3-11-1902/87 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.11.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1902

Haldusasi

I K kaebus Viimsi Vallavolikogu 12.04.2011 otsuse nr

21 „Äigrumäe küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsa-

kasti küla üldplaneeringu kehtestamine“ osaliseks tü-

histamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – I K, esindaja v. adv Mikk Lõhmus

Vastustaja – Viimsi vald, esindaja Gunnar Kender

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.09.2012 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

I K apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15.10.2013

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 21. septembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-11-1902

muutmata ja I K apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 06.12.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-11-1902

2(17)

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viimsi Vallavolikogu 13.08.1996 otsusega nr 197 kehtestatud Viimsi poolsaare üldpla-

neeringu (edaspidi 1996. a üldplaneering) p 7.3 nägi ette, et kalmistu sanitaarkaitsevööndi

ulatus on 300 m kalmistu piirist elamuteni ja ühiskondlike objektideni (planeeringu seletuskir-

ja väljavõte, I kd, tl 128).

2. Viimsi Vallavolikogu 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üld-

planeeringu (edaspidi 2000. a üldplaneering) p-s 5.1.16 märgitakse, et Pärnamäe kalmistu

sanitaarkaitsevööndit on vähendatud 100 meetrile (planeeringu seletuskirja väljavõte, I kd, tl

129).

3. I K kanti 04.02.2005 kinnistusraamatusse xxxxxxxxxx kinnistu (registriosa number

xxxxxxxxxxxx, katastritunnus 89001:010:9960, pindala 8036 m2, sihtotstarve 100% elamu-

maa) omanikuna (registriosa detailvaade, I kd, tl 30).

4. Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005 määrusega nr 32 kehtestati Viimsi valla üldplaneeringu

teemaplaneering „Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine. Elamuehituse põhimõtted“

(edaspidi elamuehituse teemaplaneering), mille p-ga 4.6 sätestatakse piirangud elamuehitusele

(planeeringu seletuskirja väljavõte, I kd, tl 133p-134p). Muu hulgas märgitakse punktis 4.6

järgmist: „Eetilistel kaalutlustel (müra vältimine kalmistutel ja kalmistu muusika levimine

elamualadele jms) kui ka põhjavee ülemiste kihtide reostusohu tõttu vajalik piirata elamuehi-

tust vahetult kalmistutega külgnevatel aladel. /…/ Viimsi valla surnuaedade sanitaarkaitseala

määratakse läbi käesoleva planeeringu puhvertsoon 100 m.“ Viidatud punktis sisalduva tabeli

8 „Kaitsekujad elamute ja suvilate rajamisel“ kohaselt on elamu või suvila minimaalne luba-

tud kaugus kalmistu piirist 100 m.

5. Viimsi Vallavolikogu 09.09.2003 otsusega nr 97 algatati Äigrumäe küla, Laiaküla, Met-

sakasti küla ja Muuga küla üldplaneering, mis võeti Viimsi Vallavolikogu 08.04.2008 otsuse-

ga nr 27 vastu ja otsustati panna avalikule väljapanekule. I. K esitas 19.05.2008 üldplaneerin-

gule vastuväited (I kd tl 55-57), millele Viimsi Vallavalitsus vastas 04.07.2008 kirjaga (I kd, tl

57p-58). Harju maavanem andis 17.11.2010 kirjaga (I kd, tl 141-147p) üldplaneeringule

heakskiidu.

6. Viimsi Vallavolikogu kehtestas 12.04.2011 otsusega nr 21 (I kd, tl 12-19) Äigrumäe

küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla üldplaneeringu (edaspidi Äigrumäe üldplanee-

ring või vaidlustatud planeering), mille p-ga 4.3 sätestatakse piirangud elamuehitusele (pla-

neeringu seletuskirja väljavõte, I kd, tl 65-66). Selles punktis korratakse muu hulgas elamu-

ehituse teemaplaneeringu p 4.6 teksti, mida on tsiteeritud käesoleva kohtuotsuse p-s 4. Planee-

ringu p-s 4.6 sisalduva tabeli 2 „Kaitsekujad elamute ja suvilate rajamisel vastavalt teemapla-

neeringule Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine. Elamuehituse põhimõtted“ koha-

selt on elamu või suvila minimaalne kaugus kalmistu piirist 100 m. Kõnealusele sanitaarkait-

sealale / puhvertsoonile on määratud kaitsehaljastuse maa juhtotstarve (planeeringu kaart koos

leppemärkidega, I kd, tl 62-64). Äigrumäe üldplaneeringu p-s 7 märgitakse, et selle üldplanee-

ringu kehtestamisega tunnistatakse kehtetuks kogu selle planeeringu ala ulatuses 2000. a üld-

planeering, samas kehtib Äigrumäe üldplaneering edasi koos elamuehituse teemaplaneeringu-

ga (planeeringu seletuskiri, I kd, tl 237).

7. Viimsi Vallavolikogu jättis 21.06.2011 otsusega nr 40 (I kd, tl 50p-51) I. K vaide (I kd, tl

47-49) Viimsi Vallavolikogu 12.04.2011 otsuse nr 21 peale rahuldamata.

3-11-1902

3(17)

8. I. K esitas 29.07.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse (kaebus ja selle täpsustused, I kd,

tl 3-11, 29, 82-87,153-159), milles palus tühistada Viimsi Vallavolikogu 12.04.2011 otsuse nr

21 osas, mis näeb kaebajale kuuluva xxxxxxx kinnistu suhtes ette Pärnamäe kalmistu sani-

taarkaitsevööndi ning kaitsehaljastuse maa juhtotstarbe xxxxxxxxxx kinnistu sihtotstarve on

olnud alates selle moodustamise hetkest maa ostueesõigusega erastamise menetluses elamu-

maa. Kaebajale kuuluval maal oleks võimalik moodustada kuni 5 elamumaa sihtotstarbega

krunti. Vaidlustatud planeering toob kaasa seniste hoonestusvõimaluste olulise kitsenemise.

Maakasutuse selline muudatus riivab kaebaja huve, eelkõige põhiseaduse (PS) §-st 32 tulene-

vat omandi puutumatuse põhimõtet ning ilmselt ka PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust.

Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg-le 1 on isikul õigus omandit vabalt vallata, kasutada

ja käsutada.

Volitusnorm kaebaja põhiseaduslike õiguste piiramiseks puudub ning rikutakse kaebaja sub-

jektiivset õigust heale haldusele ja õiguskindlusele. Hea halduse mõiste alla kuulub ka voli-

tusnormi olemasolu õiguste kitsendamiseks (PS § 3), diskretsioonipiiride järgimine (PS § 14,

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3). PS § 3 lg-st 1 tuleneb nõue teostada riigivõimu üksnes

põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS §-st 14 tulenevalt on isikul sub-

jektiivne õigus nõuda, et norm, mille alusel piiratakse tema põhiõigusi, oleks seaduse jõuga.

Viimsi Vallavolikogul puudub seadusest tulenev volitus kitsendada kaebaja põhiõigusi. PS § 3

formuleeringut „riigivõimu teostatakse ainult seaduse alusel“ ei saa mõista selliselt, et seadus-

andja delegatsiooni alusel võidakse põhiõigusi ja -vabadusi hakata piirama ka näiteks määrus-

te või haldusaktidega. PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja -

vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga. Kaebajal on subjektiivne

õigus nõuda, et teda ja tema omandit puudutavad põhiõiguslikud riived oleksid seaduslikud ja

proportsionaalsed.

Subjektiivsete õiguste hulka kuulub isiku õigus oodata, et teda koheldakse võrdselt teiste isi-

kutega seaduse alusel (PS § 12). Vastustaja ei ole kohelnud kaebajat võrdselt teiste kinnistu-

omanikega. Vaidlustatud planeeringu lk-l 3 märgitakse, et kinnistu Muuga tee 23 omanike

ettepanekul määrati varem haljasmaaks planeeritud kinnistu osaliselt perspektiivseks elamu-

maaks, kuna selle kinnistusraamatukohane sihtotstarve on elamumaa. Tegelikult on selle kin-

nisasja sihtotstarve 100% maatulundusmaa. Mõistetamatuks jääb, kuidas saab kalmistu sani-

taarkaitsevöönd olla hoonestatud elamutega. Varasemate detailplaneeringute kehtestamise ajal

oleks pidanud kehtima 300 m sanitaarkaitsevöönd, kuid ometi oli seal ette nähtud ärihoonete

püstitamine. Jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja poolt lähemale kui 100 m püstitatavad elamud

oleksid vähem eetilised ja esteetilised (eeldusel, et need saaksid üldse olla mingisugused kri-

teeriumid) seal juba varem eksisteerinud majadest. Vastustaja väitel nähtub maakasutuse

plaanist kohaliku omavalitsuse üldine põhimõte, et lähemale kui 100 m kalmistu piirist uusi

elamuid ei ehitata. Samuti on Pärnamäe kalmistu 100 m kaitsetsoonis asuvad hooned vastusta-

ja väitel vanad talukohad või elamud, mis on rajatud enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist.

Vastustaja andmete ebaõigsust tõendavad Pärnamäe kalmistu kaitsetsooni väljastatud ehitus-

load (07.12.1999 ehitusluba - Äigrumäe tee 1; 12.02.1998 ehitusluba - Männimäe tee 2;

21.04.2004 ehitusluba - Altmetsa põik 7; 05.10.2004 ehitusluba - Tagakäära tee 8). 2012. a

aprillis toimusid sanitaarkaitsevööndis ulatuslikud raietööd. Vastustaja käsitleb sanitaarkaitse-

vööndis lubatavat tegevust erinevate isikute puhul selektiivselt ning vastustaja väide sanitaar-

kaitsevööndis puude säilitamisest ja ehitustegevuse keelamisest eetilistel ja esteetilistel kaalut-

lustel on ümber lükatud.

Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusega nr 179 kehtestatud Pirita Linnaosa üldplaneerin-

gu lisas 1 (lk 33) on kinnismälestiste loetelu koos kaitsevööndi laiusega. Kinnismälestise nr

1190 (Pärnamäe kalmistu) kaitsevööndiks on määratud 50 m. Seega on Pärnamäe kalmistu

Tallinna linna poolses osas piiranguvööndi laiuseks 50 m, kuid Viimsi valla territooriumile

3-11-1902

4(17)

jäävale osale on Viimsi vald otsustanud määrata sama kalmistu piiranguvöödiks 100 m. Seega

puudub Viimsi vallal nii seaduslik alus kui ka eetiline ja esteetiline kaalutluslik alus 100 m

laiuse piiranguvööndi kehtestamiseks kaebaja kinnistule.

Otsus on motiveerimata. xxxxxxxxxx kinnistu osas toimitakse kaalutlusi esitamata vastupidi-

selt kaebaja tehtud ettepanekule. Kaebaja esitas planeeringumenetluses ettepaneku muuta ka-

vandatud planeeringut. Otsusest võib välja lugeda, et Viimsi vald pidas Viimsi valla elanikele

elamisväärse elu- ja töökeskkonna kujundamise vajadust olulisemaks kinnisvaraomaniku hu-

vist saada kasu võimalikust maakasutuse sihtotstarbe muutmisest. Nimetatud kaalutlus ei ole

ratsionaalne. Kaebaja taotles planeeringuvaidluses võimaldada täna ühes elamus koos elavate-

le põlvkondadele (kõik on Viimsi valla elanikud) maksimaalselt kahe täiendava elamu rajami-

sega elamisväärsed elutingimused sama kinnistu piirides. Vaidlustatud üldplaneering toob

kaebajale kaasa sihtotstarbe muutmisest tuleneva kahjuliku tagajärje. On tõenäoline, et oluli-

sele osale xxxxxxxxx kinnistu elamumaast elamu rajamist võimaldavat detailplaneeringut teha

ei saa. Vaidlustatud otsusega kehtestatakse kogu planeeringuga hõlmatud alal detailplaneerin-

gu koostamise kohustus – ilma detailplaneeringuta alale hooneid rajada ei ole lubatud. Vastus-

taja oleks pidanud põhjendama, miks menetlusosaliste poolt esitatud argumente pole aktsep-

teeritud. Mahuka otsuse korral peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid.

Seletuskirjas kasutatakse segamini termineid sanitaarkaitseala, sanitaarkaitsevöönd ning puh-

vertsoon. Motiveeritud ei ole seda, kuidas sai tekkida olukord, kus varasema väidetavalt 300

m laiuse sanitaarkaitsevööndi piirides on toimunud oluline ehitustegevus. Vaidlustatud pla-

neeringus ei ole viidet ühelegi seadusest või sellest alamalseisvast õigusaktist tulenevale alu-

sele, mis lubaks määrata sellise kaitseala või kaitsevööndi, mille sisuks on elamu või suvila

ehitamise keeld teataval alal kalmistute välispiirist arvates. Sotsiaalministri 28.12.2001 mää-

rus nr 156 „Tervisekaitse nõuded surnu hoidmisele, vedamisele, matmisele ja ümbermatmise-

le“ sätestab sanitaarkaitseala moodustamise kohustuse juhul, kui toimub uue matmispaiga

rajamine või olemasoleva matmispaiga laiendamine, millega Pärnamäe kalmistu puhul ei ole

tegemist. Määruse kohaselt on sanitaarkaitseala moodustamise eesmärk matmispaiga puhul

veekaitse küsimuste lahendamine. Veeseaduse (VeeS) § 28 lg 1 ja § 281 kohaselt on tegevused

veehaarde sanitaarkaitsealas keelatud üksnes 50 m ulatuses. Keskkonnaministri 16.12.1996

määruse nr 61 „Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise kord“ p 2.1.8

sätestab, et sanitaarkaitseala ulatuse, majandustegevuse kitsendused või veevõtukoha hool-

dusnõuded lepitakse kokku maaomanikuga. Antud juhul ei ole tegemist veehaarde kaitsmise

vajadusega, kuna kinnistu saab oma vee tsentraalsest süsteemist ning ka edaspidi on kõik selle

piirkonna kinnisasjade omanikud kohustatud ühinema ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga. Sel-

liselt ei ole vaidlustatud planeeringus märgitud 100 m nn sanitaarkaitsevöönd või sanitaarkait-

seala või puhvertsoon seadusest tulenev kitsendus ning ehituskeeluvööndi kehtestamine on

ebaseaduslik. Vaidlustatud otsuses puuduvad viited menetlusosalistele kättesaadavatele muu-

dele dokumentidele, milles sisalduv konkreetne informatsioon võiks endast kujutada osa pla-

neeringu kehtestamise põhjendustest. Otsuses viidatud Harju Maavalitsuse 17.11.2010 kirja,

millega Harju maavanem andis nõusoleku planeeringu kehtestamiseks, ei saa käsitada Viimsi

Vallavolikogu motiividena planeeringu kehtestamisel.

Vaidlustatud otsusega on rikutud kaebaja õigust nõuda haldusorganilt põhistatud otsust, mis

on aluseks tema põhiseaduslike õiguste piiramisel. Vaidlustatud üldplaneeringuga seatud kit-

sendusi kaebaja suhtes on põhjendatud vaid eetilise/esteetilise argumendi ning pinnavee reos-

tumisohu vältimise eesmärgiga. Sellised põhjendused ei võimalda sanitaarkaitsevööndi raja-

mise aluseks olevat haldusakti lugeda põhjendatuks. Kuna muud põhjendused, mis kinnistule

sanitaarkaitsevööndi moodustamist ja kaitsehaljastuse maa juhtotstarbe määramist õigustak-

sid, puuduvad, siis puudub ka haldusakti õiguslik alus. Kaebajal ei ole võimalik kontrollida

akti õiguslikku alust ning seega sisulist õiguspärasust, sest kuigi formaalselt võib rääkida põh-

3-11-1902

5(17)

jenduste olemasolust, puudub kehtiv õiguslik alus ning sellest tulenevalt on haldusakt sisuli-

selt põhjendamata. Kui vald tugineb oma otsustustes subjektiivselt mõõdetavatele väärtushin-

nangutele, siis ei ole võimalik kontrollida, kas vastustaja tõepoolest pidas sajast meetrist kit-

samat sanitaarkaitsevööndit ebaeetiliseks või tõi selle ettekäändeks. Vallal ega kohtul ei ole

võimalik hinnata sanitaarkaitsevööndi ulatuse eetilisust ja esteetilisust. Kaebajal oli õigus

oodata, et väljastatud haldusaktiga analüüsitakse, kas kaebaja isiklikud õigused kaaluvad või

ei kaalu üles avalikkuse huvi. Vastustaja vastus, et 40 m pole eetiline, ei selgita kuidagi, kui-

das selline kaalutlus vallal on kujunenud ning miks on avalikkuse huvides just 100 m laiune

sanitaarkaitsevöönd.

Järgitud ei ole proportsionaalsuse põhimõtet. Oluline osa Pärnamäe kalmistu Viimsi vallas

asuvast perimeetrist on hoonestatud. xxxxxxxx kinnistu ning kalmistu vahel on ca 35 m laiune

riba jätkuvalt riigi omandis olevat maad, mis tagab piisava eraldatuse. Kummastav on sani-

taarkaitsevööndi kehtestamine ning elamuehituse piiramine põhjavee ülemiste kihtide reostus-

ohu motiivil - aastal 2011 peaks reostusküsimused olema minevikku jäänud oht. Samuti on

ebaratsionaalne jutt kahest elamust, mis põhjustavad märkimisväärses koguses mittesobiva

müra levimise kalmistule või kalmistu muusika levimise elamualale. Pärnamäe kalmistu on

olulises osas täis maetud, seal puudub märkimisväärne pealematmise võimalus. Kõik Tallinna

ning lähivaldade arengukavad näevad ette matmise Liiva kalmistule ning uue kalmistu planee-

rimise Saku valda. Kaebaja omandas kinnistu 27.01.2005, maa sihtotstarve oli 100% elamu-

maa. Maa erastati aastal 1999. 2000. a üldplaneeringuga oli Pärnamäe kalmistule ette nähtud

300 m laiune sanitaarkaitsevöönd, kuid maa erastamisel ja kinnistu moodustamisel ei tehtud

kinnistu omanikule ühtegi piirangut. Eeltoodust tulenevalt on asjassepuutumatu vastustaja

väide, et ka eelmise üldplaneeringuga oli kaebajale kuuluva kinnistu suhtes määratud sihtots-

tarbena osaliselt kaitsehaljastuse maa.

9. Viimsi vald palus oma seisukohtades (I kd, tl 43-45, tl 121-125, tl 215-220; II kd, tl 2-

10) jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Otsus on õiguspärane nii sisult

kui vormilt ega riku kaebaja õigusi ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaebajale ei kaasne

vaidlustatud otsusest täiendavaid piiranguid tema omanduses oleva kinnistu kasutamisel. Talle

avanes võimalus täiendavaks ehitamiseks. xxxxxxxxx kinnistu sihtotstarve on 100% elamu-

maa. Väide, et varem kehtinud planeeringute alusel oli xxxxxx kinnistul võimalik moodustada

5 elamumaa sihtotstarbega krunti, ei vasta tegelikkusele. Vaidlustatud planeeringuga määrati

kogu planeeritav ala (v.a raudtee reservmaa) tiheasustusalaks ja Äigrumäe külas Pärnamäe

kalmistuga piirneval alal, s.h kaebaja kinnistul, laiendati elamuehituseks ettenähtud maakasu-

tust. Elamuehituse teemaplaneeringust tulenev kruntide miinimumsuuruse nõue kehtib ela-

mumaa juhtotstarbega aladel, vastavad tingimused laienevad vaidlustatud planeeringu jõustu-

misel ka xxxxxxx kinnistu elamumaaks määratud osale. Vaidlustatud planeering võimaldab

xxxxxxxx kinnistule kavandada lisaks olemasolevale elamule veel täiendavalt 2 elamukrunti,

mis seni kehtinud planeeringute alusel poleks olnud võimalik. Seega saavutas kaebaja senisest

soodsama olukorra.

Pärnamäe kalmistule määrati 300 m laiune sanitaarkaitsevöönd 1996. a üldplaneeringuga,

2000. a üldplaneeringuga vähendati seda 100 meetrini. Vaidlustatud planeeringuga tunnistati

kogu selle planeeringu ala ulatuses 2000. a üldplaneering kehtetuks ning vaidlustatud planee-

ring kehtib edasi koos elamuehituse teemaplaneeringuga. Varem oli surnuaedade sanitaarkait-

setsooni osas viidatud, et see oli määratud tulenevalt SN 245-71 (1972), mille kohaselt kasu-

tusel olevate surnuaedade sanitaarkaitsetsooni ulatuseks oli reeglina 300 m. Sanitaarkaitse-

vööndit võis Tervisekaitsetalituse loal vähendada 100 meetrini. Sanitaarkaitsetsoonis ei olnud

lubatud elamute rajamine. Elamutel, mis rajatakse kaugemale kui 100 m ja lähemale kui 300

m surnuaiast, peab olema tsentraalne veevarustus. Vaidlustatud planeeringu sanitaarkaitse-

vööndi laiuse määramisel lähtuti varem kehtinud üldplaneeringust, sotsiaalministri 28.12.2001

3-11-1902

6(17)

määrusest nr 156 ja eetilistest kaalutlustest ning arvestati planeerimise head tava ja üldtunnus-

tatud väärtusi (hauarahu), et tagada kalmistu territooriumi ja elamukvartalite vaheline mõistli-

ku laiusega eraldusvöönd olemuselt nii erinevate tegevuste nagu matmispaik ja elamuala vi-

suaalseks, eetiliseks ja esteetiliseks eraldamiseks. Tegu on vastustaja diskretsiooniotsusega,

100 m on valla kaalutlusotsuse kohaselt optimaalne laius. Seega on selgitus ja põhjendus sani-

taarkaitsevööndi määramiseks vaidlustatud planeeringu otsuses esitatud.

Kaebaja märgib õigesti, et üldplaneering peab tagama valla või linna edasise arengu ja ühis-

konnaliikmetele parima võimaliku elukeskkonna. Sellest põhimõttest vastustaja lähtuski. Uute

elamukohtade planeerimisel on vastustaja arvestanud ümbritseva keskkonna vastastikust mõ-

ju. Vaidlustatud planeeringu kehtestamise aja seadusi arvestades ei saanud vald toetuda nt

kalmistuseadusele (KalmS). Lisaks tuleneb elamute ehitamise minimaalse kauguse nõue kal-

mistu välispiirist ka elamuehituse teemaplaneeringu p-st 4.6 (vt tabel 8), mille kohaselt on

nõutav kaitsekuja laius samuti 100 m ja sellega on vaidlustatud planeeringu koostamisel ar-

vestatud.

Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on kaebajale tagatud. Üksnes kinnistu elamumaa siht-

otstarve pole garantiiks kinnisasja tükeldamiseks nii paljudeks uuteks elamukruntideks ja ela-

mute ehitamiseks, kui kinnisasja omanik soovib. See, millistele aladele ja kui palju uut ehitus-

õigust kavandatakse, allub kaalutletud planeerimisotsustele ja kohaliku omavalitsuse ruumili-

se arengu eesmärkidele. Õiguslikuks aluseks on KOKS § 3 p 1 ja § 6 lg 1. PlanS § 4 lg 2 ko-

haselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil kohaliku

omavalitsuse pädevuses, vastavalt sama lõike p-le 2 peab kohalik omavalitsus tagama planee-

ringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud

arvestamise. Seega ei saanud vald huvide kaalumisel jätta märkimata avaliku huvi olemasolu

ja erandliku olukorra puudumist.

Kaebaja ettepanekute alusel on vaidlustatud planeeringuga antud võimalus xxxxxxx kinnistu

täiendavaks jagamiseks ja hoonestamiseks ning kaebajal on võimalik esitada vallavalitsusele

taotlus detailplaneeringu algatamiseks kahe uue elamukrundi moodustamiseks. 29.11.2011

tegi vastustaja kaebajale ettepaneku koostööks planeeringulahenduse väljatöötamisel.

Otsus on piisavalt kaalutletud ja motiveeritud, haldusakt on kirjalikult põhjendatud (HMS §

56 lg 1), tagatud on akti kontrollitavus, selles ei esine kaalutlusvigu, viidatud on akti aluseks

olevatele dokumentidele ja kaebajat puudutavatele küsimustele. Haldusaktis on selgitatud, mis

oli ettepanekute arvestamise eelduseks, üldplaneeringu koostamise põhiliseks eesmärgiks. Kui

ettepanekud nendele tingimustele ei vastanud, ei saanud nendega ka arvestada.

Kaebajale on planeeringumenetluse käigus vastamisel ja ka otsuses selgitatud, et uute elamute

ehitamist 40 m kaugusele kalmistu piirist ei saa lubada. Kalmistu sanitaarkaitsevöönd 100 m,

mis on ühtlasi käsitletav ka kui puhverala, on eraldusvöönd erisuguste tegevuste lahushoidmi-

seks. Selline nõue kehtib kõigi kalmistute puhul. Maakasutuse plaanist nähtub kohaliku oma-

valitsuse üldine põhimõte, et lähemale kui 100 m kalmistu piirist uusi elamuid ei ehitata. See-

ga ei vasta tõele, et Pärnamäe kalmistu osa omab teistsugust regulatsiooni kui muud kalmis-

tud. Väide, et oluline osa Pärnamäe kalmistuga piirnevast Viimsi valla territooriumist on nn

kalmistu sanitaarkaitsevööndis hoonestatud elamutega, ei ole korrektne, tegelikult on oluline

osa nimetatud territooriumist hoonestamata, see nähtub ka üldplaneeringu kaardilt. Enamik

nendest hoonetest, mis asuvad 100 m tsoonis, on vanad talukohad või elamud, mis on rajatud

enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist.

Otsuses on viidatud Harju maavanema 17.11.2010 kirjale, millega maavanem andis vaidlusta-

tud planeeringule heakskiidu. Vastustaja on nimetatud kirjas vastuväidete osas toodud käsitlu-

sega nõustunud ja otsuse põhjenduses sellele kirjale viidanud. Seega peaks olema arusaadav,

3-11-1902

7(17)

et kirjas esitatud seisukohad vastuväidete (sh kaebaja vastuväidete) osas on ühtlasi otsuse põh-

jendusteks. Otsuses on viidatud, kus on kõik dokumendid kättesaadavad. Harju maavanema

17.11.2010 kiri on koostaja poolt saadetud kõigile, kelle ettepanekuid või vastuväiteid täies

mahus ei rahuldatud.

Üldplaneeringuga on PlanS alusel määratud maakasutuse juhtotstarbed, katastriüksuse sihtots-

tarbe mõiste tuleneb aga maakatastriseadusest (MaaKatS) ja sihtotstarbed määratakse Vaba-

riigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende mää-

ramise kord“ alusel. xxxxxxxx kinnistule on katastriüksuse sihtotstarve määratud maareformi

käigus ilma detailplaneeringuta, kuid arvestades, et tegu oli varem hajaasustuses asuva piir-

konnaga ja ehitamise soovi kinnistu omanik ei avaldanud, polnud erastamiseks planeeringut

vaja. 1493 m² suurusele ehituskrundile (nõukogudeaegne maaeraldus) erastati maareformisea-

duse (MaaRS) alusel ostueesõigusega juurde 6543 m² suurune maa-ala, mis oli kasutuses põl-

lumaana ja terve kinnistu määrati sel ajal kehtinud praktika kohaselt (kuni 2 ha) elamumaaks,

sõltumata üldplaneeringuga ette nähtud juhtotstarvetest (endise nimetusega - funktsioonidest).

Kaebaja saab oma kinnistut vastavalt selle sihtotstarbele kasutada (erinevalt varasema üldpla-

neeringuga kehtestatust). Nimelt asus 2000. a üldplaneeringu kohaselt ca 1/3 xxxxxxxx kin-

nistust (see osa kinnistust, kus asub elamu koos abihoonetega) tiheasustuses elamumaa juht-

otstarbega alal, ülejäänud 2/3 (põllumaana kasutuses olnud kinnistu osa) hajaasustuses maatu-

lundusmaa juhtotstarbega alal, kus elamuehituse teemaplaneeringu p 4.1 kohaselt on elamute

ehitamine keelatud, kuna kõik elamud, suvilad ja nende abihooned peavad asuma üldplanee-

ringuga määratud elamumaal. Vaidlustatud planeeringuga määrati kogu planeeritav ala (v.a

raudtee reservmaa) tiheasustusalaks ja laiendati muu hulgas kaebaja kinnistul elamuehituseks

ettenähtud maakasutust. Kinnistu jagamine ja uue ehitusõiguse ulatuse määramine on kohali-

ku omavalitsuse otsustada, need küsimused saab lahendada detailplaneeringuga.

Eetilised kaalutlused, planeerimise hea tava ja üldtunnustatud väärtused (hauarahu) on vajali-

kud kriteeriumid kalmistu territooriumi ja elamukvartalite vahelise mõistliku laiusega eral-

dusvööndi olemasolu tagamiseks. Olemuselt erinevate tegevuste eraldamine on piisava põhja-

likkusega otsuses käsitletud. Ka elamuehituse teemaplaneeringust lähtuvalt poleks saanud

kalmistuga piirnevasse 100 m tsooni ehitada.

Vaidlustatud planeeringuga on sanitaarkaitsevööndi ulatuses kinnistutele määratud kaitsehal-

jastuse maa juhtfunktsioon (tsoneeringukaardil tähisega HK), mis vastavalt tsoneeringukaardi

juhtfunktsioonide selgitusele on keskkonnakaitseline kahjulike tegurite mõju vältimiseks või

leevendamiseks mõeldud maa. Kaitsehaljastuse maal tuleb säilitada kõrghaljastus ja selle

puudumisel istutada täiendavat kõrghaljastust. Istutatava kaitsehaljastuse ulatus määratakse

detailplaneeringuga. Detailplaneeringu puudumisel tuleb alal säilitada olemasolev looduslik

haljastus. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrus nr 155 sellist katastriüksuse sihtotstarvet

nagu kaitsehaljastuse maa ette ei näe, see on planeeringualane termin. Kaitsehaljastuse maa

juhtfunktsiooni määramine ei kohusta kaebajat uusi puid istutama ja ehitamine on sellel alal

niikuinii keelatud. Ka elamumaa on termin katastriüksuse sihtotstarbe mõistes, üldplaneerin-

gus on juhtotstarveteks väikeelamumaa (EV) ja korruselamumaa (EK). Omandades katastri-

üksuse, mille sihtotstarve on elamumaa, peaks omandaja end eelnevalt kurssi viima kehtivate

üld- ja teemaplaneeringutega, nii nagu ka asjaoluga, kas kinnistu suhtes pole juba kehtestatud

detailplaneeringut.

Vastustaja selgitusi aitab mõista ka alates 01.01.2012 jõustunud KalmS, millele vastustaja ei

saanud planeeringu kehtestamisel tugineda, kuna õigusakti veel ei olnud. KalmS § 4 lg 4 sä-

testab, et kalmistu rajamisel ja laiendamisel nähakse planeeringuga ette vähemalt 50 m laiune

vöönd kalmistu välispiirist, kuhu on keelatud rajada ehitisi ja planeerida maakasutust, mis

3-11-1902

8(17)

võib põhjustada kalmistul müra, välja arvatud kalmistut teenindav rajatis. See vöönd ei ole

seotud veehaardega, kuna veehaardega seotud küsimusi käsitlevad sama paragrahvi lg-d 2 ja

3. Vööndi moodustamise vajadust selgitab KalmS § 5 lg 1, mille kohaselt kooskõlas hea tava-

ga peavad kalmistul olema tagatud tingimused kalmistu häirimatuks kasutamiseks. Sarnaselt

on vald läbivalt oma tegevuses aegade jooksul järginud hea tava põhimõtteid, selle sisu ei ole

muutunud.

KalmS-ga tunnistati kehtetuks rahvatervise seaduse § 8 lg 2 p 21, mille kohaselt sotsiaalminis-

ter kehtestas tervisekaitse õigusaktid muuhulgas surnute hoidmise, vedamise, matmise ja üm-

bermatmise valdkonnas (sotsiaalministri 28.12.2001 määrus nr 156, mis reguleeris ümber

kalmistu sanitaarkaitseala moodustamist). Nimetatud määruse § 5 lg 1 kohaselt tuli uute mat-

mispaikade rajamisel ja kasutuses olevate matmispaikade laiendamisel sanitaarkaitseala moo-

dustamisel arvesse võtta VeeS ja selle § 28 lg 6 alusel kehtestatud määruse nõudeid. Arvesta-

des määruse sõnastust ja kehtivat kalmistuseadust, ei pea sanitaarkaitseala moodustamisel

lähtuma ainult veeseadusest, vaid ka muudest asjaoludest (hauarahu jms), kuid veeseadust tuli

igal juhul arvesse võtta.

Vaidlustatud otsuses on selgitatud, et puhverala (s.t eraldusvöönd erisuguste tegevuste lahus-

hoidmiseks) kehtib võrdselt kõigile Viimsi vallas asuvatele (Rohuneeme ja Randvere) või

valla territooriumi vahetus naabruses asuvatele valla territooriumi maakasutust mõjutavatele

(Pärnamäe) kalmistutele, selgitatakse pikaajaliste traditsioonidega planeerimispraktikat, mis

kalmistute ümbruses tagas, et see hoitakse vaba uutest ebasobivatest tegevustest. Ortofotod

kinnitavad, et ei ole korrektne väita, justkui oleks enamus alasid lähemal kui 100 m kalmistu

piirist hoonestatud.

Ebavõrdsest kohtlemisest võiks rääkida juhul, kui kaebajale kuuluval kinnistul vähendataks

sanitaarkaitsevööndi laiust või kaotataks see üldse ning muudele aladele jääks 100 m laiune

vöönd. Kaebaja viidatud ehitusload ei kinnita ebavõrdset kohtlemist. Äigrumäe tee 1 on re-

gistrisse kantud ekslikult, õige aadress on Äigrumäe põik 4. Äigrumäe tee 1 pole ehitusluba

väljastatud. Männimäe tee 2 puhul on tegemist varem eksisteerinud elamu rekonstrueerimise,

mitte uusehitisega. Altmetsa põik 7 ja Tagakäära tee 8 on tekkinud detailplaneeringuga Muu-

ga tee 62 vana talukoha jagamisel 3 kinnistuks. Tegemist ei ole võrreldavate olukordadega.

Raietööd teostati xxxxxxxx kinnistul ja kui vastustaja sai neist töödest teada, informeeris ta

kohe Keskkonnaametit, kes tunnistas metsateatised kehtetuks.

10. Tallinna Halduskohus jättis 21.09.2012 otsusega (II kd, tl 52-64) kaebuse rahuldamata.

Vastustaja ei ole materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega jätnud kaebaja ettepanekut

tähelepanuta.

Kaebajal on kinnistu omanikuna õiguslikult kaitstud huvi omandit vabalt vallata, kasutada ja

käsutada, kuid tal puudub subjektiivne õigus nõuda piiramatult kogu kinnistu hoonestamist.

Kaebaja leiab ekslikult, et tema kinnistu sihtotstarvet muudeti, samuti et tal on olnud kinnistu

soetamisest alates õigus piiramatult kinnistule ehitada ning nüüd seda õigust piiratakse. Kae-

bajal ei olnud juba varasemast üldplaneeringust tulenevalt võimalik ehitada, arvestamata ehi-

tusala suhtes seatud piiranguid. Kaebaja jätab tähelepanuta, et vaidlustatud planeering kehtib

xxxxxxxx kinnistut puudutavas osas koos elamuehituse teemaplaneeringuga. Elamuehituse

teemaplaneeringu p 4.6 seab juba piirangud elamuehitusele, seal on sätestatud kaitsekuja –

100 m kalmistu piirist (tabel 8). Elamuehituse teemaplaneering on kehtiv ning pelgalt selle

õigusvastaseks nimetamine ei muuda kehtivat planeeringut kehtetuks.

Üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel, sest see

on vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava tegevuse, sh detailplaneeringute aluseks.

Üldplaneering vaatleb valla arengut tervikuna. Üldplaneering iseenesest ei määra ära katastri-

3-11-1902

9(17)

üksuse sihtotstarvet, vaid annab sisulise aluse selle määramiseks. Vastustaja selgitused katast-

riüksuse sihtotstarvete määramise korrast ja õiguslikest alustest on õiged ning kohus neid ei

korda. Kaebaja saab kinnistu jagada erinevateks katastriüksusteks, kui ta seda soovib. Kaebaja

saab vastavalt teostada ka detailplaneerimise, kui ta seda kinnistu jagamiseks ja ehitusõiguse

määramiseks taotleb. Kohus nõustub kaebajaga selles, et detailplaneeringu koostamisel on

üldplaneeringu lahenduste muutmine erandlik ning kaebaja ei pruugi soovitud eesmärgile jõu-

da. See tuleneb aga PlanS-st ja planeerimise põhimõtetest, sest detailplaneeringu koostamisel

vaadeldakse väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning detailplaneeringu menetlemisel

ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu valla territooriumil valitsevat olukorda ning

selline muutmine peaks jääma ka erandlikuks. Seda, kui suures ulatuses tekib üldplaneeringu

muutmiseks põhjendatud vajaduse korral ehitusõigust, saab otsustada detailplaneeringu taotlu-

se esitamisel ja vastavas menetluses.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ei saanud toetuda teistele planeeringulahendustele.

PlanS-st tulenevalt saab vastustaja tugineda kehtivale üldplaneeringule. Kui üldplaneeringut ei

ole teise planeeringuga muudetud kehtetuks, siis ta kehtib (PlanS § 24 lg 6). Kaebaja seisuko-

had, et ta ei pidanud varasemate nõuetega arvestama ja tal oli õigustatud ootus, et ta võib ehi-

tada kogu kinnistu ulatuses, on ekslikud. Kinnistu soetamisel pidi kaebaja arvestama varase-

mate planeeringutega. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal oli varem õigus moodustada 5 elamu-

maa sihtotstarbega krunti. Planeerimismenetluses esitas kaebaja soovi lisaks olemasolevale

kahe täiendava elamu ehitamiseks ning talle vastati, et see on võimalik. Kinnistu on võimalik

jaotada ka neljaks kinnistuks.

Kaebaja ei ole selgitanud väidet ettevõtlusvabaduse piiramise kohta olukorras, kus ta soovib

ehitada oma perekonna tarbeks ja kahe elamu ehitamine on detailplaneeringu kehtestamisel

võimalik. AÕS § 68 lg 1 ei anna õigust piiramatuks tegutsemiseks kinnistul, sest omanik peab

arvestama PlanS-st tulenevate piirangutega. PlanS alusel kehtestatud üldplaneering seabki

õiguspärased piirangud.

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna otsus ei nimeta kaebajat nimepidi, ei ole vastus-

taja kaebaja ettepaneku osas seisukohta võtnud ning seetõttu tuleb otsus tühistada. Kaebaja oli

ainsana esitanud soovi vähendada kalmistu sanitaarkaitsevööndit. Kaebaja vastuväited lahen-

dati. Otsuses ei nimetata küll kaebaja nime, kuid selles märgitakse, et „eraomaniku soov vä-

hendada Pärnamäe kalmistu sanitaarkaitsevööndi ulatust 100 meetrilt 40 meetrile jäeti arves-

tamata, et jätta visuaalselt ja emotsionaalselt mõistlik, eetiline ja esteetiline eraldusvöönd nii-

võrd erinevate maakasutuse otstarvete nagu on surnute matmispaik ja elamualade vahele, kui

ka põhjavee ülemiste kihtide reostusohu tõttu piirata elamuehitust kalmistuga külgnevatel ala-

del.“ Samuti märgitakse otsuses, et vallavolikogu arvestas planeerimisel nii paljude eraomani-

ke huve kui võimalik ja mitmes asukohas planeeriti täiendavalt ehitusõigust võimaldavaid

maakasutuse otstarbeid, samas oli kohaliku omavalitsuse huvi planeerida rohkelt erinevaid

funktsioone, sh ehitusõigust mittevõimaldavaid rohealasid.

Kuna üldplaneeringu menetlus ja selle kehtestamise otsus haarab suurt hulka inimesi, siis on

käsitletavate teemade ring sedavõrd ulatuslik, et vältimatult tuleb teha otsuse vormistamisel

valik, kuidas kõike kajastada (kohtupraktikas esitatakse motiveerimatuse pretensioone nii ju-

hul, kui haldusakt on ülemäära mahukas ja selliselt raskesti jälgitav, kui ka juhul, kui otsuses

pole detailseid analüüse, need on muudes materjalides ja otsuses esitatakse tulemused kokku-

võtlikult), siis ilmneb ka vigu, millele kaebaja osutab. Otsus ei ole aga kaebaja nime nimeta-

mata jätmise tõttu sellise puudusega, et selles akti andmise põhjendused, ettepanekutega ar-

vestamine jms ei kajastuks ning poleks aru saada, et kaebaja ettepanekut on arutatud. Kaebaja

on aru saanud, et tema ettepanekuga mittearvestamisel peeti oluliseks avalikku huvi ja see

seondus ka põhjustega, miks oli vajalik kaitsehaljastuse maa moodustamine. Kaalutlusotsuse

3-11-1902

10(17)

puhul on vajadusel võimalik üht või teist küsimust täpsustavalt lahti seletada, sest otsuse vor-

mistamisel ei saa ette aimata, millised küsimused püstitatakse hilisemas vaidluses. Kaebaja

pöördumised planeeringumenetluses olid tingitud sellest, et kaebaja pidas lubamatuks senise

maakasutusõiguse / ehitusõiguse piiramist, kuid kaebaja selline käsitlus on ekslik. Vastustaja

täiendav põhjendamine kohtumenetluses on tingitud asjaolust, et kaebaja on muutnud soovi

ehitusõiguse saamise osas (kahe elamu ehitamise asemel soovib juba kinnistu jagamist viieks

krundiks) ning on püstitanud täpsemad küsimused seoses kaitsehaljastuse maa ja kalmistu

puhvertsooniga.

Kuna kaebaja kuulub isikute hulka, kelle huviks ei olnud ehitusõigust mittevõimaldavate ro-

healade laiendamine, on ta mõistnud, et rohealade laiendamine nähti ette valla huvides maaka-

sutuse funktsioonide eripärasuse eesmärgil. Kaitsehaljastuse maa määramise põhjendused on

esitatud küll kaebaja nime nimetamata, kuid need kehtivad võrdselt kõigile. Vaidlustatud pla-

neeringus põhjendatakse, milleks määrati kaitsehaljastuse maa, tsoneeringukaardil on selle

asukoht tähistatud ning juhtfunktsiooni kohta on toodud selgitus - keskkonnakaitseline kahju-

like tegurite mõju vältimiseks või leevendamiseks mõeldud maa. Kuna see juhtfunktsioon

jäeti paljudele kinnistutele rohehaljastuse vajakajäämise vältimiseks, siis ei ole kaebajat ka

selles mõttes koheldud ebavõrdselt. Tegemist on planeeringualaste terminitega, mistõttu vas-

tustaja ei saanudki viidata määrusele nr 155, mis nimetab katastriüksuste sihtotstarbed. Et sea-

duse või määruse tasandil maad selliselt ei nimetata, ei tähenda, et planeeringusse ei saaks

sisse viia kaitsehaljastuse maad. Hetkel see kaebajale täiendavaid kohustusi ei pane, kuna

kaebaja kinnistul on olemas kõrghaljastus. Seega ei ole tal kohustust rajada täiendavat haljas-

tust.

Kaebaja on väitnud haldusakti motiveerimatust ja kontrollimatust. Kohus ei nõustu, et haldus-

akt on kontrollimatu, samas tuleb tunnistada, et esinevad motiveerimise vead, kuid ei nähtu, et

mõni oluline teema või küsimus oleks jäänud käsitluseta nii, et akti ei saa kontrollida. Otsuses

on esitatud põhimotiivid, miks planeering kehtestati ja miks see toob kaasa muudatusi või

piiranguid. Planeeringumenetluse olemusest tingituna on vaja otsuses esitada spetsiifilised

asjaolud ja põhistus, milleks muuhulgas on ka avaliku huvi esiletoomine ning sellest tingitud

vajadus piirata isikute huve. Otsuses põhjendatakse planeeringu vajadust, nimetatakse planee-

rimispõhimõtted ning kohaliku omavalitsuse korraldusõiguse sisu ja alused.

Kinnistu osa, kuhu kaebaja nüüd sooviks ehitada, oli varem põllumajanduslikuks tootmiseks

ettenähtud maa. Sellele maale ei olnud ette nähtud elamute ehitamine ka siis, kui maa erastati

ning kinnistu kanti kinnistusraamatusse elamumaana. Elamumaale ehitamisel tuleb arvestada

kehtivate planeeringutega. Kaebajale on piisavalt selgitatud, et Vabariigi Valitsuse 23.10.2008

määruse nr 155 kohaselt kohalik omavalitsus määrab katastriüksuse sihtotstarbe või muudab

seda kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kaebaja maa on määratud elamumaaks ning muuda-

tusi selles osas ei ole tehtud. Viimsi valla mandriosa üldplaneering kehtestati 11.01.2000 otsu-

sega ja kuna aastate jooksul ilmnesid arendustegevust takistavad asjaolud, siis tekkis vajadus

täpsustada ala arengut silmas pidades maakasutuse põhimõtteid ja neid kaasajastada, üldise-

maid planeeringuid see aga ei muuda. KOKS § 2 ja PlanS § 4 lg 2 p 2 panevad planeerimis-

alased kohustused kohalikule omavalitsusele, kes seda kohustust antud juhul täitis ja vajadusel

kasutas ka diskretsiooni. Vaidlustatud planeeringuga tunnistati kehtetuks selle planeeringu ala

ulatuses 2000. a üldplaneering, kuid praeguses asjas on oluline, et vaidlustatud üldplaneering

kehtib edasi koos elamuehituse teemaplaneeringuga. Selle kehtiva planeeringuga tuleb arves-

tada.

Kaebaja märgib, et varasemate detailplaneeringute kehtestamise ajal kehtis 300 m laiune sani-

taarkaitsevöönd ja tekib küsimus, kuidas kaebaja lähemale kui 100 m püstitatavad elamud

oleksid vähem eetilised ja esteetilised seal juba varem eksisteerinud majadest. Kohus niimoodi

3-11-1902

11(17)

püstitatud küsimusele vastata ei oska, kuid leiab, et selliselt ei saa ka vallalt vastust nõuda,

kuna selline küsimuse asetus oleks ebaratsionaalne. Kalmistu piirile lähemale ehitamise põ-

himõtteid ei väära kaebaja viidatud ebaseaduslikud raietööd aprillis 2012. See tegevus lõpetati

ning see ei ole seotud vastustaja otsuse õiguspärasuse küsimusega.

Kaebaja heidab vastustajale ette kalmistu valla- ja linnapoolse regulatsiooni erinevuse põhis-

tamata jätmist ning väidab, et Tallinna linna pool on keelatud ehitada lähemale kui 50 m Pär-

namäe kalmistust. Kuna planeerimismenetluses kaebaja sellist küsimust ei püstitanud, ei pida-

nud vastustaja sellist põhistust otsuses ega vastamise ajal ka esitama. Ebavõrdse kohtlemise

etteheide on alusetu, sest kalmistu ümber on ka Tallinna linna poolses osas jäetud ehitamiseks

keelatud alaks 50 m ja vaikusetsooniks on 100 m. Ka Tallinna linna poolel on peetud vajali-

kuks säilitada kaitsemetsana olemasolev metsa-ala. Pärnamäe kalmistu on tervikuna tunnista-

tud kultuurimälestiseks kultuuri- ja haridusministri 19.07.1995 määrusega. Kinnismälestise 50

m laiuses kaitsevööndis on seega juba seadusest tulenevalt keelatud ehitamine, teede, kraavide

ja trasside rajamine, muud mulla- ja kaevetööd ning maaparandustööd, kinnismälestiste vaa-

deldavuse sulgemine. Planeeringulahendused peavad neid küsimusi arvestama. Juba sellest

tulenevalt ei saaks kaebaja nõuda ehitamist kalmistu piirist 40 m kaugusele.

Kaebaja heidab vastustajale ette toetumist vanadele aktidele ja selgitamist, et 2000. a üldpla-

neeringus on sanitaarkaitsetsoon kehtestatud vastavalt SN 245-71 (1972), mille järgi oli Ro-

huneeme ja Pärnamäe kalmistu sanitaarkaitsevööndit vähendatud 100 meetrile. Samuti osutab

kaebaja terminite - sanitaarkaitseala, sanitaarkaitsevöönd ning puhvertsoon - segamini kasu-

tamisele. Erinevatel aegadel on tõesti olnud juhindumise aluseks aktid, mis käsitlevad termi-

neid erinevalt. Planeeringumenetluses on sellele tähelepanu osutatud ning selgitatud, kuidas

varasemates planeeringutes oli asi reguleeritud. See ei takista aga arusaamist, miks kalmistu

ümber on ehitamine siiski endiselt 100 m ulatuse keelatud ning puhvertsoon erinevate tege-

vuste vahel endiselt vajalik. Vaieldamatult on kalmistu ja elamuala tegevused sedavõrd erine-

vad, et neid tuleb lahus hoida. Kaebaja märgib, et teda ei häiriks kalmistult kostuv heli, samas

jätab ta arvestamata, et mõju on kahepoolne, s.t leinajate huvides on vaikuseala samuti vajalik

ja kuidagi ei saa välistada, et kui elamu on kalmistu vahetus läheduses, siis leinajate seisuko-

halt igapäevase elamisega seotud tegevused neid häirivad. Kohus ei nõustu kaebajaga, et Pär-

namäe kalmistu puhul ei tule arvestada eetilisi ja esteetilisi küsimusi, kuna tegemist ei ole uue

matmispaiga rajamise ega olemasoleva laiendamisega. Nende kaalutlustega on arvestanud ka

Tallinna linn. Kuna matmispaik ei ole seotud vaid tuhastamismatusega, vaid maetakse ka sur-

nukeha kirstus (kirstumatus), siis surnukeha lagunemisel on pinnasekihid seotud lagunemis-

protsessidega ja selle jääkidega. Kohus ei leia, et seda peaks üksikasjalikumalt selgitama.

Kaebaja viitab VeeS § 28 lg-le 1 ja §-le 281 ning leiab, et praktiliselt kõik tegevused on vee-

haarde sanitaarkaitsealas keelatud üksnes 50 m ulatuses. Seega ei ole mõistetamatu, miks on

kalmistute ümber juba varasemast ajast peetud vajalikuks elamuid mitte ehitada. Eetilised ja

esteetilised argumendid on asjakohased. Ka siinkohal ei ole rikutud kaebaja õiguskindlust.

Vastustaja on nii kaebajale vastates kui ka vaidlustatud planeeringu kehtestamise otsust põhis-

tades märkinud, et sanitaarkaitsevööndi laiuse määramisel lähtuti varasemast üldplaneerin-

gust, sotsiaalministri 28.12.2001 määrusest nr 156, aga ka eetilistest kaalutlustest ning arves-

tades planeerimise head tava ja üldtunnustatud väärtusi (hauarahu), tagamaks kalmistu terri-

tooriumi ja elamukvartalite vaheline mõistliku laiusega eraldusvöönd oma olemuselt nii erine-

vate tegevuste nagu matmispaik ja elamuala visuaalseks, eetiliseks ja esteetiliseks eraldami-

seks. Taustaolukorrast nähtub, et seoses KalmS puudumise ja ka muude selgete regulatsiooni-

de puudumisega oli vaja lahendada küsimus, kas kaotada 100 m laiune sanitaarkaitsevöönd,

mis tagas hauarahu. Siinkohal sai vastustaja kasutada diskretsiooni, mis tuleneb nii KOKS-st

kui ka PlanS-st. Lähtumine eetilistest kaalutlustest ja heast tavast tagada kalmisturahu, ei ole

3-11-1902

12(17)

õigusvastane. Vastustajal oli õigus ja kohustus korraldada juba varasema planeeringu käigus

kalmisturahu tagamise küsimus ka siis, kui see oli eraldi seadusega reguleerimata.

Vastustaja selgitas kohtumenetluses, miks kaebaja kinnistu olukord ei ole samasugune nagu

kaebaja viidatud ehituslubadega seotud kinnistute olukord. Kohtule ei ole esitatud selliseid

andmeid, mis kinnitaksid, et neid olukordi saab lugeda võrreldavateks. Isegi kui oleks tõenda-

tud, et haldusorgan on andnud õigusvastaselt ehitamiseks nõusolekuid, ei ole see aluseks nõu-

da samasuguse praktika jätkamist. Kuna piirangud elamuehituseks on seatud varasema kehtiva

planeeringuga, siis ei saa vaidlustatud üldplaneeringu mõju hinnata kaebaja õigustele niivõrd

oluliseks, et see kaaluks üles planeeringu avalikes huvides seatud eesmärgid. Vaidlust ei ole

selles, et planeeringu avalik väljapanek toimus ja kaebaja on saanud oma ettepanekud esitada.

See ei tähenda, et kaebaja ettepanekute tõttu oleks tulnud kavandatust loobuda.

Vaidlustatud otsuses ei ole kajastatud kaebaja poolt planeerimismenetluses tehtud ettepaneku-

te ja vastuväidete täpsemat sisu ning sellest otsusest ei ilmne piisava selgusega ettepanekute ja

vastuväidete rahuldamata jätmise põhjused, kuid see ei too kaasa otsuse tühistamist, seda

enam, et kaebaja püstitas probleemid selliselt, et neile vastamine eeldas teistsugust lähenemist.

Avalikul väljapanekul esitatud kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid ei ole jäetud tähelepanuta,

sest nendega on osaliselt arvestatud ning arvesse võtmata jäetud osas on mittearvestamine

tulnud varasematest planeeringutest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. I K palub 22.10.2012 apellatsioonkaebuses (II kd, tl 67-78) Tallinna Halduskohtu

21.09.2012 otsuse tühistada, uue otsusega kaebus rahuldada ning jätta kaebaja menetluskulud

vastustaja kanda. Halduskohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnor-

me ning hinnanud ebaõigesti tõendeid.

Katastriüksuse sihtotstarbe määramine on eraldiseisev toiming, mis viiakse läbi maakatastri

seaduse (MaaKatS) ning Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 alusel. Need õigusak-

tid ei võimalda määrata maale sihtotstarvet üldplaneeringuga. MaaKatS § 18 lg 6 kohaselt

võib katastriüksuse sihtotstarbe määramine toimuda üldplaneeringu alusel. Kaebajale kuuluva

kinnistu osas ei ole katastriüksuse sihtotstarvet 2000. a üldplaneeringule vastavalt muudetud.

Kinnistu sihtotstarve on olnud alates 1999. a-st elamumaa ning see sihtotstarve on kehtiv.

2000. a üldplaneering kehtestati pärast xxxxxxx kinnistule elamumaa sihtotstarbe määramist

ega ole seega vaadeldav sihtotstarbe määramise õigusliku alusena.

Kohtuotsuses on leitud, et vastustaja on seotud varasemate planeeringutega. Antud juhul muu-

tuks uue üldplaneeringu kehtestamine mõttetuks, kuna arvesse peaks võtma mitte uue üldpla-

neeringu koostamise ajal ilmnenud asjaolusid, vaid eelmist üldplaneeringut. See oleks vastu-

olus haldusmenetluse põhiprintsiipidega (HMS § 3 lg 2, § 4 lg 2). Vastavalt HMS §-le 54 an-

takse haldusakt pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel. Kehtiva õiguse all pole sil-

mas peetud varasemaid haldusakte. Ilma ülekaaluka vastanduva huvita määrati kaebaja kinnis-

tust ligi 1/3 maale kaitsehaljastuse maa juhtotstarve. Kohus on jätnud arvestamata kaebaja

väited selle kohta, et varasem üldplaneering ei saa olla õiguslikuks aluseks kitsenduste sead-

misel kaebaja kinnistule. Kohus on jätnud tähelepanuta ja õigusliku hinnanguta haldusorgani

vastuolulise tegevuse, rikkudes sellega HKMS § 157 lg-t 1. Samuti on halduskohus rikkunud

HMS § 3 lg-t 2, § 4 lg-t 2 ja § 54 ning kohaldanud ebaõigesti MaaKatS § 18 lg-t 6.

Kui vaidlustatud üldplaneering rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, ei saa rikkumise lubata-

vust hinnata selle üldplaneeringu võrdlemisel varem kehtinud üldplaneeringuga. Eelmise üld-

planeeringuga seatud piirangute automaatne ületoomine uude üldplaneeringusse tähtsust oma-

3-11-1902

13(17)

vate asjaolude osas kaalutlusõigust teostamata on oluline diskretsiooniviga. Halduskohus on

põhjendamatult asunud seisukohale, et kaebaja kinnistu suhtes ei tulene piirangut vaidlustatud

planeeringust, vaid juba varasemast üldplaneeringust.

Vaidlustatud planeering piirab oluliselt kaebaja AÕS § 68 lg-st 1 tulenevat õigust omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seega rikuvad kinnisasja suhtes kehtivad piirangud oma-

niku subjektiivseid õigusi omandiõiguse teostamisel. Omandi vaba teostamist võib kitsendus-

tega piirata vaid juhul, kui sellistel kitsendustel on seaduslik alus (PS § 32 lg 2). Kalmistu

sanitaarkaitsevöönd on samuti kitsendus, mille võib kehtestada vaid seadusega või määrusega,

kui seaduses sisaldub kitsenduse seadmiseks määrusega konkreetne volitusnorm. Kuna vaid-

lustatud üldplaneering ei ole seadusjõuline õigusakt, siis selleks, et üldplaneeringuga võiks

seada selliseid kitsendusi, peab seaduses sisalduma kohalikule omavalitsusele konkreetset

volitust andev norm, mis võimaldab sanitaarkaitsevööndi määramist üldplaneeringu alusel.

Antud juhul puudus kaebaja kinnistu suhtes kalmistu sanitaarkaitsevööndi määramiseks vas-

tustajal seadusest tulenev volitusnorm. Halduskohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohalda-

nud või jätnud kohaldamata materiaalõigusnormidena AÕS § 68 lg 1, PS § 3 lg 1, § 11 ning §

32 lg 2. Kohus on oluliselt rikkunud HMS § 54. Vaidlustatud haldusaktis ja kohtuotsuses ei

ole viidatud kehtivale õigusele, millest tulenevalt on kaebaja suhtes kohaldatud piiranguid

tema omandiõiguse vaba teostamise suhtes ning seega on kohus rikkunud HKMS § 157 lg-t 1.

Samuti ei ole kohus kontrollinud vastustaja poolt kaalutlusreeglite järgimist ning hinnanud

omandiõiguslike piirangute seadmisel piirangute eesmärgipärasust, mistõttu on kohus rikku-

nud HKMS § 158 lg-t 3.

Volitusnormi puudumine kaebaja põhiseaduslike õiguste piiramisel ning sellest tulenevalt

ebaseaduslik põhiõiguste kitsendamine on rikkunud kaebaja subjektiivset õigust heale haldu-

sele ja õiguskindlusele. Hea halduse mõiste alla kuulub ka nt volitusnormi olemasolu õiguste

kitsendamiseks (PS § 3), aga ka diskretsioonipiiride järgimine (PS § 14, HMS § 3). Kaebajal

on subjektiivne õigus nõuda, et teda ja tema omandit puudutavad põhiõiguslikud riived olek-

sid seaduslikud ja proportsionaalsed. Seadustes puudub volitusnorm sanitaarkaitsevööndi eeti-

listel ja/või esteetilistel kaalutlustel moodustamiseks. VeeS-s sätestatud alused võimaldavad

sanitaarkaitsevööndi rajamist ainult puurkaevu ning veevõtukoha ümber vee omaduste säili-

tamiseks. Halduskohus on jätnud vastustaja poolt toodud eetilised ja esteetilised kaalutlused

analüüsimata ning ajanud segamini sanitaarkaitsevööndi sanitaarsed kaalutlused ja kalmistu

paiknemise eetilised ning esteetilised kaalutlused. Veehaarde sanitaarkaitseala ulatuseks on

vastavalt VeeS-le peaaegu alati 50 m ning selle ala määramine ei olene eetilistest ja esteetilis-

test kaalutlustest. Kaebaja kinnistu suhtes 100 m sanitaarkaitseala kehtestamine tulenevalt

eetilistest ja esteetilistest kaalutlustest ei ole põhjendatud, samuti ei ole põhjendatud, miks uue

üldplaneeringu kehtestamisel peaks lähtuma vanas üldplaneeringus sätestatud 100 meetrisest

sanitaarkaitsealast, kui selleks ei ole ühtegi seadusest tulenevat alust. Isegi kui kohus leiab, et

eksisteerib volitusnorm kaebaja põhiõiguste piiramiseks, siis puuduvad seaduses sätestatud

alused, mis võimaldaksid määrata sanitaarkaitseala kaebajale kuuluval kinnistul. Kaebaja kin-

nistule ei jää ühtegi puurkaevu või veevõtukohta, mis võimaldaks veeseaduses sätestatud sani-

taarkaitsevööndi määramist.

Halduskohus tuvastas vaidlustatud haldusakti väljaandmisel menetlusvead ning et haldusaktis

ei ole välja toodud kaebaja planeerimismenetluses esitatud ettepanekute ja vastuväidete täp-

semat sisu, samuti et sanitaarkaitsevööndite määramise aluseks on olnud varasemalt haldusak-

tid, mis käsitlevad termineid erinevalt. Sellele vaatamata on kohus leidnud, et vaidlustatud

haldusakt on kokkuvõttes seaduslik. Halduskohus on rikkunud haldusakti motiveerimiskohus-

tuse põhimõtet, mis peab tagama haldusakti sisulise kontrollitavuse. Sellega on kohus rikku-

nud HMS § 56 ja HKMS § 157 lg-t 1.

3-11-1902

14(17)

Vaidlustatud planeeringus on õigusliku alusena p-s 7.3 viidatud SNIP 2.07.01.-89, mis ei vas-

ta ühelegi Eesti Vabariigi territooriumil kehtivale õigusaktile ja millel puudub avaldamismär-

ge. Seega ei ole seda võimalik kohaldada sanitaarkaitsevööndi õigusliku alusena. Kaebajal ei

ole võimalik kontrollida akti õiguslikku alust ning seega sisulist õiguspära, sest kuigi formaal-

selt võib rääkida põhjenduste olemasolust, puudub kehtiv õiguslik alus, mistõttu on haldusakt

sisuliselt põhjendamata.

12. Viimsi vald palub 23.11.2012 kirjalikus vastuses (II kd, tl 86-92) jätta apellatsioonkae-

bus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjen-

datud, selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja jääb oma kõigi varem esitatud seisukohtade

juurde.

Kaebaja on ekslikul seisukohal, nagu oleks vaidlustatud planeeringuga muudetud talle kuulu-

va kinnistu sihtotstarvet. Üldplaneeringuga on PlanS alusel määratud maakasutuse juhtotstar-

bed, katastriüksuse sihtotstarbe mõiste tuleneb aga MaaKatS-st ja sihtotstarbed määratakse

Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 alusel. Kaebaja saab oma kinnistut vastavalt

selle elamumaa sihtotstarbele kasutada, vaidlustatud planeering selleks takistusi ei tee. Hetkel

on kaebaja kinnistul ehitusõigus ühele elamule. Ehitusõigust täiendavatele elamutele saab

ainult kinnistu jagamisel läbi detailplaneeringu.

Sanitaarkaitsevööndi määramine otsuses on motiveeritud, halduskohus on seda oma otsuses

piisava põhjalikkusega käsitlenud. Apellatsioonkaebuses viidatud üldplaneeringu p 7.3 on

1996. a üldplaneeringus, millega määrati Pärnamäe kalmistule 300 m laiune sanitaarkaitse-

vöönd.

Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlustatud otsus on motiveeritud ja kontrollitav. Vastus-

taja leiab, et puuduvad ka motiveerimise vead. Kaebaja vastuväidet on käsitletud ka vaidlusta-

tud otsuses endas (vt otsuse lk 6), mis planeeringu mahtu ja vastuväidete rohkust arvestades

on praktikas pigem erandlik. Kaebajale nimeliselt viitamata jätmine ei tohiks omada tähtsust,

kuna ta oli planeeringumenetluses ainuke isik, kes sellise nõudmise esitas. Vastustaja on vaid-

lustatud otsuses lisaks kaebaja vastuväidete otsesele käsitlemisele viidanud ka sellele, milliste

muude seisukohtade ja põhjendustega ta nõustub ning kus need asuvad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega

kaebuse rahuldamiseks alust, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

14. Kaebaja märgib õigesti, et katastriüksuse sihtotstarbe määramine on toiming, mis viiakse

läbi MaaKatS ning Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega nr 155 sätestatud korras, ning

õige on seegi, et katastriüksuse sihtotstarvet ei määrata üldplaneeringuga. Sama on kaebajale

selgitanud vastustaja ja halduskohus ning selles osas menetlusosaliste vahel erimeelsusi ei ole.

Üldplaneeringuga maa-aladele määratava juhtotstarbe (varasema nimetusega juhtfunktsioon)

mõiste ei ole samastatav konkreetsele katastriüksusele määratava sihtotstarbe mõistega. Maa-

kasutuse juhtotstarve on planeerimisalane mõiste (PlanS § 8 lg 3 p 3). Ka nt mõistet krundi

kasutamise sihtotstarve, mis on samuti planeerimisalane mõiste, tuleb katastriüksuse sihtots-

tarbe mõistest eristada (Plans § 9 lg 4 p 1 ja lg 41). Katastriüksuse, mis moodustab kaebaja

kinnistu, sihtotstarbeks oli määratud 100% elamumaa ning on seda jätkuvalt.

15. Samas ei andud ega anna kaebaja poolt korduvalt rõhutatud asjaolu, et katastriüksuse

sihtotstarve on 1999. a-st alates olnud elamumaa, talle veel õigust ja seega ka õiguspärast

ootust püstitada oma kinnistule lisaks olemasolevale uusi elamuid.

3-11-1902

15(17)

Krundi ehitusõiguse sisuks on krundi kasutamise sihtotstarve, hoonete suurim lubatud arv või

hoonete puudumine krundil, hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala, hoonete suurim lu-

batud kõrgus (PlanS § 9 lg 4). Planeeritav maa-ala jaotatakse kruntideks, krundi ehitusõigus

määratakse ja krundi hoonestusala, st krundi osa, kuhu võib rajada krundi ehitusõigusega lu-

batud hooneid, piiritletakse detailplaneeringuga (PlanS § 9 lg 2 p-d 1-3). Kehtestatud üldpla-

neering on aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustuse-

ga aladel ja juhtudel ning maakorraldusele ja projekteerimistingimuste väljaandmisele väljas-

pool detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid (PlanS § 8 lg 7). Ehitise püstitamiseks

ja laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks on detailplaneeringu koostamise kohustuse

korral kehtestatud detailplaneering (Plans § 9 lg 9, ehitusseaduse (EhS) § 19 lg 1 p 1) ning

detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused (EhS §

19 lg 1 p 2). Projekteerimistingimuste väljastamisel võtab kohalik omavalitsus aluseks planee-

ringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvad ehituslikud tin-

gimused (EhS § 19 3). Ehitusloa (kohaliku omavalitsuse nõusolek püstitada ehitusloale märgi-

tud maaüksusele ehitis ja ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi (EhS § 22 lg 1 p 1)) saami-

seks tuleb kohalikule omavalitsusele esitada ehitusprojekt (EhS § 23 lg 2 p 2) ja kui ehituspro-

jekt ei vasta ehitusprojekti koostamise lähteandmetele, sh kehtestatud detailplaneeringule või

projekteerimistingimustele, siis ehitusloa väljastamisest keeldutakse (EhS § 24 lg 1 p 1).

Eelnevast nähtub, et elamumaa sihtotstarbega katastriüksusest koosnevale kinnistule täienda-

vate elamute püstitamise õiguse võib kinnistu omanik saada siis, kui kehtestatakse üldplanee-

ringuga kooskõlas olev detailplaneering või üldplaneeringut muutev detailplaneering, mille

alusel koostatakse ehitusprojekt(id) ja kohalik omavalitsus väljastab ehitusloa(d). Samuti võib

kinnistu omanik saada sellise õiguse, kui kohalik omavalitsus väljastab üldplaneeringuga

kooskõlas projekteerimistingimused, mille alusel koostatakse ehitusprojekt, ja väljastab ehi-

tusloa. Erinevalt detailplaneeringust ei saa projekteerimistingimustega üldplaneeringut muuta

(PlanS § 9 lg 7).

16. Enne Äigrumäe üldplaneeringu kehtestamist ei asunud kaebaja kinnistu detailplaneeringu

koostamise kohustusega alal, mistõttu saanuks ta täiendavaid elamuid püstitada tingimusel, et

kohalik omavalitsus väljastab üldplaneeringuga kooskõlas olevad projekteerimistingimused

ning ehitusload. 2000. a üldplaneeringu kohaselt asus kaebaja kinnistu ca 1/3 ulatuses (osa,

kus asub elamu koos abihoonetega) elamumaa (täpsemalt väikeelamute maa) juhtotstarbega

alal ning ca 2/3 ulatuses maatulundusmaa (täpsemalt põllumajandusmaa) juhtotstarbega alal

(2000. a üldplaneeringu kaardi väljavõte koos leppemärkidega, I kd, tl 59-61). 2005. a elamu-

ehituse teemaplaneeringu p 4.1 näeb ette, et kõik elamud Viimsi vallas peavad asuma üldpla-

neeringuga määratud elamumaal. Väljapoole elamumaad uusi elamuid ja nende abihooneid

rajada ei ole lubatud (elamuehituse teemaplaneeringu seletuskirja väljavõte, I kd, tl 127). Sel-

lest järeldub, et projekteerimistingimuste ja ehitusloa andmine uue elamu (elamute) püstitami-

seks kaebaja kinnistu alale, millel 2000. a üldplaneeringu kohaselt ei olnud elamumaa juhtots-

tarvet, ei olnud võimalik.

Äigrumäe üldplaneeringu kohaselt asub kaebaja kinnistu detailplaneeringu koostamise kohus-

tusega alal ning elamumaa juhtotstarbega ala on laiendatud, kaebaja kinnistu asub varasemast

oluliselt suuremas ulatuses väikeelamumaa juhtotstarbega alal (Äigrumäe üldplaneeringu

kaardi väljavõte koos leppemärkidega, I kd, tl 62-64) ning detailplaneeringu koostamise korral

oleks võimalik jagada kinnistu kruntideks ja püstitada kaks täiendavat elamut (vastustaja joo-

nis Kungla kinnistu võimaliku jagamise kohta neljaks kinnistuks, I kd, tl 126). Eelnevast näh-

tub, et Äigrumäe üldplaneeringu kehtestamisega kaebaja võimalused oma kinnistule ehitada

mitte ei kitsenenud, vaid avardusid. Kaebajat see aga ei rahulda, sest 100 m laiune Pärnamäe

kalmistu sanitaarkaitseala, mis on ühtlasi puhvertsoon ja millele on määratud kaitsehaljastuse

maa juhtotstarve, hõlmab ca 70 m ulatuses kaebaja kinnistut (Äigrumäe üldplaneeringu kaardi

3-11-1902

16(17)

väljavõte, I kd, tl 62) ning ei võimalda tal püstitada Kungla kinnistule täiendavalt kolme ela-

mut, seejuures üht neist osaliselt kõnealusele kalmistu sanitaarkaitsealale / puhvertsooni / kait-

sehaljastuse maa juhtotstarbega alale (kaebaja plaan, I kd, tl 89 p). Seetõttu väitis kaebaja

kaebuses ning väidab apellatsioonkaebuses jätkuvalt omandiõiguse piiramist õigusliku aluse-

ta, haldusakti ebapiisavat motiveerimist ning piirangu ebaproportsionaalsust. Halduskohtule

heidab kaebaja ette seaduse ebaõiget kohaldamist ning kaalutlusreeglite järgimise kontrolli-

mata ja kohtuotsuse põhjendamata jätmist. Ringkonnakohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu.

Halduskohus ei ole kohaldanud õigusnorme ebaõigesti, jätnud kaalutlusõiguse teostamise õi-

guspärasust kontrollimata ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuot-

suse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud otsus küll riivab

kaebaja õigusi, kuid on õiguspärane ja kaebaja õigusi ei riku.

17. Asjaolule, et ka varasematest üldplaneeringutest tulenes keeld püstitada elamuid kalmis-

tule lähemale kui 100 m, osutas kohus lükkamaks ümber kaebaja väidet, et Äigrumäe üldpla-

neeringuga on tema võimalusi oma kinnistule elamuid püstitada varasema regulatsiooniga

võrreldes kitsendatud. Kuna kaebaja ei saanud ka varem vaidlusalusele alale ehitada, ei ole

tema õiguspärast ootust rikutud. Lisaks juhtis kohus kaebaja tähelepanu asjaolule, et

Äigrumäe üldplaneeringuga paralleelselt kehtib elamuehituse teemaplaneering, mis sisaldab

täpselt samasugust keeldu rajada elamuid kalmistule lähemale kui 100 m (võrdle elamuehituse

teemaplaneeringu p 4.6 ja Äigrumäe üldplaneeringu p 4.3). Sellest tuleneb, et piirangu kõrval-

damiseks ei piisa praeguses kohtuasjas vaidlustatud üldplaneeringu muutmisest, vaid kohali-

kul omavalitsusel tuleks muuta ka elamuehituse teemaplaneeringut. Halduskohtu otsus ei si-

salda seisukohta, justkui oleks kohalik omavalitsus oma varasemate planeeringutega seotud

selliselt, et ei tohiks uut üldplaneeringut menetledes oma varasemaid planeeringuid muuta.

Äigrumäe üldplaneeringuga ongi sama ala puudutavas osas tunnistatud 2000. a üldplaneering

kehtetuks. Samas on uues üldplaneeringus otsustatud alates 2005. a-st kehtivas elamuehituse

teemaplaneeringus sisalduvat regulatsiooni korrata, st jätta senine olukord muutmata. Ring-

konnakohus nõustub kaebajaga, et varasema planeeringuga seatud piirangute automaatne üle-

toomine uude üldplaneeringusse tähtsust omavate asjaolude osas kaalutlusõigust teostamata

oleks diskretsiooniviga. Kui vastustaja oleks tõepoolest jätnud tähelepanuta olulised asjaolud,

mille tõttu tulnuks senist olukorda muuta ja kalmistule lähemale kui 100 m ehitamise keeld

kõrvaldada, oleks kohtu hinnang teistsugune. Praeguses asjas sellise olukorraga tegemist ei

ole.

18. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei ole Äigrumäe üldplaneeringus kalmistu sani-

taarkaitseala määratud SNIP 2.07.01.-89 alusel. Sellele on tuginetud 1996. a üldplaneeringu p-

s 7.3.

Äigrumäe üldplaneeringus, nagu ka elamuehituse teemaplaneeringus, on kalmistu sanitaar-

kaitseala määramisel tuginetud sotsiaalministri 28.12.2001 määrusele nr 156. Kaebaja on osu-

tanud asjaolule, et nimetatud määrus räägib sanitaarkaitseala moodustamisest uute matmispai-

kade rajamisel ja kasutusel olevate matmispaikade laiendamisel. Praeguses asjas tuleb tähele

panna, et Äigrumäe üldplaneeringuga ei kehtestatud esmakordselt kalmistu sanitaarkaitseala,

vaid juba olemasolev kitsendus jäeti kehtima. Kalmistu sanitaarkaitsevööndi nimetuse all oli

kitsendus haldusasjas kogutud andmetel hiljemalt 1996. a üldplaneeringus laiusega 300 m ja

surnuaedade sanitaarkaitsetsooni nimetuse all 2000. a üldplaneeringus Pärnamäe kalmistu

puhul vähendatud laiusega 100 m. 2005. a elamuehituse teemaplaneeringus on 100 m laiust

ala nimetatud muu hulgas surnuaedade sanitaarkaitsealaks. Kuna sotsiaalministri viidatud

määrus, millest nähtuvalt peab kalmistul olema sanitaarkaitseala, kehtis ka Äigrumäe üldpla-

neeringu kehtestamise ajal (rahvatervise seaduse alusel antud määrus kaotas volitusnormi keh-

tetuse tõttu kehtivuse 01.01.2012), siis ei saa väita, et kalmistu sanitaarkaitseala säilitamiseks

puudus õiguslik alus. Määrusest tulenes sõnaselgelt küll kohustus uute matmispaikade rajami-

3-11-1902

17(17)

sel ja kasutusel olevate matmispaikade laiendamisel sanitaarkaitseala moodustada ja võtta

seejuures arvesse VeeS ja selle alusel antud keskkonnaministri määruse nõudeid, kuid ühtlasi

tähendab see ka kohustust olemasolevate kalmistute sanitaarkaitseala säilitada.

Sotsiaalministri määruses ei ole märgitud, kui lai peab kalmistu sanitaarkaitseala olema, ning

määrus suunas sellele küsimusele vastust otsima VeeS-st ja selle alusel antud keskkonnami-

nistri määrusest. Õige võib olla kaebaja seisukoht, et põhjavee kaitseks ei pruugi 100 m laiune

eraldusriba kalmistu piirist elamuni olla tingimata vajalik, kuid ära ei saa unustada, et põhja-

vee kaitse on nii Äigrumäe üldplaneeringu ja selle kehtestamise otsuse, nagu ka elamuehituse

teemaplaneeringu kohaselt vaid üks aspekt, mille tõttu on otsustatud kalmistu piirist lähemale

kui 100 m elamute püstitamist piirata. Kaebaja on aga piirangu õigusliku aluse puudumist

väites keskendunud peaasjalikult sellele, et 100 m laiust ala nimetatakse Äigrumäe üldplanee-

ringus muu hulgas sanitaarkaitsealaks. Nii väidabki kaebaja, et eetilistel ja esteetilistel kaalut-

lustel ei saa sanitaarkaitseala kehtestada.

Vaidlusalune 100 m laiune ala on ühtlasi eetilistel kaalutlustel kalmistu ja elamute vahele jäe-

tud puhvertsoon. Sellise ala ja ka ala ulatuse määramine on planeeringu kehtestamisel kohali-

ku omavalitsuse pädevuses. Kohaliku omavalitsuse pädevus ruumilisel planeerimisel ei seisne

üksnes seadusest või määrusest otse tulenevate omandikitsenduste kaardile kandmises. Üld-

planeeringu ülesandeks on muu hulgas maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingi-

muste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe ja muude tingimuste määramine (PlanS § 8 lg 3 p

3). Planeerimisotsustustele iseloomulikult on kohalikul omavalitsusel maa-alade kasutamis- ja

ehitustingimuste, sh maakasutuse juhtotstarvete määramisel ulatuslik kaalutlusruum. Kalmistu

ja elamute puhvertsooniga eraldamisel on eetilised kaalutlused igati asjakohased. Nii nagu

halduskohus, osutab ka ringkonnakohus sellele, et Pirita linnaosa üldplaneeringus ei ole asi

lahendatud teisiti. Nimetatud üldplaneeringu tekstilise osa p 10.8 näeb ette kalmistu vaikuse-

ala ning selles märgitakse järgmist: „Elamualade kavandamisel on emotsionaalsetel kaalutlus-

tel soovitatav jätta kruntide ja kalmistu piiri vahele kõrghaljastusega puhverala. Käesoleva

üldplaneeringuga nähakse ette Pärnamäe kalmistule ja Metsakalmistule kalmistu piirist 100 m

laiune kaitsemetsaga vaikuseala, millesse ei ole soovitatav elamuid ehitada. Kalmistu vaikuse-

alas toimuv tegevus ei tohi häirida kalmisturahu“ (tekstilise osa lk 44, I kd, tl 186p; kaart lep-

pemärkidega, I kd tl 191).

19. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, et vastustaja on vaidlustatud ot-

sust piisavalt põhjendanud ega ole teinud kaalutlusvigu ning kaebaja õiguste riive on proport-

sionaalne. Ringkonnakohus selles osas halduskohtu põhjendusi ei korda.

20. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad kaebaja apellatsioonime-

netluse kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude

nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud apellatsioonime-

netluse kulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets