2-12-46570/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-46570

Tsiviilasi

Vjatšeslav

Poljakovi

hagi

Solespera

OÜ

vastu

töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

8938,04 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. mai 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Solespera OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

22. oktoober 2013

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) – Solespera OÜ (rk: 11350944), lepinguline

esindaja Maia Ploom

Vastustaja (hageja) – Vjatšeslav Poljakov (ik: XXX),

lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 2. mai 2013 otsus muutmata ja

Solespera OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta

Tartu

Maakohtu

2. mai

2013

otsuse

resolutsioonist välja lause: “Jätta rahuldamata OÜ

Solespera tasaarvestuse nõue 300 euro ulatuses“.

Menetluskulude jaotus

Jätta

menetluskulud

maa-

ja

ringkonnakohtus

Solespera OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Vjatšeslav Poljakov (hageja) esitas 13. augustil 2012 Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni

töövaidluskomisjonile Solespera OÜ (kostja) vastu avalduse, milles taotles tööandjalt saamata

jäänud töötasu 1180 eurot, puhkusehüvitise ja töötaja poolt töölepingu erakorralise

ülesütlemise tõttu kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmist.

Töövaidluskomisjon rahuldas 3. oktoobri 2012 otsusega töötaja avalduse ning luges

pooltevahelise töölepingu lõppenuks alates 30. juulist 2012 töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg

2 alusel ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töötasu (neto) 1180 eurot,

puhkusehüvitise (bruto) 107,46 eurot ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise kolme

kuu keskmise töötasu ulatuses (bruto) 1025,38 eurot.

Solespera OÜ esitas 12. novembril 2012 maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud

avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras.

14. veebruaril 2013 esitas hageja nõude suurendamise avalduse, milles palus kostjalt hageja

kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu kuni 1. veebruarini 2012 1180 eurot, keskmise

töötasu alates 1. veebruarist 2012 kuni 30. juulini 2012 6986,52 eurot, puhkusehüvitise

107,46 eurot (bruto) ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise hageja kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses.

Hageja väidete kohaselt asus ta Solespera OÜ-s tööle 27. septembril 2011 plekksepa

ametikohal. Hageja töötas alates 27. septembrist 2011 kuni 29. jaanuarini 2012 Soomes.

Töölepingu lisa 1 järgi oli hageja töötasu välislähetuses viibimisel 9,27 eurot tunnis. Kuna

tööandja jättis osa töötasu maksmata ja ei andnud edaspidi tööd, ütles hageja töölepingu

30. juulil 2012 üles TLS § 91 lg 2 alusel tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise tõttu.

Kostja tasaarvestusega hageja ei nõustunud, sest selle aluseks olevad asjaolud ei ole

tõendatud.

2. Kostja väidete kohaselt asus hageja 2012. a tööle 10. jaanuaril. 13.–18. jaanuarini 2012

hageja tööd ei teinud, kuna tõstuki purunemise tõttu pidi hageja tegema koristustöid, millest ta

aga keeldus. 25. ja 26. jaanuaril 2012 töötas hageja vastavalt 3 ja 4 tundi, sest pidi käima

ennast politseis registreerimas. Töösuhe lõppes faktiliselt 28. jaanuaril 2012, kui hageja oli

viimast päeva tööl. 29. jaanuaril 2012 lahkus hageja Soomest, võttes omavoliliselt kaasa osa

kostja tööriistadest (plekitööriistade kast ja plekitööriistad) ning tööriided. Rohkem hageja

kostja juurde tööle ei tulnud ja telefonikõnedele ei vastanud. Hiljem teatati kostja esindajale

telefoni teel, et hageja enam tööle ei tule. Kostja luges töölepingu lõppenuks, kuid ei

vormistanud lõpetamist kirjalikult. Töölepingu lõpetamine võis toimuda ka suulisel

kokkuleppel, sest hageja ei ilmunud pärast 28. jaanuari 2012 enam tööle. Hageja käitumine on

vastuolus hea usu põhimõttega. Alates 29. jaanuarist 2012 ei olnud hageja enam valmis kostja

juures tööd tegema. Kostja andmetel töötas hageja teise isiku juures. Kuna hageja ei

registreerinud ennast Soomes politseis ja rahvastikuregistris, ei olnudki tal võimalik enam

seaduslikult Soomes töötada. Kostja seaduslik esindaja viibis hageja ülesütlemisavalduse

saamise ajal töölähetuses ja ei saanud hageja poolset töölepingu ülesütlemist õigeaegselt

vaidlustada. Hagejale maksti 2012 jaanuari töö eest töötasu A. N. kontolt 500 eurot. Jaanuari

eest oli hagejal saada tasu 685,59 eurot. Kostja hindab hageja valdusesse jäänud esemete

jääkväärtuseks 300 eurot (esemed osteti hageja tööleasumisel 500 euroga ning töölepingu

p-de 7.9 ja 9.2 kohaselt kohustus hageja pärast töösuhte lõppemist need esemed kostjale

tagastama või maksumuse hüvitama), millise summa ulatuses teeb kostja tasaarvestuse hageja

nõudega. Seega on hageja saanud töötasu 115 eurot rohkem, kui tal oli õigus saada.

Arvestades töölt lahkumise asjaolusid võiks hagejale väljamõistetav hüvitis olla minimaalne,

nt ühe päeva töötasu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 2. mai 2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Solespera OÜ-lt

V. Poljakovi kasuks perioodil 1. detsember 2011 kuni 30. juuli 2012 välja maksmata töötasu

ja töö andmata jätmise tõttu keskmise töötasu 7830,58 eurot, kasutamata puhkuse hüvitise

107,46 eurot ning hüvitise tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise tõttu töölepingu

erakorralise ülesütlemise eest 1000 eurot. Eeltoodud summadelt kuulub mahaarvamisele

töötaja maksukohustus. Solespera OÜ tasaarvestuse nõude 300 euro ulatuses jättis maakohus

rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustatud, seega on see

kehtiv hageja ülesütlemisavalduses näidatud alusel alates ülesütlemisavalduses näidatud

kuupäevast, s.o 30. juulist 2012. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased kostja vastuväited

töölepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimise kohta suulises vormis varasemal ajal. Lisaks ei

vasta selline väide TLS § 95 lg-le 1, mille järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või

tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine.

Kohus tunnustas hageja õigust saada keskmist töötasu TLS § 35 alusel. Töötasu välja

mõistmata jätmiseks peab tööandja tõendama töötaja süüd. Kostja ei esitanud tõendeid selle

kohta, et hageja ei võinud alates 29. jaanuarist 2012 Soomes töötada ja et tööandja tegi

hagejale selle takistuse teatavaks koos hoiatusega, et tööandja ei kindlusta teda alates mingist

kuupäevast tööga, kui töötaja ennast Soomes ei registreeri. Kostja ei ole millegagi ümber

lükanud hageja väidet, et teda tööle ei kutsutud. Kostja esitatud keskmise töötasu õiendi ja

hageja arvestuse kohaselt on hagejal õigus saada perioodi 1. veebruarist 2012 kuni

30. juulini 2012 eest keskmist töötasu (6 x 1164,42–54,80) 6931,72 eurot (31. juuli 2012 eest

ei ole hagejal õigust tasu saada, sest tööleping oli üles öeldud). Hageja nõue saada tööga

kindlustamata jäetud aja eest keskmist töötasu tuleb rahuldada, sest see põhineb seadusel.

Hageja nõue 2011 detsembri ja 2012 jaanuari eest saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks

tuleb rahuldada TLS § 28 lg 1 p 2 alusel. Tööandja palgaarvestuse (tl 17) järgi on hagejal

õigus saada töötasu ja puhkusehüvitist 2865,39 eurot ning hagejale on makstud 3877 eurot.

Kontode väljavõtete järgi on tööandja maksnud hagejale perioodil 1. septembrist 2011 kuni

12. novembrini 2011 kokku 2967 eurot (tl 12, 13). Tööandja kassast on hageja saanud

22. detsembril 2011 veel 410 eurot ja A. N. tegi 30. jaanuaril 2012 hagejale ülekande 500

eurot tööandja poolt hagejale võlgu oleva töötasu katteks. Kohus ei lähtunud saamata töötasu

arvestuse tegemisel tl 17 olevast tööandja kogu palgaarvestusest 2011. a kohta, sest see ei ole

kooskõlas tööandja poolt hageja töötasuna Maksu- ja Tolliametile (MTA) deklareeritud

tuluga. Töövaidluskomisjoni toimikus lk 25 oleva tuludeklaratsiooni kohaselt on tööandja

näidanud MTA-le hageja 2011. a palgana 683,59 eurot, mis ei vasta absoluutselt tl 17

olevale palgaarvestusele. Seega pidas tööandja veel mingit töötasu arvestust, mis ei ole selge

ja arusaadav ei töötajale välja makstud rahasummadest ega MTA-le deklareeritud andmetest

lähtuvalt. Töötasu arvestust peab tööandja ning vastutab selle õigsuse eest. Kohus ei võtnud

saamata töötasu arvestamisel arvesse tööandja poolt hagejale enne 1.

detsembrit 2011 arvestatud ja makstud summasid, sest erinevust võrreldes MTA-le

deklareerituga ei ole kohtule põhjendatud.

Hagejal on õigus saada perioodi 1.–22. detsembrini 2011 (16 tööpäeva, 128 töötundi) eest

tasu. Tööandja on arvestanud detsembris 63,5 töötunni tasu 588,65 eurot, netotöötasuna

477,61 eurot. 22. detsembril 2011 maksis kostja hagejale välja 410 eurot, s.o 54 töötunni tasu.

Hagejal on töötatud aja (63,5–54) 9,5 tunni eest saamata tasu (9,5x9,27) 88,07 eurot. Tööga

kindlustamata aja eest on hagejal õigus saada keskmist töötasu 64,5 tunni ulatuses. Keskmine

tunnitasu on tl 50 oleva õiendi kohaselt (54,80/8) 6,85 eurot, kokku seega (64,5x6,85)

441,83 eurot. TLS § 35 kohaselt tuleb tööandjal maksta töötajale keskmist töötasu aja eest,

mil tööandja ei anna töö tegemiseks valmis olevale töötajale tööd töötajast mitteolenevatel

põhjustel. Pooled on möönnud probleeme tõstukiga. Asjaolu, et hageja keeldus muud tööd

tegemast, ei ole tõendatud. Kohus oli seisukohal, et isegi kui kostja oleks taotlused

tunnistajate ärakuulamiseks esitanud tähtaegselt, ei oleks kohus saanud ainuüksi tunnistajate

ütluste alusel tuvastada, millisel kuupäeval, milliste töötundide ulatuses ja millisest tööst

hageja 2011 detsembris keeldus. Rohkem kui aasta hiljem tunnistajate ütluste alusel töötaja

käitumise tõendamine kuupäevalise ja tunnilise täpsusega on võimatu. Kui töötaja rikub

töölepingu tingimusi, tuleb tööandjal võtta seisukoht töölepingu lõpetamise osas.

Hageja ei ole tõendanud, et ta oli Soomes 6. jaanuaril 2012, mis oli reede. Kohus luges töötaja

Soomes kohal olnuks 10. jaanuarist 2012, võttes aluseks töötaja täidetud tööaja tabeli (tl 28).

Kostja väitel töötas hageja 24. ja 25. jaanuaril 2012 vastavalt 3 ja 4 tundi, sest käis ennast

politseis registreerimas. Töötaja peetud tööaja arvestuse kohaselt töötas ta 24. jaanuaril 2012

7 tundi ja 25. jaanuaril 2012. a 3 tundi. Tööandja on töötunnid aktsepteerinud, nähtuvalt tl 17

olevast arvestusest. Hageja väitel ei käinud ta ennast Soomes registreerimas, ta ei teadnud

selle vajadusest. Vastupidist ei ole kohtule tõendatud. 10.–28. jaanuarini 2012 on

14 tööpäeva, s.o 112 arvestuslikku töötundi. Kostja on arvestanud hagejale töötasu 94 tunni

eest 871,39 eurot, netotöötasuna 685,59 eurot. Sellest tasust on hageja kätte saanud

30. jaanuaril 2012. a 500 eurot, arvestuslikult 67,5 tunni eest. Hagejal on saamata töötasu (94–

67,5) 26,5 töötatud tunni eest (26,5x9,27) 245,66 eurot ning tööga kindlustamata aja, s.o 18

tunni eest (18x6,85) 123,30 eurot brutotöötasuna.

Kokku mõistis kohus kostjalt välja hageja kasuks 1. detsembrist 2011 kuni 31. jaanuarini

2012 saamata töötasu töötatud aja eest ning töötasu tööga kindlustamata tööpäevade ja

töötundide eest (88,07+441,83+245,66+123,30) 898,86 eurot, millelt tuleb kinni pidada

töötaja maksukohustus.

Kasutamata puhkusehüvitis 107,46 eurot tuleb kostjalt välja mõista TLS § 71 alusel. Selle

summa tasumise kohta tööandja poolt ei ole kohtule ühtegi tõendit esitatud. Hüvitise

arvutamise kohta ei ole kostja vastuväiteid esitanud.

Kohus jättis rahuldamata kostja nõude 300 euro ulatuses tasaarvestuse tegemiseks hagejale

väidetavalt üle antud tööriistade ja tööriiete osas. Tööandja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle

kohta, milline tööandja vara hageja kasutusse anti. Kostja väitel olid selleks plekitööriistade

kast, plekitööriistad ja tööriietus. Hageja väitel jäid nimetatud esemed tema Soome elukohta;

mingit asjade üleandmist hagejale ei toimunud, mistõttu hageja ei andnud asju samuti

ametlikult tagasi. Töötajale töö tegemiseks üle antud ja töötamise lõpetamisel tagastamisele

kuuluvad esemed tuleb töötajale üle anda selliselt, et töötajale on selge, et ta vastutab esemete

kaotsimineku või kaasavõtmise korral. Selline kirjalikus vormis toimunud üleandmine

pööraks ümber tõendamiskoormuse. Sel juhul peaks töötaja tõendama, et ta on nõutud asjad

kostjale tagastanud. Antud nõude rahuldamiseks tuleb tööandjal vastavalt asjaõigusseaduse

§ 82 lg-le 1 tõendada, et hageja tema asju valdab. Isegi kui lugeda töölepingu p 9.2 alusel

töötaja kohustus esemete tagastamiseks ja tagastamata jätmise korral väärtuse hüvitamiseks

tõendatuks, ei ole kohtule tõendatud üle antud esemete loetelu ja väärtust. Seda ei tõenda

Tööriistakeskuses tehtud kaardimakse kviitung 26. septembrist 2011 (tl 81).

Töölepingu ülesütlemist vaidlustatud ei ole, seega on tööleping lõppenud 30. juulist 2012

TLS § 91 lg 2 alusel, sest tööandja ei maksnud välja töötasu ja ei kindlustanud töötajat tööga,

rikkudes sellega oluliselt töölepingu tingimusi. Kohus oli seisukohal, et kuna tööandja peab

töötajale maksma keskmist töötasu kuue kuu eest, kusjuures töötaja töötas eelnevalt tööandja

juures vähem kui kuus kuud, on mõistlik ja põhjendatud TLS § 100 lg 4 alusel välja mõista

hüvitis 1000 euro ulatuses, millega on piisavalt kompenseeritud hagejaga sõlmitud töölepingu

tingimuste oluline rikkumine.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Solespera OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 2. mai 2013 otsuse

tühistamist ja asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) eiras kohus tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust (TsMS § 232

lg 1). Kuna kohus ei võimaldanud kostjal oma seisukohti tõendada, kohaldas kohus ebaõigesti

TLS §-i 35, mõistes hagejale välja tasu aja eest, mil ta ei olnud valmis tööd tegema, ning

TLS § 28 lg 1 p-i 1, arvestades ebaõigesti töötaja poolt töötasu kättesaamist. Tsiviilasi tuleks

saata tagasi esimese astme kohtusse, mis võimaldaks kostjal oma väiteid tõendada;

2) ei nõudnud hageja töövaidluskomisjonis ja esialgses hagis töötasu aja eest, mil ta tööd ei

teinud. Seega tunnistas hageja kaudselt asjaolu, et ta ise ei tulnud tööle, mitte et tööandja

keeldus tööd andmast. Perioodi eest töölt lahkumisest kuni töölepingu ülesütlemiseni hakkas

hageja tasu nõudma pärast esimest kohtuistungit. Tasu nõudmine alates 29. jaanuarist 2012,

s.o aja eest, mil töötaja tööle ei tulnud ja mil ta ei olekski saanud Soomes töötada, st ta ei

olnud valmis tööd tegema, on vastuolus TLS §-ga 35 ja hea usu põhimõttega. Poolte koostöö

lõppes 28. jaanuaril 2012, mil hageja oli viimast päeva tööl. Siis sõitis hageja Eestisse ja

teatas kostjale telefoni teel, et ta enam tööle ei tule ning lõpetab töösuhte. Pärast seda päeva ei

ole hageja kostjalt tööd soovinud ja kostja ei ole hagejat hoiatanud tööle mitteilmumise eest.

Hageja ei oleks saanudki töösuhet jätkata, sest oli Soomes töötanud juba üle kolme kuu ning

edasi töötamiseks oleks ta pidanud registreerima end Soome rahvastikuregistris ja politseis

Soomes elava isikuna. Selle seadusesätte rikkumise eest kannab vastutust ka tööandja. Kostja

informeeris hagejat sellisest nõudest ning andis töötajale registreerimas käimiseks vabu päevi.

Kuu lõpus selgus, et hageja ei olnud ennast nendes asutustes vormistanud. Hageja ja kostja

arvates oli töösuhe lõppenud. Kahjuks ei vormistatud seda kirjalikult, kuna kostja leidis,

lähtudes Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, et töölepingu võib lõpetada poolte

kokkuleppel ka suuliselt. Hageja on 2012. a maksnud enda kontole korduvalt sisse sularaha.

Seega oli hagejal töökoht ja sissetulek olemas. Kostja andmetel töötas hageja teise isiku

juures. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, sest töölepingu ülesütlemise

eesmärk pool aastat hiljem ei olnud mitte töösuhte faktiline ja juriidiline lõpetamine, vaid

töötaja arvates talle maksmata puhkuseraha kättesaamine. Ülaltoodut soovis kostja tõendada

lisaks Soomes kehtivale seadusele tunnistaja I. O. ja juhatuse liikme A. N. ütlustega, kuid

kohus seda ei võimaldanud;

3) kinnitas hageja esindaja kohtuistungil, et „soovime ainult töötasu 2012 aasta eest. Saamata

on jaanuari töötasu netos 1180 eurot.“ Hageja asus 2012. a tööle 10. jaanuaril.

13.–18. jaanuarini 2012 hageja tööd ei teinud; tõstuki purunemise tõttu pidi hageja tegema

koristustöid, millest ta aga keeldus. Seda soovis kostja tõendada kostja esindaja A. N. vande

all antud ütlustega. 25. ja 26. jaanuaril 2012 töötas hageja vastavalt 3 ja 4 tundi, sest ta pidi

käima ennast politseis registreerimas. Seda soovis kostja tõendada töödejuhataja I. O.

ütlustega. Kohus hindas juba ette tunnistajate ütlusi, leidis, et kostja ei saaks tunnistajate

ütlustega tõendada, millal hageja 2012 jaanuaris keeldus tööd tegemast. I. O. olid

tehtud hageja töötamise ja mittetöötamise aegade ning põhjuste kohta märkmed, mida tal

oleks olnud õigus tunnistuste andmisel kasutada. Tunnistaja ei ole enam kostja töötaja ja tema

tunnistused oleks olnud täiesti objektiivsed. Eelnimetatud päevadel ei olnud hageja valmis

tööd tegema ning kostja ei ole kohustatud nende päevade eest hagejale töötasu maksma.

Tööandja ei pea töötajapoolse töölepingu rikkumise korral (koristustöödest keeldumine)

koheselt töölepingut üles ütlema. Hageja saab nõuda töötasu kuni 28. jaanuarini

2012 (29. jaanuaril 2012 sõitis hageja Eestisse).

Hagejale maksti töötasu 2011 detsembris 410 eurot ja 2012 jaanuaris jaanuari töö eest

500 eurot. Kostja arvates oli see lõpparve. Hageja ei vaidlustanud kostja töötasu arvestust.

Alusetu on võtta töötasu arvestuse aluseks MTA andmed. Hageja töötasu nähtub töölepingust

(9,27 eurot tunnis). Hageja konto väljavõttest nähtub, kui palju on hagejale töötasu makstud.

Kui kostja on deklareerimisel vigu teinud, siis see on kostja ja MTA vaheline probleem.

Tööle asudes anti hagejale üle tööriistad ja riided maksumusega 300 eurot. Tööriistade ostu

kohta on esitatud konto väljavõte. Hageja kinnitas, et saadud töövahendeid ta töölt lahkudes

kostjale ei tagastanud. Kostja on esitanud eeltoodud summa ulatuses tasaarvestusavalduse.

Kokkuvõttes: 2012 jaanuari eest oli hagejal õigus saada tasu 685,59 eurot, millega tuleb

tasaarvestada kostjalt saadud esemete maksumus 300 eurot. Hageja sai tasu kätte 500 eurot,

s.o 115 eurot rohkem, kui tal oli õigus saada;

4) ei ole põhjust hagejale hüvitist välja mõista, kuna hageja ei olnud nõus alates

29. jaanuarist 2012 tööd tegema ning ei tagastanud talle tööle asumisel antud tööriistu ja

tööriideid. Kostja taotles hüvitise vähendamist ühe päeva töötasu suuruseni, s.o (8x9,27)

74,16 eurot.

5. V. Poljakov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei ole kohus rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme. Kostjale

anti piisavalt aega vastuväidete ja tõendite esitamiseks. Apellandi tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 83 lg 1 tõlgendus ei ole õige, kuna töölepingu seadus näeb lepingu ülesütlemisele

ette kohustusliku kirjaliku vormi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja see tuleb jätta

muutmata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõigusnorme ning mõistnud

hageja kasuks kostjalt välja perioodil 1. detsember 2011 – 30. juuli 2012 töötasu ja töö

andmata jätmise tõttu keskmise töötasuna 7830.58 eurot; kasutamata puhkuse hüvitisena

107.46 eurot; hüvitisena tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise tõttu töölepingu

erakorralise ülesütlemise eest 1000 eurot. Kõigilt kostjalt väljamõistetud rahasummadelt

kuulub mahaarvamisele töötaja maksukohustus.

TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga poolte nõudeid, mitte aga

vastuväiteid. Maakohtu otsuse resolutsioonist tuleb välja jätta lause „ Jätta rahuldamata

OÜ Solespera tasaarvestuse nõue 300 euro ulatuses“. OÜ Solespera ei ole asjas esitanud mitte

300 euro nõuet, vaid samas ulatuses tasaarvestuse vastuväite (lk 2), kuid maakohus on nii

otsuse resolutsioonis kui ka otsuse motiveerivas osas (otsuse lk 4 alt viimane lõik esimene

rida) käsitlenud kostja vastuväidet ekslikult nõudena, jättes selle iseenesest põhjendatult

rahuldamata.

Muus osas puudub maakohtu otsuse muutmiseks alus. Kooskõlas TsMS §-ga 654 lg-ga 6

nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma

otsuses korrata. Kuigi apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse täielikult, ei ole apellant

esitanud kaebuses sisulisi vastuväiteid maakohtu otsusele osas, millega maakohus mõistis

kostjalt välja kasutamata jäänud puhkuse hüvitise 107.46 eurot.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Apellant on tööandjana vaidlustanud maakohtu otsuse ja taotleb asja saatmist tagasi

maakohtule uueks arutamiseks eelkõige põhjusel, et maakohus ei võimaldanud apellandil

kostjana tõendada oma vastuväiteid töötaja töötasu nõudele jaanuari 2012 eest. Apellant

väidab, et ta soovis hageja tegelikku töötamist sel perioodil tõendada tunnistaja I. O. ja kostja

seadusliku esindaja A.N. vande all antud ütlustega. Maakohtu toimikust lk 58 nähtub, et

maakohus edastas kostja esindaja M. Ploomile hagi täpsustuse 26. veebruaril 2013 ja andis

tähtaja vastamiseks hiljemalt 11. märts 2013. Kostja tähtajaks ei vastanud, misjärel maakohus

teatas 27. märtsil 2013 kostjale kohtuistungi toimumisest 11. aprillil 2013 ja tuletas kostjale

meelde, et kohtule ei ole kostja vastust laekunud ja tunnistaja ärakuulamise vajadusest ei ole

teatatud (lk 59). 5. aprillil 2013 esitas kostja esindaja M. Ploom maakohtule taotluse

kohtuistungi edasi lükkamiseks, kuna kostja tunnistaja ja juhatuse liige ei saa

edasilükkamatute tööülesannete täitmise tõttu Soomes kohtuistungile tulla. Hageja esindaja

vaidles kohtuistungi edasilükkamisele vastu mh seetõttu, et taotlus ei ole esitatud tähtaegselt

(lk 66). Kostja kordas oma taotlust tunnistajad üle kuulata ka kohtuistungil 11. aprillil 2012

ning maakohus jättis taotluse rahuldamata, kuna taotlus on põhjendamatult hilja esitatud.

Kostja maakohtu tegevusele selles osas vastuväidet ei esitanud.

Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et kuigi kostja tugineb oma apellatsioonkaebuses

maakohtu

poolsele

minetusele

kostja

taotluse

lahendamisel,

ei

ole

kostja

apellatsioonkaebuses taotlenud tunnistaja ja kostja juhatuse liikme vande all ülekuulamist

ringkonnakohtu poolt, vaid peab vajalikuks asja uuesti menetlemist maakohtus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi selline taotlus teenib üksnes menetluse

venitamise eesmärki, sest ka ringkonnakohtul oleks põhjendatud taotluse korral võimalus

tunnistaja või kostja juhatuse liige vande all üle kuulata, kui maakohus oleks tõepoolest

rikkunud selles osas menetlusnorme (vt TsMS § 633 lg 6 ja § 652 lg 3).

Apellant on seejuures jätnud tähelepanuta, et maakohus on nõustunud apellandi seisukohaga,

et hageja alustas tööd 2012. aastal vastavalt lk 28 tööaja tabelile alates 10. jaanuarist 2012 ( ja

mitte alates 6. jaanaurist 2012 nagu väitis hageja), millist asjaolu eelkõige apellant maakohtus

tunnistaja ütlustega sooviski tõendada (vt kostja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks tl 48,

tunnistaja nime ei ole märgitud). Vastustaja ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud,

mistõttu on vajadus tunnistaja ülekuulamiseks selles osas ära langenud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et kostja esitas konkreetse taotluse tunnistaja I. O. üle kuulamiseks ka

hilinenult ning selle taotluse rahuldamine oleks igal juhul toonud kaasa asja arutamise

venimise, kuna kostja taotles juba määratud kohtuistungi edasi lükkamist tunnistaja

ülekuulamise tagamiseks. Kostja ei põhistanud kooskõlas TsMS §-ga 331 maakohtule, et

taotluse hilinenult esitamiseks oleks tal olnud mõjuv põhjus. Ringkonnakohus peab vajalikuks

märkida, et TsMS § 268 ja § 2681 kohaselt on tõendama kohustatud poole vande all

ülekuulamine võimalik üksnes kas teise poole nõusolekul või kohtu algatusel. Teine pool

nõusolekut ei andnud ja apellant ei ole esitanud apellatsioonkaebuses selliseid asjaolusid, mis

veenaksid ringkonnakohut selles, et kohus pidi omal algatusel igal juhul kostja juhatuse

liikme vande all üle kuulama. Seega ei ole maakohus asja menetlemisel tunnistaja ja kostja

juhatuse liikme vande all ülekuulamata jätmisel menetlusõigusnorme rikkunud.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et TLS § 95 lg 1 sätestab üheselt arusaadavalt, et

töölepingu ülesütlemine ilma ülesütlemisavaldust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

tegemata muudab ülesütlemise tühiseks, mistõttu ei saa apellant tugineda töölepingu

ülesütlemisele alates 29. jaanuarist 2012. Kuna apellant ei ole seaduses sätestatud tähtaja

jooksul vaidlustanud hageja poolset töölepingu ülesütlemist alates 30. juulist 2012, siis on

maakohus õigesti tuvastanud hageja poolse töölepingu ülesütlemise kehtivuse ja töölepingu

lõppemise ülesütlemisavalduses märgitud päevast (TLS § 105 lg 2).

TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale

maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud

tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega

viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Pooltel

puudub vaidlus, et alates 29. jaanuarist 2012 kuni töölepingu ülesütlemiseni hageja poolt

kostja hagejale tööd ei ole andnud. Kuna tööleping kehtis, siis kehtib eeldus, et töötaja oli

valmis tööd tegema ja vastupidist peaks tõendama tööandja (apellant). Apellant ei ole

tõendanud oma väiteid, et hageja helistas kostjale ja avaldas, et ta enam tööle ei tule, samuti

väidet, et hageja töötas vaidlusalusel perioodil teise tööandja juures. Seetõttu on maakohus

põhjendatult välja mõistnud kostjalt hageja kasuks tasu töölt sunnitult puudutud aja eest

perioodil 1. veebruar 2012 – 30. juuli 2012 keskmise töötasuna 6931,72 eurot, millise

rahasumma arvestuslikku õigsust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Selline hageja

nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sest tööleping kehtis ning hagejal oli õigus eeldada

töölepingu kehtivuse ajal töö andmist.

9. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta on mõistnud tuvastatud asjaoludel kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 1000 eurot. Tegemist on kohtu

diskretsiooniotsusega

ning

ringkonnakohus

nõustub

nende

põhjendustega.

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei veena ringkonnakohut, et nimetatud hüvitise suurus

peaks olema väiksem, näiteks apellandi poolt pakutav ühe päeva hüvitis summas 74,16 eurot.

10. Apellant ei ole kaebuses sisuliselt vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja detsember 2011 eest saamata töötasuna ja töötasuna tööga

kindlustamata tööpäevade ja tööötundide eest kokku (88,07+ 441,83)= 529,90 eurot.

Maakohus tuvastas jaanuar 2012 töötamise osas, et hageja töötas kostja juures 10. jaanuarist

kuni 28. jaanuarini 14 tööpäeva, s.o 112 arvestuslikku töötundi. Kostja väide, et hageja

keeldus tõstuki seisaku ajal 13.- 18. jaanuar koristustöödest on tõendamata ja vastuolus

töötaja poolse tööaja arvestusega, mille osas maakohus tuvastas, et tööandja on selle arvestuse

ise kinnitanud tl 17 asuva väljavõttega palgaarvestusest. Kostja on jaanuaris 2012 arvestanud

hagejale töötasu 94 tunni eest summas 871,39 eurot, netotöötasuna 685,59 eurot. Maakohus

on põhjendatult tuvastanud, et sellest tasust on hageja 30. jaanuaril 2012 kätte saanud 500

eurot, arvestuslikult 67,5 tunni eest. Seega on hagejal saamata töötasu maakohtu poolt

tuvastatu kohaselt 25,5 töötatud tunni eest summas 245,66 eurot ning tööga kindlustamata aja

18 tunni eest 123,30 eurot brutotasuna. Seejuures on maakohus võtnud hageja tunnipalga

aluseks töölepingu lisas 1 kokkulepitud tunnitasu määra 9,27 eurot tunnis ning tööga

kindlustamata aja eest keskmise tunnitasuna 6,85 eurot vastavalt tl 50 olevale kostja õiendile

ning mõistnud kostjalt hageja kasuks põhjendatult välja saamata töötasuna jaanuar 2012 eest

kokku 368,96 eurot (brutos). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga.

11. Maakohus on tuvastanud, et kostja pole esitanud ühtegi tõendit hagejale tööriistade vms

kostjale kuuluva vara kasutamiseks üleandmise kohta, mistõttu ei saa kostja heita hagejale

ette ka tööandja vara tagastamata jätmist ning tasaarvestada nimetatud asjaoludest tulenevat

nõuet hageja nõudega. Apellatsioonkaebusest ka ei nähtu, millised on apellandi konkreetsed

etteheited selles osas maakohtu otsuse põhjendustele. Maakohus on jätnud põhjendatult kostja

tasaarvestuse vastuväite arvestamata.

Ka muud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

12. Kuna

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata,

siis

tuleb

kõik

menetluskulud

ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks