljasõnaline ja tõendamata. Puudub õiguslik alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest kinnistu suhtes I M kasuks 90% ulatuses. Laenuleping eluaseme soetamiseks oli sõlmitud abielu ajal. Seega lasus mõlemal poolel kohustus laenuraha tagastada, mida pooled on ka teinud. Seisuga 31. oktoober 2012. a. on kinnistu väärtuseks 125.500 eurot. Ühe poole osa moodustab 62.750 eurot. Arvestades asjaolu, et hageja ja kostja mõlemad osalesid laenu tagastamises, tuleb summast 62.750 eurot maha võtta hageja ja kostja poolt laenukohustuse katteks tasutud vahe 14.025, 86 eurot (72.475, 72 – 58.449, 85), mis on 48.724, 14 eurot. Sellest summast (48.724, 14) tuleb maha võtta kinnistu parendamiseks hageja ja kostja poolt tehtud kulutuste vahe (28.760, 24 – 13.770, 73) 14.989, 51 eurot. 48.989, 51 – 14.989, 51 = 34.000 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel 34.000 eurot. OÜ Aarobalt osa väärtuseks on 2556, 47 eurot, millest kummagi poole osa on 1278, 23 eurot. Hageja ei ole tõendanud OÜ Aarobalt suuremat väärtust. Kostja ei ole tõendanud, et OÜ Aarobalt on likvideeritud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista OÜ Aarobalt jätmisel kostja ainuomandisse 1278, 23 eurot. Lõplikuks hüvitise suuruseks jääb 32.721, 77 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Et hageja elatisenõudest loobus, siis tuleb menetlus selles osas lõpetada otsust tegemata. Õiglane on jätta menetluskulud poolte endi kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides.

Hageja apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsust muuta osas, millega kohus mõistis I Mlt A Mi kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja hüvitise 32.721, 77 eurot, vähendades seda 15.136, 56 euroni. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Maakohus rikkus kaevatava otsuse tegemisel materiaalõiguse norme (PkS § 34), eksides ühisvara huvides tehtud kulude kindlaksmääramisel ja hüvitise summa arvutamisel.

6(8)

Samuti rikkus kohus menetlusõiguse norme (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg. 3, § 442 lg. 8), aktsepteerides kostja omaksvõtu tagasivõtmist. Pooled nõustusid 3. juuni 2013. a. kohtuistungil kirjaliku menetlusega ning kohus andis kostjale tähtaja vastuse esitamiseks hagi täpsustusele ja seejärel hagejale tähtaja seisukoha esitamiseks, kuid protokollilise määrusega ei antud pooltele võimalust täiendavate tõendite esitamiseks. 5. juuni 2013. a. seisukohas andis kostja uue hinnangu 17. veebruari 2012. a. kohtuistungil omaksvõetud asjaolule ning hakkas väitma, et 31. augustil 2008. a. pangale tasutud 39.609, 02 euro ja leppetrahvi 594, 13 euro puhul oli tegemist tema isiklike rahaliste vahendite, mitte poolte ühisvara müügist saadud rahaga. Kuigi hagejal puudus protsessuaalne võimalus uute tõendite esitamiseks, selgitas ta 12. juuni 2013. a. seisukohas, et pangalaen 40.203, 15 eurot tasuti poolte ühisvara arvel. Lisaks sellele osutas hageja, et kuni 19. novembrini 2007. a. olid pooled abielus, seega ei ole võimalik kuni selle kuupäevani pangale tasutud summasid käsitleda kostja lahusvarana. Kohus on otsuses sisalduvate arvutuste tegemisel juhindunud vaid kostja esitatud tõenditest ega ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega, samuti, miks ta peab võimalikuks kostja omaksvõtust loobumist. 17. veebruari 2012. a. kohtuistungil võttis kostja omaks, et Peterburi korter müüdi maha ja see raha läks ka krediidi katteks. Kostja ei ole toonud esile ühtegi põhjust, mis annaks talle õiguse omaksvõtu tagasivõtmiseks ning hageja on juhtinud sellele kohtu tähelepanu. Hageja ei andnud nõusolekut omaksvõtu tagasivõtmiseks, seega ei tohtinud kohus võtta kostja esitatud väiteid arvesse. Kuna esimese astme kohtu menetluses oli hageja TsMS § 231 lg. 2 alusel vabastatud selle asjaolu tõendamisest, et xxxxxxxxx müüdud korterist saadud raha läks laenu tagastamiseks, ning lisaks sellele ei andnud kohus hagejale võimalust uute tõendite esitamiseks pärast 3. juuni 2013. a. istungit, ei ole hageja esitanud poolte ühisvaraks olnud xxxxxxxxxxxxx korteri müügilepingut. Hageja palub toimikusse võtta 27. detsembri 2007. a. kokkuleppe nõudeõiguse loovutamise ja võla ülekandmise kohta, mille punktist 2 nähtub, et hageja loovutas E. A. G nõudeõiguse ehitusjärgus oleva korteri osas ning loovutuse saaja tasus nõude eest 1.520.640 rubla. Nõude loovutamise lepingu on allkirjastanud hageja, kuid raha anti sularahas üle kostjale. Kostja konto väljavõttest nähtub sularaha sissekandmine ligikaudu hagiavalduses märgitud summas (1.520.640 rubla). 31. jaanuari 2008. a. seisuga oli rubla kurss 0, 4315 krooni, seega moodustas ühisvara võõrandamisest saadud summa ca 650.000 krooni. Kostja kandis oma kontole 620.000 krooni ning tagastas Swedbankile laenu 39 509, 02 eurot, millele lisandus leppetrahv 594, 13 eurot. Seega tagastas kostja laenu 40 103, 15 eurot (627.477, 94 krooni) ühisvara müügist saadud raha arvel. Seetõttu tuleb kostja poolt laenu tagastamiseks tehtud kulutustest lahutada 40.103, 15 eurot, kuna tegemist oli ühisvara arvel saadud summaga. Poolte ühisvara väärtus kokku on 127.556, 47 eurot ning ühe poole kinnistuosa väärtus moodustab 62.750 eurot. Hageja poolt pangale lahusvara arvel laenu tagastamiseks tasutud summa osas poolte vahel vaidlust ei ole ning see moodustab 72.475, 72 eurot. Küll aga vaidles hageja vastu sellele, et kostja osa laenu tagastamises moodustab 58.449, 85 eurot. Samuti tekkis poolte vahel vaidlus selles osas, kas hagejale ülekantud summade näol oli tegemist kinnistu parendamiseks mõeldud summadega. Kohus ei ole selgitanud, miks ta hindas nimetatud asjaolusid erinevalt hagejast. Kostja poolt laenu tagastamiseks tasutud summadest (58.449, 85 eurot) tuleb lahutada esmalt enne abielu lahutust tehtud kulud 10.420, 27 eurot. Seejärel tuleb tehtud maksetest lahutada 31. jaanuaril 2008. a. tasutud laenu põhiosa 39.509, 02 eurot ja leppetrahv 594, 13 eurot, kuna see makse oli tehtud ühisvara müügist saadud raha arvel. Seega moodustab kostja poolt oma vahenditest tagastatud laenusumma vaid 7926, 43 eurot. Hageja ja kostja poolt laenukohustuse katteks tasutud vahe moodustab seega 64.549, 29 eurot (72.475, 72 – 7926, 43). Kostja osa tuleb seega vähendada poole hageja ja kostja poolt

