2-13-23363/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-13-23363

Määruse tegemise aeg ja koht

28.november 2013, Tallinn

Kohtukoosseis

Tiit Kollom, Ele Liiv, Ande Tänav

Kohtuasi

Hagi hind

OÜ Eesti Inkasso hagi T.I vastu viivise 129,70 euro

võla sissenõudmisega seotud kulude 10 euro

saamiseks

139,70 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.oktoobri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse liik

T.I apellatsioonkaebus

Hageja: OÜ Eesti Inkasso (registrikood 12438291),

seaduslik esindaja August Käära

Kostja: T.I (isikukood XXX)

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda T.I poolt Harju Maakohtu 17.oktoobri 2013 otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada see esitajale koos sellele

lisatud tõendiga.

2. Toimetada käesolev kohtumäärus kätte kostjale ja saata hagejale.

3. Määruse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada Riigikohtule

määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest alates.

Asjaolud

1. OÜ Eesti Inkasso esitas 15.05.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse T.I-lt 210,98 euro saamiseks. Võlgniku vastuväite tõttu lõpetati maksekäsu

kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hagiavalduses palus OÜ Eesti Inkasso T.I-lt välja mõista viivise 127,70 eurot ja võla

sissenõudmise kulud 10 eurot.

3. Kohus menetles asja lihtmenetluses ja rahuldas 17.10.2013 otsusega hagi osaliselt,

mõistes T.I-lt välja viivise 127,38 eurot ja kostja poolt hagi õigeksvõtu alusel võla

sissenõudmisega seotud kulud 10 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulud 58,80 eurot. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

4. 15.11.2013 saabus Tallinna Ringkonnakohtusse T.I apellatsioonkaebus Harju

Maakohtu 17.10.2013 otsuse peale. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada viivise

118,66 euro väljamõistmise (kostja tunnistab viivisevõlga 8,72 euro ulatuses) ning

menetluskulude väljamõistmise osas.

Määruse põhjendused

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 638 lg-ga 1 tuleb

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel keelduda.

6. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase

äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud

üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei

ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Hageja esitas maakohtusse hagi, mille hind oli

139,70 eurot. Tegemist oli lihtmenetluses menetletud hagiga TsMS § 405 lg 1

tähenduses.

7. TsMS § 637 lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud

luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

8. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud

aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Kui maakohus ei ole TsMS 442

lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 367 lg 21 järgi

lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema.

9. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalune leping on tarbijakrediidileping. VÕS § 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama

lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt

viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-120-08, et

seadusandja on jätnud VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses VÕS § 113 lg-le 1 viidates

täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks VÕS § 113 lg 1 teisele lausele ka kolmandat

lauset. Nimelt näevad VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad

viivisemäärad. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivisemääraks VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 113 lg 1

kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Riigikohus leidis, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1

kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel

järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad

ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.

10. Praegusel juhul leppisid pooled kokku intressimääras 120% aastas. Kostja ei

vaidlustanud intressi suurust ja tasus seda lepingus ettenähtud suuruses. Ka

apellatsioonkaebuses kinnitab kostja, et vaidlust laenusumma ja sellelt arvutatud

intressi osas ei ole. Arvestades intressimäära 120% aastas, on intressimäär ühe päeva

kohta 0,33%, millest lähtus ka hageja oma viivisearvestuses. Kuna hageja

viivisearvestus põhineb kokkulepitud intressimääral, mille suuruse üle vaidlust ei ole,

ja seadusel, rahuldas maakohus hageja intressinõude vaidlustatud osas õigesti.

11. Hagetud viivis ei ületa laenu põhisummat, see ei ole ebamõistlikult suur ega vastuolus

hea usu põhimõttega ning ei kahjusta kostjat ebamõistlikult. Viivisekokkulepe ei ole

antud juhul tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi, nagu kostja leiab.

12. Viivise kokkuleppe eesmärgiks on võlausaldaja huvi kohustuse tähtaegse täitmise

vastu. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on

leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita

vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada

võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS

§-d 100 ja 101), millest üks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi võlausaldaja

õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult alates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni kokkulepitud

määras viivist. Kuna kostja rikkus lepinguga võetud kohustusi, on hagejal õigus

viivisenõuet õiguskaitsevahendina rakendada.

13. Asjaolu, et kostja on maksnud hagejale laenulepingu muutmiste tõttu täiendavalt

lepingutasu (mis sisaldab lepingu järgi intressi ja võimalikest laenusaaja viivitusest

tekkinud kulusid), väljub käesoleva vaidluse raamidest. Asja materjalist ei nähtu, et

kostja oleks hagejale juba viivist maksnud, nagu ta apellatsioonkaebuses väidab. Seda

ei nähtu ka kostja konto väljavõttest, mille ta lisas apellatsioonkaebusele.

14. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puuduvad käesolevas asjas objektiivsed

põhjendused ja tõendid, mille alusel oleks võimalik teha maakohtu otsusest erinev

otsus. Iseenesest asjaolu, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise

väitmiseks alust.

15. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmiseks.

Tiit Kollom Ele Liiv Ande Tänav