2-11-47884/54 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. november 2013.a Tartu

Tsiviilasja number

2-11-47884

Tsiviilasi

R. R. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu

kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9550 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 23. oktoobri 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. R. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): R. R. (IK: XXX)

Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu),

esindaja Siiri Viilipus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Viru Maakohtu 23. oktoobri 2012.a

otsuse lõppjäreldused, muutes osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuses märgitule.

2. Jätta R. R. apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud R. R. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R. R. (hageja) esitas hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu; kostja) vastu kahju

hüvitamiseks. Hageja palus välja mõista hüvitise varalise ja mittevaralise kahju eest

kogusummas 9550 eurot, millest hüvitis kahe implantaathamba paigaldamise eest 3000 eurot,

seitsme hamba ravi ca 550 eurot, moraalse kahju hüvitis kahe eemaldatud hamba eest kokku

6000 eurot.

Hageja viibis 9. märtsist 2010 kuni 13. aprillini 2010 ning 27. aprillist 2010 kuni 26. augustini

2011 kinnipeetavana Viru Vanglas. Hageja pöördus 9. märtsil 2010 hambavalu tõttu vangla

kontaktisiku poole sooviga registreeruda hambaarsti vastuvõtule. Vangistuse ajal registreeris

hageja end hambaarsti vastuvõtule 10. märtsil 2010, 17. novembril 2010 ja 4. märtsil 2011. Ta

pöördus ka valude tõttu meditsiiniõe poole, kuid sai ainult valuvaigisteid. Alati rõhutati, et ta

on hambaarsti vastuvõtu järjekorras ja väljaspool järjekorda saab hambaarsti juurde siis, kui

visuaalselt on paistetus näha. 11. augustil 2011 valutas hammas sedavõrd, et hageja tõmbas

loksuva hamba ise välja. Samal päeval informeeris ta sellest kontaktisikut, kes lubas lasta

välja kirjutada põletikuvastaseid tablette. 14. augustil 2011 pöördus hageja meditsiiniõe

poole, et viimane fikseeriks hagejal hamba puudumise. Pärast vanglast vabanemist pöördus

hageja hambaarst V. D. poole uuringute teostamiseks. Seal selgus, et haige hammas oli

nakatanud ka kõrval oleva hamba, mida ei ole võimalik ravida, ning ravi vajavad veel seitse

hammast.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt ei ole vangla tervishoiuteenuse

osutamisel oma kohustusi rikkunud ning puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud

tervisekahjustuse ning vangla tegevuse vahel.

Hageja tervisekaardist nähtuvalt ei esitanud hageja Viru Vanglasse saabumisel teostatud

meditsiinilise kontrolli käigus 9. märtsil 2010 ja 27. aprillil 2010 kaebusi seoses hambavaluga

ega märkinud, et vajab hambaarsti vastuvõttu. Hageja taotles esimest korda hambaarsti

vastuvõtule pääsemist 17. novembril 2010 ning ta registreeriti hambaarsti vastuvõtule juuniks

2011. Kuna hageja ei selgitanud, et vajab viivitamatut ravi, registreeriti ta üldisesse

järjekorda. Sel ajal oli hambaarsti juurde soovijaid 578 inimest. Seoses hambaarsti

haigestumisega juunis 2011 lükkus hagejale määratud vastuvõtt edasi ja hageja vabanes enne

tema järjekorra saabumist. Hageja viibis küll korduvalt meditsiiniosakonnas vastuvõtul, kuid

kaebas hambavalu alles 11. augustil 2011, kui teatas, et oli väidetavalt mitu päeva valutanud

hamba ise hamba välja tõmmanud. Hageja määrati peale seda koheselt ravi põletikuvastase

ravimiga. Praegu pole enam võimalik hinnata, kas hageja igemepõletik tekkis varem või alles

pärast nõuetele mittevastavat hamba eemaldamist hageja enda poolt. Seega on vangla oma

kohustusi

täitnud

ja

hageja on

tekitanud endale ise

hamba väljatõmbamisega

tervisekahjustuse.

Hageja pole tõendanud, et väljatõmmatud hamba kõrval oleva hamba seisukord on tingitud

vangla tegevusest. Hambaid on võimalik asendada, mistõttu ei ole tegemist pöördumatu

kahjustusega. Samuti ei ole põhjendatud hageja mittevaralise kahju nõue. Hageja pole

selgitanud, milles seisnevad tema hingelised kannatused. Vangla on vabandanud hageja ees

pikast ravijärjekorrast tingitud ebamugavuste pärast.

3. 9. jaanuari 2012 toimunud kohtuistungil taotles hageja asjas ekspertiisi määramist. Viru

Maakohtu 17. jaanuari 2012 määrusega määrati tsiviilasjas kohtuarstlik ekspertiis.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus jättis 23. oktoobri 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt peab kohus VÕS § 1043 kohaselt hagi rahuldamiseks tuvastama

kahju olemasolu hagejal, kostja tegevuse õigusvastasuse ja kostja süü. Varalise kahju

olemasolu kohta on hageja esitanud OÜ Järve Dent-Test arve-kviitungi, millest nähtub, et

hageja on 26. novembril 2011 tasunud 5 eurot konsultatsiooni ja läbivaatuse eest. Väljavõte

hambaravi kaardist tõendab, et hageja pöördus hambaaukude ja hambavaluga seoses.

Väljavõte sisaldab hageja enda kirjeldust hambavalule. Selgub, et 11. ja 12. hammas

puuduvad, 16., 27. ja 36. hambal on kaaries, 15. hambajuurel krooniline periodontiit ehk

krooniline juurepõletik, 45. ja 47. hamba krooniline põletik hambasäsis, 34-31 ja 41-44

hambal hambakivi, igemed on normaalsed. Seega näitab hambaravikaart hammaste ja

suuõõne seisundit ja võib tõendada üksnes ravi vajadust. Muid tõendeid varalise kahju

olemasolu kohta kostja kohtule ei esitanud. Mittevaralise kahju olemasolu põhistas hageja

sellega, et kahe hamba eemaldamine kostja süü tõttu mõjutab tema seedimist. Kohus leidis, et

hageja ei ole veenvalt tõendanud endal varalise ja mittevaralise kahju olemasolu. Kohtule ei

ole esitatud tõendeid uute hambaimplantaatide ja nende paigaldamise maksumuse kohta,

seitsme hamba ravi võimaliku maksumuse kohta ja selle kohta, et kahe hamba eemaldamine

on põhjustanud hagejale seedehäireid, mis omakorda tingiks mingil põhjusel mittevaralise

kahju tekkimise hagejale.

VÕS § 1045 lg 1 p-i 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. 31. mai 2012 isiku

komisjoniekspertiisiaktis nr 2 esitatud arvamuse kohaselt ei ole kostja tegevus põhjustanud

hagejale tervisekahjustusi. 26. septembril 2011 fikseeritud hammaste seisukord ei viita

erakorralise ravi vajadusele. Tuginedes ekspertide arvamusele ja kohtule esitatud tõenditele

leidis kohus, et kostja tegevuse õigusvastasus ei ole tõendatud. Ekspertide arvamus kinnitab

kostja vastuväidet, et hageja saabumisel Viru Vanglasse teostatud meditsiinilisel ülevaatusel

ei vajanud hageja erakorralist hambaravi. Samas on tõendamist leidnud, et hageja taotlus

hambaravi saada on registreeritud alles 17. novembril 2010 ja hageja paigutati hambaravi

üldjärjekorda. Enam kui seitsmekuulist hambaravi järjekorda ei saa pidada normaalseks, kuid

samas pole tõendatud, et hageja oleks vajanud sel perioodil erakorralist kiiret ravi. Tulenevalt

sellest, et asjas ei ole tõendamist leidnud hagejale tekitatud kahju olemasolu ja kostja tegevuse

õigusvastasus, puuduvad ka kahju hüvitamise eeldused.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. R. R. esitas Viru Maakohtu 23. oktoobri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja

menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) jättis esimese astme kohus põhjendamatult arvestamata toimikus oleva lõualuu

röntgenipildi. Pildilt nähtub igeme seisundi järgi, et hageja poolt ise eemaldatud hammas

mädanes;

2) ei arvestanud kohus hageja väitega, et vanglasse saabudes kontrolliti hageja hambaid ja

fikseeriti, et hagejal on proteesid;

3) ei mõistnud kohus kostjalt välja ka seda summat, mille hageja oli tšekkidega korrektselt

tõendanud (proteeside vahetamine, kuna oli vaja lisada veel üks kunstlik hammas, ja ühe

hambajuure eemaldamine);

4) ei ole seitsme kuu jooksul hambaravi mittevõimaldamine õiguspärane. Samuti on ekslikud

kohtu väited, nagu oleks kostja hageja eest pika ootejärjekorra pärast vabandanud. Vangla

kohustus on võimaldada kinnipeetavale hambaravi siis, kui isik seda vajab;

5) on kohus jätnud arvestamata, et hagejal on suurenenud vajadus hambaravi järgi ja tihti

esinevad probleemid hammastega. Hageja väiteid tõendab pöördumine hambaarsti poole

Tallinna Vanglas 2006.a. Samuti on hagejal proteesid;

6) esitas kohus eksperdile ainult hageja vastu suunatud küsimusi. Samuti on absurdne

eksperdi otsus, et hageja probleemid tekkisid puuduliku suuhügieeni tagajärjel. Enne kohtu

poole pöördumist käis hageja mitmete hambaarstide vastuvõttudel, kes väitsid, et hammas

mädanes välja;

7) haigestus hambaraviga viivitamise tõttu ka mädaneva hamba kõrval asuv hammas, mida

pole võimalik enam parandada, kuna kahjustused asuvad allpool, juure kohal.

6. Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja palub jätta apellandi poolt kantud kohtukulud apellandi enda

kanda.

Vastustaja vastuväidete kohaselt:

1) ei võimaldanud röntgenipildilt nähtuv igemete seisund hamba murdumise põhjust

tuvastada. Komisjoniekspertiisiaktist nr 2 tulenevalt (lk 5 teine lõik) on 15. hambal säilinud

juur ja hamba krooni murdumist 11. augustil 2011 ei saa välistada, kuid põhjused ei ole

tagantjärgi määratavad;

2) ei ole asjakohane apellandi väide, et maakohus on jätnud arvestamata vanglale esitatud

mitmekordsed kirjalikud pöördumised hambaravi saamiseks. R. R. taotleb hagis mittevaralise

kahju hüvitamist seoses hambaravi mittevõimaldamisest tekkinud tervisekahjuga. Ainuüksi

hambaravi võimaldamiseks pöördumiste esitamine ei tõenda veel tervisekahju tekkimist;

3) ei saanud kohus arvestada R. R. paljasõnalise ja tõendamata väitega, et vanglasse

saabumisel teostati vastuvõtuosakonnas tervisekontrolli, mille käigus kontrolliti ka hambaid ja

fikseeriti, et tal on proteesid. Vastuvõtuosakonnas teostatakse üldine tervisekontroll

meditsiiniosakonna õe poolt, kes hambaid ei kontrolli. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub,

et 9. märtsil 2010 R. R. hammaste seisukorda ei hinnatud, kaebuseid hammaste osas ei

esinenud ja enne 17. novembrit 2010 R. R. vanglat hambaravi saamise vajadusest ei

teavitanud;

4) ei tulene ekspertiisiaktist ega ka ühestki muust tõendist, et kaaries 16. hambal on tekkinud

15. hamba murdumisega seonduvalt;

5) ei ole tõendatud, et vastustaja tegevuse või tegevusetusega on apellandile tervisekahju

tekitatud. Ekspertiisiakt tõendab, et murdunud oli 15. hamba kroon. Kui vaadelda apellandi

poolt esitatud sularahaarveid, siis ei nähtu üheltki arvelt, et R. R. 15. hambale oleks osutatud

stomatoloogilist ravi;

6) ei ole asjakohased apellandi väited, et kohus on eksperdile esitanud ainult selliseid

küsimusi, mis olid suunatud vastustaja kasuks. Viru Maakohtu 17. jaanuari 2012 määrusega

anti mõlemale poolele võimalus eksperdile küsimuste esitamiseks. Kohus valis eksperdile

esitamiseks poolte küsimuste seast hagi esemest lähtuvalt asjakohased küsimused ja on

valikust välja jäänud küsimuste tagasilükkamist 5. märtsi 2012 kohtumääruses põhjendanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust tühistada

maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt tuli hagi jätta täies ulatuses rahuldamata.

Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

8. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigusvastaselt kahju tekitamise nõudena VÕS § 1043

jj alusel. Kuigi pooled ei ole kohtu poolt õigussuhtele antud õiguslikku kvalifikatsiooni

sõnaselgelt vaidlustanud, peab ringkonnakohus vajalikuks TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi

koostoimes TsMS § 639 lg-ga 1 kontrollida ka nõude õigusliku kvalifikatsiooni põhjendatust.

Vastavalt Riigikohtu praktikale (RKTKo 3-2-1-171-10 p 12) toimub isikule tervishoiuteenuse

osutamine üldjuhul tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Tervishoiuteenuse osutamise

lepinguga kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma

kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi

arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti

teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab

tervishoiuteenuse osutamine ka muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.

Ülaltoodut arvestades saab kannatanu nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega

tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu,

s.o lepingu alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse

tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju

õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj).

Kuigi hageja ei ole selgelt määratlenud, kas ta rajab oma nõude tervishoiuteenuse osutamise

lepingu rikkumisele või kahju õigusvastasele tekitamisele deliktiõiguse sätete järgi, on

ringkonnakohtul võimalik menetluses esiletoodud asjaolusid hinnata mõlema võimaliku

koosseisu järgi.

9. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisel põhinev hüvitisnõue

9.1. Vangla ja kinnipeetava vahel tekib eraõiguslik lepinguline suhe vangla tervishoiutöötaja

poolt tervishoiuteenuse osutamisel (sh ravivajaduse diagnoosimine ja ravimite määramine, vt

ka Riigikohtu otsused nr 3-3-4-1-12 p 8-9, 3-3-4-1-11 p 9). Vangistusseaduse § 52 lg 2

kohaselt on vangla kohustatud tagama kinnipeetavate terviseseisundi pideva jälgimise arsti

poolt, kinnipeetavaid tuleb ravida vanglas olevate võimaluste piires ning vajadusel tuleb

kinnipeetavad suunata ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangistusseaduse § 53

kohaselt tuleb kinnipeetavatele tagada ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus ning

kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Eeltoodut arvestades saab asuda seisukohale, et R.

R. ja vangla vahel tekkis hambaravi puudutavas osas tervishoiuteenuse osutamise leping

niivõrd, kuivõrd hageja pöördus vangla tervishoiutöötaja poole konkreetse palvega kontrollida

oma hammaste olukorda ja leevendada hammastega seotud vaevusi.

Hageja on oma nõudes tuginenud põhiliselt väidetele, et Viru Vanglas viibitud aja jooksul ei

osutatud talle piisaval määral hambaraviteenust. Järjekord hambaarsti vastuvõtule

pääsemiseks oli ebamõistlikult pikk. Hageja leidis, et kui tal oleks võimaldatud pääseda

hambaarsti vastuvõtule varem, ei oleks tal hammaste seisundiga seoses probleeme tekkinud

või ei oleks probleemid süvenenud. Hageja ei ole esitanud väiteid, mille kohaselt oleks kostja

vahendusel teostatud hambaraviteenus olnud ebakvaliteetne. Täpsemalt, asja materjalidest

nähtuvalt ei külastanudki hageja Viru Vanglas viibimise perioodil kordagi hambaarsti, vaid

valude kaebamisel väljastati talle meditsiiniõe poolt valuvaigistavaid või põletikuvastaseid

tablette. Seega on hageja rajanud oma nõuded väidetele, et kostjal (Viru Vanglal) oli kohustus

hageja hammaste ravimisele suuremat tähelepanu pöörata ning osutada hagejale reaalset

hambaraviteenust, millist kohustust kostja ei täitnud.

9.2. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalide põhjal puudub alus heita Viru

Vanglale ette hageja hammaste ravimise kohustuse niisugust täitmata jätmist, mis annaks

alust mõista välja hageja kasuks rahalise hüvitise.

Hageja on hagiavalduses märkinud, et kaebas hambavalu ja igemepõletiku üle vangla

töötajale (kontaktisik T. K.) 11.08.2011.a. 14.08.2011 esitas hageja pöördumise vangla

meditsiiniosakonnale ning 19.08.2011 vaatas hageja hambad üle vangla meditsiiniõde E.

Pukk, kes fikseeris, et hamba all oli põletik ning kinnipeetav on hamba ise eemaldanud.

26.08.2011 vabanes hageja vanglast.

Kostja on märkinud, et hageja taotles esimest korda hambaarsti vastuvõtule pääsemist

17.11.2010 ning ta registreeriti hambaarsti vastuvõtule juuniks 2011. Hageja ei selgitanud, et

vajab viivitamatut ravi. Juuniks 2011 määratud vastuvõtt lükkus edasi hambaarsti haiguse

tõttu ning hageja vabanes augusti lõpus 2011, s.o enne tema järjekorra saabumist. Kostja ei

ole vaidlustanud, et hageja kaebas hambavalu esmakordselt 11.08.2011.a, kui teatas, et oli

väidetavalt mitu päeva valutanud hamba ise välja tõmmanud. Ka toimiku materjalide hulgas

olevast R. R. tervisekaardist (koopiad alates lk 69) ei nähtu, et Viru Vanglas viibimise ajal

oleks hageja enne 11.08.2011 avaldanud vangla tervishoiutöötajatele, et tal on kohest ravi

vajavaid probleeme hammastega, kuigi hageja viibis tervishoiutöötajate (vangla üldarsti)

vastuvõtul erinevate kaebustega reeglina paar-kolm korda kuus.

Poolte avalduste ning asjas esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal (hageja kirjalik

pöördumine vangla juhtkonna poole t lk 6, pöördumine meditsiiniosakonna poole t lk 70,

meditsiinilised õiendid t lk 61-62, vangla inspektor-kontaktisikute õiendid t lk 63-64,

tervisekaardi koopiad vastavas köites lk 69-132) on seega kinnitust leidnud, et hageja ei

pöördunud vangla tervishoiutöötaja poole hammastega seotud konkreetsete kaebustega enne

11.08.2011.a. Tervisekaardi 11.08.2011.a väljavõttest (lk 131) nähtub, et hambavalu

kaebusega pöördumisel määrati hagejale põletikuvastane antibiootikumiravi.

9.3. Tervisekahju (varalise kahju) hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on järgmiste

asjaolude esinemine ja kohtumenetluses tõendamine:

 tervishoiuteenuse osutaja on teinud diagnoosi- või ravivea (VÕS § 762 või § 763);

 patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida

(VÕS § 770 lg 4);

 patsiendil on tekkinud varaline kahju;

 kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4,

mille suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks).

Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul esile toodud asjaolusid, mis võimaldaksid

tuvastada, nagu oleks tervishoiuteenuse osutaja (Viru Vangla) teinud hageja suhtes diagnoosi-

või ravivea.

Toimiku materjalidest (I kd lk 71 – Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja kt õiend)

nähtuvalt ei teostatud Viru Vanglas ajavahemikul 20.06.2011 – 12.09.2011 hambaarsti

vastuvõtte seoses hambaarsti haiguslehel viibimisega. Sel ajal hindasid kinnipeetavate

hambavalu erakorralisust spetsialist-õed ning vajadusel suunati tugeva hambavaluga isikud

SA Ida-Viru Keskhaiglasse hambaarsti vastuvõtule. Ringkonnakohtu arvates saab niisugust

lahendust pidada asjakohaseks. Olukorras, kus hageja oli probleeme põhjustanud hamba ise

eemaldanud, sai põletikuvastase antibiootikumiravi määramist pidada piisavaks. Hageja ei ole

esile toonud niisuguseid asjaolusid, mis tinginuks 11.08.2011 seisuga tema erakorralise

suunamise SA Ida-Viru Keskhaiglasse hambaarsti vastuvõtule. Sellekohase vajaduse

puudumisele viitab ka kohtu poolt määratud ekspertiisi tulemusel koostatud ekspertiisiakt (t I

kd lk 150-155), milles sedastatakse, et hagejal 26.09.2011 (s.o pärast vanglast vabanemist)

fikseeritud hammaste seisukord ei vajanud erakorralist ravi. Seega ei ole asjaolud, et hageja ei

pääsenud alates 17.11.2010 hambaarsti vastuvõtule (olles üldjärjekorras) ning et teda ei

suunatud erakorralisele hambaarsti vastuvõtule väljaspool vanglat ka pärast 11.08.2011,

käsitatavad diagnoosi- või ravivigadena.

Kuna diagnoosi- või ravivea olemasolu ei ole kinnitust leidnud, siis puudub vajadus ka

analüüsida, kas diagnoosi- või raviviga oli põhjuslikus seoses hagejal kahju tekkimisega.

Hageja on küll esitanud tõendid selle kohta, et tema hambad vajasid ravi, kuid kuna hammaste

ravimata jätmist ei ole alust ette heita kostjale, siis ei ole tuvastatav põhjuslik seos kostja

tegevuse (tegevusetuse) ja hageja hammaste halva seisundi vahel.

Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tekitanud talle tervisekahjustuse, puudub alus

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitist ka mittevaralise kahju katteks.

10. Kahju õigusvastasel tekitamisel põhinev hüvitisnõue

10.1. Maakohus on hageja nõude põhjendatust hinnanud deliktiõiguse, s.o õigusvastaselt

kahju tekitamise, sätete kohaselt ning jõudnud õigele lõppjäreldusele, et ka deliktiõiguse järgi

puuduvad alused hageja nõuete rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, et tõendamist ei ole leidnud kostja tegevuse õigusvastasus hagejale

meditsiiniteenuse osutamisel või osutamata jätmisel. Tõendatud ei ole, et hageja oleks

pöördunud vangla meditsiinitöötajate poole hambavalu kaebustega enne 11.08.2011.

Pöördumise järgselt sai hageja abi, mida võis pidada asjaolusid arvestades adekvaatseks.

Põhjendatud on ka maakohtu viide, et hageja saabumisel Viru Vanglasse teostatud

meditsiinilisel ülevaatusel ei tuvastatud hammaste niisugust seisukorda, mis tinginuks

erakorralise abi vajaduse. Seda kinnitab ka asjas koostatud ekspertarvamus.

Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendusi, millest

tulenevalt jättis kohus rahuldamata hageja nõuded temale kostja poolt õigusvastaselt kahju

tekitamise osas.

11. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole

rikkunud menetlusnorme tõendite (röntgenipildi) arvestamata jätmisega. Maakohtul ei tulnud

röntgenipildi alusel endal tuvastada hageja hammaste olukorda ega anda hinnangut põletiku

vm probleemide olemasolule. Röntgenipildi alusel diagnoosi panek eeldab eriteadmisi ning

sellega seonduvalt ongi kohus määranud asjas kohtuarstliku ekspertiisi. Ringkonnakohus

nõustub vastustaja seisukohaga, et röntgenipildilt nähtuv igemete seisund ei võimaldanud

tuvastada hamba murdumise põhjust. Ka eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud hamba

murdumist (11.08.2011) soodustanud tegureid ja põhjust võimalik tagantjärele määrata.

Murdunud hamba all põletiku olemasolu ei ole asjas kindlakstehtu põhjal alust pidada

tekkinuks kostja tegevusetuse tagajärjel, kuna ravidokumentide kohaselt ei ole hageja enne

11.08.2011 esitanud mistahes kaebusi suuõõnega seotud probleemide, sh hambavalu, kohta.

Paljasõnaline on apellandi väide, et vanglasse saabudes kontrolliti hageja hambaid ja

fikseeriti, et hagejal on proteesid. Toimikus olevalt tervisekaardi koopiatelt ei nähtu, et Viru

Vanglasse saabumisel 09.03.2010 või sinna naasmisel 27.04.2010 oleks kontrollitud hageja

hambaid. Tervisekaardilt (lk 13) nähtub, et stomatoloogiline läbivaatus ja konsultatsioon

toimusid 28.08.2006, kuid see ei olnud seotud Viru Vanglas viibimisega vaidlusalusel

perioodil. 2006. aastal ühel korral hambaarsti vastuvõtule pöördumine ei tõenda, et hagejal oli

kõrgendatud vajadus hambaravi järele. Samuti ei tulene asjaolust, et hagejal olid vanglasse

saabudes

proteesid,

iseenesest

kõrgendatud

või

erakorralise

hambaravi

vajadust.

Ringkonnakohtu arvates ei tekkinud kostjal kohustust kontrollida omal algatusel hageja

hammaste seisundit, vaid probleemide olemasolu korral oleks hageja ise pidanud neile

viitama.

Põhjendatud ei ole hageja nõue mõista kostjalt välja uute proteeside valmistamisega seotud

kulutused, kuna tõendatud ei ole kostja poolt hagejale lepingust tuleneval või lepinguvälisel

alusel kahju tekitamine (õigusvastane käitumine). Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu

seisukohaga, et ehkki 7 kuu pikkust järjekorda hambaarsti vastuvõtule ei saa pidada

normaalseks, oleks kostjale võimalik hageja suhtes õigusvastast käitumist ette heita juhul, kui

hagejal oleks vaatamata erakorralisele vajadusele jäänud vajalik hambaravi saamata.

Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks vajanud vaidlusalusel perioodil (s.o enne

11.08.2011) erakorralist kiiret ravi.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheitega maakohtule, nagu oleks maakohus esitanud

eksperdile ainult hageja vastu suunatud küsimusi. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus

määranud ekspertiisi hageja taotlusel (17.01.2012 kohtumäärus) ning nii hagejale kui kostjale

oli tagatud võrdne võimalus sõnastada eksperdile mõeldud küsimused. Hageja esitas oma

küsimused 25.01.2012 (t I kd lk 138). 05.03.2012.a kohtumääruses on maakohus

formuleerinud küsimused eksperdile, põhjendades seejuures, millises osas kohus arvestas

poolte esitatud küsimusi ja taotlusi. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus määratlenud

eksperdile esitatavad küsimused põhjendatult ja sellisel viisil, mis tagaksid asja lahendamisel

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise.

Hageja seisukoht, et kostja oleks talle pidanud võimaldama hambaarsti teenust varem ja

suuremas mahus, ei lükka ümber ekspertiisiaktis esitatud järeldust, et hageja probleemid

tekkisid puuduliku suuhügieeni tulemusena. Ekspertiisiaktist ega muudest tõenditest ei tulene,

et kaaries 16. hambal oleks tekkinud seoses 15. hamba murdumisega. Puudub alus omistada

kostjale vastutust 11.08.2011 hageja enda poolt eemaldatud hambal esinenud probleemide

laienemise eest kõrval asetsevatele hammastele.

12. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral kaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud apellandi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/