7(8)

laenukohustuse katteks tasutud vahe ehk 32.274, 65 euro (64.649, 29 : 2) võrra: 62.750 – 64.549, 29 : 2 = 30.475, 35 eurot. Lisaks sellele vaidles hageja 12. juuni 2013. a. seisukohas vastu kostja väitele, justkui kandis kostja ligikaudu pool maja remondikuludest 13.770, 73 euro ulatuses. Kostja võttis omaks asjaolu, et kinnistu remondikulud moodustasid 28.760, 24 eurot. Hageja nõustub samuti sellega, et ajavahemikus 23. novembrist 2007. a. kuni 18. novembrini 2010. a. on ta kostjalt saanud 13.770, 73 eurot (215.465, 26 krooni). Hageja selgitas, et kostja poolt üle kantud summad olid toetuseks hagejale seoses tema tervisliku seisundi halvenemisega. Kostja on väga üksikasjalik inimene ning on kõik eesmärgipärased kulud alati ülekande selgitusse märkinud. Ainsaks maja remondiks mõeldud summaks oli 10.000 krooni (639, 12 eurot). Kostja ei ole tõendatud, et ka teised summad kanti hagejale üle kinnistu remondiks – seda ei nähtu ei kostja esitatud kontoväljavõttest ega muudest tõenditest. Kostja esitatud kontoväljavõttest nähtub üheselt, et kanded nr. 1 („kisti” ehk „pintslid” – apellant on elukutselt disainer, kes kasutab pintsleid oma loomingulises töös), 2 („zdorovie zub” ehk „hammaste tervis”), 4 (170 MHD I M – auto remondikulu) ja 12 („auto remont) kogusummas 16.065, 26 krooni (1026 eurot) on otseselt seotud muude eesmärkidega peale kinnistu parenduste. Seega on ekslik kohtu järeldus, et kostja on tõendanud maja remondis osalemist 13.770, 73 euro ulatuses. Maja remondikuluks saab pidada vaid 639, 12 eurot (10.000 krooni). Seega moodustab kinnistu parendamiseks poolte tehtud kulutuste vahe 28.121, 12 eurot (28.760, 24 – 639, 12), kostja osast tuleb lahutada pool remondikulude vahest ehk 14.060, 56 eurot (28.121, 12 : 2) ning kostja kinnistuosa väärtuseks on 16.414, 79 eurot: 30.475, 35 – 28.121, 12 : 2 = 16.414, 79 eurot. Hagejale kuuluva OÜ Aarobalt osa väärtuseks on 1278, 23 eurot ning selle summa võrra tuleb kostjale makstavat hüvitist vähendada. Seega on lõplikuks hüvitiseks, mida tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista, 15.136, 56 eurot. Kostja on 5. juuni 2013. a. seisukohas palunud mõista tema kasuks hagejalt välja hüvitis 31.178, 16 eurot. Kohus aga mõistis välja 32.721, 77 eurot, mis ületab kostja taotletu ja rikub TsMS § 5 lõikes 1 sätestatut.

Kostja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Edasine menetlus Ringkonnakohtu 9. detsembri 2013. a. istungil sõlmisid pooled I Mlt A Mi kasuks välja mõistetud enamsaadud ühisvara hüvitise kohta kompromissi, palusid maakohtu otsuse selles osas tühistada ja nende kompromissi kinnitada. Kompromiss on sõlmitud järgmistel tingimustel: 1. I M tasub A Mile hüvitisena enamsaadud ühisvara arvel 18.000 eurot kolme kuu jooksul, alates kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest. 2. Punktis 1 märgitud kohustuse täitmisega ei ole pooltel teineteise vastu ühisvara jagamisest tulenevalt muid nõudeid, v. a. Harju Maakohtu 10. juuli 2013. a. otsuse resolutsioonist tulenevad nõuded, mis ei puuduta enamsaadud ühisvara eest saadavat hüvitist. 3. Kumbki pool kannab oma menetluskulud ise. Pooled kinnitasid, et on kompromissi sõlmimise tagajärgedest teadlikud ja lühendasid kompromissi kinnitava kohtumääruse peale edasikaebamise tähtaega 2 päevani. Apellant palus vabastada ta nende menetluskulude riigituludesse väljamõistmisest, mille tasumisest ta menetlusabi korras oli vabastatud, tuginedes nii kompromissi sõlmimisele kui oma majanduslikule olukorrale.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

8(8)

Apellatsioonkaebuses on maakohtu otsust vaidlustatud üksnes osas, millega I Mlt mõisteti välja hüvitis enamsaadud ühisvara arvel A Mi kasuks. Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas ning vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud. Vaidlustatud on maakohtu otsus üksnes osas, millega I Mlt oli A Mi kasuks välja mõistetud rahaline hüvitis enamsaadud ühisvara arvel. Selles osas on pooled soovinud vaidluse lahendada kompromissi sõlmimisega. Kolleegium leiab, et osas, milles pooled kompromissi sõlmisid, tuleb maakohtu otsus tühistada, kompromiss kinnitada ja tsiviilasja menetlus lõpetada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lõike 1 kohaselt võivad pooled kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada menetluse kompromissiga. Kompromissi kinnitamist takistavad asjaolud TsMS § 430 lõike 3 tähenduses puuduvad. Apellatsioonimenetluses kompromissi kinnitamisel tühistab ringkonnakohus TsMS § 645 lõike 1 kohaselt esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Kolleegium leiab, et ka tsiviilasja menetluse osaline lõpetamine on osundatud sätte eesmärgist tulenevalt võimalik. Pooled on teadlikud TsMS §-des 430 ja 432 sätestatud kompromissi sõlmimise ja menetluse lõpetamise tagajärgedest. Pooled on lühendanud kompromissi kinnitava ja tsiviilasja menetlust lõpetava kohtumääruse peale edasikaebamise tähtaega 2 päevani, taoline kokkulepe on TsMS § 668 lg. 2 ja § 695 koosmõjust tulenevalt lubatav. Et kompromiss ei puuduta kogu vaidlust ja osaliselt jääb maakohtu otsus muutmata, siis lahendab kolleegium asja otsusega. Kompromissis leppisid pooled kokku selles, et lühendavad kohtumääruse peale edasikaebamise tähtaega, kuid et osa maakohtu otsusest on juba jõustunud ning ringkonnakohtu lahendi vaidlustamine on iseenesest võimalik üksnes kompromissi puudutavas osas, siis saab kokkuleppe eesmärgiks olla üksnes lühendada selle ringkonnakohtu lahendi peale edasikaebamise tähtaega, millega poolte poolt sõlmitud kompromiss sõlmiti. Harju Maakohtu 10. novembri 2011. a. määrusega anti I Mle menetlusabi, vabastades ta hagi esitamisel riigilõivu tasumisest hagiavalduselt. Apellatsioonkaebuse esitamisel jätkati I Mle menetlusabi andmist, vabastades ta apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest. I M taotles ringkonnakohtu istungil riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest vabastamist TsMS § 190 lg. 7 alusel. Osundatud normis on sätestatud kohtu õigus vabastada menetlusabi saanud isik muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu sealhulgas ka menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kolleegium leiab, et I M taotlus on võimalik rahuldada.

Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik