3-13-1962/18 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-1962

Otsuse kuupäev

10.12.2013

Kohtunik

Tamara Hristoforova

Kohtuasi

Sergei Moskvitšovi kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise

nõudes summas 2000 eurot

Asja läbivaatamise kuupäev

26.11.2013

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja Sergei Moskvitšov

Vastustaja Tartu Vangla

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 09.01.2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik Sergei Moskvitšov esitas 24.07.2013. a vanglale kahju hüvitamise

taotluse, milles soovis hüvitist summas 2000 eurot selle eest, et 16.07.2013. a pikaajalise

kokkusaamise ajal jäi ta ilma õhtusöögist.

Tartu Vangla jättis 17.09.2013. a otsusega nr 1-13/131-2 S. Moskvitšovi kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Otsusest nähtuvalt võis S. Moskvitšovi väide, et ta jäi 16.07.2013. a pikaajalisel

kokkusaamisel ilma õhtusöögita vastata tõele. S. Moskvitšovi ees vabandati juhtunu pärast ning

pakuti saamata jäänud õhtusöögi asemele kuivtoidupakk, mille vastuvõtmisest S. Moskvitšov keeldus

väites, et ta ei saa tervislikel põhjustel tarbida kuivtoitu ega vürtsikaid toite. Kuna S. Moskvitšovile

RVastS § 9 lg 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumist ei tuvastatud, siis puudus alus kahju

hüvitamise taotluse rahuldamiseks.

19.09.2013. a saabus Tartu Halduskohtusse S. Moskvitšovi kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise

nõudes summas 2000 eurot. 23.10.2013. a kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse.

Kaebuse põhjendused

2. Kaebuse kohaselt viibis S. Moskvitšov 16.07.2013. a pikaajalisel kokkusaamisel ning ta jäeti ilma

õhtusöögist (hernesupp). Vangla on oma süüd tunnistanud, kuid keeldus rahalise kompensatsiooni

maksmisest.

Kaebaja selgitab, et tal oli pikaajaline kokkusaamine oma naisega, mis kestis ööpäeva. Õhtusöök

antakse tavaliseks kella nelja-viie paiku. Lõunasöök oli kella kahe ajal, kokkusaamistuppa läks ta kell

neli ning oli järgmise päeva hommikusöögini ilma toiduta. Kaebajal on probleemid maoga ning naise

pakutud krõpse ja küpsiseid ei saanud ta seetõttu süüa. Ta kannatas ja oli stressiseisundis.

Kokkusaamine kestis järgmise päeva kella kaheni ning sektorisse tagasi jõudes teavitas kaebaja

kontaktisikut sellest, et ta jäi eelneval õhtul söögist ilma.

Keegi ole kaebajale rääkinud, mida peab tegema siis, kui kokkusaamisel tekivad probleemid.

Kokkusaamiste toas ei ole telefoni, keegi seal ei käi ja koputamist ei kuule. Tuba oli väljastpoolt

lukustatud ja korrapidaja kutsumiseks võimalust ei olnud. Toa seina peal oli küll plastmassist nupp,

kuid kaebaja arvas, et see on tuletõrje alarm.

Vangla pakkus talle saamata jäänud toidukorra eest kuivtoidupakki, kuid ta ei võtnud seda vastu, sest

see ei leevendaks tema kannatusi. Samuti ei korva vanglapoolne vabandamine kaebajale tekitatud

kannatusi ja füüsilist valu, tema haigus (maohaavad) ägenes. 16.07.2013. a kokkusaamine oli

kaebajale neljas või viies, ta on vangistuses olnud üheksa aastat.

Kaebaja leiab, et riigivastutuse seaduse § 8 ja 9 ning põhiseaduse § 25 alusel on tal õigus

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele ja palub vanglalt välja mõista 2000 eurot.

Vastustaja vastuväited

3. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu, leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja jääb Tartu Vangla direktori 17.09.2013. a otsuses nr 1-13/131-2 toodud seisukohade ning

selgituste juurde. Täiendavalt soovib vastustaja lisada järgmist.

Kaebaja tervisekaardi andmetel on kaebaja 14.02.2013. a arsti vastuvõtul kurtnud kõrvetisi ning valu

epigastrumi piirkonnas peale söömist. Kaebajal diagnoositi gastriit. Kuna kaebaja esialgu tablettravi

ei soovinud, määrati talle alates 25.02.2013. a saia dieet. 23.04.2013. a kaebas S. Moskvitšov uuesti

maovalu ning talle määrati ravi caps. Omep 20 mg 1 kuu. 05.05.2013. a teavitas kaebaja, et loobub

ravimist ning ravi katkestati. 28.06.2013. a käis kaebaja arsti vastuvõtul ning maovalu ei kaevanud

ega esitanud muid kaebus, mis oleks olnud seotud kõhuga.

Kaebajale pakuti saamata jäänud õhtusöögi asemele toidupakki, mis sisaldas 50 grammi

poolsuitsuvorsti, 200 grammi õuna ja 5 viilu saia. Kaebaja keeldus toidupakist põhjusel, et ta on

maohaavandite tõttu loobunud kuivtoidust ning ei saa tarbida vürtsikaid toite. Kuna kaebajale oli

meditsiiniosakonna poolt 25.02.2013. a määratud tervislikel põhjustel just saia dieet, siis ei ole usutav

kaebaja väide, et ta samal põhjusel, miks sai määrati, saia süüa ei saa. Samuti ei ole usutav kaebaja

väide, et maoprobleemide tõttu ei saa ta tarbida vürtsikaid toite ning on nendest oma tervise parema

säilitamise huvides loobunud.

Usutav ei ole kaebaja väide põhjusel, et kaebaja kauplusest tehtud sisseostudest nähtuvalt ostab ta ise

nii vürtsikaid toite (vorst, sibul, küüslauk, ketšup, sinep, marineeritud kala, sidrun), kui ka kuiva toitu

(präänikud, kaeraküpsis, müsli, maisihelbed). Märkimist väärib ka asjaolu, et kaebaja suitsetab ning

seda ei saa ilmselgelt pidada tegevuseks, mis aitab kaasa tervise paremale säilitamisele ning annaks

kinnitust oma tervisest hoolimisele.

4. Jätkuvalt on arusaamatu see, miks kaebaja enda tervise huve silmas pidades ei pidanud vajalikuks

teavitada vanglaametnikke koheselt õhtul sellest, et ta jäi õhtusöögist ilma. Igas pikaajalise

kokkusaamise toas on olemas nn paanikanupp, millele vajutades on võimalik vanglaametnikega

suhelda ning selle olemasolust ning kasutamise võimalusest teavitatakse kokkusaajaid iga kord

kokkusaamise alguses. Kaebaja ei pidanud ka järgmisel hommikul oluliseks teavitada

vanglaametnike sellest, et ta jäi söömata ja pidi seetõttu kohutavalt kannatama.

RVastS § 7 lg 1 näeb ette, et isikul on õigus nõuda kahju hüvitamist ainult juhul, kui kahju ei olnud

võimalik vältida käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik

võib nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kanda on kohustatud toimingu sooritama ja see

puudutab isiku õigusi.

Kuna kaebaja ei kasutanud oma õigust vältida endale kahju tekkimist ega nõudnud õhtul vanglalt

toidu saamist, siis minetas kaebaja sellega õiguse nõuda temale väidetavalt tekkinud kahju

hüvitamist.

Eeltoodule tuginedes palub vastustaja jätta Sergei Moskvitšovi kaebus rahuldamata.

Kohtu seisukoht

5. Käesolevas asjas on Tartu Vanglas kinni peetav isik Sergei Moskvitšov esitanud kohtule

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse ning taotleb

Tartu Vanglalt õhtusöögist ilmajätmise eest hüvitist summas 2000 eurot.

6. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja jäi õigusvastaselt õhtusöögita. Tartu Vangla ei

ole vaidlustanud seda, et see juhtus vanglateenistujate tegevusetuse tõttu. 16.07.2013. a ei toodud

inimliku eksituse tõttu kaebajale pikaajalise kokkusaamise ajal hernesuppi. Käesolevas asjas on vaja

otsustada, kas seoses ülalnimetatud intsidendiga on kaebajal õigus saada RVastS § 9 lg 1 kohaselt

kahjuhüvitist.

7. On tuvastatud, et kaebaja esitas 25.07.2013. a Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses

sellega, et ta tundis pikaajalist näljatunnet ning seoses tervise kahjustamisega, sest tal on maohaavand

ning pikaajaline nälgimine on talle vastunäidustatud (t.l 31).

Vastustaja on kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses seisukohal, et RVastS § 9 lg 1

võimaldab isikul nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes tegelikult saabunud tervisekahjustuse

korral. Vastustaja hindas ka seda, kas seoses õhtusöögist ilma jätmisega oli alandatud kaebaja

väärikust ning jõudis järeldusele, et tegemist on üksikjuhtumiga, mis põhjustas ebamugavusi, kuid

sellel ei ole väärikuse alandamise kvaliteeti, sest väljaspool vanglat ei ole toidukorra vahele jäämine

sugugi harukordne sündmus.

Seega teeb kohus järelduse, et vastustaja arutles oma otsuses väärikuse alandamise ja tervise

kahjustamise küsimusi ja leidis, et taotluse rahuldamiseks alust ei ole.

8. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ja leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel

põhjustel.

RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Seega on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist ainult juhul, kui kahju ei

olnud võimalik vältida, s.o kui vanglat ei olnud võimalik teavitada söögist ilmajäämisest ja paluda

õhtusöögi andmist.

Tunnistaja Eva Pikka teatas kohtule, et ta teenindab pikaajalise kokkusaamise ruumi ja igas

kokkusaamise toas on olemas signaalnupp, signaal läheb peavalvekeskusesse. Kui sealt helistatakse,

siis vanglaametnikud lähevad ja vaatavad. Signaalnupp asub toas seina peal ja on väga nähtaval

kohal, teleri juures. See on sarnane sektsioonides olevate häirenuppudega ja elusektsioonide koridoris

oleva nupuga. Kaebajal oli reaalne võimalus teavitada, et ta ei ole saanud õhtusööki, kuid ta ei

andnud sellest märku. Samuti oleks kuulnud, kui kinnipeetav oleks koputanud või signaalnuppu

kasutanud (t.l 42).

Sellest teeb kohus järelduse, et kaebaja ei võtnud tarvitusele võimalikke abinõusid, ei nõudnud

toimingu sooritamist, s.o õhtusöögi andmist. Olukorras, kus kaebaja on karistust kandnud üheksa

aastat, ei ole usutav tema väide, et ta ei teadnud, et seinal olev nupp on signaalnupp. Samuti oli

kaebajal reaalne võimalus koputada uksele, kuid ta ei ole seda teinud. Ta selgitas kohtus, et arvas, et

niikuinii keegi ei kuule ja et ta oleks kuulnud, kui keegi oleks koridoris liikunud.

9. Vastustaja vabandas juhtunu pärast ning kaebajale pakuti saamata jäänud õhtusöögi asemele

kuivtoidupakk, mille vastuvõtmisest kaebaja keeldus, väites, et ta ei saa tervislikel põhjustel tarbida

kuivtoitu ega vürtsikaid toite. Toidupakis oli poolsuitsuvorst, õunad, sai ja toimiku materjalidega on

tuvastatud, et kaebajale oli näidustatud sai ning ta on ise vangla kauplusest ostnud vürtsikaid toite ja

kuivtoitu.

Seega, kaebaja mitte järjekindel suhtumine oma tervisesse on ilmne ja jääb mulje, et kaebaja

eesmärgiks oli kahjuhüvitise nõudmine.

10. Kaebaja ei ole tõendanud seda, et seoses ühel korral söögist ilmajäämisega, sai ta

tervisekahjustuse. Kaebaja kahju hüvitamise taotlusest ja kaebusest on näha, et kahjulike

tagajärgedena peab ta silmas tekitatud kannatusi ning ohtu tervisele, kuid RVastS § 9 lg 1 võimaldab

nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes tegelikult saabunud tervisekahjustuse korral.

Käesolevas asjas ei ole leidnud tõendamist, et vastustaja õigusvastase ja süülise toiminguga oleks

kaebajale tekitatud tervisekahjustus.

11. Samuti ei ole leidnud tõendamist, et ühel korral söögist ilmajätmine oleks põhjustanud kaebajale

nii suuri kannatusi, mida saaks lugeda tema väärikust alandavateks. Kohus ei eita, et ühel päeval

ühest toidukorrast ilma jäämine põhjustas kaebajale ebamugavusi, kuid sellel ei ole väärikuse

alandamise kvaliteeti. Kaebaja ei ole taotluses ega kaebuses selgesõnaliselt põhjendanud, milles

väärikuse alandamine seisnes. Kohtupraktikas on tunnistatud kinni peetava isiku põhjendamatu

toidust ilma jätmine isiku väärikuse alandamiseks, kui see on juhtunud rohkem kui ühel korral ja kui

sellel on kumulatiivne mõju koos mõne muu faktoriga.

Kaebajale pakuti mõistlikku lahendust kuivtoidupaki näol selleks, et leevendada ühekordset söögist

ilmajätmist, kuid kaebaja keeldus sellest. Isegi siis, kui tegemist oleks inimväärikuse alandamisega,

ei oleks õigustatud rahalise hüvitise väljamõistmine, sest tegemist ei ole nii raske rikkumisega, mille

puhul ei võiks võimalikuks hüvitiseks olla vabandamine kaebaja ees või juba iseenesest

kohtumenetluse läbiviimine vangla suhtes.

12. Ülaltoodu alusel ei kuulu kaebus rahuldamisele.

Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude

nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda

(allkirjastatud digitaalselt)

Tamara Hristoforova

Kohtunik