2-13-14528/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-13-14528

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse

avalikult

teatavaks-

tegemise aeg ja koht

11. november 2013, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-13-14528

Tsiviilasi

XXXX OÜ, P.I. e ja V.K. i hagi H.S. (pankrotis)

võlausaldajate 21. märtsi 2013 üldkoosoleku otsuste

kehtetuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

hageja I XXXX OÜ (rk 11293347; asukoht XXXX);

hageja II P.I. (ik 36001260260; elukoht XXXX);

hageja III V.K. (ik 35106196521; elukoht XXXX);

hagejate esindaja Valev Plato (isikukood 35511052730;

elukoht XXXXX);

kostja H.S. (pankrotis) (ik 36001240343; registrijärgne

elukoht XXXX), esindaja pankrotitoimkonna esimees Airi

Jansen-Uueda, e-post airi.epost@yahoo.com

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu pankrotihaldur Einar Vallandi loobumine 27. mai 2013 avaldusest

astuda käesolevasse menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

2. Jätta XXXX OÜ, P.I. e ja V.K. i hagi H.S. (pankrotis) võlausaldajate 21. märtsi

2013 üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud võrdsetes osades XXXX OÜ, P.I. e ja V.K. i kanda.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele ja saata teadmiseks pankrotihaldur Einar Vallandile

(e-post einar.vallandi@haldur.just.ee).

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud

lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja

kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

2(6)

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

Hagejate nõue ja põhjendused (tl 1-5)

XXXX OÜ (hageja I), P.I. (hageja II) ja V.K. (hageja III, koos hagejad, ka võlausaldajad)

esitasid 31.03.2013 Tartu Maakohtusse hagi H.S. (pankrotis) (kostja, ka pankrotivõlgnik)

võlausaldajate 21.03.2013 üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 27.02.2013 välja kostja pankroti, nimetas

pankrotihalduriks Einar Vallandi ja määras võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise

ajaks 21.03.2013. Viidatud kuupäeval toimunud võlausaldajate üldkoosolekul määrati

võlausaldajate häälte arvud, kinnitati kostja pankrotihalduriks Einar Vallandi ning valiti

kolmeliikmeline pankrotitoimkond koosseisus Airi Jansen-Uueda, Indrek Vilms ja Innar

Tammiku. Üldkoosolekul otsustati käsitleda H.S. pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS)

§ 74 lg 2 tähenduses väiksema nõudega võlausaldajana isikut, kelle nõue on väiksem kui

250 000 eurot.

Hagejate hinnangul ei ole võlausaldajate üldkoosoleku otsus lugeda väiksema nõudega

võlausaldajaks isik, kelle nõue on väiksem kui 250 000 eurot, põhjendatud ega seadusega

kooskõlas. Hagejad märgivad, et kuigi seadus ei sätesta konkreetset määra, millest alates tuleb

võlausaldaja lugeda väikevõlausaldajaks ehk see küsimus on jäetud üldkoosoleku otsustada,

tuleb iga pankrotimenetluses tehtava otsuse puhul arvestada kõigi võlausaldajate huvidega.

Käesoleval juhul on aga küsimuse otsustamisel määravaks saanud üksnes häälteenamust

(ca 2,8 miljoni euro suuruse nõude põhjal 28 255 häält, so rohkem kui kõigil teistel

võlausaldajatel kokku) omava võlausaldaja AS DNB Pank arvamus. Samas omab üldkoosoleku

protokolli põhjal tervelt 1/4 pankrotivõlgniku võlausaldajatest nõudeid sadadest kuni tuhande

euroni, ca 1/3 tuhandest kuni 60 000 euroni ja kokku võlausaldajad, kelle nõue on väiksem kui

60 000 eurot, moodustavad ca 70% kõikidest võlausaldajatest. Eeltoodust tulenevalt oleks

pidanud vaidlusalune piir olema hagejate hinnangul vähemalt 60 000 eurot või veel väiksem,

kindlasti aga väiksem kui 250 000 eurot, mis on ilmselgelt põhjendamatult kõrge. Antud juhul on

pelgalt aritmeetilisest keskmisest lähtumine viinud olukorrani, et valitud pankrotitoimkonnas ei

ole tegelike väikevõlausaldajate huvid sisuliselt esindatud.

Hagejate arvates on seadusega vastuolus ka pankrotitoimkonna liikmete valimise otsus, kuna

selle tulemusel on pankrotitoimkonnas sisuliselt esindatud vaid suuremate nõuetega

võlausaldajad, kuivõrd väiksema nõudega võlausaldajate poolt kandidaadi esitamine on

toimunud seaduse nõudeid rikkudes. Hagejate hinnangul selleks, et tagada väikevõlausaldajate

huvide esindamine väikevõlausaldaja poolt, peab väikevõlausaldaja pankrotitoimkonna valimisel

esitama teise väikevõlausaldaja kandidatuuri, mitte esitama kandidaadiks iseennast, nagu seda

käesoleval juhul tegi väikese nõudega võlausaldajaks osutunud AS Swedbank, kes esitas

pankrotitoimkonna liikme kandidaadiks enda esindaja. Seega ei ole PankrS § 74 lg-s 2 sätestatud

kohustus – pankrotitoimkonda peavad kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega

võlausaldajate poolt esitatud isikud – hagejate arvamusel täidetud.

Hagejad I ja II leiavad, et neile üldkoosolekul määratud häälte arv – vastavalt 2250 häält ja

0 häält – ei ole õige. Nõudeavaldusele tuginedes peaks nimetatud isikute häälte arv kostja

pankrotimenetluses olema vastavalt 22 292 häält ja 40 079 häält. Õige häälte arvu määramise

korral ei oleks 21.03.2013 üldkoosolekul otsuseid pankrotihalduri kinnitamise ja kolmeliikmelise

pankrotitoimkonna valimise kohta vastu võetud, kuivõrd koosoleku protokollist nähtuvalt on

hagejad I ja II hääletanud kõnealuste otsuste vastu.

3(6)

Hagejad paluvad tunnistada kehtetuks kõik kostja võlausaldajate 21.03.2013 üldkoosolekul vastu

võetud otsused ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagejad lisasid avaldusele kostja võlausaldajate 21.03.2013 üldkoosoleku protokolli ja Tartu

Maakohtu 21.03.2013 määruse tsiviilasjas nr 2-11-48403 (tl 6-15).

Kostja vastus hagile (tl 64-70)

Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt on kostja pankrotimenetluses 21.03.2013 vastu

võetud üldkoosoleku otsused kooskõlas seadusega ja ka üldkoosolek on läbi viidud normide

kohaselt. Tulenevalt asjaolust, et Tartu Maakohtu 21.03.2013 määrus hagejate I ja II suhtes

hääleõiguse otsustamise kohta on jõustunud, palub kostja jätta tähelepanuta hagis toodud

hagejate taotlused seoses võlausaldajate üldkoosolekul väidetavalt ebaõigesti määratud häälte

arvuga. Kostja märgib, et pankrotihaldur Einar Vallandi on väga detailselt ja selgelt välja toonud

võlausaldajate nõuete jagunemise ning selgitanud väike- ja suurvõlausaldaja nõude suhtes otsuse

kujunemist üldkoosolekul. Kostja nõustub halduri seisukohaga. PankrS § 74 lg-s 2 sisalduv nõue,

mille kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega

võlausaldajate poolt esitatud isikud, on sisuliselt jäetud hääleõiguslike pankrotivõlausaldajate

rakendada, ilma et sätte jõustamisel oleks seadusandja pidanud vajalikuks sätestada nõuete

jagamiseks selgeid arvutuslikke põhimõtteid. Selline lähenemine on ka mõistetav, kuivõrd

vastupidisel juhul on reaalne olukord, kus nö sunnitud väikevõlausaldaja ei soovi toimkonnas

osaleda ja toimkond jääb seetõttu moodustamata, vaatamata teistele huvitatud isikutele, sama

kehtib ka vastupidi. Kuivõrd toimkonna liikmed on isiklikult vastutavad menetluses vastuvõetud

otsuste eest ja toimkonnas vajalike otsuste vastuvõtmine ning menetluses osalemine pigem

nõuab vastava õigusruumi tundmist ja ka aktiivset huvi menetluse suhtes, ei ole võimalik ühtki

isikut kohustada toimkonnas osalema. Samal põhjusel ei ole ka toimkonna moodustamine

seadusandja poolt ette nähtud kohustusena, vaid on valikuline võimalus võlausaldajatel nimetada

ühistes huvides endale esindajad. Samadele argumentidele tuginedes ei saa toimkonna kui

järelevalve organi valimine olla kuidagi võlausaldajate huve kahjustav. Pankrotivõlausaldajate

kõige üldisemaks huviks on saada oma nõuded rahuldatud pankrotivara arvelt ja hagejate

väidetest ei saa järeldada, et 21.03.2013 otsustega oleks rikutud võlausaldajate nimetatud huvi.

Võlausaldajate huvisid ei saa rikkuda pankrotihalduri kinnitamine ega pankrotitoimkonna

valimine,

samuti

ei

ole

võlausaldajate

huvisid

kahjustav

väikevõlausaldajate

ja

suurvõlausaldajate nõuete vahele hinnangulise piiri sätestamine. Kuivõrd hagejad ei ole kaotanud

oma positsiooni kostja pankrotimenetluses võlausaldajatena (nõuete kaitsmise koosolekut ei ole

toimunud), on hagejate kui võlausaldajate õigused konkreetses pankrotimenetluses kaitstud ka

juhul, kui hagejatele mittesobivat 21.03.2013 üldkoosoleku otsust ei tühistata.

Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus tsiviilasja

kirjalikus menetluses (tl 85-86).

2. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõuga seotud

küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

H.S. (pankrotis) pankrotihaldur Einar Vallandi on 27.05.2013 esitanud kohtule TsMS § 213 lg 1

ja § 215 lg 1 alusel avalduse käesolevasse menetlusse astumiseks iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna kostja poolel koos vastusega hagile (tl 29-34), millele on lisatud kostja

pankrotitoimkonna esimese koosoleku protokoll, kostja võlausaldajate esimese üldkoosoleku

protokoll ja Tartu Ringkonnakohtu 09.05.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-11-48403 (tl 35-59).

Kostja pooldab pankrotihalduri menetlusse astumist (vastuse p-s 1.5 ekslikult märgitud

menetlusse kaasamist, tl 66) ning peab oluliseks arvestada vaidluse lahendamisel halduri poolt

avaldatuga. Hagejad pankrotihalduri menetlusse astumisega iseseisva nõudeta kolmanda isikuna

kostja poolel ei nõustunud (tl 76).

4(6)

15.08.2013 esitas pankrotihaldur Einar Vallandi kohtule avalduse 27.05.2013 esitatud taotlusest

loobumiseks (tl 79-81).

Kuivõrd pankrotihaldur on esitanud kohtule avalduse, mille kohaselt ta loobub käesolevasse

menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel astumise taotlusest, võtab kohus

halduri loobumise vastu. Seega on antud kohtumenetluses menetlusosalisteks hagejad

võlausaldajatena ja kostja pankrotivõlgnikuna.

3. Hagejad on PankrS § 83 lg 1 alusel esitanud kohtule nõude tunnistada kehtetuks H.S.

(pankrotis) võlausaldajate 21.03.2013 üldkoosoleku otsused. Nimetatud sätte kohaselt võib

võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate

üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat

korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate

üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse

võlausaldajate ühiseid huve.

Kostja on hagile vastu vaielnud ja palunud jätta see rahuldamata.

4. Kostja pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-11-48403) 21.03.2013 toimunud võlausaldajate

esimese üldkoosoleku protokolli (tl 6-12, 38-43, 55) kohaselt määrati võlausaldajate häälte

arvud, kinnitati kostja pankrotihalduriks Einar Vallandi, valiti kolmeliikmeline pankrotitoimkond

koosseisus Airi Jansen-Uueda, Indrek Vilms ja Innar Tammiku ning otsustati käsitada PankrS

§ 74 lg 2 tähenduses väiksema nõudega võlausaldajana isikut, kelle nõue on väiksem kui

250 000 eurot.

5. Hagejad taotlevad hagiavalduses kõigi võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuste kehtetuks

tunnistamist.

Seejuures

on

hagejad

pankrotihalduri

kinnitamise

ja

kolmeliikmelise

pankrotitoimkonna moodustamise otsuse kehtetuks tunnistamise nõuet põhjendanud vaid sellega,

et hagejatele I ja II nende poolt soovitud häälte arvu määramise korral olnuks need otsused

teistsugused, sest hagejad I ja II hääletasid kõnealuste otsuste vastu.

21.03.2013 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokollist nähtuvalt määrati võlausaldajatele

hääli PankrS § 82 lg-te 3 ja 4 järgi ehk halduri poolt tema käsutuses olevate dokumentide alusel

ning kohtu poolt, kuivõrd Swedbank AS ja AS DNB Pank esitasid vastuväite (tl 44-48)

hagejatele I ja II häälte arvu määramisele ning Valev Plato AS-le DNB Pank määratud häälte

arvule.

21.03.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-48403 (tl 13-15) määras Tartu Maakohus kostja

pankrotimenetluses kuni nõuete tunnustamiseni võlausaldajatele XXXX OÜ-le häälte arvuks

2250 häält ja AS-le DNB Pank 28 255 häält, kohus ei määranud hääli võlausaldaja P.I. ele.

Hagejad I ja II vaidlustasid viidatud maakohtu määruse, kuid Tartu Ringkonnakohus jättis

09.05.2013 määrusega (tl 56-59) hagejate I ja II määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

21.03.2013 määruse muutmata. Kuna ringkonnakohtu määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule,

on maakohtu 21.03.2013 häälte arvu määramise kohtumäärus jõustunud. Seega on hagejatele I

ja II hääled määratud õigesti, mistõttu puudub kohtul alus tunnistada kehtetuks neid 21.03.2013

võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuseid, mille kehtetuks tunnistamist on hagejad I ja II

põhjendanud vaid väidetavalt ebaõigesti määratud häälte arvuga ehk halduri kinnitamise ja

kolmeliikmelise pankrotitoimkonna valimise otsust. Kuivõrd H.S. (pankrotis) võlausaldajate

esimesel üldkoosolekul 21.03.2012 vastu võetud otsused on võetud vastu võlausaldajate

lihthäälteenamusega PankrS § 81 lg 1 kohaselt, on otsused pankrotihalduri kinnitamise ja

kolmeliikmelise pankrotitoimkonna valimise kohta kehtivad.

6. Hagejate arvates on seadusega vastuolus kostja võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsus

lugeda PankrS § 74 lg 2 tähenduses väiksema nõudega võlausaldajaks isik, kelle nõue on

väiksem kui 250 000 eurot. Hagejate hinnangul peaks vaidlusalune piir olema 60 000 eurot või

veel väiksem. Hagejate väitel tulnuks antud juhul võtta väiksema nõude ülempiiri määratlemisel

aluseks väiksemate nõuete tegelik osakaal kogunõuete hulgas (ca 70%), mitte nõuete suuruse

aritmeetiline keskmine.

5(6)

PankrS § 74 lg 2 kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate

nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud.

Võlausaldajate üldkoosoleku ainupädevuses on pankrotitoimkonna valimine (PankrS § 77 p 1 ja

§ 78 lg 2). Et pankrotitoimkonda saaks liikmekandidaate esitada nii suuremate kui ka väiksemate

nõuetega võlausaldajad ehk PankrS § 74 lg-s 2 sätestatud nõude täitmiseks tuleb

pankrotitoimkonna moodustamise korral võlausaldajatel esimesel üldkoosolekul otsustada ka

selle üle, keda käsitada suurema ja keda väiksema nõudega võlausaldajana.

Kohus märgib, et pankrotiseadus ei sätesta konkreetset määra, millest alates lugeda võlausaldajat

suur- või väikevõlausaldajaks ega ka arvutuslikke põhimõtteid väiksema nõude suuruse ülempiiri

määratlemiseks. Suur- või väikevõlausaldajaks kvalifitseerumine on igal konkreetsel üksikjuhul

jäetud hääleõiguslike võlausaldajate otsustada ning see otsustus on alati subjektiivne.

21.03.2013 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokollist nähtuvalt tegi võlausaldaja

AS DNB Pank esindaja ettepaneku, et kostja pankrotimenetluses käsitataks väiksema nõudega

võlausaldajana isikut, kelle nõue on väiksem kui 250 000 eurot ja võlausaldaja Jaan Tobreluts

tegi ettepaneku, et väiksema nõudega võlausaldajana käsitataks isikut, kelle nõue on väiksem kui

1000 eurot (250 korda väiksem). Teisi ettepanekuid võlausaldajad (sh hagejad) üldkoosolekul ei

esitanud, kuigi kõigil oli võrdne võimalus sõltumata talle määratud häälte arvust oma arvamust

avaldada. Hagejad ei ole hagis väitnud, et neid oleks üldkoosolekul takistatud selles osas oma

õigusi realiseerimast. Eeltoodust tuleneb, et võlausaldajatel oli võimalik valida vaid kahe

ettepaneku vahel. Esitatud ettepanekud läbisid hääletused ja võlausaldajad andsid AS DNB Pank

esindaja ettepaneku poolt 35 183 häält (vastu 13 833 häält ja erapooletud 1713 häält) ning Jaan

Tobrelutsu ettepanku poolt 13 833 häält (vastu 35 183 häält ja erapooletud 1713 häält).

Arvestades asjaolu, et võlausaldajad ise rohkem hääletamisele pandavaid ettepanekuid ei

esitanud, on kohtu hinnangul põhjendamatu etteheide, et vaidlusaluse küsimuse otsustamisel sai

määravaks AS DNB Panga ettepanek ja mitte Jaan Tobrelutsu ettepank. Hagejad ei ole ka

hagiavalduses esitanud põhjendusi, miks peaks kostja pankrotimenetluses saama 1000 euro

suuruse nõudega võlausaldaja kujundada pankrotitoimkonna koosseisu, vaid asunud uuele

seisukohale, et väiksema nõudega võlausaldajaks on isik, kelle nõue on väiksem kui

60 000 eurot.

Kohus möönab, et olukorras, kus võlausaldajate nõudesummad algavad 300 eurost (väikseim) ja

lõpevad 2 825 483,71 euroga (suurim), on sobiva väikevõlausaldaja nõude suuruse ülempiiri

määratlemine raskendatud. Samas on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole nõudesumma

suurusi arvestades vaidlusalust ülempiiri määratletud põhjendamatult kõrgena. Kohtu hinnangul

saab väita, et 250 000 euro suurune nõue on 2 825 483,71 euro suuruse nõudega võrreldes väike

(rohkem kui 11 korda väiksem). 21.03.2013 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokolli

kohaselt osales üldkoosolekul 16 võlausaldajat, kellest kuus osutus hääletamise tulemust

arvestades

suurvõlausaldajaks

(sh

üks

väga

suure

nõudega

võlausaldaja)

ja

10 väikevõlausaldajaks (sh neli väga väikese nõudega võlausaldajat). Kui jätta äärmused (üks

suurim ja neli väiksemat nõuet) kõrvale, siis oli kostja pankrotimenetluses esimese

võlausaldajate üldkoosoleku toimumise ajal esindatud viis suurvõlausaldajat ja kuus

väikevõlausaldajat, millist vahekorda tuleb kohtu arvates lugeda proportsionaalseks.

Võlausaldajad esitasid nõudeid kokku summas 10 671 996,95 eurot. Esitatud nõuete

aritmeetiline keskmine on 666 999,81 eurot. Seega on võlausaldajate esimesel üldkoosolekul

väiksemaks loetud nõue rohkem kui kaks ja pool korda väiksem esitatud nõuete keskmisest

suurusest. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjust väita, et 250 000 eurot ei vasta kostja

pankrotimenetluse kontekstis määratlusele „väiksem“.

7. Hagejate arvates on seadusega vastuolus pankrotitoimkonna liikmete valimise otsus osas, kus

väikese nõudega võlausaldajaks osutunud AS Swedbank esitas väikevõlausaldaja kandidaadiks

enda, mitte mõne teise väikevõlausaldaja kandidatuuri.

21.03.2013 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokollist nähtuvalt tegid väiksema nõudega

võlausaldajad

järgmisi

ettepanekuid:

Margus

Veskimäe

tegi

ettepaneku

valida

6(6)

pankrotitoimkonna liikmeks Margo Mürgi, Jaan Tobreluts tegi ettepaneku Andrus Umbleja ning

AS Swedbank Innar Tammiku (enda töötaja) valimiseks. Väikevõlausaldajate poolt esitatud

isikutest osutus pankrotitoimkonna liikmena valituks Innar Tammiku.

Kohus peab vajalikuks märkida, et seadus sätestab vaid, et pankrotitoimkonda peab kuuluma

väiksema nõudega võlausaldaja poolt esitatud isik (PankrS § 74 lg 2). Samas seadus ei sätesta, et

väiksema nõudega võlausaldaja ei või nimetada pankrotitoimkonna liikme kandidaadiks enda

esindajat, selline piirang pankrotiseaduses puudub. Seega on alusetu hagejate väide, et väiksema

nõudega võlausaldaja AS-i Swedbank poolt kandidaadi esitamine on toimunud seaduse nõudeid

rikkudes. Sisuliselt esitasid ka väikevõlausaldajad Margus Veskimäe ja Jaan Tobreluts

toimkonna liikme kandidaadiks enda esindaja.

Kohus selgitab, et pankrotitoimkond on pankrotiseaduse tähenduses (PankrS § 73) eeskätt

järelevalveorgan, kes kaitseb pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve (PankrS § 73 lg 1)

nagu ka pankrotihaldur (PankrS § 55 lg 1). Pankrotivõlausaldajate kõige üldisemaks huviks on

oma nõuete rahuldamine pankrotivara arvelt. Kohtu hinnangul ei ole kostja võlausaldajate

21.03.2013 üldkoosoleku otsustega hagejate nimetatud huvi rikutud.

8. Kokkuvõttes jätab kohus XXXX OÜ, P.I. e ja V.K. i hagi H.S. (pankrotis) võlausaldajate

21.03.2013 üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4

sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab

kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kui

menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise, esmajoones kaashageja või -kostja kanda,

tuleb lahendis märkida, kas nad vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165

lg 1 näeb ette, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad

või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud

osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks

osalemise ulatuse. Kuivõrd kohus tegi otsuse hagejate kahjuks, jättes hagi rahuldamata täies

ulatuses, jätab kohus menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik