3-13-1281/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-1281 Otsuse tegemise aeg ja koht

04. november 2013, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

S. M kaebus Viru Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 10 000 eurot

Menetlusvorm

Menetlusosalised Kirjalik menetlus

Kaebaja S. M Vastustaja Viru Vangla

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada kohtuotsusele apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 04. detsembril 2013. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist istungil, võib ringkonnakohus apellatsiooni lahendada kirjalikus menetluses.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 25.03.2013 esitas S. M Viru Vanglale kaebuse, milles taotles kaebajale tekitatud kahju hüvitamist summas 10 000 eurot. Viru Vangla 31.05.2013 vastusega nr 6-16/104-3 (tl 3) jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Viru Vangla leidis, et S. M kahjunõue on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.12.06.2013 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja S. M 10.06.2013 allkirjastatud kaebus Viru Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 10 000 eurot.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

2. Kaebaja märgib kaebuses (tl 1-2p, tõlge 5-5p), et esitas Viru Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks seoses sellega, et kaebaja paigutati kahel korral kokku V.R , kellega kaebajal oli ühine kriminaalasi. Kaebaja leiab, et V.R suhtlemise tulemusena määrati kaebajale hiljem karistus 10 aastat vangistust. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist summas 10 000 eurot, proportsionaalselt kümnele aastale vangistusele. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla ei garanteerinud kaebaja julgeolekut ja kaebaja oli sunnitud kuulama V.R ’i veenmisi selle kohta, et kaebaja peab tema süü tapmises enda peale võtma. Seega andis vangla tapjale võimaluse vastutust vältida ja kohtuliku uurimise käiku mõjutada. Kaebaja märgib, et kui ta oleks V.R ’i väidetega nõustunud ja võtnud tema süü tapmises enda peale, siis oleks see andnud talle võimaluse minna vabadusse ja panna edaspidi toime tapmisi. Kaebaja süütus kuriteo kooskõlastatuses sai tõendatud alles Riigikohtus. Seega tänu vangla toimingutele õnnestus V.R ’il mõjutada kohtueelset uurimist, täpsemalt kaebaja ütlusi, millest järeldub, et vangla rikkus oma tegevusega KrMS § 130 lg 2 ja seega on vangla toimingud õigusvastased.

3. 12.08.2013 esitas kaebaja kohtule vastuse vastustaja vastuväitele (tl 25-29p, tõlge 31-33), milles ta täpsustab etapeerimise kuupäeva, st õige kuupäev on 02.05.2011, mitte 07.03.2011. Kaebaja märgib, et jääb oma kaebuse juurde ning palub Viru Vanglalt välja mõista hüvitis õigusvastase tegevuse eest, kuna ta paigutati samasse etapikambrisse koos V.R . Viimane oli kaebajat tänaval noaga selga löönud. Kaebaja sattus haiglasse, kuid ta ei esitanud politseisse kaebust tema peale, sest ta kartis teda. Kaebaja leiab, et ta ei saanud eelnevalt ära hoida sellist paigutust ega kaevanud sellest kohe pärast kohut, sest tegeles apellatsiooni-ja kassatsioonikaebuse kirjutamisega.

Vastustaja vastuväited

4. Vastustaja Viru Vangla leiab 26.06.2013 (tl 20-21) kirjalikus vastuses kaebusele, et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kui kaassüüdistavate kontakt etapeerimisel toimuski, ei teki ühel süüdistataval sellise kontakti tõttu, tuginedes VangS § 90 lg 3-le, subjektiivset õigust kahju hüvitamisele. Viru Vangla on kaebajat ning vahistatut V.R ’it hoidnud eraldi kambrites. Kaebuse väited, nagu oleks kontakt kaassüüdistatavaga mõjutanud kriminaalasjas tehtud lahendit, on tõendamata. Haldusasjas ei ole võimalik anda hinnangut kaebuse esitaja kriminaalasja, kus ta on süüdistatav, karistuse õiguspärasusele, samuti selle kriminaalasja tõenditele ning sellised küsimused peab kaebuse esitaja tõstatama kriminaalmenetluses, vajadusel kasutades edasikaebevõimalusi. Vangla ei nõustu kaebuse esitaja väitega, nagu ei oleks vangla taganud kaebuse esitaja julgeolekut. Asjaolu, et vanglas puutuvad omavahel kokku kaks kaassüüdistatavat, ei ole iseenesest julgeolekuoht. Vastustaja märgib, et kuna kaebuse esitaja ei esitanud koheselt vanglaametnikele ühtegi pretensiooni selle kohta, et ta tunneb end kaassüüdistatavaga kokku puutudes ohustatuna, ei ole tema praegu, kaks ja pool aastat hiljem esitatud väited, tõsiseltvõetavad.

Kohtu põhjendused

5. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

6. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse Viru Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 10

000 eurot. Kaebaja põhjendab kahju hüvitamise taotlust sellega, et vanglasse saabumisel 01.07.2010 ja kohtusse etapeerimisel 02.05.2011 hoiti kaebajat ühes kambris sama kriminaalasja teise süüdistatava V.R . V.R suhtlemise tulemusena määrati kaebajale karistus

10 aastat vangistust. Kaebaja taotleb hüvitist proportsionaalselt kümnele aastale vangistusele.

7. RVastS § 7 lõige 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Mittevaralise kahju nõude alusnormiks on RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ehkki seaduse mõtte kohaselt võib iseenesest lisaks RVastS §-s 9 lg 1 kirjeldatud olukordadele esineda ka muid rikkumisi, mil isikule tekitatakse avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes mittevaralist kahju, on just kõnealuses sättes loetletud olukorrad need, mil seadus aktsepteerib mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuvastada, kas nõude esitajale on mittevaraline kahju tekkinud, kas see on tekkinud haldusorgani õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu ning kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos.

8. VangS § 90 lg 3 reguleerib üldsättena vahistatute eelvangistuse täideviimise korda kinnises vanglas, st vahistatute vanglasisest paigutust eelvangistuse ajal. VangS § 90 lg 3 teise lause kohaselt eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. KrMS § 143¹ lg 1 kohaselt, kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, võib prokuratuur või kohus teha määruse kahtlustatava või süüdistatava ümberpaigutamiseks, täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registris aktiivsete isolatsioonide all puudus märge, et kinnipeetavaid S. M t ja V.R ’it oleks tulnud hoida eraldi kambris ning vältida teineteisega kokkupuutumist.

9. Vaidlust ei ole selles, et Viru Vangla on kaebajat ning vahistatut V.R ’it hoidnud eraldi kambrites. Kohtule esitatud tõendiõiend 19.04.2013 (tl 22) kohaselt paiknes ajavahemikul 01.07.2010-07.03.2011 S. M E4 osakonna kambris nr 2255 ja V.R E3 osakonna kambris 2223. Seega on vangla vahistatute eraldihoidmise printsiipi rakendanud, mistõttu ei saa kaebuse esitajal olla sellest tulenevalt vangla vastu kahjunõuet.

10. Kaebuse väited, nagu oleks kontakt kaassüüdistatavaga mõjutanud kriminaalasjas tehtud lahendit, on paljasõnaline. Kaebaja väide, et V.R suhtlemise tulemusena määrati kaebajale karistus 10 aastat vangistust, ei ole põhjendatud ning on ka tõendamata. 17.05.2011 kohtuotsus on Riigikohtu otsusega tühistatud ning kriminaalasi on saadetud Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus ning käesoleval hetkel on kriminaalasi kohtumenetluses. Kaebaja väited on kaebuses vaid oletuslikud. Kaebaja märgib kaebuses, et „kuna kannatanu minu ja R. ühises kriminaalasjas suri ühe löögi tagajärjel, saab teha järelduse, et vangla ei garanteerinud minu julgeolekut …“ „kui ma oleks V.R ’i väidetega nõustunud ja võtnud tema süü tapmises enda peale, seega andnud talle võimaluse minna vabadusse ja võimaluse panna edaspidi toime tapmisi …“ Kohus leiab, et kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et enne V.R ’i poolt toime pandud tapmist lõi V.R kaebajat tänaval noaga selga. Kaebaja sattus haiglasse, kuid ta ei esitanud politseisse kaebust tema peale, sest kaebaja kartis teda.

11. Kuna tõendamiskoormust kannab kaebaja ning ta ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks tuvastada vangla õigusvastase tegevuse tema suhtes, ei ole RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamiseks nõutav eeldus täidetud. Kohus peab vajalikuks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja tõendanud talle mittevaralise kahju tekkimist. Mittevaralise kahju tekkimist peab olema võimalik objektiivselt hinnata ning kaebuses tuleb näidata, millise RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud õigusvastase toiminguga seoses on kahju tekitatud ja milline on kahju olemus. Kaebaja on väitnud, et talle on tekitatud kahju seoses sellega, et vanglasse saabumisel 01.07.2010 ja kohtusse etapeerimisel 02.05.2011 hoiti kaebajat ühes kambris sama kriminaalasja teise süüdistatava V.R , kuid ei ole selgitanud, milles seisneb talle tekkinud kahju. Seega ei ole täidetud ka teine eeldus

RVastS § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks ning põhjusliku seose olemasolu tuvastamine ei ole võimalik, kuna puuduvad nii õigusvastane toiming kui ka tekkinud kahju.

12. Eeltoodud põhjustel jääb kaebus rahuldamata.

Menetluskulud

13. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kohtumääruse (tl 12-13) alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik