3-13-567/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Asja läbivaatamise viis

Menetlusosalised

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

13. november 2013, Tallinn

3-13-567

OÜ Inland Holding kaebus Maksu- ja Tolliameti 11.

veebruari 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4365-28

tühistamise nõudes.

Kohtuistungil 22. oktoobril 2013

Kaebaja: OÜ Inland Holding

Esindaja: v.adv Aleksei Ratnikov

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Ivar Siska

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Inland Holding kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

13. detsembril 2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Inland Holding kajastas OÜ HH&SS arve alusel oma 2011. aasta augustikuu

käibedeklaratsioonil 3700 euro suuruse sisendkäibemaksu. OÜ HH&SS arve kohaselt oli tehingu

esemeks 1000 kg kauba fertiliser müük OÜ-le Inland Holding.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 11. veebruaril 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4365-27, vähendades OÜ

Inland Holding 2011. aasta augustikuus deklareeritud sisendkäibemaksu 3700 euro võrra ning jättis

selles ulatuses rahuldamata OÜ Inland Holding enammakstud käibemaksu tagastusnõue. Maksu- ja

Tolliamet asus maksuotsuses seisukohale, et OÜ Inland Holding ei soetanud OÜ HH&SS nimel

väljastatud arvel kajastatud kaupa OÜ-lt HH&SS, vaid tundmatult kolmandalt isikult,

kusjuures

OÜ Inland Holding pidi olema teadlik, et kauba tegelik müüja ei olnud OÜ HH&SS, mistõttu ei ole tal

õigust selle arve alusel sisendkäibemaksu arvestada. Maksuhaldur põhjendab seda seisukohta

kokkuvõttes järgmiste asjaoludega:

■

OÜ Inland Holding ja OÜ HH&SS vaheline leping on üldsõnaline ning selles ei nimetata kaubana väetist, samas

puuduvad peale arve muud kirjalikud dokumendid, mis kajastaks kokkuleppeid kauba liigi, koguse, hinna kohta;

■

puuduvad tõendid, mis võimaldaksid kontrollida, mis oli tegelikult OÜ Inland Holding poolt soetatud ja Itaaliasse

edasi müüdud kaubaks ning kust see kaup pärines, sh. puuduvad andmed, et OÜ HH&SS oleks väidetavalt OÜ-le

Inland Holding müüdud koostisega kaupa soetanud, Põllumajandusministeeriumil puuduvad andmed sellise kauba

Eestisse saabumise kohta ning seda ei ole Eestis väetiseregistris registreeritud;

■

puuduvad dokumendid, mis kinnitaks kauba kättesaamist OÜ Inland Holding või selle esindusõigusliku isiku poolt,

kauba väidetavalt vastu võtnud B.F.i seletus ei ole veenev, kuna ta ei osanud kaupa toonud isikuid ega sõidukeid

kirjeldada;

■

OÜ Inland Holding juhatuse liige Heiti Raag, esitades väetise ostutellimused telefonitsi ning saades arved posti teel,

ei saanud olla kindel, et tehingupartneriks on OÜ HH&SS;

■

OÜ Inland Holding 2011. aasta laoarvestus ostetud ja müüdud väetise kohta ei kajasta kaupade reaalset liikumist,

vaid on koostatud ostu- ja müügiarvete põhjal ning lisaks ei ühti laoarvestus ühendusesisese käibe aruannetega ning

B.F.i seletusega, et kaupa toodi ainult suvekuudel ning maksimaalselt kahel korral;

■

OÜ Inland Holding, OÜ HH&SS ning OÜ Lloyd Investments vaheline kolmepoolne leping, mille alusel tasus OÜ

Inland Holding OÜ-lt HH&SS soetatud kauba eest OÜ-le Lloyd Investments, on üldsõnaline ja ebausutav;

■

OÜ Lloyd Investments pangakontodele laekuva raha on Sven Soeson sularahas välja võtnud, mis annab alust

kahtluseks, et see võis liikuda tagasi OÜ-le Inland Holding;

■

OÜ HH & SS ning OÜ Lloyd Investments ei ole täitnud maksuhalduri korraldusi teabe ja dokumentide esitamiseks

ega ole seega kinnitanud tehingute toimumist. OÜ HH&SS näol ei olnud tegemist äriühinguga, mis vaatlusalusel

perioodil oleks olnud iseseisev majandustegevus, tema poolt 2011. aasta augustikuu käibedeklaratsioonide

parandamise eesmärk oli mulje jätmine tehingute toimumisest;

■

Heiti Raagil oleks pidanud asjaolust, et OÜ-l HH&SS on maksuvõlg, tekkima kahtlus, kas viimane on võimeline

tegelikult kaupu tarnima ning see, et ta OÜ HH&SS tausta ei kontrollinud, viitab sellele, et tehinguid tegelikult ei

toimunud; tavapäratu on, et kauba ostja ei kontrolli müüja tausta ega volituste olemasolu, eriti kui tegu on kalli ja

spetsiifilise kaubaga, allkirjastades seejuures lepingu, mis tehingu tegelikku sisu ei kajasta;

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Inland Holding esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 11.

veebruari 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4365-27 tühistamist. Kaebaja peab põhjendamatuks

maksuhalduri etteheidet, et OÜ Inland Holding ei esitanud menetluse käigus tehingute toimumist

kinnitavaid täiendavaid dokumente. Kaebaja selgitab, et kaupade üleandmise-vastuvõtmise dokumendid

koostati, kuid tema jaoks ei olnud need olulised, sest müüja tõi kauba alati õigeaegselt ja õiges koguses

kohale. Samuti selgitab kaebaja, et püüdis menetluse käigus saada vastavaid dokumente kauba müüjalt,

ent see ei õnnestunud ning maksuhaldur, andmata enne maksuotsuse tegemist kaebajale võimalust neid

dokumente esitada, on rikkunud hea halduse põhimõtet.

4. Kaebaja leiab, et OÜ HH&SS poolt esitatud arve vastas raamatupidamise seaduse nõuetele ning sellel

oli ka allkiri, mis võis maksuhalduril olevalt koopialt olla nähtamatu koopia halva kvaliteedi

tõttu. Kaebaja hinnangul on põhjendamatu ka maksuhalduri etteheide kauba liiga üldsõnalise

kirjeldamise kohta arvel, kuivõrd kauba nimetus oli kaebajale teada, sest ta oli sama väetist saanud

samalt müüjalt pikema aja jooksul, suuremas koguses ning samuti oli kauba nimetusest ja koostisest

teadlikud klient, kes kaebajalt sedasama väetist ostis. Kaebaja rõhutab, et kui tema klient poleks

soovitud väetist saanud, oleks ta vale kauba saanud kaebajale tagastada, mida aga ühegi kaebaja

poolt edasi müüdud partii osas ei toimunud. Lisaks märgib kaebaja, et arvel kajastatud kauba

nimetus fertiliser kajastab ka reaalselt tehingu sisu, milleks oli väetise müük. Kaebaja selgitab, et

sageli ei olnud kauba pakendid korrektselt märgistatud, ent kaebaja klient Itaalias võis kaupa testida

ning kui see poleks vastanud nõutud kvaliteedile, oleks tal olnud õigus see tagastada.

5. Kauba eest maksmist OÜ-le Lloyd Investments selgitab vastustaja sellega, et kauba eest

tasumiseks HH&SS OÜ-le andis talle krediiti OÜ Loyd Investments, millest tulenevalt sõlmiti

kolmepoolne leping ja määrati kindlaks, et kaebaja tasub kauba eest otse OÜ-le Lloyd Investments.

Kaebaja märgib, et kuna kokkuleppest nähtub, kuidas ja kellele arved tasuma peab, on tegemist

HH&SS poolt nõude loovutamisega OÜ-le Lloyd Investments.

6. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte rikkumist. Viidates kohtuistungil Sven

Soesoni poolt antud ütlustele, märgib kaebaja, et OÜ HH&SS ning OÜ Lloyd Investments

raamatupidamisdokumendid olid vaidlusaluse maksuotsuse tegemise ajal maksuhalduri valduses,

kuna need olid Sven Soesonilt kriminaalmenetluses toimunud läbiotsimisel ära võetud.

7. OÜ-ga HH&SS sõlmitud müügilepingu kohta selgitab kaebaja, et tegemist oli raamlepinguga

ning sellistes raamlepingutes ei lepitagi kokku detailselt kauba koguseid, transpordiviise,

maksumust ja kaupade üleandmise üksikasju. Samuti märgib kaebaja, et raamlepingus müüdava

kaubana polüstüreeni kajastamine on lihtsalt eksitus nagu ka säte vaidluste lahendamise kohta

Inglismaa õiguse alusel. Seda eksitust põhjendab kaebaja asjaoluga, et ilmselt oli tegemist müüja

poolt ette valmistatud lepingu tekstiga. Kaebaja leiab, et tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 29

ei saa poolte poolt ekslikult kasutatud ja nende tahet vääriti väljendav sõnastus olla aluseks lepingu

tõlgendamisel.

8. Kaebaja leiab, et tema juhatuse liige Heiti Raag ei saanudki teada kauba vastuvõtmise asjaolusid,

kuna ta ise kauba vastuvõtmise juures ei viibinud, küll aga koostati kauba üleandmisel vastavad

aktid, millest mõned esitas kaebaja koos kaebusega ka kohtule, väites, et need õnnestus tal kaebuse

esitamise ajaks leida.

9. Mis puudutab maksuhalduri seisukohta, et Itaaliasse müüdud kauba pidi kaebaja seotama enne 3.

augustist 2013, siis selgitab kaebaja, et OÜ HH&SS esitas müüdud kauba eest arve pärast kauba

üleandmist, ent maksetingimuste kohaselt oli selle tasumiseks OÜ-l Inland Holding aega 60 päeva.

10. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, nagu oleks Heiti Raag menetluse käigus andnud

vastuolulisi seletusi. Seejuures selgitab kaebaja, et OÜ Inland Holding ei ole kauba pakendeid

kunagi muutnud, ent saades väetisekotid, pakendas kaebaja need alustele ja kiletas, milles seisneski

kogu pakendamine. Kaebaja vaidleb vastu maksuhalduri seisukohale, nagu oleks kaebaja klient

tasunud kauba eest alles pärast selle kättesaamist. Kaebaja selgitab, et pärast oma kliendilt tellimuse

saamist, esitas Inland Holding OÜ kõigepealt arve ning ostjaga oli kokkulepe, et viimane tasub 20-

50% arve summast ettemaksuna ning ülejäänud pärast kauba kättesaamist.

11. Seoses maksuhalduri poolt Põllumajandusministeeriumist saadud teabega, märgib kaebaja, et

see ei ole asjassepuutuv, kuna kaebaja ei olnud väetise maaletooja, vaid soetas selle Eestist.

Kohtuistungil rõhutas kaebaja ka täiendavalt, et ta ei kavatsenud seda kasutada ega turustada

Eestis.

12. Paljasõnaliseks peab kaebaja maksuhalduri seisukohta kaebaja poolt tehingupartneri tausta

mittekontrollimise kohta ning selgitab, et kontrollis, et kauba müüja on registreeritud

käibemaksukohustuslasena, samuti seda, et avalikult kättesaadavates andmebaasides ei nähtunud

müüjal võlgade olemasolu.

13. Kaebaja hinnangul on tema juhatuse liige menetluse käigus andnud piisavalt täpseid seletusi

tehingute kohta, ent kuivõrd tehingute tegemisest oli möödas umbes 7 kuud, ei pruukinud Heiti

Raag kõiki üksikasju mäletada. Kaebaja rõhutab ka seda, et juba varem oli ta OÜ-ga HH&SS

sarnast koostööd teinud suulise kokkuleppe alusel ning selle koostöö raames OÜ HH&SS kõik

oma kohustused täitis, mistõttu ei olnud kaebajal põhjust tehingupartnerit umbusaldada.

14. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaupa ei ostetud OÜ-lt HH&SS või et

kaebaja oleks tahtlikult kõrvale hoidnud maksude tasumisest. Viidates Riigikohtu otsustele

kohtuasjades nr 3-3-1-39-03 ja 3-3-1-50-03 märgib kaebaja, et talle ei saaks ette heita ka seda, kui

kauba müüja ei käitu maksuõigussuhetes õiguspäraselt. Kaebaja selgitas, et tegutses heas usu,

kontrollides müüja tausta, millega näitas üles äris nõutavat hoolsust müüja tuvastamiseks.

15. Kohtuistungil märkis kaebaja, et vaidlusaluse tehingu toimumist tõendavad ka tunnistajana üle

kuulatud tehingu teise poole seadusliku esindaja Sven Soesoni ütlused, mis langevad kokku

maksumenetluses Heiti Raagi kui B.F.i seletustega. Tulenevalt tunnistaja ütlustes peab kaebaja

põhjendamatuks maksuhalduri seisukohta, et vaidlusaluste tehingute kohta ei olnud võimalik

saada teavet ei OÜ HH&SS ega OÜ-lt Lloyd Investments. Kaebaja viitab tunnistaja selgitusele,

mille kohaselt võtsid Maksu- ja Tolliameti ametnikud talt 23. novembril 2011 ja 10. septembril 2012

toimunud läbiotsimiste käigus ära kõigi temaga seotud äriühingute raamatupidamisdokumendid

ning samuti viibis ta kuus kuud vahi all. Kaebaja järeldab sellest, et kõik OÜ HH&SS dokumendid,

sh. vaidlusaluseid tehinguid kajastavad, olid maksuhalduri valduses, samuti oli maksuhalduril

võimalik küsitleda Sven Soesonit ajal, mil ta vahi all viibis.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Inland Holding kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja jääb maksuotsuses esitatud seisukohtadele ning kaebaja poolt juba kontrollakti

kohta esitatud eriarvamuses juba välja toodud ning kohtule esitatud kaebuses korratud väidetele

esitatud vastuväidete juurde. Seoses kaebaja etteheitega, et maksuhaldur ei ole võimaldanud

kaebajal esitada kauba üleandmise-vastuvõtmise dokumente, selgitab vastustaja, et

maksukohustuslasel on kaasaaitamiskohustusest tulenevalt ülesanne kõik asjassepuutuvad

dokumendid maksuhaldurile esitada ilma, et maksuhaldur peaks neid eraldi korraldustega nõudma.

Puutuvalt kaebaja väitesse, et ta ei pidanud kauba üleandmise-vastuvõtmise akte olulisteks

dokumentideks, märgib vastustaja, et MKS § 57 lg 3 kohaselt oli kaebajal kohustus korraldada

raamatupidamis- ja maksuarvestust nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingu

toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest. Vastustaja rõhutab,

et üksnes arve esitamine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ega soetamist nagu ka arve

alusel raha maksmine ja deklareerimine, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid

majandustehingu tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel. Vastustaja hinnangul ei oma see,

et kaebaja esitas vastavad üleandmise-vastuvõtmise aktid kohtumenetluses, käesoleva vaidluse

lahendamisel mingit tähtsust omada.

17. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et OÜ HH&SS arve ei vasta raamatupidamise

algdokumendile esitatud nõuetele. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-81-12, märgib

vastustaja, et käibemaksuseaduse kohaselt peetakse käibena silmas konkreetse, oluliste tunnuste

abil identifitseeritava kauba võõrandamist või teenuse osutamist. Vastustaja toob välja, et

vaidlusalusel arvel on kauba nimetuseks märgitud üksnes fertiliser, samas ei esitanud kaebaja

maksumenetluses ühtegi teist dokumenti, millest selguks kauba täpne nimetus või koostis.

18. Kohtuistungil jäi vastustaja oma varasemate seisukohtade juurde, leidis, et Sven Soesoni poolt

kohtuistungil antud ütlused ei kinnita tehingute toimumist ega kõrvalda maksuotsuses tuvastatud

vastuolusid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et OÜ Inland Holding kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.

Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et OÜ Inland Holding ei ole soetanud OÜ HH&SS arvel

nimetatud kaupa OÜ-lt HH&SS, mistõttu ei olnud tal õigust selle arve alusel sisendkäibemaksu

arvestada. Leian, et maksuhaldur ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ning maksuhaldurile ei saa ette

heita seda, et ei kontrollinud, kas vaidlusalust tehingut kajastavad dokumendid võivad olla nende

hulgas, mis väidetavalt Sven Soesonilt läbiotsimise käigus ära võeti. Ka kohtuistungil tunnistajana

üle kuulatud Sven Soesoni ütlused ei kinnita tehingu toimumist kaebaja ja OÜ HH&SS vahel. Need

ütlused, mis langesid maksumenetluses teiste isikute poolt antud seletustega kokku mõnedes

detailides, erinesid eeltoodutest aga teistes ning arvestades vastuolusid ja puudusi vaidlusaluse

tehingu dokumentaalses kajastamises kaebaja majandus- ja raamatupidamisarvestuses, samuti OÜ

HH&SS kohta maksuotsuses kajastatud asjaolusid, ei saa Sven Soesoni poolt esitatud kinnitust

tehingute toimumise kohta pidada usaldusväärseks.

18. Eestis tekkinud maksustatava käibe (käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 1) puhul on KMS §

29 lõikest 1 tulenevalt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluvaks käibemaksusummaks

maksustamisperioodil maksustatava käibena kvalifitseeruvatelt tehingutelt või toimingutelt

arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks […] kasutatava kauba

või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sisendkäibemaks on määratletud KMS §

29 lõikes 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on tähtis selle lõike esimene punkt, mille kohaselt

on sisendkäibemaksuks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest

tasumisele kuuluv käibemaks.

19. Vaidlust ei ole selles, et 2011. aasta augustikuus olid nii OÜ Inland Holding kui OÜ HH&SS

registreeritud käibemaksukohustuslastena. Leian, et OÜ HH&SS 3. augusti 2011 arve

nr 3IN

vastab formaalselt KMS § 37 lõikes 7 loetletud tunnustele. See, et arvel ei ole saaja allkirja või et

müüdava kauba nimetus on üldine, ei annaks eraldivõetuna alust seisukohaks, et sellise arve alusel ei

tohi ostja sisendkäibemaksu maha arvata. Maksustamise aluseks on aga reaalsed majanduslikud

sooritused, mitte üksnes formaalsetele nõuetele vastavate dokumentide olemasolu. Arve, mis ei

kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta raamatupidamise

seaduse § 7 lg 1 punktis 3 ning KMS § 37 lg 7 punktis 5 sätestatud nõuetele.

20. Eelviidatud KMS § 29 lõikest 3 tulenevalt on sisendkäibemaksu arvestamise eelduseks see, et

tehingu esemeks olev kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt. Kuna antud

juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et OÜ HH&SS arvel nimetatud kaup oli kaebajal reaalselt

olemas, taandub vaidlus sellele, kas kaebaja soetas selle OÜ-lt HH&SS või mitte. Kui ei leia

kinnitust kauba soetamine OÜ-lt HH&SS, siis tuleb asuda seisukohale, et kaebaja soetas kauba

tundmatult kolmandalt isikult, kelle puhul ei saa eeldada, et tegemist on käibemaksukohustuslasega

ning seetõttu ei saa kaebajal olla ka õigust sisendkäibemaksu maha arvamiseks. Sellisel juhul oleks

kaebajal siiski õigus vaidlusaluse arve alusel sisendkäibemaksu arvestada, kui leiaks kinnitust, et

kaebaja heauskselt eeldas, et kauba müüjaks on arvel näidatud isik ning oli seejuures piisavalt

hoolas müüja isikusamasuse tuvastamisel. Varasemas sellealases kohtupraktikas on asutud

seisukohale, et maksukohustuslase heausksust tuleb üldjuhul eeldada, ent see eeldus ei kehti

olukorras, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et maksukohustuslane on osalenud

maksupettuses. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel esitada täiendavad tõendid, mis kinnitaksid

vaidlusaluste tehingute tegelikku toimumist arve väljastanud isikuga.

21. Leian, et käesolevas asjas on maksuhaldur piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et tehinguid

kaebaja ning OÜ HH&SS vahel ei ole toimunud ning kahtlust, et kaebaja, soetades vaidlusaluse

kauba tundmatult isikult, kajastas teadvalt oma raamatupidamisarvestuses OÜ-lt HH&SS saadud

fiktiivset arvet selleks, et õigustada selle alusel sisendkäibemaksu maha arvamist ning varjates

seejuures kauba tegeliku soetamise asjaolusid. Seda kahtlust õigustavad eeskätt maksuotsuses välja

toodud sellised asjaolud, nagu see, et tehingu kohta vormistatud dokumendid on üldsõnalised

(ühestki raamatupidamisdokumendist ei selgu, millise väetisega oli tegemist) ning mõnel juhul ka

tehingu väidetavale sisule mittevastavad (ostja ja müüja vahel sõlmitud lepingus selle esemena

polüstüreeni nimetamine). Samuti õigustab seda kahtlust see, et kaebajal ei olnud maksuhaldurile

esitada dokumente ega muid veenvaid tõendeid, mis kinnitaksid kauba reaalse vastuvõtmisega

seotud asjaolusid. Kahtlust õigustavad täiendavalt ka maksuhalduri poolt tehingupartneri OÜ

HH&SS (reaalse majandustegevuse puudumine ning pangakontode aresti all olemine 2011. aasta

augustis) ning reaalselt kaebajalt raha saanud OÜ Lloyd Investments (arvele laekunud summade

sularahas väljavõtmine) kohta maksuotsuses tuvastatud asjaolud. Maksuhalduril oli seega

põhjendatult kahtlus, et kaebaja osales maksupettuses, ent kaebaja ei ole menetluse käigus esitanud

täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid, et kauba müüjaks oli OÜ HH&SS või et kaebaja vähemalt

õigustatult uskus, et see nii on. Maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ei pea maksuhaldur

seejuures tõendama, et kaebuse esitaja on osalenud maksupettuses, vaid piisab kui ta põhjendab

oma

sellekohaseid

kahtlusi

ning

kahtlust,

et

maksuarvestuse

aluseks

olevatel

raamatupidamisdokumentidel kajastatud tehinguid tegelikkuses toimunud ei ole ning kaebuse

esitaja oli sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik

toimumine ja maksuhalduri kahtlused hajutada. Kui maksukohustuslane seda teha ei

suuda, on

maksuhalduril õigus lähtuda sellest, et tehingut toimunud pole ning kohaldada maksukohustuslase

suhtes vastavaid maksuõiguslikke järelmeid.

22. MKS § 150 lõikes 1 sätestatakse, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral

lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Konkreetseid

majandustehinguid kajastavad tõendid saavad algselt olla tehingu poolte valduses või neile teada.

Maksuhalduri ülesanne on MKS §-st 11 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt koguda tõendeid ja

tuvastada maksukohustuse seisukohast tähtsad, seejuures nii maksukohustust suurendavad kui seda

vähendavad asjaolud. Tõendada on üldjuhul võimalik aga positiivseid asjaolusid ehk mingisuguse

sündmuse toimumist või teo tegemist. Negatiivse asjaolu ehk sündmuse mittetoimumise

tõendamine ei ole üldjuhul võimalik ning selliste negatiivsete asjaolude esinemine on võimalik

tuvastada sellest, et neile vastanduva positiivse asjaolu kohta ei ole piisavalt veenvaid tõendeid.

Sellest tulenevalt on maksuhalduril ülesanne koguda oluliste olevate asjaolude kohta nii palju

tõendeid kui võimalik ning kui need teda maksustamise aluseks olevate soorituste reaalse

toimumise osas ei veena, põhjendada, miks need tõendid piisavad ei ole. Kui maksuhaldur seda

teinud on, tuleb maksukohustuslasel MKS §-st 150 tulenevalt esitada tõendid, mis vastavat

sooritust (positiivset asjaolu) kinnitavad. Ka käesolevas kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud

uusi veenvaid tõendeid ega andnud maksumenetluse kogutud tõendite pinnalt selgitusi, mis

veenaksid selles, et kaup soetati OÜ-lt HH&SS. MKS § 150 ei jäta maksukohustuslasele võimalust

vaidlustada maksuotsust üksnes väitega, et maksuhalduri kogutud tõendid ja tuvastatud asjaolud ei

tõenda piisavalt mingisuguse negatiivse asjaolu esinemist.

23. Põhjendamatu on kaebuses esitatud seisukoht, nagu takistanuks maksuhaldur kaebajal

asjassepuutuvate kauba üleandmise-vastuvõtmise aktide esitamist. Kohustus esitada 2011. aasta

augustikuu kohta kõik kaupade/teenuste üleandmise-vastuvõtmise aktid, pandi kaebajale Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 25. oktoobri 2011 korralduses nr 12.2-3/4365-1 (kd I, tl.

115). Kaebaja neid dokumente maksuhaldurile ei esitanud. 9 mail 2012 suulisi seletusi andes (kd I

tl. 119) märkis Heiti Raag maksuhaldurile, et tehingu kohta koostati ainult leping ja arve ning sellist

dokumenti, kust nähtuks kauba üleandmine, vist ei ole. Maksumenetluse tulemusena koostas

maksuhaldur kontrollakti 23. oktoobril 2012 (kd I, tl. 14) ning tegi maksustuse 11. veebruaril 2013.

Kaebajal oli kogu maksumenetluse kestel MKS § 56 lõikest 1 tulenev kaasaaitamiskohustus.

Arvestades menetluse kestust, samuti maksuhalduri poolseid korduvaid pöördumisi kaebaja poole

vaidlusaluste tehingute kohta teabe andmiseks, oli kaebajal menetluse kestel piisavalt aega välja

selgitada võimalike üleandmise-vastuvõtmise aktide olemasolu ning need maksuhaldurile esitada.

Kaebaja seda aga ei teinud ning väide, et selleks esinesid mingisugused objektiivsed takistused, on

alusetu.

24. Siinjuures tuleb tähele panna, et kaebaja on maksuhalduri ametnikule saadetud e-kirjas (kd I, tl.

130) väitnud, et on suhelnud Sven Soesoniga, kellel need aktid olemas on. Kaebaja ei ole aga ei

maksumenetluses ega kohtumenetluses esile toonud ühtki tõsiseltvõetavat põhjendust, miks ta ise,

olles Sven Soesoniga sel teemal ometi suhelnud, neid dokumente viimaselt ei küsinud. Siinkohal ei

saanuks tegemist olla mingisuguste OÜ HH&SS ärisaladust sisaldavate dokumentidega, sest need

pidanuksid kajastama just OÜ HH&SS vahelist tehingut. Juba ainuüksi see, et kaebaja seaduslik

esindaja ei teadnud maksuhaldurile 9. mail 2012 seletuste andmisel üldse seda, et mingisugused

üleandmise-vastuvõtmise aktid koostati, ent saades sellest väidetavalt hiljem oma tehingupartneri

esindajalt teada, ei astunud mingisuguseid samme selleks, et need tõendid maksuhaldurile esitada,

kinnitab veenvalt maksuhalduri seisukohta, et reaalselt tehingut ei toimunud ning seda tehingut

kajastavaid akte olemas ei olnud.

25. Kaebaja poolt kaebusele lisatud üleandmis-vastuvõtmisakti (kd I, tl. 64) ei saa pidada

usaldusväärseks. Esiteks on kaebaja vaid üldsõnaliselt märkinud, et selline akt õnnestus tal leida,

täpsustamata, kuidas või kust ta selle sai. Lisaks sellele on aktil kaks allkirja, ent pole märgitud, kes

need sinna andnud on. Samuti ei nähtu sellest aktist, kus kauba üleandmine toimus, kaubasaaja

asukohaks on aktil märgitud Tallinn, kaebaja kinnitusel ning Sven Soesoni poolt kohtuistungil

antud ütlus kohaselt viis OÜ HH&SS vaidlusaluse kauba aga hoopis Narva. Viimaks on aktile

kantud kuupäev 2. august 2011, samas ei nähtu kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud väidetavast

2011. aasta laoarvestusest (kd I, tl. 161), et nimetatud kuupäeval oleks lattu kaupa toodud. Seega ei

ole sellise akti põhjal võimalik tuvastada kauba tegelikku saabumist kaebaja lattu. Ükski

majandustehingut kajastav dokument ei ole väärtuslik iseenesest, vaid selle väärtus seisneb selles, et

see

võimaldab

mingisuguse

soorituse

reaalses

toimumises

veenduda.

Kauba

üleandmise-vastuvõtmise akti tõendusväärtusest saaks rääkida juhul, kui sellelt nähtub selgelt, kes,

kus ja millal on kauba vastu võtnud. Need andmed, samuti aktidele kantavad täiendavad andmed

(nt. kauba toonud sõiduki number, mida sageli sellistel dokumentidel kajastatakse) võimaldavad

omakorda akti ehtsust ja tõelevastavust kontrollida. Küll aga ei võimalda seda kaebaja poolt

väidetavalt vaidlusaluse tehingu käigus koostatud üleandmise-vastuvõtmise akt. Nagu juba eelpool

märkisin, on tehingu tegeliku toimumise tõendamise kohustus antud juhul kaebajal. Kauba

üleandmise fikseerimine üleandmise-vastuvõtmise aktis ei ole iseenesest kohustuslik, ent jättes

vastava dokumendi koostamata või säilitamata, riskib tehingu pool sellega, et hilisema võimaliku

vaidluse korral ei suuda ta kauba vastuvõtmise asjaolusid tõendada.

26. Asjaolu, et vaidlusalusel arvel puudus allkiri või et selles on tehingu eset kirjeldatud

üldsõnaliselt, ei tingi eraldivõetuna kaebaja maksustamist ega välista iseenesest tehingu toimumist.

Kaebaja seisukohaga, et arvel allkirja puudumine ei ole asjaoluks, millel tehingu toimumise

seisukohast mingi märkimisväärne tähendus oleks, olen põhimõtteliselt nõus. Samas ei ole

maksuhaldur selle allkirja puudumisest teinud mingisugust põhjapanevat järeldust ning

lõppjärelduses oleks maksuhalduri seisukoht samavõrd õige ka siis kui vaidlusalusel arvel vastav

allkiri oleks.

27. Nõustun aga maksuotsuses toodud seisukohaga, et tehingu kohta vormistatud dokumentides

tehingu eseme kirjeldamine vaid üldsõnaliselt kinnitab kahtlust, et tehingut ei ole toimunud.

Käesoleval juhul ei ole ka poolte vahel sõlmitud lepingus (kd I, tl. 152) väidetavalt müüdud väetist

täpsemalt kirjeldatud. Seega ei ole pooled tegelikult omavahelise kokkuleppe sisu kirjalikult

fikseerinud. Arvestades, et tegemist oli väga spetsiifilise kaubaga, ei saa eluliselt usutavaks pidada, et

kogu suhtlus kaebaja ning kauba müüja vahel toimus suuliselt. Siinkohal on tähelepanuväärne ka

Sven Soesoni poolt kohtuistungil antud seletus, mille kohaselt oli OÜ HH&SS arvega kaasas

müüdava kauba spetsifikatsioon või sertifikaat. Kummalisel kombel ei olnud selliseid dokumente

kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud raamatupidamisdokumentide hulgas ning kaebaja selgitas

maksuhaldurile, et peale lepingu ja arvete muid dokumente ei vormistatudki. Eelnev asjaolu

kinnitab maksuhalduri järeldust, et tehingut ei toimunud. Eluliselt usutav ei ole see, et kauba müüja

edastas koos arvega kauba spetsifikatsiooni või mingisuguse vastavussertifikaadi, ent kauba ostja ei

säilitanud seda. Olukorras, kus pole vaidlust selle üle, et kaebajal see kaup reaalselt olemas oli, on

aga usutav, et vastavat täiendavat dokumentatsiooni varjati maksuhalduri eest seepärast, et sealt

oleks võinud selguda kauba tegelik päritolu ja tegelik müüja.

28. Maksuhalduri seisukohta, et tehingut ei toimunud, kinnitavad ka kaebaja ning teiste menetluse

käigus seletusi andnud isikute poolt esitatud väited, mis puudutava vaidlusaluse kauba pakendeid ja

pakendamist. Kaebuses toob kaebaja välja, et tihtipeale ei märgistatud kaubapakendeid korrektselt

ning neil ei olnud detailset kaubakirjeldust. Maksuhaldurile 9. mail 2012 antud seletuses (kd I, tl.

119) selgitas Heiti Raag, et kaup oli pruunides 20-25 kg paberkottides, kuhu peale kirjutatud ei

olnud. 7. augustil 2012 antud seletuses (kd I, tl 123), kinnitas Heiti Raag, et kaup oli ilma kirjadeta

rohelistes ja pruunides paberkottides. Seevastu selgitas B. F., kes nii kaebaja väidel kui ka

maksuhaldurile OÜ-lt Maanteekuller laekunud teabe kohaselt tegeles Heiti Raagi kauba

vastuvõtmisega Narvas, et Heiti Raagi kaup oli umbes 10-kilostes kottides, millel oli peal

venekeelsed kirjad. Sven Soeson väitis kohtuistungil aga, et vaidlusalune kaup oli suhkrukottide

moodi riidest kottides. Eeltoodud vastuolud isikute ütlustes kinnitavad kahtlust, et arvetel näidatud

moel tehingut ei toimunud. Seejuures on tähelepanuväärne, et kui maksumenetluses antud

seletustes kinnitas Heiti Raag, et kotid olid kirjadeta, siis pärast maksuotsusega tutvumist ning teada

saamist, et B.F.i väitel olid kottidel venekeelsed kirjad, on kaebuses juba märgitud, et pakenditel olev

teave ei olnud detailset kaubakirjeldust ning pakendid ei olnud korrektselt märgistatud. Sisuliselt on

kaebaja seega asunud muutma varasemaid seisukohti tulenevalt maksuhalduri poolt kogutud

muudest tõenditest. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda ka kaebaja väitega, nagu oleksid Heiti

Raagi, B.F.i ja Sven Soesoni poolt antud ütlused omavahel kooskõlas. Vastupidi, neis esinevad

olulised vastuolud kauba pakendite suurus ja välimuse osas. Seega ei anna eeltoodud ütlused

usaldusväärset teavet vaidlusaluse kauba pakendite kohta ega saa seega tehingu toimumist tõendada.

29. Kaebaja väide, et OÜ Lloyd Investments andis kaebajale krediiti ning OÜ HH&SS loovutas

sellest tulenevalt oma nõude kaebaja vastu OÜ-le Lloyd Investments, ei kinnita samuti tehingu

tegelikku toimumist. See ei kinnita kuidagi seda, et OÜ HH&SS oli kauba tegelikuks müüjaks. Küll

aga on maksuhaldur põhjendanud oma kahtlust, et OÜ-le Lloyd Investments võis tegelikult

tasumine toimuda selleks, et sealt äriühingust (ka Sven Soeson kinnitas kohtuistungil, et OÜ-l

Lloyd Investments oli suur sularahakäive) välja võetud sularaha saaks liikuda tagasi kaebaja

kontrolli alla. Lisaks sellele nähtub maksuotsusest, et OÜ HH&SS pangakontod on olnud arestitud

alates 2011. aasta veebruarist, mis omakorda selgitab põhjust, miks toimus tasumine teise äriühingu

kontole ning kinnitab maksuhalduri kahtlust, et 2011. aasta augustis vormistati kaebaja

maksuarvestuse jaoks fiktiivne arve selleks ajaks reaalse majandustegevuseta ja suure maksuvõlaga

äriühingu nimel, samas tasus kaebaja arve kohase summa teisele äriühingule, kust oli võimalik see

raha kätte saada.

30. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et OÜ-ga HH&SS sõlmitud lepingus kaubana

polüstüreeni nimetamine ja viitamine vaidluste lahendamisele välisriigi õiguse alusel olid

väheolulised eksimused. Kui kaks reaalselt tegutsevat ettevõtjat sõlmivad omavahel kirjaliku

lepingu, on loogiline, et leping kajastab nende vahelisi kokkuleppeid ega sisalda sätteid, millel

nende kokkulepetega mingit seost olla ei saa. Küll aga võivad sellised klauslid lepingu teksti jääda,

kui pooltel polegi eesmärgiks lepinguga tegelikke suhteid reguleerida ega lepingut

täitma asuda.

Sellisel juhul tõusetub küsimus, miks üldse selline leping vormistati. Seda, et leping tegelikku

tehingut ei kajasta, kinnitab ka Heiti Raagi poolt maksuhaldurile antud seletus (kd I, tl. 119), et ta ei

lugenud seda lepingut läbi. Olukorras, kus kauba ostja tunnistab, et allkirjastas lepingu ega

pööranud mistahes tähelepanu sellele, mis seal kirjas on, ei saa ühelgi juhul rääkida ostja poolt

müüja tuvastamisest. Ei saa eeldada, et kui ostjal on ükskõik, milline on fikseeritud kokkulepe

ostetava kauba eseme osas, oleks ta nõuetekohaselt kontrollinud, kes on kauba müüjaks. Kaebaja

viide VÕS §-le 29 on asjakohatu, kuna puuduvad mistahes usaldusväärsed tõendid, mis võimaldaks

välja selgitada poolte tegeliku tahte ning millest samas nähtuks, et tegelik tahe oli suunatud just

vaidlusaluse väetise müümises kokku leppimisele.

31. Mis puudutab kaebaja laoarvestust ning maksuhalduri poolt selle kohta kaebaja poolt esitatud

dokumentidele antud hinnanguid, siis tuleb asuda seisukohale, et mingisugust adekvaatset

laoarvestust, mis võimaldaks kontrollida kauba lattu saabumise ja sealt välja viimise asjaolusid, ei

ole kaebaja maksuhaldurile esitanud. Kaebaja etteheited, et maksuhaldur on valesti tõlgendanud

tema poolt esitatud laoarvestustabelit (kd I, tl. 161) ei ole põhjendatud. Kinnitades maksuhaldurile,

et esitatud laoarvestus on koostatud arvete järgi ning sealt ei nähtu, millal kaup tegelikult lattu

saabus, kinnitas Heiti Raag maksuhaldurile üksnes seda, et lisaks kaupade lattu saabumist

kajastavate algdokumentide puudumisele, ei ole ta pidanud ka tegelikku laoarvestust. Laoarvestus

on olemuslikult faktipõhine arvestus, milles kajastatakse see, millal mingi kogus kaupa reaalselt lattu

tuli ja millal ja kui palju kaupa laost välja läks. Selline faktiline laoarvestus võimaldaks ehk

täiendavalt kontrollida kauba liikumisega seotud asjaolusid. Antud juhul ei ole maksustamise

aluseks olnud mitte see, et kaebaja laoarvestus on imelik, vaid maksustamise tingis asjaolu, et

kaebaja ei esitanud veenvaid tõendeid tehingu tegeliku toimumise kohta. Seega oleks kaebaja

etteheited maksuhalduri järeldustele, mis puudutavad laoarvestust, õigustatud siis, kui laoarvestus

võimaldaks hinnata, millal kaup saabus ja millal laost välja viidi. Kui kaebaja isegi märgib, et

sissetuleku poolel märgitud kuupäev on vastava kauba kohta esitatud arve kuupäev, mitte aga

kauba reaalse lattu toomise kuupäev, siis ei saagi see laoarvestus tegelikult laos toimunu kohta

mingit tõendusteavet anda.

32. Maksuhaldur on põhjendatult märkinud, et kaebaja on andnud vaidlusaluste kaupade

ümberpakendamise kohta vastuolulisi seletusi. Maksuhaldurile 2. novembril 2011 antud seletuses

selgitas Heiti Raag, et nad muudavad pakendit ning teevad Narvas olevas laos uue pakendi ümber.

7. augustil 2012 selgitas Heiti Raag, et mõnikord pakendatakse kaup ümber ning ühel korral pandi

kaup ümber ämbritesse. See seletus ei ühti hilisema seletusega, et ümberpakendamine seisnes

üksnes kottide alusele laadimises ja kiletamises. Viimase osas on veel tähelepanuväärne, et oma

kirjas (kd II, tl. 22) AS-ile DHL Estonia, kes kaebaja kaupa Itaaliasse vedas, on Heiti Raag küsinud

veoteenuse hinda, millele lisandub aluse hind ja kiletamise hind. See kiri veenab selles, et Itaaliasse

viidav kauba alusele laadimine ja kiletamine telliti hoopis isikult, kes kauba Itaaliasse viis. Kauba

pakendamise kohta anud vastuolulised seletused seavad kahtluse alla Heiti Raagi kinnituse, et

tehingud toimusid just nii nagu OÜ Inland Holding oma raamatupidamises kajastas.

33. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et maksuhaldur on paljasõnaliselt väitnud, et kaebaja ei

kontrollinud kauba müüja tausta. Maksuhaldur ei saagi tõendada, et kaebaja seda ei teinud, küll aga

on maksuhaldur õigustatult asunud seisukohale, et kaebaja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis

kinnitaksid, et kaup soetati OÜ-lt HH&SS või et vähemalt, et kaebaja, toimides heas

usus, võis

seda eeldada. Kaebaja ei ole suutnud veenvate tõenditega ümber lükata maksuhalduri kahtlust, mis

põhinevad maksuotsuses välja toodud vastuoludel isikute seletustes, sellel, et tehingu kohta

vormistatud dokumendid on kas puudulikud või ei vasta ka tehingu väidetavale sisule. Nõustun

maksuhalduriga, et reaalselt tehinguid tegevate tavaliste ettevõtjate vahel ei saa eluliselt usutavaks

pidada sedavõrd kallihinnalise ja loomult spetsiifilise kauba ostmine ja müümine toimub selliselt, et

hiljem ei jää ostjal mingisuguseid taasesitamist võimaldavaid tõendeid vastavate konkreetsete

kokkulepete kohta. Selles olukorras ei saa asjaolust, et kaebaja kontrollis, et OÜ HH&SS on

käibemaksukohustuslasena registreeritud, teha järeldust, et tehingu teine pool oli tõepoolest OÜ

HH&SS või et kaebaja võis seda heauskselt eeldada.

34. Leian, et kohtuistungil Sven Soesoni poolt antud ütlused ei ole veenvad ega kinnita tehingute

toimumist. Sven Soesoni ütlused ühtisid teiste isikute poolt maksumenetluses antud seletustega küll

mõnede detailide osas, ent läksid jälle olulisel määral lahku teiste osas. Kaebaja leiab ekslikult, et

Sven Soesoni ütlused kauba reaalse saatmise kohta Narvas asuvasse lattu lähevad kokku B.

F. ja Heiti Raagi seletustega. Sven Soeson ei väitnud kaupade veo kohta tegelikult muud kui

vaid seda, et kaupu vedasid Narva tema hankijad tema poolt antud punase Hummer-tüüpi

sõidukiga. Seda, et kaupa veeti punase Hummeriga, väitis maksuotsuse kohaselt maksuhaldurile

saadetud allkirjastamata e-kirjas N. I., mitte aga kauba vastuvõtmisega väidetavalt kokku

puutunud Boris Feredov. Viimane selgitas maksuhaldurile (kd II. tl. 9), et Heiti Raagi kaupa toodi

mitmel korral erinevate autodega ning millistega täpsemalt, ta ei tea. Maksuhaldur on õigesti välja

toonud ka selle, et kummaline on, et konkreetne sõiduki mark nimetati maksuhaldurile saadetud

allkirjastamata e-kirjas, kus samuti märgiti, et kauba vastuvõtmisega tegeles B.F., ent

B.F. ei osanud kaupa toonud sõidki kohta sellist infot anda. See asjaolu tekitab pigem

kahtluse, et kaebaja ja OÜ HH&SS esindajad on omavahel kokku leppind mingisugustes üksikutes

detailides kinnitamaks tehingute toimumist.

35. Samas on väidetavate tehingupoolte poolt muude asjaolude kohta antud seletused

vastuolulised. Eeskätt seab Sven Soesoni seletuse kahtluse alla see, et tema väitel olid arvetega

kaasas müüdavat kaupa täpsemalt kirjeldanud spetsifikatsioonid või sertifikaadid, ent kaebaja poolt

esitatud arvete juures neid polnud. Samuti kinnitas Sven Soeson, et kaup oli riidest kottides,

kaebaja väitel oli kaup paberkottides. Sven Soesoni seletuste usaldusväärsust kahandab ka see, et

OÜ Inland Holding suhtes käimas olnud maksumenetlusest oli ta tõenäoliselt teadlik, vähemalt

Heiti Raag kinnitas maksuhalduri ametnikule, et on sel teemal Sven Soesoniga suhelnud. Samuti

olid Sven Soesonil Heiti Raagi väitel veel 2012. aasta maikuus olemas vaidlusaluseid tehinguid

kinnitavad üleandmise-vastuvõtmise aktid, ent millegipärast neid maksuhaldurile ei esitatud.

Eeltoodud asjaolud viitavad selgelt võimalusele, et Heiti Raag ja Sven Soeson on omavahel

kooskõlastanud antavate selgituste üldise sisu, samuti leppinud kokku mõningates üksikutes

detailides.

36. Mis puudutab Sven Soesoni väidet, et kõik temaga seotud raamatupidamisdokumendid võeti

temalt 23. novembril 2011 ja 10. septembril 2012 toimunud läbiotsimistel ära, siis selles osas on

kaebaja põhjendamatult leidnud, nagu oleksid maksuhalduril vaidlusaluse maksuotsuse tegemise

ajal olnud kõik OÜ HH&SS raamatupidamise dokumendid, mis oleksid saanud tehinguid

kinnitada. Arusaadavalt toimetati Sven Soesoni suhtes läbiotsimine ja võetus kriminaalmenetluses.

Asjaolust, et kõnealust kriminaalmenetlust viisi kriminaalmenetluse seadustiku § 212 lg 2 p 2 alusel

uurimisasutusena läbi Maksu- ja Tolliamet, ei saa aga teha järeldust, et kriminaalmenetluse kogutud

tõendid olid maksuhalduril olemas ja ta oleks pidanud neid kaebajale maksuotsuse tegemisel

hindama. Kriminaalmenetlust ning MKSi alusel läbi viidavat maksude tasumise õigsuse

kontrollimise menetlust tuleb teineteisest selgelt eristada. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid,

sh.

võetusega

ära

võetud

tõendid

koondatakse

kriminaalmenetlust

kajastavasse

kriminaaltoimikusse, millel juurdepääs on äärmiselt piiratud. Pole mistahes põhjust, miks kaebaja

suhtes kontrollimenetlust läbi viivad ametnikud oleksid pidanud üldse teadma OÜ HH&SS suhtes

läbi viidavast kriminaalmenetlusest, veel vähem sellest, milliseid tõendeid on kriminaalmenetluses

kogutud. Leian, et maksuhaldurile ei tulene uurimispõhimõttest kohustust kontrollida seda, kas

mõni asjas tähtsust omav dokument võib olla kriminaalmenetluse raames ära võetud ning Maksu-ja

Tollioametis peetavas kriminaaltoimikus hoiul. Samamoodi ei saa maksuhaldurile ette heita, et Sven

Soesonilt ei ole võetud seletusi ajal, mil ta vahi all viibis. Kolmandalt isikult seletuse võtmist ja

dokumentide nõudmist reguleerib MKS § 61 ning seal sätestatud viisil on maksuhaldur ka nii OÜ

Lloyd Investments kui OÜ HH&SS poole korraldusega pöördunud, ent pole sealt tähtsust

omavate asjaolude kohta täiendavat teavet saanud. Samamoodi on maksuhaldur korduvalt

pöördunud ka OÜ Maanteekuller poole. Leian, et sel moel toimides on maksuhaldur piisavalt

teinud selleks, et vajalikku lisateavet saada.

37. Kaebaja leiab ekslikult, nagu välistanuks vaidlusaluse maksuotsuse tegemise see, et OÜ HH&SS

on kontrollitava perioodi kohta esitatud käibedeklaratsioonil vaidlusaluse arve sisuks oleva käibe

deklareerinud. Asjaolu, et tehingu teine pool käibe deklareerib, ei kinnita iseenesest käibe

toimumist. Näiliku tehingu kajastamist maksuarvestuses peaks maksuhaldur aktsepteerima vaid

juhul, kui on ilmne, et näiliku tehingu maksuarvestuses kajastamisega ei saanud isikud maksueelist.

Käesoleval juhul selline eeldus ei kehti tulenevalt maksuhalduri põhjendatud kahtlusest, et OÜ

HH&SS arve on esitatud just maksueelise saamiseks. Vaidlusalusest maksuotsusest nähtub, et OÜ-l

HH&SS oli märkimisväärse suurusega maksuvõlg juba alates 2010. aastast. Seega ei ole alust väita,

et OÜ HH&SS, isegi kui ta 2011. aasta augusti käibedeklaratsioonides vaidlusalust tehingut

kajastas, oleks konkreetselt sellest tehingust tuleneva maksukohustuse täitnud, mis välistaks antud

juhul maksueelise saamise. Kaebaja väide, et käesoleval ajal OÜ-l HH&SS maksuvõlga enam ei ole,

on seejuures ilmselt õige. Nimelt on see äriühing äriregistrist kustutatud, mis tähendab, et tema

õigusvõime on lõppenud ning seeläbi on MKS § 31 lg 3 p 6 kohaselt lõppenud ka tema

maksukohustused, sõltumata sellest, kas need olid täidetud või mitte. Kuna õigusi ja kohustusi

omab õigusvõimeline juriidiline isik, siis tähendab juriidilise isiku registrist kustutamine tema

õiguste ja kohustuste, sh maksukohustuste lõppemist. Seega ei oma käesoleva vaidluse lahendamise

seisukohast mingit tähtsust see, et OÜ-l HH&SS praegu maksuvõlgu ei ole.

38. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on kaebus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda

kasuks menetluskulude välja mõistmist, jääva poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik