2-10-50152/43 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anne Randjärv

Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht 6.12.2013 Rapla Kohtumaja kantselei kaudu Tsiviilasja number 2-10-50152 Hagi ese

Hagi hind (hagi esitamisel) Ühisvara jagamise nõue

731 298.39 EEK (46 738.49 eurot)

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: J K xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxx xxxx, xxxx xxxx x-x Esindaja: vandeadvokaat Veiko Parts Advokaadibüroo Parts&Co e-post: info@partsco.ee

Kostja: R K xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx, xxxxxxx xxxx Esindaja: vandeadvokaat Tarmo Pilv Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid e-post: tarmo@tarmopilv.ee

Istungi toimumise aeg Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

2

Tunnistada xxxxxxx kinnistu (xxxxxxxx, xxxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx, kinnistusregistriosa nr.xxxxx) 60,7 % ulatuses R K ja J K ühisvaraks.

Jagada ühisvara, jättes vara R K ainuomandisse ja mõista temalt J K kasuks välja J K kuuluva osa rahaline väärtus 24 750 (kakskümmend neli tuhat seitsesada viiskümmend) eurot.

R K on kohustatud hüvitise maksmisega viivitamise korral tasuma viivist VÕS § 113 lg.1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Välja mõista Eesti Vabariigi kasuks ekspertiisikulud J K 920 (üheksasada kakskümmend) eurot ja R K 1892 (üks tuhat kaheksasada üheksakümmend kaks) eurot. Menetluskulud tuleb tasuda 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates Rahandusministeeriumi kontole nr.221023778606 Swedbank, viitenumber 2800049696.

Menetluskulude jaotus Menetluskulud (riigilõiv ja ekspertiisikulud) kannab 50 % ulatuses hageja ja 50% ulatuses kostja. Õigusabikulud jätta poolte endi kanda. Hagejal on õigus 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates taotleda kohtult hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ja väljamõistmist.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle kättetoimetamisest alates. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta asja arutamist kohtuistungil.

Asjaolud

J ja R K abielu registreeriti xxxxxxxxxx ja lahutati xxxxxxxxxx. Otsus jõustus 11.08.2009 /kd.I, t.l.15-16/. Pooled on määratlenud oma abielusuhete lõppemise ajaks 1.06.2008 /kd.II, t.l.60/.

12.10.2010 esitas J K Pärnu Maakohtule hagi ühisvara jagamise nõudes. Hagi esitamisel palus hageja jagada ühisvara selliselt, et anda ühisomandis olevad vallasasjad kostja ainuomandisse, arvata ühisvara hulka abikaasade kulutused kostja lahusvaraks olevale xxxxxxx kinnistule, jagada poolte vahel võrdsetes osades 5.11.2008 võetud laenukohustus Swedbank AS ees ja mõista kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara arvelt hüvitis /t.l.kd.I t.l.3-11/.

Menetluse käigus on pooled vallasvara jagamise suhtes saavutanud kohtuvälise kokkuleppe ja hageja on osaliselt oma nõudest loobunud /kd.II, t.l.16/. Jagatavaks ühisvaraks on abikaasade poolt abielu kestel tehtud kulutused ja tööpanus, mille tulemusena kostja lahusvaraks olnud xxxxxxx kinnistu väärtus suurenes /kd.II, t.l.65/.

Vaidlus puudub selles, et poolte abielu ajal oli xxxxxxx kinnistu kostja lahusvara, mille ta omandatud enne abielu xxxxxxxxxx kinke teel /kd.I, t.l.18/. Kinnistul paiknev xxxxxxx talu oli 12 aastat poolte ühiseks elukohaks. Taluhoone on ehitatud aastal 1925. Perioodil 1999- 2007 on pooled renoveerinud elamut ja selle õueala, panustades selleks oma rahalisi vahendeid ja

3 tööjõudu.

Hageja seisukoht

1.07.2010 kehtima hakanud perekonnaseaduse rakendamist abikaasade ühisvara jagamisele on täpsustatud Riigikohtu tsiviilkollegiumi lahendites nr.3-2-1-36-11 (p 18) ja 3-2-1-42-13 (p 9). Kolleegium on seisukohal, et alates uue PKS jõustumisest tuleb abikaasade ühisvara igal juhul jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid PKS § 210 lg.2 järgi tuleb abikaasade ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, so enne 1.07.2010 kehtinud PKS-st. Seega tuleb xxxxxxx kinnistu ühis-või lahusvara hulka kuulumise kindlakstegemisel kohaldada vana PKS § 14 ja § 15, ühisvara jagamisel aga kehtiva PKS § 37 jj.

Ekspert Toivo Rattaseppa ekspertarvamustega /kd I t.l.153-209 ja kd.II t.l.119-140/ on tõendatud, et xxxxxxx kinnistu väärtus on abielu kestel poolte töö ja rahaliste kulutuste tulemusena oluliselt suurenenud. Eksperdi arvamuse kohaselt oli xxxxxxx kinnistu turuväärtus 14.11.1997 3200-3500 eurot /kd.I, t.l.172/ ja 1.06.2008 79 900-83100 eurot /kd.II, t.l.137/. Juhul, kui abielu ajal ei oleks kinnistu väärtust suurendatud, olnuks see 1.06.2008 28 800 – 35 200 eurot (kd.II, t.l.137/.

Eeltoodust saab järeldada, et xxxxxxx kinnistu keskmine väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega oli 1.06.2008, so abielusuhete lõppemise ajal 81 500 eurot (79 99+83 100:2) ja ilma nendeta 32 000 eurot (28 800+35 200:2). Seega suurenes xxxxxxx kinnistu väärtus abielu ajal poolte tehtud kulutuste ja tööpanuse tõttu keskmiselt 49 500 euro ulatuses (81 500-32 000), mis on 60,7% xxxxxxx kinnistu väärtusest ühisvara koosseisu kindlakstegemise ajal.

Hageja hinnangul on kohtul seaduslik alus tunnistada xxxxxxx kinnistu abielusuhete lõppemise ajal kehtinud PKS § 14 lg.2 alusel poolte ühisvaraks vähemalt 60,7% ulatuses, mis on rahalises väärtuses 49 500 eurot.

Kehtiva PKS § 37 viitab ühisvara jagamisel kaasomandi lõpetamise sätetele ja näeb ette osade võrduse põhimõtte. AÕS § 77 lg.2 järgi võib kohus kaasomandis oleva asja jagamisel anda asja ühele kaasomanikule, pannes talle kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja tema osa rahas. Sisuliselt sama jagamise viisi nõude on esitanud ka hageja.

Kuna xxxxxxx kinnistu väärtus on abielu kestel poolte töö ja rahaliste kulutuste tulemusena suurenenud 49 500 euro ulatuses, on osade võrduse tõttu õigus hagejal nõuda kostjalt enamsaadud ühisvara arvelt hüvitist 24 750 eurot. Kehtiva PKS § 37 sätted ja AÕS § 77 sätted ei näe ette võimalust kalduda kõrvale abikaasade osa võrdsuse põhimõttest.

Juhul, kui kohus eelkirjeldatud nõuet ei rahulda, esitab hageja alternatiivse nõude kehtiva PKS §- de 27 lg.3 ja 37 alusel.

Eksperdi arvamusega on tõendatud, et xxxxxxx kinnistule ajavahemikul xxxxxxxxxx – xxxxxxxxxx (so varaühisuse kestel ehk abielu sõlmimisest kuni abielu lõppemiseni) tehtud vajalike ja kasulike kulutuste taastamismaksumus on 40 400 eurot /kd.I, t.l.168/. Seega on kohtul seaduslik alus määrata abikaasade kulutused kostja ainuomandisse ja mõista kostjalt enamsaadud ühisvara

4 arvelt välja hüvitis 20 200 eurot.

Hageja ei nõustu kostja väitega, et „xxxxxxx kinnistu lisandunud väärtuse…nõudeõiguse olemasolu tuvastamisel tuleb arvesse võtta mõlema abikaasa poolt tehtud kulutuste ja tööpanuse proportsiooni“ /kd.I, t.l.66/. Kostja käsitlus ei ole kooskõlas kehtiva PKS § 27 lg.3 mõttega, mille põhisisuks on see, et mõlema abikaasa kulutuste väärtus arvatakse abikaasade ühisvara hulka. Kuna ühisomandis ei ole omanike osad kindlaksmääratud, ei ole põhjendatud kulutuste ühisvara hulka arvamisel tuvastada ka kummagi abikaasa panuseid. Sama põhimõte kehtis vana PKS § 14 lg.2 rakendamisel. Lahusvara ühisvaraks tunnistamisel ei omanud tähtsust, kui palju teine abikaasa lahusvara väärtuse suurendamiseks vahendeid andis. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr.3-2-1- 99-04).

Eeltoodust tulenevalt ei oma kostja pangakonto väljavõtted, metsateatised ja raieload antud asjas tähtsust ega tõenda kostja poolt soovitud asjaolu, so et xxxxxxx kinnistul paiknevaid hooneid oli võimalik renoveerida vaid kostja lahusvara (täpsemalt metsa) arvelt.

Metsateatised, raieload ja takseerimiskirjeldused võivad tõendada üksnes võimalust metsa raiumiseks. Rapla Metsaameti 18.08.1997 ja 20.01.1998 raielubadest /kd.II, t.l.142, 143/ nähtub, et lubatud on raiuda vaid kuivanud ja vigastatud metsa. Seega enamik raiuda lubatud metsamaterjalist ei olnud töötlemiskõlbulik.

Kostja pangakonto väljavõtted ei tõenda kulutuste tegemist xxxxxxx kinnistule, vaid ainult sularaha sissemakseid ja laekumisi. Kostja pangakonto väljavõtetest /kd.II t.l.40-56/ nähtuvalt oli kostja sissetulek ajavahemikul 10.03.1997- 31.12.2008 1 316 764.14 EEK, millest vaid 100 303.25 EEK (6410.55 eurot) oli laekunud xxxxx xxxx xxxxx ja xxxxxx xxxx xxxxx. Laekumisest ei saa järeldada, et nimetatud summa kasutati xxxxxxx kinnistu renoveerimisele.

Hageja töine sissetulek perioodil 16.01.1999-9.02.2009 oli 729 066.34 EEK ja seda olukorras, kus ta osa abielu ajast oli laste kasvatamise tõttu sissetulekuta. Kuna xxxxxxx kinnistu renoveerimiseks kulus 631 000 EEK (40 400 eurot), järeldub hageja ja kostja sissetulekute võrdsusest, et xxxxxxx kinnistu renoveerimiseks oleks sisuliselt piisanud üksnes hageja poolt abielu kestel teenitud palgast.

Eeltoodust tulenevalt on hageja esmane nõue: tunnistada hageja ja kostja ühisvaraks kinnitu, mis on kantud Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Rapla jaoskonna registriossa nr.xxxxx, anda kinnistu kostja ainuomandisse ja mõista kostjalt enamsaadud ühisvara arvelt hageja kasuks välja hüvitis 24 750 eurot.

Juhul, kui kohus esimest nõuet ei rahulda, palub hageja alternatiivselt arvestada kostja ja hageja ühisvara hulka abikaasade kulutused, mis on tehtud samale kinnistule, anda kulutused kostja ainuomandisse ja mõista kostjalt enamsaadud ühisvara arvelt hageja kasuks välja hüvitis 20 200 eurot.

20.09.2012 esitatud täpsustatud hagiavalduses /kd.II, t.l.65/ on hageja taotlenud hüvitise maksmisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus tekkida võiva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg.1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

5

Kostja seisukoht

Kostja hinnangul on hagi põhjendamatu, tõendamata ja tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata.

Hageja nõude, tunnistada kostja lahusvaraks olev xxxxxxx kinnistu poolte ühisvaraks ning määrata see kostja ainuomandisse, rahuldamine on materiaalõiguslikult võimatu. Kinke teel omandatud kinnistu on kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 15 lg.1 ja käesoleval ajal kehtiva PKS § 27 lg.2 p.1 järgi lahusvara ja seadusest ei tulene võimalust tunnistada seadusjärgset lahusvara ühisvaraks.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxxxxxx kinnistu väärtus hageja ja kostja abielu ajal tõusis. Vaidluse on tekitanud asjaolu, et väärtuse tõus tagati kostja lahusvara (metsa) majandamise arvel, mida hageja ei tunnista.

TsMS § 230 lg.1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole tõendanud oma nõude aluseks olevaid väiteid, eelkõige hageja kulutusi xxxxxxx kinnistule. Hageja väited tema panuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on tõendanud talle kättesaadavate dokumentidega, et finantseeris xxxxxxx kinnistule tehtud kulutusi enda lahusvaraks oleva metsa majandamisest, panustades nii metsamüügist saadud rahalised vahendid kui ka metsast saadud puitmaterjali Kuusiku kinnistu renoveerimisse.

Kostja hinnangul koosneb xxxxxxx kinnistu renoveerimistööde maksumusest (40 400 eurot) 70% ulatuses kostja lahusvarast saadud summadest ja materjalist. Kostja hindab oma panuseks 27 792 eurot, mis on tõendatud ka eksperdile edastatud dokumentidega. Seega saab kinnistule tehtud kulutustest ühisvarana käsitleda ülejäänud summat, so 12 608 eurot. Jagades ühisvara võrdseteks osadeks ning eeldades, et hageja on siiski kinnistu renoveerimisse panustanud rahalisi vahendeid või teinud muid kulutusi, möönab kostja hageja õigust saada 6304 eurot.

Kostja on nii kohtumenetluse eelselt kui kohtmenetluse kestel proovinud vaidlust lahendada kompromissiga. Eelkõige on kostja soovinud jõuda kokkuleppele põhjusel, et pooltel on ühised lapsed. Kostja kohtumenetluse eelne majanduslik seis võimaldas tal hagejat toetada elamispinna soetamisel. Kostja praegune majanduslik seis seda enam ei võimalda. Samuti ei ole kostja kohustatud sponsoreerima hageja uue pere elujärge. Eelöeldu tõttu on kostja teinud kompromissettepanekuid selliselt, et võimalikust kokkuleppest saaksid kasu eelkõige hageja ja kostja ühised lapsed.

Kuivõrd kostja ei ole oma käitumisega põhjustanud kohtuvaidluse tekkimist ning on 2008 aastast alates väsimatult hagejale pakkumisi teinud ja teda koos lastega aidata soovinud, tuleb kõik kohtukulud jätta hageja kanda.

Juhul, kui kohus siiski leiab, et hageja nõuded tuleb seadusest lähtuvalt rahuldada, palub kostja kohtul arvestada hüvitise väljamõistmisel poolte praegusi võimalusi, eelkõige kostja majanduslikku seisu ja kolme ülalpeetavat.

6

Kohtu seisukoht

Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kehtiva PKS § 210 lg.2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseis kindlaks määrata enne 1.07.2010 kehtinud PKS alusel, mille § 18 lg.2 sätestas, et juhul, kui ühisvara jagatakse peale abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise seisuga.

Pooled ei vaidle selle üle, et aastatel xxxx – xxxx, so abielu kestel on kostja lahusvaraks olnud xxxxxxx kinnistul paiknevaid hooneid ja õueala oluliselt parendatud, mille läbi kinnistu väärtus tõusis. Nii parenduste tegemine kui sellest tulenev kinnistu väärtuse tõus on tõendatud riiklikult tunnustatud eksperdi Toivo Rattaseppa poolt teostatud ekspertiisidega /kd I, t.l.153-209 ja kd.II t.l.119-140/, samuti Pindi Kinnisvara ekspertarvamusega /kd.I t.l.19- 33/. Kuna viimases on hinnatud eelkõige turuväärtuse suurenemist, mida võivad lisaks abikaasade tööle ja kulutustele mõjutada ka muud asjaolud, võtab kohus otsuse tegemisel aluseks riiklikult tunnustatud eksperdi poolt ekspertiisiaktides nr.1603/2011 ja 1645/2013 antud arvamuse.

Ekspertiisiaktist nr.1645/2013 nähtuvalt /kd.II t.l.137/ oli xxxxxxx kinnistu väärtus poolte abielusuhete lõppemise ajal, so xxxxxxxxx 79 900 eurot kuni 83 100 eurot (keskmine 81 500 eurot). Kui kinnistusse abielu ajal ei oleks tööd ja rahalisi vahendeid panustatud, olnuks kinnistu väärtuseks 1.06.2008 28 800 kuni 35 200 eurot (keskmine 32 000 eurot). Seega on tõendatud kinnistu väärtuse oluline suurenemine (enam kui poole võrra) abielu kestel.

Enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg.2 järgi võib kohus tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasade lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusena oluliselt suurenenud. Kohus leiab, et hageja nõue, tunnistada kostja lahusvaraks olnud xxxxxxx kinnistu 60,7% ulatuses ühisvaraks, on põhjendatud ja seaduslik.

Kostja vastuväited, et kinnistu väärtuse tõus on toimunud 70% ulatuses tema lahusvara (metsa) arvelt või et tema tööja rahaline panus oli abikaasa omast oluliselt suurem, kuna „hageja oli kodune ja ei teeninud, seega ei saanud ka panustada maja parendamisse“ /kd.II, t.l.59/, on asjakohatud ning pahatahtlikud.

27.10.2004 otsuses nr.3-2-1-99-04 on Riigikohus asunud seisukohale, et ühe abikaasa lahusvara tunnistamisel ühisvaraks ei oma tähtsust, kui palju teine abikaasa lahusvara väärtuse suurendamiseks vahendeid andis. Enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg.1 järgi on ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara ja ühisvara tekkimisel ei oma tähsust kummagi abikaasa panus. Oluline on see, et lahusvara väärtus suurenes abielu kestel abikaasade ühisvara, lahusvara või töise panuse tulemusena, mitte muudel põhjustel (näiteks muutused kinnisvaraturul). Eeltoodust tulenevalt ei pea pooled tõendama oma kulutusi ega ka töise panuse suurust tekkinud ühisvaras.

Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et metsateatiste, raielubade ja konto väljavõtetega /kd II t.l.142-151/ on tõendanud Kuusiku kinnistu renoveerimistööde finantseerimine 70% ulatuses samal kinnistul kasvanud metsa majandamisega.

Vaidlus puudub selles, et kinnistul kasvanud metsast saadud puitu ja selle müügist saadud rahalisi vahendeid kasutati kinnistul paiknevate hoonete renoveerimisel, kuid millises mahus või väärtuses,

7 seda esitatud dokumendid ei tõenda. Kostja poolt 25.09.2013 kohtuistungil välja pakutud osakaal 70% /kd II t.l.186/ on täiesti meelevaldne ega toetu ühelegi tõendile. Hageja seletuse kohaselt kasutati metsamüügist saadud vahendeid ka muuks otstarbeks kui renoveerimistööd /kd II t.l.59/. Abielu ajal kinnistu väärtuse suurendamise kaudu tekkinud vara on poolte ühisvara olenemata sellest, kas ja kui palju kumbki abikaasa sinna oma lahusvara panustas.

Pahatahtlik on kostja väide, et hageja oli kodune ega teeninud. Hageja konto väljavõtted /kd.III, t.l.1-26/ kinnitavad, et suurema osa abielu ajast hageja töötas ning tema sissetulek ei olnud kostja omast oluliselt väiksem (näit. veebruaris 2002 oli hageja kuupalk 2820.85 EEK ja kostjal 2937 EEK).

Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et xxxxxxx kinnistu (kinnistusregistriosa nr.xxxxx) tuleb, abielu kestel abikaasade töise ja rahalise panuse läbi väärtuse olulise suurenemise tõttu, tunnistada 60, 7% ulatuses poolte ühisvaraks.

Kehtiva PKS § 37 lg.3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades. Hageja on taotlenud ühisvara jagamist selliselt, et ühisvara jääb kostja ainuomandisse, koos kohustusega maksta hagejale hüvitist temale kuuluva osa väärtuses. Ekspertarvamuse /kd II t.l.137/ kohaselt on ühisvara väärtuseks 49 500 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 24 750 eurot.

VÕS § 113 lg.1 kohaselt on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja viivise nõue kuulub rahuldamisele tulevikus tekkida võiva viivise osas, so kostjat tuleb kohustada tasuma viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

TsMS § 162 lg.1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama seaduse lg.4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Kostja on kogu kohtumenetluse vältel teinud hagejale ettepanekuid vaidluse lõpetamiseks kompromissiga. Omapoolseid ettepanekuid kompromissiks on teinud ka hageja. Kompromissi ei sõlmitud, kuna poolte arusaamad hageja osast xxxxxxx kinnistu väärtuse suurendamisel on põhimõtteliselt erinevad. Seega ei saa väita, et üks või teine pool oleks kompromissist keeldunud pahatahtlikult.

Kuna abikaasade kompromissitu vastaseis on alati põhjustatud mõlema poole käitumisest, ei pea kohus õiglaseks jätta menetluskulusid tervikuna kostja kanda. Kohus leiab, et menetluskulud, so hageja poolt hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv (10 000 EEK ehk 639.12 eurot) ja ekspertiisikulud 3784 eurot peavad pooled kandma võrdsetes osades, so ½ hageja ja ½ kostja. Kummagi poole õigusabikulud tuleb jätta nende endi kanda.

J K on ekspertiisikuludest ettemaksuna tasunud 920 eurot. Seega kuulub J K Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele 972 eurot ja R K 1892 eurot.

8

(allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv Kohtunik