3-12-1234/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi ja Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2013, Tartu Haldusasja number 3-12-1234 Haldusasi Aivar Viitkini kaebus Tartu Vangla 16.05.2012. a käskkirja nr 6-2/823 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.11.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aivar Viitkini apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aivar Viitkin Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.11.2012. a otsus muutmata.

2. Jätta A. Viitkini menetluskulud apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 27.12.2013 (k.a.).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 08.05.2012. a distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 12) kohaselt algatati kinnipeetav A. Viitkini suhtes distsiplinaarmenetlus seoses sellega, et teda kahtlustati 25.04.2012 toimunud distsipliinirikkumises. Valvur M. Käämeri 25.04.2012. a ettekandest nr 1413 (tl 14) nähtuvalt palus elukambris nr 161 kinnipeetav R.M. 25.04.2012 kella 22.03 ajal valuvaigistit. Ravimi väljastamiseks pani valvur M. Käämer öörahu ajal elukambris tule põlema, et veenduda, kas tema sisenemine kambrisse on ohutu. M. Käämeri ettekandest nähtuvalt hakkas samas kambris olev kinnipeetav A. Viitkin karjuma ning kasutas valvuriga suheldes sinavormi ja ebatsensuurseid väljendeid.

2. 10.05.2012 esitas R.M. selgituse (tl 21), milles väitis, et A. Viitkin ei kasutanud ebatsensuurseid sõnu ega olnud valvuriga ebaviisakas.

3. Tartu Vangla määras 16.05.2012. a käskkirjaga nr 6-2/823 (tl 11) A. Viitkinile distsiplinaarkaristuse valvuriga ebatsensuurse ja solvava suhtlemise pärast. Käskkirjast nähtub, et valvuriga suheldes ebaviisakaid väljendeid kasutades rikkus A. Viitkin Tartu Vangla kodukorra p 7.1.3 nõudeid, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujate, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas ja samuti p 7.2.3 nõudeid, mille kohaselt on kinnipeetaval teiste isikutega suhtlemisel keelatud kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid. Käskkirjaga karistati

A. Viitkinit pikaajalise kokkusaamise keelamisega.

4. A. Viitkin esitas käskkirja nr 6-2/823 kehtetuks tunnistamiseks vaide (tl 9). Tartu Vangla jättis 04.06.2012. a vaideotsusega nr 1-11/215-1 (tl 8) vaide rahuldamata.

5. A. Viitkin esitas 14.06.2012 Tartu Halduskohtusse kaebuse (tl 2-3), milles palub tühistada Tartu Vangla 16.05.2012. a käskkirja ning kohaldada esialgset õiguskaitset kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebaja leiab, et teda on distsiplinaarkorras õigusvastaselt ja alusetult karistatud. Kaebuse kohaselt ei olnud distsiplinaarmenetlust läbi viinud ametiisik kaebaja suhtes erapooletu ning menetluse käigus rikuti uurimiskohustust. Kaebaja on seisukohal, et valvur oleks pidanud R.M. le andma tableti toiduluugi kaudu, hoidudes sel moel öörahu rikkumisest. A. Viitkini väite kohaselt palus ta valvurit kahel korral, et tuli kustutataks, kuid valvur eiras kaebaja palveid.

6. 16.07.2012 Tartu Halduskohtule esitatud kaebuse täienduses (tl 57-58) leiab kaebaja, et Tartu Vangla on distsiplinaarmenetluse käigus lähtunud ainult valvuri ütlustest ega ole arvestatud kaebaja ega R.M. selgitusi. Kaebuse täienduse kohaselt on M. Käämer ettekandes nr 1413 esitanud vale väite, mille kohaselt kuulsid valvuri ja A. Viitkini vahelist suhtlust pealt samal ajal koridoris viibinud koristajad. Kaebaja väidab, et kuna tal on olnud valvur M. Käämeriga ka varasemalt probleeme, on M. Käämer isiklikult huvitatud distsiplinaarmenetluse tulemustest. A. Viitkin rõhutab, et tema Tartu Vanglas viibimise perioodil alates 17.02.2011 kuni kaebuse täienduse esitamise ajani ei ole kaebajale allkirja vastu tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte. Kaebaja leiab, et sellest tulenevalt ei saa teda karistada.

7. Tartu Halduskohtu 30.11.2012. a otsusega (tl 68-72) jäeti A. Viitkini kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:

1) Ravimite jagamiseks kambrisse sisenemise kohustuse puudumine ei tähenda, et valvuril ei oleks sisenemiseks õigust. Kaebaja väide, et teised vanglaametnikud on andnud tableti läbi toiduluugi ning seda oleks pidanud tegema ka valvur M. Käämer, ei oma antud asjas tähtust, kuna kohus ei aruta käesolevas asjas vanglaametniku, vaid kaebaja käitumist.

2) Kaebaja on õigesti tunnistatud süüdi Tartu Vangla kodukorra p-de 7.1.3 ja 7.2.3 rikkumises. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § lg p kohaselt on kergemaliigiliseks distsiplinaarkaristuseks ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine. Distsiplinaarmenetluse määramisel arvestas Tartu Vangla asjaolu, et kaebajat on viimase poole aasta jooksul distsiplinaarkorras kolmel korral noomitusega karistatud ning 09.02.2012 on teda distsiplinaarkorras karistatud ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega. Seega on proportsionaalne kaebajale distsiplinaarkaristusena kohaldada pikaajalise kokkusaamise keelamist.

3) Kaebaja vangistus algas 14.10.2008 ning selle vangistuse jooksul on A. Viitkin lisaks Viru Vanglale viibinud enne 17.02.2011 ka korduvalt Tartu Vanglas. Seega ei saa ka juhul, kui kaebajale ei ole alates 17.02.2011 vangistust reguleerivaid õigusakte tutvustatud, olla kaebajale teadmata, et vanglas on keelatud vanglateenistuse ametnikega suheldes ebaviisakas käitumine ja ebatsensuursete väljendite kasutamine. Niisugused reeglid kehtivad üldjuhul igas vanglas sõltumata sellest, et nende sõnastus võib kohati mõnevõrra erineda.

4) Tartu Vangla on kogunud piisavalt tõendusmaterjali. Kaebaja on saanud anda omapoolseid selgitusi ning menetluse käigus on kaalutud kõiki asjaolusid. Tartu Halduskohus pidas piisavaks distsiplinaarmenetluse protokollis ära toodud menetleja põhjendusi, miks on M. Käämeri ütlused usaldusväärsemad kui A. Viitkini ja R.M. seletused. Tartu Halduskohus rõhutas, et eelkõige on oluline arvestada, et R.M. elas A. Viitkiniga ühes elukambris ning seletuse esitamise hetkeks oli A. Viitkin tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga. Seetõttu tuleb pidada tõenäoliseks, et R.M. esitas seletuse, mille eesmärgiks oli A. Viitkini olukorda distsiplinaarmenetluses parandada. A. Viitkin on ilmselgelt huvitatud distsiplinaarkaristusest pääsemisest, samas kui valvur M. Käämeril puudub teadaolevalt igasugune motivatsioon vaidlusaluste sündmuste kohta valeandmeid esitada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. A. Viitkin esitas apellatsioonkaebuse (tl 79-82), milles palub Tartu Halduskohtu 30.11.2012. a otsuse tühistamist ja Tartu Vangla kodukorra punktide 7.1.3 ja 7.2.3 kehtetuks tunnistamist. Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu, millega talle ei ole alates 17.02.2011 tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte. Tartu Ringkonnakohus tagastas 21.12.2012. a määrusega (tl 85-86) apellatsioonkaebuse nõuete osas, mida ei olnud esitatud halduskohtus ning võttis haldusasja menetlusse Tartu Vangla 16.05.2012. a käskkirja nr 6-2/823 tühistamisnõude osas. Riigikohus ei võtnud Tartu Ringkonnakohtu 21.12.2012. a määruse peale esitatud määruskaebust 24.01.2013. a määrusega menetlusse. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Tartu Halduskohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 2 lõigetest 4 ja 5 tulenevaid põhimõtteid.

b) Kaebaja on seisukohal, et juhul, kui ta oleks valvurit solvanud, oleks distsiplinaarmenetluse asemel alustatud kriminaalmenetlust.

c) Kaebaja ei nõustu halduskohtu arusaamaga, mille kohaselt omab vangistust reguleerivate õigusaktide tutvustamisel tähtsust see, et A. Viitkin on Tartu Vanglas korduvalt viibinud. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla on kaebajale vangistust reguleerivate õigusaktide tutvustamata jätmisega jätnud täitmata seadusest tuleneva kohustuse ning seetõttu ei saa kaebajat karistada.

d) Kaebaja ei nõustu halduskohtu arusaamaga, mille kohaselt on ühe valvuri seletused usaldusväärsemad kui A. Viitkini ja R.M. seletused.

10. Vastustaja palub 30.10.2012 ringkonnakohtule esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 101-102) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastustaja põhjendused:

a) Kaebaja viited HKMS § 2 lg-te 4 ja 5 rikkumisele on alusetud. Uurimispõhimõte halduskohtumenetluses saab jääda üksnes objektiivse reaalsuse piiridesse. Kui kohtule on esitatud kõik asjakohased dokumendid ja uute tõendite hankimine ei ole enam kuigivõrd tõenäoline, ei ole halduskohtul kohustust sooritada täiendavaid toiminguid.

b) Vastustaja möönab, et vanglaametniku solvamine on karistusseadustiku (edaspidi KarS) §

275 alusel karistatav. Vastustaja selgitab, et Tartu Vangla kodukorra p 7.2.3 keelab kinnipeetavatel teiste isikutega suhtlemisel kasutada muuhulgas solvavaid väljendeid, mis ei tähenda tingimata KarS § 275 koosseisu täitmist ka siis, kui neid väljendeid kasutatakse vanglaametnikuga suhtlemisel. Samuti rõhutab vastustaja, et süüteomenetluses kohaldatav vastutus ning haldusmenetluses kohaldatav distsiplinaarvastutus ei ole tingimata üksteist välistavad.

c) Vastustaja on seisukohal, et ütluste usaldusväärsus ei sõltu üksnes neid esitanud isikute hulgast, vaid arvesse tuleb võtta ka väidete usaldusväärsust mõjutavaid sisulisi asjaolusid. Vastustaja rõhutab, et distsiplinaarmenetluse protokollis on selgelt põhjendatud, miks M. Käämeri ütlused on usaldusväärsemad kui A. Viitkini ja R.M. omad. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvalt ei soovinud R.M. menetluse käigus menetlejale sõnavahetuse kohta selgitusi anda. Küll aga esitas ta need 10.05.2012, kui A. Viitkinile oli tutvumiseks antud distsiplinaarmenetluse protokoll. Kuna R.M. elas A. Viitkiniga samas kambris, on tõenäoline, et R.M. muutis oma tunnistust vastavalt vajadusele vältida kambrikaaslase distsiplinaarkorras karistamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus ei ole HKMS § 2 lg-te 4 ja 5 põhimõtteid rikkunud. HKMS § 2 lg 4 järgi tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Kaebaja ei põhjenda, millega rikkus halduskohus kaebaja arvates HKMS § 2 lg-tes 4 ja 5 toodud uurimisja selgitamiskohustust. Uurimiskohustuse rikkumine eeldanuks distsiplinaarmenetluse käigus vajalike tõendite kogumata jätmist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Tartu Vangla kogus distsiplinaarmenetluse käigus piisaval määral tõendeid. Ka on halduskohus selgitanud, miks ta pidas M. Käämeri selgitusi usaldusväärsemaks kui A. Viitkini ja R.M. selgitusi juhtunu kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga tõendite hindamisel. Ühtlasi ei ole kaebaja põhjendanud, milles seisnes halduskohtu poolne selgitamiskohustuse rikkumine ning millised asja lahendamiseks vajalikud tõendid jäid kaebajal seetõttu esitamata.

14. Kaebaja väide, et valvuri solvamise korral oleks alustatud kaebaja suhtes kriminaal-, mitte distsiplinaarmenetlust, on asjakohatu. VangS § 63 lg 1 järgi võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale distsiplinaarkaristusi. Vaidlust ei ole selle üle, et Tartu Vangla kodukorra p-de

7.1.3 ja 7.2.3 järgi saab ebatsensuursete ja solvavate väljendite kasutamist pidada rikkumiseks, mille eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristust. Kuna vanglal oli seega distsiplinaarkaristuse kohaldamise õigus ning haldusasja materjalidest nähtuvalt kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust ka kohaldati, ei oma tähtsust see, kas vastava rikkumisega oli täidetud ka karistusseadustiku (KarS) §-s 275 toodud teo koosseisu või mitte. Distsiplinaarkaristuse määramine ei tõenda seega käesoleval juhul seda, et rikkumist ei toimunud. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga selles, et haldusmenetluses kohaldatav distsiplinaarvastutus ning süüteomenetluses kohaldatav vastutus ei ole teineteist välistava iseloomuga.

15. Tartu Vangla on käesolevas vaidluses möönnud, et A. Viitkini isiklikus toimikus puuduvad andmed selle kohta, et pärast 17.02.2011, mil A. Viitkin Tartu Vanglasse saabus, oleks talle vangistust reguleerivaid õigusakte allkirja vastu tutvustatud. Samas selgitab vastustaja, et A. Viitkini vangistus algas 14.10.2008, mille jooksul on kaebaja korduvalt viibinud Tartu Vanglas enne 17.02.2011 ning enamiku ülejäänud ajast Viru Vanglas (tl 66). Nii vastustaja kui ka halduskohus on seisukohal, et seetõttu ei saanud kaebajale teadmata olla, et vanglas on vanglateenistuse ametnikega suheldes ebaviisakas käitumine ning solvavate ja ebatsensuursete väljendite kasutamine keelatud. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud seisukohaga. Samas peab ringkonnakohus alusetuks ka kaebaja väidet, mille kohaselt ei olnud vastustajal võimalik kaebajat karistada, kuna kaebajale ei olnud tutvustatud Tartu Vangla kodukorra sätteid. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja väidetava teadmatuse tema õigusi ja kohustusi puudutavatest Tartu Vangla kodukorra sätetest lükkavad ümber kaebaja poolt Tartu Vangla direktorile 26.04.2012 esitatud märgukiri (tl 16) ning 27.04.2012 seletuskiri (tl 15). Märgukirjas ja seletuskirjas viitab kaebaja Tartu Vangla kodukorra p-le 5.2 ning väidab, et valvur Käämer on vastavat sätet rikkunud. Märgukirja ja seletuskirja koostamise ajal kehtinud kodukorra p 5.2 sätestas päevakava, sh öörahu aja E-hoone ja S-hoone avatud osakondades paiknevatele kinnipeetavatele. Ringkonnakohus märgib, et ka vaidlustatud Tartu Vangla 16.05.2012. a käskkirja nr. 6-2/823 andmise ajal kehtis Tartu Vangla kodukord samas redaktsioonis. Kehtiva kodukorraga tutvumata ei oleks kaebaja saanud kodukorra p-le 5.2 viidata. Seega pidi kaebaja kursis olema ka kodukorra p-dega 7.1.3 ja 7.2.3, millest tulenes kinnipeetava kohustus olla viisakas ning keeld kasutada teiste isikutega suhtlemisel ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid.

16. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.11.2012. a otsus muutmata. A. Viitkin oli ringkonnakohtus kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud (tl 85). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jäävad A. Viitkini menetluskulud apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel