3-13-1599/22 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-1599 Otsuse kuupäev

21. november 2013 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Aivo Kallase kaebus Lääne Prefektuuri tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebuse esitaja Aivo Kallas Vastustaja Politseija Piirivalveamet

1. Rahuldada Aivo Kallase kaebus osaliselt.

2. Mõista Politseija Piirivalveametilt Aivo Kallase kasuks välja 120 (ükssada kakskümmend) eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 23. detsember 2013.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aivo Kallas viibis Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajas ajavahemikul 07. juuni 2013 -12. juuli 2013, kokku 36 ööpäeva.

26. juulil 2013 saabus Tartu Halduskohtule Aivo Kallase kaebus Politseija Piirivalveameti vastu Pärnu arestimajas õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest kahju hüvitamiseks summas 500 eurot.

Kaebuse põhjendused

2. Kaebuse kohaselt põhjustati kaebajale kahju Pärnu arestimaja poolt tema inimõiguste rikkumisega. Talle kui süüdimõistetule ei võimaldatud pakke lähedaste poolt ega kaupluses käimist vastavalt seadusele kaks korda kuus. Lisaks sellele pidi ta elama ebainimlikes tingimustes, mis väljendus selles, et:

1. kambris puudusid toolid ja laud ning seepärast tuli kaebajal hoida tuliseid plekknõusid käes ja oodata kuni toit jahtub;

2. joogivett pidi võtma samast kohast, kus käidi loomulikke ihu vajadusi rahuldamas;

3. kamber oli korraliku ventilatsiooni puudumise tõttu niiske ja rõske, millega võib kaasneda tuberkuloos;

4. kraan jooksis ja tilkus 24 tundi ööpäevas, mille pidid kambris viibinud isikud ise korda tegema;

5. toit oli alla igasugust arvestust, kartul kivikõva, kastmed ja supid ülihapud, mille tagajärjel hakkas kaebaja kõht valutama ja ta ei saanud pooli sööke süüa;

6. rohkem kui kuu aega ei võimaldatud kaebajal teha sisseoste vangla poes, seetõttu pidi ta olema suitsudeta ja elementaarsete pesemisasjadeta;

7. ei võimaldatud viibida värskes õhus iga päev üks tund.

Vastustaja vastuväited

3. Vastustaja esitatud kaebusega ei nõustu ning palub see jätta rahuldamata täies ulatuses.

Pärnu arestimajas viibimise kestel Aivo Kallas ei ole pöördunud pretensioonidega seoses mööbli puudumise, halva õhuvahetuse, tehniliselt mittekorras veekraani, ebakvaliteetse toidu, pakkide mittesaamise või kaupluse külastamise sooviga. Seega ei ole täidetud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 tingimused ja nõuded on tema poolt esitatud tagant järele kohtule esitatud kaebuses. Asjaoludest, mis tekitasid kaebuse esitajale ebamugavusi, vastustaja ei olnud teadlik. Seega vastustajal ei olnud võimalust tegeleda nende leevendamise või kõrvaldamisega. Sel põhjusel ei saa vastustajale ette heita, justkui ta jättis reageerimata A. Kallase palvetele või ignoreeris neid. Küll aga pöördus A. Kallas sooviga kasutada võimalust viibida värskes õhus iga päev üks tund, mille peale selgitati selle õiguse mittevõimaldamise põhjusi. Antud selgitustega A. Kallas leppis. Seega, kui ta oli arestimajas viibimise ajal olukorraga rahul, siis hilisem ümber mõtlemine ja pretensioonide esitamine kohtule esitatud kaebuses ei muuda olematuks Pärnu arestimajas viibimise ajal võetud seisukohta.

4. Lääne prefektuuri tööpiirkonnas on kokku kuus arestimaja arestikambrit. Arvestades iga arestikambri ehitustehnilisi tingimusi, arestimajade täituvust, on arestimaja töö korraldatud selliselt, et jalutushoovi puudumise leevendamiseks konkreetsetes arestikambrites isikuid etapeeritakse Paide või Rapla arestimajadesse, kus jalutushoov on olemas. Seega oleks A. Kallase palvet olnud võimalik lahendada.

5. Sisekorraeeskirja § 13 lg 1 kohaselt laud ja istekoht kuuluvad kambrisse võimalusel. Siiski, arvestades mööbli puudumist, püütakse kinnipeetuid hoida alarahvastatud kambrites, et kambris viibivad isikud saaksid kasutada vaba nari. Kambris oli üks tool ja vastava soovi esitamisel oleks toole antud juurde. Nimetatut kinnitab arestimaja juhi ettekanne.

6. Ventilatsioon töötab ja väited liigse niiskuse kohta on ülepaisutatud. Lisaks sellele peab oht jääda tuberkuloosi olema üsna tõenäoline. See tähendab, et nakkusoht peab olema reaalne, mitte hüpoteetiline. Pärnu arestimajas ei ole haigestumisi arestimajas kinni peetud isikute või arestimajas töötavate ametnike seas täheldatud.

7. Tualeti ja veekraani asukoht ühes kohas ei ole tavatu ka tavapärastes olmetingimustes. Rikkumiseks võiks pidada olukorda, kus veekraan kambris ei ole puudu, vett kambritesse ei anta ja seda on võimalik saada vaid tualetipoti veepaagist.

8.Toidu kvaliteedi ja sellest tekkinud terviseprobleemid ei ole A. Kallase poolt tõendatud. Teistelt kinni peetud isikutelt ei ole pretensioone toidu kõlbmatuse kohta samal perioodil laekunud. Arestimaja juhi ettekandest nähtuvalt on toit vastanud esitatud nõuetele. Arstiabi

A. Kallas ei nõudnud.

9. Kokkusaamisi ei taotlenud A. Kallas ise. Samuti ei taotlenud temaga kokkusaamist teised isikud, näiteks tuttavad, lähedased, abikaasa, lapsed jne. Vastavalt arestimaja sisekorraeeskirja § 36 lg-le 1 on õigus saada pakke vahistatul ja väljasaadetaval. A. Kallas viibis Pärnu arestimajas süüdimõistetu staatuses. A. Kallasele keegi paki üleandmist ei taotlenud, talle pakke keegi ei toonud.

10. Süüdimõistetu saab vajaminevaid asju osta vangla juures asuvast poest ja temal rahaliste vahendite olemasolul. Arestimajas puudub kauplus sisseostude tegemiseks ja sellise võimaluse olemasolu arestimaja sisekorraeeskiri ei nõua. Turvalisuse kaalutlusel on arestimaja ametnikel keelatud osta süüdimõistetule või kellelegi teisele arestimajas viibivale kinnipeetavale isikule asju või minna temaga kauplusse sisseoste tegema. Hügieenitarbeid (näiteks hambapasta) on võimalik saada arestimajas, sest sisekorraeeskiri nõuab kinni peetud isikute hügieenist kinni pidamist ja see tuleb tagada. Suitsetamine on iga isiku vaba valik, kuid A. Kallas ei ole kurtnud selle üle, et tal oleksid suitsud lõppenud.

11. Kinnipidamine ei kestnud ebamõistlikult pikalt ning kaebuse esitaja väide kannatusest on ülepaisutatud. Mittevaralise kahju suuruse arvestus ja selgitus puudub. Arvestades Riigikohtu praktikat (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-84-10) ja juhul, kui kohus siiski leiab, et A. Kallase õigusi kinnipidamise kestel rikuti, lähtuda arvestusest mitte rohkem kui 100 Eesti krooni/päev ehk 6.30 euro/päev.

Kohtu põhjendused ja otsus

12. Kaebaja mittevaralise kahju nõue on seotud tema viibimisega Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajas perioodil 07.06.2013 kuni 12.07.2013, kokku 36 päeva. Arestimajas viibimise aja osas pooltel vaidlust ei ole.

13. Kaebaja taotleb Pärnu arestimajas 36 päeva jooksul värskes õhus viibimise mittevõimaldamise ja inimväärikust alandavates tingimustes hoidmisega tekitatud kahju 500 euro hüvitamist. Vaidlusalusel perioodil kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 lg 2 kohaselt oli kinnipeetul õigus viibida vähemalt 1 tund päevas värskes õhus. Ka vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt 1 tund päevas. Seega on nii vanglas kui arestimajas viibival kinnipeetaval ühesugune õigus värskes õhus viibimiseks. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas puudub jalutushoov ning seetõttu ei ole võimalik Pärnu arestimajas kinni peetavatel isikutel kasutada õigust viibida igapäevaselt vähemalt 1 tund värskes õhus. Vastustaja on tunnistanud, et A.Kallas esitas soovi värskes õhus viibimiseks, mille kohta oli talle antud selgitus selle õiguse mittevõimaldamise kohta. Seega on tõendatud, et kaebaja soovis kasutada õigusaktidega ettenähtud võimalust värskes õhus jalutamiseks. Vastustaja on väitnud, et kaebaja leppis arestimaja poolt antud selgitustega ja hiljem uut soovi ei esitanud. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja esitas arestimajale soovi ASkE § 31 lg-s 2 sätestatud õiguse kasutamiseks, oli talle värskes õhus viibimise mittevõimaldamine õigusvastane. Isik ei pea igal päeval uuesti pöörduma taotlusega, mille rahuldamiseks võimaluse puudumine on talle teatavaks tehtud. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites nr 3- 3-1-54-08 (p.13), samuti lahendis nr 3-3-1-11-11 (p11), leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada. Seega ei saa sellest, et kaebaja peale arestimaja vastuse saamist ei esitanud uusi taotlusi jalutuskäikudeks, järeldada, et kaebaja ei soovinudki enam seda. Samuti on puhtsõnaline vastustaja selgitus, et jalutushoovi puudumise leevendamiseks etapeeritakse konkreetsetes arestikambrites isikuid Paide või Rapla arestimajadesse. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et Pärnu arestimaja sellist korda ka tegelikult on rakendanud või rakendab ja kui rakendab, miks siis sellist võimalust koheselt kaebajale ei selgitatud ega reaalselt ka ei pakutud.

14. Kaebaja põhjendab mittevaralise kahju tekkimist ka seetõttu, et ta oli sunnitud viibima tingimustes, mis alandasid tema inimväärikust. Kaebaja märgib, et kambris puudusid toolid ja laud, ta pidi hoidma tuliseid toidunõusid käes või ootama, kuni need jahtuvad. Nõuded arestimaja kambri sisustusele kehtestab siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ § 13. Nimetatud paragrahvi lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse võimaluse korral laud ja p 3 kohaselt võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale. Seega ei näe arestimaja sisekorraeeskiri ette, et kambris peab kindlasti olema laud ja igale kinnipeetavale istekoht, vaid ainult võimaluse korral. Vastustaja vastuse järgi kambris lauda ei olnud, oli ainult 1 tool. Vastustaja vastuse järgi võimaldatakse laua või puuduvate toolide asemel kasutada vaba nari. Samas on nii kaebaja enda selgituse kui Pärnu arestikambri politseiniku Urmas Karu kirjalikus ettekandes (tlk.19) märgitud, et tegelikkuses ei olnud kambris vaba nari võimalik kasutada, kuna alates 10.06.2013 viibis kolmekohalises kambris 3 isikut. Seega oli kaebajal ainult kolme esimese päeva jooksul võimalik vaba nari kasutada. Kohtule jääb samas selgusetuks, miks peab arestimajal toolide olemasolu korral kambrisse tooli saamiseks soovi avaldama, nagu on vastustaja vastuses välja toodud. Saab järeldada, et tegelikkuses oli arestimajal olemas võimalus kambrisse toolide andmiseks vastavalt kinnipeetavate arvule. Vastustaja ei ole põhjendatud, kas ja miks puudusid võimalused kambrisse laua paigutamiseks. Seega puudus kaebajal kambris koht söömiseks ja istumiseks ning toidunõude hoidmiseks söömisel, millega on rikutud ASkE § 13 lg 1 p 2 ja 3 nõudeid.

15. ASkE § 13 lg 1 p-d 5 ja 6 näevad ette, et arestimaja kambri sisustusse kuuluvad võimaluse korral pesemiskoht ja WC. Vaidlust ei ole selles, et kambris olid olemas nii pesemiskoht (veekraan) ja WC, seda ei ole kaebaja ka vaidlustanud. Kaebuse põhjendustest saab järeldada, et kaebaja ei ole rahul olukorraga, kus vee saamise koht (veekraani otsas olev plastiktoru) ja WC asuvad liialt lähestikku. Kohus nõustub vastustaja väitega, et tualeti ja veekraani asukoht ühes kambris lähestikku ei ole tavatu ka tavapärastes tingimustes. Märgitud asjas kohus nõuete rikkumist ei näe. Pärnu arestikambri ametniku U.Karu ettekande kohaselt otsest kokkupuudet tualettpotil ja veekraanil ei olnud. Kui kaebajat häiris veekraani otsas olev plastiktoru, oli kaebajal võimalik pöörduda arestimaja administratsiooni poole vastava avaldusega. Lisaks märgib kohus, et Õiguskantsleri 2012 aasta ega varasemate 2009 ja 2007 kontrollkäigu raportites ei ole välja toodud, et Pärnu arestimaja kambrites asuvate WC vaheseinad oleksid liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de eraldatusega ehk seega ka veekraani ja WC poti asetuses.

Samal seisukohal on kohus ka tilkuva ja jooksva veekraani osas. Kui see tilkus ja vajas parandamist, oli vajalik pöörduda vastavalt eeskirjadele administratsiooni poole. Ka peale Politseija Piirivalveameti vastust kaebusele, ei ole kaebaja oma vastuväidetes kordagi märkinud (tlk.25-27), et ta oli kas tilkuva veekraani või mõne muu pretensiooniga arestimaja administratsiooni poole pöördunud, viimane aga taotlust ei täitnud või ei pannud tema suulist avaldust kirja.

16. Kaebaja väitel oli kamber korraliku ventilatsiooni puudumise tõttu niiske ja rõske. Vastustaja poolt esitatud U.Karu ettekandes on märgitud, et kambri, kus kaebaja viibis, seisukord oli normaalne, ning ventilatsioon töötas. Samas on ettekandes märgitud, et kamber nr 1 asub arestikambris jahedamal poolel (sellele poolele päike ei paista) ja on kõige jahedam kamber. Ka vastustaja vastuses on jäädud seisukohale, et kambris ventilatsioon töötas. Samas ei ole ka kaebaja ise välja toonud, kas ta pöördus arestimajas viibimise ajal vastava avaldusega, seda nii suuliselt või kirjalikult. Kaebaja põhjendustest saab järeldada, et ta seda ei teinud. Kui kaebaja leidis, et ventilatsioon puudus, või oli ebapiisav ja sellest oli kambris liigne niiskus, oli tal võimalus taotleda kambri mitterahuldava olukorra kindlakstegemist ning teise, vähem niiskesse kambrisse üleviimist. Kaebaja ei ole väitnud, et ta kambris viibides oleks sellise avalduse esitanud või üldse selles küsimuses arestimaja poole pöördunud.

17. Kaebaja märgib kaebuses, et toit ei vastanud nõuetele – kartul oli kivikõva, kastmed ja supid ülihapud. Vastustaja andmete järgi toimus arestimajas toitlustamine OÜ Sillufan ehk eraõigusliku toitlustusettevõtte poolt ja vastas nõuetele. Ühegi kinnipeetu poolt vastustaja väitel pretensioone toitlustamise osas esitatud ei olnud. Ka kaebaja ei ole märkinud, et ta oleks vahetult sel ajal mingeid pretensioone esitanud toitude osas. Kaebaja väited kõhuvalu tekkimise kohta on tõendamata, kuna ta mingit arstiabi nii enda põhjenduste kui vastustaja seletuse kohaselt ei olnud kordagi vajanud. Kohus ei ole pidanud vajalikuks vastustajalt Pärnu arestimaja tööarvestuse raamatut välja nõuda, kuna kaebaja ei ole ei kaebuses ega hilisemas kaebuse põhjendustes kordagi märkinud, et ta oli kaebuses esitatud nõuete osas arestimajale kas suuliselt või kirjalikult avalduse esitanud. Kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja korduvatele väidetele, et kaebaja ei olnud arestimajas viibimise ajal pöördunud pretensioonidega ühegi tingimuse osas, välja arvatud värskes õhus viibimise osas.

18. Kaebaja väitel ei võimaldatud arestimajas oleku ajal saada lähedastelt pakke ega külastada kauplust, milleks tal vangistusseaduse alusel on kaks korda kuus õigus. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis arestimajas süüdimõistetu staatuses. ASkE § 36 lg 1 kohaselt on arestimajas õigus pakke saada ainult vahistatul ja väljasaadetaval. Ka vangistusseaduse järgi on õigus pakke saada ainult vahistatul (VangS § 98), mitte karistusjärgselt kinnipeetaval süüdimõistetul. Kaebaja väitel jäi ta kaupluse puudumise ja sisseostude tegemata jätmise tõttu ilma suitsudest ja elementaarsetest hügieenivahenditest. Üheski arestimajas kauplust ei ole, seda ei näe ette ka ASkE. Samas pole suitsetamine arestimajas keelatud. Antud juhul oli kaebajal võimalik etapeerimisel juba olemasolevad suitsud kaasa võtta ja neid arstimajas kasutada. Samuti ei ole vastustaja väitel kaebaja suitsude puudumisest ja sellega kaasneda võivatest tervisehäiretest arestimajale teada andnud. U. Karu ettekande järgi A. Kallas arestimajas viibimise ajal ei kaevanud kordagi tervise üle ja käitus alati korrektselt. Samuti on ettekandes märgitud, et vastavalt A. Kallase soovile, anti talle arestimaja poolt vajalikud hügieenitarbed. Kohus peab viimast väidet ka igati usutavaks. ASkE § 26 lg 1 ja 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul end pesta ja kord nädalas kasutada sauna või duši ja ei ole usutav, et kaebajale ei antud esmaseid pesemisvahendeid.

19. Kaebaja on kaebuse täiendavates põhjendustes märkinud, et teda kui süüdimõistetut hoiti koos vahistatuga. VangS § 12 näeb ette kinnipeetavate ja vahistatute eraldi hoidmise. Kuid sellest ei saa koheselt järeldada, nagu tekkinuks kaebajal seoses eraldi hoidmise printsiibi rikkumisega mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju alused on ammendavalt loetletud RVastS § 9 lg-s 1.

20. Õiguskantsleri 18.07.2012 kontrollkäigu raportis on Õiguskantsler välja toonud, et Pärnu arestimaja kambrid on küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust arvestades rahuldavaks. ASkE nõudeid silmas pidades puuduvad kambrites ettenähtud toolid/pingid kinnipeetutele ja laud. Olmetingimuste parandamiseks on Pärnu kambris täielikult renoveeritud kinnipeetute kasutatav duširuum, köök ja ruumide ventilatsioon. Õiguskantsler on kokkuvõttes tõdenud, jättes jalutushoovi puudumise kõrvale, et Pärnu kambri üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibib selles hoones järjest mitte rohkem kui 30 päeva ning et pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.

21. RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Antud juhul on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13). Arvesse võttes Pärnu arestimaja kambri tingimusi kogumis, lisaks asjaolu, et kaebaja puudus võimlaus värskes õhus viibida õigusaktides ettenähtud korras ning arvestades kinnipidamise aega (36 päeva järjest), on kohus seisukohal, et kaebaja inimväärikust on rikutud. Ka Õiguskantsler on 2012 a. raportis leidnud, et ka jalutushoovi puudumist arvestamata võivad üle 30 päeva kestev kinnipidamine Pärnu arestimajas kujutada riivet kinnipeetu inimväärikusele. Vastustaja ei ole väitnud, ega tõendanud, et peale 2012 Õiguskantsleri kontrolli oleks arestimaja tingimusi parandatud.

22. Kaebaja on taotlenud rahalise hüvitisena 500 euro väljamõistmist. Kohus ei pea sellises suuruses hüvitise väljamõistmist põhjendatuks. Arvestades seda, et kinnipidamistingimusi on Pärnu arestimajas peetud üldiselt rahuldavateks ning kaebaja õiguste rikkumine on seotud eelkõige kinnipidamise kestusega ja värskes õhus jalutamise mittevõimaldamisega, peab kohus põhjendatuks vastustajalt kaebaja kasuks 120 euro väljamõistmist.

23. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles vastustajalt 500 euro välja mõistmist, kohus rahuldab kaebuse 120 euro osas, ehk 24 % osas. Kohtumäärusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2 järgi peaks kohus mõistma vastustajalt riigituludesse kaebuse rahuldamisega proportsionaalse osa riigilõivust, mille tasumisest oli kaebaja vabastatud. Arvestades riigituludesse kantava summa suurust (3,6 eurot) ei pea kohus vastustajalt selle välja mõistmist mõistlikuks ja jätab HKMS § 108 lg 11 alusel välja mõistmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Eda Muts kohtunik