3-13-443/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene ja Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 13.11.2013, Tartu Haldusasja number 3-13-443 Haldusasi Anneli Kaasiku kaebus Lohusuu Vallavalitsuse 12.11.2012. a käskkirja nr 21.1-1.3/65 tühistamiseks/tühisuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Anneli Kaasiku määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Anneli Kaasik Vastustaja Lohusuu vald

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada määruskaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a määruse resolutsiooni p 2 ning saata asi tühisuse tuvastamise nõude osas menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule. 3. Muus osas jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lohusuu Vallavalitsuse 05.10.2012. a käskkirja nr 21.1-1.2/20 (tl 3) p-ga 1 vabastati alates 08.10.2012 teenistusest Lohusuu valla sotsiaaltöötaja ja arendusnõunik Anneli Kaasik. Käskkirja p-ga 3 otsustati talle välja maksta 2012. a puhkusetoetus ühe kuupalga ulatuses. Käskkirjale on alla kirjutanud vallavanem Ants Rummel.

2. Lohusuu Vallavalitsuse 12.11.2012. a käskkirja nr 21.1-1.3/65 (tl 4) p-ga 1 tunnistati tagasiulatuvalt kehtetuks 05.10.2012. a käskkirja nr 21.1-1.2/20 p 3 põhjusel, et A. Kaasikul puudus õigus puhkusetoetust saada. Käskkirja p 2 nägi ette, et A. Kaasikul tuleb puhkusetoetus summas 418,99 eurot tagastada hiljemalt 13.12.2012. Käskkirja allkirjastas uus vallavanem Tormis Otsma ning see on antud lähtudes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-st 2, §-dest 64, 66, 67, § 68 lg-st 2 ja § 69 lg-st 1 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 50 lg 1 p-st 4. A. Kaasik sai käskkirja kätte 14.11.2012.

2 3. A. Kaasik esitas 27.02.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2), milles palus tuvastada Lohusuu Vallavalitsuse 12.11.2012. a käskkirja nr 21.1-1.3/65 tühisus. Kaebuse kohaselt on 12.11.2012. a käskkirjal HMS § 63 lg 2 p-des 3 ja 5 sätestatud tühisuse tunnused. KOKS § 50 lg 1 p-st 3 tulenevalt annab vallavanem käskkirju vallavalitsuse ja tema ametiasutuste sisemise töö korraldamiseks. Kuna kaebaja vabastati teenistusest 08.10.2012, siis ei ole 12.11.2012. a käskkiri kaebaja kui tsiviilisiku jaoks siduv ja kaebajal puudus õigus sekkuda vallavalitsuse sisemisse töökorraldusse ning nõuda vallavanema käskkirja nr 21.1-1.3/65 kehtetuks tunnistamist. 14.01.2013 on vastustaja esitanud hagiavalduse Viru Maakohtusse (tsiviilasi nr 2-13-1902) ning kaebaja sai kohtumääruse 28.01.2013. Hagiavalduses nõudis vastustaja kaebajalt alusetu rikastumise teel saadud puhkusetoetuse tagasimaksmist. Lohusuu vallavanema 12.11.2012. a käskkiri on antud ilmselgelt pädevust ületades ja sellega on asutud rikkuma kaebaja õigusi (nõudma Viru Maakohtu kaudu kaebajalt raha, mida kaebaja ei ole saanud õigusliku aluseta). Käskkiri on põhjendamata ja kaalutlemata. Vastustaja on samasisulised nõuded esitanud samaaegselt nelja isiku vastu (kaebaja, D.U. , H.P. , P.L. ). Kuna kõik isikud pöörduvad kaebajale teadaolevalt halduskohtusse, taotles kaebaja, et nende kaebused liidetaks ühte menetlusse.

4. Tartu Halduskohtu 05.03.2013. a määrusega (tl 6) jäeti kaebus käiguta ning anti selle puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. Määruse kohaselt on esitatud kaebus kohtu hinnangul sisuliselt tühistamiskaebus. Kohus selgitas, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg-st 2 tulenevalt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebaja õigusi kaitseks efektiivselt tühistamiskaebus, kuivõrd õigusvastasuse tuvastamine ei muudaks kehtetuks puhkusetasu tagastamise kohustust. Kuna aga vaidlustatud käskkiri tehti kaebajale teatavaks 14.11.2012, siis on tühistamiskaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg mööda lastud. Kohus andis kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks 15-päevase tähtaja määruse saamisest.

5. A. Kaasik esitas 20.03.2013 vastuse Tartu Halduskohtu määrusele ning tähtaja ennistamise taotluse (tl 9-10). Vastuse kohaselt esitas kaebaja tühisuse tuvastamise nõude ning seda võib esitada tähtajatult. Vaidlustatud 12.11.2012. a käskkiri on tühine, kuna vallavanemal puudus õigus ja pädevus kaebajale käske, keelde või kohustusi peale panna, sest A. Kaasik ei olnud enam vallavalitsuse ametnik. Vaidlustatud käskkirjaga kehtetuks tunnistatud 05.10.2012. a käskkirja andmisest oli möödunud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 75 sätestatud tähtaeg. Lohusuu vallavanemal puudus 12.11.2012 ainuisikuliselt otsustusõigus anda välja tsiviilisikut kohustavat käskkirja. Vallavanem saab anda käskkirju vallavalitsuse ja tema ametiasutuste sisemise töö korraldamiseks. Kaebaja pidas käskkirja tühiseks selle kättesaamisest alates. Kaebaja leiab, et tühisuse tuvastamise kaebus on tema õiguste kaitseks tõhusaim vahend, kuid esitab alternatiivina 12.11.2012. a käskkirja tühistamise nõude ning koos sellega tähtaja ennistamise taotluse ja märgib, et tähtaja ennistamise mõjuva põhjusena võib kõne alla tulla haldusakti andja tegevus, mille tõttu haldusakti adressaadil oli raske või võimatu mõista haldusakti sisu ja hinnata akti oma õigusi rikkuvaks. Kaebaja tegi käskkirja kättesaamisest alates kõik endast oleneva, et saada selgust vaidlustatud käskkirja sisus. Olles tutvunud erinevate õigusja haldusaktidega ning konsulteerinud juristidega, tundis kaebaja ära, et käskkiri on tühisuse tunnustega. Käskkirja reguleerimisala arvestades ei pidanud kaebaja seda enda kui tsiviilisiku jaoks siduvaks. Kuna kaebaja hinnangul oli Lohusuu Vallavalitsuse 05.10.2012. a käskkiri õiguspärane, siis seda enam ei mõistnud kaebaja Lohusuu vallavanema 12.11.2012. a käskkirja põhjendatust. Kuna kaebaja ei ole vastustaja ametnik ega töötaja, siis on vastustaja põhjendamatult sekkunud kaebaja eraellu.

3 6. Lohusalu Vallavalitsuse 25.03.2013. a vastuses kaebusele (tl 14-17) palutakse jätta tühistamiskaebuse ennistamise taotlus rahuldamata, kaebetähtaeg ennistamata ja menetlus tühistamisnõude osas lõpetada. Tuvastamisnõude osas palutakse jätta kaebus läbi vaatamata.

7. Tartu Halduskohtu 17.04.2013. a määrusega (tl 20-21) jäeti kaebus teistkordselt käiguta ning anti kaebajale tuvastusnõude eesmärgi selgitamiseks tähtaeg.

8. A. Kaasik esitas 01.05.2013 vastuse (tl 24-25) Tartu Halduskohtu määrusele. Vastuses selgitati, et vaidlustatud käskkirja andmiseks oleks pädev olnud vallavalitsus kollegiaalse organina, mitte vallavanem ainuisikuliselt. Kaebaja vajab kaitset kohaliku omavalitsuse omavoli eest ning soovib vabaneda tema vastu suunatud nõudest tsiviilasjas nr 2-13-1902. Käskkirja tühisuse tuvastamisega on võimalik eesmärki saavutada ja rikutud õigusi kaitsta – see tooks kaebajale kaasa soovitud õigusliku tagajärje, mis aitab teda edaspidi oma subjektiivsete õiguste kaitsel tsiviilasjas nr 2-13-1902.

9. Tartu Halduskohtu 20.05.2013. a määrusega (tl 26-27) võeti kaebus menetlusse. Määruses on selgitatud, et kohtule esitatud tähtaja ennistamise taotluse läbivaatamine toimub eelmenetluses ehk pärast kaebuse menetlusse võtmist. Samuti märkis kohus, et ei pea haldusakti tühisuse tuvastamise eesmärki ilmselgelt perspektiivituks.

10. Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a määruse (tl 34-36) resolutsiooni p-ga 1 jäeti rahuldamata A. Kaasiku taotlus kaebetähtaja ennistamiseks ning lõpetati menetlus haldusakti tühistamisnõude osas. Määruse resolutsiooni p-ga 2 jäeti kaebus haldusakti tühisuse tuvastamise nõude osas läbi vaatamata. Tühistamisnõude esitamise tähtaja ennistamata jätmise osas märkis kohus, et kaebuse kohtusse esitamisega hilines kaebaja 75 päeva (tähtaeg lõppes 13.12.2012 ja kohtusse pöörduti 27.02.2013). Tähtaja ennistamiseks puudub alus. Kohus ei nõustu, et vaidlustatava haldusakti sisu mõistmine ja rikutud õiguste hindamine oli kaebaja jaoks raske ning selle põhjuseks oli haldusakti andja tegevus. Haldusakt oli kirjalikus vormis, selge resolutsiooniga, põhjendatud ning sellel oli vaidlustamisviide. Kaebaja ei ole isik, kes puutuks haldusaktiga esimest korda kokku ega oleks suuteline tuvastama, kas haldusakt on tema õigusi rikkuv või mitte ning millise aja jooksul on tal võimalus rikutud õigusi kaitsta. Objektiivsed põhjused kaebetähtaja möödalaskmiseks puuduvad. Kuna kaebetähtaeg jäi ennistamata, lõpetas kohus tühistamisnõude osas menetluse HKMS § 124 lg 2 alusel. Tühisuse tuvastamise nõude jättis kohus HKMS § 151 lg 2 p 1 kaudu viitega § 121 lg 2 p-le 2 läbi vaatamata, kuna sellega pole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Vallavanem oli pädev vaidlustatavat haldusakti välja andma tulenevalt HMS § 68 lg-st 2, mille järgi otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise haldusorgan, kelle pädevuses oleks haldusakti andmine kehtetuks tunnistamise ajal. Kuna Lohusuu Vallavalitsuse 05.10.2012. a käskkiri oli HMS § 8 lg-st 2 ja KOKS § 50 lg 1 p-st 3 tulenevalt välja antud selleks volitatud isiku (vallavanema) poolt, siis oli vallavanem 12.11.2012 seisuga pädev käskkirja ka kehtetuks tunnistama. Haldusakti, mis oli selle andmise ajal õigusvastane, võib isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasikui tagasiulatuvalt. HMS § 69 lg 1 kohaselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. HMS § 69 lg 1 ei tee haldusorgani avalike teenistujate ja mitteteenistujate vahel vahet, seega kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel saadu tuleb tagastada ka neil, kellel haldusorganiga töösuhe puudub. Vastustaja ettepanek puhkusetoetuse tagastamiseks oli täiesti õigustatud. Eelnevast tuleneb, et vaidlustatud käskkiri on välja antud pädeva isiku poolt ning selle tühisuse tuvastamine osutub võimatuks. Ka juhul, kui kaebaja läheks üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele, ei aitaks see saavutada kaebaja eesmärki, sest ka õigusvastane haldusakt jääb kehtima. Eesmärki pole võimalik saavutada kummagi tuvastusnõudega.

4 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. A. Kaasiku 27.06.2013. a määruskaebuses (tl 39-42) palutakse halduskohtu 12.06.2013. a määrus tühistada. Määruskaebuses palutakse tuvastada Lohusuu vallavanema 12.11.2012. a käskkirja tühisus ja õigusvastasus ning ennistada tühistamisnõude esitamise tähtaeg ja käskkiri tühistada. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt andis halduskohus määruse asjasse süvenemata, ebaloogilises järjekorras ja pole suutnud jääda erapooletuks. Kuna kaebaja on taotlenud haldusakti tühisuse tuvastamist, siis polnud kohtul mingit alust lõpetada menetlust tühistamisnõude osas ja jätta rahuldamata taotlust kaebetähtaja ennistamiseks enne, kui on välja selgitatud, kas nimetatud haldusakt on tühine või mitte, st kas see rikub kaebaja õigusi või mitte, sest tühine haldusakt ei saa kellegi õigusi rikkuda. Pole kindlaks tehtud, kas haldusakt on üldse tühistatav. Kui kohus leiab, et käskkiri on tühine, saavutab kaebaja vaidluse lõppemise tsiviilkohtus. Kui kohus leiab, et käskkiri ei ole tühine, on kaebajal võimalus esitada Lohusuu Vallavalitsusele KOKS § 33 lg 1 alusel taotlus, mida ta praegu teha ei saa, sest ta ei tea, kas Lohusuu vallavanema käskkiri on üldse kehtiv. Kohus võttis 20.05.2013 kaebuse menetlusse ning põhjendas, et tähtaja ennistamise taotluse läbivaatamine toimub eelmenetluses. Samuti nentis kohus, et ei pea haldusakti tühisuse tuvastamise eesmärki ilmselgelt perspektiivituks. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks on lubatud eelmenetlus ära jäetud ning millest kohtule pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnes, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Samuti jääb arusaamatuks, mille alusel väidab kohus, et vaidlustatud käskkirja tühisuse tuvastamine HMS § 63 lg 2 p-de 3 ja 5 alusel osutub võimatuks, kui kohus jättis selle tühisuse tuvastamise nõude läbi vaatamata. Seega näib kohus olevat otsustanud, et käskkiri ei ole tühine, kuid pole seda selgelt välja öelnud ega põhjendanud ning kaebaja on sellega jäetud ebamäärasesse olukorda. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus. Kohus jättis välja selgitamata, mis nimelt takistas kaebajal haldusakti sisu mõistmist ja milles seisnes haldusakti andja väidetav tegevus. Kaebaja kavatses täpsemad selgitused esitada eelmenetluse ajal. Seega rikkus kohus uurimispõhimõtet ning langetas otsuse ennatlikult ja kaebajat ära kuulamata. Loomulikult sai kaebaja käskkirja resolutsioonist aru. Arvestada tuleb, et kaebaja on vallavanema pädevusest märgatavalt teadlikum nn tavaisikust ning ta võis küll käskkirja tühisuses eksida, kuid hooletust selle välja selgitamisel, kas haldusakt rikub tema õigusi ja huve, talle küll ette heita ei saa. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et käskkirja vaidlustamise vajaduses selgusele jõuda. Lohusuu vallavanem on vaidlusaluse käskkirja teenistusvälisele isikule välja andmisel loonud pretsedendi ning kui selle tühisust ei tuvastata, annaks see kõikidele kohalikele omavalitsustele õiguse tagasi nõuda õiguspäraste haldusaktide alusel välja makstud summad. Tuleb arvestada seaduslikkuse ning hea halduse põhimõttega. Haldusmenetlus, milles üks vallavanem otsustas käskkirjaga välja maksta õigeaegselt saamata jäänud puhkusetoetuse ning järgmine vallavanem tühistas selle haldusakti pädevust ületades ning asjakohaseid põhjendusi esitamata, ei ole õiglane haldusmenetlus. Kaebaja ei saa kuidagi aktsepteerida halduskohtu soovitatud lahendust nõustuda saadud toetuse tagastamisega kohtuväliselt. Lohusuu valla tegevus on kaebajale põhjustanud negatiivseid emotsioone, ärevust, hingelisi kannatusi, uneta öid ja töövõime langust. Arvestades, et tegemist on jätkuvate ja korduvate isikuõigusi rikkuvate tegudega, kavatseb kaebaja esitada ka mittevaralise kahju nõude. Sel eesmärgil taotleb kaebaja lisaks, et tuvastataks vaidlusaluse käskkirja õigusvastasus. Halduskohus ei selgitanud, millest ta järeldas, et 05.10.2012. a käskkirja võis tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Kaebaja, erinevalt kohtust, ei oska Lohusuu vallavanema käsku puhkusetoetus tagastada tajuda kui ettepanekut. Kohus on kaebaja taotluse liita tema haldusasi teiste analoogsete haldusasjadega tähelepanuta jätnud. Kaebaja taotles asja arutamist istungil ning menetluse lõpetamise määrusega pole kohus taganud õiglast kohtumenetlust.

5 12. Lohusuu valla 12.09.2013 esitatud vastuses (tl 49) palutakse määruskaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda jätta. Väitele, et vallavanem ületas pädevust, on vastustaja vastanud juba 28.05.2013 vastuse (tl 14-17) p-s 5 ning palub neid põhjendusi arvesse võtta. Vastuse p 5 kohaselt annab HMS § 68 lg 2 haldusakti kehtetuks tunnistamise pädevuse sellele haldusorganile, kes haldusakti andis. Haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjendused on vaidlustatud käskkirjas olemas. Väite osas, et kohtul polnud alust tühistamisnõude menetlust lõpetada enne, kui oli välja selgitatud, kas vaidlustatud käskkiri on tühine või mitte, märgib vastustaja, et kui kohus lõpetab menetluse määrusega, siis ta ei vaata asja sisuliselt läbi. Ainult asja sisulisel läbivaatamisel tehakse kindlaks, kas haldusakt tuleb tühistada või on see tühine. Enne asja sisulise lahendamiseni jõudmist tuleb aga kindlaks teha kaebuse tähtaegsus ning vajadusel lahendada tähtaja ennistamise avaldus. Kaebaja arusaamal asjast puudub aga igasugune loogiline põhjendus. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust asjaolu, et kaebaja vajab käskkirja kehtivuse või kehtetuse osas selgust ja et väidetavalt on haldusmenetluses toimunud rikkumised. Kaebaja isemoodi arusaam nii halduskui halduskohtumenetlusest määruse tühistamiseks alust ei anna. Ekslik on arusaam, et eelmenetlust ei toimunud. Eelmenetlus lõpeb kohtuistungi avamisega või kirjalikus või lihtmenetluses dokumentide esitamise tähtaja lõppemisega. Kaebajale anti võimalus oma seisukohtade ja taotluste esitamiseks ning kohus on kaebajale selgitanud menetluslikku olukorda, sh kahel korral kaebuse käiguta jätnud. Väited kohtuniku erapoolikuse kohta on ainetud. Seda ei tõenda ühe menetlusosalise kahjuks tehtav määrus või tema menetlusliku taotluse rahuldamata jätmine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud Lohusuu Vallavalitsuse 12.11.2012. a käskkirja nr 21.1-1.3/65 tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamise ning tühistamise nõuded tuleb jätta läbi vaatamata.

HKMS § 207 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas halduskohus on määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud. HKMS § 207 lg 2 sätestab, et kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata. Määruskaebuses taotletakse ringkonnakohtult vaidlusaluse haldusakti tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamist ning tühistamist. Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebusmenetluses ei lahenda kohus A. Kaasiku poolt halduskohtule esitatud kaebust sisuliselt. Määruskaebuse esemeks ei ole halduskohtule esialgses kaebuses esitatud haldusakti tühisuse tuvastamise ja tühistamise nõuded, kuna halduskohus ei ole kaebust nimetatud nõuete osas sisuliselt, so kohtuotsusega, lahendanud (vt HKMS § 156 lg 1). Määruskaebuse esemeks ei ole samal põhjusel ka alles määruskaebuses esitatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõue. Seega nõuded, mille osas ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel seisukohta võtta ei saa, on valesti menetlusse võetud ning ringkonnakohus jätab need HKMS § 207 lg 2 alusel läbi vaatamata.

14. Muus menetlusse võetud osas, so Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a määruse tühistamise ja tühistamisnõude tähtaja ennistamise nõude osas, tuleb määruskaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus jätab jõusse halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 1, kuid tühistab p-i 2.

15. Ringkonnakohus nõustub, et vaidlusaluse Lohusuu Vallavalitsuse 12.11.2012. a käskkirja nr 21.1-1.3/65 tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks puudub alus ega korda selles osas halduskohtu määruse põhjendusi (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ühtegi sellist asjaolu, mis oleks takistanud õigeaegset tühistamiskaebusega kohtusse pöördumist, kaebaja esile

6 toonud ei ole. Kaebaja, olles enda sõnul vallavanema pädevusest märgatavalt teadlikum kui tavaisik ning konsulteerinud ka juristidega, tegi oma panuse sellele, et vaidlusalune haldusakt on tühine ega esitanud halduskohtule tähtaegset tühistamiskaebust. Seega kaebajapoolset tähtaja möödalaskmist ei ole põhjustanud haldusorgan oma tegevusega, vaid õigel ajal kohtusse pöördumata jätmine oli kaebaja teadlik valik tema enda riisikol, mida ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks tähtaja möödalaskmisel.

16. Määruskaebuses heidab kaebaja ette, et halduskohus jättis välja selgitamata, mis nimelt takistas kaebajal haldusakti sisu mõistmist ja milles seisnes haldusakti andja väidetav tegevus. Kaebaja kavatses eelmenetluses oma mõjuvaid põhjuseid tähtaja ennistamiseks täpsustada ning leiab, et kohus jättis ta ära kuulamata. Need kaebaja väited on alusetud. Halduskohus andis oma 05.03.2013. a määrusega kaebajale võimaluse tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ning selgitas, et tähtaja ennistab kohus menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja esitas 20.03.2013 kohtule tähtaja ennistamise taotluse, milles seisid tema hinnangul mõjuvad põhjused tähtaja möödalaskmiseks. Kui kaebaja väidab, et tegelikult ta oma taotluses mõjuvaid põhjuseid piisavalt täpselt ei esitanud, jääb arusaamatuks, miks ta seda ei teinud. Neid täpsemaid selgitusi pole ta ka määruskaebuses avaldanud. Mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (RKHKm 19.01.2001 nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebaja arusaam, justkui ta oleks saanud pärast tähtaja ennistamise taotluse esitamist eelmenetluses tähtaja möödalaskmise mõjuvaid põhjuseid täiendavalt selgitada, ei põhine millelgi. HKMS § 122 lg 1 kohaselt toimub pärast kaebuse menetlusse võtmist eelmenetlus, mille käigus kohus valmistab asja ette. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. Ka Tartu Halduskohtu 20.05.2013. a määruse põhjendava osa p-st 8 nähtub, et kohtule esitatud tähtaja ennistamise taotlus vaadatakse läbi eelmenetluses. Eeltoodust ei tulene, et pärast tähtaja ennistamise taotluse esitamist tuleb menetlusosalisele anda võimalus oma taotlust täiendavalt selgitada. Kaebaja sai oma seisukohad esitada ennistamise taotluses. Pärast kaebuse menetlusse võtmist toimuski eelmenetlus, mille käigus vaatas kohus kaebaja tähtaja ennistamise taotluse läbi ning leidis, et ennistamiseks puudub alus.

17. Kaebajale jäi ebaselgeks, kuidas sai kohus otsustada tühistamisnõude tähtaja ennistamata jätmise enne selle välja selgitamist, kas vaidlusalune haldusakt on tühine või mitte. Ringkonnakohus selgitab, et kohus otsustab haldusakti tühistamise või tuvastab selle tühisuse alles kohtuotsuses kui sisulises lahendis. Üheks eelduseks sellele, et kohus saaks asja sisuliselt lahendada, on kaebuse esitamise tähtaja järgimine või tähtaja rikkumisel selle ennistamine. Kui kaebuse esitamise tähtaega on rikutud ning see ennistamisele ei kuulu, tuleb menetlus lõpetada (HKMS § 124 lg 2). Seega tühistamisnõude esitamise tähtaja ennistamise küsimust saab kohus lahendada sõltumata sellest, kas haldusakti tühisus on tuvastatud või mitte. Kui kohtuotsuses haldusakti tühisust ei tuvastataks ning selguks, et haldusakti oleks võimalik tühistada, siis ka sel juhul tuleks tühistamisnõude menetlus tähtaja ületamise ning selle ennistamata jätmise tõttu lõpetada.

18. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et vaidlustatava käskkirja tühisuse tuvastamise nõude võib HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.

HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja eesmärk on kaitsta oma õigusi tsiviilasjas nr 2-13-1902, milles vastustaja nõuab kaebajalt puhkusetoetuse summas 418,99 eurot tagastamist, kuna puhkusetoetuse maksmise aluseks olnud Lohusuu

7 Vallavalitsuse 05.10.2012. a käskkirja p 3 tunnistati vaidlusaluse Lohusuu Vallavalitsuse 12.11.2012. a käskkirjaga kehtetuks ning seega langes ära kaebajale puhkusetoetuse väljamaksmise õiguslik alus. Õigusliku aluseta saadu tuleb aga tagastada või hüvitada eraõiguses kehtivate alusetu rikastumise sätete kohaselt (vt HMS § 69 lg 1, riigivastutuse seaduse § 22 lg 3, RKEKm 19.09.2009 nr 3-3-4-1-09). Kui kohus tuvastaks, et 12.11.2012. a käskkiri on tühine, siis see tähendaks, et 12.11.2012. a käskkiri oleks kehtetu algusest peale (HMS § 63 lg 1), 05.10.2012. a käskkirja poleks kunagi kehtetuks tunnistatud, kaebajal oleks puhkusetoetuse saamiseks õiguslik alus olemas olnud ning temalt ei saaks puhkusetoetust alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Seega kaebajal on põhimõtteliselt võimalik valitud nõudega oma eesmärk saavutada.

Halduskohus märkis määruse p-s 13.2, et „vaidlustatud haldusakti tühisuse tuvastamisel oleks ära langenud HMS § 69 lg-s 1 kindlaksmääratud alus, mis on suunatud A. Kaasikult tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel üle antud raha nõudmisele“, millest oleks võinud juba järeldada, et kaebaja eesmärgi saavutamine tühisuse tuvastamise nõudega on võimalik. Edasi asus halduskohus aga määrusega kaebust sisuliselt lahendama, analüüsides vallavanema pädevust 12.11.2012. a käskkirja väljaandmisel, ning jõudis järeldusele, et kuna haldusakt on välja antud pädeva isiku poolt, siis osutub selle tühisuse tuvastamine võimatuks (halduskohtu määruse p 13.7). Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaldamisel ei tohiks hakata kaebust sisuliselt lahendama. Sätte kohaldamine eeldab formaalset hinnangut, kas konkreetses olukorras on haldustegevuse vaidlustamiseks esitatud kohased ning eesmärgini viia võivad nõuded, mitte kaebuse lahendamist.

19. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt ning tühistab halduskohtu 12.06.2013. a määruse resolutsiooni p-i 2. Ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu määrus muutmata.

Madis Ernits Einar Vene Tiina Pappel