3-12-1458/54 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.11.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1458

Haldusasi

Kalle Kauba kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mit-

tevaralise kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – Kalle Kaup, esindaja adv Hannes Toodu

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Jarno

Jakobson

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.11.2012 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla ja Kalle Kauba apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-12-1458

muutmata ning Kalle Kauba ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata.

2. Määrata Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ advokaat Hannes Toodu poolt

Kalle Kaubale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 379,20 eurot (sh käibemaks).

3. Jätta Kalle Kauba apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 04.12.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vas-

tasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigi-

kohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

3-12-1458

2(9)

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute 05.10.2010 määrusega (tl 68) kee-

las Põhja Ringkonnaprokuratuur kahtlustatav Kalle Kauba lühiajalised ja pikaajalised kokku-

saamised, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise (v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalit-

suste ja nende ametiisikute, samuti kaitsjaga), lühiajalise väljasõidu ja lühiajalise väljaviimise

ning vabastamise kuni kohtueelse menetluse lõpuleviimiseni kriminaalasjas nr 10230117375.

Harju Maakohtu 25.03.2011 määrusega (tl 70) anti Kalle Kaup kriminaalasjas nr 10230117375

kohtu alla. Kalle Kaup viibis ajavahemikus aprill 2011 kuni 30.08.2011 Jõhvi arestimajas ja

ajavahemikus 30.08.2011-28.05.2012 Tallinna Vanglas.

2. Kalle Kaup palus 11.07.2012 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses ja selle hilisema-

tes täpsustustes mõista Tallinna Vanglalt välja õiglane hüvitis mittevaralise kahju eest kohtu

äranägemisel.

1) Kaebaja suhtes kohaldati ajavahemikus 30.08.2011-06.03.2012 õigusliku aluseta piiran-

guid vanglavälisele suhtlusele. Kaebajale oli keelatud kirjavahetus, st talle ei edastatud sissetul-

nud kirju ega väljastatud kaebaja koostatud kirju. Samuti olid keelatud helistamine, lühi- ja

pikaajalised kohtumised ning lühiajalised väljasõidud. Kaebaja kasutas aktiivselt vanglavälise

suhtlemise õigust – näiteks käis enne keelu rakendamist kaebaja isa tal Jõhvi arestimajas

03.08.2011 külas. Kaebajal ei võimaldatud Tallinna Vanglas suhelda lähedastega ja ta ei saanud

teada nende käekäigust ega võinud edastada andmeid enda olukorrast, mille tagajärjel kaebaja

tervis halvenes. Õigusliku aluseta kohaldatud piirangute tõttu tekkisid kaebajal terviseproblee-

mid ja talle määrati vaidlusaluseks perioodiks rahusteid.

2) Riigikohus on leidnud, et põhiseaduse (PS) § 26 esimene lause laieneb ka kinnipeetavatele.

Kaebajale vanglavälise suhtlemise piiramisel puudus õiguslik alus ja legitiimne eesmärk. Vang-

lavälisel suhtlemisel on oluline osa isiku taasühiskonnastamisel ja inimeseks olemisel, mistõttu

ei saa teda sotsiaalsesse isolatsiooni asetada. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendis Rohde

vs Taani leiti, et vanglavälise suhtlemise keeld, mis ei tulene otsestest julgeolekuriskidest, võib

olla väärkohtlemise üheks vormiks. Samuti lahendites Messina vs Itaalia ja Ilascu jt vs Moldaa-

via ja Venemaa leiti, et sotsiaalne isolatsioon, kui see ei ole otseselt põhjendatud julgeoleku-

kaalutlustega, on vastuolus EIÕK art-ga 3, kuna see on ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemi-

seks ning karistamiseks ja võib kvalifitseeruda isegi piinamisena. Vanglavälist suhtlemist puu-

dutavas kohtuasjas Slavgorodski vs Eesti sõlmitud kokkuleppes möönis Eesti riik rikkumist

kinnipeetava

kirjavahetuse

avamisel

ja

maksis

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

67 567,60 krooni. Samuti vanglavälist suhtlemist puudutavas kohtuasjas Klyakhin vs Venemaa

mõistis EIK kaebajale mittevaralise kahju hüvitiseks 5000 eurot ja kohtuasjas Klamecki vs Po-

land 13 000 eurot. EIK seisukoht oli, et vangistuse eesmärk ei saa olla isiku perekonnasidemete

murdmine. Piirang perekonnaga suhtlemiseks peab tulenema seadusest.

3) Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt on kinni peetavale määratud rahusteid ja see on seotud

vanglavälise suhtlemise piirangutega. Uuringute järgi on igatsus perekonna järele peamiseks

vanglastressi allikaks. Stress on ilmselgelt tervist kahjustav seisund ning seega on lähedastega

vanglavälise suhtlemise puudumisel ka ilmselge mõju kaebaja tervisele. Kuna haigus laiemas

tähenduses, mille jaoks määrati kaebajale ravimid, on põhjustatud lisaks muudele põhjustele ka

3-12-1458

3(9)

vanglavälise suhtlemise piirangutest, siis on kahjuliku tagajärje ja vangla tegevuse vahel põh-

juslik seos tuvastatud.

4) Tõendatud on, et kaebaja suhtles vanematega nii kirja, telefoni kui ka lühiajaliste kokku-

saamiste teel. Vastustaja väide, et kaebaja on saanud suhtluspiirangute eelselt suhelda lähedas-

tega ja on seda teinud ka pärast piirangute kaotamist, näitab, et kaebajale oli vanglaväline suht-

lus äärmiselt oluline. Ametiasutustega suhtlemine ei tee põhiõiguse – eraelu puutumatus – rik-

kumist olematuks ja erikaitset omavate asutustega suhtlemine on õigusriigis oluline ja vajalik

oma õiguste teostamiseks.

5) Mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtted ei ole samad eraõiguslikus võlasuhtes tekitatud

kahjuga. Süü vorm vangla poolsel rikkumisel saab olla tahtlus või raske hooletus, sest asjaaja-

misel valdkonnas, kus on kaalul ühe inimese põhiõigused ja nende piiramine, tuleb olla eriti

hoolikas ja täiesti lubamatu on käesoleval juhul aset leidnud tähelepanematus. Arvestada tuleb

aset leidnud õigusrikkumise raskuse ja süü vormiga.

3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.

1) Asjaolu, et kaebajale määrati rahusteid, ei tõenda, et kaebajal oleks vangla tegevuse tõttu

tekkinud terviseprobleemid, kuna kaebaja tarvitas tervisekaardi kohaselt rahusteid ka vabaduses

viibides. Suhtlemispiirangute seadmine võis riivata kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatust,

kuid kaebaja ei ole märkinud, kui intensiivseks ta riivet peab. Tallinna Vanglas vahistatuna

viibides ei oleks tal olnud võimalik taotleda pikaajalist kokkusaamist ega lühiajalist väljasõitu.

Seega piirati kaebaja lühiajalist kokkusaamist, kirjavahetust ja telefoni kasutamist. Teadmata

on, missuguse sagedusega oleks kaebaja kasutanud võimalust perekonnaga suhtlemiseks.

2) Kaebaja kohtus ajavahemikus 25.03.2011 kuni 30.08.2011 ühel korral lühiajalisel kokku-

saamisel oma isaga. Kohtuotsuse jõustumisest (29.02.2012) kuni vanglast vabastamiseni

(28.05.2012) kohtus kaebaja lühiajalisel kokkusaamisel kahel korral oma isaga. Õigusaktide

kohaselt pidanuks vangla tagama kinni peetavale vähemalt ühe lühiajalise kokkusaamise kuus

ja kord nädalas vähemalt 5-minutilise telefonikõne. Vaidlusalusel perioodil on kaebajal võimal-

datud 45 korral helistada kaitsjale ja ametiasutustele. Kaebaja kirjavahetuse kaardi kohaselt või-

maldati tal 30.08.2011 kuni 29.02.2012 pidada kirjavahetust riigiasutustega. Pärast süüdi-

mõistva kohtuotsuse jõustumist ja piirangute lõppu (29.02.2012) kuni vanglast vabanemiseni

saatis K. Kaup lähedastele kirja kolmel korral ja sai lähedastelt kirju kaheteistkümnel korral.

3) Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et vanglasse saabumisel 30.08.2011 teostati kae-

bajal tervisekontroll, kus muu hulgas selgus, et kaebaja tarvitas vabaduses rahustit. Tervise-

kaardi kohaselt kurtis kaebaja pärast vanglasse saabumist unehäireid, kuid vangla poolt pakutud

palderjanist ja unerohust keeldus. Samas nõudis kaebaja meditsiinitöötajatelt erinevaid rahus-

teid. Tervisekaardi kohaselt määrati kaebajale unetuse raviks 21.09.2011 Levozini. Kaebaja

pöördus Tallinna Vanglas meditsiinitöötajate poole 27 korral ning ainukese tervisekaebuse, mis

võiks kuidagi olla seotud perekonnaliikmetega, on kaebaja esitanud 14.03.2012 spetsialist-

psühhiaater TK-le, väites, et viimase kolme nädala jooksul on unenäod eriti hullud, mille põh-

juseks arvab olevat vanatädi surma. Kuna piirangute kohaldamine lõpetati kaebaja suhtes

kohtuotsuse jõustumisel 29.02.2012, siis oli tal võimalik ka sellest ajast alates suhelda perekon-

naga ning olla kursis perekonnasündmustega. Eeltoodud põhjusel ei saanud vangla tegevus kae-

baja tervislikku seisundit mõjutada. Kaebajale ajavahemikus 30.08.2011-06.03.2012 rahustite

määramine ei ole seotud piirangute kehtestamisega. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset

tõendit selle kohta, et tema tervislik seisund halvenes vangla tegevuse tulemusel ehk tõendamata

on kahju tekkimine.

3-12-1458

4(9)

4) Lisapiiranguid kohaldati kaebaja suhtes kuue kuu vältel ja õigusaktide kohaselt oleks

vangla pidanud kaebajale tagama vähemalt ühe lühiajalise kokkusaamise kuus, mis ei tähenda,

et perekonnaliikmed oleksid seda võimalust kaebaja külastamiseks ka igakuiselt kasutanud.

Kaebaja teadis enne Tallinna Vanglasse saabumist, et kehtestatud lisapiirangud olid lõppenud,

millest ta oleks ise vanglat võinud informeerida. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ko-

haselt võib kahju hüvitamise välistada, kui kahju tekkimist oli võimalik vältida.

5) Vaidlusalusel perioodil oli kaebajal võimalus helistada 46-l korral kaitsjale ja ametiasutus-

tele. Pärast lisapiirangute lõppemist helistas kaebaja 10-l korral ning ametiasutustele ja advo-

kaatidele 30-l korral. Pärast lisapiirangute kohaldamise lõpetamist ei ole kaebaja esitanud vang-

lale taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks ega lühiajaliseks väljasõiduks. Tallinna Vanglasse

saabus kaebaja pea aasta pärast piiranguid sätestava määruse koostamist ja ekslikult jäi selles

piirangutele kehtestatud tähtaeg tähelepanuta.

6) Kaebaja viidatud lahendis Rohde vs Taani viibis kinnipeetav üksikvangistuses üheteist-

kümne ja poole kuu vältel, mille jooksul tal ei võimaldatud suhelda teiste kinnipeetavate ega

perekonnaga. Asjas Slavgorodski vs Eesti leidis EIK, et ei ole mitte mingisuguseid põhjendusi,

miks peaks EIK-ga peetav kirjavahetus kuuluma avamisele. Asjas Klamecki vs Poola leiti, et

vahistatu õigusi rikuti sellega, et tal ei võimaldatud ühe aasta jooksul kohtuda oma abikaasaga.

Kuigi ka käesoleval juhul võib olla tegemist kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatuse riivega,

ei näita faktilised asjaolud ning vangla kogutud tõendid, et tegemist oleks sama intensiivsusega

õiguste rikkumisega nagu viidatud EIK lahendites.

7) Riigikohtu praktika kohaselt on kolleegium pidanud õigusvastaselt kartseris hoidmisega

kinnipeetavale tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks 6,40 eurot

(100 krooni) iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Õigusliku aluseta kartserisse paigutatud kinni-

peetava õiguste riive on oluliselt ulatuslikum kui konkreetsel juhul kaebaja puhul. Juhul, kui

kohus peab põhjendatuks rahalise hüvitise väljanõudmist vanglalt, peaks rahaline hüvitis olema

oluliselt väiksem, kui õigusvastaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava puhul.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 26.11.2012 otsusega kaebuse ja mõistis Tallinna Vanglalt

välja kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 1500 eurot.

1) Kaebaja suhtes tuli lõpetada lisapiirangute kohaldamine 25.03.2011, mil ta anti Harju Maa-

kohtu määrusega kohtu alla. Ajal, mil kaebaja viibis Jõhvi arestimajas, tema suhtes lisapiiran-

guid enam ei kohaldatud. Lisapiirangute kohaldamine algas taas 30.08.2011, mil kaebaja viidi

üle Tallinna Vanglasse. Tulenevalt kaebaja vahistatu staatusest kuni kaebajat süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumiseni 29.02.2012 ei olnud talle pikaajaliste kokkusaamiste ja lühiajaliste

väljasõitude keelamine õigusvastane. Kuna kaebaja vanglavälise suhtluse keelamine lühiajaliste

kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise osas ei olnud perioodil 30.08.2011-

05.03.2012 sanktsioneeritud prokuröri määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §

1431 alusel, oli lisapiirangute kohaldamine kaebaja suhtes selgelt õigusvastane, riivates inten-

siivselt tema eraelu puutumatust PS § 26 ja RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

2) Lisapiirangute õigusvastane kohaldamine tekitas kaebajale eelduslikult hingelist valu ja

kannatusi. Kinnipeetava vanglaväline suhtlus oma lähedastega, sh sõpradega, on kinnipeetava

jaoks väga oluline õigus ja selle pikaajalist õigusvastast piiramist (189 päeva) vangla poolt ei

saa pidada väheintensiivseks riiveks. Kaebaja viibis täielikus isolatsioonis oma perekonnast ja

tuttavatest enam kui pool aastat. Kaebajale saabus ca 4 kuu jooksul, mis ta viibis Jõhvi aresti-

majas, 70 kirja, kaebaja ise saatis välja 43 kirja ning lühiajaline kokkusaamine toimus kaebajal

oma isaga. Puudub põhjus arvata, et kaebaja suhtlus välisilmaga ei oleks sama intensiivselt jät-

kunud Tallinna Vanglas viibides. Pärast lisapiirangute lõppemist ja enne vanglast vabanemist

ca kolme kuu vältel saatis kaebaja perekonnaliikmetele kirja kolmel korral ning sai lähedastelt

3-12-1458

5(9)

kirja kaheteistkümnel korral. Samuti kohtus kaebaja lühiajalisel kokkusaamisel kahel korral

oma isaga. Arusaamatu on vastustaja arvestus selle kohta, kui mitu kirja kirjutas kaebaja ja sai

vastu oma pereliikmetelt ning kui palju teistelt isikutelt. Eraelu puutumatuse alla käib ka isiku

õigus suhtlusele oma sõpradega ja teiste kaebaja jaoks oluliste inimestega. Lisaks peab kohus

usutavaks, et lähedaste tugi vahistatule võib olla eriti oluline kinnipidamise alg- ja kesk-, kuid

mitte selle lõppfaasis. Seetõttu on tegemist eraelu ja perekonnaelu puutumatuse intensiivse rii-

vega, mille põhjustatud hingelist valu ja kannatust saab kaebajal eeldada.

3) Vangla õigusvastane tegevus tõi kaasa õigusvastase riive kaebaja era- ja perekonnaelule

ning selle tulemusel tekkis kaebajal kahju. Vangla on ise tunnistanud, et vanglavälise suhtluse

õigusvastane piirang toimus vanglaametnike tähelepanematusest. Seega on tegemist haldusor-

gani süülise – hooletusest tingitud – käitumisega (RVastS § 9 lg 1) ja vajalikku hoolsust järgides

oleks olnud võimalik kahju tekitamist vältida (RVastS § 13 lg 3). Järelikult on vangla tekitatud

kahju eest vastutav.

4) Ülaltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et vastustajal tuleb kaebajale hüvitada tema

poolt tekitatud mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel objektiiv-

sed kriteeriumid puuduvad ning kohus peab juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna

heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Mittevaraline kahju ei ole otseselt rahaliselt mõõdetav,

selle eest makstav rahaline hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline. Mittevaralise kahju hüvita-

mine teenib kahte iseseisvat eesmärki. Ühelt poolt omab ta preventiivset mõju haldusorganile,

kes oma tulevases tegevuses sarnast situatsiooni ilmselt tekkida ei lase. Teisalt peab väljamõis-

tetav rahasumma leevendama isikule tehtud ülekohut. Õiglaseks summaks nii ühte kui teist ees-

märki silmas pidades on konkreetsel juhul 1500 eurot.

5) RVastS § 13 lg 1 sätestab, mida hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada: kahju tekki-

mise ettenägematust; objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; õiguste rikkumise raskust;

eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel ning muid asjaolusid,

millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Vastustaja on kaebajale ette

heitnud, et kaebaja ise ei teinud midagi selleks, et kahju ei oleks tekkinud. Vastustaja arvates

oleks kaebaja vanglale ise pidanud märki andma, et tema suhtes on lisapiirangud lõppenud ning

nende edasine kohaldamine väär, ning seda enam olukorras, kus ca 4 kuu jooksul Jõhvi aresti-

majas kaebajale lisapiiranguid ei kohaldatud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajapoolne li-

sapiirangute protestita talumine poole aasta vältel on tõepoolest kummaline. Kaebaja on selle

vastuväiteks märkinud, et talle ei olnud arusaadav vangla toimingu õigusvastasus, kuna rääkides

vanglaametnikega väitsid viimased suuliselt, et kaebaja suhtes on piirangud kehtivad. Ehkki

tõendeid nende pöördumiste kohta säilinud ei ole, peab kohus kaebaja väiteid usutavaks, kuna

vangla on möönnud, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.10.2010 määrus oli jäänud tähelepa-

nuta ning seega tegutsesid vanglaametnikud veendumuses, et piirangud on kaebaja suhtes en-

diselt kehtivad ning jagasid seda infot ilmselt ka kaebajale. Nii leiab kohus, et esmase õigus-

kaitsevahendi esitamise võimalikkus ei olnud kannatanule arusaadav ja selle kasutamata jätmi-

seks esines seetõttu mõjuv põhjus. Vangla õigusvastases tegevuses ei esine vastutust vähenda-

vaid asjaolusid. Kahju oleks olnud ärahoitav tähelepanelikuma suhtumisega töösse ja põhjali-

kuma kontrolliga vahistatud isiku lisapiirangute kehtivuse osas. Hooletu suhtumisega piirati

kaebaja põhiõigusi intensiivselt ning põhjustati talle sellega kahju.

6) Asjakohased ei ole vangla viited Riigikohtu praktikale seoses alusetu kartserikaristuse ko-

haldamisega ja sellega seoses väljamõistetud kahjusummaga (6,40 eurot ööpäeva eest). Tõsi on,

et kartseritingimused piiravad veelgi rohkem isiku õigusi kui vahistatu välissuhtluse piirang,

kuid kartserikaristus on lühiajaline, käesoleval juhul oli kaebaja välisilmast ära lõigatud üle

poole aasta. Vangla vastutust ei vähenda asjaolu, et ametiasutustega oli kaebajal sel perioodil

võimalik suhelda nii kirja kui ka telefoni teel - seadusega pandud ühe kohustuse nõuetekohane

3-12-1458

6(9)

täitmine ei õigusta teise kohustuse samaaegset täitmata jätmist. Õiguspärane käitumine ei heasta

samaaegset õigusvastast käitumist. Seega peab kohus õiglaseks mõista vastustajalt välja hüvitis

1500 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja jätta kaebus

rahuldamata.

Vangla võttis halduskohtumenetluses omaks, et kaebaja suhtes kohaldati õigusvastaselt piiran-

gut vanglaväliseks suhtlemiseks, millest võis tekkida mittevaraline kahju, ning jättis hüvitise

suuruse kohtu otsustada. Kohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus on aga põhjendamatu.

Kohtuotsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest kaalutlustest või kriteeriumitest kohus ju-

hindus hüvitise summa määramisel. Erinevalt halduskohtust peab vastustaja õigusvastaselt kart-

serisse paigutatud kinnipeetavale makstava hüvitise suurust puudutavat kohtupraktikat asjako-

haseks. Vangistusseaduse (VangS) §-s 651 sätestatust lähtudes on õigusliku aluseta kartserisse

paigutatud kinnipeetava õiguste riive oluliselt ulatuslikum, kui konkreetsel juhul. Kui arvestada,

et õigusvastaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvi-

tamiseks on peetud sobivaks summaks 6,40 eurot ööpäevas, siis peaks kaebajale väljamõistetav

rahaline hüvitis ööpäeva eest olema oluliselt väiksem, kui õigusvastaselt kartserisse paigutatud

kinnipeetava puhul.

Kohus on pidanud kaebaja väidet, et talle ei olnud arusaadav vangla toimingu õigusvastasus

põhjusel, et suulises vestluses olevat vanglaametnikud väitnud piirangute kehtivust, usutavaks

vaatamata sellele, et tõendid kaebaja suulistest pöördumistest või vanglaametnike vastustest

puuduvad. Samas nähtub vangla esitatud dokumendiregistri väljavõttest, et kaebaja pöördus

piirangute küsimuses vangla poole koheselt pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kohus

jättis tähelepanuta, et Politsei- ja Piirivalveameti 05.07.2012 vastusest nähtuvalt saabus kaeba-

jale ajavahemikus 01.05.-30.08.2011 Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kamb-

risse 70 kirja, välja saatis kaebaja 43 kirja ning ühel korral toimus lühiajaline kokkusaamine

isaga. Eeltoodu tõendab, et kaebaja teadis enne Tallinna Vanglasse saabumist, et kehtestatud

lisapiirangud olid lõppenud, millest ta oleks ise vanglat võinud informeerida, kui ta mõistis, et

vangla jätkab lisapiirangute kohaldamist. Oluline on ka see, et kuna kaebaja viibis vanglas va-

histatuna, siis oli tal kaitsja, kelle poole olnuks tal samuti võimalik seoses lisapiirangutega pöör-

duda. Eeldatavasti teadis ka kaitsja lisapiirangute lõppemisest ning ta oleks osanud selgitada

esmase õiguskaitsevahendi kasutamise võimalikkust ja vajalikkust. Vastustaja leiab jätkuvalt,

et kaebaja saanuks kahju tekkimist vältida, kui ta oleks vanglasse saabumisel juhtinud vangla

tähelepanu asjaolule, et piirangud lõppesid 2011. a märtsis kaebaja kohtu alla andmisega.

6. K. Kaup palub 04.02.2013 vastuses jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata

ja kordab halduskohtule esitatud väiteid. Täiendavalt märgib kaebaja, et vastustaja õigusvastase

tegevuse näol on tegemist elementaarsete tööülesannete täitmata jätmisega ja kaebajale ei saa

ette heita kahju tekkimise põhjustamist. Hüvitise määra puhul ei saa lähtuda kunagi varasemalt

aluseks võetud summast 6,40 eurot. Arvestades rikkumise intensiivsust, pikkust ja vastustaja

süüd, pidanuks kohus välja mõistma kaebaja kasuks suurema hüvitise. EIK on pidanud vangla-

välise suhtlemise keeldu väärkohtlemise üheks vormiks, mis on vastuolus EIÕK art-ga 3, kuna

selline ebainimlik ja alandav kohtlemine võib kvalifitseeruda piinamisena (Hirst vs Ühendku-

ningriik). Hüvitise määramisel tuleb lähtuda EIK praktikast.

Vangla esitas kohtule väljavõtte dokumendiregistrist, kust nähtub, et kaebaja pöördus piirangute

küsimuses vangla poole koheselt pärast süüdimõistva otsuse jõustumist. Ebaõige on seisukoht,

et kaebajal oli kaitsja, kes teadis lisapiirangute kohaldamisest.

3-12-1458

7(9)

7. Kalle Kaup palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja mõista uue otsu-

sega vastustajalt välja õiglane hüvitis.

Halduskohtu otsus ei täida põhjendustes väljatoodud eesmärke. 1500 eurot ei leevenda üle poole

aasta lähedastega suhtlemise keelust tekkinud hingelisi läbielamisi. Märgitud rahasumma ei

avalda Tallinna Vanglale mingit preventiivset mõju võrreldes asutuse 2012. aasta eelarvega.

Väljamõistetud hüvitis ei vasta isegi kahele keskmisele kuupalgale ega korva kaebajale põhjus-

tatud kahju. Halduskohus ei ole hüvitise suuruse määramisel arvestanud proportsionaalselt õi-

gusrikkumise raskust ning süü vormi ja raskust.

Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-1-3-13-03 seisukohal, et EIÕK on Riigikogus ra-

tifitseeritud välisleping, millel on prioriteetne staatus Eesti seaduste või muude aktide suhtes,

mistõttu see on Eesti õiguskorra lahutamatuks osaks ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste

tagamine on PS § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järele-

valve kolleegium on otsuses nr 3-4-1-12-08 seisukohal, et konventsiooni artikleid puudutava

asja lahendamisel tuleb otseselt juhinduda ka EIÕK-st ja tema kohaldamispraktikast EIK-s.

