2-12-1085/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. november 2013 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-1085

Tsiviilasi

OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo hagi OÜ Tudulinna

Süsi vastu rahalise kohustuse täitmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2 821 eurot 20 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 08. aprilli 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Tudulinna Süsi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Tudulinna Süsi (registrikood:

10829219), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Vastustaja (hageja): OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo

(registrikood: 12065068), esindajad juhatuse liige Martin

Ilves ja Rait Ratasepp

Kohtuistungi toimumise aeg

15. oktoober 2013

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru

Maakohtu 08. aprilli 2013 otsus muutmata.

2. Jätta kehtima Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri

2013 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta

OÜ Tudulinna Süsi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo (hageja) esitas 09. jaanuaril 2012 maakohtule hagi

OÜ Tudulinna Süsi (kostja) vastu, milles taotles kostjalt välja mõista põhinõude 2 821,20 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 282 eurot, samuti viivise 0,5% päevas tähtaegselt tasumata

põhinõudelt hagi esitamisest kohtule kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni ning sealt edasi 0,5%

tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni selle täieliku rahuldamiseni kostja poolt.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid Optimum Kinnisvara OÜ ja OÜ Tudulinna Süsi

27.06.2011 raamatupidamisteenuse osutamise lepingu, milles Optimum Kinnisvara OÜ kohustus

osutama kostjale raamatupidamisteenust peamiselt 2010. aasta majandusaasta raamatupidamise

korrastamisel ning kostja kohustus selle eest maksma. 05.09.2011 sõlmisid Optimum Kinnisvara

OÜ, hageja ja kostja töövõtulepingu lisa, millega hageja omandas kõik Optimum Kinnisvara OÜ

töövõtulepingust tulenevad õigused ja kohustused. Hageja on Optimum Kinnisvara OÜ

tehinguline õigusjärglane ja tal on õigus nõuda sissenõutavaks muutunud tasu maksmist.

Kokkulepetest nähtuvalt osutab hageja töövõtulepingu lisas ja töövõtulepingule lisatud

hinnapakkumises märgitud teenuseid ning kostja tasub hagejale vastavalt tehtud tööle hageja

esitatud arvete alusel. Tööde lõpetamisel koostatakse lõpparve ning pärast arve tasumist tagastab

hageja kostjale kõik dokumendid ja selleks ajaks veel üleandmata töö.

Hageja jätkas töövõtulepingu lisas märgitud alustel raamatupidamisteenuse osutamist ka pärast

31. juulit 2011 kuni pooltevahelise lepingu ülesütlemiseni hageja poolt. Hageja on osutanud

kokkulepitud teenuseid ning tehtud töö kostjale üle andnud, kostja on e-postiga saadetud töö

kätte saanud ja vastu võtnud. Kostja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet või pretensiooni, mis

oleks aluseks tasu maksmata jätmisele. Hageja esitas 13.12.2011 kostjale sissenõutavaks

muutunud tasu maksmiseks arve nr 1022 summas 2 821,20 eurot. Kostja ei ole arvet tasunud.

Töövõtulepingule lisatud hinnapakkumises ja töövõtulepingu lisa p-s 4 ja 5 leppisid pooled

kokku hagejale makstavas tasus: kuu püsitasu 45 eurot ja kandetasu 0,5 eurot (kanne) (2010. a ja

2011. a majandusaasta kanded, 2 192 kannet – 1 096 eurot; 2010. a ja 2011. a kuu püsitasud,

21 kuud – 945 eurot; 2010. a majandusaasta aruande koostamine – 110 eurot; lisatasud,

päringud, lisatunnid – 200 eurot; käibemaks 20% – 470,20 eurot). Seega osutas hageja kostjale

teenuseid 2 821,20 euro eest. Tasu muutus sissenõutavaks lõpparve väljastamisel kostjale.

Lepingus leppisid pooled kokku viivises 0,5% tähtaegselt tasumata summast päevas iga

tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja oli hagi esitamise ajaks viivituses 20 päeva, seega

nõudis hageja viivist 282 eurot (14,10 eurot x 20 päeva).

IMB Puidutoodete AS ei ole maksnud hagejale tasu kostja eest. Pooled leppisid kokku, et hageja

väljastab arve kõige mahukamale tellijale igakuuliselt 1 200 eurot (IMB Puidutoodete AS-ile).

Perioodi lõppemisel pidi hageja koostama lõpparved iga isiku kohta ning vastavalt konkreetse

isiku saldole tuli maksta hagejale tasu juurde või küsida see ettemaksuna tagasi. Hageja on

esitanud rahalise kohustuse täitmise nõuded nii IMB Puidutoodete AS kui ka OÜ Teenus vastu.

IMB Puidutoodete AS lõppsaldo järgi tuli viimasel tasuda hagejale 37,80 eurot. Kostja väide, et

hageja ei ole teinud tööd kokkulepitud mahus, on paljasõnaline. Hageja on õigustatult küsinud

tasu 21 kuu eest (2010. a – 12 kuud ja 2011. a – 9 kuud). Kostja pikendas tellimust kahe kuu

võrra. Hageja jätkas ka pärast 2011. a septembrikuu lõppu teenuse osutamist.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Vastuväidete kohaselt on kostjale esitatud arve nr 1022 alusetu ning arusaamatu ega vasta poolte

vahel 27.06.2011 sõlmitud raamatupidamisteenuse osutamise lepingule ja selle lisaks olevale

hinnapakkumisele. Kostja eest on hagejale tasu maksnud IMB Puidutoodete AS. IMB

Puidutoodete AS on tasunud hagejale 2010. a raamatupidamise teostamise eest 4 arvet, igaüks

summas 1 200 eurot ning 2011. a raamatupidamise teostamise eest 2 arvet, igaüks summas

1 200 eurot, kokku 7 200 eurot. Seega on hageja kostjale väidetavalt osutatud teenuste eest raha

kätte saanud (poolte kokkuleppe kohaselt tasus IMB Puidutoodete AS kõigi 4 ettevõtte

raamatupidamisteenuse osutamise eest). Hageja ei ole tõendanud arvel nr 1022 näidatud teenuste

osutamist arvel näidatud mahus. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et hageja

või Optimum Kinnisvara OÜ oleks koostanud terve kostja 2010. a raamatupidamise.

Hagiavaldusele lisatud tõenditega (e-kirjad) ei ole tõendatud, et hageja on osutanud kostjale

lepingu ja kokkuleppe tingimustele vastavat teenust. Hageja ei teinud kostja raamatupidamise

koostamiseks vajalikku eeltööd ise, hageja kohustuseks oli OÜ Teenus töötaja Kaidi Salujõe

koolitamine, kuid K. Salujõe hageja juures koolitust ei saanud. Hageja ei ole arvel nr 1022

esitanud teenuste loetelu selliselt, et oleks arusaadav, mille eest arve on esitatud. Arvel nr 1022

märgitud kannete arv 2 192 on arusaamatu ja tõendamata. Hinnapakkumise kohaselt oli kostja

2010. a raamatupidamise koostamise maht 317,5 kannet. Jääb arusaamatuks, kuidas saab 2011. a

kannete maht 2010. a mahust üle viie korra suurem olla. Arusaamatu ja tõendamata on arvel

nr 1022 näidatud kuutasu (21 kuud, 945 eurot). Vastavalt lepingule oli hagejal võimalik esitada

teenuste osutamise arve üks kord kuus hiljemalt teenuse osutamisele järgneva kuu

1. kuupäevaks. Hageja ei ole kogu lepingu kehtivuse ajal esitanud kostjale muid arveid kui arve

nr 1022. Arusaamatu on, mille eest hageja on nõudnud tasu arvel märgitud „lisa sõidud,

päringud, lisatunnid“ eest 200 eurot. Tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud, kuivõrd hageja

ei ole kokkulepitud teenust osutanud (VÕS § 635 lg 1 ja § 82 lg 5). Kostja 2010. a

majandusaasta aruanne on äriregistrile esitatud 20.12.2011 2011. a majandusaasta kohta

valminud ja esitamiskõlbuliku aruande koostamist ja esitamist kostjale hageja ei ole tõendanud.

Kuna põhinõue on alusetu, siis on ka viivisenõue alusetu. Lisaks on viivisenõue põhjendamatult

suur.

Hageja on lepingu üles öelnud 13.12.2011, kostja 2010. majandusaasta aruanne on äriregistrile

esitatud 20.12.2011, seega ei saa hageja olla viinud lõpuni lepingus kokkulepituid töid ning

esitanud äriregistrile 2010. a majandusaasta aruannet.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 08. aprilli 2013 otsusega hagi täies ulatuses ja mõistis OÜ-lt

Tudulinna Süsi OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo kasuks põhivõla 2 821,20 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivise kuni 19.03.2013 2 821,20 eurot ning alates 20.03.2013 viivise

0,5% päevas tähtaegselt tasumata põhivõlalt (2 821,20 eurot) kuni põhivõla täieliku tasumiseni

OÜ Tudulinna Süsi poolt.

Kohus leidis, et raamatupidamisaruannete, bilansi ja muude raamatupidamisaruannete

üleandmine kostjale nähtub poolte kirjavahetusest, 2010. a ja 2011. a majandusaasta

varukoopiast, 2010. a majandusaasta päevaraamatust, 2011. a majandusaasta päevaraamatust,

majandusaasta aruandest ja võrdlusest. Päevaraamatutest nähtub ka kannete arv (2010. aastal ja

2011. aastal kokku 2 192 kannet). Kuna hageja on töö teinud ja kostjale üle andnud, on tema tasu

nõue VÕS § 637 lg 4 alusel muutunud sissenõutavaks.

VÕS § 639 lg 1 kohaselt võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale

kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Kohus

leidis, et 06.06.2011 hinnapakkumist võib käsitleda töö eelarvena. Kannete arvu osas tuleb

eelarvet käsitleda mittesiduvana, kuna raamatupidamise korrastamisel tagantjärele saab täpne

kannete arv selguda alles töö käigus. Hinnapakkumises on kostja osas planeeritavaks kannete

arvuks märgitud 317,5 kannet hinnaga 0,5 eurot kanne. Tegelikkuses on vastavalt

päevaraamatule kannete arv 2010. a ja 2011. a kokku 2 192 kannet. Kostja ei ole tegelikku

kannete arvu vaidlustanud. Kohus nõustus hageja selgitusega, et raamatupidamise spetsiifikast

tulenevalt hinnapakkumises pakutud kannete arv võib erineda tegelikult teostatud kannete arvust

kostja poolt esitatud ebapiisavate algdokumentide tõttu ja tegelik kannete arv selgubki töö

lõpetamisel, kui on tutvutud kõigi raamatupidamise dokumentide ja vajalike andmetega. Kohus

nõustus hagejaga ka selles, et kostja ei ole enne hagi kohtusse esitamist hagejale pretensioone

lepingu täitmise kohta esitanud.

Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hagejale on kostja eest tasu maksnud

IMB Puidutoodete AS. Viru Maakohtu menetluses oli OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo hagi

IMB Puidutoodete AS vastu (tsiviilasi nr 2-12-2633), mille Viru Maakohus 22.10.2012

tagaseljaotsusega rahuldas. Tagaseljaotsuse resolutsiooni järgi mõisteti välja IMB Puidutoodete

AS-ilt OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo kasuks võlgnevus summas 501,30 eurot (sh põhinõue

summas 37,80 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 18.01.2012 summas 463,50

eurot), viivis 0,5% päevas põhinõudelt (37,80 eurot) alates 18.01.2012 kuni 22.10.2012 ning

viivis 0,5% päevas põhinõudelt (37,80 eurot) alates 23.10.2012 kuni kohustuse kohase

täitmiseni.

Lisaks sellele on Viru Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu menetluses olnud tsiviilasi

nr 2-12-1091, OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo hagi OÜ Teenus vastu rahalise kohustuse

täitmiseks. Nimetatud kohtuvaidluses olid asjaolud ning kostja vastuväited sarnased. Viru

Maakohtu 13.04.2012 kohtuotsusega hagi rahuldati. OÜ-lt Teenus mõisteti välja 1 235,25 eurot

ning alates 09.01.2012 viivis põhinõudelt 0,5% päevas. Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2012

kohtuotsusega täpsustati Viru Maakohtu otsuse resolutsiooni põhinõude suuruse osas (1 098

eurot), millelt arvestatakse lisanduvat viivist.

Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hageja on jätnud tasu arvestuse põhimõtted

selgitamata ja tõendamata, mistõttu arve on arusaamatu ja tõendamata. Tasu maksmise alused ja

arvestus tuleneb selgelt poolte vahel sõlmitud lepingust, hinnapakkumisest ja kokkuleppest.

27.06.2011 sõlmitud lepingu p-s 5.3 leppisid pooled kokku, et kui tellija viivitab raamatupidajale

tasu maksmisega, siis on raamatupidajal õigus nõuda tellijalt viivist 0,5% päevas viivitatud

summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Sama lepingu p 3.4 kohaselt pidi tellija tasuma

raamatupidaja poolt esitatud arve 7 päeva jooksul alates arve kuupäevast ülekandega

raamatupidaja (hageja) arveldusarvele. Raamatupidaja on esitanud tellijale arve 13.12.2011

summa 2 821,20 euro tasumiseks. Arvel on tasumise tähtajana märgitud 14.12.2011. Hageja

taotleb viivise väljamõistmist kuni hagi esitamiseni ning edasi kuni kohtuotsuse tegemiseni.

Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud, kuna kostja ei ole oma kohustust tähtaegselt

täitnud. Kohus mõistis kostjalt välja viivise seisuga 29.03.2013 põhinõude suurusega võrdses

summas 2 821,20 eurot ja edasi alates 20.03.2013 0,5% päevas põhinõudelt (2 821,20 eurot) kuni

põhinõude rahuldamiseni. Viivis põhivõla ulatuses pole ebamõistlikult suur ning kostja ei ole

esile toonud asjaolusid, mis põhjendaksid viivise vähendamist.

TsMS § 162 lg 1 alusel jäid poolte menetluskulud täielikult kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Tudulinna Süsi esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu

08. aprilli 2013 otsuse ja saata tsiviilasi maakohtule uueks arutamiseks või teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus jätnud põhjendamatult rahuldamata apellandi 04.04.2012 taotlused tunnistaja

Kaidi Salujõe ülekuulamiseks ja Madis Nõmmiku vande all ülekuulamiseks. Maakohus ei ole

põhjendanud, milliste tuvastatud asjaolude alusel on kohus järeldanud, et OÜ Teguri

Raamatupidamisbüroo on OÜ-le Tudulinna Süsi koostanud ja üle andnud kogu 2010. a

raamatupidamise. OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo ei ole OÜ-le Tudulinna Süsi osutanud

lepingus ja hinnakokkuleppes kokkulepitud teenust. Hagiavaldusele lisatud e-kirjad ei tõenda

nõuetekohase teenuse osutamist. M. Nõmmik oleks saanud anda ütlusi, millised sisulised

puudused esinesid OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo töös ning kui asjatundlik M. Ilves teenuse

osutamisel oli. Kuivõrd K. Salujõe oli lepingu kontaktisikuks OÜ Tudulinna Süsi poolt ning

viibis lisaks korduvalt OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo kontoris, oleks olnud tema ütluste

alusel võimalik välja selgitada, kas ja mis osas OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo apellandile

lepingu aluseks olevat teenust osutas. K. Salujõe ja M. Nõmmiku ütlustega oleks apellant saanud

tõendada, et OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo ei ole OÜ-le Tudulinna Süsi nõuetekohast teenust

osutanud;

2) on maakohus jätnud põhjendamatult analüüsimata väite, et arve nr 1022 ei vasta lepingu

punktidele 3.2 ja 3.3 ning jääb arusaamatuks, kuidas on kujunenud kuu püsitasu maksumus.

Vastavalt lepingu lisas 1 toodud hinnapakkumisele oli kuu püsitasu 45 eurot ning 12 kuu

püsitasu maksumuseks vastavalt 540 eurot. Lepingu p 3.3 kohaselt oli OÜ-l Teguri

Raamatupidamisbüroo võimalik esitada teenuse osutamisel arve üks kord kuus hiljemalt teenuse

osutamisele järgneva kuu 1. kuupäevaks. Kuivõrd lepingu kehtivuse ajal on esitanud üksainus

arve nr 1022, ei ole OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo osutanud kahekümne ühe kuu vältel

raamatupidamisteenust, mis annaks viimasele aluse nõuda kuutasusid kokku summas 945 eurot.

Apellant märgib, et 27.06.2011 sõlmitud raamatupidamisteenuse osutamise leping on sõlmitud

2010. a raamatupidamise koostamise kohta, 05.09.2011 sõlmitud kokkuleppe p 2 kohaselt

leppisid pooled kokku tellija raamatupidamise korraldamisega jätkamises 01.01.2011 -

31.07.2011. Eelnevast tulenevalt saaks põhjendatud olla nõue 19 kuul osutatud teenuse eest.

Kohtuotsusest ei selgu, kuidas on nõue 21 kuu eest kujunenud ja tõendatud.

Arusaamatuks jääb, millega seoses on arvel nr 1022 põhjendatud „Lisa sõidud, päringud,

lisatunnid” eest 200 euro tasumine. Kohtuotsuse p-s 14 sisalduvat viidet lepingule,

hinnapakkumisele ja kokkuleppele ei saa pidada TsMS § 442 lg 8 alusel piisavaks, kuivõrd

raamatupidamisteenuse osutamise lepingu p 3.2 sätestab üheselt, et raamatupidaja näitab

väljastatud arvel ära teenuse hulka kuuluvad ja arve perioodil teostatud tegevused, nende koguse

ja tasumisele kuuluva tasu.

OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo ei ole tõendanud arvel nr 1022 kannete arvu 2192 kujunemist.

Maakohus on jätnud põhjendamata, millistele tuvastatud asjaoludele ja tõenditele tuginedes leiab

kohus, et OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo võis lepingu alusel nõuda tasu suuremas mahus kui

lepingus märgitud. Maakohus on asunud seisukohale, et kostja ei ole tegeliku kannete arvu

vaidlustanud. Samas on apellant 04.04.2012 vastuses märkinud, et ei nõustu kannete arvuga ning

vaidlustab selle;

3) on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata OÜ Tudulinna Süsi taotluse viivise

vähendamiseks ning ebaõigesti jätnud põhjendamata, miks kohus ei nõustu vastavate

OÜ Tudulinna Süsi seisukohtadega ebamõistliku viivisemäära ja põhinõuet ületava viivise

väljamõistmise osas. Maakohus on põgusalt hinnanud üksnes seda, kas kohtuotsuse tegemise

hetkeks sissenõutav viivise summa on mõistlik, jättes analüüsimata aga selle, kas viivisemäär on

proportsionaalne. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole viivis põhivõla

ulatuses ebamõistlikult suur. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-87-10 punktis 12 sedastanud:

„Viivist maksma kohustatud isik võib VÕS § 113 lg 8 järgi nõuda ebamõistlikult suure viivise

vähendamist VÕS § 162 järgi. Kohtud on ekslikult leidnud, et kuna väljamõistetav viivis ei ületa

põhivõlga (leppetrahvi), peab kostja põhjendama viivise ebamõistlikkust”. Seega on maakohus

ekslikult leidnud, et OÜ Tudulinna Süsi peaks tooma esile asjaolusid, mis põhjendaksid viivise

vähendamist. Lisaks ei ole maakohus arvestanud sellega, et mõistes välja viivise kuni

põhikohustuse täitmiseni OÜ Tudulinna Süsi poolt, siis juba apellatsioonkaebuse koostamise

hetkeks ületab kogu väljamõistetud viivis põhinõuet. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-66-05

p-s 18 märkinud järgmist: „Samuti on kolleegium arvamusel, et rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab

viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab

võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses.“

Seega oleks OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo pidanud tõendama, miks ja millega on põhinõude

ulatuses viivisenõue põhjendatud;

4) on maakohus andnud hinnangu üksnes sellele, kas hinnakokkulepe oli pooltele siduv või

mittesiduv VÕS § 639 lg 1 tähenduses, jättes kohaldamata VÕS § 639 lg 2. Maakohus ei ole

otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et kuivõrd eelarve ületamine on olnud oluline, ettenähtav

ning OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo pole sellest töövõtjana tellijat OÜ Tudulinna Süsi

teavitanud, puudub OÜ-l Teguri Raamatupidamisbüroo õigus eelarvet ületava summa tasumist

nõuda. Seega on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 639 lg 2. VÕS § 639 lg-s 1

sätestatud tõlgendusreegli kohaselt on töövõtja poolt koostatud eelarve reeglina siduv. Eelarve

mittesidusust peab tõendama töövõtja, kahtluse korral eeldatakse seaduse kohaselt siduvust.

Lepingu lisaks 1 olevat hinnapakkumist tuleb käsitleda siduvana VÕS § 639 lg 1 alusel, kuivõrd

hinnapakkumises on fikseeritud konkreetne kandetasu maksumus kui lõplik summa. VÕS § 639

lg 2 kohaselt mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu

maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha ning sellisel juhul peab töövõtja

eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo on

ületanud kannete osas eelarvet pea seitse korda. OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo on ise eksinud

töömahu kalkuleerimisega ning asjaolu, et teenuse tegelik maht võib erineda, pidi olema OÜ-le

Teguri

Raamatupidamisbüroo

ettenähtav.

Käesoleval

juhul

ei

ole

OÜ

Teguri

Raamatupidamisbüroo aga OÜ-d Tudulinna Süsi eelarve olulisest ületamisest teavitanud (VÕS

§ 639 lg 2), mistõttu ei saa OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo nõuda OÜ-lt Tudulinna Süsi

eelarvet ületava tasu maksmist. OÜ-le Tudulinna Süsi ei ole jäetud võimalust eelarve kallinemise

tõttu tellitud tööst loobuda ega teenuse olulise kallinemisega kuidagi eelnevalt arvestada. Eelarve

oluline ületamine kannete osas sai OÜ-le Tudulinna Süsi teatavaks alles arve nr 1022

esitamisega. Kuivõrd OÜ Tudulinna Süsi ei ole OÜ-lt Teguri Raamatupidamisbüroo lepingu

esemeks olevat teenust saanud, ei saa tegemist olla ka OÜ Tudulinna Süsi poolt alusetu

rikastumisega VÕS § 1028 lg 1 alusel. Seega ei ole OÜ-l Teguri Raamatupidamisbüroo VÕS

§ 639 lg 2 alusel õigust nõuda OÜ-lt Tudulinna Süsi eelarvet ületava summa tasumist (1096 -

158,75 = 937,25 eurot, lisandub käibemaks).

5. OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata ja Viru Maakohtu 08. aprilli 2013 otsuse muutmata jätmist ning menetluskulude

apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti jätnud rahuldamata taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, sest asjas on

piisavalt teisi, sh dokumentaalseid, tõendeid, millest lähtuvalt on võimalik asi lahendada.

Apellant ei ole esitanud asjakohaseid tõendeid, millest nähtuks, et raamatupidamisteenust ei

osutatud või seda osutati lepingutingimustele mittevastavalt;

2) on maakohus õigesti leidnud, et vastustaja on töö üle andnud, apellant on selle vastu võtnud,

ei ole pretensioone esitanud ja seega on vastustaja tasunõue sissenõutavaks muutunud.

Majandusaasta aruanne on raamatupidamisteenuse osutamise lõpptulem ehk kui ta võtab

majandusaasta aruande vastu, on ta vastu võtnud kogu teenuse osutamise käigus tehtud töö.

Maakohus on õigesti leidnud, et vastustaja on tõendanud kogu tema tehtud tööd ja selle mahtu.

Täiesti

arusaamatud

on

apellandi

paljasõnalised

vastuväited,

et

kogu

korrastatud

raamatupidamine ei väljendagi vastustaja tööd. Püsivalt majandustegevuses tegutseva apellandi

poolt on kohatu ja õiguslikult põhjendamatu hakata esitama üldsõnalisi vastuväiteid töö

mittenõuetekohasuse üle pärast VÕS §-s 643 ja 644 sätestatud kohustuste ja tähtaegade

mittetäitmist. Isegi kui apellant peaks suutma praegusel juhul tõendada vastustaja poolse

lepingurikkumise, on ilmne, et apellant on kaotanud õiguse puudustele tugineda;

3) on maakohus põhjendanud, miks ta nõustub vastustaja tasunõude kujunemisega. Asjas ei ole

vaidlust, et arve nr 1022 on koondarve kogu tehtud töö eest. Lepingu p 3.2. kohaselt ongi kokku

lepitud, et tasu makstakse arve alusel, milles on märgitud tegevused ja tasu. Asjas ei ole vaidlust

selle üle, et vastustaja koostas raamatupidamise aruande 2010. a ja 2011. a kohta, sh enamuse

kuude osas tagantjärele. Kui raamatupidamisteenuse osutaja pidi mõne kuuga tegema eelnevate

paljude kuude töö, siis ei ole mõistlik, et nt ühe kuu eriti intensiivse tööga tehtud paljude

eelnevate kuude tegemata töö eest makstakse ühe kuu püsitasu. Arvestuse aluseks oli erinevate

kuude raamatupidamise korrastamine, lähtudes kannete arvust. Poolte vahel oli selline arvestus

kokku lepitud, apellant ei ole sellist tasu arvestuse korda vaidlustanud ja seda on sama lepingu

alusel tunnustanud ka kohtud erinevates asjades. Arvel nr 1022 märgitud kulutused (sõidud,

päringud jms) on põhjendatud, kuna poolte vahel oli kokku lepitud vajalike transpordi- jm

kulude hüvitamises vastustajale;

4) ei ole asjakohane väide, et kohus ei ole arvestanud kannete arvu kujunemist. Samuti ei ole

asjakohased apellandi viited VÕS § 639 lg-le 1 seonduvalt eelarve sidususega. Apellant ei ole

esitanud tõendeid, et kandeid oli teistsugune arv. Kohtu järeldus on loogiline ja tuleneb

vastustaja poolt esitatud andmetest töö mahu kohta, millest tulenevalt saab teha järelduse ka töö

maksumuse kohta. Mõistlik ja seadusele vastav on ka kohtu järeldus, et algse raamatupidamise

korraldamatuse tõttu puudus vastustajal ülevaade kannete tegelikust arvust ja seda ei olnudki

võimalik

algselt

tegelikult

teada.

Töö

tegelik

ja

konkreetne

maht

selgus

raamatupidamisdokumentide saamisel apellandi käest. Poolte vahel oli kokku lepitud kuu- ja

kandetasus, mitte nende summaarses piirmääras. Apellandi poolt viidatud leping sõlmiti

27.06.2011, kuid juba kaks kuud hiljem 05.09.2011 sõlmiti uus kokkulepe, kus lähtuti

sõnaselgelt samast tasu kujunemise valemist ja juba alates 31.07.2011. Seetõttu ongi loogiline ja

mõistlik, et mingis tasu või kannete piirmääras ei ole kokku lepitud ja selles ei saanudki

mõistlikult kokku leppida;

5) on viivisenõue põhjendatud. Kohtu poolt ühekordse summana väljamõistetud viivis ei ületa

põhinõude summat. Apellant on viivisemääraga 0,5% päevas ise nõustunud, allkirjastades

lepingu p 5.3;

6) on maakohtu märgitud hagihind ekslik. Viidatud kohtulahendis on lähtutud ainult

põhinõudest, kuigi vastavalt TsMS §-le 133 lg 1 hagihind arvutatakse põhinõude ja

kõrvalnõuete järgi. TsMS § 134 lg 1 kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis

sisalduvad nõuded. Seega moodustab hagihinna põhivõlg, ühekordse summana väljamõistetud

viivis ja perioodilise maksena väljamõistetud viivis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu

08. aprilli 2013 otsus muutmata.

Kuna Viru Maakohtu 08. aprilli 2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks

neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus

on

õigesti

hinnanud

asjas

tõendeid,

kohaldanud

materiaalõigus-

ja

protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu

vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

7. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata

apellandi 04.04.2012 taotluse tunnistaja Kaidi Salujõe ülekuulamiseks ja juhatuse liikme Madis

Nõmmiku vande all ülekuulamiseks.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja taotluse tunnistaja K. Salujõe ülekuulamiseks ja

juhatuse liikme M. Nõmmiku vande all ülekuulamist 04.04.2012 (I kd tl 59-60). Taotluse

kohaselt soovis kostja tõendada tunnistaja K. Salujõe ütlustega, milline oli teenuse osutamine

hageja poolt tegelikult ja kes tegelikult hageja eest töö ära tegi. Kostja juhatuse liikme

M. Nõmmiku vande all ülekuulamisega soovis kostja tõendada, millised sisulised puudused

esinesid hageja töös ning milliseid elementaarseid asjaolusid raamatupidamises pidi M. Nõmmik

hagejale viimase poolt teenuse osutamise käigus selgitama. Seega soovis kostja tõendada

K. Salujõe ütlustega ja M. Nõmmiku vande all antud seletusega, et OÜ Teguri

Raamatupidamisbüroo ei ole OÜ-le Tudulinna Süsi nõuetekohast teenust osutanud.

Maakohus jättis kostja taotluse rahuldamata protokollilise määrusega 19. märtsi 2013

kohtuistungil (II kd lk 58) põhjendusega, et asjas on piisavalt kirjalikke tõendeid, et asja

lahendada.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks

rahuldamata põhjendatult. Tuleb nõustuda maakohtuga, et kuna asjas oli lepingu täitmise kohta

esitatud piisavalt dokumentaalseid tõendeid, siis ei olnud kostja poolt esitatud põhjendustel

tunnistajate ülekuulamine vajalik. TsMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt ei ole tõendil asjas tähtsust

mh siis, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud.

8. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja taganes lepingust 13.12.2011. Lepingust

taganemise tagajärjed on sätestatud VÕS § 189 lg-s 1, mille kohaselt lepingust taganemise korral

võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ja saadud viljade

ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi tagastamise või

väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui tagastamine või

väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, muu hulgas, kui üleantu seisneb teenuse

saamises või asja kasutamises. Lähtudes VÕS § 189 lg 2 p-st 1 on hageja esitanud kostjale arve

nr 1022 summas 2 821,20 eurot (I kd tl 29-30). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

põhjendatult kostjalt välja mõistnud põhivõlana arve nr 1022 järgi summas 2 821,20 eurot.

Kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 järgib ringkonnakohus selles osas maakohtu põhjendusi ja ei

korda neid kõiki. Maakohus on põhinõude väljamõistmist piisavalt põhjendanud ning vastanud

ka kostja vastuväidetele. Kostja sõlmis hagejaga lepingu 2010. aasta raamatupidamise

koostamise kohta ajal, mil 2010. aasta oli juba lõppenud ja vaja oli koostada ning esitada

2010. aasta aruanne. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja vastuväide selle kohta, et hageja ei

ole teinud tööd arvel märgitud mahus, on paljasõnaline. Hageja on esitatud kohtule tehtud töö

tõendamiseks 2010. a ja 2011. a majandusaasta varukoopiad, 2010. a ja 2011. a majandusaasta

päevaraamatud (nähtub kannete arv), äriregistri ettevõtja portaalile esitatud majandusaasta

aruande ja hageja tehtud töö võrdluse, e-kirjavahetuse poolte vahel (I kd tl 16-24; tl 96-198; II kd

tl 4-28). Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei ole põhjendanud, milliste tuvastatud

asjaolude alusel on kohus järeldanud, et OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo on OÜ-le Tudulinna

Süsi koostanud ja üle andnud kogu 2010. a raamatupidamise ning osutatud teenus oli kokku

lepitud lepingus ja hinnakokkuleppes. Maakohus on vastavad põhjendused vaidlustatud

kohtuotsuses esitanud, ringkonnakohus nõustub nendega ning ei korda neid. Kostja ei ole ka

esitanud hagejale enne hagi esitamist ühtegi pretensiooni selle kohta, et hageja ei oleks täitnud

lepingut nõuetekohaselt kuni lepingust taganemiseni.

9. Apellandi väite kohaselt sõlmiti 27.06.2011 raamatupidamisteenuse osutamise leping 2010. a

raamatupidamise koostamise kohta, 05.09.2011 sõlmitud kokkuleppe p 2 kohaselt leppisid

pooled kokku tellija raamatupidamise korraldamisega jätkamises 01.01.2011 - 31.07.2011, seega

saaks olla põhjendatud püsitasu nõue 19 kuul osutatud teenuse eest, mitte aga 21 kuu eest.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja oli õigustatud küsima tasu 21 kuu

eest (2010 – 12 kuud ja 2011 – 9 kuud), sest asja materjalidest nähtuvalt pikendas kostja ise

lepingut ning hageja jätkas ka pärast 2011 septembrit teenuse osutamist.

Apellandi väitel ei vasta vaidlusalune arve nr 1022 poolte vahel sõlmitud lepingu punktidele 3.2

ja 3.3.

Lepingu punkt 3.2 kohaselt „Tellija maksab Raamatupidajale Tasu vastavalt Raamatupidaja

poolt esitatud arvetele. Raamatupidaja näitab väljastatud arvel ära Teenuse hulka kuuluvad ja

arve perioodil teostatud tegevused, nende koguse ja tasumisele kuuluva Tasu.“

Lepingu punkt 3.3. järgi „Raamatupidaja esitab Tellijale arve üks (1) kord kuus hiljemalt

Teenuse osutamisele järgneva kuu 1. kuupäevaks.“

Ringkonnakohus leiab, et arve nr 1022 vastab leopingu punktis 3.2 sätestatule ning apellandi

vastupidine väide on alusetu. Arve nr 1022 esitati kostjale seoses sellega, et hageja taganes

lepingust, s.o tegemist oli lõpparvega, ning seetõttu on asjakohatu apellandi poolne viide lepingu

punktile 3.3.

10. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt on arusaamatu, millega seoses on arvel nr 1022

põhjendatud „Lisa sõidud, päringud, lisatunnid” eest 200 euro tasumine.

Ringkonnakohus möönab, et vaidlusalusel arvel ei ole tõesti täpsustatud, milles seisnes

konkreetne tegevus, mille eest nõutakse 200 euro tasumist, kuid see asjaolu ei vabasta kostjat

200 euro tasumise kohustusest, sest ringkonnakohtu arvates on tegemist vajaliku ja põhjendatud

kuluga, mille tasumist hageja nõuab. Hinnapakkumisest nähtub, et hind ei sisalda sõidukulusid,

saldopäringuid tarnijatelt ja hankijatelt ning kliendi esindamist asutustes (I kd tl 14). Hageja

selgituse kohaselt (II kd tl 58-59) on 200 eurot tasu selle eest, et ta esitas pankadele päringuid,

käis kliendi juures kohapeal 6-l korral (dokumente otsimas). Kostja ei ole sellele hageja

selgitusele vastu vaielnud. Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et tegemist on

põhjendatud tasuga.

11. VÕS § 639 lg 1 kohaselt võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on

töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on

siduv.

Nähtuvalt 27.06.2011 sõlmitud raamatupidamisteenuse osutamise lepingu punktist 3.1 oli

hagejapoolne hinnapakkumine lepingu lisa, s.o pooled olid kokku leppinud töö eelarves.

05.09.2011 on sõlmitud kokkulepe raamatupidamisteenuse jätkamiseks (I kd tl 15), millega lepiti

kokku

raamatupidamise

korraldamise

jätkamisega

perioodil

01.01.2011-31.07.2011

(s.o pikendati teenuse perioodi) ning samuti lepiti kokku ka kande tasus 0,5 eurot kande eest.

Ringkonnakohus leiab, et 06. juuni 2011 hinnapakkumises märgitud kannete arvu ja tasu nende

eest osas tuleb eelarvet käsitleda mittesiduvana, kuna raamatupidamise korrastamisel tagantjärele

saab täpne kannete arv selguda alles töö käigus. Apellandi väite kohaselt tuleb asjas kohaldada

kandetasu osas VÕS § 639 lg-t 2, mille järgi mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja

nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha; sel juhul

peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama; teatamata jätmise korral

võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult

rikastunud.

Ringkonnakohus

leiab,

et

05.09.2011

sõlmitud

kokkuleppega

raamatupidamisteenuse

jätkamiseks muudeti 27.06.2011 lepinguga kokkulepitud eelarvet ja kehtestati kande tasuks

0,5 eurot, kuid ei lepitud kokku enam kannete arvus (raamatupidamisteenuse osutamise perioodi

muudeti ja endine eelarve kannete arvu suhtes ei kehtinud enam) ega ka kogutasus. Lähtudes

sellest, et eelarves oli märgitud kande tasu 0,5 eurot, kuid mitte kannete arvu ja nende eest

makstavat tasu kokku, siis ei ole hageja ületanud eelarvet sellega, et arvel nr 1022 on kannete arv

2192. Kannete eest tasu nõudest on lähtutud eelarvest, mille kohaselt oli kande tasuks 0,5 eurot.

Vastavalt päevaraamatutele on kannete arv 2192 kannet 21 kuu kohta. Ebaõige on siinkohal

apellandi väide, et hageja ei ole tõendanud arvel nr 1022 kannete arvu 2192 kujunemist. Kannete

arv nähtub 2010. a majandusaasta päevaraamatust ja 2011. a majandusaasta päevaraamatust ning

kostjal oli võimalik neid kontrollida.

12. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks ning ükski

vastupidine väide apellatsioonkaebuses ei anna alust asuda teisele seisukohale.

27.06.2011 sõlmitud lepingu p-s 5.3 leppisid pooled kokku, et kui tellija viivitab raamatupidajale

tasu maksmisega, siis on raamatupidajal õigus nõuda tellijalt viivist 0,5% päevas viivitatud

summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Maakohus mõistis hageja taotlusel kostjalt välja

viivise seisuga 29.03.2013 põhinõude suurusega võrdses summas 2 821,20 eurot ja edasi alates

20.03.2013 0,5% päevas põhinõudelt (2 821,20 eurot) kuni põhinõude rahuldamiseni. Maakohtu

seisukoha järgi viivis põhivõla ulatuses pole ebamõistlikult suur ning kostja ei ole esile toonud

asjaolusid, mis põhjendaksid viivise vähendamist.

Kostja seisukoha kohaselt ei ole viivisemäär proportsionaalne ning juba apellatsioonkaebuse

koostamise hetkeks ületab kogu väljamõistetud viivis põhinõuet.

Ringkonnakohus leiab, et kostja on ise hagejaga kehtivalt kokku leppinud viivise määras 0,5%

päevas ning õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid

alust viivise vähendamiseks. Kostjal on võimalik täita oma kohustus ja sellega välistada viivise

kasv. Maakohus on välja mõistnud viivise põhivõla suuruses ning sellises suuruses viivis ei ole

ebamõistlikult suur.

13. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebuses viidanud hagihinna täpsustamise vajadusele.

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja seisukohad seoses hagihinnaga (vastuse p 3) on ebaõiged

ning antud asjas puudub vajadus hagihinna täpsustamiseks. Siinkohal viitab ringkonnakohus

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-89-12 p-le 32, mille kohaselt „Kolleegium märgib rahalise

põhinõude ja kõrvalnõuetega hagi hinna määramise kohta alates 1. juulist 2012 kohtupraktika

ühtlustamiseks järgmist. Alates sellest ajast muutus TsMS § 133 ja nähti erinevalt varasemast

ette, et hagi hinda arvestatakse nii põhi- kui ka kõrvalnõuetelt, kusjuures tulevasi kõrvalnõudeid

võetakse arvesse hagi esitamisest arvates aasta ulatuses (TsMS § 133 lg 2). Samas tunnistati

kehtetuks TsMS § 137 lg 4, mille järgi võeti otsuse vaidlustamisel kaebuse hinna määramisel

apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes arvesse ka kõrvalnõuded. Kolleegiumi arvates kohaldub

1. juulist 2012 kehtetu TsMS § 137 lg 4 üksnes nende apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste

puhul, mis on esitatud enne nimetatud kuupäeva. Hiljem esitatud kaebuste puhul tuleb

TsMS § 137 lg-st 1 juhindudes lähtuda asja hinnast maakohtus hagi esitamise ajal,

st kõrvalnõudeid kaebuse hinda ei arvata. See kehtib sõltumata sellest, et alates 1. juulist 2012 on

muutunud TsMS § 133, mis näeb ette kõrvalnõuete asja hinda arvamise. Nimetatud sättest tuleb

lähtuda hagide puhul, mis on esitatud pärast 1. juulit 2012.“

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja

lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva

kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese

astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson