2-11-5400/25 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2013.a

Tsiviilasja number

2-11-5400

Tsiviilasi

AS SEB Liising hagi XXXvastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1600,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AS SEB Liising (registrikood: 10281767;

asukoht: Tornimäe 2, 15010 Tallinn)

Hageja esindaja: Siret Kütt (e-post: siret.kytt@seb.ee)

Kostja: XXX(isikukood XXX; elukoht: XXX; e-post:

XXX; kostja nõustaja Maie Kivi e-post: maiekivi@ut.ee)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

23.04.2012 ja 14.08.2012 toimunud kohtuistungil,

lihtmenetlus

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Jätta rahuldamata hageja nõue 91,23 (üheksakümmend üks eurot ja 23 senti)

euro ulatuses.

3. Välja mõista kostjalt XXX hageja AS SEB Liising kasuks võlgnevus 1518,37 (üks

tuhat viissada kaheksateist eurot ja 37 senti) eurot.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta hageja menetluskulud 94,4 % ulatuses kostja ning 5,6 % ulatuses hageja

kanda.

2. Jätta kostja menetluskulud tema enda kanda.

3. Välja mõista kostjalt XXX hageja AS SEB Liising kasuks riigilõiv summas 361,98

(kolmsada kuuskümmend üks eurot ja 98 senti) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba edasikaebamiseks (TsMS § 444 lg 1). Ringkonnakohus võtab

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud loa

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30

päeva

jooksul

alates

kirjeldava

ja

põhjendava

osaga

täiendatud

kohtuotsuse

kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse

või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

02.05.2006 sõlmiti hageja kui liisinguandja ja kostja kui liisinguvõtja vahel liisinguleping nr.

XXX (kapitalirent), mille eesmärgiks oli anda kostja kasutusse kostja poolt väljavalitud

liisinguese Fiat Doblo, registrimärgiga XXX. Liisinguleping sõlmiti tähtajaga 15.05.2011,

mille jooksul kohustus kostja tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt arvetele.

02.05.2006 sõlmiti hageja kui ostja ja AS XXX kui müüja vahel liisingueseme müügileping nr.

XXX, millega hageja omandas liisingueseme ja tasus liisingueseme eest müüjale 11 088.67

EUR (173 500 EEK). 05.05.2006 sai kostja liisingueseme enda valdusesse. 01.10.2009 hageja

poolt liisingueseme kasutamise eest tasumiseks esitatud arve oli viimane, mille kostja tasus

täielikult. 22.01.2010 saatis hageja kostjale hoiatuse, et hageja loeb liisingulepingu ühepoolselt

ülesöelduks ja liisinguese tuleb hagejale tagastada alates 10.02.2010, kui kostja ei tasu oma

võlgnevusi. 10.02.2010 seisuga kostja enda võlgnevusi hagejale ei tasunud ja liisinguleping

loeti ülesöelduks. 17.02.2010 sai hageja esindaja XXXOÜ liisingueseme enda valdusesse.

31.03.2010 müüs hageja liisingueseme hinnaga 3387.32 EUR (53 000 Eesti krooni).

08.02.2011 seisuga ei ole kostja enda võlgnevust hageja ees kustutanud. Liisingulepingu

ülesütlemisega seoses kuulusid kostja poolt tasumisele järgmised maksed: liisingumaksete

võlgnevus: 532.39 EUR; lepingu lõpetamise teatise tasu: 7.67 EUR; kindlustuse arve: 18.21

EUR; müügikahjum: 850.11 EUR; müügiteenus: 191.73 EUR; viivised seisuga 08.02.2011:

9.49 EUR. Hageja palub kohtul menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista hageja

kasuks 1609.60 eurot.

Kostja vastuväited

Kostja selgitustest nähtuvalt esitas ta lepingu ülesütlemisavalduse 26.10.2009, mida tõendab

AS Eesti Post väljastusteade kostja poolt hagejale saadetud avalduse kättetoimetamise kohta

28.10.2009. Lisaks saatis kostja hagejale kirja 27.01.2010, mille hageja sai kätte 08.02.2010

ning milles kostja palub hagejal tagada sõiduauto vastuvõtmine. Kostja pöördus korduvalt

hageja poole sõiduki tagastamise küsimuses, seega ei ole kostja vastutav hagejapoolse viivituse

tagajärjel liisinguvarale tekkinud kahjude eest. Vandalismi tagajärjel varale tekitatud kahjud on

kindlustusandja poolt hüvitatud. Hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi vastuväidet lepingu

lõppemise kohta 26.10.2009, mis on tõlgendatav nõustumisena. Kostja kinnitab, et tasus kõik

hageja poolt esitatud arved seisuga oktoober 2009. Peale kostjapoolset lepingu lõpetamist ei ole

hageja esitanud kostjale enam ühtegi arvet. Kostja on teatanud hagejale tähtkirjaga, et ei

tunnista hagejapoolset lepingu ülesütlemist, kuna leping on eelnevalt kostja poolt üles öeldud.

Liisingulepingu lõppemise ajahetkel oli sõiduki jääkväärtus vähemalt 4561,25 eurot (71 368

krooni), sõiduki jääkväärtuse langus oli tingitud hageja vastuvõtuviivitusest. Kostja on

seisukohal, et hageja ei ole antud juhul tõendanud vara avalikku müügipakkumist ja väidetavat

müügikahju tekkimist. Vara müüdi isikule, kellega hagejal oli partnersuhe, seega võis hageja

sõiduki võõrandada soodsamalt. Kostja vaidleb vastu hageja poolt määratud vara turuväärtusele

ning on seisukohal, et vara turuväärtus oli suurem. Hageja leping on tüüptingimustega leping,

mis kogumis koormab kostjat ebamõistlikult.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt

tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma

siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele

rahuldamisele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus on antud tsiviilasja lahendamisel juhindunud TsMS § 405

lg 1 p-des 2-3, 5, 6 sätestatust. Kohus jätab TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel arvestamata

järgmiste tõenditega: tl 49-50; 103-108; 136.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. hageja ja kostja sõlmisid 02.05.2006 liisingulepingu nr XXX tähtajaga kuni 15.05.2011,

mille esemeks oli sõiduauto Fiat Doblo, tehasetähis XXX (tl 6-13; 51-52, 121-122);

2. 02.05.2006 sõlmiti hageja kui ostja ja AS XXX kui müüja vahel liisingueseme

müügileping nr. XXX, millega hageja omandas liisingueseme ja tasus liisingueseme

eest müüjale 11 088.67 EUR (173 500 EEK, tl 14-15);

3. 05.05.2006 sai kostja liisingueseme enda valdusesse (tl 16);

4. kostja saatis hagejale 26.10.2009 liisingulepingu nr XXX lõpetamiseks avalduse, mida

tõendab väljastusteade 28.10.2009 (tl 44, 47-48);

5. kostja pöördus korduvalt hageja poole liisinguvara tagastamiseks (tl 44-48, 101);

6. liisinguvarale tekitati kahju vandalismi tagajärjel (aknaklaaside lõhkumine ja automaki

vargus), kindlustusandja menetles kahjunõudeid kostja taotluste alusel (tl 116-118);

7. kostjal õnnestus liisinguvara valdus hageja volitatud esindajale XXXOÜ üle anda

17.02.2010 (tl 25, 119);

8. liisinguvara üleandmise-vastuvõtmise aktis on 17.02.2010 märgitud puudused salongi,

klaaside, rehvide, velgede remondivajaduse kohta. Sõiduki väliseid puuduseid ei saanud

tuvastada, kuna sõiduk oli määrdunud (tl 25). XXXOÜ poolt on teostatud sõiduki

tehniline kontroll esi- ja tagasilla seisundi kohta (tl 120);

9. vara realiseeriti 31.03.2010 hinnaga 53 000 krooni s.o 3387,32 eurot km-ga (tl 26, 132).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Poolte vahel on vaidlus liisingulepingu nr XXX ülesütlemiseks õigustatud isiku ja aja üle ning

vara turuväärtuse üle.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb

lepingust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama

liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja

kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 02.05.2006

liisingulepingu nr XXX tähtajaga kuni 15.05.2011, mille esemeks oli sõiduauto Fiat Doblo

ning mille eest kostja kohustus tasuma osamaksetega maksegraafiku alusel tl 6-7; 51-52, 121-

122). Liisingulepingule kohaldatakse üldtingimusi (tl 8-13).

Liisingulepingu üldtingimuste p 3.1 tulenevalt oli hageja põhikohustuseks liisingueseme

omandamine ning selle liisingulepingu kehtivuse perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja

kasutusse andmine. Liisinguvõtja põhikohustuseks oli p 6.1 ja 6.7 tulenevalt maksegraafikus

fikseeritud maksete tasumine. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja täitis omapoolsed

põhikohustused nõuetekohaselt.

Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 196 lg 1 kohaselt

võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles

öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi

arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või

etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Antud juhul on poolte vahel

vaidlus, kas vaidlusaluse liisingulepingu nr XXX ülesütlemine toimus kostja poolt 26.10.2009

(tl 44, 47-48) või hageja poolt 10.02.2010 (tl 24). Kohus juhib siinjuures hageja tähelepanu, et

esitatud andmed liisingulepingu ülesütlemise aja kohta on vastuolulised, hageja on hagis

esitatud andmetes asunud seisukohale, et liisinguleping lõpetati 10.02.2010, samas nähtub

tõendina esitatud 27.01.2010 kirjast, et liisinguleping on hagejapoolselt üles öeldud 05.02.2010

(tl 102). Hageja on seisukohal, et kostjal puudus õigus liisingulepingu ühepoolseks

ülesütlemiseks, kuna avaldus ei vasta nõuetele, mis tuleneb VÕS § 196 lg-st 1. Hageja tugineb

oma arvamuses Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-53-09, ning leiab, et kostja erakorralise

ülesütlemise teatis on kehtetu lähtudes VÕS §-st 116 lg-st 1, mis ütleb, et lepingupool võib

lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.

Samuti on kostja lepingu ülesütlemise teatises toetunud liisingulepingu üldiste tingimuste

punktidele 5.9.4, 5.9.5 ja 5.9.7, millest esimesed kaks ei ole hageja arvamuse kohaselt

asjakohased, arvestades, et nende sisu eeldab kostja puhul maksejõuetuks kuulutamist mõne

selleks pädeva organi või isiku poolt. Kostja kohta ei ole hagejale teadaolevalt ilmunud ühtegi

teadet, mis viitaks tema maksejõuetuks tunnistamisele.

Kohus ei nõustu hagejaga ning peab vajalikuks selgitada, et viidatud Riigikohtu lahendis ei ole

tegemist antud juhul võrreldavate faktiliste asjaoludega. Kohus asub seisukohale, et vaatamata

kostja tuginemisele eelnimetatud lepingu punktidele 5.9.4, 5.9.5 ja 5.9.7 on VÕS § 196 lg 1

alusel kostjal võimalik liisinguleping erakorraliselt üles öelda juhul, kui: 1) selleks on mõjuv

põhjus ja 2) lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult

nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb

lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kohtu

hinnangul on kostja hagejat teavitanud makseraskustest liisingulepingu täitmisel tulevikus,

esitades selleks kirjaliku avalduse lepingu ülesütlemiseks. Tegemist on selgelt VÕS § 196 lg 1

alusel kvalifitseeritava olukorraga, seega asub kohus seisukohale, et kostja oli õigustatud

liisingulepingu üles ütlema VÕS § 196 lg 1 alusel. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt

on hageja kostja ülesütlemisavalduse kätte saanud, seega tuleb liisingulepingu ülesütlemisajaks

lugeda 26.10.2009. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii liisingulepingu

ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust

tulenevalt loeb kohus liisingulepingu kostja poolt ülesöelduks.

Hageja on esitanud kostja vastu nõude liisingulepingust tuleneva võlgnevuse 1609,60 euro

tasumiseks, mis koosneb (hagejapoolse liisingulepingu ülesütlemise seisuga 10.02.2010)

liisingumaksete võlgnevusest: 532.39 EUR (kostja jäi liisingumaksetega võlgnevusse alates

15.11.2009); lepingu lõpetamise teatise tasust: 7.67 EUR; kindlustuse arvest: 18.21 EUR;

müügikahjumist: 850.11 EUR; müügiteenusest: 191.73 EUR ning viivistest seisuga

08.02.2011: 9.49 EUR (tl 17-23, 27, 51-52, 60-69).

15.10.2013 esitas hageja nõude juhindudes kostjapoolsest lepingu ülesütlemisest s.o

26.10.2009: kindlustuse arve 18,21 eurot, müügiteenuse arve 191,73 eurot ja müügikahju

1308,43 eurot, kokku võlgnevus 1518,37 eurot. Hageja müügikahju nõue on 1308,43 eurot, mis

kujuneb järgmiselt: lepingu põhiosa jääk ülesütlemise seisuga 4131,19 eurot – müügihind km-

ta 2822,76 eurot= 1308,43 eurot. Kohtu hinnangul on hageja 15.10.2013 esitatud arvutuskäik

kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3 ning nõue summas 1518,37 eurot kuulub rahuldamisele

alljärgnevalt esiatatud põhjendustel.

VÕS 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

Kohus selgitab pooltele, et liisinguandja osaleb liisingusuhtes krediteerijana, kelle poolt

liisinguvõtjale võimaldatava krediidi suurus on võrdne liisingueseme omandamise kuludega.

Liisingulepingu erakorralise lepingu ülesütlemise tagajärjel kohustub liisinguvõtja tagasi

maksma liisinguandjale veel tagasimaksmata krediidisumma. Seadus nimetab vastavat

liisinguandja nõuet kulutuste hüvitamise nõudeks. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramist täpsustab VÕS § 367 lg 2, mille kohaselt lähtutakse lg 1 nimetatud kulutuste

kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete

summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu

liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.

Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud

kohustused (VÕS § 195 lg 2). VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral

peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses

liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3,

kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu

üldtingimuste p 6.13.1 kohaselt juhul, kui liisinguvõtja ei ole võlgu olevaid summasid täielikult

tasunud 14 päeva jooksul liisingulepingu perioodi lõppemisest, on liisinguandjal õigus müüa

liisinguese. Liisingueseme müümisel, selle valduse üleandmisel, liisinguandja nõuete katmisel,

liisingueseme müümisel tehtud kulutuste, liisinguandjale tekkinud kahju hüvitamisel jms

kohaldatakse 12.2 kuni 12.6 sätestatud tingimusi.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja oma nõudes tuginenud nii liisingulepingu

üldtingimustele kui ka VÕS § 367-lg 1 ja lg 3 sätestatule. Kostja on esitanud nõudele

vastuväite ning asunud seisukohale, et lepingu üldtingimused kogumis s.h p 12.2.1 on tühised

VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna koormavad kostjat ebamõistlikult. Kostja on oma vastuväites

tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-29-06, mille kohaselt on tüüptingimustes sätestatu,

mille järgi liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemisel ei võeta arvesse liisinguandja

vara väärtust üldse või tehakse seda ebamõistlikult väikeses ulatuses on tarbijat ebamõistlikult

kahjustav ning seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Lisaks on kostja oma vastuväites asunud

seisukohale, et käenduslepingu tüüptingimuste hindamisel tuleb juhinduda Euroopa

Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ art 3 ja direktiivi lisa p 1 lit c.

Kohus asub seisukohale, et kuigi hageja on antud juhul nõudes tuginenud liisingulepingu

üldtingimuste p 12.1 kuni 12.5 sätestatule ei kohaldu nimetatud lepingu üldtingimused

põhjusel, et antud juhul ei ole liisinguandja liisingulepingut üles öelnud. Kohus asub

seisukohale, et liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemisel tuleb antud juhul

juhinduda seaduses sätestatust, seega ei ole asjakohased kostja viited tüüptingimuste tühisusele

hüvitisnõude suuruse kindlakstegemisel. M.h peab kohus vajalikuks märkida, et kostja viited

käenduslepingu tüüptingimuste hindamisele (Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi

93/13/EMÜ art 3 ja direktiivi lisa p 1 lit c) jäävad arusaamatuks, tegemist ei ole

käenduslepingust tuleneva nõudega. Kohus on seisukohal, et asjakohatu on m.h kostja nõue

tasaarvestamise teostamiseks. Kostja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mille kohaselt oleks

antud juhul võimalik rakendada käibemaksuseaduse (KMS) § 41 sätestatud erikorda. Asjas ei

ole väidetud, et hageja oleks omandanud sõiduki kasutatuna maksukohustuslaseks mitteolevalt

isikult või et ta ei oleks selle omandamisel käibemaksu tasunud. Tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt on käibemaks ajatatud maksegraafikusse (tl 51-52). VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa

tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.

Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük,

oluline on vaid selle väärtus.

Poolte vahel on vaidlus vara turuväärtuse määramise üle.

Kohus nõustub kostjaga, et, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka

Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja

asunud seisukohale, et sõiduauto turuväärtus oli 2009 oktoobris vähemalt 4561,25 eurot.

Hageja on selgitanud, et vaidlusaluse sõiduauto turuväärtust mõjutasid vara üleandmis-

vastuvõtmisaktis märgitud puudused (katkised istmed ja remonti/ vahetust vajavad

rehvid/veljed), seetõttu määrati sõiduauto hind turuhinnast odavam, milleks oli 3387,32 eurot

km-ga. Hageja on seisukohal, et vara turuväärtust saab antud juhul hinnata selle müügihinna

järgi.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 on asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi

tuleb hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest. Sõltumata

võõrandamisest on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda

selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast.

Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja

võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul

liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja

selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65

kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, s.o kohalik keskmine müügihind

(turuhind).

Kohtule hageja poolt esitatud selgituste kohaselt müüdi vara avalikult auto24.ee portaalis,

sõiduk suunati algselt müüki hinnaga 3515,14 eurot ning müüdi algsest hinnast 3,6%

odavamalt. Kohtule tõendina hageja poolt esitatud auto24.ee sõiduki hinnapäringust nähtub, et

perioodil 17.02.2010-31.03.2010 oli müügis 4 sõidukit Fiat Doblo väljalaskeaastaga 2006 (tl

109), samas ei ole tegemist võrreldavate sõidukitega mootori võimsuse ja läbisõidu osas. Juhul,

kui võrrelda vaidlusalust sõidukit ja võrreldava läbisõiduga 144 362 km sõidukit (tl 110-111)

nähtub kohtule, et sarnase sõiduki hind oli 3770,79 eurot km-ga (tl 110-111), kuid arvestada

tuleb, et vaidlusalune sõiduk on remondivajadusega rehvide/ velgede ja istmete osas ning

võrreldaval sõidukil on võimsam mootor (1.6/76kW) ning lisavarustus suurem. Hinnavahe

võrreldava sõidukiga on 10,16 %. Kohtu hinnangul on võrreldav hinnaerisus lubatav ja

aktsepteeritav. Hageja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud

ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades

m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.

Kohus on seisukohal, et antud juhul saab konkreetse liisingueseme sõiduki turuväärtuse

määramisel aluseks võtta müügihinna, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks selle

tagastamise ajahetkel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja TsMS § 230 lg 1

kohaselt esitanud kohtule vara turuväärtuse tõendamiseks tõendeid, vara tehnilist seisukorda on

kostja tõendanud XXXOÜ poolt teostatud kontrollaktiga esi- ja tagasilla seisundi kohta (tl

120), seega tõendatud ei ole m.h rehvide/velgede ja istmete korrasolek.

VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu

ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud vastuväite m.h hageja müügikuludele.

Kohus asub seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu

ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Liisinguandja

tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on

liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille

liisinguvõtja

on

tagastanud

liisingulepingu

ülesütlemise

tõttu.

Igasuguse

võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid

ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid

sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse

korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud

vms). Kohtu hinnangul on antud juhul hageja poolt nõutavad müügikulud summas 191,73 eurot

VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud ja põhjendatud (tl 67, 69).

Hageja on esitanud m.h kostja vastu nõude tasumata kindlustusmaksete 18,21 euro nõudes (tl

65, 68). Kohus peab esitatud tõendite alusel põhjendatuks rahuldada hageja kindlustusmaksete

(18,21 euro) nõue VÕS § 367 lg 4 alusel.

Samas ei pea kohus juhindudes VÕS § 195 lg 2 alusel põhjendatuks rahuldada hageja nõudeid

lepingu lõpetamise teatise tasu 7.67 EUR (tl 27, 64) ning viiviste 9,49 euro osas (tl 27, 61-62)

Antud juhul on leping üles öeldud kostjapoolselt 26.10.2009, seega ei ole põhjendatud

hagejapoolne lepingu lõpetamise teatise esitamine peale lepingu ülesütlemist, samuti

viivisnõude arvestamine peale lepingu ülesütlemist esitatud arvete tasumisega viivitamise eest,

kuivõrd liisingulepingu lõpetamise teatise ja arvete esitamiseks peale liisingulepingu

ülesütlemist puudus õiguslik alus.

Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt

võlgnevuse summas 1518,37 eurot.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 kohaselt

arvestatakse hagihind põhinõude järgi, seega antud juhul on hagi hinnaks 1600,11 eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks

õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta

94,4 % ulatuses kostja ning 5,6 % ulatuses hageja kanda.

TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud

korras,

järgides

üksnes

käesolevas

seadustikus

sätestatud

üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Muu

hulgas võib sellise hagi menetlemisel ette näha menetluskulude suuruse juba menetlust

lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude

nimekirjad.

Kohus andis 26.08.2013 saadetud kirjaga pooltele tähtaja kuni 20 päeva menetlusdokumendi

kättesaamisest menetluskulude nimekirjade esitamiseks TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel. Kostja ei

esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirja, seega jätab kohus kostja menetluskulud

tema enda kanda. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 02.09.2013, seega tähtaegselt.

Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv kogusummas 383,46 eurot

(tl 28, 34).

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise

kulud.

TsMS § 163 lg 1 alusel peab kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt hageja menetluskulu

94,4% ulatuses s.o 361,98 eurot (383,46 eurost 94,4%= 361,98 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik