1-09-5427/153 · Tartu Ringkonnakohus

1-09-5427

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kriminaalasja number

Kohtukoosseis

Kohtuistungisekretär

Kriminaalasi

Apelleeritud kohtuotsus

Apellatsiooni esitajad

Prokurör

Süüdistatav

Tartu Ringkonnakohus

15. november 2013, Tartu

1-09-5427

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Liina Tulit

JÜRI LUIGE (LUIK) süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de

1,2,3 ja § 3811 lg 1 järgi;

AARE SOSAARE (SOSAAR) süüdistus KarS § 209 lg

2 p-de 1,2,3 ja § 394 lg 2 p-de 1,3 järgi;

RAUL MARKOVI (MARKOV) süüdistus KarS § 209

lg 2 p-de 1,2,3 ja § 394 lg 2 p-de 1,3 järgi;

TURVAKOMPONENTIDE OÜ süüdistus KarS § 394

lg 4 järgi ja

OÜ CRESSIDA GRUPP süüdistus KarS § 394 lg 4

järgi

üldmenetluses

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 28. veebruari 2013

otsus

Vanemprokurör Ene Timmi, süüdistatava Jüri Luige

kaitsja advokaat Anne Vissak, süüdistatava Raul

Markovi kaitsja vandeadvokaat Rein Napa,

süüdistatava Aare Sosaare kaitsja vandeadvokaat

Kaspar Lind, süüdistatava OÜ Cressida Grupp kaitsja

vandeadvokaat

Aivar

Hint,

süüdistatava

Turvakomponentide OÜ kaitsja advokaat Aivar Kello,

kannatanu CCC OÜ kaitsja vandeadvokaat Andres

Lusmägi

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör

Ene

Timmi

Jüri Luik

Isikukood: XXX, elukoht: XXX, kodakondsus: Eesti,

kõrgharidus, emakeel: eesti keel, füüsilisest isikust

ettevõtja

Karistatus: kriminaalkorras karistatud kahel korral

Tõkend: elukohast lahkumise keeld

Kaitsja

Advokaat Anne Vissak

Aare Sosaar

Süüdistatav

Isikukood: XXX, elukoht: XXX; XXX, kodakondsus:

Eesti, kõrgharidus, emakeel: eesti keel, XXX AS

juhataja

Karistatus: kriminaalkorras karistamata

Tõkend: elukohast lahkumise keeld

Vandeadvokaat Kaspar Lind

Raul Markov

Isikukood:

XXX,

elukoht:

XXX;

kodakondsus:

Eesti,kõrgharidus, emakeel: eesti keel, ei tööta

Karistatus: kriminaalkorras karistamata

Tõkend: elukohast lahkumise keeld

Vandeadvokaat Rein Napa

Turvakomponentide OÜ

Äriregistri kood: XXX

Asukoha aadress: XXX

Põhitegevusala:

turvaseadmete

komponentide

hulgimüük

Karistatus: kriminaalkorras karistamata

Äriühingut esindab juhatuse liige Aare Sosaar

Advokaat Aivar Kello

OÜ Cressida Grupp

Äriregistri kood: XXX

Asukoha aadress: XXX

Põhitegevusala: liigitamata kaupade jaemüük

Karistatus: kriminaalkorras karistamata

Äriühingut esindab juhatuse liige Aare Sosaar

Vandeadvokaat Aivar Hint

S.S.

Isikukood: XXX, elukoht: XXX.

4. oktoober 2013

RESOLUTSIOON

2

Kaitsja

Süüdistatav

Kaitsja

Süüdistatav

Kaitsja

Süüdistatav

Kaitsja

Kolmas isik

Kohtuistungi toimumise aeg

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 2 tühistada Tartu Maakohtu 28.

veebruari 2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-5427 osaliselt, see on

Jüri Luige, Raul Markovi ja Aare Sosaare süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 1,2,3

järgi OÜ XXX kuriteoepisoodis;

Raul Markovi süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 1,2,3 järgi OÜ CCC

kuriteoepisoodis, talle KarS § 209 lg 2 p 1,2,3 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1

järgi mõistetud liitkaristuse osas.

Mõista Jüri Luik, Raul Markov ja Aare Sosaar KarS § 209 lg 2 p 1,2,3 järgi esitatud

süüdistuses OÜ XXX kuriteoepisoodis õigeks.

Mõista Raul Markov KarS 209 lg 2 p 1,2,3 järgi esitatud süüdistuses OÜ CCC

kuriteoepisoodis õigeks.

Mõista Jüri Luik ja Aare Sosaar süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1 järgi õigeks.

Süüdi tunnistada Jüri Luik ja Aare Sosaar KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi OÜ CCC

kuriteoepisoodis, jättes neile mõistetud karistused muutmata.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Jüri Luige, Raul Markovi ja Aare Sosaare kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Prokuröri, OÜ Turvakomponendid, OÜ Cressida Grupp ja kannatanu OÜ CCC

esindaja apellatsioonid jätta rahuldamata.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Rein Napa kaudu 739.20 eurot, sealhulgas käibemaks 123.20 eurot, advokaat Rein

Napale tema poolt Raul Markovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Raul Markovile advokaat Rein Napa poolt osutatud õigusabikulud ringkonnakohtus

739.20 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Sirje Must kaudu 1123.20 eurot, sealhulgas käibemaks 187.20 eurot, advokaat Anne

Vissakule tema poolt Jüri Luigele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Jüri Luigele advokaat Rein Napa poolt osutatud õigusabikulud ringkonnakohtus

1123.20 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In

Jure kaudu 1094.40 eurot, sealhulgas käibemaks 182.40 eurot, advokaat Aivar Kellole

tema poolt OÜ-le Turvakomponendid apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise

eest.

KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista OÜ-lt Turvakomponendid

menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest 1094.40

eurot riigituludesse.

3

OÜ-l Turvakomponendid tasuda väljamõistetud summa

Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr

221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858

ning selgitus „OÜ Turvakomponendid 1-09-5427 kohtukulud“.

Välja

maksta

Advokatuurile

eraldatud

eelarveliste

vahendite

arvelt

OÜ

Advokaadibüroo Simson ja Variku kaudu 2400 eurot, sealhulgas käibemaks 400 eurot,

advokaat Andres Simsonile tema poolt OÜ-le Cressida Grupp apellatsioonimenetluses

riigi õigusabi osutamise eest.

KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista OÜ-lt Cressida Grupp

menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Andres Simsoni poolt osutatud õigusabi eest

2400 eurot riigituludesse.

OÜ-l Cressida Grupp tasuda väljamõistetud summa

Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr

221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „OÜ

Cressida Grupp 1-09-5427 kohtukulud“.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud

ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 28.02.2013 otsusega tunnistati Jüri Luik süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2, 3

järgi ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

Samuti tunnistati J. Luik süüdi KarS § 3811 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 4

kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti J. Luigele liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 1 aasta

vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga.

KarS § 73 alusel määrati, et tingimisi jäetakse mõistetud vangistus kohaldamata ja seda ei

pöörata täielikult täitmisele, kui J. Luik 3 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut

tahtlikku kuritegu.

Sama otsusega tunnistati KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi süüdi Aare Sosaar ning talle

mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust.

Samuti tunnistati A. Sosaar süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 1, 3 järgi, mille eest mõisteti talle

karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Sosaarele liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 2 aastat 6

kuud vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga.

KarS § 73 alusel määrati, et tingimisi jäetakse mõistetud vangistus kohaldamata ja seda ei

pöörata täielikult täitmisele, kui A. Sosaar 4 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut

tahtlikku kuritegu.

4

Sama otsusega tunnistati KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi süüdi Raul Markov ning talle

mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

Samuti tunnistati R. Markov süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 1, 3 järgi, mille eest mõisteti talle

karistuseks 2 aastat vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti R. Markovile liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 2 aastat

vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga.

KarS § 73 alusel määrati, et tingimisi jäetakse mõistetud vangistus kohaldamata ja seda ei

pöörata täielikult täitmisele, kui R. Markov 3 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut

tahtlikku kuritegu.

Sama otsusega tunnistati Turvakomponentide OÜ süüdi KarS § 394 lg 4 järgi ning mõisteti

karistuseks 20 000 eurot.

Sama otsusega tunnistati süüdi OÜ Cressida Grupp KarS § 394 lg 4 järgi ning mõisteti

karistuseks 30 000 eurot.

J. Luik, A. Sosaar ja R. Markov anti kohtu alla süüdistatuna selles, et nad eelneval

kokkuleppel suure varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige

ettekujutuse loomise teel petsid 2005. aastal Tallinnas OÜ-lt XXX välja 1 504 541 krooni

väärtuses pürotehnilisi tooteid, milleks kooskõlastatult tegutseti alljärgnevalt: Eesmärgiga

saada oma valdusesse pürotehnilisi tooteid nende eest tasumata, pakkus R. Markov OÜ XXX

juhatuse liikmele P.L. ule võimalust teenida kiiresti ja kerge vaevaga kasumit. Selleks pidi

OÜ XXX R. Markovi soovitusel kasutama pürotehniliste toodete käitlemiseks vajalikku

tunnistust ja õigusi omava J. Luik teenuseid ja ostma OÜ-st Eesti Ilutulestikud pürotehnilisi

tooteid, kusjuures P.L. us loodi pettekujutlus selles, et kaubale on juba leitud ka ostja OÜ

Pariisi Tuled näol, kuigi tegelikult ei olnud OÜ Pariisi Tuled pürotehnilise kauba ostusoovi

avaldanud ja puudus kavatsus OÜ-le XXX kauba eest tasuda. R. Markovi soovituse kohaselt

sõlmis OÜ XXX J. Luige kui pürotehniku litsentsi omava isikuga 28.06.2005 koostöölepingu

mille kohaselt lepiti kokku, et J. Luik osutab OÜ XXX nimel kolmandatele isikutele teenuseid

pürotehniliste toodete käitlemise alal ning 01.09.2005 volitas OÜ XXX J. Luike korraldama

pürotehniliste toodete tolli- ja kaubaveodokumentide allakirjutamist, veoste saatmist ja

vastuvõtmist, pürotehniliste toodete hoidmist ja hoidmise korraldamist ning eelnimetatuga

seotud dokumentide saamist ja esitamist. Uskudes J. Luige ja R. Markovi poolt öeldut, sõlmis

OÜ XXX 28.06.2005 lepingu pürotehniliste toodete kogumaksumusega 1 504 541 krooni

ostmiseks OÜ-lt Eesti Ilutulestikud ning 01.07.2005 tasus kauba eest eelnimetatud summa.

30.08.2005 leppis A. Sosaar OÜ Lõhketöödega kokku lepingu sõlmimises laopinna

rentimiseks pürotehniliste toodete hoiustamiseks OÜ Cressida Grupp nimele, 09.09.2005

võttis J. Luik OÜ XXXi volituse alusel esimese osa kaubast OÜ-lt Eesti Ilutulestikult vastu

ning toimetas selle A. Sosaare poolt kokku lepitud OÜ Cressida Grupp poolt renditud

laopinnale Harju maakonnas Jõelähtme vallas Võerdla külas, millega sai OÜs Cressida Grupp

prokuristina tegutsev A. Sosaar pürotehnilise kauba oma valdusesse ning omastas selle, saades

seeläbi varalist kasu. Seejärel teatasid J. Luik ja R. Markov P.L. ule, et OÜ Pariisi Tuled ei

tasu enne, kui kogu kaup on käes. 29.09.2005, kui saabus ka teine osa kaubast, toimetati ka

see OÜ Cressida Grupp laopinnale ning J. Luik ja R. Markov teatasid P.L. ule, et

müügilepingu sõlmimine OÜ-ga Pariisi tuled toimub 30.09.2005, seejärel aga, et kaupa ei

jõutud komplekteerida ja tehing lükkub edasi. 03.10.2005 aga teatas R. Markov P.L. ule, et

kauba eest tasub hoopis OÜ Turvakomponendid ja kaup on hoiul OÜ Lõhketööd laos.

Süvendamaks P.L. us veendumust, et kaubale on endiselt olemas ostja, vormistas A. Sosaar

Turvakomponentide OÜ juhatuse esimehena OÜ-le XXX adresseeritud, 8. septembri 2005

kuupäeva kandva tellimuse nr 1506252, milles palub müüa 1,5 miljoni krooni eest

5

pürotehnilisi tooteid Turvakomponentide OÜ-le, lubades samas OÜ-le XXX tasuda lisaks

vahendustasu 250 000 krooni. Süvendamaks kannatanus ja uurimisorganites veendumust, et

pürotehnilise kauba eest on kavas ka tasuda, kanti Turvakomponentide OÜ nimelt 04.10.2005

OÜ-le XXX üle saadaolevast 1 750 000 kr suurusest summast kolme maksekorraldusega

5239,20 kr,1284 kr ja 231.12 kr. Tegelikult puudus A. Sosaarel, J. Luigel ja R. Markovil

kavatsus OÜle XXX pürotehniliste toodete eest tasuda juba enne P.L. uga läbirääkimistele

asumist ja eesmärgiks oli saada kaup kätte ise selleks raha kulutamata. Kelmuse teel saadud

kaup realiseeriti OÜ Cressida Grupp poolt ning ülejäänud raha jäeti OÜle XXX tasumata,

saades varalist kasu 1 504 541 krooni;

Samuti anti J. Luik, A. Sosaar ja R. Markov kohtu alla süüdistatuna selles, et nad eelneval

kokkuleppel suure varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige

ettekujutuse loomise teel petsid OÜ-lt CCC 1 500 008,36 krooni väärtuses pürotehnilisi

tooteid, milleks kooskõlastatult tegutseti alljärgnevalt:

2007. aastal mais Võru linnas eesmärgiga saada oma valdusesse pürotehnilisi tooteid nende

eest tasumata, pakkus J. Luik OÜ CCC juhatuse liikmele T.J. le võimalust teenida kiiresti ja

kerge vaevaga kasumit. Selleks pidi OÜ CCC ostma OÜ-lt Eesti Ilutulestikud pürotehnilisi

tooteid Space Inferno koodidega 285 A ja 285 B kogumaksumusega 1 500 008,36 krooni ning

seejärel müüma kogu kauba edasi OÜ-le Turvakomponendid, mille juhatuse liikmeteks olid

A. Sosaar ja R. Markov. T.J. veenmiseks selles, et kaubale on juba leitud ka ostja, loodi

pettekujutlus riski puudumises tehingu teostamisel sellega, et A. Sosaar saatis OÜ-le CCC

15.05.2007 kirjaliku ostusoovi, millega kinnitas, et OÜ Turvakomponendid soovivad osta

Space Inferno patareisid 1875 tükki, hinnaga 1 toode 1200 krooni, so pürotehnilist kaupa

kokku 2, 25 miljoni krooni eest. Tegelikult puudus A. Sosaarel, J. Luigel ja R. Markovil

kavatsus OÜ-le CCC pürotehniliste toodete eest tasuda ja eesmärgiks oli saada kaup kätte ise

selleks raha kulutamata, samuti puudus OÜ-l Turvakomponendid võimalus tasuda kauba eest,

kuna ettevõttel puudusid selleks rahalised vahendid (2006 aasta majandusaasta aruande

kohaselt oli omakapital – 1 070 460 kr. Eksimusse viidud T.J. ostis 21.05.2007.a. OÜ-lt Eesti

Ilutulestikud 1875 tükki pürotehnilist toodet kogumaksumusega 1 500 008,36 krooni.

Eesmärgiga mitte kaotada kontrolli väärtusliku kauba üle organiseeris T.J. 21.05.2007

pürotehniliste toodete veo Tallinnast OÜ Eesti Ilutulestikud laost Võrru Kaitseliidule

kuuluvasse lattu. Kuna Kaitseliidu Võru maleva ladu ei vastanud pürotehniliste toodete

käitlemise eeskirjadele, teatas J. Luik T.J. le, et kaupa on võimalik hoida ostja OÜ

Turvakomponendid laos Harju maakonnas Jõelähtme vallas Võerdla külas ning 26.05.2008

organiseeriski J. Luik kogu kauba toimetamise eelnimetatud A. Sosaarega seotud ettevõtte

OÜ Cressida Grupp poolt renditavale laopinnale, kinnitades, et kauba eest koheselt ka

tasutakse. Samas jätsid A. Sosaar, R. Markov ja J. Luik ettekavatsetult saadud kauba eest

OÜ-le CCC tasumata, omastasid OÜ-le Turvakomponendid üle antud kauba ja realiseerisid

koos eelnimetatud pürotehnilised tooted, saades nende müügist ise varalise kasu, millise

käitumisega on kannatanule OÜ-le CCC põhjustatud suur varaline kahju vähemalt 1 500

008,36 krooni.

A. Sosaar, R. Markov, Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp anti kohtu alla veel

selles, et nad grupis Eesti Vabariigis eesmärgiga varjata kelmuse toimepanemise tulemusena

saadud suures ulatuses vara, s.o 2007 mais Võrus OÜ-lt CCC OÜ-le Turvakomponendid välja

petetud pürotehniliste toodete kogumaksumusega 1 500 008,63 krooni, tegelikku omanikku,

varaga seotud õigusi ja ebaseaduslikku päritolu, sõlmisid A. Sosaar ja R. Markov ettevõtteid

OÜ Turvakomponendid (juhatuse liikmed Raul Markov, Aare Sosaar) ja OÜ Cressida Grupp

(juhatuse liige, asutaja ja osanik S.S. , prokurist Aare Sosaar) kasutades lepinguid, millistega

muundas kelmuse teel saadud vara omanikuks OÜ Cressida Grupp, varjas OÜ CCC

6

õigusi pürotehnilistele toodetele ja nende eest saadavale tasule ning varjas kauba

ebaseaduslikku päritolu alljärgnevalt:

28. mai 2007 vormistati hoiuleping nr 070528, mille A. Sosaar allkirjastas OÜ Cressida

Grupp prokuristina kui kelmuse teel saadud pürotehnilise kauba hoiulevõtja ning R. Markov

OÜ Turvakomponendid juhatuse liikmena kui hoiuleandja. Sõlmitud hoiulepingu p 2.1 ja 2.2

kohaselt määrati kauba hoidmise tasuks mitte vähem kui 25 000 kr + käibemaks, so 29 500 kr

kuus, kusjuures hoiutasu võidakse tasuda pürotehniliste materjalidega ja arvestusega, mille

kohaselt 1 kast (sisaldab 2 patareid) võrdub 400 krooni. Lepingu lisa 1 kohaselt anti üle kokku

1553 tk „Space Inferno“ patareisid. Nimetatud lepingu kohaselt muundati lepingus märgitud

7-kuulise hoiutähtaja (28.05.2007 – 31.12.2007) jooksul kelmuse teel

OÜ

Turvakomponendid valdusesse saadud 1032,5 patarei „Space Inferno“ omanikuks läbi

hoiutasu OÜ Cressida Grupp.

16.11.2007 vormistati kokkulepe (OÜ Cressida Grupp nimelt allkirjastanud A. Sosaar ja

Turvakomponentide OÜ nimelt R. Markov), mille kohaselt volitab Turvakomponentide OÜ

OÜ-d Cressida Grupp realiseerima pürotehnilist kaupa, kusjuures Turvakomponentide OÜ

tasub selle eest OÜ-le Cressida Grupp 20% kelmuse teel saadud pürotehnilise kauba

realiseerimise käibest ning vajadusel on realiseerimistasu võimalik maksta kaubaga juba

eeltoodud hoiulepingus märgitud hindu arvestades. Samuti võttis 16.11.2007 lepingu alusel

OÜ Cressida Grupp endale kohustuse tasuda OÜ-le Tallinna Õigusbüroo Turvakomponentide

OÜ eest teenustasu 15 000 krooni kuus (lisandub käibemaks), tehes seda vajadusel

pürotehnilise kaubaga. Nimetatud lepingu kohaselt muundati kelmuse teel saadud

pürotehniliste toodete omanikuks OÜ Cressida Grupp.

Eesmärgiga hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest, koostas A. Sosaar koos R.

Markoviga 15.veebruaril 2008 kuupäeva kandva kirja „Tasaarvelduste teostamine“ FIE J.

Luigele ja sama kuupäevaga „Kinnituse tasaarvelduste teostamiseks“, milliste dokumentide

alusel pidid J. Luik, R. Markov ja OÜ CCC üks juhatuse liikmetest S.S. allkirjastama

kokkuleppe selles, et OÜ-lt CCC OÜ-le Turvakomponendid poolt pürotehniliste toodete

üleandmise ja Jüri Luige varasemate võlgnevuste tulemusena jäävad OÜ CCC ja FIE J. Luik

hoopis solidaarvõlgnikeks Turvakomponentide OÜ ees. Vaatamata A. Sosaare ja R. Markovi

korduvatele nõudmistele kinnitus allkirjastada, S.S. ja Jüri Luik seda siiski ei teinud. OÜ-lt

CCC kelmuse teel saadud vara OÜst Turvakomponendid OÜ-le Cressida Grupp üleandmise ja

sellega toimingute sooritamise eesmärk ja tagajärjeks oli lõpptulemusena selle vara tegeliku

omaniku, õiguste ning ebaseadusliku päritolu varjamine. OÜlt CCC väljapetetud III klassi

pürotehniliste toodete kogumaksumusega 1 500 008,63 krooni müük teostati OÜ Cressida

Grupp nimelt.

Veel süüdistati J. Luike selles, et ta, olles 06.04.2004 registreerinud ennast Maksu– ja

Tolliameti Lõuna Maksukeskuses füüsilisest isikust ettevõtjana, tegutsedes Võru linnas Paju

tn 14 ning olles nimetatud kuupäevast alates raamatupidamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt

raamatupidamiskohuslane ning kohustatud täitma raamatupidamise seaduse § 4 sätestatud

raamatupidamise korraldamise põhinõudeid, s.o korraldama raamatupidamist nii, et oleks

tagatud

aktuaalse,

olulise,

objektiivse

ja

võrreldava

informatsiooni

saamine

raamatupidamiskohustuslase

finantsseisundist,

majandustulemusest

ja

rahavoogudest;

dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; säilitama raamatupidamise dokumente, ning

lisaks pürotehnikuna kohustatud täitma Lõhkematerjalideseaduse § 54 lg 2 nõudeid, rikkus

teadvalt oma tegevuse kestel alates 15.03.2007 nimetatud raamatupidamise korraldamise

nõudeid - jättis korraldamata oma raamatupidamise, millega oleks tagatud aktuaalse, olulise,

objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine tema finantsseisundist, majandustehingutest

ja rahavoogudest, jättis tegelikult teostatud majandustehingud dokumenteerimata, sealhulgas

jättis pidamata arvestust III klassi kuuluvate pürotehniliste toodete

sissetulekute ja

7

väljaminekute kohta, millega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine FIE Jüri Luige

varalisest seisundist.

I Jüri Luige süüdistus KarS § 3811 lg 1 järgi

J. Luik

tunnistas

maakohtus,

et

tegutses

FIE-na.

Süüdistatava

sõnul

oli

tal

raamatupidamisdokumendid olemas kuni tulekahjuni (toimiku materjalide põhjal 03.07.2008).

Raamatupidamisdokumente J. Luik ei taastanud ja ta tunnistas kohtus, et see oli tema viga.

Samuti tunnistas J. Luik, et ta ei esitanud süüdistuses nimetatud perioodil raamatupidamise

aastaaruannet.

Maakohus asus seiskohale, et J. Luige süü on tõendamist leidnud eelkõige revisjoniaktiga (k

12 lk 122-144), millest nähtub, et J. Luigel ei olnud revisjoni käigus esitada ühtegi

raamatupidamisdokumenti. Revisjoniaktis on märgitud, et J. Luik on deklareerinud

ettevõtluse kulusid vähem kui tema nimele esitatud arvete kohaselt oleks võinud eeldada.

Tulude osas on aktis muuhulgas välja toodud, et 2007 on J. Luik jätnud tulude hulgas

deklareerimata vähemalt 47 000 krooni. Revisjoni tulemusel selgus, et FIE J. Luik on nii

2005, 2006 kui ka 2007 esitanud tuludeklaratsioonides valeandmeid, jättes deklareerimata osa

ettevõtluse kuludest ja tuludest. Samuti ilmnes revisjoni käigus, et J. Luik ei ole pidanud enda

maksustatava tulu kohta korrektset arvestust, millega on rikkunud TuMS § 36 lg 2 sätteid,

mille kohaselt seadus kohustab maksumaksjat pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil,

et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed.

Revisjoniaktis on välja toodud, et tuludeklaratsioonides valeandmete esitamisega on J. Luik

hoidnud kõrvale ettevõtlustulult sotsiaalmaksu maksmisest. Samuti on J. Luik jätnud täitmata

KMS § 3 lg 4 p 1 sätestatud kohustusi, jättes käibemaksu arvestamata ja tasumata. J. Luik ei

esitanud maksuhaldurile ka käibedeklaratsioone. Revisjoniakti alusel saab teha konkreetse

järelduse selle kohta, et J. Luik jättis korraldamata oma raamatupidamise, millega oleks

tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine tema

finantsseisundist, majandustehingutest ja rahavoogudest. Samuti kajastab revisjoniakt seda, et

J. Luik jättis pidamata arvestust III klassi kuuluvate pürotehniliste toodete sissetulekute ja

väljaminekute kohta.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohtu hinnangul tõendamist, et aastatel 2005-2007 rikkus J.

Luik

teadvalt

raamatupidamise

korraldamise

nõudeid,

jättes

korraldamata

oma

raamatupidamise, mis seisnes selles, et ta jättis dokumenteerimata osa majandustehingud, ei

pidanud arvestust III klassi kuuluvate pürotehniliste toodete sissetulekute ja väljaminekute

kohta,

millise

käitumisega

oluliselt

raskendas

ülevaate

saamist

tema

kui

raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. J. Luik kinnitas kohtus, et ta teadis, kuidas

oleks tulnud raamatupidamist korraldada, kuid jättis selle nõuetekohaselt tegemata. Kohus

asus seisukohale, et J. Luik on tegutsenud kaudse tahtlusega, sest ta pidi pidama võimalikuks,

et sellisel moel raamatupidamise korraldamine ja nõutavate toimingute tegemata jätmine võib

kaasa tuua olukorra, kus tema varalise seisundi kindlakstegemine on oluliselt raskendatud.

II Jüri Luige, Aare Sosaare ja Raul Markovi süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 1,2,3 järgi

Maakohus leidis, et käesolevas kriminaalasjas on tõendatud nii J. Luige, A. Sosaare kui ka R.

Markovi puhul kõik kelmuse objektiivse teokooseisu tunnused. Muuhulgas on kohtu

arvamuse kohaselt tõendamist leidnud ka varakäsutus, millega kannatanud tekitasid endale

varalise kahju.

8

Kohus nõustus prokuröri poolt süüdistuskõnes avaldatud seisukohaga, et kahe kelmuse

episoodi puhul on täheldatav enamuse asjaolude kokkulangevus. Maakohus leidis, et

käesolevas kriminaalasjas saab läbi modus operandi tuvastada teo toimepanijate tegude

eesmärke ja tähendusi, kusjuures tegemist ei ole tavapärase äritegevusega või sellest tekkinud

võlasuhetega, tegemist oli juba eelnevalt planeeritud kavatsusega saada äriühingutelt kätte

kaup ja mitte tasuda selle eest ning erinevaid vahendeid kasutades varjata kohustust tasuda

kauba eest. Kohtu arvates ei ole vaidlust ka selle üle, et mõlemas tehingutes tegutsesid koos J.

Luik, R. Markov ja A. Sosaar. Küsimus on pigem selles, milline oli iga üksiku isiku roll.

Kaastäideviimise korral on oluline, et kõik kaastäideviijad valitsevad tegu, kuid mitmetes

Riigikohtu lahendites (näi 3-1-1-15-08) on rõhutatud, et iga kaastäideviija ei pea sealjuures

aga vahetult petma kannatanut. Kohus on uuritud tõendite põhjal veendumusel, et nii OÜ

XXX kui ka OÜ CCC episoodides valitsesid tegu kõik kolm süüdistatavat, kuid igal neist oli

oma konkreetne roll, mida kirjeldas kohtus süüdistatav J. Luik.

Eelkõige tõendavadki maakohtu hinnangul kelmuste toimepanemist kannatanu OÜ XXXi

esindaja P.L. u ja tunnistaja T.J. (OÜ CCC) ütlused. Samas pidas kohus vajalikuks rõhutada,

et nimetatud isikute poolt kajastatud ütlustega on olulises osas kooskõlas süüdistatava J. Luige

poolt kohtus antud ütlused. Kohus nõustus prokuröri poolt välja toodud järgmiste asjaoludega.

Mõlemad eespool viidatud isikud räägivad ühtmoodi, et nende tuttav (vastavalt P.L. ule R.

Markov ja T.J. le J. Luik) pakkus neile riskivaba ja suurt tulu toovat tehingut pürotehniliste

toodetega, kus Hiinast saab läbi Eesti Ilutulestike osta kaupa, mis suure vaheltkasuga edasi

müüakse, et kindel ostja Pariisi Tulede näol on olemas, et hinnad on reaalsed. Kannatanutele

edastati kirju ja meile, mis kinnitasid hindade paikapidavust ja kindlat ostusoovi ning mõlemad

kannatanud võtsid kauba ostmiseks ca 1,5 miljoni krooni suuruse laenu. Samuti kinnitavad

mõlemad isikud, et pürotehniliste toodete käitlejaks, kauba liikumise ja ostu-müügi

korraldajaks oli J. Luik, kellele olid antud äriühingute poolt vastavad volitused. P.L. ja T.J. on

mõlemad selgitanud kohtus, et J. Luigele oli seatud tingimuseks ka see, et kaup jääb Eestis

XXXi ja CCCi omandusse ja antakse ostjale üle alles raha tasumisel. P.L. ja T.J. olid

teadlikud sellest, et raha tasumine toimub OÜ Turvakomponendid poolt ja neil lasti teha

vastav arve. Samamoodi sarnaselt kadus aga ka kaup peale Hiinast Eestisse saabumust,

õigemini, kaup toimetati Maardu lattu. Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et sellest hetkest kui

kaup oli toimetatud kindlasse kohta, s.o A. Sosaare hallatavale laopinnale, jäid kannatanute

esindajatele kättesaamatuks ka J. Luik ning R. Markov. Ja seejärel teatas A. Sosaar, et Maardu

lattu toodud kaup on temaga seotud OÜ Cressida Grupp oma. Mõlemas episoodis ei makstud

kauba eest, ega üritatudki kaupa tagastada.

Kannatanu esindaja P.L. u ütlustega on tõendamist leidnud asjaolu, et nii R. Markov kui ka J.

Luik kinnitasid riski puudumist seetõttu, et on olemas kauba ostja. Esmalt viidati ostjana

äriühingule Pariisi Tuled, kuid hiljem kinnitati, et tehing toimub läbi Turvakomponendid OÜ.

Samalaadseid ütlusi andis kohtus ka T.J. . T.J. avaldas kohtus ka seda, et A. Sosaar kinnitas

talle nii telefoni teel kui ka elektronposti teel, et tegemist on kindla ostjaga. Kohus pidas

vajalikuks rõhutada, et riski puudumises ja kindla ostja olemasolus veendi nii P.L. ku kui ka

T.J. enne kauba reaalset saabumist. Kohtutoimiku köites 1 tl 114 asuval dokumendil on A.

Sosaar oma allkirjaga kinnitanud OÜ-le XXX, et Turvakomponendid OÜ on pürotoodete

ostjaks. Ristküsitlusel A. Sosaar kinnitas omapoolse allkirja andmist dokumendile. Kohus ei

pea aga usutavaks põhjendust, mida A. Sosaar esitas, st seda, et ta andis allkirja vaid J. Luige

palvel, ise asjasse süvenemata. A. Sosaare isikut iseloomustab nii äritegevuses kui ka elulistes

küsimustes pigem soov olla kõigi asjadega kursis ja hallata informatsiooni. Tema väga head

mälu ja loogilist mõtlemist kajastab ka kohtuistungi protokoll tema ristküsitlemises osas.

Eeltoodust tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et A. Sosaar andis J. Luige ja R. Markovi palvel

9

sellisele dokumendile allkirja asjasse süvenemata. Eeltoodu annab kooskõlas muude asja

kohta kogutud tõenditega aluse seisukohaks, et A. Soosaar väljendas oma eelpool kirjeldatud

tegevusega selget tahet mõjutada kannatanut tegema tema poolt soovitud varakäsutust.

R. Markov kinnitas kohtus, et tema realiseeris OÜ-st CCC saadud kauba. Kohtu poolt uuritud

pürotoodete kasutamisjuhised ja lepingud kinnitavad asjaolu, et kauba tegelik müük ei kajastu

dokumentides tõelevastavalt, muuhulgas tunnistaja Kuusikule (kd 2 tl 209-210) müüdud

dokumentide kohaselt müüdi talle 8 tk, kuid ristküsitlusel kinnitas tunnistaja kinnitab 2 tk

ostmist. Läbiotsimisel on leitud Space Inferno patareide müüki kajastavaid dokumente. R.

Markov kinnitas kohtus, et kauba müügist saadud raha kandis ta üle A. Sosaarele ja nimetatud

fakti kinnitavad ka pangaülekandeid kajastavad tõendid. Kannatanutelt läbi kelmuse saadud

pürotehnilisi tooteid realiseeris tema enda sõnul ka J. Luik ning tasus nii OÜ-le Cressida

Grupp, Turvakomponentide OÜ või A. Sosaarele. J. Luik kinnitas kohtus, et ta sai kauba väga

soodsalt kätte ning sai selle kallimalt edasi müüa. Süüdistuses ei ole viidatud konkreetsele

varalise kasu summale ja kogutud tõendite põhjal pole seda ka võimalik kohtul välja tuua.

Samas on süüdistatavate endi ütlustest nähtav, et kõik kolm süüdistatavat said varalist kasu.

Maakohus leidis, et J. Luik on kohtus andnud tõeseid ja usaldusväärseid ütlusi. J. Luige

ütlused ei ole läbi kriminaalmenetluse olnud ühetaolised, kuid kohus pidas usutavaks J. Luige

poolt kohtus esitatud põhjendusi selle kohta, miks ta kohtueelsel uurimisel rääkis teisti. J.

Luik kinnitas kohtus, et tema ja R. Markovi poolt OÜ-ga XXX esialgu planeeritud

kasumlikust tavalisest pürotehingust kasvas A. Sosaare tahtel välja hoopis kavatsetud kelmus.

Samuti kinnitas J. Luik, et just A. Sosaar otsustas 2007 kiiret ja kerget teenimisvõimalust

korrata ja kaasas nad uude petuskeemi CCCiga. Kohus pidas eluliselt usutavaks ka põhjusi,

miks J. Luik ja R. Markov A. Sosaare soovide kohaselt käitusid. J. Luik selgitas ristküsitlusel,

et ta oli A. Sosaarest sõltuv seoses Võru majaga, milles ta elas. Ka R. Markov kinnitas kohtus,

et ta oli ja on ka käesoleval ajal A. Sosaarele võlgu. Lisaks sellele on ta A. Sosaare äriühingu

töötaja ja tema alluv. J. Luik seletas ka seda, et kuna maja, milles ta elas ja mis oli suures

summas kindlustatud, maha põles, siis saab ta nüüd rääkida ilma hirmuta asjadest nii nagu

need toimusid.

A. Sosaare roll CCC OÜ episoodis avaneb taas läbi J. Luige ütluste, kes kinnitas, et A.

Sosaare plaan tema enda sõnade kohaselt oli see, et kui CCC müüb A. Sosaare ettevõttele

kauba, siis selle eest ei maksta ja asja juriidiline pool jääb tema hoolde.

J. Luige ütlusi selle kohta, et nemad R. Markoviga täitsid A. Sosaare nõudmisi ja soove

kinnitavad ka jälitustoimingutega kogutud tõendid, millised omakorda kinnitavad, et J. Luige

poolt kohtus antud ütlused on usaldusväärsed. Ka J. Luige ütlusi selle kohta, et A. Sosaar

surus talle peale igasuguseid erinevaid kokkuleppeid ja võlgu kinnitavad samuti

jälitustoimingu protokollid. Süüdistatavate vahel peetud kõnede salvestised kinnitavad

kohtule seda, kuidas kogu tegevust juhib A. Sosaar, kes pakub järjest välja uusi ideid,

planeerib kohtuvaidlusi ja kokkuleppeid eesmärgiga vabaneda kriminaalvastutusest.

Kannatanute ja Jüri Luige ütluste ning jälitustoimingutega kogutud tõenditele lisaks

kinnitavad süüdistatavate süüd nii kelmuste kui ka hiljem käsitletava rahapesu

toimepanemises ka tunnistajate ütlused. Kohus on seisukohal, et prokuröri poolt väljatoodud

ja ka valdavalt käesolevas kohtuotsuses kajastatud kõned ilmestavad vägagi hästi

süüdistatavate tegelikke plaane, tegevusi ja eelkõige toimepanijate tahtlust.

10

Kohus pidas vajalikus märkida ka seda, et pettuslik tegu, mis viis kannatanud varakäsutuseni

ei olnud mitte laenude võtmine vaid arvete alusel kauba müümine Turvakomponentide OÜ-le.

Seda, et arvete alusel polnud aga Turvakomponentide OÜ-l plaani maksta, tõendavad Jüri

Luige ütlused ning süüdistatavate endi tegevus, mida kohus on pikalt käesoleva kriminaalasja

raames analüüsinud.

Käesolevas kriminaalasjas leidis maakohtu hinnangul tõendamist, et J. Luik, A. Sosaar ja R.

Markov lõid kannatanutele OÜle XXX ja OÜ CCC (nende esindajatele P.L. ule ja T.J. le)

tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse pürotehnilise kauba ostu-müügi asjaolude kohta ja

kannatanud sattusid eksimusse. Eksimus seisnes selles, et kokku lepitud tingimused ja

tegelikud asjaolud ei langenud ühte, kuid kannatanuid veendi, et süüdistatavad omavad tahet

pürotehnilise kauba ostuks ja soovivad kauba eest tasuda vastavaltesitatud arvetele. Kohus

leidis, et kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõendid kinnitavad, et J. Luik, A. Sosaar ja R.

Markov ei kavatsenud XXX OÜ-le ja CCC OÜ-le viimase poolt esitatud arvete alusel

pürotehnilise kauba eest tasuda. Kohus analüüsis tõendeid ning jõudis veendumusele, et kõik

kolm süüdistatavat tegutsesid otsese tahtlusega.

Kelmus oli lõpule viidud hetkest, mil pürotehniline kaup jõudis Maardu lattu, A. Sosaare

käsutusse, Cressida Grupp OÜ poolt kasutatavale laopinnale. Sellest hetkest alates oli kaup

süüdistatavate valduses ja nad olid saanud seeläbi varalist kasu.

III Aare Sosaare, Raul Markovi süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 1,3 järgi ning

Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp süüdistus KarS § 394 lg 4 järgi

Maakohus leidis, et asjas kogutud tõendid kogumis kinnitavad, et A. Sosaar koos R.

Markoviga, tegutsedes Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp esindajatena ja nende

nimel grupis panid toime suures ulatuses rahapesu.

Maakohus asus seisukohale, et varaga tehtud toimingud olid kantud soovist näidata vara

Cressida Grupp OÜ-le kuuluva varana ja tegeliku omaniku ning tema õiguste varjamine oli

kesksel kohal. Kohtule esitati hulgaliselt kõikvõimalikke tasaarvelduste projekte, kirju jm

tõendeid selle kohta, et kauba väärtus oli kordi madalam kui hind, mis selle eest arvetel

kajastus. Kogumis viitavad kõik kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid ja T.J. , J. Luige

ning enamike tunnistajate ütlused sellele, et tegevuse eesmärgiks oli näidata vara Cressida

Grupp OÜ varana ning tekitada olukord, kus OÜ-l CCC polnud õigust saada tagasi ei vara ega

ka raha. Subjektiivsest küljest on tegemist süüdlaste poolt otsese tahtlusega, mida tõendavad

süüdistatavate reaalsed tegevusaktid, omavahelised kõned ja tunnistajate ütlused.

Kuritegeliku tegevuse all mõeldakse eelkuriteo toimepanemist. Eeltoodust tulenevalt on

oluline, et oleks tuvastatud eelkuriteo sündmus. Käesoleva kohtuotsusega tuvastas kohus, et J.

Luik, A. Sosaar ja R. Markov panid toime kelmuse OÜ CCC vastu, mille tulemusena said

nimetatud äriühingult varana pürotehnikat, mida saab vaadelda nn „saastunud varana“.

Rahapesu puhul on oluline, et see nn „saastatus“ kandub edasi väärtuse kandjaid pidi. See on

rahapesu olemuslikuks tunnuseks, mis väljendub selles, et vara vorm muutub ühest väärtuse

kandjast teiseks ja sellega koos kandub edasi ka vara „saastatus“. Kohus nõustus prokuröri

poolt avaldatud seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavad läbi nende poolt

koostatud paberite varjanud seda, et tegelikult oli OÜ Cressida Grupp laos hoiustatud

pürotehniliste toodete omanikuks OÜ CCC. Kaupa presenteeriti Tehnilise Järelevalve

Inspektsioonile kui OÜ Cressida Grupp poolt hoiutasuna ja kauba müügi eest tasuna saadut,

11

seega kui täiesti seaduslikult omandatut. Seeläbi muudeti pürotehnilised tooted ühest väärtuse

kandjast teiseks – kuriteo läbi saadust seaduslikul alusel omandatuks.

IV Kohtu seisukoht prokuröri taotluse osas lõpetada Jüri Luige osas kriminaalmenetlus

KrMS § 202 alusel

Kohus, tuginedes käesolevas kohtuotsuses eelnevalt analüüsitud tõenditele ja nende pinnalt

antud hinnangutele, jõudis veendumusele, et kelmuse episoodides on J. Luige süü

märkimisväärne. Ilma tema osaluseta poleks olnud võimalik sellistel asjaoludel kelmusi

teostada. J. Luik on oma ütlustes asunud seisukohale, et tal oli võimalus P.L. ule teada anda,

et kavatsetakse müüdud kauba eest mitte tasuda, kuid ta teadlikult ei teinud seda. Samuti ei

saa jätta tähelepanuta asjaolu, et T.J. le tegi ettepaneku nii raha laenamiseks kui ka

pürotehniliste toodetega tehingu teostamiseks just J. Luik, kes oli sel hetkel juba teadlik, et

T.J. ja CCC OÜ puhul kohaldatakse sama skeemi, mis teostus XXX OÜ kelmuse episoodid.

Eeltoodust tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et J. Luige süü pole suur. Samuti vajas

maakohtu arvamuse kohaselt hukkamõistu asjaolu, et isik, kellele riik on andnud tegevusloa

pürotehnilise kauba käitlemiseks, kasutab oma seisundit selleks, et seeläbi usaldusväärse

isikuna mõjutada kolmandais isikuid nii varakäsutusele. Kohtu arvates sellistes asjades on

märkimisväärne avalik menetlushuvi ja vajadus läbi süüküsimuse lahendamise anda ka riigi

poole hukkamõistev signaal läbi karistuse. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus

põhjendatuks prokuröri taotlust rahuldada.

V Kohtu seisukoht karistuse osas

Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lg 1 kohaselt kuriteo toime pannud isiku süüd,

karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

J. Luik on varem kriminaalkorras karistatud kahel korral, A. Sosaar ja R. Markov on

kriminaalkorras karistamata. Äriühinguid varem kriminaalkorras karistatud ei ole.

A. Sosaare puhul võttis kohus kergendava asjaoluna arvesse KarS § 57 lg 1 p 2 alusel kahju

vabatahtlikku hüvitamist. Samas on nii kelmuse kui ka rahapesu episoodide analüüsimisel

ilmnenud, et täideviijana oli määrav roll just A. Sosaarel ja tema poolt välja töötatud

skeemidel. Teo raskust hindas kohus keskmiseks nii kelmuse kui ka rahapesu aspektist. Eraldi

väljatoomist vajas aga maakohtu arvates teo taunitavus ja teo sotsiaalne olulisus, sest kahe

kelmuse ja nendele järgneva rahapesu läbi põhjustati reale inimestele hulgaliselt probleeme,

millede lahendamine võttis aastaid. Teo motiiviks oli ilmselgelt omakasu kõigil kolmel

süüdistataval.

J. Luige roll kelmuste toimepanemisel oli oluline, sest sellise sisuga kelmusi sai toime panna

just läbi tema kui pürotehniliste toodete käitlemiseks vajalikku tunnistust omava isiku. J.

Luige tegevusest ilmneb, et ta tegutses teadlikult ja täitis oma rolli planeeritud skeemis

„kohusetundlikult“. Samas tuli maakohtu hinnangul J. Luige puhul kindlasti karistuse

mõistmisel arvesse võtta puhtsüdamlikku kahetsust ning seda, et J. Luige süü ei olnud suur.

Kohus leidis, et eraldi täideviimisele kuuluva rahalise karistuse määramine ei ole

põhjendatud, seda enam, et muuhulgas oli tegemist pürotehniliste toodete mittenõuetekohase

arvestuse pidamisega.

12

R. Markovi puhul karistust kergendavad ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad. R.

Markovi roll analüüsitud kurteoepisoodides oli süü suuruse aspektist olulisem kelmuse

esimeses episoodis. Teises kelmuse episoodis oli R. Markovi kanda valdavalt kelmuse teel

saadud vara turustamine või selle organiseerimine. Rahapesu puudutavas osas tuleb samuti

tunnistada, et R. Markov oli pigem A. Sosaare plaanide elluviija, mistõttu tema süü suurust ei

saa hinnata suureks. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks R. Markovit karistada

kelmuse toimepanemise eest miinimummäärast pisut suurema karistusega.

Kohus asus seisukohale, et J. Luige ja R. Markovi puhul on põhjendatud katseajaks määrata

kolm aastat. Kohus leidis, et A. Sosaare süü käesolevas kohtuotsuses kajastud kuritegude

toimepanemisel on olnud märkimisväärne, mistõttu on põhjendatud tema osas määrata

katseajaks neli aastat.

Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp rolli käesoleva kriminaalasja raames arvesse

võttes peab kohus põhjendatuks äriühingutele mõista rahalise karistuse. KarS § 44 lg 8

sätestab, et juriidilisele isikule võib kohus mõista rahalise karistuse 3200–16 000 000 eurot.

Arvesse võttes asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas oli äriühingutel rahapesu puudutavas

kuriteos oluline roll ja süü oli nimetamisväärne, siis tuleb äriühinguid karistada

miinimummäärast suurema, kuid keskmisest määrast oluliselt väiksema rahalise karistusega.

Kohus pidas põhjendatuks karistada Turvakomponentide OÜ-d 20 000 euro suuruse rahalise

karistusega ja OÜ-d Cressida Grupp 30 000 euro suuruse rahalise karistusega.

VII Kohtu seisukoht vara konfiskeerimise osas

Kohus, kontrollinud kõiki kaitsja poolt viidatud tõendeid, leidis, et käesolevas kriminaalasjas

ei ole leidnud tõendamist, et OÜ-l Cressida Grupp mingit tegevust ei olnud ja, et ta müüs

üksnes kelmuse teel saadud kaupa.

Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus põhjendatuks konfiskeerida OÜ Cressida Grupp vara.

Maakohus otsustas, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tuginedes KrMS § 142 lg 1 p-le 11 ja §

313 lg 1 p-le 11 vabastada aresti alt Tartu Maakohtu Võru kohtumaja eeluurimiskohtuniku

25.06.2008 kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-08-8426 KarS § 831 lg 1 alusel kuriteoga

saadud vara konfiskeerimise tagamiseks arestitud OÜ Gressida Grupp arvelduskontodel nr

XXX , nr XXX ja nr XXX AS-s SEB Pank asuv raha kokku 58 000 krooni.

Kuna maakohus mõistis süüdistatavatele alla kolmeaastased vangistused, siis puudus kohtu

hinnangul seaduslik alus prokuröri poolt taotletud laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör E. Timmi, kes vaidlustab kohtu poolt

määratud karistused ning taotleb A. Sosaare varade laiendatud konfiskeerimist ja OÜ Cressida

Grupp varade konfiskeerimist.

Prokurör ei nõustu A. Sosaarele KarS § 394 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest

mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkuse karistusega. Kelmuse ja rahapesu näol on tegemist kahe,

eraldiseisva kuriteoga ja asjaolud, mis mõjutavad karistust ühes episoodis, ei saa olla

määravaks karistuse mõistmisel teiseliigilise kuriteo eest. Prokurör leiab, et rahapesukuriteo

13

puhul ei saa karistuse mõistmisel võtta arvesse asjaolu, et süüdistatav on kannatanutele

kelmusega põhjustatud kahju heastanud. Erinevalt kelmuse episoodidest, kus süüdistatav on

näidanud üles tegevkahetsust, ei ole rahapesukuriteo puhul tuvastatavad kergendavad asjaolud

süüdistatava käitumises või oma teosse suhtumises.

Kogutud tõendid kinnitavad, et nii Turvakomponentidel kui Cressidal puudub sel perioodil

märkimisväärne majandustegevus ja enamuses tegevusest piirdubki „Luigelt võlgade

sissenõudmise“ ja õigusvaidluste lahendamisega“, nagu märkis ka süüdistatav A. Sosaar ise

oma ütlustes. Muutes OÜ Cressida Grupp`i läbi lepete pürotehnika omanikuks, tekkis A.

Sosaarel võimalus näidata seda äriühingut pürotehnika seadusliku müüjana oma turuosas. 1,5

miljoni krooni suurune kaubakogus on märkimisväärne, näitamaks tõsiseltvõetavana ettevõtet,

kellel varasem legaalne majandustegevus pürotehniliste toodete müüki ei sisalda. Prokurör

leiab, et A. Sosaarele määratav karistus võiks jääda küll alla selle keskmise määra, kuid ei ole

põhjendatud karistuse määramine sisuliselt alammääras ning taotleb seetõttu ringkonnakohtult

4-aastase vangituse määramist A. Sosaare poolt toime pandud rahapesukuriteo eest.

Samuti leiab prokurör, et kogutud tõendid annavad alust kohaldada süüdistatava A. Sosaare

varade suhtes laiendatud konfiskeerimist. Konfiskeerimise kohaldamise alused, põhjendused

ja neid kinnitavad tõendid on toodud prokuröri poolt maakohtule esitatud süüdistuskõnes ja

prokurör palub ringkonnakohtul neid kordamata arvesse võtta. Prokuröri hinnangul tuleb

arvestada asjaolu, et rahapesukuriteo foonil eksisteeriv seaduslike sissetulekute vähesus

võrrelduna silmatorkavalt küllusliku elulaadiga annab aluse eeldada, et tulu on olnud

kuritegelik ja selle allesjätmine süüdlasele ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. A.

Sosaare, tema perekonna ja temaga seotud äriühingute pangakontodel liiguvad miljonite

kroonide suuruses summas tuvastamata päritoluga rahalised vahendid, mis ületavad ilmselgelt

perekonna seaduslikke sissetulekuid ning mille liikumisi korraldab süüdistatav A. Sosaar. On

tuvastatav A. Sosaare poolt kinnisvara soetamine läbi mitme äriühingu keerutatud rahade eest

ja on alus eeldada, et need on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Kogu menetluse

kestel ei ole süüdistatav esitanud tõendeid, mis kinnitaksid rahavoogude seaduslikkust.

Prokuröri hinnangul tuleks R. Markovi karistada rahapesukuriteos 3-aastase vangistusega.

Võttes arvesse A. Sosaare liidrirolli, R. Markovi majanduslikku ja teenistusalast sõltuvust A.

Sosaarest, nõustub prokurör kohtuga selles, et R. Markovile määratav karistus peaks olema

väiksem kui A. Sosaarel. Arvestades aga R. Markovi teopanust, tema süü suurust

iseloomustavat rahapesu summat, leiab süüdistus, et temale määratav karistus peaks olema

minimaalmäärast kõrgem.

Prokurör märgib OÜ Cressida Grupi vara konfiskeerimise kohta, et pürotehniliste toodetega

seonduvat majandustegevust on äriühing teinud üksnes OÜ-lt CCC ja OÜ-lt XXX välja

petetud kaubaga. See on tõendatud kohtus kannatanute ja tunnistajate ning süüdistatavate

ütlustega selle kohta, et kaubad liikusid mõlemas episoodis OÜ-sse Cressida Grupp.

Äriühingu kuritegelik tulu, mis on saadud väljapetetud pürotehniliste toodete müügist, on

arvestatud pangakontodele laekunud summade alusel eelmises lõigus loetletud tõendikogumit

silmas pidades. OÜ-le Cressida Grupp ei ole esitatud süüdistust XXXi episoodiga seonduvalt.

OÜ Cressida Grupp on saanud tulu A. Sosaare, R. Markovi ja J. Luige poolt kelmuse teel

saadud pürotehniliste toodete müügi näol – omandanud vara toimepanijate arvel. Seetõttu

kuulub alusetult saadu konfiskeerimisele. Asjasse mittepuutuv on seega ka kaitsja poolt

väljendatud ja kohtuotsuses kajastuv argument selles, et XXXilt väljapetetud kauba osas ei ole

OÜ-le Cressida Grupp süüdistust esitatud.

Apellatsiooni esitas ka süüdistatav A. Sosaare kaitsja K. Lind, vaidlustades Tartu

Maakohtu otsuse selles osas, millega A. Sosaar mõisteti süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1,2,3 ja §

394 lg 2 p-de 1,3 järgi ning taotledes süüdistatava õigeks mõistmist.

14

Apellandi arvates ei ole J. Luige selgitused selle kohta, miks tema kohtus antud ütlused on

usaldusväärsed, piisavad ja ka usutavad. Viited ebamäärasele ohule või hirmule ei ole

piisavad, et põhjendada diametraalselt erinevate ütluste andmist kohtueelses menetluses.

Seejuures maja, millest välja tõstmist J. Luik kartis, ei kuulunud üldse talle. See maja põles

2008 suvel ning peale seda sõlmis isik 26.11.2008 koostöölepingu ning andis peale seda veel

ka eeluurimisel ütlused. Ehk ka see fakt, et isik kartis maja või väljatõstmise pärast, ei vasta

tegelikult tõele. Seetõttu ei saa kohtu poolt otsuse lk 39 viidatud telefonikõnest J. Luige ja R.

Markovi teha järeldust, et J. Luik oleks kartnud või tal oleks millegi ees hirm olud.

Märkimisväärne on asja juures see, et J. Luike ei ole usaldanud ka mitmed tunnistajad: T.J. ,

K.M. , T.O. , V.L. , T.P. . Kohus pole tähelepanu pööranud ka vastuoludele, mis puudutavad

J. Luige ütluste vastuolu dokumentaalsete tõenditega.

Asja materjalidest nähtub, et OÜ Eesti Ilutulestikud on kandnud peale raha laekumist summas

1 504 541,01 krooni (01.07.2005) samal päeval 250 000 krooni A.L. ge arveldusarvele.

Ebausaldusväärne ja eluliselt ebausutav on J. Luige väide, et tegemist oli kellegi füüsilise

isiku võlaga, mis tagastati äriühingu arvelt. Pigem on tegemist muude suhetega ning seda

kinnitab ka vastav ülekande selgitus, mis viitab, et tasutud on arve 1-01.07.05 eest. Vastav

ülekanne on ilmselgelt seotud raha laekumisega OÜ-le Eesti Ilutulestikud. Teise kelmuse

episoodi puhul on aga tähelepanuta jäetud asjaolu, et CCC OÜ tegevust T.J. seadusliku

esindajana ja ühe osanikuna ei kontrollinud. Seda kinnitab OÜ CCC ja T.J. nõustanud

tunnistaja T.P. .

Apellandi arvates on J. Luik andnud ütlused tõenäoliselt teadmises, et ta pääseb karistusest,

sest kohtuistungil maakohtus esitas prokurör isiku suhtes taotluse kriminaalmenetluse

lõpetamiseks KrMS § 202 alusel. Maakohus seda ei rahuldanud ning mõistis isikule karistuse

ning seda olukorras, kus prokuratuur ei olnud esitanud taotlust isikule karistuse määramiseks.

Apellant on seisukohal, et isiku ütlused ja eriti tema viimane sõna võinuks oluliselt erineda,

kui ta oleks teadnud, et tema suhtes jäetakse KrMS § 202 alusel esitatud taotlus rahuldamata

ning kohus karistab teda tingimisi vangistusega.

Käesolevas asjas on kohus möönnud, et süüdistuses ei ole viidatud konkreetsele varalise kasu

summale ja kogutud tõendite põhjal pole seda ka võimalik kohtul välja tuua. Kohus on selle

asemel märkinud, et samas on süüdistatavate endi ütlustest nähtav, et kõik kolm süüdistatavat

said varalist kasu. Apellandile jääb selline järeldus arusaamatuks. Kohus pole vastavat väidet

kuidagi põhjendanud ning teinud viidet konkreetselt süüdistatavate ütlustele. Kohtu järeldus

on vastuolus tõenditega ning sellist otsust ei saa lugeda põhjendatuks.

Kohus on otsuses põhjendamatult pidanud vähetähtsaks asjaolu, et esimeses kelmuse

episoodis on OÜ XXX sõlminud R. Markoviga ja J. Luigega käenduslepingud 30.06.2005.

Kannatanu esindaja P.L. on kohtuistungil kinnitanud, et tegemist on käenduslepingutega,

millega R. Markov ja J. Luik käendasid OÜ XXX poolt võetud laenu, millega finantseeriti

sama pürotehnika ostu. Need käendused kehtisid ka peale seda, kui kaup oli toimetatud

Maardu lattu, mida kohus on pidanud kelmuse toimepanemisel ajaliselt tähtsaks hetkeks.

Keeruline on rääkida subjektiivse külje hindamisel sellest, et isik ei soovi oma lepingulisi

kohustusi täita, kui ta on samal ajal andnud käenduse ning tal on olemas kinnisasjad, mille

suhtes on võimalik sissenõuete pööramine Seejuures on ka maakohus möönnud seda, et R.

Markovil oli kinnisvara, mille suhtes oli võimalik pöörata nõuded.

Maakohtu otsuses on vale järeldus tehtud seoses Cressida Grupp OÜ poolt pürotehnilise

kauba hoiustamisega ning ka selles osas ei saa pidada kohtuotsust põhjendatuks ja

seaduslikuks KrMS § 3051 lg 1 mõttes. Asja materjalide juures on toimiku 6 kd, tl 24 jj

Cressida Grupp OÜ pangakonto väljavõte, kust nähtuvad igakuised tasumised OÜ-le

Lõhketööd kuni 31.10.2007 (hoiuleping nr 070528 aga sõlmiti varem: 28.05.2007). Ehk ka

hoiulepingu kehtivuse ajal on Cressida Grupp OÜ tasunud Lõhketööde OÜ-le renti. Kontrolli

ajaks, mille viis läbi K.L. , oli 28.12.2007 järgi väike osa kaubast (s.o 159 kasti, so 318 tk).

15

Kohtu järeldus elulise usutavuse pinnalt, et OÜ-le XXX tasuti 2005. a (04.10.2005) sügisel

põhjusel, et vältida kriminaalasja, on vale ja spekulatiivne. Puuduvad andmed, et isikud said

kuidagi eeldada, et selles olukorras soovib OÜ XXX esitada avalduse kriminaalasja

alustamiseks. Kohus ei ole ümber lükanud A. Sosaare selgitust, et Markov müüs mingi koguse

pürotehnikat, tõi raha minu kätte ja palus üle kanda XXXile, näidates mulle arvet, et pane

sinna arvele üle 5-6 tuh krooni. Ma tegin ülekande ära. Üllatuslikult avastasin mingi aeg

hiljem, et raha on tagasi tulnud ja kandsin uuesti üle. Kaitsja arvates pole mingit põhjust

pidada eluliselt ebausutavaks seda selgitust, eriti kui süüdistatavatel puudus igasugune info

OÜ XXX tegevuse kohta. Tunnistaja T.M. on seejuures kohtus viidanud sellele, et politseile

avalduse tegemine oli tingitud seaduse regulatsioonis (silmas peetud lõhkematerjalide

seadusest, mille § 13 lg 4). Eeltoodut kinnitab ka sündmuste vaatlemine ajateljel, kust nähtub,

et sündmused toimusid lühikese aja jooksul ning eluliselt pole usutav, et OÜ-le XXX

sedavõrd kiire maksmise põhjustas soov vältida kriminaalasja. Vaidlusalune kaup viidi Eesti

Ilutulestikud OÜ-st ära 29.09.2005, avaldus kriminaalmenetluse alustamiseks on tehtud

04.10.2005 (30.09.2005 oli reede, seega 01.10 ja 02.10 oli nädalavahetus). Kusjuures

asjaoludest nähtub, et A. Sosaar kandis raha uuesti OÜ-lge XXX üle ning teisel korral seda

raha enam tagasi ei kantud.

Apellatsiooni esitas ka süüdistatav R. Markovi kaitsja R. Napa, kes vaidlustab maakohtu

otsuse R. Markovi süüdimõistmise ja karistamise ning taotleb kohtuotsuse selles osas

tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist, milles palub R. Markovi temale esitatud süüdistuses

selle tõendamatuse tõttu õigeks mõista.

J. Luik andis kohtuistungil ütlusi, et mingit pettust esialgu, kuni tegutseti koos R. Markoviga,

ei olnud, selgeks grupiliseks kelmuseks muutus asi aga siis, kui tehingust sai teada A. Sosaar

ja läbi OÜ Turvakomponendid sellesse sekkus. R. Markovi kaitsjale jäid J. Luige seisukohad

ja mõttekäik arusaamatuteks. Mööda ei saa minna sellest, et J. Luik ei olnud tegelikult OÜ-ga

Pariisi Tuled saavutanud mingisugust kokkulepet pürotehnika ostmiseks viimase poolt, samas

teenis ta aga koheselt pärast OÜ-lt XXX poolt Eesti Ilutulestikele 1 504 541 krooni

ülekandmist mitte vähem kui 250 000 krooni, milline samal päeval kanti müüja poolt üle J.

Luik abikaasa A. Luik arvele. Edasiselt, pärast kauba saabumist 09.09.2005 ja 29.09.2005 jäi

J. Luik erinevate ettekäänetega kättesaamatuks nii OÜ-le XXX kui ka R. Markovile ja A.

Soosaarele. J. Luige, kes ise juba 01.07.2005 sai varalist kasu mitte vähem kui 250 000

krooni, kes äripartneritele-kaassüüdistatavatele lõi ebaõige ettekujutuse kauba olematust

ostjast, ütlusi ei saa seetõttu pidada usaldusväärseteks.

Kauba asukohta teadmata ja lubatud tasu saamata pöördus OÜ XXX avaldusega politseisse,

kauba asukoht tuvastati ning kuna OÜ XXX oli huvitatud rahast, peeti edasisi läbirääkimisi,

nüüd juba A. Sosaare ja OÜ Turvakomponendid osavõtul. Kaup oli mõningase aja arestitud,

sellele seati ka kommertspant, algatati täitemenetlus, milline peagi aga tulemusteta lõppes.

2006 kaupa peaaegu ei müüdud, lõppkokkuvõttes realiseeris kauba OÜ Cressida Group, kus

pürotehnika vastutavaks käitlejaks oli K.M. ning realisatsioonist laekunud summadelt kanti

aastal 2007 200 000 krooni OÜ-le XXX. Muus osas laekus 1 000 000 krooni A. Sosaarelt,

sõlmitud kompromissi ja koostöökokkulepete alusel oli kohtuvaidluste päevaks kogu võlg

OÜ-le XXX tasutud, sellest viimane osa 6 200 eurot 2012 novembris. Kaitsja leiab, et

tegemist oli tavapäraste võlaõiguslike tehingutega. R. Markov ei ole millegagi müüjat

eksitanud ja ei ole ka loonud OÜ XXX esindajale P.L. ule, keda ta varasemast väga hästi

tundis, tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõiget ettekujutust, et viimaselt välja petta 1,5 miljoni

krooni väärtuses pürotehnikat. Arvestama peab sedagi, et R. Markov tagas OÜ XXX

kohustusi panga ees temal reaalselt olemasoleva varaga (kaks kinnistut), sõlmides 30.06.2005

käenduslepingu, mille punkt 5.2 kohaselt oli käendaja maksimaalse vastutuse piiriks 1 600

000 krooni.

16

Kui kohus möönis, et nii J. Luige kui ka R. Markovi puhul oli OÜ XXX tehingus nende

kavatsus aus, siis kuidas sai see hiljem muutuda kelmuseks, kelmus on ju lõpule viidud vara

enese valdusesse saamisest.

Kuna tegemist ei olnud 2007 kuritegelikul teel saadud varaga ning R. Markovi teod ei sisalda

kuriteokoosseisu, siis mõistagi on välistatud tema süüdimõistmine rahapesus. Ka ei olnud OÜ

Turvakomponendid ja OÜ Cressida Grupp hoiulepingu ja kokkulepe sõlmimise eesmärgiks

vara tegeliku omaniku varjamine ja riigi rahandus- ja majandussüsteemi kahjustamine.

Hoiuleping oli vajalik sõlmida selleks, et pürotehnika kui lõhkematerjal ettenähtud kohas

ladustada, mida ei olnud võimalik teha OÜ-l CCC enesel nõutava käitlemislitsentsi

puudumise tõttu.

Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks on asjaolu, et maakohus on arutanud

kriminaalasja 30.10.2012 R. Markovi kaitsja osavõtuta. R. Markov on 29.10.2012 teatanud

maakohtule, et ta loobub kaitsjast (Toomas Alp), kuna tal puuduvad rahalised vahendid

õigusabi eest tasumiseks ja soovib kaitsja määramist riigi poolt. 30.10.2012 istungil on R.

Markov avaldanud, et tal on kokkulepe kaitsjaga lõppenud, kaitsja on küll kohtule avaldanud,

et tal ei ole tasu osas pretensioone, kuid kohtuistungi protokolli kohaselt kohus ei ole välja

selgitanud süüdistatava R. Markovi seisukohta, kas tema soovib T. Alp poolt tema kaitsmise

jätkamist. Kaitsja on seisukohal, et 30.10.2012 kohtuistungil T. Alp ei saanud juba lõppenud

kokkuleppe järgi enam esineda Raul Markovi kaitsjana ja seetõttu on kohtuistung toimunud

süüdistatava kaitsja osavõtuta. Kuna KrMS § 45 lg 4 sätete kohaselt oli kaitsja osavõtt

kohtuistungist kohustuslik ja R. Markov ei olnud ise võimeline enda huve esindama, paludes

kaitsja määramist, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust.

Apellatsiooni esitas ka süüdistatava J. Luige kaitsja A. Vissak, kes palub tühistada Tartu

Maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista J. Luik õigeks või rahuldada prokuröri

taotlus oportuniteedi kohaldamiseks ja lõpetada J. Luige suhtes menetlus. J. Luik tunnistati

süüdi KarS § 3811 lg 1 järgi. Apellant leiab, et kohtuotsus oleks saanud olla üksikasjalikum

just J. Luigele inkrimineeritava teo subjektiivsete tunnuste osas. Nagu J. Luik ka ise korduvalt

rõhutas, oli tema kasutatavas majas Paju 14 Võru tulekahju, mille käigus hävis terve hulk

raamatupidamise dokumente. Samuti on J. Luik andnud ütlusi selle kohta, et osa

raamatupidamise dokumente võeti talt ära läbiotsimise käigus ning see võis takistada

raamatupidamise korrektset korraldamist. Need asjaolud võivad tekitada küsimuse, kas J.

Luige tegevuses oli tahtlus (nähtuvalt kohtuotsusest kaudne tahtlus) rikkuda raamatupidamise

eeskirju.

Süüdistatav mõisteti süüdi ka kelmuse toimepanemises. J. Luik on end esitatud süüdistuses

süüdi tunnistanud. Kuna isikupoolne süüditunnistamine ei ole seotud teole antava õigusliku

hinnanguga, siis palub kaitsja ringkonnakohtul hinnata, kas maakohus on õigesti leidnud, et J.

Luige teos on olemas kõik KarS § 209 lg 2 p 1,2,3 nõutavad tunnused, nt kas J. Luige puhul ei

esine vastutust välistavaid asjaolusid või kas tema tegevuses esines tahtlus tagajärje suhtes.

Maakohtus taotles prokurör J. Luige suhtes menetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel. Apellant

palub juhul, kui ringkonnakohus jääb seisukohale, et J. Luige tegudes sisalduvad KarS § 209

lg 2 p 1,2,3 ja § 3811 lg 1 tunnused, lõpetada J. Luige suhtes menetlus, tuginedes prokuröri

taotlusele ja selles näidatud põhjendustele. Apellant leiab, et kui prokurör asus seisukohale, et

maakohus peaks menetluse lõpetama, tulnuks maakohtul prokuröri taotlus rahuldada. J. Luik

ise soovib rõhutada, et maakohus on karistuse mõistmisel kohelnud teda karmimalt, kui

prokurör on nõudnud, samas on teiste kohtualuste karistused sarnased prokuröri

karistusettepanekutega. Seega on J. Luige karistus suhtes teiste kohtualuste karistustega

rangem vaatamata sellele, et J. Luige puhul on tuvastatud hulk vastutust kergendavaid

asjaolusid. Ka nendest asjaoludest tulenevalt on põhjendatud J. Luige suhtes menetluse

lõpetamine vastavalt prokuröri taotlusele.

17

Apellatsiooni esitas ka süüdistatava Turvakomponentide OÜ kaitsja A. Kello, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist apellatsioonis toodud mahus ning motiividel ja uue otsuse

tegemist,

millega

mõista

Turvakomponentide

OÜ

õigeks

temale

süüks

arvatud

kuriteoepisoodis.

Kaitsja leiab, et 28.05.2007 Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp vahel sõlmitud

hoiuleping nr 070528 ja 16.11.2007 Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp vahel

sõlmitud kokkulepe on tsiviilõiguslikud tehingud ning nende tehingute seostamisel pole

mingit seost rahapesu süüdistusega. Juriidiline isik saab õigusvastase teo toime panna läbi

oma juhatuse liikme. Kohtuistungil andsid ütlusi Turvakomponentide OÜ tolleaegne juhatuse

esimees R. Markov ja OÜ Cressida Grupp tolleaegne juhatuse liige A. Sosaar. Kumbki ennast

rahapesus ega ka neile inkrimineeritud kelmuste toimepanemises süüd ei tunnistanud.

Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp vahel sõlmitud hoiulepingu kohaselt ei

andnud Turvakomponentide OÜ pürotehnilisi tooteid Space Inferno art 285A ja Space Inferno

art 285B koguses 1553 tk ega ka mitte 1032,5 tk. vastavalt süüdistusele, OÜ Cressida Grupp

omandisse. Hoiulepingu sõlmise ja hoiustamise eest Turvakomponentide OÜ hoiutasu ei

tasunud ei rahas ega ka pürotehnilise materjaliga ning OÜ Cressida Grupp ei esitanud

Turvakomponentide OÜ-le hoiutasu nõuet.

R. Markovi, A. Sosaare ning Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp esindajate

ütlustest nähtub, et 16.11.2007 OÜ Cressida Grupp, Turvakomponentide OÜ ja OÜ Tallinna

Õigusbüroo vahel sõlmitud kokkuleppe alusel ei antud pürotehnilise toodete omandit üle

Cressida Gruppile, samuti ei tasutud OÜ-le Tallinna Õigusbüroo õigusteenuste eest

pürotehnilise kaubaga. Ei vasta tõele, et 16.11.2007 sõlmitud kokkuleppe alusel muundati

pürotehniliste toodete Space Inferno omanikuks OÜ Cressida Grupp.

R. Markovi, A. Sosaare Turvakomponentide OÜ ning OÜ Cressida Grupp ütlused haakuvad

muude käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega nagu tunnistaja V.V. ütlused. Tunnistaja

V.V. ütlustest nähtub, et tema, OÜ Tallinna Õigusbüroo esindajana on sõlminud 16.11.2007

lepingu, kuid leping jäi lihtsalt lepinguks ning tema ei ole Turvakomponentide OÜ-le osutatud

õigusteenuse eest mitte mingisugust tasu saanud ei rahas ega pürotehniliste toodetega. Seega

on tunnistaja V.V. ütlustega ümber lükatud, et 16.11.2007 lepingu alusel muundati kelmuse

teel saadud pürotehniliste toodete omanikuks OÜ Cressida Grupp. A. Sosaare ja R. Markovi

käitumises puudub antud kriminaalasjas kelmuse objektiivne kui ka subjektiivne teokoosseis.

Objektiivse koosseisu tunnustena ei ole tõendatud kannatanule ebaõige ettekujutuse loomine

ega ka varalise kahju tekitamine. A. Sosaare ja R. Markovi ütlustest nähtuvalt ei saa nende

tegevust Turvakomponentide OÜ juhatuse liikmetena ning Turvakomponetide OÜ kaudu

OÜ-lt CCC pürotehnilise kauba ostul käsitleda kuriteona, kuna eelmärgitud suhteid

pürotehnilise kauba ostul tuleks käsitleda üksnes tsiviilõiguslike suhetena.

J. Luige kohtus antud ütlusi tuleks käsitleda paljasõnalistena, mis ei haaku muude tõenditega,

olemuselt on tegemist J. Luige poolt teiste süüdistatavate alusetu rõõnaga. J. Luige puhul

ütluste muutmine ja rõõn võib olla seotud sellega, et prokurör soovis kohtus J. Luige suhtes

kohaldada oportuniteeti.

Varalise kahju tekitamist väidetava kelmusega toimunud ei ole, sest kohtus uuritud tõendistest

nähtuvalt ei oma kannatanu OÜ CCC kahjunõuet süüdistatavate vastu, kuna tsiviilhagi ei ole

esitatud. Kannatanu OÜ CCC esindaja M.G. kinnitas juba kohtuistungil, et OÜ-l Sound

Masters puuduvad nõuded süüdistatavate vastu. Kelmus ei ole antud kriminaalasjas

eelkuritegu juba seetõttu, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle

kohta, et süüdistatavad Vello Luik, R. Markov ja A. Sosaar oleksid mingilgi viisil omavahel

kokku leppinud, et OÜ CCC suhtes pannakse toime kelmus. Vastava kokkuleppe puudumine

nähtub nii A. Sosaare kui ka R. Markovi ütlustest.

18

J. Luik on kohtuistungil eitanud asjaolu, et ta oma isikliku võlgnevuse katteks andis

Turvakomponetide OÜ-le üle OÜ-le CCC kuuluvat pürotehnilist kaupa. J. Luige

viimatimärgitud ütlused on vastuolus 26.11.2008 koostöölepingu punktiga 3.4. Analüüsides,

milliseid toiminguid on äriühingud Turvakomponetide OÜ, CCC OÜ ja Cressida Grupp ning

nende esindaja teinud, siis saab asuda vaid ühele seisukohale, et Turvakomponentide OÜ-d ei

ole alust rahapesus süüdistada, kuna puudub eelkuritegu kelmuse näol Kaitsja leiab, et

tegemist on tsiviilõiguslike suhtega OÜ Turvakomponentide OÜ, CCC ja OÜ Cressida Grupp

vahel.

Apellatsiooni esitas ka süüdistatava OÜ Cressida Grupp kaitsja A. Hint, kes vaidlustab

maakohtu otsuse selles osas, millega OÜ Cressida Grupp tunnistati süüdi KarS § 394 lg 4

järgi ja mõisteti karistuseks rahaline karistus 30 000 eurot ning mõisteti OÜ-lt Cressida Grupp

välja menetluskulud.

Apellant leiab, et kohus on OÜ Cressida Grupp tegevuse ebaõigesti kvalifitseerinud

rahapesuna. Apellant leiab, et OÜ Cressida Grupp teos puuduvad rahapesuna kvalifitseeritava

kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, samuti leiab apellant, et OÜ Cressida Grupp,

samuti Turvakomponentide OÜ, A. Sosaare ja R. Markovi tegusid on võimalik käsitleda

üksnes tegudena, millised on suunatud nende tsiviilõiguste ja kohustuste realiseerimisele

tulenevalt sõlmitud tsiviilõiguslikest lepingutest.

Maakohus ei ole kohtuotsuses käsitlenud kaitsja poolt esitatud tõendeid ja tõendite pinnalt

nähtuvaid asjaolusid. Apellant taotleb ringkonnakohtul hinnata kohtutoimikusse võetud ning

kohtuistungil uuritud tõendeid ja asjaolusid.

Hoiulepingu sõlmise ja hoiustamise eest Turvakomponentide OÜ hoiutasu ei tasunud ei rahas

ega ka pürotehnilise materjaliga ning OÜ Cressida Grupp ei esitanud Turvakomponentide

OÜ-le hoiutasu nõuet. Seega ei vasta tõele süüdistuses esitatud väide, et läbi hoiutasu

muundati 1032,5 patarei Space Inferno omanikuks OÜ Cressida Grupp. Samuti nähtub R.

Markovi, A. Sosaare ning Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp esindajate ütlustest,

et 16.11.2007 OÜ Cressida Grupp, Turvakomponentide OÜ ja OÜ Tallinna Õigusbüroo vahel

sõlmitud kokkuleppe alusel ei antud pürotehnilise toodete omandit üle OÜ-le Cressida Grupp,

samuti ei tasutud OÜ-le Tallinna Õigusbüroo õigusteenuste teenuste eest pürotehnilise

kaubaga. Eelmärgitust tulenevalt ei ole tuvastamist leidnud kohtuotsuse kajastatud järeldus, et

16.11.2007 sõlmitud kokkuleppe alusel muundati pürotehniliste toodete Space Inferno

omanikuks OÜ Cressida Grupp.

Apellant on seisukohal, et maakohtus uuritud tõendite pinnalt ei saa rääkida kelmuse

toimepanemisest eelmärgitud isikute poolt, igal juhul mitte A. Sosaare ja R. Markovi poolt,

kuna süüdistatavate A. Sosaare ja R. Markovi käitumises puudub kelmuse objektiivne kui ka

subjektiivne teokoosseis. A. Sosaare ja R. Markovi ütlustest nähtuvalt ei saa nende tegevust

Turvakomponentide OÜ juhatuse liikmetena ning Turvakomponetide OÜ kaudu OÜ-lt CCC

pürotehnilise kauba ostul käsitleda kuriteona, kuna eelmärgitud suhteid pürotehnilise kauba

ostul tuleks käsitleda üksnes tsiviilõiguslikena.

J. Luige ütlused selle kohta, et J. Luik, A. Sosaar ja R. Markov panid ühiselt toime kelmusi sh

ka OÜ CCCi suhtes, tuleks apellandi arvates jätta tähelepanuta, kuna tegemist on

ebausaldusväärsete tõenditega, sest J. Luik on oma ütlusi muutnud. J. Luige väide, et teda

olevat hirmutatud ja mõjutatud, kuna ta võlasuhte pärast kartis majast väljatõstmist, on

paljasõnaline. Apellant leiab samuti, et J. Luige poolt esitatud ütluste muutmise põhjendus

selles, et kohtueelses menetluses ta oma süüd ei tunnistanud põhjusel, et ta kartis vahistamist,

on paljasõnaline ja ei ole veenev.

Mis puudutab varalise kahju tekitamist väidetava kelmusega, siis kohtus uuritud tõenditest

nähtuvalt ei oma kannatanu OÜ CCC kahjunõuet süüdistatavate vastu, kuna tsiviilhagi ei ole

19

esitatud. Kannatanu OÜ CCC esindaja M.G. kinnitas juba kohtuistungi rakendamisel, et OÜ-l

CCC puuduvad nõuded süüdistatavate vastu.

Apellant ei nõustu esitatud kelmuse süüdistusega eelkuriteona juba seetõttu, et käesolevas

kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et süüdistatavad (Luik, Markov

ja Sosaar) oleksid mingilgi viisil omavahel kokkuleppinud, et OÜ CCC suhtes pannakse

toime kelmus. Vastava kokkuleppe puudumine nähtub nii A. Sosaare kui ka R. Markovi

ütlustest. Apellant leiab, et antud juhul on maakohus asunud väärale seisukohale, käsitledes J.

Luike, A. Sosaart ja R. Markovit kelmuse kaastäideviijatena.

Kuna J. Luige ütlused on vastuolus nii tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega kui ka

muude nii dokumentaalsete kui ka isikuliste tõenditega mh A. Sosaare ja R. Markovi

ütlustega, tuleb jätta J. Luige ütlused kui ebausaldusväärsed tervikuna kõrvale. 08.07.2007.a.

kokkuleppega suutsid Turvakomponentide OÜ, Cressida Grupp ja OÜ CCC J. Luige poolt

tekitatud segaduse kauba hindade ja maksumuse osas lõpuks likvideerida. Üles jäi vaidlus

tasaarvestuskokkuleppe sõlmise osas, kuigi kõik eeldused ka selle vaidluse lahendamiseks

olid olemas, kuna J. Luik jätkuvalt kinnitas oma võlga ja seda, et ta andis 25.05.2007 oma

isikliku võla katteks CCC OÜ-le kuulunud kaupa. Apellant leiab, et selles kui kolmas isik

tasub võlgniku eest võlausaldajale võla, pole midagi erakorralist ega seadusevastast. Seega oli

OÜ-l CCC võimalus ja õigus tasuda J. Luige eest viimatinimetatu isiklikku võlga, juhul kui

võlasuhte pooled olid nii kokku leppinud. Kuna J. Luik avaldas A. Sosaare ja R. Markovile

(viimaste ütlustest nähtuvalt) 2007 kevadel oma valmisolekut oma võlga likvideerida ja andis

lubaduse, et toob võla katteks kauba, siis oli A. Sosaarel ja R. Markovil põhjust ka arvata, et J.

Luik hoolitseb ka selle eest, et tema esindatud äriühing OÜ CCC annab kinnituse, et on nõus

vajalike tasaarveldustega.

Kui analüüsida, milliseid toiminguid on äriühingud OÜ CCC, Turvakomponetide OÜ ja

Cressida Grupp ning nende esindajad teinud, siis saab asuda vaid ühele seisukohale, et OÜ-t

Cressida Grupp (ega ka teisi süüdistatavaid) ei ole alust rahapesus süüdistada, kuna puudub

eelkuritegu kelmuse näol. Kaitsja leiab, et tegemist on tsiviilõiguslike suhtega OÜ CCC ,

Turvakomponentide OÜ ja OÜ Cressida Grupp vahel.

28.05.2007 on OÜ CCC ja Turvakomponentide OÜ sõlminud müügilepingu pürotehniliste

materjalide müügi toimumise osas. Tuvakomponentide OÜ on esitanud 29.02.2008 avalduse

müügitehingu tühistamiseks pettuse tõttu. Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 12.06.2008

kohtuotsusega on hagi rahuldatud ja kohtulikult tuvastatud tehingu tühisus. Eelmärgitu

tähendab seda, et käesolevaks ajaks jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et OÜ CCC on

pettuse teel kallutanud Turvakomponentide OÜ-d müügilepingut sõlmima. OÜ CCC poolseks

pettuseks oli ebaõigete andmete avaldamine kauba hinna kohta. Apellant leiab, et olukorras,

kus OÜ CCC on tunnistatud jõustunud kohtuotsuse pettuse läbiviijaks, ei ole enam võimalik

tunnistada müügitehingu pinnalt pettuse läbiviijaks eelviidatud kohtuotsuse kohaselt

kaubaostja – Turvakomponentide OÜ esindajaid R. Markovit ja A. Sosaart. Kaitsja rõhutab

veel asjaolu, et OÜ CCC juhatuse liikmete ja juhtimiseks volitatud isikute vahel esinesid

ebakõlad.

Antud juhul tekib küsimus, kas J. Luik, andes kauba CCC nimel Turvakomponentide OÜ-le,

ületas T.J. kui juhatuse liikme poolt temale antud volitusi. Volikirjas sisalduvate volituste

järgi hinnates, ei ole J. Luik volitusi ületanud. Volikirjas antud volituste kohaselt on volitatud

FIE J. Luike tegutsema CCC OÜ tegevusvaldkondades projektijuhina ja sõlmima CCC OÜ

nimel teenuse osutamise lepinguid. Samuti kasutama ja käsutama ettevõtte vara. Seega

eelmärgitust lähtuvalt oli J. Luigel õigus pürotehniline kaup Turvakomponentide OÜ-le CCC

OÜ esindajana üle anda.

Tunnistaja T.J. on avaldanud, et tema ei teadnud kuhu kaup Tallinnas toimetati ning tal oli

raskusi kauba asukoha teadasaamisega, siis siin võis olla tegemist äriühingu OÜ CCC

juhtivate ja asjaajamist korraldavate isikute T.J. ja J. Luige omavahelise suhtlemise

20

probleemidega. Tunnistaja T.J. on kinnitanud, et sai J. Luigelt seoses pürotehnilise kaubaga

erinevaid vastuseid, mille nüanssidest tunnistaja aru ei saanud.

Kauba

omandi

ja

valduse

üleandmine

toimus

vastavalt

poolte

OÜ

CCC

ja

Turvakomponentide OÜ vahelisele lepingule, mida kinnitab OÜ CCC arve nr 12 28.05.2007

pürotehnilise kauba ostjale Turvakomponentide OÜ-le summas 1803219,36 krooni. Mõneti

arusaamatuks jäävad tunnistaja T.J. ütlused selle kohta, et ta hakkas 2007 kaupa

Turvakomponentide OÜ-lt tagasi nõudma, kuigi poolte vahel oli tollel hetkel kehtiv

müügileping ning OÜ CCC ei olnud müügilepingust taganemisavaldust või avaldust lepingu

tühistamise kohta teisele poolele esitanud.

Apellatsiooni esitas ka kannatanu CCC OÜ kaitsja A. Lusmägi, taotledes maakohtu otsuse

tühistamist ning A. Sosaare ja R. Markovi õigeks mõistmist neile esitatud süüdistuses.

Apellant on seisukohal, et kohtuotsus on ebaõige ja põhjendamatu, sest apellandi kui

väidetava kannatanu seisukohti ei ole arvestatud. Arvestades asjaoluga, et kannatanu OÜ CCC

on kogu menetluse jooksul väljendanud selget seisukohta, et tal ei ole kahju tekkinud, siis ei

saa nõustuda kohtu käsitlusega kelmuse toimepanemisest süüdistatavate poolt. Kelmuse üheks

tunnuseks on varakäsutuse tulemusel kahju tekkimine kannatanul. Antud juhul kinnitab OÜ

CCC veelkord, et äriühingul ei ole kahju tekkinud.

Kohtuotsusest võib seejuures jääda ekslikult mulje, et kannatanuks on justkui T.J. , kuid

tähelepanuta on jäetud asjaolu, et tehingud ning sellega kaasnenud õigused ja kohustused on

tekkinud OÜ-l CCC kui juriidilise isikul. Ka eeluurimisel ei ole hoolimata OÜ CCC

menetluslikust seisundist üle kuulatud OÜ CCC seaduslikku esindajat, vaid ainult T.J. kui

tunnistaja. Ka kohtumenetluses on T.J. ütlusi andnud kui tunnistaja, kuid ta ei ole samaaegselt

esindanud OÜ-d CCC, sest ta pole alates 4.11.2008 OÜ CCC juhatuse liige. T.J. seejuures

polegi omanud selget ülevaadet OÜ CCC tegevusest. Seda kinnitab OÜ CCC ja T.J.

nõustanud tunnistaja T.P. , kes on istungil selgesõnaliselt öelnud: „Minul kui T.J. esindajal ei

õnnestunud saada mitte mingisugust infot ettevõtte raamatupidamise ega finantstegevuse

kohta. Kirja teel ei vastatud. Meid ignoreeriti ja T.J. l ei olnud firma üle mitte mingisugust

kontrolli saada hetkest, kui mina esindaja olin.“ Seega ei ole OÜ CCC kui kannatanu

eksimusse viimist võimalik hinnata üldse T.J. ütluste alusel. Kohus pidanuks välja selgitama

äriühingut tegelikult kontrollinud isiku ning selle alusel otsustama, mis suhetes ja keda üldse

eksimusse viidi ning kes tegelikult tegi ja otsustas varakäsutuste üle. Antud asjas on ilmselgelt

tõendamist leidnud, et tegelikult kontrollis äriühingu tegevust süüdistatav J. Luik. Esiteks

viitab sellele asjaolu, et äriühingu asutamisel kasutati kapitali mitterahalisse sissemakse

tegemisel J. Luige vara. Teiseks oli J. Luigele väljastatud volikiri, mis võimaldas tal äriühingu

nimel teha kõiki tehinguid. Selles olukorras saanuks kohus tuvastada üksnes, kas äriühingu

volitatud isik on ületanud oma volitusi või mitte, aga mitte kelmust. Kohus on seega

põhjendamatult asunud seisukohale, et vaidlus OÜ CCC osanike üle on käesolevas

kriminaalasjas ainetu.

Eeltoodust tulenevalt on CCC OÜ seisukohal, et R. Markov ja A. Sosaar tuleks süüdistuses,

mis puudutab tehingud OÜ-ga CCC, õigeks mõista. See omakorda toob kaasa isikute

õigeksmõistmise ka rahapesusüüdistuses, sest langeb ära rahapesu süüdistuse eelduseks olev

eelkuritegu.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, kannatanu esindaja, prokuröri

ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osalisele

tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

21

J. Luige, R. Markovi ja A. Sosaare süüdistus kelmuse toimepanemises OÜ-ga XXX

seotud episoodis

Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse

loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo

toimepanija saab varalist kasu.

Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused,

olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude

näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt

maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis

kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes

põhjuslike asjaoludega. Seega tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsuses ära näidata, milliste

faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus.

J. Luigele, R. Markovile ja A. Sosaarele esitatud süüdistusest nähtuvalt oli tegelikuks

asjaoluks, milles P.L. ule kui OÜ XXXi juhatuse esimehele, loodi ebaõige ettekujutus see, et

OÜ XXXi poolt ostetavale pürotehnilise kaubale on olemas ostja OÜ Pariisi Tuled näol.

Süüdistusest nähtuvalt käsitleb riiklik süüdistus pettusena ka asjaolu, et juba enne P.L. uga

läbirääkimistele asumist, puudus J. Luigel, R. Markovil ja A. Sosaarel kavatsus tasuda OÜ-le

XXX nende poolt ostetud pürotehnilise kauba eest.

Esmalt käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas J. Luige ja R. Markovi poolt P.L. ule esitatud

väide, nagu ostaks OÜ XXX poolt soetatud pürotehnilise kauba neilt omakorda ära OÜ Pariisi

Tuled, on vaadeldav pettusena KarS § 209 lg 1 mõttes.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on P.L. , vastates prokuröri kohtus esitatud küsimustele,

kinnitanud, et tema teada oli nende poolt ostetud kaubale olemas ka hilisem ostaja. Kauba

hilisema ostjana presenteeriti talle OÜ-t Pariisi Tuled (kd XV tl 19).

R. Markovi ütluste kohaselt oli pürotehnilise kauba ostmiseks tehingu sõlmimisel P.L. uga

juttu, et pürotehniline kaup ostetakse OÜ-lt Eesti Ilutulestikud ja müüakse seejärel OÜ-le

Pariisi Tuled. Seda, et kaup müüakse OÜ-le Pariisi Tuled kinnitas J. Luik. Hilisemalt helistas

ta OÜ-sse Pariisi Tuled ning siis selgus, et tegelikult mingit lepingut OÜ XXX poolt ostetud

pürotehnilise kauba ostmiseks OÜ Pariisi Tuled poolt, sõlmitud ei olnud (kd XVII tl 81,83). J.

Luige ütluste kohaselt oli neil plaan müüa OÜ XXXi poolt ostetud pürotehniline kaup OÜle

Pariisi Tuled ja kui nimetatud osaühingule kauba müümisel oleksid tekkinud mingid tõrked,

siis otsida teisi võimalusi kauba realiseerimiseks. J. Luige selgituste kohaselt oli tal

pürotehnilise kauba ostust konkreetselt juttu OÜ Pariisi Tuled pürotehnikuga kelle nimi oli

Raivo. Raivo kaudu oli OÜ Pariisi Tuled temalt ka varasemalt pürotehnilist kaupa ostnud.

Samas kinnitas J. Luik, et reaalset pakkumist pürotehnilise kauba ostmiseks ta OÜ-le Pariisi

Tuled ei teinud, sest enne kauba reaalset kohalesaabumist ei saanudki seda teha. (kd XVII tl

60,65).

Ringkonnakohtu arvates nähtub eeltoodust, et süüdistatavad J. Luik ja R. Markov ei olnud

OÜ-ga Pariisi Tuled sõlminud mingit kokkulepet OÜ XXXi poolt ostetava kauba hilisemaks

ostmiseks. Seega, kinnitades P.L. ule nagu ostaks OÜ XXXi poolt soetatud pürotehnilise

kauba hilisemalt ära OÜ Pariisi Tuled, esitasid J. Luik ja R. Markov P.L. ule vale faktiväite.

22

Samas ei nõustu ringkonnakohus riikliku süüdistuse seisukohaga, et ülalnimetatud vale

faktiväite esitamise tõttu J. Luige ja R. Markovi poolt, sattus P.L. eksimusse ning seega on

nimetatud valeväite esitamine vaadeldav pettusena KarS § 209 lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus leiab, et esitatud valeväide selle kohta, et OÜ XXXi poolt ostetavale kaubale

on leitud süüdistatavate poolt ka hilisem ostja, ei ole vaadeldav taolise olulise asjaoluna mis

määranuks või kujundanuks P.L. u otsustust sõlmida OÜ-ga Eesti Ilutulestikud ostu-müügi

leping pürotehnika ostuks ning selle eest tasumist 1. juulil 2005.

P.L. u ütluste kohaselt kaalus OÜ XXX pärast seda, kui R. Markov ja J. Luik olid teinud

osaühingule ettepaneku finantseerida viimaste poolt kavandatavat pürotehnika ostu,

omapoolseid võimalusi ning nõustus finantseerimise ettepanekuga. Seejuures otsustati, et OÜ

XXXi jaoks on rahaliselt turvalisem tehingut ise finantseerida, mitte aga anda laenu mõnele

teisele osaühingule. P.L. u ütluste kohaselt ei tegelenud OÜ XXX kaubale hilisema ostja

leidmisega, sest OÜ XXX tegeles vaid pürotehnilise kauba ostu finantseerimisega ning muu

osaühingut ei huvitanud. Kauba reaalse ostmise, kauba transpordi ja edasimüümisega

tegelesid J. Luik ja R. Markov.

Ringkonnakohtu arvates saab P.L. u ülaltoodud ütlustest teha tõsikindla järelduse, et kuigi J.

Luik ja R. Markov teatasid P.L. ule, et neil on leitud ostetavale pürotehnilisele kaubale ka

hilisem ostja, pidas P.L. seda väheoluliseks asjaoluks ning nimetatud asjaolu ei olnud

põhjuseks, miks OÜ XXX tehinguga nõustus.

Taolisele järeldusele annavad alust ka P.L. u ütlused selle kohta, et kuigi talle presenteeriti

OÜ-t Pariisi Tuled kui pürotehnilise kauba hilisemat ostjat, ei tundnud ta nimetatud osaühingu

tegevuse vastu huvi ega võtnud viimasega ühendust selgitamaks välja, kas OÜ Pariisi Tuled

ikkagi soovib pürotehnilist kaupa osta. Vastates prokuröri küsimustele on P.L. kinnitanud, et

pürotehnilise kauba ostjaga ta ei kohtunud ja ei avaldanud selleks ka mingit soovi, sest selleks

puudus vajadus.

Ringkonnakohus leiab, et OÜ XXX ei sõlminud OÜ-ga Eesti Ilutulestikud pürotehnilise

kauba ostu-müügi lepingut mitte seepärast, et J. Luige ja R. Markovi väidete kohaselt oli

leitud pürotehnilisele kaubale ka hilisem ostja, s.o eksimuses viibides, sest nimetatud väide ei

vastanud tegelikkusele, vaid seepärast, et pärast kaalutlemist pidas P.L. J. Luige ja R. Markovi

poolt pakutavat tehingut kasumlikuks ning sellega kaasnevat riski mõistlikuks. Taolisele

järeldusele annavad ringkonnakohtu arvates aluse P.L. u kohtus antud ütlused mille kohaselt

tema, s.o OÜ XXX, ise pürotehnilise kaubaga tegeleda ei soovinud, vaid nende eesmärk oli

teenida kasumit tehingu finantseerimisest ning summa, mida loodeti teenida, vastas tehinguga

võetud riskile (kd XV tl 30).

Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuigi J. Luik ja R. Markov esitasid P.L. ule

kauba hilisema ostja suhtes valeväite, ei sattunud P.L. nimetatust eksimusse ning OÜ XXX ei

sõlminud OÜ-ga Eesti Ilutulestikud pürotehnilise kauba ostu-müügi lepingut J. Luige ja R.

Markovi poolt esitatud valeväitest tingituna.

Seega ei ole nimetatud valeväite esitamine J. Luige ja R. Markovi poolt ringkonnakohtu

arvates vaadeldav pettusena KarS § 209 lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd P.L. ei sattunud ülaltoodud valeväite tõttu eksimusse, siis ei

olnud ka tema poolt tehtud varakäsutus tingitud nimetatud valeväite esitamisest.

23

Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ei nõustu riikliku süüdistuse ja

maakohtu poolt esitatud kannatanupoolse varakäsutuse määratlusega.

Ringkonnakohtu istungil avaldatu kohaselt peab riiklik süüdistus kannatanu, s.o OÜ XXX

esindaja P.L. u poolseks varakäsutuseks hetke, kui OÜ-le XXX kuulunud pürotehniline kaup

viidi J. Luige poolt, pärast selle vastuvõtmist 9. septembril 2005, Maardus asuvasse lattu.

Mida peab varakäsutuseks maakohus, kohtuotsuses sõnaselgelt ei kajastu, kuid

ringkonnakohtu arvates saab kohtuotsuse põhjendustest järeldada, et maakohus nõustub

riikliku süüdistuse seisukohaga.

Kelmuse näol on tegemist enesekahjustusdeliktiga. Petetu ja seetõttu eksimusse sattunud isik

on eksimuse kaudu tekitanud endale varalise kahju. Seega loob varakäsutus põhjusliku seose

eksimuse, varalise kahju ja varalise kasu vahele. Varakäsutus tähendab faktilist või õigusliku

sisuga tegu.

Asetades ülalesitatud põhimõtted käsitletava kuriteoepisoodi konteksti, saab ringkonnakohtu

arvates väita, et antud juhul sai varakäsutuse teha vaid P.L. ning ainsaks teoks, mida P.L. u

puhul on võimalik vaadelda tema poolt tehtud varakäsutusena, on OÜ XXXi ja OÜ Eesti

Ilutulestikud vahel pürotehnilise kauba ostu-müügi sõlmimine ning ostetud kauba eest

tasumine OÜ- le Eesti Ilutulestikud.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei teinud P.L. pärast nimetatud tehingu sõlmimist ja

selle eest tasumist ühtegi faktilist või õigusliku sisuga tegu, mis oleks olnud seotud 9.

septembril 2005 OÜ XXX volitatud isikule J. Luigele üleantud pürotehnilise kaubaga ja oleks

seega põhjuslikus seoses varalise kahju tekkimisega OÜ-le XXX või varalise kasu saamisega

J. Luige, R. Markovi ja A. Sosaare poolt.

Ülaltoodust tulenevalt saab ringkonnakohtu arvates kannatanupoolse varakäsutusena vaadelda

P.L. u konkreetset tegu, s.o tema poolt sõlmitud ostu-lepingu alusel 1 504 541 krooni

(96157.70 eurot) tasumist OÜ-le Eesti Ilutulestikud.

J. Luigele, R. Markovile ja A. Sosaarele esitatud süüdistusest nähtuvalt käsitleb riiklik

süüditus pettusena ka asjaolu, et juba enne P.L. uga läbirääkimistele asumist, puudus J. Luigel

R. Markovil ja A. Sosaarel kavatsus tasuda OÜ-le Gilsten nende poolt ostetud pürotehnilise

kauba eest. Nimetatud seisukohta kinnitas prokurör ka ringkonnakohtu istungil. Sarnasele

seisukohale on kohtuotsuses asunud ka maakohus, leides, et süüdistatavate puhul oli tegemist

juba eelnevalt planeeritud kavatsusega saada äriühingutelt kätte kaup ja mitte tasuda selle eest

(kd XIX tl 37).

Ringkonnakohus ei nõustu süüdistuses väidetuga ega ka maakohtu sellesisulise otsustusega.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas kogutud tõendite alusel võimalik tõsikindlalt

väita, et J. Luigel, R. Markovil ja A. Sosaarel puudus kavatsus OÜ-le XXX pürotehniliste

toodete eest tasuda juba enne P.L. uga läbirääkimistele asumist.

J. Luige ütluste kohaselt tekkis neil R. Markoviga mõte pürotehnika müügilt kasumit teenida.

Väljamõeldud plaani kohaselt pidi J. Luik leidma pürotehnilise kauba ja R. Markov pidi

leidma kauba ostmiseks finantseerija. Seejärel pidi kaup müüdama ning vaheraha jagatama

partnerite vahel. J. Luige ütluste kohaselt, milliseid maakohus on pidanud usaldusväärseteks

ning millega nõustub ka ringkonnakohus, oli neil R. Markoviga, hetkel kui nad asusid

läbirääkimistesse P.L. uga, plaanis täiesti aus tehing (kd XVII tl 60).

R. Markovi ütluste kohaselt tegi J. Luik talle ettepaneku teenida pürotehnilise kauba müügiga

kasumit. Plaan oli osta OÜ-lt Eesti Ilutulestikud pürotehnilist kaupa ja saadud kaup

24

vaheltkasuga maha müüa. Kuna neil endil raha pürotehnilise kauba ostmiseks ei olnud, siis

otsustas ta rahaliste vahendite saamiseks pöörduda oma sõbra P.L. u poole. P.L. uga toimusid

läbirääkimised ning viimane nõustuski oma osaühingu kaudu finantseerima pürotehnilise

kauba ostmist. Nimetatud tehingust olid teadlikud tema, J. Luik ja P.L. , võimalik, et ka

viimase äripartner. OÜ-ga XXX tehingu sõlmimise puhul neil mingit ärevust ei olnud, et

midagi võiks valesti olla (kd XVII tl 81).

Seega on nii J. Luik kui ka R. Markov üheselt kinnitanud, et ei enne P.L. uga läbirääkimistele

astumist ega ka läbirääkimiste ajal, ei olnud neil mingit kavatsust jätta OÜ XXXi poolt neile

üleantava pürotehnilise kauba eest tasumata. Nii J. Luik kui ka R. Markov on kinnitanud, et

neil puudus igasugune soov P.L. ku nimetatud tehinguga petta.

Mingeid teisi tõendeid, mis lükkaksid J. Luige ja R. Markovi sellekohased ütlused ümber,

ringkonnakohtu arvates kriminaalasjas kogutud ei ole.

Ringkonnakohtu arvates ei anna ainuüksi asjaolu, et tegelikkuses OÜ-le XXX, pärast viimase

poolt ostetud kauba saabumist Maardus asuvasse lattu, selle eest koheselt ei tasutud, veel alust

väiteks, et J. Luigel ja R. Markovil puudus juba enne P.L. uga läbirääkimistele astumist ja

vastava tehingu sõlmimist, kavatsus selle eest mitte tasuda.

Pealegi on kriminaalasjas tuvastamist leidnud ja selles ei ole ka vaidlust, et alates 4.

oktoobrist 2005 asus OÜ Turvakomponendid, viitega 9. septembri 2005 arvele, tasuma OÜ-le

XXX viimase kauba müügist saadud raha.

Ringkonnakohtu arvates kinnitab J. Luige ja R. Markovi ütlusi, et neil puudus juba enne

tehingu sõlmimist soov jätta OÜ XXXi poolt neile üleantava pürotehnilise kauba eest

tasumata asjaolu, et mõlemad süüdistatavad olid nõus käendama OÜ-u XXX laenu, mis

nimetatud osaühing võttis pürotehnilise kauba ostu finantseerimiseks. Taolise isikliku varalise

vastutuse võtmine (30. juuni 2005) juba enne seda, kui OÜ XXX tasus OÜ-le Eesti

Ilutulestikud pürotehnilise kauba eest (1. juuli 2005), viitab ringkonnakohtu arvates üheselt

asjaolule, et J. Luigel ja R. Markovil oli kavatsus OÜ-le XXX saadava pürotehnilise kauba

eest hilisemalt ka tasuda.

Maakohus on kohtuotsuses leidnud, et isiklik varaline vastutus käenduslepingu näol ei välista

kelmuse toimepanemist ning leidnud et taolise lepingu sõlmimine ei tõenda veel asjaolu, et

hiljem ei saadud panna toime kelmust (kd XIX tl 25).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käenduslepingu sõlmimine iseenesest ei välista veel

kelmuse toimepanemist, kuid sellisel juhul peavad kriminaalasjas esinema ka tõendid, mis

kinnitaksid, et nimetatud leping sõlmiti vaid näiliselt ning tegelik võimalus selle lepingu

täitmiseks isikul puudub.

Käesolevas kriminaalasjas aga taolised tõendid puuduvad. Seda enam, et maakohus on

tuvastanud, et süüdistatavatel oli olemas reaalne vara käenduslepingu tagamiseks.

Ringkonnakohtu arvates puudub seega alus väiteks nagu oleksid J. Luik ja R. Markov

sõlminud nimetatud käenduslepingu vaid näiliselt ning tegelikkuses puudus neil soov ja

võimalus käenduslepingut täita.

Samas on maakohus ka ise möönud, et nii J. Luige kui ka R. Markovi sõnul oli nende

kavatsus OÜ-ga XXXi tehingu sõlmimisel aus.

Arvestades maakohtu ülalesitatud arusaama jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks

maakohus, pidades J. Luige ja R. Markovi kavatsusi OÜ-ga XXX lepingu sõlmimisel

ausateks, leiab, et käenduslepingute sõlmimine ei olnud süüdistatavate poolt kantud ausatest

kavatsustest ning sõlmitud sooviga P.L. ku mitte petta.

25

Millist kelmuse hilisemat toimepanemist maakohus oma väites silmas pidas, jääb

ringkonnakohtu jaoks mõistmatuks, sest kohus oma sellesisulist mõtet kohtuotsuses ei ava.

Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole

tõendamist leidnud, et J. Luigel ja R. Markovil oli juba enne P.L. uga läbirääkimistele asumist

kavatsus pürotehnilise kauba eest OÜ-le XXX mitte tasuda.

Kuivõrd kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud J. Luige ja R. Markovi poolt P.L. u petmine

temaga pürotehnilise kauba ostuks tehingu sõlmimisel, siis puudub J. Luige ja

R. Markovi käitumises KarS § 209 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis ning nad tuleb käsitletavas

kuriteoepisoodis õigeks mõista.

A.Sosaarele on käsitletavas kuriteoepisoodis esitatud analoogne süüdistus J. Luige ja

R. Markoviga ning süüdistatavad on kelmuse toimepanemises

süüditunnistatud

kaastäideviijatena.

Eespool leidis ringkonnakohus, et J. Luik ja R. Markov ei petnud P.L. ku pürotehnilise kauba

ostutehingu sõlmimisel ning nende käitumises puudub seetõttu kelmuse teokoosseis.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd J. Luige ja R. Markovi käitumises puudub kelmuse

teokoosseis, puudub see ka A. Sosaare käitumises.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid P.L. uga tehingu pürotehnilise kauba ostu

finantseerimiseks J. Luik ja R. Markov. OÜ Gilsten tasus pürotehnilise kauba eest, s.o P.L.

tegi varakäsutuse, OÜ-le Eesti Ilutulestikud 1. juulil 2005.

Nii J. Luik, R. Markov kui ka P.L. on kinnitanud, et A. Sosaar ei olnud nimetatud isikute

vahel sõlmitud tehingust ja selle sõlmimise asjaoludest teadlik. J. Luige ja R. Markovi ütluste

kohaselt sai A. Sosaar tehingu toimumisest teadlikuks alles vahetult enne esimese kaubapartii

saabumist, s.o enne 9. septembrit 2005.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Sosaarel ei saanud kuidagi kujuneda juba

enne seda, kui J. Luik ja R. Markov asusid P.L. uga läbirääkimistele tehingu osas, kavatsust

saadud kauba eest mitte tasuda, sest ta ei teadnudki taolisest sõlmitavast tehingust.

Ka puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid selle kohta, et A. Sosaar oleks J. Luige ja R.

Markoviga, enne seda kui viimased asusid läbirääkimistele P.L. uga, leppinud kokku kelmuse

toimepanemises asjaoludes või isegi arutanud sellekohast teoplaani.

Eeltoodust tulenevalt tuleb A. Soosaar käsitletavas kuriteoepisoodis õigeks mõista.

J. Luige, R. Markovi ja A. Sosaare süüdistus kelmuse toimepanemises OÜ-ga CCC

seotud episoodis

Käsitletavas kelmuse episoodis määratleb riiklik süüdistus J. Luige, R. Markovi ja A. Sosaare

poolt toimepandud koosseisupärase teona, s.o pettusena seda, et J. Luik ja A. Sosaar lõid OÜ

Sound Maters juhatuse liikmele T.J. le ebaõige ettekujutuse selles, nagu ostaks OÜ CCC poolt

ostetava kauba hilisemalt OÜ Turvakomponendid. Süüdistusest tulenevalt käsitleb riiklik

süüdistus pettusena ka asjaolu, et tegelikkuses puudus J. Luigel, R. Markovil ja A. Sosaarel

kavatsus OÜ-le CCC pürotehniliste toodete eest tasuda ja nende tegevus eesmärgiks oli saada

kaup kätte selleks raha kulutamata.

T.J. ütluste kohaselt tegi J. Luik talle ettepaneku teenida pürotehnilise kauba müügist

vaheltkasu. Plaani kohaselt pidi OÜ CCC ostma OÜ-lt Eesti Ilutulestikud pürotehnilist kaupa.

T.J. selgituste kohaselt veenis J. Luik teda selles, et on olemas vähemalt kaks pürotehnilist

kaupa osta soovivat firmat, kes on valmis ostetud pürotehnilise kauba eest maksma kõrgemat

26

hinda, kui maksis OÜ CCC OÜ-le Eesti Ilutulestikud. Kuna OÜ-l CCC raha pürotehnika

ostuks ei olnud, laenas ta vaja mineva summa osaühingu nimel.

T.J. ütluste kohaselt pidi pürotehnilise kauba ostjaks olema üks A. Sosaarega seotud firma

(OÜ Turvakomponendid) ning varuostjaks OÜ Pariisi Tuled.

Leidmaks kinnitust J. Luige ütlustele hilisema ostja olemasolus, püüdis ta ka ise veenduda, et

hilisem ostja on tegelikkuses olemas. Selleteemalise jutuajamise käigus pakkuski J. Luik talle

võimaluse vestelda A. Sosaarega, kes telefonivestluses kinnitas oma firma soovi osta OÜ-lt

CCC pürotehnilist kaupa. Samuti näitas J. Luik talle elektronkirja, kus A. Sosaarega seotud

firma kinnitas pürotehnilise kauba ostusoovi ning selles oli ära näidatud ka ostu hind. Vastates

kaitsja A. Hindi küsimustele on T.J. kinnitanud, et juhul kui OÜ Turvakomponendid A.

Soosaare isikus ei oleks kinnitanud pürotehnilise kauba ostusoovi, siis ei oleks ta tehingut

OÜ-ga Eesti Ilutulestikud sõlminud ning tema poolt laenatud raha eest pürotehnilist kaupa

ostnud (kd XV tl 68).

OÜ CCC tasus 21. mail 2007 OÜ-le Eesti Ilutulestikud 1 500 008.36 krooni (95 868.01 eurot)

ning organiseeris ostetud kauba veo Võrus asuvasse lattu. T.J. ütluste kohaselt viis J. Luik

saadud pürotehniline kauba seejärel Võrust Maardus asuvasse lattu. Tema teada pidi kaup

toimetatama kauba ostjale. Kauba äraviimise hetkel ta ei teadnud, kuhu OÜ-le CCC kuulunud

kaup viidi, seda teadis J. Luik. Tema pärimistele vastates kinnitas J. Luik, et kaup on ostja

käes ja kõik on korras.

T.J. ütluste kohaselt ei saanud ta J. Luigelt vastuseid kauba asukoha kohta ning ta võttis

telefoni teel ühendust A. Sosaarega, kes aga väitis, et ei tea OÜ-le CCC kuulunud kaubast

midagi. Hilisemalt toimus Tallinnas kohtumine A. Sosaarega, kus viibis ka R. Markov ning

sellel kohtumisel A. Sosaar kinnitas, et OÜ-le CCC kuulunud kaup on jõudnud talle kuuluva

firma laopinnale. Samas väitis A. Sosaar, et vaidlusalune pürotehniline kaup on J. Luige poolt

talle oma võla katteks üleantud ning selle pürotehnilise kauba omanikuks on talle kuuluv

firma. T.J. selgituste kohaselt tehti talle selgeks, et OÜ-le CCC kuulunud pürotehniline kaup

on OÜ Turvakomponendid oma ja jääb nende valdusesse ning OÜ CCC on sellest kaubast

ilma. Pärast nimetatud jutuajamist esitas ta avalduse politseisse.

Ülaltoodud T.J. ütlustest ilmneb üheselt, et T.J. pidas J. Luige ja A. Sosaare kinnitusi

pürotehnilise kauba hilisema ostja olemasolu kohta pürotehnilise kauba ostu-müügi tehingu

sõlmimise oluliseks asjaoluks ning nimelt kauba hilisema ostja olemasolu kujundas ja määras

T.J. otsustuse sõlmida pürotehnilise kauba ostu-müügi tehing OÜ-ga Eesti Ilutulestikud.

Asjaolu, et T.J. pidas hilisema pürotehnilise kauba ostja olemasolu oluliseks, on kinnitanud ka

J. Luik, kes on kohtuistungil väitnud, et kui T.J. nägi A. Sosaare firma poolset kinnitust

ostusoovi kohta, siis oli ta nõus tehingut sõlmima ning müüma kauba hilisemalt A. Sosaarega

seotud firmale.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et J. Luige ja A. Sosaare poolt esitatud väite

(ostetavale pürotehnilisele kaubale on olemas hilisem ostja) näol on tegemist pürotehnilise

kauba ostu-müügi tehingu sõlmimise suhtes olulise asjaoluga.

T.J. kohtuistungil antud ütlustes nähtub samuti see, et tegelikkuses ei J. Luik, A. Sosaar ega

ka viimasega seotud firmad OÜ-le CCC pürotehnilise kauba eest, pärast selle oma valdusesse

saamist, ei tasunud.

J. Luige ütluste kohaselt kinnitas ta enne pürotehnilise kauba ostu-müügi tehingu sõlmimist

OÜ CCC poolt OÜ-ga Eesti Ilutulestikud T.J. le, et osaühingu poolt ostetud kauba ostab

hilisemalt ära OÜ Turvakomponendid, kuigi teadis, et tegelikkuses OÜ Turvakomponendid ei

kavatsegi OÜ-le CCC neilt saadud kauba eest tasuda.

27

Ringkonnakohus leiab, toetudes T.J. ja J. Luige ütlustele, et J. Luik ja A. Sosaar, kinnitades

T.J. le pürotehnilise kauba hilisema ostja olemasolu, esitasid T.J. le vale faktiväite, s.o lõid

kannatanule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse.

Nimetatud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise, s.o pettuse, tõttu sattus T.J.

eksimusse ning eksimuse mõjul teostas varakäsutuse.

Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et mõistetamatuks jääb maakohtu

kohtuotsuses esitatud seisukoht nagu tuleks pettusliku teona, mis viis

kannatanud

varakäsutuseni, vaadelda arvete alusel kauba müümist OÜ-le Turvakomponendid, mitte aga

laenude võtmist (kd XIX tl 42).

Ringkonnakohtu arvates saab maakohtu nimetatud väitest järeldada, et pettusliku teo, s.o

pürotehnilise kauba müümise OÜ-le Turvakomponendid, panid toime hoopis kannatanud, mis

pole kelmuse objektiivse teokoosseisu seisukohalt aga tõsiseltvõetav.

Ringkonnakohus möönab võimalust, et maakohus pidas nimetatud väidet esitades silmas

varakäsutuse tegemist kannatanute poolt (OÜ XXX ja OÜ CCC poolt arvete esitamist OÜ-le

Turvakomponendid, mitte aga OÜ XXX ja OÜ CCC nimel laenude võtmist), kuid taolise

järelduse tegemine ringkonnakohtu poolt oleks aga meelevaldne.

Ka käsitletavas kuriteoepisoodis ei nõustu ringkonnakohus riikliku süüdistuse ja maakohtu

poolt väljatoodud varakäsutuse käsitlusega.

Ringkonnakohtu istungil avaldatu kohaselt peab riiklik süüdistus kannatanu, s.o OÜ CCC

esindaja T.J. poolseks varakäsutuseks hetke, kui OÜ-le CCC kuulunud kaup viidi J. Luige

poolt Võrus asuvast laost Maardus asuvasse A. Sosaare firma OÜ Cressida Grupp poolt

renditud laopinnale. Kuigi maakohtu otsuses ei ole varakäsutuse küsimust nimetatud

kuriteoepisoodis otseselt käsitletud, on maakohtu põhjendustest võimalik aru saada, et

maakohus nõustub riikliku süüdistusega.

Analüüsides varakäsutuse küsimust OÜ XXX kuriteoepisoodis, esitas ringkonnakohus

omapoolse seisukoha varakäsutuse osas ning jääb ka käesolevas kuriteoepisoodis selle juurde

ega pea seda vajalikuks korrata.

Seega leiab ringkonnakohus, et OÜ CCC esindaja T.J. poolse varakäsutusena tuleb vaadelda

T.J. konkreetset tegu, s.o tema poolt OÜ CCC nimel sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel 1

500 008.36 krooni tasumist OÜ-le Eesti Ilutulestikud.

J. Luigele, R. Markovile ja A. Sosaarele esitatud süüdistusest nähtuvalt käsitleb riiklik

süüdistus pettusena ka asjaolu, et tegelikkuses puudus süüdistatavatel kavatsus OÜ-le CCC

pürotehnilise kauba eest tasuda ning nende eesmärgiks oli saada kaup kätte ise selleks raha

kulutamata. Maakohus on kohtuotsuses nõustunud riikliku süüdistusega ning leidnud, et

nimetatud asjaolu on kriminaalasjas tõendamist leidnud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on

kinnitust leidnud asjaolu, et J. Luigel ja A. Sosaarel oli juba enne OÜ-le CCC kuulunud

pürotehnilise kauba enda valdusesse saamist soov selle eest mitte tasuda.

J. Luige ütluste kohaselt tekkis A. Sosaarel pärast seda kui OÜ XXX episoodis oli

kriminaalasi lõpetatud, mõte samasugust skeemi korrata. Plaan oli selline, et keegi ostab

pürotehnilise kauba ja müüb selle A. Sosaarega seotud firmale. Kui kaup on A. Sosaare firma

valduses, siis selle eest ei tasuta. A. Sosaare selgituste kohaselt lihtsalt üks firma müüb teisele

ja too jääb müüjale võlgu ning seega on tegemist tsiviilvaidlusega.

28

Vastavalt väljatöötatud plaanile tegigi J. Luik T.J. le ettepaneku teenida OÜ-le CCC kasumit.

J. Luige ütluste kohaselt töötasid nad A. Sosaarega esmalt välja eelkirjeldatud plaani ja alles

seejärel hakkas ta otsima isikut, keda oleks võimalik veenda taolise tehingu tegemisele.

Pärast seda, kui ta oli leidnud T.J. näol isiku, kes oli nõus pürotehnilise kauba ostmist

finantseerima, rääkis ta T.J. firmast ka A. Sosaarele.

J. Luige ütluste kohaselt pakkus ta T.J. le pürotehnika ostu-müügi tehingut, teades, et T.J.

saab tehinguga petta.

Seega nähtub J. Luige ütlustest üheselt, et juba enne läbirääkimistele asumist T.J. ga, oli tema

ja A. Sosaare poolt väljatöötatud plaan mitte tasuda OÜ-le CCC viimasele kuulunud kauba

eest.

Ringkonnakohtul, nõustudes siinjuures maakohtuga, puudub alus kahelda J. Luige

sellekohastes ütlustes, sest need langevad kokku nii T.J. ütlustega kui ka kuriteo

toimepanemise tehioludega.

Nii langevad J. Luige ütlused kuriteo toimepanemise asjaolude osas kokku selles, et OÜ CCC

ostis pürotehnilise kauba OÜ-lt Eesti Ilutulestikud ning ettepaneku taoliseks ostuks tegi T.J. le

tema. Ka langevad J. Luige ütlused kokku selles, et OÜ-lt Eesti Ilutulestikud ostetud kaup

transporditi esmalt Võrru ning seejärel viidi Võrust J. Luige poolt Maardus asuvasse ja OÜ

Cressida Grupp poolt renditud laopinnale.

J. Luik on oma ütlustes väitnud, et A. Sosaar kinnitas, enne pürotehnilise kauba ostu-müügi

tehingu sõlmimist T.J. poolt, oma elektronkirjas T.J. le, et OÜ Turvakomponendid soovivad

osta pürotehnilist kaupa. Taolise elektronkirja saamist on kinnitanud ka T.J. ning nimetatud

elektronkiri 15. maist 2007 on ka prokuröri poolt kohtule esitatud.

Ka on J. Luige väited, et A. Sosaarel ja temal puudus kavatsus OÜ-le CCC pürotehnilise

kauba eest tasuda, kriminaalasjas kinnitust leidnud, sest pärast OÜ-le CCC kuulunud kauba

enda valdusse saamist J. Luik, A. Sosaar ega ka temaga seotud firmad OÜ-le CCC

pürotehnilise kauba eest ei tasunud.

Ringkonnakohus leiab, et J. Luige väiteid soovimatusest kauba eest tasuda, kinnitavad ka T.J.

ütlused milliste kohaselt esmastes telefonikõnedes, pärast seda kui pürotehniline kaup oli OÜ

CCC valdusest välja läinud, väitis A. Sosaar, et ei tea OÜ-le CCC kuuluvast kaubast midagi

ning hilisemalt püüdis väita, et nimetatud pürotehniline kaup kuulub tema firmale.

Ülalesitatu alusel loeb ringkonnakohus põhjendamatuks ka kaitsjate väited milliste kohaselt ei

saa J. Luige ütlusi pidada usaldusväärseteks.

Arvestades T.J. ja J. Luige ütlusi ning kriminaalasja tehiolusid loeb ringkonnakohus

tõendatuks asjaolu, et J. Luigel ja A. Sosaarel oli juba enne T.J. le pürotehnilise kauba ostuks

ettepaneku tegemist kavatsus OÜ-le CCC viimaselt saadud kauba eest mitte maksta, s.o

süüdistatavate nimetatud käitumine on vaadeldav pettusena, mille tõttu T.J. sattus eksimusse

ning eksimuse tulemusena tegi varakäsutuse.

Ringkonnakohus leiab, et tõendamist on leidnud ka kelmuse objektiivsesse koosseisu kuuluv

tagajärg, s.o varalise kasu saamine süüdlaste poolt.

Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et OÜ CCC tasus 21. mail 2007 OÜ-le Eesti

Ilutulestikud viimaselt ostetud pürotehnilise kauba eest 1 500 008.36 krooni. Vaidlust ei ole

ka selles, et 26. mail 2007 viis J. Luik nimetatud pürotehnilise kauba Võrus olevast laost

Maardus asuvasse lattu, kus OÜ Cressida Grupp poolt oli renditud vastav laopind.

29

Ringkonnakohus leiab, et alates hetkest kui OÜ-le CCC kuulunud pürotehniline kaup oli

ladustatud Maardus OÜ Cressida Grupp poolt renditud laopinnale, oli see J. Luige ja A.

Sosaare valduses ning süüdistatavatel oli võimalus nimetatud kaupa kasutada ja käsutada.

Seega, saanud OÜ-le CCC kuulunud pürotehnilise kauba oma valdusesse, suurenes J. Luige ja

A. Sosaare vara saadud pürotehnilise kauba maksumuse s.o 1 500 008.36 krooni võrra.

Kuivõrd J. Luik ja A. Sosaar said OÜ-le CCC kuulunud pürotehnilise kauba oma valdusse

saamisega varalist kasu, siis on kelmuse objektiivne teokoosseis täidetud ning kuritegu J.

Luige ja A. Sosaare poolt lõpuleviidud.

Ringkonnakohus leiab, erinevalt maakohtust (kd XIX tl 39), et asjaolu kas J. Luik ja A.

Sosaar said varalise kasuna saadud kauba hilisemal realiseerimisel ka reaalselt varalist tulu

või mitte, ei oma nende tegevuse kelmusena kvalifitseerimisel tähendust.

Vastuseks kaitsja A. Hindi ja OÜ CCC esindaja A.L. apellatsioonides esitatud väidetele nagu

puuduks käsitletavas kuriteoepisoodis kuriteokoosseis, sest OÜ-le CCC ei ole tekitatud

varalist kahju ning seetõttu ei ole osaühing esitanud ka tsiviilhagi, märgib ringkonnakohus, et

varalise kahju tekkimine kannatanul ei kuulu kelmuse objektiivsesse teokoosseisu.

Ringkonnakohtu arvates on A. Sosaare poolt OÜ-le CCC pürotehnilise kauba eest tasumine 8.

juulil 2008 aga vaadeldav tekitatud kahju hüvitamisena.

Ringkonnakohus leiab, et käsitletavas kelmuse episoodis tegutsesid K. Luik ja A. Sosaar

kaastäideviijatena. Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21

lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks

isiku panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult.

Kars § 21 lg 2 esimeses lauses kasutatud mõiste ühiselt selgitab kaastäideviimise objektiivseid

eeldusi. Objektiivselt on kaastäideviimisega tegemist siis, kui iga kaastäideviija osalus

süüteos täiendab teiste kaastäideviijate tegevust selliselt, et tulemuseks on ühtne tervik.

Seejuures peab iga täideviija panus teosse olema oluline.

Kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludest nähtuvalt tekkis J. Luigel ja A. Sosaarel soov

saada enda valdusse pürotehnilist kaupa selle eest tasumata. Oma soovi teostamiseks töötati

ühiselt välja teoplaan, mille kohaselt J. Luik pidi leidma isiku, kes on nõus pürotehnilise

kauba ostu finantseerimisega ning A. Sosaar kinnitama finantseerijale, et A. Sosaarega seotud

firma on valmis nimetatud kauba hilisemalt ära ostma.

Ringkonnakohus leiab ülaltoodule tuginedes, et J. Luik ja A. Sosaar täiendasid üksteise

tegevust T.J. le tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisel ning

kummagi

süüdistatava panus pettuse toimepanemisel T.J. suhtes oli oluline.

Mõistega kooskõlastatult selgitatakse KarS § 21 lg 2 esimeses lauses kaastäideviimise

subjektiivseid eeldusi.

Kaastäideviijad peavad olema kokkuleppinud rollijaotuses ja selle vastastikuses sõltuvuses, s.t

süütegu pannakse toime teadliku, soovitud koostegutsemise kaudu.

J. Luige ja A. Sosaare kelmuse objektiivse külje analüüsist tuleneb, et süüdistatavate vahel

olid rollid jaotatud (J. Luik otsis tehingu finantseerija, A. Sosaar kinnitas kauba hilisemat

ostmist, mis viis kannatanu eksimusse ja varakäsutuse tegemiseni). Nimetatust järeldub, et

süüdistatavad olid juba enne plaani teostamist kokkuleppinud selle teostamise üksikasjade

suhtes ning nad soovisid teadlikult oma ühise koostegutsemise kaudu saada enda valdusesse

OÜ-le CCC kuulunud pürotehnilise kauba.

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud ka asjaolu, et J. Luik ja A.

Sosaar tegutsesid OÜ CCC esindaja T.J. suhtes kelmuse toimepanemisel otsese tahtlusega. J.

Luik ja A. Sosaar teadsid, et pettes T.J. ja saavutades sel teel varakäsutuse, panevad nad

30

toime kelmuse ning nende sooviks oligi kelmuse toimepanemise tulemusena saada varalist

kasu.

Küll aga leiab ringkonnakohus, et maakohus on ebaõigesti tunnistanud kelmuse

kaastäideviimises süüdi ka R. Markovi.

Süüdistusest nähtuvalt said süüdistatavad OÜ CCC esindajale T.J. le tegelikest asjaoludest

ebaõiget ettekujutust luues varalist kasu sel teel, et omandasid valduse OÜ CCC poolt OÜ-lt

Eesti Ilutulestikud ostetud pürotehnilisele kaubale.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt koostasid T.J. petmiseks ning OÜ-le CCC kuulunud

kauba selle eest tasumata oma valdusse saamiseks teoplaani J. Luik ja A. Sosaar. 21. mail

2007 tasus T.J. OÜ-le Eesti Ilutulestikud ostetud pürotehnilise kauba eest, s.o tegi

varakäsutuse ning 26. mail 2007 kehtestasid J. Luik ja A. Sosaar nimetatud pürotehnilisele

kaubale oma valduse, s.o said varalist kasu.

J. Luige ütluste kohaselt maakohtus, ei olnud R. Markov hetkel kui nemad A. Sosaarega

töötasid välja teoplaani T.J. petmiseks, nende kavatsusest teadlik. J. Luige väidete kohaselt

pühendati R. Markov toimuvasse alles siis, kui pürotehniline kaup oli juba J. Luige ja A.

Sosaare valduses ning pürotehniline kaup hakkas ringlema A. Sosaarega seotud firmade

vahel.

T.J. ütluste kohaselt tema pürotehnilise kauba ostu-müügi tehingu sõlmimise käigus R.

Markoviga suhelnud ei ole ning esimest korda kohtus ta R. Markoviga siis kui toimus T.J.

kohtumine A. Sosaarega viimase kontoris Tallinnas.

R. Markov on oma ütlustes kohtus kinnitanud, et T.J. nägi ta esimest korda kui viimane tuli

kokkusaamisele A. Sosaarega ning see toimus 22. novembril 2007. Ka on R. Markov väitnud,

et tema pole OÜ-ga CCC tehtud kokkulepete juures viibinud ning sellega tegelesid A. Sosaar

ja J. Luik. R. Markovi selgituste kohaselt helistas talle mingil ajal A. Sosaar ning palus tal

tulla Tallinnasse, sest J. Luik olevat lubanud tuua järgmisel päeval pürotehnilist kaupa. Tema

ülesanne oli kaup ladustada. Kelle kaup see oli, tema ei teadnud, sest kaubaga oli kaasas

ainult OÜ CCC arve OÜ-le Turvakomponendid. Samuti ei teadnud tema, kes organiseeris

nimetatud kauba ladustamise Maardus asuvas laos, sest sellega tegelesid J. Luik ja A. Sosaar (

kd XVII tl 96).

Lisaks eelpool esitatud isikulistele tõenditele teisi tõendeid, mis oleksid seostatavad R.

Markovi osalemisega OÜ CCC esindaja T.J. petmises, kriminaalasjas kogutud ei ole.

Ülaltoodud isikulistest tõenditest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud

tõendite alusel ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et R. Markovil oli juba enne T.J. poolt

pürotehnilise kauba ostu-müügi tehingu sõlmimist kavatsus saadava kauba eest mitte maksta,

sest kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt ta ei teadnudki J. Luige ja A. Sosaare poolt

väljatöötatud teoplaanist ning seetõttu ei saanud ta ka osaleda selle elluviimisel. Küll aga on

ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud asjaolu, et R. Markov sai J. Luige ja A. Sosaare

teoplaanist ning OÜ-le CCC kuulunud kauba J. Luige ja A. Sosaare valdusesse saamise

asjaoludest teada pärast seda kui pürotehniline kaup oli juba J. Luige ja A. Sosaare valduses,

s.o oli ladustatud Maardus asuvas laos.

Ringkonnakohus märgib, et OÜ-le CCC kuulunud pürotehnilise kauba valduse üleminekuga

J. Luigele ja A. Sosaarele, oli kelmus lõpule viidud. Nimetatust järeldub, et R. Markovi

tegevus pärast pürotehnilise kauba valduse üleminekut J. Luigele ja A. Sosaarele, ei ole enam

käsitatavad kelmuse täideviimisena, sest tema hilisemad teod ei olnud põhjuslikus seoses

varalise kasu saamisega.

31

Ülaltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus R. Markovi käsitletavas kelmuse

kuriteoepisoodis õigeks.

A.Sosaare ja kaitsjate poolt esitatud kaitseversiooni kohaselt andis OÜ-le Sound Master

kuulunud pürotehnilise kauba A. Sosaarele üle J. Luik ning tegi seda oma võlgade katteks A.

Sosaare ees. Tegelikkuses A. Sosaar T.J. ga pürotehnilise kauba ostu-müügi tehingu

sõlmimisest midagi ei teadnud. Esitatud väidet kinnitatakse apellatsioonis asjaoluga, et

koostöölepingu, mis on sõlmitud 26. novembril 2008 ja mille on allkirjastatud ka J. Luik,

punktis 3.4, on J. Luik kinnitanud, et andis OÜ CCC esindajana OÜ-le Turvakomponendid

üle pürotehnilist kaupa FIE J. Luige poolse võlgnevuse tasumiseks (kd XII tl 11).

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud Koostöölepingus kajastatu ei lükka ümber J. Luige

kohtus antud ütlusi. Ringkonnakohus, nõustudes siinjuures maakohtuga, leiab, et J. Luige

põhjendused kohtuistungil (ajal kui nimetatud Koostööleping sõlmiti oli J. Luik A. Sosaarest

sõltuvuses ning ta tegi seda mida A. Sosaar käskis tal teha), miks taoline lause lepingusse

lisati, on igati arusaadavad ja kohtuistungil ka kinnitust leidnud.

J. Luigele ja A. Sosaarele on esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1,2,3 järgi ning maakohus

on süüdistatavad ka nimetatud kvalifikatsiooni järgi süüditunnistanud.

Kuivõrd ringkonnakohus mõistab J. Luige ja A. Sosaare kelmuse toimepanemises OÜ XXXi

episoodis õigeks, siis puudub seaduslik alus J. Luige ja A. Sosaare süüditunnistamiseks KarS

§ 209 lg 2 p 1 järgi ning nad tuleb selles osas õigeks mõista.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu väide nagu annaks J. Luige süüditunnistamiseks KarS §

209 lg 2 p 1 järgi aluse ka asjaolu, et teda on varasemalt karistatud samaliigilise teo eest, on

põhjendamatu.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on J. Luike karistatud KrK § 15 lg 2 ja 143 lg 2 p 11

järgi 8. jaanuaril 2001 1 aastase vangistusega 3 aastase katseajaga.

Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 6 kohaselt karistusandmed kustutatakse registrist ja

kantakse üle arhiivi, kui tähtajalisest vangistusest või rahalisest karistusest

tingimisi

vabastamise korral on katseaja lõppemisest möödunud kolm aastat.

Seega kustus J. Luige karistatus 3 aastat pärast katseaja läbimist, s.o 8. jaanuaril 2007.

Kuivõrd J. Luik pani uue kuriteo toime 2007 mais, siis puudub seaduslik alus J. Luige

süüditunnistamiseks KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, sest varasemaid karistatusi saab uue karistuse

mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud.

Ringkonnakohus tuvastas ülal, et J. Luik ja A. Sosaar said oma tegevuse läbi varalist kasu 1

500 008.36 krooni suuruses summas. Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2006 määruse nr 273

alusel kehtestati 2007 palga alamääraks ühes kuus 3 600 krooni (230.08 eurot).

Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 kohaselt hinnatakse suure varalise kasuna

kasu, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Seega oli 100 kordne palga

alammäär 2007 aastal 360 000 krooni (23 008.19 eurot).

Kuivõrd J. Luik ja A. Sosaar said varalist kasu väärtuses 1 500 008.36 krooni (95 868.01

eurot), siis on maakohus J. Luige ja A. Sosaare õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 209 lg 2

p 2 järgi kelmuse toimepanemises suures ulatuses.

Kuivõrd J. Luik ja A. Sosaar panid OÜ CCC esindaja T.J. suhtes toime kelmuse

kaastäideviijatena. s.o tegutsesid grupis, siis on maakohus nad õigustatult süüdi tunnistanud

ka KarS § 209 lg 2 p 3 järgi.

A.Sosaare ja R. Markovi süüdistus KarS § 394 lg 1,3 järgi ja OÜ Turvakomponendid ja

OÜ Cressida Grupp süüdistuses KarS § 394 lg 4 järgi.

32

Süüdistusest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et A. Sosaarele, R. Markovile, OÜ-le

Turvakomponendid ja OÜ-le Cressida Grupp rahapesuna etteheidetav tegevus seisnes selles,

et A. Sosaar ja R. Markov sõlmisid OÜ Turvakomponendid ja OÜ Cressida Grupp nimel

lepinguid, milliste eesmärgiks oli varjata ebaseaduslikult nende valduses olnud OÜ CCC vara,

s.o varjata vara ebaseaduslikku päritolu. Nimetatud süüdistuses on maakohus süüdistatavad ka

süüditunnistanud.

Menetlusõigusliku arusaama kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne

käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine

apellatsioonkaebuse piires.

Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavate kaitsjate apellatsioonides esitatud väited ei anna alust

maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses

esitatud asjakohaseid põhjendusi süüdistatavatele süüks arvatud tegevuse ning sellele antud

õigusliku hinnangu kohta.

Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu seisukohad süüküsimuse lahendamisel on selged,

ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas

uuritud

tõendeid,

asetanud

erinevatest

tõenditest

tuleneva

teabe

ning

esitatud

kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust

on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o rahapesu toimepanemine süüdistatavate poolt.

Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid

maakohtust erinevale järeldusele jõudmise.

Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud käsitlusega A.Sosaare, R.

Markovi, OÜ Turvakomponendid ja OÜ Cressida Grupp süüdimõistmisel ning seetõttu ei pea

tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente

käsitletavas kuriteoepisoodis korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega

apellatsioonides esitatule vastates. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses

toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osisteks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pärast seda kui OÜ-le CCC kuulunud kaup 26. mail

2007 ladustati OÜ Cressida Grupp poolt renditud laopinnal ning see läks A. Sosaare ja J.

Luige valdusse, võimaldas J. Luige ettepanekul OÜ CCC poolt 28. mail 2007 pürotehnilise

kauba eest tasumiseks OÜ-le Turvakomponendid väljastatud arve, näidata OÜ-l

Turvakomponendid ennast kauba omanikuna. Nimetatud asjaolu ära kasutades, sõlmisidki R.

Markov ja A. Sosaar allpool kajastamist leidvad lepingu ja kokkuleppe OÜ

Turvakomponendid ja OÜ Cressida Grupp vahel.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et R. Markov OÜ

Turvakomponentide nimel ja A. Sosaar OÜ Cressida Grupp nimel sõlmisid 28. mail 2007 OÜ

CCC poolt ostetud pürotehnilise kauba hoiulepingu (kd II tl 58) ning sõlmisid 16. novembril

2007 kokkuleppe, millise kohaselt OÜ Turvakomponendid volitas OÜ-t Cressida Grupp

realiseerima OÜ-le Turvakomponendid kuuluvat pürotehnilist kaupa. Samuti võttis OÜ

Cressida Grupp nimetatud kokkuleppega endale kohustuse tasuda OÜ-le Tallinna Õigusbüroo

OÜ Turvakomponendid eest teenustasu 15 000 krooni kuus, tehes seda vajadusel ka

pürotehnilise kaubaga.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud leping ning kokkulepe, eelkõige aga OÜ

Turvakomponendid ja OÜ Cressida Grupp vahel 28. mail 2007 sõlmitud hoiuleping ning

selles määratletud pürotehnilise kauba hoiustamise põhjendamatult kõrge hind, annavad aluse

33

tõsikindlaks väiteks, et nimetatud õigustoimingute eesmärgiks oli läbi hoiutasude ja

müügihinna, muundada OÜ-lt CCC saadud pürotehnilise kauba omanikuks OÜ Cressida

Grupp, ehk teisisõnu, varjata kauba ebaseaduslikku päritolu.

Ringkonnakohus leiab, et taolisele väitele annab aluse juba ainuüksi asjaolu, et süüdistatavad

esitasid TJvA dokumendina, mis tõendab pürotehnilise kauba ladustamise alusena OÜ

Cressida Grupi poolt renditud laopinnal nimelt 28. mail 2007 sõlmitud hoiulepingu, millest

nähtuvalt kuulus ladustatud pürotehnilise kaup justkui OÜ-le Turvakomponendid.

Ringkonnakohtu arvates kinnitab ülaltoodud väidet ka asjaolu, et 20. detsembril 2007 A.

Sosaare poolt TJvA esitatud lao arvestuse õiendist nähtuvalt on laos asuvat pürotehnilist

kaupa käsitletud kui OÜ Cressida Grupp omandit (kd II tl 65).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-41-11 märkinud, et KarS § 394 näol

on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku

vastutuse

kehtestamisel

on

seadusandja

eesmärgiks

seadnud

riigi

rahandus-

ja

majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse

kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik

päritolu varjatuks.

Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema

kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa

rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga

tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg.

Ringkonnakohus leiab, et 28. mail 2007 sõlmitud hoiulepingu ja 16. novembril 2007

kokkuleppe sõlmimine iseenesest juba kinnitab, et nimetatud õigustoimingute tegemise

eesmärk, s.o õigustoimingute keskne osa, oli varjata vara ebaseaduslikku päritolu ja selle

tegelikku omanikku.

Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus A. Sosaare kaitsja väitega, nagu ei oleks kohus

selgitanud, millisel moel konkreetsed tehingud pürotehnikaga kahjustaksid riigi rahandus- ja

majandussüsteemi.

Ringkonnakohus leiab, et taolist väidet esitades ei pööranud kaitsja tähelepanu asjaolule, et

pärast OÜ-le CCC kuulunud kauba oma valdusesse saamist ning selle muundamist OÜ-le

Cressida Grupp kuuluvaks, asuti nimetatud vara ka realiseerima (näiteks müüdi J. Luigele)

ning seega osales kuritegelikust taustast puhastatud raha ka legaalses majanduskäibes.

OÜ Turvakomponendid ja A. Sosaare kaitsjad on apellatsioonides leidnud, et kuivõrd OÜ

Turvakomponendid ei ole OÜ-le Cressida Grupp hoiutasu tasunud ning OÜ Cressida Grupp ei

ole ka esitanud hoiutasu nõuet, siis ei ole tegemist ka rahapesuga. Samuti ei ole OÜ Cressida

Grupp tasunud OÜ-u Turvakomponendid eest Tallinna Õigusbüroole mingeid summasid.

Kaitsjate väidete kohaselt võib isik võtta endale kohustusi, kuid ainuüksi kohustuste võtmine

ei kujuta endast rahapesu kui sellele ei järgne kohustuse täitmist.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjatega selles, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tõepoolest

OÜ Turvakomponendid OÜ-le Cressida Grupp hoiutasu ei maksnud ning viimane seda OÜ-lt

Turvakomponendid ka ei nõudnud ning mingeid summasid pole tasutud ka

Tallinna

Õigusbüroole.

Samas leiab ringkonnakohus, et OÜ Turvakomponendid ja OÜ Cressida Grupp vahel

sõlmitud lepingu mittetäitmine kinnitab üheselt, et tegemist oli näilise lepinguga, s.o

lepinguga, kus mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele.

34

Osaühingute vahel tehtud lepingu tegelik eesmärk oli aga varjata asjaolu, et lepingu objektiks

olev vara on saadud OÜ-lt CCC kelmuse teel. Samuti püüti nimetatud lepingu kaudu näidata

nagu oleks nimetatud kauba omanikuks OÜ Cressida Grupp.

Ringkonnakohtu arvates jääks vastupidisel juhul arusaamatuks, miks nimetatud hoiuleping ja

hilisem kokkulepe OÜ Turvakomponendid ja OÜ Cressida Grupp vahel üldse sõlmiti.

Ringkonnakohus leiab, et siinjuures on põhjendamatu tugineda 26. mail 2008 sõlmitud

koostöölepingule, kus J. Luik on kinnitanud, et andis OÜ CCC esindajana OÜ-le

Turvakomponendid üle pürotehnilist kaupa FIE J. Luige poolse võlgnevuse tasumiseks, mis

on aga süüdistatavate põhiline kaitseversioon OÜ-ga CCC seotud kuriteoepisoodis, sest J.

Luik on selgitanud nimetatud lepingu koostamise tagamaid.

Kuivõrd ringkonnakohus, nagu maakohuski, tuvastas A. Sosaare süü OÜ CCC

kuriteoepisoodis kelmuse toimepanemises, s.o eelkuriteo toimepanemises, süüdi, siis on

kaitsjate ja kannatanu OÜ CCC esindaja taotlused mõista süüdistatavad rahapesu

toimepanemises eelkuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu õigeks, põhjendamatud.

Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult tunnistanud A. Sosaare ja

R. Markovi süüdistuses KarS § 394 lg 1,3 järgi ja OÜ Turvakomponendid ja OÜ Cressida

Grupp süüdistuses KarS § 394 lg 4 järgi süüdi.

J. Luige ja tema kaitsja taotlus kohaldada J. Luige suhtes KrMS § 202 sätteid.

Ringkonnakohtu istungil täpsustas J. Luik kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ning kinnitas

kohtule, et soovib vaidlustada maakohtu otsust vaid osas, millises kohus ei kohaldanud tema

suhtes KrMS § 202 sätteid. J. Luige kinnituse kohaselt tunnistab ta ennast süüdi ja tema

ainsaks taotluseks ringkonnakohtus on, et tema suhtes kohaldataks oportuniteeti.

KrMS § 333 lg 1 ja 4 tulenevalt on süüdistataval õigus loobuda osaliselt või täielikult kaitsja

apellatsioonist. KrMS § 331 lg 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni

piires.

Eeltoodust tulenevalt arutabki ringkonnakohus apellatsiooni korras vaid J. Luige taotlust

kohaldada tema suhtes KrMS § 202 sätteid.

J. Luige kaitsja on taotlust oportuniteedi kohaldamiseks põhjendanud asjaoluga, et kuivõrd

prokurör

riigi

esindajana

on

kinnitanud

riigipoolse

huvi

puudumist

J. Luige

süüditunnistamiseks käesolevas kriminaalasjas, tulnuks maakohtul kriminaalasi J. Luige

suhtes KrMS § 202 alusel ka lõpetada.

Ringkonnakohus leiab, tulenevalt KrMS § 202 lg 1 sõnastusest, et prokurör esitab kohtule

vaid taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 alusel ning otsustuse, kas

lõpetada menetlus või mitte, võtab vastu kohus. Seejuures on kohus seotud seadusest

tulenevate kriminaalmenetluse lõpetamise eelduste, mitte aga esitatud taotlusega. Seega

ainuüksi prokuröri poolt taotluse esitamine ei tähenda automaatselt seda, et kohus, seaduses

sätestatud eeldusi kaalumata, peaks selle rahuldama.

Ringkonnakohtu arvates on oportuniteedi kohaldamise peatingimuseks, et kuriteo toimepanija

süü ei ole suur.

Süü suuruse hindamisel arvestatakse üksnes konkreetset tegu, mitte isikut ja tema varasemat

käitumist ning erinevaid preventsioone.

35

Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab samuti, et J. Luige süü

kelmuse

toimepanemises on suur.

J. Luige panus kelmuse toimepanemisse on märkimisväärne. Tema ja A. Sosaar olid isikuteks,

kes töötasid välja kelmuse toimepanemise teoplaani. J. Luik oli isikuks, kes tegi OÜ CCC

esindajale T.J. le konkreetse ettepaneku osta pürotehnilist kaupa, kuigi teadis, et pärast

pürotehnilise kauba T.J. valdusest väljaminekut, osaühingule selle eest ei tasuta. Nimelt J.

Luik oli isikuks, kelle tegevuse tulemusena sai võimalikuks pürotehnilise kauba valduse

üleminek. Oma teod pani J. Luik toime otsese tahtlusega.

J. Luige tegevuse tulemusena tekitati OÜ-le CCC suur kahju, 1 500 008.36 krooni.

Arvestades J. Luige süü suurust, leiab ringkonnakohus, et ei ole täidetud KrMS § 202

kohaldamiseks vajalik esimene tingimus, s.o isiku süü ei ole suur.

Kuivõrd oportuniteedi kohaldamise peatingimust J. Luige suhtes ei esine, siis puudub

ringkonnakohtul vajadus hinnata avaliku menetlushuvi esinemist J. Luige suhtes.

Ringkonnakohus leiab, et oportuniteedi kohaldamist J. Luige suhtes ei tingi ka asjaolu, et

süüdistatav on puhtsüdamlikult kahetsenud ning oma süüd tunnistanud. Ringkonnakohus

leiab, et nimetatud asjaolu on arvestatav J. Luigele karistuse mõistmisel.

Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus J. Luige ja tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata

ning ei kohalda J. Luige suhtes KrMS § 202 sätteid.

Karistus

Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavatele karistust mõistes on maakohus arvestanud kõigi

KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaoludega.

Kuigi ringkonnakohus, mõistes J. Luige ja A. Sosaare õigeks ühes neile süüks arvatud

kelmuse episoodis ning mõistes R. Markovi kelmuse toimepanemises üldse õigeks, vähendab

neile esitatud süüdistuste mahtu, ei tingi see veel iseenesest neile maakohtu poolt mõistetud

karistuste vähendamist.

Maakohus on J. Luige suhtes KarS § 64 lg 1 alusel moodustanud liitkaristuse ja mõistnud talle

kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 1 aasta vangistust, määrates talle KarS § 73 lg 1 alusel

katseajaks 3 aastat.

Seega on maakohus mõistnud J. Luigele sanktsiooni alammäära lähedase karistuse ning selle

veelgi vähendamiseks, arvestades eelkõige J. Luige süü suurust kelmuse toimepanemisel,

puudub alus.

R. Markovile on maakohus KarS § 394 lg 2 p 1,3 järgi mõistnud karistuseks 2 aastat

vangistust, s.o karistanud teda miinimummääras.

Arvestades asjaolu, et R. Markovile kelmuste toimepanemise eest mõistetud karistuse luges

maakohus KarS § 64 lg 1 alusel kaetuks KarS § 394 lg 2 p 1,3 järgi mõistetud karistusega, siis

ei tingi asjaolu, et ringkonnakohus mõistab R. Markovi kelmuste toimepanemises õigeks, talle

rahapesu eest mõistetud karistuse kergendamist.

Samadel põhjendustel jätab ringkonnakohus muutmata ka A. Sosaarele mõistetud karistuse.

Apellatsioonis palub prokurör raskendada R. Markovile ja A. Sosaarele KarS § 394 lg 2 p 1,3

järgi mõistetud karistusi.

36

Oma taotlust põhjendab prokurör asjaoluga, et süüdistatavad on toimepannud rahapesu 1 500

008.36 krooni suuruses summas, viidates seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kohtuotsusele nr 3-1-1-85-11.

Vastavalt Karistusseadustikus omaksvõetud põhimõtetele võetakse süü suuruse hindamisel

muuhulga arvesse ka tekitatud kahju liiki ja suurust. Nimetatud asjaolu on maakohus

süüdistatavate süü suuruse hindamisel ka arvestanud ning hinnanud A. Sosaare süü suurust

keskmiseks ning R. Markovi puhul mitte suureks. Nimetatud seisukohtadega on apellatsioonis

nõustunud ka prokurör. Vaidlustamata maakohtu poolt süüdistatava süü suurusele antavat

hinnangut, leiab prokurör siiski, rõhutades vaid rahapesu summa suurust, et süüdistatavate

karistusi tuleks sellest tulenevalt karmistada.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohus on süüdistatavate süü suuruse hindamisel

tekitatud kahju suurust juba arvestanud ning prokurör pole seda vaidlustanud, siis puudub alus

rahapesu summa suuruse alusel süüdistatavatele mõistetud karistuse karmistamiseks.

Ringkonnakohtu arvates ei anna ka prokuröri poolne viide RKKo otsusele nr 3-1-1-85-11, kus

kriminaalkolleegium pidas 250 00 krooni suuruses summas rahapesu toimepanemise eest

põhjendatuks 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse määramist, alust süüdistatavatele mõistetud

karistuse karmistamiseks, sest lisaks süü suurusel tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka

süüdlase isikut ja preventsioone ning seetõttu pole ainuüksi ühe karistuse mõistmise eelduse

alusel käesolev kriminaalasi ja viidatud kriminaalasi võrreldavad.

Konfiskeerimine

Apellatsioonis taotleb prokurör A. Sosaare vara laiendatud konfiskeerimist KarS § 832 alusel,

viidates seejuures KarS § 394 lg 6.

KarS § 832 lg 1 kohaselt on üheks laiendatud konfiskeerimise kohaldamise tingimuseks

asjaolu, et isikut karistatakse kuriteo toimepanemise eest üle kolmeaastase vangistusega.

Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse A. Sosaarele mõistetud karistuse osas (2

aastat 6 kuud vangistust) muutmata, siis puudub seaduslik alus A. Sosaare vara laiendatud

konfiskeerimiseks KarS § 832 lg 1 alusel.

Apellatsioonis taotleb prokurör KarS § 831 lg 2 p 1 alusel OÜ Cressida Grupp vara summas

58 000 krooni ning KarS § 831 lg 1 ja 84 alusel A. Sosaarelt 8700 eurot kui tahtliku süüteoga

saadud vara konfiskeerimist.

Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, leiab samuti, et

kriminaalasjas kogutud tõenditega pole tõsikindlalt tõendamist leidnud, et summad, mille

konfiskeerimist prokurör apellatsioonis taotleb, oleks saadud süüteo toimepanemise

tulemusena, mis on aga KarS § 831 lg 1 tulenevalt nimetatud paragrahvi kohaldamise üheks

aluseks.

Kohtukulud

J. Luige kaitsja on esitanud taotluse hüvitada tasu õigusabi osutamise eest ringkonnakohtus

1 123.20 euro suuruses summas.

KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks Kriminaalmenetluse

seadustiku § 337 lõikes 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud

riik.

Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse J. Luige osas ühes kelmuse episoodis, s.o

teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud otsustuse, siis tuleb kaitsjatasu jätta riigi kanda.

37

R. Markovi kaitsja on esitanud taotluse hüvitada tasu õigusabi osutamise

eest

ringkonnakohtus 739.20 euro suuruses summas.

KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks Kriminaalmenetluse

seadustiku § 337 lõikes 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud

riik.

Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse R. Markovi süüditunnistamises kelmuses,

s.o teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud otsustuse, siis tuleb kaitsjatasu jätta riigi kanda.

OÜ Turvakomponendid kaitsja on esitanud taotluse hüvitada tasu õigusabi osutamise eest

apellatsiooni koostamise eest 518.40 eurot ja kohtuistungil osalemise eest 576.00 eurot.

Kokku seega tasu õigusabi osutamise eest 1094.40 eurot.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud

lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Kuivõrd ringkonnakohus jätab OÜ Turvakomponendid suhtes maakohtu otsuse muutmata,

tuleb menetluskulu, s.o kaitsjatasu, välja mõista OÜ-lt Turvakomponendid.

OÜ Cressida Grupp kaitsja on esitanud taotluse hüvitada tasu õigusabi osutamise eest

ringkonnakohtus 2400 euro suuruses summas.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud

lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Kuivõrd ringkonnakohus jätab OÜ Cressida Grupp suhtes maakohtu otsuse muutmata, tuleb

menetluskulu, s.o kaitsjatasu, välja mõista OÜ-lt Cressida Grupp.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

38