2-12-56619/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Zakaria Nemsitsveridze

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

18. november 2013 kell 14:00 Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-12-56619

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS-i hagi Raivo Tamme vastu 6685,88

euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

6354,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248,

asukoht Liivalaia 8 Tallinn 15039); esindaja Marge Sillamaa,

marge.sillamaa@swedbank.ee

Kostja: Raivo Tamm (isikukood 35701302726, elukoht XXXX

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista Raivo Tammelt Swedbank Liising AS-i kasuks käenduslepingu nr

0173823L alusel:

-

võlgnevus 4427,31 eurot ning

-

viivis 0,25% põhinõudelt (4095,64 eurot) päevas alates 20.04.2012 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

4. Jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE (3-7)

1. Swedbank Liising AS ja Raikül Ehitus OÜ sõlmisid 21.08.2007 liisingulepingu nr

0173823L, mille esemeks oli kaubik Peugeot Boxer U9 FT 330 L2H1 HDI, 2.2,

ehitusaasta

2007.

17.08.2007

sõlmiti

kindlustusleping,

mille

kohaselt

oli

kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus ja kindlustusvõtjaks liisinguvõtja.

2. 21.08.2007 sõlmisid hageja ja Raivo Tamm käenduslepingu nr 0173823L, mille kohaselt

kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel

21.08.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0173828L ja selle tulevikus sõlmitavatest

lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse

piirmääraks lepiti 26 616,84 eurot ning käendusleping on kehtiv kuni liisingulepingust

tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni.

3. 18.01.2010 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja ülalnimetatud lepingu lisa nr 1, mille kohaselt

lõpetasid lepingu ennetähtaegselt ning liisinguvõtja kohustus tagastama vara viie päeva

jooksul alates lisa sõlmimisest. Samuti leppisid pooled kokku, et pärast liisingueseme

valduse üleandmist hagejale kuulub see hageja poolt võõrandamisele ning juhul kui

liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui hagejale tema poolt

liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa ja liisingueseme valduse

ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega ning muude

liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja

kohustatud hüvitama hagejale nimetatud summade vahe vastavalt hageja poolt esitatavale

teatisele.

4. Lepingu lõpetamise seisuga oli liisinguvõtjal tasumata arve nr 8555494370 summas

5973,53 krooni; arve nr 8557749214 summas 5724,63 krooni; arve nr 8560578100

summas 5735,18 krooni; arve nr 8565986027 summas 5756,39 krooni ja arve nr

8568545892 summas 242,06 krooni. Debitoorne võlgnevus hageja ees on kokku 1732,81

eurot (põhiosa 1189,97 eurot, intress 176,69 eurot, kaskokindlustus 366,15 eurot. Lisaks

oli liisinguvõtjal lepingu lõpetamise ajaks juba sissenõutavaks muutunud viivis 154,98

eurot. Hageja tasus liisinguvõtja eest ka liikluskindlustusmakseid summa 215,83 eurot.

5. Vara tagastati hagejale 19.01.2010 ning suunati müüki 26.01.2010. Vara müüdi

02.06.2010 hinnaga 8415,03 eurot (käibemaksuga). Hageja tasus vara realiseerimisel

Valoor AS-le müügiteenuse eest 378,68 eurot. Vara realiseerimisest saadu ei katnud

hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu, mistõttu kuulub täiendavalt

tasumisele 6685,88 eurot: vara jääkmaksumusest 12 618,61 eurot, debitoorsest

võlgnevusest 1732,81 eurot, viivisest 154,98 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest

215,83 eurot ja vara realiseerimise kulust 378,68 eurot (käibemaksuta) on maha arvestatud

vara realiseerimisest saadu 8415,03 eurot. 29.09.2010 saadetud kirjas teatas hageja

kostjale nõude suurusest. Kostja ei ole võlgnevust tasunud. Hageja palub kostjalt välja

mõista 6685,88 eurot ning viivis 0,25% päevas põhinõudelt (6354,21 eurot) alates

20.04.2012 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

KOSTJA VASTUS (tl 60-63)

6. Liisinguvõtja transportis ise liisingueseme AS-i Valoor poolt näidatud hoiuplatsile.

Vormistatud üleandmis-vastuvõtuakti kohaselt oli liisinguese heas seisukorras ning

varustatud paljude lisadega.

7. Kostja ei olnud liisingumaksete mittetasumisest informeeritud. Konkreetsest võlgnevusest

teavitas hageja kostjat alles pärast liisingueseme realiseerimist, 29.09.2010. Oktoobris

2010 pöördus kostja hageja poole taotlusega vaadata veelkord läbi nõude suurus, kuid

vastust kostjale ei antud.

8. Kostjale teadaolevalt liisingueset enne müüki suunamist ei hinnatud. Kostja loodab, et

hageja suunas sõiduki müüki jääkmaksumuse hinnaga, s.o 12 618 eurot. Kostjal sõiduki

müüki organiseerida ei lubatud, samuti ei kaasatud kostjat sõiduki müügiprotsessi. Kuna

ka müügiprotseduuri kirjeldust ei ole kostjale esitatud, ei ole põhjendatud nõuda kostjalt

tasu sõiduki müügiteenuse eest.

9. Kogu müügiprotseduuri ajal käis kostja vaatamas, kas sõiduk on müüdud. Alati oli sel silt

„Broneeritud“ ja puudus hinnasilt. Sõiduk realiseeriti alles 2.06.2010, seega viis-kuus

kuud hiljem. Kostja arvates muudeti sõiduki hind odavaks kunstlikult, et oleks võimalik

heas seisukorras sõiduk müüa tuttavale. Sõiduk müüdi 8415,03 euro eest. Portaalis

www.auto24.ee müügis olnud sama aasta sõidukite hinnad varieerusid vahemikus 12 500

– 16 000 eurot. Hagejale tagastatud sõiduk oli väga heas korras, vigastusi sel ei olnud,

odomeetri näit oli väike ning sõiduk oli varustatud mitmete lisadega. Müügiportaalis

olevate sõidukite hinda arvestades kujuneks hagejale tagastatud sõiduki väärtuseks 12 825

eurot, millest odavamat ei oleks hageja tohtinud sõidukit võõrandada ja kostjale nõuet

esitada.

10. Kostja on seisukohal, et hageja ei suunanud liisingueset müüki ega võõrandanud seda

mõistliku aja jooksul, ei arvestanud liisingueseme keskmist turuhinda selle tagastamise

hetkel ega sõiduki jääkmaksumust ning võõrandas sõiduki turuhinnast oluliselt madalama

hinnaga. Õiglase hinnaga müük oleks katnud kogu võlgnevuse.

11. Hageja märgib hagiavalduses nõude suuruse arvestuses eraldi viivised, kindlustusmaksed

jms, samas sisalduvad osalised summad ka debitoorses võlgnevuses. Kostja arvates peaks

hageja tegeliku nõude suurus summas 526,39 eurot kujunema järgmiselt: vara

jääkmaksumusest 12 618,61 eurot ja debitoorsest võlgnevusest on maha arvestatud vara

realiseerimisest saadud 8415,03 eurot, millest on tegeliku turuhinna korrektuur 4936,39

eurot maha arvestatud. Debitoorsest võlgnevusest on välja jäetud selgusetud ja tõendamata

viivise ja kindlustusmakse nõuded. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

12. 29.05.2013 esitas kostja kohtule kompromissettepaneku, mille kohaselt oli nõus kolme

alternatiiviga: 1) kostja tasub hagejale 526,39 eurot 30.08.2013; 2) kostja tasub 50%

hagihinnast, s.o 3177,10 eurot osamaksetena 24.05.2018; 3) kostja tasub 25% hagihinnast

osamaksetena 24.05.2016. Kostja märkis, et on ettepaneku tegemisel lähtunud enda

tegelikest materiaalsetest võimalustest, s.h töötasu suurusest ning invaliidsusgrupist (tl

66). Hageja märkis 10.06.2013 esitatud vastuses kompromissettepanekule, et kostja ei ole

kompromissettepanekus avaldatut tõendanud. Hageja selgitas, et kompromissi sõlmimise

otsustab krediidikomitee, kellele tuleb kostjal esitada pangakonto kuue kuu väljavõte,

kohustuste suurus ja lõpptähtaeg teistes krediidiasutustes, tõend tööl käimise võimatuse

kohta (tl 70-71). Kostja esitas hageja nõutud dokumendid kohtule 25.06.2013 (tl 74-84).

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE OSAS (tl 87-92)

13. Ei ole õige, et kostja ei teadnud võlgnevusest. Hageja on saatnud 21.12.2009 teatise

võlgnevuse kohta nii liisinguvõtjale kui ka kostjale. Mõlema teate kättesaamise kohta

andis allkirja Raivo Tamm (tl 96-97). Lisaks oli kostja liisinguvõtja juhatuse liige, kel tuli

hea seista äriühingu võetud kohustuste täitmise eest. Samuti on hageja teavitanud

liisinguvõtjat ja kostjat müügiprotseduurist ning pakkunud ka võimalust aktiivselt osaleda

Saadetud kirjas on välja toodud lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärjed, lisatud on

müügiprotseduuri kirjeldus, kus on välja toodud, et sõidukiga tegeleb professionaalne

ettevõte, et sõidukit pakutakse müügiks nii müügiplatsil kui Internetis ning et huvi

puudumise korral alandatakse igakuiselt müügipakkumise hinda. Rõhutatult on välja

toodud, et liisinguvõtjal ja kostjal on õigus sõiduk ise välja osta, samuti on neil õigus igas

etapis saada hageja käest informatsiooni ning aidata kaasa ostja leidmisele (tl 93-94).

14. Sõiduki tagastamisel selle seisukorda ei fikseeritud (üleandmise-vastuvõtu akti, tl 48).

Sõiduki seiskord hinnati enne sõiduki müüki suunamist. 22.01.2013 koostas AS Valoor

tehnoakti, mille käigus ilmnesid vead: kõrvalistuja uksel tahavaate peegel katki, paremal

taga sügav kriim, paremal küljel roostetäpid, aku vajab laadimist, parem esimene lähituli

ei põle, esimesed rehvid kulunud ning ees paremal välimisel rooliotsal lõtk (tl 98-99).

Hageja suunas sõiduki müüki hinnaga 235 000 krooni. Teatis selle kohta saadeti nii

liisinguvõtjale kui ka kostjale (tl 100-101). Kuivõrd huvi sõiduki vastu puudus, tuli

hagejal hinda alandada. 2.03.2010 saadetud teavituse kohaselt määrati sõiduki uueks

hinnaks 211 000 krooni (tl 102-103). Ostuhuvi puudumise tõttu määrati 8.04.2010

saadetud teatise kohaselt uueks hinnaks 186 000 krooni (tl 104-105), seejärel 11.05.2010

teatise kohaselt 158 000 krooni (tl 106-107). Selle hinnaga õnnestus sõiduk ka 2.06.2010

võõrandada (tl 49). Hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada sõiduki realiseerimisel

parim hind. Kogu müügiperioodi oli kuulutus üleval ka portaalis auto24.ee (tl 108-109).

Seega on hageja tõendanud, et just hinnaga 158 000 eurot oli võimalik sõiduk müüa

vabaturul. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Kuulutustel on hinnad olnud koguaeg

nähtavad, olenemata broneeringust. Kostja vastupidised väited on tõendamata. Hageja

märgib, et hageja huviks on võõrandada sõiduk võimalikult kõrge hinnaga, kuivõrd sellest

sõltub otseselt hageja nõude rahuldamise ulatus. Hageja hinnangul kajastab müügihind

8415,03 eurot (ilma käibemaksuta; 131 666,61 krooni) sõiduki turuväärtust. Turuväärtuse

näol on tegemist tegeliku müügihinnaga. Kuna hageja on tõendanud sõiduki müügihinna

ja müügihind on kujunenud vabaturutingimustes nõudluse-pakkumise suhtes, on

tõendatud ka sõiduki väärtus.

15. Kostja väited selle kohta, et sõidukit vaatamas käies rippus sel silt „Broneeritud“ on

paljasõnalised ja tõendamata.

16. Hageja täpsustas ka nõuet, märkides, et tasumata arved moodustavadki debitoorse võla.

Debitoorne võlg kujuneb graafikujärgsetest osamaksetest ja intressist, samuti

kaskokindlustusest. Eraldi arvestas hageja liikluskindlustusmakseid ja viivist.

17. 9.08.2013 määrusega kohaldas kohus asja kirjalikku menetlust ning andis pooltele aega

kompromissi või lõplike seisukohtade esitamiseks kuni 30.08.2013. Kohus määras asjas

tehtava lahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks 30.09.2013 (tl 115).

HAGEJA LÕPLIKUD SEISUKOHAD (tl 121-122; 134-146)

18. Hageja jäi kõigi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde ning palus hagi rahuldada.

19. 16.10.2013 esitas hageja portaali auto24.ee väljavõtte, mille kohaselt 19.01.2010 pakkuda

vaid kaks liisinguesemega sarnast sõidukit, kuid liites ka suurema mootorivõimsusega

müügis olnud sõidukite hinnad, tuleb keskmiseks 11 738 eurot. Hageja leiab, et kuna

sõiduk suunati müüki vahetult pärast tagastamist liisinguandjale ning müüdi nelja kuu ja

seitsme päevaga, on hageja sõiduki müünud just selle turuväärtusega sõiduki tagastamise

hetkel. Hagejal tuli hinda alandada, sest esialgselt pakutud hinnaga sõidukile ostjaid ei

leidunud. Kostja on kätte saanud hageja poolt talle adresseeritud kirjad.

KOSTJA LÕPLIKUD SEISUKOHAD (tl 125-128; 149-154)

20. Teatised, milles hageja teavitab liisinguvõtjat ja kostjat liisingueseme müügist või

kaasanud kostja müügiprotsessi, ei ole kostjani jõudnud. Hageja ei ole ka vastupidist

tõendanud. Müügiprotseduuri kirjeldus ei ole hageja kostjale edastanud, seega on

põhjendamatu tasu müügiteenuse eest. Sõiduki vigastused olid sedavõrd minimaalsed, et

ei saanud oluliselt sõiduki hinda vähendada. Hageja väited selle kohta ei ole

tõsiseltvõetavad. Arusaamatu on, miks ei ole sõiduki osas koostatud hindamisakti.

21. Hind, millega hageja sõiduki müüki suunas, oligi selle väärtus sõiduki tagastamise hetkel,

seega 12 015 eurot, kuigi see on juba alla sõiduki jääkmaksumust, mis oli 12 619 eurot.

Kostja hinnangul saab olla hageja nõude suuruseks 2337 eurot: vara jääkmaksumus

12 619 eurot pluss debitoorne võlg 1733 eurot miinus vara realiseerimisest saadud summa

8415 eurot miinus tegeliku turuhinna korrektor 3600 eurot (12 015 – 8415 eurot). Sama

valemi järgi tuleks portaalis auto24.ee avaldatud pakkumiste järgi hageja nõude suuruseks

1010 eurot, kuivõrd portaali andmetel oli kahe pakutava sõiduki keskmiseks hinnaks

13 342 eurot. Seejuures ei arvesta kostja viiviseid ja kindlustusmakseid, sest need

sisalduvad juba debitoorses võlgnevuses ja nende kujunemine ei ole jälgitav.

KOHTU SEISUKOHT

22. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja

omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle

liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest

tasu.

23. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et hageja sõlmis OÜ-ga Raikül Ehitus

liisingulepingu, millest tulenevate kohustuste täitmise eest vastutas kostja hagejaga

sõlmitud käenduslepingu alusel.

24. Liisinguleping lõpetati OÜ Raikül ja hageja vahel sõlmitud kokkuleppega 18.01.2010 (tl

34). Vastavalt Riigikohtu praktikale saab ka sellises olukorras lähtuda liisingulepingu

lõpetamisel VÕS §-st 367, kui pooled ei lepi lepingu lõpetamisel kokku teisiti (9.12.2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08). Praegusel juhul ei ole teistsuguse kokkuleppe

olemasolu tuvastatud.

25. Õige on, et liisinguleping lõppes lepingu lisa 1 alusel, millega pooled leppisid kokku

liisingulepingu lõpetamises (tl 34). Kokkuleppe punkti 2 kohaselt lähtutakse lõpliku

hüvitisnõude arvestamisel sõiduki müügihinnast. Hageja on asunud seisukohale, et punkti

2 näol on tegemist poolte täiendava kokkuleppega lepingu erakorralise lõpetamise puhuks,

mistõttu ei ole tegemist tüüptingimustega. Kohus sellega ei nõustu. Riigikohtu 5.03.2012

määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12 on Riigikohus asunud seisukohale, et lubatuks ei saa

pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi

liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Asjas olevate tõendite

alusel on võimalik tuvastada, et viidatud kokkuleppe punkt 2 on tüüptingimus. Hageja ei

ole oma seisukohta tõendanud. Seega on kokkulepe, millega pooled lõpetasid

liisingulepingu, punkt 2 tüüptingimus ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kuivõrd on

liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav.

26. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et liisingulepingu lõpetamise ajaks oli

liisinguvõtjal tekkinud võlgnevus liisinguandja ees tasumata maksegraafikujärgsete

maksete tõttu. Maksete tasumisega viivitamise tõttu oli hageja arvestanud ka viivist.

Lisaks oli hageja tasunud liisinguvõtja eest kindlustusmakseid.

27. Poolte vahel on vaidlusi tekitanud sõiduki väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel,

s.o 19.01.2010. Hindamisakti sõiduki väärtuse kindlaksmääramiseks sõiduki tagastamisel

või müüki suunamisel ei koostatud. Hageja on esitanud kohtule nii Raikül Ehitus OÜ-le

kui ka Raivo Tammele adresseeritud teatised, milles märgib sõiduki müüki suunamise

hinna ning selle alandamise (tl 100-107). Hageja on tõendanud, et adressaatidele on

teatised kättetoimetatud (tl 136).

28. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab hagimenetluses

kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti.

29. Hageja on esitanud väljavõtte portaalist auto24.ee (tl 108), millelt nähtub, et liisingueseme

hinnaks on märgitud 235 000 krooni (15 019,24 eurot koos käibemaksuga) ning

soodushind on 158 000 krooni (10 098,04 eurot koos käibemaksuga). Nimetatu ei tõenda

kohtu hinnangul sõiduki väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tulenevalt

TsMS § 230 lg-st 1 lasub hagejal kohustus tõendada eseme väärtus selle tagastamise

hetkel. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et sõiduki väärtus, mis

liisingulepingu sõlmimise hetkel 21.08.2007 oli 20 738,79 eurot (ilma käibemaksuta), oli

selle tagastamise hetkel (19.01.2010 aasta septembris) 8415,03 eurot (käibemaksuta).

Hageja väited, et 8415,03 eurot, s.o hind, millega sõiduk müüdi, oligi sõiduki väärtus, on

tõendamata. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud

kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väätust selle

tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vara müügihind ei peegelda

tingimata vara turuväärtust ega ole VÕS § 367 lg 3 kohaselt kohtu hinnangul oluline.

30. Tõend, mille hageja 16.10.2013 esitas kohtule liisingueseme väärtuse tõendamiseks

(portaali auto24.ee väljavõte sarnaste kaubikute hinna kohta), ei ole kohtu hinnangul

asjakohane, kuivõrd sisaldab ka liisinguesemeks olnud sõiduki omadustest erinevate

omadustega sõidukeid (suurem mootori maht). Kostja poolt esitatud tõendist (väljavõte

portaalist auto24.ee liisinguesemega sarnaste tehniliste näitajatega kaubikute osas)

nähtuvalt oli liisingueseme tagastamise ajal müüdavate sõidukite keskmiseks väärtuseks

liisingueseme tagastamise hetkel vähemalt 13 342 eurot. Arvestuse aluseks on võetud

samasuguste tehniliste näitajatega sõidukid. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja on

tõendanud, et 2010. aasta jaanuaris oli liisingueseme väärtuseks vähemalt 13 342 eurot. Et

arvestuse aluseks olevate sõidukite lisavarustuse ja tehnilise seisukorra kohta kohtule

andmeid esitatud ei ole, ei ole võimalik kaubiku väärtust täpsemalt kindlaks määrata.

Seetõttu on kohus seisukohal, et 13 342 eurot (käibemaksuta 10 673,60 eurot) tulebki

lugeda kaubiku väärtuseks kaubiku tagastamise ajal.

31. Riigikohus on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et poolte

kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme

tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on

kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme

uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus

on sel juhul kuni 10%. Liisingulepingu sõlmimise ajal 21.08.2007 märgiti sõiduki

väärtuseks 20 738,79 eurot (käibemaksuta). Hageja võõrandas sõiduki kolmandale isikule

2.06.2010 hinnaga 8415,03 eurot (käibemaksuta), s.o hinnaga, mis moodustas 40,58%

esialgsest sõiduki väärtusest. Arvestades, et sõiduki üleandmise-vastuvõtu akti

koostamisel akti kohaselt sõidukil puudusi ei tuvastatud (tl 48), ei ole dokumentaalselt

tõendatud puuduste olemasolu üleandmise-vastuvõtu akti koostamise ajal. Kuna aga

kostja ei ole puuduste olemasolu iseenesest vaidlustanud, tuleb lugeda kostja poolt

omaksvõetuks, et kostja poolt üleantud sõidukil oli kõrvalistuja uksel tahavaate peegel

katki, paremal taga väike kriim, paremal küljel roostetäpid, aku vajas laadimist, parem

esimene lähituli ei põlenud, esimesed rehvid vajasid vahetamist, ees parem esimene

rooliots lõtkus. Seega esinesid sõiduki üleandmisel liisinguvõtja poolt nimetatud puudused

sõidukil. Kohus ei nõustu sellega, et kolm aastat vana sõiduki väärtus loomulikku

amortisatsiooni arvestades ning nimetatud puuduste tõttu oleks saanud langeda sedavõrd

suures ulatuses. Nimetatud hinnaerinevus (8415,03 eurot ja 10 673,60 eurot) ei ole

kooskõlas ka Riigikohtu seisukohaga, mis lubaks lähtuda liisingueseme tegelikust

müügihinnast.

32. Võlgnevuse olemasolu kostja sisuliselt vaidlustanud ei ole. Kostja väide, et debitoorne

võlgnevus sisaldab juba viivist, ei ole õige. Debitoorne võlgnevus on arvestatud

liisingulepingu lisaks olevas maksegraafikus märgitud osamaksetest ja intressist, samuti

kaskokindlustusest. Eraldi arvestas hageja liikluskindlustusmakseid ja viivist. Seetõttu on

hagejal õigus nõude esitamisel arvestada debitoorse võlgnevuse, viivise ja tasumata

kindlustusmaksetega. Õige ei ole ka kostja väide, et hageja ei ole tõendanud seda, et

kostjale või liisinguvõtjale oleks edastatud müügiprotseduuri kirjeldus, millele hageja

sõiduki hinna alandamise teadetes viitab. Hageja on tõendanud, et teated lepingu

ülesütlemise kohta on liisinguvõtjale ja kostjale kätte toimetatud (tl 96-97

kättesaamiskinnitused).

Nimetatud

teadetel

on

märgitud

teadete

lisana

ka

müügiprotseduuri kirjeldus (tl 94) ühel lehel. Kuivõrd hageja on tõendanud, et kostja on

teate lepingu ülesütlemise kohta kätte saanud ning kostja ei ole vastupidist tõendanud,

leiab kohus, et hageja nõue vara realiseerimise tasu osas on samuti põhjendatud. Muus

osas ei ole kostja esitanud selliseid tõendeid ja vastuväiteid, mis annaksid aluse jätta hagi

rahuldamata. Samuti ei ole kostja tõendanud väidet, et kaubiku küljes rippus koguaeg silt

„Broneeritud“ ning sellega on kaubiku hinda kunstlikult madalamaks kujundatud, et

kaubik soodsa hinnaga võõrandada. Hageja esitatud väljavõttelt portaalist auto24.ee

nähtub, et märge „Broneeritud“ on müügikuulutusel ajal, mil sõiduki soodushinnaks on

10 098,04 eurot (tl 108), s.o hind, millega sõiduk võõrandati. Seetõttu on kohus

seisukohal, et kostja eeltoodud väited on paljasõnalised ja tõendamata.

33. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista 4427,31 eurot: sõiduki jääkmaksumus 12 618,61 eurot +

debitoorne võlgnevus 1732,81 eurot + viivised 154,98 eurot + tasumata kindlustusmaksed

215,83 eurot + vara realiseerimise kulu 378,68 eurot - sõiduki väärtus 10 673,60 eurot

(käibemaksuta)). TsMS § 367 alusel mõistab kohus välja viivise 0,25% päevas põhivõlalt

4095,64 eurolt (sõiduki jääkmaksumus 12 618,61 eurot + põhiosa võlg 1189,97 eurot +

kaskokindlustus 366,15 eurot + kindlustusmaksete võlg 215,83 eurot + vara realiseerimise

kulu 378,68 eurot - sõiduki väärtus 10 673,60 eurot), s.t täiendavat viivist ei tule tasuda

intressivõlalt 176,69 eurot ja sissenõutavaks muutunud viiviselt 154,98 eurot.

Menetluskulude jaotus

34. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud

kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus

ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude

rahalise suuruse.

35. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetlusosaliste kantud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Zakaria Nemsitsveridze

Kohtunik