Seega tuleb käesolevas asjas juhinduda EIK praktikast kohase hüvitise määramisel. EIK prak-

tikast lähtuvalt on antud rikkumise eest kahjuhüvitiseks 1500 eurot ilmselgelt ebaõiglaselt väike

summa, mis ei teeni sellele seatud eesmärke. Apellant juhib kohtu tähelepanu EIK lahenditega

väljamõistetud kahjuhüvitise suurusele (vt Klyakhin vs Venemaa jne).

Tallinna Vangla on kaebajat ilma põhjuseta väärkohelnud ning sellist väärkohtlemist on EIK

pidanud ebainimlikuks ja alandavaks ning see võib kvalifitseeruda piinamisena. Ebainimliku ja

alandava kohtlemise või piinamise eest ei saa aga 1500 eurot olla ilmselgelt kohaseks hüviti-

seks.

K. Kaup palub 21.10.2013 lõplikes seisukohtades sõnastada ringkonnakohtu otsuse resolut-

sioon selliselt, et K. Kaubale väljamõistetav summa tuleb tasuda Reinmaa & Partnerid Advo-

kaadibüroo OÜ arveldusarvele SEB Pank AS-s.

8. Tallinna Vangla palub 04.02.2013 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebajale väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt suur. Nõustuda tuleb, et hüvitise suu-

ruse määramist ei ole kohus põhjendanud. Vastustaja jääb halduskohtus ja apellatsioonkaebuses

esitatud seisukohtade juurde, et kaebajal olnuks võimalik kahju ära hoida ja seega tuleks välja

mõistetavat kahjusummat vähendada. Arusaamatuks jääb vangla eelarve suurusele osundamine.

1500 euro suurune ettenägematu kulu on vangla jaoks väga suur. Ka iga väiksem väljamõistetud

hüvitise summa omaks vanglale olulist preventiivset mõju.

9. Kaebajale riigi õigusabi osutav advokaat esitas 11.10.2013 Tallinna Ringkonnakohtule

taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustest nähtuvalt ei vaidle pooled apellatsiooniast-

mes enam selle üle, et vastustaja on õigusvastase tegevusega tekitanud kaebajale kahju, kuid

vastustaja leiab, et kaebajal oli võimalus kahju tekkimist vältida. Lisaks leiab vastustaja, et kae-

bajale halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis on liiga suur. Vastustaja hinnangul peaks see

olema kohtupraktikas välja kujunenud õigusvastase kartserisse paigutamisega tekitatud mitte-

varalise kahju hüvitisest oluliselt väiksem. Kaebaja arvates on aga tema kasuks välja mõistetud

hüvitis ebamõistlikult väike võrreldes EIK praktikaga kohase hüvitise määramisel.

11. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kummagi

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

3-12-1458

8(9)

12. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks kohus asus seisukohale, et kaebaja poolt es-

maste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine vastustaja vastutust praegusel juhul ei välista.

Vastustaja apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolu, et tõendid kaebaja suhtluse kohta vang-

laametnikega piirangute kehtivuse teemal puuduvad, ei tähenda, et kohtu seisukoht oleks mee-

levaldne. Kohus on pidanud kaebaja väiteid usutavaks, mis tähendab, et kohtu hinnangul on

kaebaja väidet põhistanud. Põhistamiseks ei pea menetlusosaline kasutama tõendeid (HKMS §

64). Koosmõjus vangla selgitusega, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.10.2010 määruses lisa-

piirangute kehtivuse tähtaeg jäi vangla poolt ekslikult tähelepanuta, on ka ringkonnakohtu jaoks

usutav, et vanglaametnikud võisid väita kaebajale lisapiirangute kehtivust.

13. Hiljutises lahendis (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13 (p

21)) on Riigikohus, viidates ka oma varasemale praktikale, selgitanud, et mittevaralise kahju

hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise,

arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju

ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades diskretsiooni

alusel. Riigikohus rõhutas, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi

hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rik-

kumise intensiivsus. Riigikohus osutas, et kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hü-

vitise suuruse määramisel ka EIK. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna EIK analoogsetes

asjades määratud hüvitisega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK

on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab

välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud sum-

madest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas

õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need

täidetakse viivitamata.“

14. Need seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas ning ringkonnakohtu hinnangul on

halduskohus hüvitise suuruse määramisel nendega arvestanud. Kohus arvestas vastustaja hoo-

letusest tingitud kohtlemise pikaajalisust ning konkreetse juhtumi asjaolusid analüüsides leidis,

et tegemist oli kaebaja eraelu ja perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega. Just kohtlemise

pikaajalisuse tõi kohus esile ka võrdluses alusetu kartserikaristuse kohaldamisega, mis, olles

küll välissuhtluse piiranguga võrreldes raskem rikkumine, on kestuselt lühiajaline. Erinevalt

kaebajast leiab ringkonnakohus, et halduskohtu poolt tuvastatud kaebaja kohtlemine ei kvalifit-

seeru ebainimlikuks ega alandavaks. Kohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus ei ole õigus-

rikkumise raskust, süü vormi ja raskust ning Eesti elatustaset arvestades ebamõistlikult suur ega

ka väike. Kumbki menetlusosaline ei ole toonud esile asjaolusid, mille tõttu tuleks ringkonna-

kohtul halduskohtu kaalutlusotsust muuta.

15. Kaebaja 21.10.2013 menetlusdokumendis on palutud sõnastada ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon selliselt, et kaebajale väljamõistetav summa tuleb tasuda advokaadibüroo, kus kae-

bajale riigi õigusabi osutav advokaat tegutseb, arveldusarvele. Kuna ringkonnakohus ei muuda

halduskohtu otsust kaebaja kasuks ega mõista vastustajalt välja kahjuhüvitist, ei saa ringkonna-

kohus oma otsuse resolutsiooni kaebaja soovitud viisil sõnastada. Arveldusarve numbri, kuhu

vastustajal tuleb halduskohtu otsuse jõustumise korral hüvitis kanda, saab kaebaja teatada vas-

tustajale.

16. Tallinna Halduskohtu 06.08.2012 määrusega rahuldati kaebaja menetlusabi taotlus ja ta

vabastati RLS § 571 lg-s 3 ettenähtud 250 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

Ringkonnakohtu 03.01.2013 määrusega jätkati kaebajale menetlusabi andmist ning loeti ta va-

bastatuks 250 euro suuruse riigilõivu tasumisest halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse

esitamisel. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda.

Vastustaja on HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud.

3-12-1458

9(9)

17. Tallinna Halduskohtu 11.06.2012 määrusega nr 3-12-1172 rahuldati kaebaja riigi õigu-

sabi taotlus ning otsustati anda talle riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja

riigi õigusabi kulud. Apelleeritud kohtuotsusega määrati kaebajale riigi õigusabi osutava advo-

kaadi riigi õigusabi tasu suuruseks 710,40 eurot. 11.10.2013 esitas riigi õigusabi osutaja ring-

konnakohtule taotluse määrata riigi õigusabi tasu suuruseks kokku 379,20 eurot, sh käibemaks

63,20 eurot. Taotluse kohaselt on advokaadil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingu-

tele kulunud aega järgmiselt: 27.12.2012 apellatsioonkaebuse koostamisele 2 tundi 45 minutit

– 96 eurot, 04.12.2013 apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele 3 tundi 25 minutit – 112

eurot, 21.10.2013 lõplike seisukohtade koostamisele 3 tundi – 108 eurot. Ringkonnakohus leiab,

et õigusabile kulutatud aeg ja toimingud on põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-

st 3 ja § 22 lg-st 6 tulenevalt on praegusel juhul asjassepuutuvad Eesti Advokatuuri juhatuse

15.12.2009 otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alu-

sed, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvita-

mise ulatus ja kord“ (kord) perioodidel 01.07.2012-31.12.2012 ja 01.01.2103-31.03.2013 keh-

tinud redaktsioonid ning alates 01.09.2013 kehtiv redaktsioon. 01.07.2012-31.03.2013 tulenes

korra p-dest 38 ja 41, et esindaja tasu haldusasja kohtulikus menetluses osalemise eest on 16

eurot iga poole tunni kohta. Alates 01.09.2013 kehtivas redaktsioonis näeb korra p 41 tasu suu-

rusena ette 30 eurot iga poole tunni kohta. Riigi õigusabi osutaja taotletud tasu ei ületa korras

sätestatud tasumäärasid. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks adv H.

Toodu poolt taotletud ulatuses, s.o 379,20 eurot (sh käibemaks 63,20 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets