3-13-1846/19 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-1846

Otsuse kuupäev

3. detsember 2013

Kohtunik

Mare Krull

Kohtuasi

i (Borissov) kaebus Sotsiaalkindlustusameti

Rakvere büroo 28. augusti 2013. a otsuse nr 54178

tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 2. jaanuar 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD

1. esitas 26. augustil 2013 Sotsiaalkindlustusametile avalduse pensioniõigusliku

staaži ümberarvestamiseks, lisades riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 2 p

12 alusel tema pensioniõiguslikule staažile kaks aastat lapse kasvatamise eest vähemalt

kaheksa aastat.

2. Sotsiaalkindlustusameti Rakvere büroo 28. augusti 2013. a otsusega nr 54178 jäeti

i avaldus rahuldamata.

3. esitas 3. septembril 2013 kaebuse Sotsiaalkindlustusameti eeltoodud otsuse

peale ja palus ametit kohustada lisama kaebaja pensioniõiguslikule staažile kaks aastat lapse

kasvatamise eest.

3-13-1846

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Esmalt analüüsib kohus, kas kaebajal on

õigus suuremale pensionile seoses lapse kasvatamisega (I), seejärel peatub kohus kaebaja

väitel, et lapsevanema pensioniõigusliku staaži suuruse sõltuvusseseadmine lapse sünniajast

rikub Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust (II), ning

viimasena otsustab kohus menetluskulude jaotuse (III).

I

5. Kaebaja leiab, et RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel tuleb tema pensioniõigusliku staaži hulka

arvata kaks aastat lapse kasvatamise eest vähemalt kaheksa aastat.

6. RPKS § 27 lg 2 kohaselt jaguneb pensionistaaž pensioniõiguslikuks staažiks, mida

arvestatakse kuni 1998. aasta 31. detsembrini (p 1), ja pensionikindlustusstaažiks, mida

arvestatakse alates 1999. aasta 1. jaanuarist (p 2).

RPKS § 28 lg 2 p 12 sätestab, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse ühel vanematest või

vanema abikaasal või eestkostjal või peres hooldajal kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on

kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.

Alates 1. jaanuarist 2013 kehtiva RPKS § 24 lg 11 p 1 kohaselt arvutatakse sama seaduse

alusel määratud vanaduspensionile, sama seaduse § 18 lg 1 p 1 alusel arvutatud

töövõimetuspensionile ja sama seaduse § 21 lg 1 p 1 alusel arvutatud toitjakaotuspensionile

juurde pensionilisa kahe pensioni aastahinde suuruses ühele vanematest, vanema abikaasale,

eestkostjale või peres hooldajale iga lapse kohta, kes on sündinud ajavahemikus 1980. aasta

31. detsembrist kuni 2012. aasta 31. detsembrini ning keda ta on kasvatanud vähemalt

kaheksa aastat.

7. Seletuskirjas kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 213 SE juurde selgitatakse: „Praegune

seadusandlus ei võimalda arvestada 1991. aastal ja hiljem sündinud lapse vanemale täiendavat

kaheaastast pensioniõiguslikku staaži. Eelnõuga muudetakse olukorda ning antakse nendele

vanematele õigus saada pensionilisa kahe aastahinde vääringus alates 2013. aastast. Need

vanemad, kes ei olnud last kasvatanud vähemalt 8 aastat kuni 1998. aasta 31. detsembrini,

omandavad esimest korda õiguse saada pensionilisa laste kasvatamise eest. Varem nendele

vanematele laste kasvatamise eest kaheaastast pensioniõiguslikku staaži ei makstud, kuivõrd

pensioniõiguslikku staaži arvestati kuni 31.12.1998 (vt RPKS § 27 lg 2 p 1) ning need

vanemad ei olnud jõudnud selleks ajaks last kasvatada vähemalt kaheksa aastat.“

Eeltoodust ilmneb, et seadusandja on teadlikult loonud olukorra, kus RPKS § 28 lg 2 p 12

alusel on pensioniõiguslikule staažile võimalik juurde lisada kaks aastat lapse kasvatamise

eest vähemalt kaheksa aastat üksnes neile vanematele, kelle laps on sündinud enne 1991.

aastat. Kaebaja laps sündis 1996. aastal, mis tähendab, et kaebajal puudub õigus nõuda RPKS

§ 28 lg 2 p 12 alusel tema pensioniõigusliku staaži suurendamist kahe aasta võrra.

8. Kaebaja ainus võimalus pensioni suurendamiseks lapse kasvatamise eest võiks tuleneda

RPKS § 24 lg 11 p-st 1, kui kaebaja puhul on täidetud selles sättes nimetatud eeldused.

3-13-1846

Kuna kaebaja puhul tuli töövõimetuspension arvutada RPKS § 18 lg 1 p-st 2 lähtudes ning

muid RPKS § 24 lg 11 p-s 1 nimetatud pensioneid kaebajale määratud ei ole, puudub kaebajal

õigus ka RPKS § 24 lg 11 p-s 1 sätestatud pensionilisa saamiseks.

II

9. Kaebusest võib aru saada, et kaebaja hinnangul on olukorras, kus pensioniõigusliku staaži

suurendamine sõltub lapse sünniajast, tegemist lapsevanemate põhjendamatu ebavõrdse

kohtlemisega ja seega PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse rikkumisega.

10. PS § 12 lg 1 esimene lause sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Riigikohtu praktikast

tuleneb, et PS § 12 lg 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet (vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-

02). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases

olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee:

võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete

ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt

on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.

Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust.

Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar

otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine

seadusloomes põhjendatud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi

2006. a otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 26).

Eeltoodust tulenevalt on seadusandjal sotsiaalsete õiguste tagamisel avar diskretsiooniõigus ja

kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sotsiaalsete

õiguste täpsem maht sõltub ka riigi majanduslikust olukorrast (Riigikohtu üldkogu 7. juuni

2011. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-12-10, p 58). Seadusandjale

ulatusliku otsustusõiguse andmine on tingitud asjaolust, et majandus- ja sotsiaalpoliitika ning

eelarve kujundamine kuulub tema pädevusse (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 15).

Samuti on Riigikohus sotsiaalpoliitika valdkonnas võrdse kohtlemise küsimuse käsitlemisel

eristanud, kas tegemist on riigi põhiseadusest tuleneva kohustusega tagada isikutele abi või

riigi vabatahtlikult võetud ülesandega. Viimase puhul tuleb erinevate argumentide kaalumisel

arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele

antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p

68). Selliste soodustuste puhul on seadusandjal küllaltki avar diskretsiooniruum otsustamaks,

kas, kellele, millises suuruses ja millistel tingimustel soodustust antakse (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. juuni 2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 58).

11. Põhiseadusest ei tulene riigile kohustust tagada isikutele suurem pension laste kasvatamise

eest. See tähendab, et kui riik otsustab seaduse tasandil väärtustada laste kasvatamist

lapsevanemate pensionite suurendamise näol, on Riigikohtu käsitluse kohaselt tegemist riigi

heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüvega, mille puhul on

seadusandjal küllaltki avar diskretsiooniruum otsustamaks, kas, kellele, millises suuruses ja

millistel tingimustel seda antakse.

3-13-1846

Oma laia otsustusõigust kasutades on seadusandja muuhulgas kehtestanud RPKS § 28 lg 2 p

12. Kohus viitas eespool kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale, milles selgitati, et

RPKS § 28 lg 2 p-ga 12 tekitatud ebavõrdse olukorra leevendamiseks kehtestati RPKS § 24 lg

11 p 1. Ehkki ka viimase sätte alusel ei pruugi kõik lapsevanemad pensionilisa saada, on kohtu

hinnangul RPKS § 28 lg 2 p 12 ja § 24 lg 11 p 1 alusel toimuvaks lapsevanemate ebavõrdseks

kohtlemiseks olemas mõistlik põhjus. Nimelt on riigi demograafiline ja majanduslik olukord

ahendanud seadusandja võimalusi sotsiaalsete hüvede andmiseks. Sellest tulenevalt ei saa

kohtu arvates seadusandjale ette heita laste kasvatamise eest pensioni suurendamise

tingimuste karmistamist. Seega on kohus seisukohal, et praegusel juhul ei ole tegemist

lapsevanemate põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega.

12. Eeltoodust lähtuvalt puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

III

13. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses

kohtule menetluskulude väljamõistmiseks menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu

poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata

jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kuna vastustaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente esitanud, ei mõista kohus vastustaja kasuks menetluskulusid välja ning

menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mare Krull

kohtunik