2-13-14605/25 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 18.11.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-14605 Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses X Xi hagi X Xi vastu elatise saamiseks

1440 eurot Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 05.06.2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad

X Xi apellatsioonkaebus 22.10.2013 Hageja X X (IK xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja X Xa (IK xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx) Kostja X X (IK xxxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 05.06.2013 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi elatise väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud

1. 01.04.2013 esitas X X hagi Harju Maakohtusse X Xi vastu elatise saamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista elatise miinimumsummas tagasiulatuvalt alates 01.02.2013.

2. Alates 07.02.2013 elab hageja koos emaga, seega kõik vajalikud kulud kannab hageja seaduslik esindaja. Lapse ülalpidamiskulud ühes kuus on kindlasti suuremad kui 320 eurot, peamised kulud kannab lapse ema.

3. Alates 01.02.2013 ei ole isa lapse ülalpidamiseks raha andnud. Klubi Golden eest maksab isa, ema maksab inglise keele eest, keeltekoolis laps sellest aastast enam ei käi.

Kostja vastuväited

4. Kostja nõustus sellega, et peab oma last ülal pidama, kuid märkis, et täidab oma kohustusi lapse ülalpidamiseks vastavalt võimalustele ja lapse vajadustele. Kostja tasub igakuiselt lapse keelekursuste ja spordiklubi eest 60 eurot ning ostab vajadusel lapsele riideid. Laps elab pool kuud ema juures ja pool kuud isa juures, seega sel ajal kannab kostja hageja ülalpidamiskulud. Kostja leidis, et vanemate kulutused on võrdsed ja hagejal puudub õigus ja põhjus nõuda kostjalt täiendavalt elatisraha.

Esimese astme kohtu otsus

5. Harju Maakohus rahuldas 05.06.2013 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise alates 01.02.2013 miinimummääras, s.o 160 eurot, mis muutub seonduvalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega.

6. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 ja 2 kohaselt, ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps. PKS § 108 alusel õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. PKS § 101 lg 1 kohaselt, igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus tugines Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-33-11, 3-2-1-118- 12, 3-2-1-164-10 ja 3-2-1-66-08, leidis, et elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Iseenesest ei eelda lapsega suhtlemine lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Nimetatu ei tähenda siiski seda, et kohus ei peaks elatise väljamõistmisel arvestama asjaolu, et lahus elav vanem kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures. Seega, kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Eeltoodust tulenevalt ei ole vanemate varalise seisundi võrdsuse korral õige mõista lahus elavalt vanemalt välja poolt lapsega koos elava vanema näidatud lapsele tehtavatest kuludest, kui laps viibib märkimisväärse osa ajast ka lahus elava vanema juures ja vanem kannab märkimisväärse osa lapse ülalpidamiskuludest. Kui lapsel on vahelduv elukoht ja laps viibib mõlema vanema juures sama suure osa ajast, võib tekkida ka olukord, kus mõlemad vanemad täidavad ülalpidamiskohustust vahetult ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab.

7. Kohus leidis, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Miinimummääras elatis on eelkõige mõeldud lapsele igapäevaelus eluliselt vajalike kulutuste kandmise võimaldamiseks ning igakuist miinimummääras väljamõistetavat elatist ei saa vähendada seetõttu, et kostja on tasunud hageja spordija keeleõpperingis osalemise eest. Hageja seaduslik esindaja ja kostja ei ole üheselt määratlenud, kui suure osa ajast elab laps kummagi vanema juures. Pooled ei ole ka tõendanud, kui suured on hageja seadusliku esindaja ja kostja kulutused hagejale sel ajal, mil hageja viibib kummagi vanema juures. Samuti ei ole pooled üksmeelel kantud kulutuste suuruse osas. Hageja seaduslik esindaja on küll väitnud, et hageja igakuised kulutused on suuremad kui nõutav elatis, kuid ei ole suuremaid kulutusi tõendanud. Kostja on väitnud, et kannab kulutusi hagejale sel ajal, kui laps tema juures viibib, kuid ei ole lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendanud. Kostja kinnitas, et ta suudab raskusteta maksta elatist 160 eurot kuus, kuid ei soovi elatist maksta, millest kohus järeldas, et kostjal on võimalik pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata. Asjaoluga, et lahus elav vanem kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures, peaks kohus elatise väljamõistmisel arvestama eelkõige siis, kui elatis mõistetakse välja suuremas summas kui miinimummääras. Kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses on elatise väljamõistmine põhjendatud siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta.

8. Kohus leidis, et lapse vajadused ei muutu sellest, et ta viibib vaheldumisi ema ja isa juures ning lapse ülalpidamiseks tuleb tagada kindlate vahendite olemasolu vanemal, kellega laps elab, sõltumata võimalusest, et laps ei veeda faktiliselt kogu aega ühe vanemaga. Kohus ei pidanud põhjendatuks lapsele tehtud kulutuste tasaarvestamist teise vanema poolt lapsele makstava miinimumsummas elatisega.

Apellatsioonkaebus

9. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hageja nõue rahuldamata.

10. Vastustaja poolt esitatud kululoetelu ei ole õige ning ei kajasta tegelike kulude tegemist. Kohtuistungil kinnitasid mõlemad pooled, et lapse elurežiim on taastatud ning laps elab taas vastavalt kokkuleppele kostja juures. Veebruaris 2013 soovitas psühholoog muuta ajutiselt lapse elukorraldust, kuid see lapsele ei sobinud ning 1. märtsist taastati lapse tavapärane elukorraldus ning kostja juures elamine. Kohus on teadmata põhjustel lähtunud lapse ajutisest elukorraldusest veebruarikuus, mis ei olnud kohtuotsuse tegemise ajal lapse tavapärane elukorraldus. Probleem võis tekkida kohtuistungil seoses tõlkega, kuna kohus otsuses möönab, et ei ole tuvastatud, kus laps peamiselt elab ning kes lapsevanematest tagab lapsele hädavajalike kulutuste tegemise.

11. Maakohtu otsus on ebaõiglane, kuna kostja kannab ise lapse ülalpidamiskulusid ja muid täiendavaid kulutusi seoses lapse koolitamisega ja lapse koolivaheaja planeerimisega. Tõendid on olemas ka lapse ravikulude ja riiete kohta. Kohus arvestas teadmata põhjusel need kulud vastustaja kulude hulka. Lisaks kannab apellant lapse koolituskulusid sularahas.

Vastustaja seisukoht

12. Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu põhjendused

13. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tuleb jätta rahuldamata.

14. Hageja nõue põhineb asjaolul, et hageja elab ema juures ja kostja hageja ülalpidamiseks raha ei anna. Kuna hageja nõuab elatist miinimumsummas, ei ole ta välja toonud lapse vajadusi ega nende katmiseks tehtavaid põhjendatud kulutusi. Kostja vastuväidete kohaselt elab laps võrdselt mõlema vanema juures ja tema kannab valdavalt kõik lapse kulud.

15. Vaidlust pole selles, et emal ja isal on oma poja suhtes ühine hooldusõigus. Ringkonnakohtu istungil võttis hageja õigeks asjaolu, et laps elab kaks nädalat ema juures ja kaks nädalat isa juures ja selline elukorraldus on kestnud alates käesoleva aasta aprillist. Varem elas laps ühe nädala kaupa kummagi vanema juures. Hageja on oma kirjalikes vastuväidetes kostja vastusele märkinud, et lapse elukoha küsimuses pöördusid vanemad 2013. aasta veebruaris psühholoogi poole, kes pidas lapsele õigemaks püsivat elukohta ja leidis, et enam sobivaks on selleks ema kodu. Kohtuistungil märkis hageja esindaja, et laps elas selle tulemusena umbes ühe kuu tema juures, kuid isa meelitas last enda poole. Kostja ringkonnakohtu istungil antud ütluste kohaselt on poeg kogu aeg avaldanud soovi elada koos temaga, kuid peale emaga rääkimist, ilmselt ema survel, tuli variant elada nädala kaupa kummagi vanema juures. Kostja märkis, et suvel elas poeg rohkem tema juures, kuid sügisel, kui kool algas, hakkas jälle kordamööda mõlema vanema juures elama.

16. Eeltoodut arvestades ei ole põhjust pidada ema last põhiliselt kasvatavaks ja suuremaid kulutusi kandvaks vanemaks. Kui ema leiab, et tema poolt lapsele tehtavad kulutused on tegelikult suuremad kui isa poolt tehtavad kulutused või peaks isa kandma suurema osa kulutustest, tuleb need asjaolud välja tuua ja ka tõendada. Käesolevas asjas seda tehtud ei ole.

17. Hageja esindaja väide, et selline elukorraldus ei ole lapsele sobilik, ei ole käesolevas menetluses asjakohane väide, sest kumbki vanem ei ole esitanud nõuet ühise hooldusõiguse muutmiseks ega lapse elukoha kindlaksmääramiseks. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 118 lg 1 sätestab, et vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kuna mõlema vanema nõusolekul elab laps kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures, tuleb eeldada, et vanemad, teades oma lapse soove ja vajadusi, peavad sellist elukorraldust lapsele sobivaks.

18. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, mida pole vaidlustatud. Kostja palub ka apellatsioonkaebuses jätta

19. menetluskulud poolte endi kanda.

Reet Allikvere Imbi Sidok-Toomsalu Gaida Kivinurm