3-13-1870/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiit Lõhmus ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 29. november 2013, Tartu Haldusasja number 3-13-1870 Haldusasi Aleksei Maksimovi taotlus riigi õigusabi saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 01.10.2013. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksei Maksimovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksei Maksimov Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.10.2013. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 02.09.2013 jõudis Tartu Halduskohtule Tartu Maakohtu kaudu Tartu Vanglas kinni peetava isiku Aleksei Maksimovi avaldus (tl 3, tõlge tl 6), milles paluti informatsiooni selle kohta, millistel alustel annab kohus riikliku kaitsja ja osutab tõlgiteenust. A. Maksimov selgitas, et kavatseb Tartu Vangla tegevuste peale kaebused esitada seoses kollektiivsete karistamistega 11.07.2013 ning 23.07.2013 ja inimväärikuse alandamisega 28.07.2013, mil pärast jalutuskäiku toimus valvurite poolt kõikide kinnipeetavate lahtiriietamine.

2. Tartu Halduskohus vastas A. Maksimovi avaldusele 04.09.2013. a kirjaga (tl 7-8), milles selgitas riigi õigusabi saamise ja kaebuse esitamise tingimusi ning tõlgi kaasamise võimalust. Kirjale lisati riigi õigusabi taotluse blankett ja kaebuse näidis.

3. 09.09.2013 esitas A. Maksimov Tartu Halduskohtule järgmise avalduse (tl 9, tõlge tl 13), milles palus juristi abi kohtu poolt saadetud blankettide täitmiseks, kuna ta ei tea nende täitmise korda ning tal puuduvad vahendid juriidilise abi eest tasumiseks. A. Maksimov märkis, et soovib Tartu Vangla peale kolm kaebust esitada ning tema lõppeesmärgiks on jõuda Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

4. Tartu Halduskohtu 16.09.2013. a määrusega (tl 14) jäeti A. Maksimovi taotlus riigi õigusabi saamiseks riigi õigusabi taotluse näidisvormi täitmiseks riigi õigusabi seaduse (RÕS)

2 § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata, sest taotleja on ise võimeline taotlusvormi täitma. Lisaks mõistis kohus A. Maksimovi avaldust selliselt, et viimane soovis riigi õigusabi ka kaebuse koostamiseks. Selles osas jättis kohus riigi õigusabi taotluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 55 lg 1 alusel käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks, s.o RÕS § 12 lg-le 1 vastava taotluse ning majandusliku seisundi andmete esitamiseks, tähtaja.

5. 20.09.2013 saabus Tartu Halduskohtule A. Maksimovi avaldus koos riigi õigusabi taotluse, vanglasisese isikukonto väljavõtte ja majandusliku seisu teatisega (tl 19-22). Taotletavaks riigi õigusabi liigiks on märgitud isiku esindamine haldusmenetluses, kuid taotluse sisust nähtuvalt soovis A. Maksimov õigusabi kolme kaebuse koostamiseks seoses vangla seaduserikkumistega olmetingimuste osas, samuti 28.07.2013 lahtiriietamisega ning vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 p 4 rikkumisega. Taotlust põhjendab A. Maksimov sellega, et ta ei oska eesti keelt ega tunne seadusi. Majandusliku seisundi teatisest nähtub, et kaebaja soovib Tartu Vanglalt moraalse kahju kompensatsiooni.

6. Tartu Vangla vastas 26.09.2013 ja 30.09.2013 halduskohtu järelepärimistele, et A. Maksimov ei ole 2013. a Tartu Vanglale ühtegi kahju hüvitamise taotlust ega vaiet esitanud.

7. Tartu Halduskohtu 01.10.2013. a määrusega (tl 29-30) jäeti A. Maksimovi riigi õigusabi taotlus HKMS § 110 lg-st 2 ning RÕS § 7 lg 1 p-dest 1, 6 ja 12 juhindudes rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt aitab halduskohtumenetluses valitsev uurimisprintsiip ning selgitamiskohustus kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Halduskohtu ülesanne on vajadusel välja nõuda olulised tõendid. Kaebajal on võimalus esitada kohtule venekeelne kaebus. Kaebaja põhjendus riigi õigusabi vajalikkuse ja õigusabist saadava kasu kohta on puudulik. A. Maksimov ei ole kirjeldanud konkreetset probleemi, mille lahendamiseks ta riigi õigusabi taotleb, vaid probleemi kirjeldus on abstraktne. Olukorras, kus kohtule ei ole selge, millist eesmärki soovib kaebaja saavutada, on kohus seisukohal, et avalike vahendite arvel kaebajale õigusabi osutamine pole põhjendatud. Kuna kaebaja õigusliku positsiooni paranemine ei ole hinnatav, siis tuleb lugeda, et riigi õigusabiga taotletav kasu on ebamõistlikult väike võrreldes riigi kuludega õigusabile. Kohtule teadaolevate asjaolude pinnalt ei ole tegemist sellise asjaga, mille õigeks lahendamiseks on advokaadi abi vaja. Kohus märkis, et hüvitamiskaebuse esitamiseks tuleb kõigepealt läbida kohtueelne menetlus ning et mittevaralise kahju nõude puhul riigi õigusabi ei anta, kui asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kuna esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis kohus taotleja majanduslikku seisu ei hinnanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. A. Maksimov esitas 10.10.2013 määruskaebuse (tl 36-45, tõlge tl 48-49), milles palus Tartu Halduskohtu 01.10.2013. a määrus tühistada ning enda riigi õigusabi taotlus rahuldada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kaebaja esitanud Tartu Vanglale, Justiitsministeeriumile ja õiguskantslerile mitmeid avaldusi, millele on ka vastatud. Seega ta pöördus kohtueelsesse menetlusse. Kohtul tuleb arvestada, et vangla poole ei saa pöörduda vene keeles ning et kontaktisik väljastab vaid ühe A4 paberilehe, millega teadlikult takistatakse kaebuste ja avalduste esitamist. Kuna vangla tagastab kõik mitte eesti keeles esitatud avaldused, pidi kaebaja abi saamiseks halduskohtusse pöörduma. Halduskohtu saadetud blanketi täitmiseks on kaebajal vaja juristi abi, et määrata kindlaks, millisesse kategooriasse kuulub üks või teine kaebus. Materjale on kaebajal juba viie kaebuse jaoks. Kaebaja ei nõustu halduskohtu määruses väljendatuga, et ta on ise võimeline blanketti täitma, kuna selle täitmiseks ei ole eraldi korda. Kaebajal peab juba esimesest sammust olema

3 õigus saada riigilt abi. Kaebaja küsib, miks kohtunik leidis, et kui kaebaja ei esitanud kohtule korrektselt täidetud riigi õigusabi taotlust, siis võib abi andmisest keelduda ning kuidas ta olekski saanud kohtu poolt antud tähtaja jooksul mainitud puudusi kõrvaldada. Määruses leiti, et tungiva avaliku huvi puudumisel mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks riigi õigusabi ei anta. Kaebajale jääb arusaamatuks, mida ta sellisel juhul tegema peaks. Lisaks ta ei mõista, miks küsiti rahaliste vahendite olemasolu kohta, kui majandusliku seisu hindamiseks vajadus puudus. Kohus püüab mistahes ettekäändega kaebuste esitamist takistada. Kaebaja loetles üles 15 Tartu Vangla rikkumist ning kinnitas, et neil rikkumistel on olemas tunnistajad. Kaebajale tuleb anda õigus esitada seaduslikke pretensioone koos seadusi ja keelt tundva isikuga.

9. Tartu Vangla 08.11.2013. a vastuse kohaselt on määruskaebus põhjendamatu ning tuleb rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt ei saa igasugust kirjavahetust haldusorganiga kohtueelse menetluse läbimiseks pidada. Seega asjaolu, et A. Maksimov on enne kohtusse pöördumist vanglale, Justiitsministeeriumile ja õiguskantslerile kirjalikke pöördumisi esitanud, ei tähenda veel kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Asjakohatu on väide paberinappuse kohta, sest kaebaja ei taotlenud kohtult riigi õigusabi paberi saamiseks. Samas ei saa kohtussepöördumise takistuseks olla vanglalt päevas ühe paberilehe saamine, sest kaebaja saab paberit koguda. Kohtusse pöördumist ei takista ka asjaolu, et vangla ei menetle võõrkeelseid pöördumisi. Vangla ei tagasta venekeelset pöördumist, kui on veendunud, et kinnipeetav ei valda ise piisaval määral eesti keelt ja vangla ei ole talle eesti keele õpet võimaldanud, kinnipeetaval ei ole isikuarvel piisavalt vahendeid tõlketeenuse eest tasumiseks ja pöördumine on esitatud isiku oluliste õiguste kaitseks. Vaidemenetluses ja kahjunõude menetluses on vanglal „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 491 lg 3 ja 5 alusel õigus võõrkeeles esitatud vaie või kahju hüvitamise taotlus jätta menetlusse võtmata ainult juhul, kui kinnipeetav valdab piisavalt eesti keelt, et oma õigusi ise kaitsta või tal on piisavalt rahalisi vahendeid, et tõlketeenuse eest tasuda. Vastasel korral tasub tõlketeenuse eest vangla. Pelgalt määruskaebuses esitatud loetelu vanglale esitatavatest pretensioonidest ei anna alust väita, et isik vajab kindlasti kaebuste kirjutamiseks riigi õigusabi. Määruskaebuses avaldatu viitab pigem sellele, et kaebaja on ise võimeline vanglale või kohtule vanglale etteheidetavaid tegusid esitama ning seega pole riigi õigusabi andmine põhjendatud ja taotlus jäeti õigustatult rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 3 järgi võib kohus isiku taotlusel menetlusabina muu hulgas määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. HKMS § 110 lg 2 kohaselt kohaldatakse menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel HKMS menetlusabi peatükis sätestatut üksnes niivõrd, kuivõrd RÕS-is ei ole sätestatud teisiti. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud.

11. 19.09.2013. a riigi õigusabi taotluses (tl 21) märkis kaebaja taotletavaks õigusabi liigiks esindamise haldusmenetluses. Probleemi kirjeldusse märkis kaebaja aga, et tahab kohtule kolm kaebust kirjutada. Majandusliku seisu teatises (tl 22) kinnitas kaebaja samuti, et tahab

4 kirjutada kaebust. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud halduskohtu määruse p-s 4 esitatuga, et taotletava riigi õigusabi liigina ei saa praegusel juhul käsitada isiku esindamist haldusmenetluses, sest taotluse sisust nähtub kaebaja teistsugune tahe. Samas ei ole tegemist ka taotlusega saada õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses, sest asjas ei toimu veel kohtumenetlust ja kaebaja on selgelt soovinud õigusabi halduskohtule esitatava (te) kaebuse koostamiseks (RÕS § 10 lg 2). Sellest olenemata oli õigusabi andmise või mitteandmise otsustamine siiski halduskohtu pädevuses ning õigusabi andmisele kehtivad samad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud piirangud.

12. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtuga, et riigi õigusabi andmisest kaebajale tuli keelduda RÕS § 7 lg 1 p-de 1, 6 ja 12 alusel. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgituskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Kuna õigust kohaldab kohus, ei ole nõutav, et kaebaja halduskohtule esitatavat kaebust õiguslikult põhjendaks, kuid oma probleemiga seotud asjaolude kirjeldamiseks on võimeline ka õigusteadmisteta isik. Kaebaja väidetav eesti keele mittevaldamine ei takista samuti halduskohtule kaebuse esitamist, kuna kohus võtab vastu ka venekeelseid kaebusi ja muid pöördumisi, nagu näiteks kaebaja 27.08.2013 ja 08.09.2013 koostatud avaldused (tl 3 ja 9). Lisaks nähtub kaebaja poolt 23.09.2013 Justiitsministeeriumile koostatud avaldustest, et kaebaja on tegelikult võimeline end eesti keeles arusaadavalt väljendama. Seega on kaebaja ka ise suuteline kaebusi koostama. RÕS § 7 lg 1 p 12 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotlejale asjast võimalik tulenev kasu on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. Kaebajale asjast tuleneva kasu hindamiseks peab kohtule olema arusaadav, milline on kaebaja konkreetne probleem ning mida ta püüab kohtus saavutada. Kaebaja märkis riigi õigusabi taotluses üldiselt, et vangla olmetingimused ei vasta seadusele, 28.07.2013 toimus lahtiriietamine ning et vanglas rikutakse VangS-i. Kuna probleemide konkreetsed kirjeldused puuduvad, ei ole kohtul antud puuduliku informatsiooni põhjal võimalik hinnata, kas kaebaja õiguslik positsioon riigi õigusabi andmisel paraneks. Halduskohus selgitas oma 16.09.2013. a riigi õigusabi taotluse käiguta jätmise määruses, mida tuleb riigi õigusabi taotlusesse kirjutada. See määrus tõlgiti kaebaja jaoks vene keelde (tl 16-17). Seega ta pidi aru saama, et peab probleemi kirjeldama, samuti põhjendama riigi õigusabi vajalikkust ning talle asjast tulenevat võimalikku kasu. Kaebaja poolt taotlusesse märgitu ei ole piisav, et kaebajale riigi õigusabi andmise õigustatust hinnata. Sellisel juhul tuleb lugeda, et riigi õigusabiga taotletav kasu on ebamõistlikult väike võrreldes riigi kuludega õigusabile. Ka Riigikohus on leidnud, et õigusteadmisteta isik peab olema suuteline ära näitama, mille vaidlustamiseks ta riigi õigusabi vajab, vastasel korral ei saa kohus hinnata, milline on taotleja võimalus oma õigusi kaitsta (RKHKm 16.04.2013 nr 3-3-1-12-13, p 11). RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Riigi õigusabi taotleja majandusliku seisu teatises märgiti, et kaebaja soovib moraalse kahju kompenseerimist. Asja materjalide põhjal ei ole tungiv avalik huvi tuvastatav ning kaebaja ei saa asja kuidagi tungiva avaliku huvi sfääri kuuluvaks muuta, kui asi seda oma olemuse poolest ei ole. Seega, kui kaebaja on soovinud kas kõiki kolme kaebust või mõnd neist esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõudmiseks, siis selles osas oli õige riigi õigusabi andmisest lisaks eelnevale keelduda ka RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis ei pea kohus enam vastavalt RÕS § 6 lg-le 1 taotleja majanduslikku seisundit hindama. Sellisel juhul isiku majanduslik seisund enam asja

5 otsustamist ei mõjuta. Sellegipoolest tuli kaebajal kohtule oma majanduslikku seisundit tõendavad dokumendid saata, kuna RÕS § 13 lg 1 nõuab, et füüsilisest isikust taotleja lisaks riigi õigusabi saamise taotlusele enda allkirjastatud nõuetekohase teatise oma majandusliku seisundi kohta ning võimaluse korral ka muud tõendid, mis seda seisundit iseloomustavad. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et 16.09.2013. a määruse tegemise seisuga, mil kohus kaebajalt majandusliku seisundi kohta informatsiooni palus, ei olnud selgunud, et esinevad RÕS § 7 lg 1 alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, kuna kaebajal oli veel võimalik oma taotluse puudusi kõrvaldada.

13. Määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et kaebajale tulnuks anda õigusabi riigi õigusabi blanketi täitmiseks, on asjassepuutumatud. Selles osas jäi riigi õigusabi taotlus rahuldamata juba Tartu Halduskohtu 16.09.2013. a määruse resolutsiooni p-ga 1, mille peale kaebaja määruskaebust ei esitanud ning mis on seega jõustunud. Isegi juhul, kui lugeda Tartu Halduskohtu 01.10.2013. a määruse peale esitatud määruskaebust esitatuks ka 16.09.2013. a määruse peale, oleks määruskaebuse esitamise tähtaega ületatud, sest 16.09.2013. a määruse sai kaebaja kätte 18.09.2013 (tl 18a), kuid määruskaebuse esitas 10.10.2013. Lisaks eelnevale on kaebaja riigi õigusabi taotluse ise täitnud ning vaidlus käesolevas määruskaebemenetluses käib juba selle üle, et tema taotlus kaebuste koostamiseks riigi õigusabi saamiseks jäeti rahuldamata.

14. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kaebaja on määruskaebuses loetlenud 15 pretensiooni vangla vastu, ei mõjuta see määruskaebuse lahendamist juba põhjusel, et kaebaja neid väiteid halduskohtule ei esitanud. Seetõttu ei olnud need vaidlustatava määruse tegemisel halduskohtule teada (vt RKHKm 3-3-1-12-13, p 11).

Teiseks nimetas kaebaja määruskaebuses konkreetseid pöördumisi vangla, Justiitsministeeriumi ja õiguskantsleri poole ning leidis, et need tõendavad kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Ringkonnakohus nõustub vanglaga, et viidatud kirjavahetus, mis on kohtu poolt välja nõutud ja üle vaadatud, ei kujuta endast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Samuti kinnitas vangla, et kaebaja ei ole nende probleemide kohta, mida ta riigi õigusabi taotlemisel mainis, 2013. a septembri lõpu seisuga vaideid ega kahju hüvitamise taotlusi esitanud (tl 25, 28). Seega oli kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus, so halduskohtusse pöördumise eelduseks olev haldusmenetlus, läbimata. Kui kaebaja soovib riigi õigusabi võimaldamist haldusmenetluses, tuleb riigi õigusabi taotlus RÕS § 10 lg 3 kohaselt esitada Tartu Maakohtule.

Ringkonnakohus peab vajalikuks A. Maksimovile selgitada, et VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Vastavalt VangS § 11 lg-le 5 on kinnipeetaval või vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtu menetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vangla direktorile või Justiitsministeeriumile ning vangla direktor või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Vahetult halduskohtusse võib pöörduda vaid tuvastamisnõude puhul, kuid siis tuleb kaebuses selgitada, kuidas aitab tuvastamiskaebus kaebaja õigusi edaspidi kaitsta.

6 15. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 01.10.2013. a määruse muutmata, kuna halduskohus jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse õigesti RÕS § 7 lg 1 p-de 1, 6 ja 12 alusel rahuldamata.

Agu Timmi

Tiit Lõhmus

Maili Lokk