2-12-44200/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-44200

Tsiviilasi

OÜ Anovela Kinnisvara hagi AS Tallinna Lennujaam

vastu

vee

tarbimise

ja

kanalisatsiooni

äravoolu

kasutamise lepingu ülesütlemise tühisuse ning lepingu

kehtivuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7493,58 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. juuni 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Tallinna Lennujaam apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

19. november 2013

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) – AS Tallinna Lennujaam (rk: 10349560),

esindaja vandeadvokaat Martin Männik

Vastustaja

(hageja)

–

OÜ

Anovela

Kinnisvara

(rk: 10353076), esindajad advokaat Rait Sarjas, Alan Uibo ja

Priit Visnapuu

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Maakohtu 28. juuni 2013 otsuse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Menetluskulude jaotus

Jätta

menetluskuludest

maakohtus

OÜ

Anovela

Kinnisvara kanda riigilõiv osas, mis ületab avalduse

veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel tasumisele

kuuluvat madalamat riigilõivumäära, ülejäänud osas

jätta menetluskulud AS Tallinna Lennujaama kanda.

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AS Tallinna

Lennujaam kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Anovela Kinnisvara esitas 30.10.2012 maakohtule AS Tallinna Lennujaam vastu hagi,

milles palus tuvastada kostja 12.10.2012 ülesütlemisavalduse tühisus ning 01.07.2004

sõlmitud vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise lepingu kehtivus.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS Tartu Lennujaam (ühines 11.05.2005

ühendatava ühinguna kostjaga) 01.07.2004 vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu

kasutamise lepingu, mille objektiks on Aasa elamurajooni varustamine tarbeveega ja

kanalisatsiooni äravooluga Tartu lennujaama puurkaevu ja tehnovõrkude baasil. Lepingu

p-de 5.1 ja 5.2 järgi on leping sõlmitud tähtajatult, osapooltel on õigus leping lõpetada ainult

vastastikusel kokkuleppel. Lepingu p 5.3 kohaselt on kostjal õigus leping lõpetada

ühepoolselt, kui hageja ei täida lepingu p-des 2.2.4 ja 2.2.5 näidatud kohustusi kahe

järjestikuse kuu jooksul. Etteteatamise aeg on 1 kuu. Kostja teatas 01.11.2011 e-kirjaga, et

lõpetab alates 01.11.2012 vee ja kanalisatsiooniteenuse osutamise. Kostja teavitas, et

paigaldab

Aasa

elamurajoonist

kostja

pumplasse

tulevale

kanalisatsioonitrassile

reoveemõõturi ning esitab arved paigaldatava mõõturi näitude põhjal. 29.11.2011 vastuses

selgitas hageja, et on lepingut nõuetekohaselt täitnud ja kostja avaldus on tühine. 31.03.2012

esitas kostja hagejale arve nr 53090 nõudega tasuda reovee ülekulu eest perioodil

2012 jaanuar – märts 4445,95 eurot. 30.04.2012 esitas kostja hagejale arve nr 53377 nõudega

tasuda reovee ülekulu eest 2012 aprillis 3047,63 eurot. Samal perioodil esitas kostja arveid ka

juhindudes hageja paigaldatud veemõõtja näitudest. Hageja arveid nr 53090 ja 53377 ei

aktsepteerinud, taotledes 07.05.2012 kostjalt selgitust, millisel alusel on arve esitatud. Kostja

hageja taotlusele ei vastanud ning pärast arve nr 53377 väljastamist on arveldamine toimunud

vastavalt lepingule, st vee- ja reovee arvestus on toimunud vastavalt hageja veemõõtja

näitudele. 12.10.2012 andis kostja hagejale täiendava tähtaja arvete nr 53090 ja 53377

tasumiseks ning teatas, et juhul, kui hageja ei tasu hiljemalt 31.10.2012 kokku 7493,58 eurot,

loeb kostja seda oluliseks lepingurikkumiseks ja lepingu alates 01.11.2012 üles öelduks.

Hageja soovib lepingut jätkata ja hagejal on kohustus piirkonna vee-ettevõtjana jätkata

kolmandate isikute ees kohustuste täitmist. Kostja lepingu ülesütlemine on tühine nii

formaalsete kui materiaalsete eelduste puudumise tõttu. Lepingu p 5.3 järgi on ülesütlemisest

etteteatamise tähtaeg 30 päeva, kostja teatas ülesütlemisest ette 19 päeva. Hageja on arvete

tasumisega olnud viivituses enam kui viis kuud, ca viiekuune viivitus ülesütlemisavalduse

esitamisel on ebamõistlik. Hageja ei ole lepingut rikkunud. Hageja on paigaldanud veearvesti,

on taganud korrektsete näitude esitamise kostjale ja tasunud näitude alusel esitatud arved.

2. Tartu Maakohus rahuldas 01.11.2012 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ning

kohustas kostjat täitma 01.07.2004 hagejaga sõlmitud vee tarbimise ja kanalisatsiooni

äravoolu kasutamise lepingut kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt tulenevad lepingu p 2 järgi poolte

õigused ja kohustused lisaks lepingule ka õigusaktides sätestatust, eelkõige ühisveevärgi ja

-kanalisatsiooni seadusest (ÜVVKS). Kostja on lepingu üles öelnud, kuid jätkab seadusest

tulenevate kohustuste täitmist, kuna kostja tegevus vastab ÜVVKS § 7 lg 1 tunnustele.

Kostjal oli õigus leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 alusel üles öelda, kuna hageja on

lepingut oluliselt rikkunud ja kostjal oli ka muu mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Hageja

on rikkunud lepingu p-i 2.2.10, jättes nõuetekohaselt välja ehitamata vee- ja heitveetorustiku

liitumiskohast kuni tarbimispunktini. Hageja juhib ühiskanalisatsiooni vihma- ja drenaaživett,

rikkudes Ülenurme Vallavolikogu 27.06.2006 määrusega nr 15 kinnitatud Ülenurme valla

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (Eeskiri) § 5 lg-t 4. Hageja on rikkunud

lepingu p-i 2.2.3, kuna ei ole hoidnud korras hageja paigaldatud veearvestit, ja p-i 2.2.8, kuna

ei ole osutanud mõistlikkuse piires tehnilist ja materiaalset abi kostja vee- ja

kanalisatsiooniseadmete remondil ja kaasajastamisel. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2 ja

Eeskirja § 13 lg-t 3, kuna ei ole paigaldanud heitvee arvestit ega aktsepteerinud nõuet tasuda

kostja mõõdetud heitvee eest. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2.2.2, kuna on liitnud

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kostjaga kooskõlastamata enam isikuid, kui oli kokku

lepitud ja puurkaevu tootlikkus võimaldab. Kostja kontori kelder täitub Aasa elamurajooni

elanike fekaalidega ning kostja on pidanud korduvalt omal kulul remontima ühisveevärki ja

-kanalisatsiooni. Kostja on sõlminud lepingu AS-ga Tartu Veevärk, mille alusel tasub kostja

mh Aasa elamurajoonist saabuva reovee eest.

Kostja on järginud ülesütlemise formaalseid eeldusi. Kuna hageja keeldus arvete nr 53377 ja

53090 tasumisest, ei oleks kostja pidanudki VÕS § 116 lg 4 ls 2 kohaselt andma hagejale

täiendavat tähtaega lepingu rikkumise kõrvaldamiseks. Kostja on juba 01.11.2011 esitanud

hagejale avalduse, et lõpetab lepingu 1. novembrist 2012, on viidanud korduvalt hageja

lepingurikkumistele ning palunud need kõrvaldada ja viidanud 28.05.2012 kirjas nr 183, et

hageja on lülitanud võrku rohkem tarbijaid kui oli kokku lepitud ning avaldanud, et see on

oluline lepingurikkumine. Kuna nimetatud lepingurikkumise korral ei olnud pooled näinud

ette etteteatamistähtaega, siis on lepingu ülesütlemine alates 01.11.2012 VÕS § 196 lg 1

alusel õiguspärane. Lepingu ülesütlemine on õiguspärane ka VÕS § 97 lg 5 alusel.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 28. juuni 2013 otsusega hagi ning tuvastas, et 1. juuli 2004

AS Tallinna Lennujaam ja OÜ Anovela Kinnisvara vaheline vee tarbimise ja kanalisatsiooni

äravoolu kasutamise leping ei ole ülesütlemisavaldusega lõppenud.

Maakohus jättis TsMS § 162 lg-te 1–3 ja 5 alusel hageja kanda riigilõivu osas, mis ületab

avalduse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel tasumisele kuuluvat madalamat

riigilõivumäära, ning muud menetluskulud kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt käsitles kohus hageja nõuet kui nõuet tuvastada, et leping

ei ole ülesütlemisavaldusega lõppenud.

01.07.2004 lepingul on kõige enam müügilepingu tunnuseid. Kohustuste sisust tulenevalt on

leping seega oma olemuselt müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi.

Kostja saatis hagejale 01.11.2011 teate, et lõpetab vee ja kanalisatsiooniteenuse osutamise

kõikidele klientidele, kaasa arvatud Aasa elamurajoonile. Kostja soov oli lõpetada

lepingulised suhted hagejaga aasta pärast ülesütlemisteate saatmist. Tegemist on lepingu eset

arvestades mõistliku tähtajaga VÕS § 195 lg 3 mõttes (12-kuuline etteteatamistähtaeg on ka

vee-ettevõtja ÜVVKS § 7 lg-st 7 tulenev avalik-õiguslik informeerimiskohustuse aeg).

Ülesütlemise ning lepingu lõppemise vahelise ajavahemiku jooksul soovis kostja oma

ülesütlemisteatega muuta heitvee eest tasumise arvestamise viisi.

Kohus leidis, et lepingu p 5.2, mis lubab osapooltel lõpetada tähtajatu lepingu ainult

vastastikusel kokkuleppel, on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja vastuolus heade kommetega

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi ning seetõttu tühine. VÕS § 195 on üldiselt

dispositiivne, kuid kestvussuhte ülesütlemise võimalus on oma olemuselt siiski imperatiivne

õigus. Lepingu on sõlminud kaks äriühingut, lepingus ei ole eraldi viidet sellele, et tegemist

oleks õigussuhtega, millega pooled sooviksid jääda „kestvalt“ seotuks. Kostja ei olnud küll

õiguslikult sunnitud lepingut sõlmima tingimustel, mis välistaksid selle ülesütlemisõiguse,

kuid kostja majandustegevus ei ole suunatud veevarustuse tagamisele ning tema võimalused

lepinguga kaasnevaid riske ette näha on väiksemad kui üksnes selles valdkonnas tegutsevatel

äriühingutel. Samuti ei ole lepingust tulenevate soorituste vahekord jaotunud nii, et kostja

ülesütlemisõiguse piiramine võiks olla sellega kokkulepitud viisil põhjendatud. Lepingu

p-s 5.3 ülesütlemisõiguse piiramine üksnes lepingu p-des 2.2.4 ja 2.2.5 nimetatud kohustuste

(tasu maksmise kohustus) rikkumisega on samadel põhjustel heade kommetega vastuolus.

Kestvussuhte korraline ülesütlemine võib olla välistatud juhul, kui tegemist on lepinguga,

mille täitmine on teisele poolele hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks teist võimalust.

