2-11-25620/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. november 2013.a Tartu

Tsiviilasja number

2-11-25620

Tsiviilasi

OÜ Nauvitsman hagi OÜ Packprint vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2249,69 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. novembri 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Packprint apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Packprint (RK: 10926968) esindaja

advokaat Margus Kiir

Vastustaja (hageja): Nauvitsman OÜ (RK: 11107899)

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 19. novembri 2012.a otsus osaliselt, s.o kostjalt hageja

kasuks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise ulatuse osas. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega rahuldada hageja viivise nõue osaliselt ja mõista OÜ-lt Packprint

välja OÜ Nauvitsman kasuks sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku eest

01.06.2008.a kuni 01.06.2011.a summas 539,97 eurot. Muuta osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu käesolevas otsuses märgitule.

2. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1-3 tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„1. OÜ Nauvitsman hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista Packprint OÜ-lt välja OÜ Nauvitsman kasuks võlgnevus kogusummas

2 789,66 eurot (kaks tuhat seitsesada kaheksakümmend üheksa eurot ja 66 senti), sh

põhivõlgnevus summas 2 249,69 eurot ja viivised summas 539,97 eurot.

3. Mõista Packprint OÜ-lt välja OÜ Nauvitsman kasuks viivis põhinõudelt, VÕS

§113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas), alates 01.06.2011 kuni

põhinõude (2 249,69 eurot) täitmiseni.“

3. Rahuldada OÜ Packprint apellatsioonkaebus osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud 93 % ulatuses OÜ Packprint kanda ja 7 %

ulatuses OÜ Nauvitsman kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Nauvitsman (hageja) esitas hagi Packprint OÜ (kostja) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks. Põhivõlgnevuse suuruseks oli 2 249,69 eurot ja viivised 750,08 eurot.

Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 järgi sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 12. aprillil 2010 Welding Group OÜ-lt võlgnevuse

väljanõudeõiguse kostja vastu. Nõue tekkis seetõttu, et Welding Group OÜ müüs kostjale

vaakumkotte, mille eest kostja tähtaegselt ei tasunud. 18. juunil 2007 müüdi vaakumkotte

1 102,28 euro eest ja 25. juunil 2007 müüdi kaupa 2 626,88 euro eest. Kostjale esitati

vastavalt arved nr 70392 (tasumise tähtajaga 2. juuli 2007) ja 70405 (tasumise tähtajaga

9. juuli 2007). 12. märtsil 2008 esitas Welding Group OÜ kostjale nõudekirja koos

maksegraafikuga, mida kostja osaliselt täitis. Kostja muid vastuväiteid ei esitanud. Kostja on

kahel korral, 16. jaanuaril 2008 ja 7. jaanuaril 2009 esitanud endisele võlausaldajale

saldokinnitused, millega tunnistatakse võlgnevust. Kuna kostja maksegraafikut ei täitnud,

loovutas Welding Group OÜ nõude hagejale. Hageja ees kostja enam oma võlgnevust ei

tunnistanud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tunnistab, et omas õigussuhteid Welding Group OÜ-ga,

kuid hageja ei ole tõendanud nõude üleminekut. Seega puudub hagejal õigus hagi esitamiseks.

Lisaks on nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel, sest arved on esitatud 2007.a, hagi on

esitatud 2011, seega ca 4 aastat hiljem. Kostja ei nõustu ka hageja väitega, et ta asus täitma

talle pakutud maksegraafikut; kostja tasus reaalselt saadud kauba eest vastavalt selle

laekumisele.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 19. novembri 2012 otsusega OÜ Nauvitsman hagi ja mõistis

Packprint OÜ-lt välja OÜ Nauvitsman kasuks võlgnevus kogusummas 2 999,77 eurot, sh

põhivõlgnevus summas 2 249,69 eurot ja viivised summas 750,08 eurot, lisaks jooksva viivise

põhinõudelt VÕS §113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud jäid täies ulatuses kostja kanda.

Poolte kohtuistungil antud seletustega ja O. M. vande all antud seletusega, luges maakohus

tuvastatuks, et Packprint OÜ ja kauba tarnija, Welding Group OÜ, vahel puudus kirjalik

müügileping kilekottide tarnimiseks. Packprint OÜ-le tarniti kilekotte igakordse suulise

tellimuse alusel ning kilekottide müük Packprint OÜ-le on tõendatud ainult hageja poolt

kohtule esitatud arvetega. Kohus luges tuvastatuks, et Packprint OÜ ja Welding

Group OÜ vahel oli sõlmitud kilekottide müügileping, millest tulenevalt tekkis Welding

Group OÜ-l kohustus anda Packprint OÜ-le üle lepingu objektiks olevad kilekotid ning

võimaldada müüdavate kilekottide omandiõiguse ülemineku Packprint OÜ-le. Packprint OÜ-l

omakorda tekkis kohustus müüdavad kilekotid vastu võtta ning nende eest tasuda.

Kohtule esitatud arvetest ja veokirjadest nähtub, et Welding Group OÜ täitis

müügilepingujärgsed kohustused Packprint OÜ ees. Packprint OÜ omakorda rikkus oma

müügilepingujärgseid kohustusi Welding Group OÜ eest, kuna jättis arvetel nimetatud

kilekotid vastu võtmata. See on tõendatud Packprint OÜ juhatuse liikme O. M. vande all

antud seletusega selle kohta, et veokirjadel ei ole ei tema enda ega ka kellegi teise Packprint

OÜ töötaja allkirja kilekottide vastuvõtmise kohta, aga samuti jättis Packprint OÜ Welding

Group OÜ-le arvetel nimetatud kilekottide eest rahas tasumata. Arvetega, veokirjadega, aga

samuti ka O. M. vande all antud seletusega luges kohus tuvastatuks asjaolu, et Packprint OÜ-l

oli piisavalt aega Welding Group OÜ poolt müüdud kilekottide ülevaatamiseks ning pärast

kilekottide ülevaatamist tekkis Packprint OÜ-l lepinguline kohustus Welding Group OÜ ees

tasuda müüdud kilekottide eest rahas.

Packprint OÜ ei ole tõendanud, et ta oleks Welding Group OÜ-le teatanud kilekottide

lepingutingimustele mittevastavusest VÕS § 220 lg 1 esimese lause ja lg 3 mõttes, aga samuti

ei ole ka kirjeldanud oma majandustegevuses sõlmitud müügilepingu puhul kilekottide

lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt. Nt ei ole koostanud vastavat akti, ei ole

esitanud eksperthinnangut või ei ole koostanud mitte ühtegi dokumenti, mis kirjeldaksid

lepingu objektiks oleva asja lepingutingimustele mittevastavust. Seetõttu oli kohtuistungiks

Packprint

OÜ

kaotanud

õiguse

tugineda

oma

vastuväidetes

ostetud

kilekottide

lepingutingimustele mittevastavusele.

Kohus leidis, et hageja on 12. aprillil 2010 omandanud Welding Group OÜ-lt nõude kostja

vastu kogusummas 2 999,77 eurot. Võlgnevuse nõue on tõendatud Welding Group OÜ poolt

kostjale väljastatud arve-saatelehtedega, 12. märtsi 2008 nõudekirjaga, võlgniku poolt esitatud

saldokinnitustega, 12. aprillil 2010 nõude loovutamise kinnitusega. Kuna Packprint OÜ

tunnistas saldokinnituses võlga, mis oli tekkinud Packprint OÜ majandustegevuses, aga

samuti oli saldokinnitus antud Packprint OÜ poolt jooksva arve alusel, siis tuleb Packprint

OÜ poolt Welding Group OÜ-le antud saldokinnitust VÕS § 30 lg 1 ja lg 3 alusel lugeda

võlatunnistuseks.

Viru Maakohtu otsusest nr 2-08-78477 ja Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-21-06 tuleneb, et

saldoteatist saab teatavatel tingimustel lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks, mis katkestab

TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Packprint OÜ ei ole ümber lükanud saldokinnituse andmist

Welding Group OÜ-le, aga samuti ka kohtule esitatud Welding Group OÜ poolt Packprint

OÜ-le 12. märtsil 2008 esitatud maksegraafiku järgi võla osalist tasumist Packprint OÜ poolt.

Hagi ei ole aegunud, kuna kostja on tunnistanud nõuet ja maksegraafiku alusel tasunud

esimesed maksed. Aegumine katkes ja hakkas uuesti kulgema saldokinnituse andmise

päevast.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Packprint esitas Viru Maakohtu 19. novembri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldamata

jätta.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on kohtu poolt viidatud seadusesätted dispositiivsed ja seega pooled said seadusest

tulenevaid tingimusi kokkuleppel muuta. Kohus on jätnud tähelepanuta poolte vahel välja

kujunenud praktika ja lepingu tingimustest tulenevad asjaolud. Pooled sõlmisid korduvalt

suulises vormis müügilepinguid ning tahteavalduste vahetamine ja kõik suhtlus toimus

suulises vormis. Kohus on jätnud kohaldamata VÕS § 23 lg 1 p 2, VÕS § 25 lg 1, VÕS § 29

lg 5 p-d 1,2, 6 ja VÕS § 76 lg-d 1, 2. Pooled on kokkuleppel VÕS §-des 209 ja 213 sätestatust

kõrvale kaldunud;

2) ei ole kohus hinnanud O. M. ütlusi lepingutingimuste kohta ja kinnitusi kauba tagastamise

kohta, mille kohaselt on apellant tasunud faktiliselt vastu võetud kauba eest ning tal puudub

võlgnevus.

Maakohus

ei

ole

pidanud

apellandi

seadusliku

esindaja

selgitusi

ebausaldusväärseteks, seega on nimetatud ütlused asjas ainsaks tõendiks lepingutingimuste

osas (sh kauba tagastamise või tagastamata jätmise osas);

3) on põhjendamatud ka maakohtu järeldused mittevastavusest teatamise osas. Kauba

vastuvõtmine toimus kvaliteetse osa välja sorteerimise ja selle eest korrigeeritud arve alusel

tasumisega. Mittekvaliteetne kaup tagastati koheselt. Koos kaubaga esitatud arve viidi

vastavusse tegeliku olukorraga kreeditarve koostamisega. Müüja ei edastanud korduvatele

palvetele vaatamata vaidlusaluste tehingute kohta kreeditarveid, tasuti faktiliselt vastuvõetud

kauba eest. Apellant rõhutab, et kohtuväliseid võlanõudeid ei ole tema poolt tunnistatud,

apellant tasus nõude osa, mida tunnistati kuni 29. maini 2008 (vt hageja viivisearvestus) ning

ülejäänud osas ei ole apellant kaupa vastu võtnud ja kaup on müüja valduses;

4) on võlasuhte olemust, praktikat ja kokkulepitud tingimusi arvestades kohaldatav

proovimüügi

regulatsioon.

Kuna

müüja

käivitas

uut

tootmisliini

ja

tegutseti

katsetamismeetodil, oligi kokku lepitud edasilükkavas ja äramuutvas tingimuses - kauba

vastuvõtmise eeldus – kvaliteetse kauba vastuvõtmine heakskiitmisega selle eest tasumise teel

ning ebakvaliteetse kauba tagastamine. Eeltoodu samuti välistab nõude rahuldamise;

5) jääb arusaamatuks (sh on üllatav) maakohtu poolt jooksva arve regulatsiooni kohaldamine

saldoteatele. Täitmata on VÕS § 203-205 kohaldamise eeldused. Lähtuda tuleb ka

saldoteadete sisust ja eesmärgist. Saldoteadetes on üheselt ära märgitud nende eesmärk –

aastaaruande koostamine. Apellandilt küsiti saldopäringus, kas apellant kinnitab, et vastavad

arved (raamatupidamise algdokumendid) on vastavas ulatuses tasumata, mille peale apellant

on vastanud kinnitusega. Saldoteates ei ole esitatud tahteavaldust võlgnevuse tunnistamise

kohta. Apellant tänaseni võlgnevust ei tunnista;

6) on arusaamatu maakohtu viide Viru Maakohtu otsusele nr 2-08-78477. Apellandile on

viidatud otsuse sisu teadmata ning teadmata on ka, mida antud menetluses esitatud

saldoteadetega kinnitati;

7) ei katkesta saldoteated aegumist, kuna ei ole käsitletavad võlgnevuse tunnistamisena, vaid

on kinnituseks arvete osa tasumata jätmisel;

8) on hageja nõue aegunud. Apellant ei ole väidetava maksegraafiku täitmist tunnistanud ning

selles osas tõendid puuduvad. Nõue on aegunud ka selle osalise täitmise korral. Apellant on

tasunud kauba eest osadena kuni 29. maini 2008 ja apellandi väitel on viimase maksega

täidetud kogu nõue. Seega tulenevalt TsÜS §§ 136 lg 2, 146 lg 1 aegus nõue 30. mail 2011,

hagiavaldus aga esitati kohtule 1. juunil 2011;

9) isegi kui põhinõue ei ole aegunud, on aegunud vastustaja viivisenõue kuni 1. juunini 2008

(s.o aegumata osa - kolm aastat hagi esitamiseni) summas 210,90 eurot (61,85 +1,37+5,46+

5,30+136,92 (so 326 päeva x 0,42 eurot/päev= 136,92 eurot) = 210,90 eurot.

5. OÜ Nauvitsman vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on apellatsioonkaebuses väidetud, et ostja on mittekvaliteetse kauba tagastanud. Sellega on

apellant tunnistanud, et ta on kaubad faktiliselt saanud. Samas ei ole apellant kuidagi

tõendanud kauba puudusest teavitamist ja kauba faktilist tagastamist müüjale, samuti ka seda,

millised väidetavad puudused üldse kaupadel olevat olnud. Selliseid asjaolusid ei saa lugeda

tõendatuks vaid apellandi juhatuse liikme vande all antud seletustele tuginedes, pealegi ei ole

juhatuse liikme seletused sellistes vaidlustes ilmselt objektiivsed ega erapooletud;

2) ei saa kohaldada VÕS § 235 proovimüügi sätteid, kuna puuduvad tõendid, et kaubad

oleksid müüdud proovimüügi tingimustel. Samuti ei ole tõendatud kaupade tagastamine

müüjale;

3) ei ole põhjendatud apellandi väide VÕS § 25 ja § 29 rakendamisest, kuna pooltel ei ole

olnud praktikat, et müükide puhul saaks ostja alati tagastada teatud hulk kaupa või et müüja

kaup oleks igakordse partii puhul osaliselt ebakvaliteetne;

4) ei ole hagi aegunud. Saldokinnitustel on 2008.a. ja 2009.a. alguses selgelt fikseeritud, et

apellandil on rahalised kohustused müüja Welding Group OÜ ees. Praktikas on levinud, et kui

saldoteatise saaja ei ole mingil põhjusel võlgnevusega nõus, siis ta ei kinnita saldoteatist, vaid

teeb sellele märke nõudega mittenõustumise kohta või kinnitab, et tema kohustuse suuruseks

on 0 kr/eurot. OÜ Packprint on kahel järjestikusel aastal kinnitanud arvete õigsust ega ole

samas esitanud arvetele mingeid vastuväiteid, samuti on apellant tasunud maksegraafikut;

5) on apellant andnud ebaõige hinnangu asja juures olevale maksegraafikule. Isegi kui jätta

saldoteatised tähelepanuta, tähistavad maksegraafiku alusel teostatud osamaksed aegumise

katkemist ja maksegraafik ise aegumise peatumist. Maksegraafikuga on apellandile antud

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 25. juunini 2008. Viimane graafikujärgne

osamakse on teostatud 29. mail 2008.a. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt katkes aegumine alates

29. maist 2008, mil tasuti graafikujärgne osamakse. Aegumine ei alanud koheselt uuesti, vaid

oli peatunud kuni kohustatud isiku lõpliku keeldumiseni ehk hagile vastuse esitamiseni või

kuni graafikus näidatud viimase maksetähtajani 25. juunil 2008. Alternatiivselt ei ole nõue

aegunud ka siis, kui hagiga on nõutud sisuliselt maksegraafikus sisalduva uue kokkuleppe

täitmist. Müügilepingust tuleneva tasunõude puhul on TsÜS § 147 lg 3 järgselt saabus nõude

aegumistähtaeg 31. detsembril 2011;

6) on arusaamatu apellandi positsioon maksegraafiku mittetunnistamisest, sest apellant on ise

selle graafiku nelja esimest osamakset täitnud, sellekohased arvestused on kohtuasja toimikus

(dokument: „arvelduste seis“, esitatud asja juurde kostja poolt).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta

maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt kuulus OÜ Nauvitsman hagi põhinõude osas

täies ulatuses rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise

tõttu osaliselt tühistada viivise arvestuse osas, mis mõjutab ka hagi rahuldamise ulatust.

Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab

kostjalt hageja kasuks lisaks põhivõlgnevusele summas 2249,69 eurot välja sissenõutavaks

muutunud viivise summas 539,97 eurot.

Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Packprint OÜ apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Lõpptulemusena kuulub OÜ

Nauvitsman hagi rahuldamisele 93 % ulatuses.

Ringkonnakohus nõustub osaliselt apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et maakohus on

rikkunud TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite igakülgse hindamise kohustust, samuti

TsMS § 422 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust. Ringkonnakohtul on võimalik need

puudused apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole alust pidada hageja

nõuet hagi esitamise seisuga aegunuks.

Vaidlusalused arved nr 70392 ja nr 70405 on koostatud 2007.a juunis ning TsÜS § 147 lg 3

alusel hakkas nõuete aegumistähtaeg kulgema 01.01.2008.a.

7.1. Ringkonnakohtu arvates ei ole enam vaidlust selles, et hageja õiguseellane Welding

Group OÜ andis kostjale arvetel nr 70392 ja nr 70405 märgitud koguses kaupa (arve nr 70392

kohaselt vaakumkotid 250 × 250 mm 25200 tk, arve nr 70405 kohaselt vaakumkotid 250 ×

250 mm 15 400 tk ja vaakumkotid 160 × 250 mm 70 000 tk) 2007.a juunis üle. Kostja on oma

vastuväidetes tuginenud sellele, et kaup saadi arvetel märgitud ulatuses küll esialgselt kätte,

kuid pärast kauba kvaliteedi kontrollimist ja sorteerimist tagastati ebakvaliteetne osa kaubast

(kostja 02.10.2012.a seisukohad t lk 50, samuti kostja seadusliku esindaja vande all antud

seletused t lk 75). Seega on hageja tõendanud, et arvete nr 70392 ja nr 70405 alusel edastas ta

kostjale viimase poolt tellitud koguses ja mõõtudele vastavaid vaakumkilekotte.

16.01.2008.a ja 07.01.2009.a on kostja edastanud hageja õiguseelnejale saldokinnitused (t lk

9-10), millest nähtub, et kostja raamatupidamise andmetel on arvetest nr 70392 ja nr 70405

tulenevad kohustused täitmata. Pooled vaidlesid selle üle, kas saldokinnitused on käsitatavad

nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõttes, mis tooks kaasa aegumise katkemise.

7.2. Nõude tunnustamisena on käsitatav igasugune võlgniku käitumine, milles väljendub

võlgniku teadlikkus nõude olemasolust. Nõutav ei ole, et kohustatud isik väljendaks oma

teadlikkust võlgnevuse olemasolust tehinguga (tahteavaldusega) ning piisav on ka kohustatud

isiku käitumine, millest kaudselt järeldub tema teadlikkus võlast. Kui võlgnik tunnustab võlga

üksnes osaliselt, siis tuleb tal oma mittenõustumist ülejäänud osaga selgelt väljendada (vt

Varul, P. et al, Tsiviilseadustiku üldosa seadus: kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, §

158 kommentaar 3.1, lk 505). Ringkonnakohus leiab, et käesoleva juhtumi asjaolusid

arvestades on võimalik lugeda kostja poolt kahel järjestikusel aastal edastatud saldokinnitusi

nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 tähenduses, mille tulemusena katkes võlausaldaja nõude

aegumine.

Kuigi saldokinnituse saatmist ei tule mitte igasuguses olukorras automaatselt lugeda nõude

tunnustamiseks TsÜS § 158 mõttes, annab käesolevas asjas selleks ringkonnakohtu arvates

alust ka kostja muu käitumine vaidluse all oleval perioodil. Kostja ei ole vaidlustanud hageja

poolt 12.03.2008.a koostatud nn maksegraafiku (t lk 6) saamist ning kostja enda poolt esitatud

arvelduste seisu kajastavast dokumendist (t lk 25) nähtuvalt on kostja maksegraafikut ka

osaliselt täitnud, teostades graafiku alusel viimase makse 29.05.2008.a. Kostja on teinud

makseid vastavalt maksegraafikus näidatud osamaksete suurusele ning ringkonnakohtu

arvates ei ole eluliselt usutav, et summade kokkulangevus oli üksnes juhuslik. Ka maksete

tegemisega väljendas kostja oma teadlikkust võla olemasolust.

7.3. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et maksegraafikuga anti kostjale

täiendav tähtaeg kogu arvete nr 70392 ja nr 70405 alusel võlgnetava summa tasumiseks kuni

25.06.2008.a. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule

kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava

tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku

keeldumiseni. Aegumise peatumine algab ajast, mil võlgnik sai täiendava tähtaja määramisest

teada. Esitatud ei ole tõendeid, millest nähtuvalt oleks kostja juba maksegraafikus toodud

osamaksete osalise tasumise aja seisuga (viimati 29.05.2008.a) selgelt keeldunud ülejäänud

osas võlausaldaja nõuet täitmast. Seega on õige hageja seisukoht, mille kohaselt peatus

aegumine kuni kohustatud isiku lõpliku keeldumiseni (kuna esitatud ei ole tõendeid muude

kostja poolt võlausaldajale tehtud tahteavalduste kohta, siis tuleb lõplikuks keeldumiseks

lugeda hagile vastamist) või kuni graafikus näidatud viimase osamakse tasumise tähtajani

25.06.2008.a. Ringkonnakohtu arvates ei saa maksegraafikut siiski käsitada uue võlasuhte

loomisena senise asemele, kuna see eeldaks mõlema poole tahteavaldust.

7.4. Arvestades asjaolu, et kostja ei tasunud vaidlusalust nõuet kogu ulatuses võlausaldaja

poolt selleks antud tähtajaks 25.06.2008.a, ei olnud hagi esitamise ajaks 01.06.2011.a

võlausaldaja nõue aegunud. Seejuures ei oma tähtsust, et kostja arvates oli võlakohustus

pärast 29.05.2008.a lõppenud kohase täitmise tagajärjel, s.o kostja oli seisukohal, et

29.05.2008.a tasus ta veel viimase osa võlgnetavast summast. Kostja ei ole tõendanud, et ta

oleks ajavahemikul 29.05.2008.a kuni 25.06.2008.a (s.o täiendava tähtaja kestel) väljendanud

võlausaldajale oma lõplikku keeldumist ülejäänud võlgnevuse tasumisest. Seega oli

võlausaldajal õigus pöörduda enne aegumistähtaja möödumist kohtusse ja kostjal oli võimalik

esitada oma vastuväited nõudele kohtumenetluses. Vaidlus nõude suuruse üle kuulub

käesoleval juhul lahendamisele kohtumenetluses ning hageja nõude aegunuks lugemise

aluseks ei saa olla asjaolu, et kostja pidas ühepoolselt nõuet täies ulatuses täidetuks juba

29.05.2008.a seisuga.

8. Ringkonnakohus nõustub osaliselt apellandi seisukohaga, mille kohaselt on maakohus

jätnud andmata sisulise hinnangu kostja juhatuse liikme vande all antud ütlustele, mis on

TsMS § 229 lg 2 kohaselt tõendiks. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta kostja esitatud

kreeditarved nr 70733, 70301 ja 70744 (t lk 53-55), millega kostja soovis tõendada poolte

vahel kostja poolt kirjeldatud praktika olemasolu. Samas ei ole need möödalaskmised

ringkonnakohtu arvates toonud lõpptulemusena kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist.

Kostja (apellant) on oma juhatuse liikme vande all antud ütluste ning kreeditarvete nr 70733,

70301 ja 70744 (t lk 53-55) näol esitanud tõendid pooltevahelise praktika olemasolu kohta,

mille kohaselt kostja poolt tellitud kaup tarniti hageja õiguseelneja poolt kostja äriruumidesse,

kostja kontrollis seejärel saadetise sisu ja sorteeris saadud kauba, kvaliteetne kaup võeti

kasutusse ning ebakvaliteetne kaup tagastati tarnijale (hageja õiguseelnejale), mille kohta

hageja õiguseelneja vormistas kreeditarved. Hageja (vastustaja) ei ole aga sisuliselt niisuguse

praktika olemasolu vaidlustanud, vaid ka hageja enda poolt esitatud e-kirjavahetusest (t lk 8)

nähtub, et Welding Group OÜ ja kostja vahelises suhtes toimus pakendite tagastamist ning

sellisel juhul vormistati tagastatud kauba osas kreeditarved.

8.1. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi väited, mille kohaselt keeldus

Welding Group OÜ vaidlusaluste arvete põhjal üleantud kauba puhul järgimast poolte vahel

väljakujunenud praktikat ega koostanud vaatamata kostja palvetele kreeditarveid.

Kostja on esitanud kohtule kreeditarve-saatelehe nr 70733 (t lk 53), millest nähtub, et hageja

õiguseellane Welding Group OÜ on koostanud kreeditarve seonduvalt kostjale 25.06.2007.a

väljastatud arvega nr 70405. Kui arve-saatelehe nr 70405 alusel kuulus esialgu tasumisele

41 101,75 krooni, siis kreeditarvel on märgitud tagastatud kauba (vaakumkilekottide) kogused

ja tagasiarvestus, mille kohaselt kostjal tuli 25.06.2007.a arvel näidatuga võrreldes tasuda

11 297,30 krooni võrra väiksem summa.

8.2. Hageja on nimetatud kreeditarvele tuginenud oma nõude arvestuses. Nimelt nähtub

muuhulgas Welding Group OÜ poolt 12.03.2008.a koostatud maksegraafikult, et arvel nr

70405 näidatud summast kuulub tasumisele 29 804,45 krooni. Seega arvestas Welding Group

OÜ esialgsest summast 41 101,75 vastavalt kreeditarvel nr 70733 märgitule maha 11 297,30

krooni, saades lõplikuks tasumisele kuuluvaks summas 29 804,45 krooni. Sama summa on

võlgnevusena märgitud ka mõlemal kostja poolt edastatud saldokinnitusel.

Kuna asjas on dokumentaalselt tõendatud, et arve nr 70405 alusel üleantud kauba osas on

tehtud osaline tagasiarvestus, lasus kostjal koormis tõendamaks, et tagasiarvestust ei olnud

tehtud kogu faktiliselt tagastatud kauba ulatuses. Kostja ei ole esitanud niisuguseid tõendeid,

mis võimaldaks kohtul asuda seisukohale, et tegelikult tagastati arve nr 70405 üleantud

kaubast rohkem kui on näidatud kreeditarvel nr 70733. Kostja juhatuse liikme vande all antud

seletustest ei nähtu tagastatud kaupade konkreetseid koguseid.

8.3. Eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus tõendatuks ka kostja (apellandi) väiteid selle

kohta, et teise vaidlusaluse arve nr 70392 alusel üleantud kauba osas keeldus hageja

õiguseellane talle tagastatud ebakvaliteetse kauba osas õigustamatult tagasiarvestust tegemast.

Seega on asjas tõendatud arvete nr 70392 ja nr 70405 alusel kauba üleandmine ja kreeditarve

nr 70733 alusel kauba osalise tagastamise ulatus. Kostja ei ole tõendanud, et arvete alusel

vastuvõetud kaupa oleks tagastatud sellega võrreldes suuremas ulatuses ning et kostjal ei

oleks tekkinud kohustust tasuda arvetel näidatud võlgnevusi vastavalt hagiavalduses

märgitule.

9. Ringkonnakohtu arvates ei ole asjakohased apellandi väited selle kohta, et pooltevahelises

suhtes kuulus kohaldamisele proovimüügi regulatsioon (VÕS § 235 jj). Hageja õiguseellase ja

kostja vahelise lepingusuhte puhul oli tegemist tüüpilise äriühingute vahelise võlasuhtega

ning vaidlust ei ole selles, et kostja tellis hageja õiguseellaselt kaupa enda majandustegevuses

töötlemise ja edasivõõrandamise eesmärgil. Sellelaadse suhte puhul ei saa pidada

proovimüügi sätteid tüüpiliseks. Kostja ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu, mille

kohaselt anti kaup kostjale üle edasilükkava tingimuse alusel, mille kohaselt oli kostjal õigus

väljendada oma heakskiitu kauba kvaliteedi osas kauba eest tasumise teel ning muus osas

kostjal kauba eest tasumise kohustust ei tekkinud.

Õige ei ole apellatsioonkaebuses väidetu, nagu oleks maakohus kohaldanud pooltevahelisele

õigussuhtele jooksva arve regulatsiooni. Maakohtu otsuse põhjendustes puuduvad viited VÕS

§-de 203-205 kohaldamisele. Asjaolu, et maakohus on kasutanud ühel korral väljendit

„jooksva arve alusel“ ei anna alust väiteks, nagu oleks maakohus kohaldanud VÕS §§ 203-

205 ning et sellest tulenevalt oleks maakohus jõudnud asjas ebaõigele lõpptulemusele.

Asjasse ei puutu ka etteheide selle kohta, et maakohus on viidanud tsiviilasjas nr 2-08-78477

tehtud kohtulahendile. Tegemist on Viru Maakohtu jõustunud lahendiga, mille täistekst on

üldkättesaadav elektroonilise Riigi Teataja vahendusel.

10. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väidetega selle kohta, et kuigi

põhinõue ei ole aegunud, on osaliselt aegunud vastustaja viivisenõue. Maakohus on

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tulemusena jätnud selle asjaolu arvestamata.

Viivisenõude aegumise arvestamisel tuleb juhinduda TsÜS §-dest 144 ja 154. Kuna põhinõue

ise tuleneb pooltevahelisest lepingusuhtest, alluvad ka viivisenõuded tehinguliste nõuete

kolmeaastasele aegumistähtajale (TsÜS § 146 lg 1). Põhjendatud on seega apellandi

seisukoht, et hagejal ei ole alust nõuda kostjalt viivist enam kui kolme aasta ulatuses enne

hagi esitamist. Hagejal on seega võimalik nõuda viivist ajavahemiku eest 01.06.2008.a kuni

01.06.2011.a.

Seetõttu tuleb hageja poolt esitatud viivisearvestuse (t lk 11) puhul jätta arvestamata 4 esimest

rida, kuna need puudutavad ajavahemikku enne 01.06.2008.a. Kahe viimase rea puhul tuleb

arvestada viivist ajavahemiku eest 01.06.2008.a kuni 01.06.2011.a määraga 8 % aastas. Seega

on hageja viivisenõue põhjendatud summas 539,97 eurot ning ülejäänud 210,11 euro osas

tuleb viivisenõue jätta rahuldamata.

11. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud

menetluskulude jaotust. TsMS § 163 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega.

Hageja taotles kostjalt võlgnevuse väljamõistmist summas 2999,77 €, millest 2249,69 €

moodustas põhivõlgnevus ja 750,08 € viivis. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi summas

2789,66 €, s.o 93 % ulatuses, siis tuleb maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

jätta 93 % ulatuses kostja kanda ja 7 % ulatuses hageja kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/