Kuna kostja on ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) omanik, on tal lepingu sõlmimise

kohustus kliendi ees. Hageja ei ole kliendiks ÜVVKS § 8 lg 1 tähenduses. Hageja väitel ta ise

vett ei tarbi, ta on üksnes sõlminud lepingud kinnistute omanikega vee edasimüügiks ja

heitvee ärajuhtimiseks. Seega on leping sõlmitud mitte hageja esmavajaduste katteks, vaid

majanduslike huvide kaitseks. Üksnes äriühingu majanduslik huvi ei anna alust lepingu

sõlmimise (sh ka kestvuse) kohustusele, seega on kostjal võimalik leping kehtivalt üles öelda.

Põhjendatud on hageja väide, et kostja 01.11.2011 ülesütlemisavaldus võib-olla kehtivuse

kaotanud kostja enda käitumise tulemusena. Ülesütlemise kui kujundusõigusega kaasneb

lepingu lõppemine automaatselt, seega oleks leping pidanud lõppema 01.11.2012. Kostja

saatis aga hagejale 12.10.2012 uue teate, milles määras, et juhul, kui hageja ei tasu kostjale

hiljemalt 31.10.2012 kokku 7493,58 eurot, loeb kostja seda oluliseks lepingurikkumiseks ja

lepingu alates 01.11.2012 üles öelduks. Kostja käitumine on kahte erinevat ülesütlemisteadet

saates olnud vastuoluline ning kohus oli seisukohal, et kostja 01.11.2011 avaldus ei toonud

kaasa õiguslikke tagajärgi (3-2-1-143-09 p 14). Kostja ei ole menetluses tuginenud otseselt

lepingu korralise ülesütlemise võimalusele.

Kohus leidis, et ka kostja 12.10.2012 ülesütlemisavaldusega ei ole lepingut kehtivalt üles

öeldud. 12.10.2012 avaldust tuleb tõlgendada erakorralise ülesütlemisena VÕS § 196 järgi.

Kostja ei ole tõendanud sellist mõjuvat põhjust, mis annaks alust lepingu ülesütlemiseks

etteteatamistähtaega järgimata. VÕS § 196 lg 1 ülesütlemise alusena eeldab mh poole huvi

puudumist lepingu jätkamise vastu. Kuna kostja andis 12.10.2012 ülesütlemisavalduses

hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, näitab see tema soovi lepingulisi suhteid

vähemalt esialgu jätkata. Kostja tugineb sellele, et Tartu lennujaama ülesandeks ei ole

veeteenuse osutamine, tal ei ole vajalikeks investeeringuteks raha (tl 20, 57, 58). Nimetatu ei

ole lepingu ülesütlemise alus VÕS § 196 lg 1 järgi. Kõik need asjaolud olid kostjale teada ka

siis, kui ta lepingu sõlmis ja kooskõlastused uute kinnistute liitumiseks andis (tl 54, 66, 67).

Ülesütlemise eeldused ei ole täidetud ka VÕS § 196 lg 2 alusel. Kostja on 12.10.2012

ülesütlemisavalduses

tuginenud

tasumata

heitvee

arvetele.

Iseenesest

ei

pea

ülesütlemisavalduses sisalduma ülesütlemise põhjus. Praegusel juhul on kostja aga märkinud

konkreetse ülesütlemise aluse ja andnud hagejale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks.

Kostja ei ole põhjendanud, miks kahe arve tasumata jätmine on nii oluline lepingurikkumine,

et kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist. Kuna lepingu p 5.5 kohaselt pidi lepingutingimuste muutmine toimuma üksnes

poolte kokkuleppel, siis ei saanud kostja ühepoolselt lepinguga kindlaksmääratud tasu heitvee

ärajuhtimise eest muuta. Praegusel juhul ei muutnud kostja kohtu arvates ühepoolselt mitte

heitvee eest arvestatavat tasu, vaid kaasajastas uue mõõturi paigaldamise järel heitvee hulga

arvestamise viisi, kuid hageja vaidles vastu temale langeva osa suurusele (tl 20). Kostja ei ole

tõendanud, et veemõõtur ei mõõda ka teiste tarbijate heitvett, seega ei ole kostja selgelt

näidanud, et ülesütlemisteates nimetatud arvetel kajastuks tõesti üksnes hageja heitvee hulk.

Isegi juhul, kui ülesütlemise alus ei oleks piiratud arvete mittetasumisega, ei ole erakorralise

ülesütlemise eeldused täiendavat tähtaega määramata VÕS § 196 lg 2 järgi täidetud. Kui

kostja oleks soovinud lepingu üles öelda selle rikkumise tõttu tähtaega määramata, oleks ta

pidanud selgelt tuginema vähemalt ühele VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud juhtudest. Seda

kostja menetluses teinud ei ole. Kostja on väitnud, et ülesütlemise põhjustasid hageja

lepingurikkumised kogumis, kuid ka see väide ei täida VÕS § 116 lg 2 p-de 2–4 eeldusi.

Kostja väitel on hageja rikkunud järgmisi lepingulisi kohustusi:

- hageja on rikkunud lepingu p 2.2.10, jättes nõuetekohaselt välja ehitamata vee- ja

heitveetorustiku liitumiskohast kuni tarbimispunktini (rajatistel puuduvad ehitus- ja

kasutusload, mis võimaldab juhtida ühiskanalisatsiooni vihma- ja drenaaživett). Viimase

juhtimine ühiskanalisatsiooni on toonud korduvalt kaasa veeavariisid, sh fekaali sattumist

kostja keldrisse. Hageja möönab, et vee- ja kanalisatsioonitrasside kasutusluba hagejale

väljastatud ei ole. Samas on hageja näidanud, et teostusmõõdistused asuvad Ülenurme

Vallavalitsuse valduses (tl 114). Hageja esitas ka Ülenurme Vallavalitsuse kinnituse, mille

kohaselt on OÜ Ülenurme Teed teostanud Aasa ja Uuetoa elamurajoonides erinevaid liigvee

ärajuhtimissüsteemi avariitöid. Torustikud on rekonstrueeritud Nisu, Rukki ja Kaera

tänavatel. Torustikud on ühendatud maaparanduskollektoriga, mille eesvool on Lammassoo

peakraav. Rajatud süsteemile ei ole teostusjooniseid koostatud. Nimetatud tööd on teostatud

Ülenurme valla ja hageja koostöös. Kostja ei ole piisavalt põhjendanud, millel põhinevad

tema väited, et hageja ei ole välja ehitanud vee- ja heitveetorustikku liitumiskohast kuni

tarbimispunktini ning seda, et üksnes kasutusloa puudumine on oluline lepingurikkumine;

- hageja kohustus paigaldama veearvesti ning tagama selle korrasoleku ja õigeaegse

taatlemise (p 2.2.3) ning osutama mõistlikkuse piires tehnilist ja materiaalset abi kostja vee- ja

kanalisatsiooniseadmete remondil ja kaasajastamisel. Lepingust ei tulene otseselt

heitveemõõtja paigaldamise kohustust, kuid see võib olla lepingu p-st 2.2.8 tulenev kohustus

seadmete kaasajastamisele kaasaaitamisel. Kostja ei ole põhjendanud, miks on heitveemõõtja

paigaldamata jätmine nii mõjuv põhjus, et annab aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks;

- hageja on liitnud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kostjaga kooskõlastamata enam isikuid

kui oli kokku lepitud ja puurkaevu tootlikkus võimaldab. Kostja väitel on lepingu p 2.1.1

kohaselt kostja kohustus varustada hagejat vaid lähtudes puurkaevu tootlikkusest, mis oli

arvestatud 61 eramule. Hageja väitel on kostja kõik liitumised kooskõlastanud (tl 54, 66, 67),

kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Kostja väitel on kinnistul olnud mitmeid veevärgi ja

kanalisatsiooni avariisid, nimetatu annab alust aga kahjunõuete esitamiseks hageja vastu.

Eeltoodule tuginedes ei toonud ka 12.10.2012 ülesütlemisavaldus kaasa õiguslikke tagajärgi.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. AS Tallinna Lennujaam esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

28. juuni 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rahuldas kohus nõude, mida hageja ei ole esitanud, rikkudes TsMS §-i 439 (3-2-1-31-10

p 14). Kohus ei saanud käsitleda hageja nõuet kui nõuet tuvastada, et leping ei ole

ülesütlemisavaldusega lõppenud;

2) rikkus kohus TsMS § 442 lg-t 8, kuna ei põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiliste ja

õiguslike väidetega. Otsuses puudub kostja esitatud tõendite analüüs ehk põhjendused, miks

kohus leiab, et esitatud tõendid ei andnud kostjale alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks;

3) on kostja öelnud lepingu üles, kuid jätkab seadusest tulenevate kohustuste täitmist. Kohus

asus ebaõigele seisukohale, et tegemist on olemuslikult müügilepinguga VÕS § 208 lg 3 järgi.

Tulenevalt ÜVVKS § 2 lg-st 1 ja § 7 lg-test 1, 5 kohalduvad kostja suhtes vee-ettevõtja kohta

sätestatud nõuded ja kohustused sõltumata sellest, kas leping kehtib. Kostja poolt lepingu

ülesütlemine tõi kaasa lepingust tulenevate tsiviilõiguste ja -kohustuste lõppemise, kuid ei

lõpetanud hageja ja kostja avalik-õiguslikke kohustusi (ÜVVKS § 7 lg 5) ning õigusaktidest

tulenevaid õigusi ja kohustusi. Lepingu kehtiv ülesütlemine ei välista ega piira hageja õigust

pöörduda kostja poole uue ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks kostjale mõistlikult

vastuvõetavatel tingimustel (3-2-1-164-09 p-d 33–34);

4) ei ole kostja käitumine olnud vastuoluline. Nii 01.11.2011 kui ka 12.10.2012 avalduses on

märgitud lepingu lõppemise tähtpäevana 01.11.2012. 12.10.2012 avaldus ei tühistanud

01.11.2011 avaldust, vaid täiendas seda seoses hageja poolt uute kohustuste rikkumisega.

Kuna hageja on esitanud nõude tuvastada 12.10.2012 ülesütlemisavalduse tühisus ja

01.07.2004 lepingu kehtivus, siis on vaidluse esemeks üksnes küsimus, kas 12.10.2012

ülesütlemisavaldus tõi kaasa lepingu lõppemise 1. novembrist 2012 või mitte. Kui kohus asus

seisukohale, et 01.11.2011 avaldus on käsitletav lepingu korralise ülesütlemise avaldusena,

mis esitati mõistliku tähtaja jooksul, oleks tulnud jätta hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole

esitanud nõuet tuvastada nimetatud ülesütlemisavalduse tühisus ning nimetatud tahteavaldus

tõi kaasa lepingu lõppemise sõltumata sellest, kas 12.10.2012 avaldus oli kehtiv või mitte;

5) oli kostjal õigus VÕS § 196 lg 1 alusel leping üles öelda. Apellant viitab Riigikohtu

seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-143-09 ja leiab, et kuna leping on kestvusleping, võis

kostja öelda lepingu üles lisaks lepingu olulisele rikkumisele ka muul mõjuval põhjusel.

Kohus on jätnud arvestamata kõigi kostja poolt esiletoodud asjaoludega ja kaalumata

mõlemapoolsed huvid 01.11.2012 seisuga, nagu eeldab VÕS § 196 lg 1;

6) on hageja lepingut oluliselt rikkunud:

– hageja juhib drenaaživett kanalisatsiooni. Ülenurme Vallavolikogu 27.06.2006 määrusega

nr 15 kinnitatud Eeskirja § 5 lg 4 sätestab, et ühiskanalisatsiooni ei tohi juhtida vihma- ega

drenaaživett. Ülenurme Vallavalitsus kinnitas 04.06.2012 kirjaga, et vallavalitsuse arhiivis

puuduvad Pärna ja Uuetoa kinnistute detailplaneeringualasid puudutavad vee ja

kanalisatsiooni ehitusprojektid. Samuti pole vallavalitsus vee- ja kanalisatsioonitorustikele

väljastanud ehitus- ja kasutuslubasid. Järelikult on hageja rikkunud lepingu p-i 2.2.10, jättes

nõuetekohaselt välja ehitamata vee- ja heitveetorustiku liitumiskohast kuni tarbimispunktini.

Kasutuslubade puudumist saab käsitleda olulise lepingurikkumisena tulenevalt ehitusseaduse

§ 32 lg-st 1. Vihma- ja drenaaživee juhtimine ühiskanalisatsiooni on toonud korduvalt kaasa

veeavariisid. Iseenesest on õige, et reoveemõõtja mõõdab ka teiste isikute reovett, kuid kostja

arvestab hagejale arvete esitamisel maha Lennuakadeemia tarvitatava reovee (mida mõõdab

reoveearesti) ning ise tarvitab vähem tarbevett kui saab, kuna osa tarbeveest kasutatakse

tuletõrjeautos ja õhusõidukitele jäätõrje tegemisel. Teiste isikute puhul on vee tarbimine

praktiliselt olematu ning nende puhul puudub võimalus, et kanalisatsioonitorustikku

tagastatakse muud vett kui tarbitud vett koos reoveega. Kostja on arvestanud täiendavalt

võimaliku veaga 6% hageja kasuks. Hageja poolt vihma- ja drenaaživee juhtimist

kanalisatsiooni tõendab see, et kostja on tarninud 2012 märtsis Aasa elamurajoonile 912 m3

vett ja reovett saanud tagasi 3493 m3. Riigikohus on leidnud (3-2-1-113-11 p 46), et

ühiskanalisatsiooni juhitava reo-, sademe-, drenaaživee ja muu pinnase- või pinnavee kogust

arvestatakse või mõõdetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja kohaselt.

Eeskirja § 13 lg 3 sätestab, et kui klient, kelle heitvett ei mõõdeta, saab osa või kogu vee

muust veeallikast, peab ta kokkuleppel vee-ettevõtjaga selle vee mõõtmiseks paigaldama

arvesti või esitama muud vee-ettevõtjale vastuvõetavad andmed heitvee hulga määramiseks.

Vastasel juhul on vee-ettevõtjal õigus arvutada heitvee hulk ühendustorustiku suurima

läbilaskevõime järgi ja esitada selle järgi arve heitvee ärajuhtimise teenuse hinna alusel;

- hageja on rikkunud lepingu p-i 2 ja Eeskirja § 13 lg-t 3, kuna ei ole paigaldanud heitvee

arvestit ega aktsepteerinud kostja nõuet tasuda kostja poolt mõõdetud heitvee eest, seda

vaatamata kostja poolt antud täiendavale tähtajale lepingu rikkumise lõpetamiseks;

- hageja on rikkunud lepingu p-i 2.2.2, kuna on liitnud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga

kostjaga kooskõlastamata enam isikuid kui oli kokku lepitud ja puurkaevu tootlikkus

võimaldab. Lepingu p 2.1.1 kohaselt oli kostja kohustus varustada hagejat lähtudes puurkaevu

tootlikkusest, mis oli arvestatud 61 eramule. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostja ei

ole esitanud vastuväiteid sellele, et ta on kõik liitumised kooskõlastanud. Kostja nõustus

Uuetoa kinnistu liitumisega üksnes vastavalt põhilepingu tingimustele, st et kokku liidetakse

kuni 61 eramut. Hageja on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitnud enam kui 100 eramut.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks kooskõlastanud enam kui 61 elamu liitumist.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et lepingurikkumised kogumis ei täida VÕS § 116 lg 2 p-de 2–4

eeldusi. Kuna hageja oli lepingut oluliselt rikkunud (tegemist on lepingu rikkumisega

VÕS § 116 lg 2 p 2 mõttes), võis kostja lepingu üles öelda ette teatamata, kuna hageja on

kinnitanud, et ta lepingurikkumist ei kõrvalda ja kohustusi ei täida (VÕS § 116 lg 4 ls 2);

7) oli kostjal mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Hageja poolt lepingu rikkumine on toonud

korduvalt kaasa olukorra, kus kostja kontoriruumi kelder täitub Aasa elamurajooni elanike

fekaalidega ja kontoris on talumatu hais. Kostja on pidanud remontima ühisveevärki ja -

kanalisatsiooni, kusjuures hageja on (vaatamata lepingu p-le 2.2.8) keeldunud neid kulusid

hüvitamast. Hageja on keeldunud kostjaga kohtumast probleemide lahendamiseks. Kostja on

sõlminud lepingu AS-ga Tartu Veevärk, mille kohaselt peab kostja tasuma muuhulgas Aasa

elamurajoonist saabuva reovee eest. Seega rikastub hageja kostja arvel. Seetõttu ütles kostja

VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu õiguspäraselt mõjuval põhjusel erakorraliselt üles.

6. OÜ Anovela Kinnisvara vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata

ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ületanud kohus nõude piire. Hageja oli seisukohal, et 01.11.2011 ülesütlemisavaldus on

tühine. Kohus, lahendades hageja taotlust lepingu kehtivuse tuvastamiseks, pidi andma

hinnangu kostja poolt nii 01.11.2011 kui ka 12.10.2012 esitatud dokumendile. Resolutsioonis

leidis kohus, et leping ei ole ülesütlemisavaldusega lõppenud, lahendades seega hageja nõude;

2) ei rikkunud kohus TsMS § 442 lg-t 8. Olenemata asjaolust, kas tegemist on müügilepingu

või eraldiseisva lepinguliigiga tulenevalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusest, allub

leping võlaõigusseaduse üldosa regulatsioonile (VÕS § 1 lg 1). Asjaolu, et seadus kohustab

vee-ettevõtjat jätkama teenuse osutamist ka ilma vee-ettevõtjaks määramiseta, ei tähenda, et

juba sõlmitud lepingut võiks vee-ettevõtja oma suva järgi ilma aluseta üles öelda;

3) nõustub vastustaja kohtu järeldusega, et 01.11.2011 avaldus on tühine, ent ei nõustu

seisukohaga, et kostjal on õigus leping korraliselt üles öelda. Kostja on hageja veega

varustamise osas monopoolses seisundis ning hagejal on avalik kohustus varustada veega

Aasa ja Uuetoa elanikke. Sellest johtuvalt lepitigi kokku piiratud alustes, milliste esinemisel

on võimalik leping üles öelda. Vastustaja viitab Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud

väljaande seisukohtadele (Tallinn 2006, lk 57) ning leiab, et kostja näol on tegemist

monopoolses seisundis oleva teenuse osutajaga ja hageja näol teenuse kasutajaga, millest

johtuvalt ei ole korralise ülesütlemise lubamine kooskõlas lepingu ning võlaõigusseadusega,

mistõttu on see lubamatu. Kostja käitumine on olnud vastuoluline. 01.11.2011 avalduses ei

ole kostja osutanud ühelegi lepingurikkumisele, seevastu 12.10.2012 on rikkumisi loetletud

mitmeid ning antud tähtaeg rikkumiste kõrvaldamiseks. Et tegemist ei ole avalduse

täiendusega, tuleneb avalduste sisust – 2011. a avaldusest ilmneb, et leping lõppeb sõltumata

hageja tegevusest, 2012. a avalduses aga seadis kostja lepingu jätkamise sõltuvusse hageja

tegevusest väidetavate puuduste kõrvaldamisel;

4) ei ole hageja lepingut rikkunud:

- ehitus- ja kasutusluba ei ole hagejale väljastatud (kasutusloa väljastamise menetlust on

alustatud), ent arusaamatu on kostja seisukoht, et ehitus- ja kasutusloa puudumine toob kaasa

vihma- ja drenaaživee juhtimise kanalisatsiooni. Ülenurme valla valduses olevatest

teostusjoonistest nähtuvalt on hageja oma lepingulised kohustused vee- ja heitveetorustiku

väljaehitamisel täitnud. Aasa ja Uuetoa elamurajoonide drenaažtorustikud on rekonstrueeritud

ning ühendatud maaparanduskollektoriga (Ülenurme Vallavalitsuse 19.03.2013 vastus

teabenõudele). Lisaks esitas hageja asendiplaani, mis on koostatud Tõrvandi aleviku elanike

ja

Tartu

rahvusvahelise

lennujaama

joogiveega

varustamise

ja

kanalisatsiooni

rekonstrueerimise projekti raames. Restkaevud, mis on ühendatud reoveetorustikuga, asuvad

väljaspool Aasa ja Uuetoa elamurajooni ning pärast lepingujärgset liitumispunkti. Seega ei

saa kostja reoveetorustikku sattuvat vett seostada hageja tegevusega. Jooniselt nähtub, et

kostja juhib ise sadevett kanalisatsiooni. Kostja on väitnud, et asendiplaan on ebaõige, ent ei

ole oma vastuväite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit;

- hagejal ei ole kohustust paigaldada reoveemõõtur. Pooled leppisid lepingu p-s 3.1 kokku, et

tasumine toimub vastavalt veearvesti näidule. Hageja saab kõik vee kostjalt, mistõttu ei

kohusta ka Eeskiri hagejat heitvee mõõtjat paigaldama;

- leping annab hagejale õiguse lülitada võrku tarbijaid ilma kostjaga kooskõlastamata, kui

tegemist on Aasa elamurajooni elamutega, mis kasutavad vett olmetarbimiseks. Kõik

elamurajooni elamud kasutavad vett olmetarbimiseks. Samas ei ole hageja ilma kostja

nõusolekuta tarbijaid võrku lülitanud. Kostja kooskõlastas 11.12.2003 Aasa kvartali

veevarustuse ja kanalisatsiooni projekti, milles oli ette nähtud 61 tarbija liitumine, 01.11.2004

Uuetoa (Aasa II) kinnistu detailplaneeringu, kus oli ette nähtud 72 tarbija liitumine, ning

kooskõlastas 12.07.2006 täiendavalt 50 eramu liitmise. Seega on kostja andnud nõusoleku

183 eramu liitumiseks veevõrguga. Praegu on Aasa ja Uuetoa elamurajoonis 127 tarbijat;

- reovee ülekulu põhjuseks ei ole mitte hageja käitumine, vaid kostjapoolne vihma- ja

drenaaživee juhtimine kanalisatsiooni, mis on tõendatud asendiplaaniga. Samal põhjusel

sattus ilmselt ka fekaal kostja ruumidesse. Hageja on oma lepingust tulenevat kohustust

täitnud (tõendi esitas hageja 20.02.2013 istungil). Hageja on võimaluste piires (hageja tegevus

vee-ettevõtjana ei ole kasumlik) koostöökohustust täitnud. Kuna hageja ei ole lepingut

rikkunud, puudub alus väitel, et lepingu ülesütlemiseks esineb mõjuv põhjus. Juhul, kui kostja

oleks soovinud tugineda täiendavale mõjuvale põhjusele, oleks kostjal tulnud välja tuua mõni

rikkumiste loetellu mittekuuluv põhjus. Seda ei ole kostja teinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu

vaidlustatud otsuse resolutsioon muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab

ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja 01.11.2011 ülesütlemisavaldust

tuleb käsitleda korralise ülesütlemisena ning maakohtu põhjendustega, et kostja 01.11.2011

ülesütlemisavaldus ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi, st pooltevaheline 01.07.2004 vee

tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise leping ei ole ülesütlemisavaldusega

lõppenud (maakohtu otsuse p-d 15-16). TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus oma

otsuses maakohtu nimetatud põhjendusi.

Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et antud vaidluse asjaolusid

arvestades oli kostjal võimalik vaidlusalune leping korraliselt üles öelda.

Vastavalt VÕS § 195 lg-le 3 püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud

lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku

etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline

ülesütlemine).

Seega tuleneb seadusest, et teatud juhtudel ei ole kestvuslepingu korraline ülesütlemine

lubatud.

Hageja on tuginenud oma seisukohtades kostja 01.11.2011 ülesütlemisavalduse kohta muu

hulgas sellele, et kostja õigus lepingut korraliselt lõpetada võib olla välistatud, kuna kostja on

teenust osutades sisuliselt monopoolses seisundis olev ettevõtja. Maakohus leidis, et kuna

hageja ei ole kliendiks ÜVVKS § 8 lg 1 tähenduses, siis ei ole leping sõlmitud mitte hageja

esmavajaduste katteks ning lepingu korralise ülesütlemise välistamine ei ole antud juhul

kohaldatav.

Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja on Aasa I ja Aasa II (Uuetoa) elamurajoonis vee-

ettevõtjaks ÜVVKS § 7 järgi ning vaidlusaluse lepingu objektiks on Aasa elamurajooni

varustamine tarbeveega ja kanalisatsiooni äravooluga kostja puurkaevu ja tehnovõrkude

baasil. Vaidlust ei ole ka selles, et hagejale kuuluvad vee- ja kanalisatsioonitrassid ning nende

kaudu osutab ta elamurajooni 127 tarbijale vee- ja kanalisatsiooniteenust. Seega on hagejal

lisaks pooltevahelisest lepingust tulenevatele kohustustele kohustused 127 tarbija ees, mis

tulenevad talle kui vee-ettevõtjale ÜVVKS-st ja Ülenurme valla ühisveevärgi ja –

kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast. Samas kinnitas kostja ringkonnakohtu istungil, et ta on

lepingut täites monopoolses seisundis. Seetõttu on õige hageja seisukoht, et sellistel

asjaoludel on kostja poolt lepingu korraline ülesütlemine välistatud ning tähendust ei ole

sellel, kas hageja ise vee- ja kanalisatsiooniteenust tarbib või mitte. Antud juhul tuleb

eelistada 127 tarbija kui vee- ja kanalisatsiooni teenuse saaja elulisi huvisid. Ringkonnakohus

märgib siinjuures veel seda, et kostja ei ole oma seisukohtades põhjendanud, kuidas ja

millistel tingimustel oleks tagatud 127 tarbijale vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamine

olukorras,

kus

vaidlusalune

leping

oleks

lõppenud

ülesütlemise

tõttu

ning

ülesütlemisavaldusest nähtuvalt puudus kostjal õigus ja pädevus nimetatud teenust pakkuda.

Tegemist on seaduse kohaldamisega ning hageja oli ka apellatsiooniastmes seisukohal, et

antud juhul oli lepingu korraline ülesütlemine välistatud.

9. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on muus osas kohaldanud

õigesti materiaalõigusnorme, hinnanud esitatud tõendeid kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatuga

ning põhjendatult rahuldanud hagi. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus ka selles

osas oma otsuses kõiki maakohtu põhjendusi.

9.1. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus ületas nõude piire ja rahuldas nõude,

mida hageja ei olnud esitanud.

Hageja esitas kostja vastu kaks tuvastusnõuet, milles palus tuvastada kostja poolt 12.10.2012

ülesütlemisavalduse tühisuse ning selle, et 01.07.2004 sõlmitud vee tarbimise ja

kanalisatsiooni äravoolu kasutamise leping kehtib. Sisuliselt on hageja esitanud ühe

tuvastusnõude, mille esemeks on kindlaks teha, kas 01.07.2004 leping kehtib või on see kostja

ülesütlemisega lõppenud.

Maakohus tuvastas, et nii kostja 01.11.2011 kui 12.10.2012 ülesütlemisavaldusel ei ole

õiguslikke tagajärgi, st vaidlusalune leping ei ole ülesütlemisega lõppenud (ehk leping

kehtib). Selliselt on hageja nõudest aru saanud ka kostja, kes on 08.04.2013 istungil (I kd, t.l

156) kinnitanud, et hagi esemeks on see, kas 01.07.2004 sõlmitud leping on kehtivalt üles

öeldud või mitte.

9.2. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud sellist mõjuvat põhjust, mis

annaks alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 järgi. Erakorralise

ülesütlemisõiguse olemasolu tuleb hinnata poolte huvide kaalumise teel ning muu hulgas

tuleb hinnata poole huvi puudumist lepingu jätkamise vastu. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et kostja seisukohad ülesütlemisõigust põhjendades on vastuolulised. Kostja on

nii apellatsioonkaebuses kui maakohtu 08.04.2013 istungil väljendanud seisukohta, et ta on

nõus vaidlusaluses lepingus ettenähtud teenust jätkama, kuid seda teistel tingimustel. Samas

ei ole kostja tõendanud, millises osas soovib ta lepingut muuta ning et ta oleks hagejale

konkreetse ettepaneku lepingutingimuste muutmiseks teinud. Apellatsioonkaebuses esitatud

seisukoht, et mõjuvaks põhjuseks on ka hageja keeldumine kostjaga kohtumast probleemide

kohtuväliseks lahendamiseks, ei ole kooskõlas asja materjalidega ega käsitletav mõjuva

põhjusena VÕS § 196 lg 1 tähenduses. Tõendamata on apellandi väide, et tema kontorihoone

keldri uputused oleks põhjustatud hageja tegevusest.

9.3. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ei ole täidetud ülesütlemise eeldused VÕS § 196 lg

2 järgi, kuna kostja ei ole tõendanud hageja poolt lepinguliste kohustuste rikkumist. Maakohtu

vastavad põhjendused on kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8 esitatud nõuetega.

12.10.2012 ülesütlemisavalduses on kostja tuginenud kahele hageja poolt tasumata heitvee

arvele. Kuna lepingu p-de 2.2.3 ja 3.1 kohaselt ei olnud hagejal kohustust paigaldada heitvee

arvestit ning heitvee arvestus pidi toimuma vastavalt veearvesti näidule, siis ei olnud kostjal

lepingust tulenevalt õigus nõuda hagejalt heitvee eest tasumist nähtuvalt arvesti näidust, mis

mõõtis viie tarbija heitvee kogust. Seejuures on hageja kogu menetluse kestel olnud

seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et kahel vaidlusalusel arvel oleks kajastatud vaid

hageja heitvee kogus. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kuna teiste tarbijate puhul

on vee tarbimine praktiliselt olematu ning nende puhul puudub võimalus, et kanalisatsiooni

tagastatakse muud vett kui tarbitud vett koos heitveega, ning seetõttu on heitvee ülekulu

põhjustanud hageja, on tõendamata. Muu hulgas nähtub see ka kostja enda 28.12.2011

e-kirjast (I kd, t.l 58), millest nähtuvalt on kostja informeerinud hagejat, et tellib Tartu

Veevärgilt teenuse, selgitamaks välja, kas Aasas elamurajooni kaudu võivad sattuda sadeveed

lennujaama heitvete süsteemi. Kui kostja oli veendunud, et heitvee ülekulu on põhjustanud

hageja, siis ringkonnakohtu arvates oleks kostja poolt mõistlik, et ta oleks paigaldanud

heitveemõõturi enda ja hageja liitumiskohale (mitte sinna, kust saab mõõta ühiselt kõigi

tarbijate heitvett) ning sellega vaidluse lahendanud.

Ekslik on apellandi väide, et hageja kohustus paigaldada heitvee arvesti, tuleneb eeskirja § 13

lg-st 3 (I kd, t.l 74). Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on vee saamine muust allikast kui

vee-ettevõtjalt ja sellisel juhul peab klient paigaldama kokkuleppel vee-ettevõtjaga selle vee

mõõtmiseks arvesti. Käesoleval juhul saab hageja kogu vee kostjalt ning pooltevahelisele

vaidlusele ei kohaldu eeskirja § 13 lg 3. Lisaks nähtub Ülenurme Vallavalitsuse 09.11.2012

vastusest (I kd, t.l 81), et juhul, kui klient saab osa või kogu vee muust allikast (mida antud

juhul ei esine), on vee-ettevõtjal (kostjal) õigus ise mõõta heitvee kogus heitvee arvesti abil.

Õige on ka see maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud hageja poolt muude

lepinguliste kohustuste rikkumist ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited on

tõendamata. Apellandi väide, et üksnes hageja vee- ja kanalisatsioonitorustikel kasutusloa

puudumine tõendab olulist lepingurikkumist, on paljasõnaline. Kostja ei ole tõendanud, et

hageja vee- ja kanalisatsioonitorustikud ei vastaks kehtestatud nõuetele ning see põhjustaks

kostjale kahjulikke tagajärgi (vihma- ja drenaaživee juhtimine kanalisatsiooni). Vastupidiselt

kostja seisukohtadele on Ülenurme Vallavalitsuse esindaja kinnitanud maakohtu istungil, et

riketega „vana veneaegne torustik“ kuulub kostjale ning piirkonnas, kus torustik kuulub

hagejale, ei ole rikkeid esinenud (I kd, t.l 156). Samuti on hageja tõendanud, et Aasa ja

Uuetoa

elamurajoonides

on

torustikud

rekonstrueeritud

ja

ühendatud

maaparanduskollektoritega, mille eesvool on Lammassoo peakraav (Ülenurme Vallavalitsuse

19.03.2013 vastus, I kd, t.l 140) ning et asendiplaanist nähtuvalt restkaevud, millised on

ühenduses kanalisatsioonitrassiga, asuvad väljaspool elamurajooni ning pärast lepingujärgset

liitumispunkti (I kd, t.l 143). Apellant ei ole nimetatud tõendeid omapoolsete tõenditega

ümber lükanud.

Asjas esitatud tõenditega on vastuolus apellandi väide, mille kohaselt on hageja lülitanud

veetarbimise ja kanalisatsioonivõrku tarbijaid ilma kostjaga kooskõlastamata. Maakohus on

andnud hinnangu hageja esitatud tõenditele (I kd, t.l 54, 66 ja 67), milledest nähtuvalt on

liitumistel kostja kooskõlastused olemas ning vastupidised tõendid asja materjalide juures

puuduvad. Kuivõrd kostja on andnud täiendavad nõusolekud liitumiseks veel 01.11.2004 ja

12.07.2006, siis ei saanud veetarbimise ja kanalisatsioonivõrguga liitunud tarbijate arv olla

ainult 61 elamut, nagu on märgitud 11.12.2003 nõusolekus.

Kuna kostja ei ole tõendanud hagejapoolseid lepingurikkumisi, siis ei ole ka tähendust

apellatsioonkaebuses esitatud väitel, et kõik rikkumised kogumis moodustavad olulise

lepingurikkumise VÕS § 196 lg 2 tähenduses.

10. Seoses

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jäämisega

jäävad

menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja