3-13-1328/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Kohus

Kohtunik

Otsuse teatavakstegemise

aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

29. oktoober 2013, Tallinn

3-13-1328

V.T. kaebus Anija Vallavalitsuse 14. mai 2013

korralduse nr 189 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Menetlusosalised

Kirjalikus menetluses.

Kaebaja: V.T. Esindaja:

Martti Kangur

Vastustaja: Anija vald

Esindaja: Tiiu Siig

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada V.T. kaebus ja tühistada Anija Vallavalitsuse 14. mai 2013

korraldus nr 189.

2. Mõista Anija vallalt V. T. kasuks välja menetluskulu 565 (viissada

kuuskümmend viis) eurot.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

28. novembril 2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. 5. aprillil 1994 esitas V.T. Anija Vallavalitsusele avalduse (tl. 43) Pillapalu külas tema

omandis olevate ehitiste juurde 9,7 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks. V.T.

teatas katastriüksuse mõõdistamise tööde tellimisest Anija Vallavalitsusele 23. veebruari

2006 kirjas (tl. 49) ning valla maakorraldaja koostas 18. aprillil 2006 ostueesõigusega

erastatava maa asendiplaani (tl. 50). See asendiplaan oli aluseks katastriüksuse moodustamiseks

tehtud maamõõtmistöödel.

2. 5. septembri 2006 korraldusega nr 638 otsustas Anija Vallavalitsus moodustada Anija vallas

Pillapalu külas 9,59 ha suuruse maatulundusmaa sihtotstarbega Thorwalduri katastriüksuse

ning võimaldada see erastada V.T.l. 15. septembril 2006 edastas Anija

Vallavalitsus

Maa-ametile

katastriüksuse

moodustamise

toimiku

katastriüksuse

registreerimiseks (tl. 51). 26. jaanuari 2007 kirjaga nr 12.1-5/1202 keeldus Maa-amet

Thorwalduri maaüksuse registreerimisest, põhjendades otsust sellega, et katastriüksus ulatus

ka Soodla veehoidlale, mille näol on Maa-ameti hinnangul tegemist inimtekkelise veekogu ehk

rajatisega, mis teadaolevalt ei ole aga V.T. omandis.

3. 14. mail 2013 andis Anija Vallavalitsus korralduse nr 189, millega tunnistas oma

5. septembri 2006 korralduse kehtetuks ning otsustas esitada V.T.le uue

ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku. Korralduses märgitakse, et 5.

septembri 2006 korraldusega nr 638 moodustatud Thorwalduri katastriüksuse hulka on

ekslikult arvatud osa Soodla veehoidlast, mis on rajatis maareformi seaduse tähenduses, ent ei

ole V.T. omandis. Samuti tuuakse välja, et katastriüksuse nimi Thorwalduri ei

vasta kohanimeseaduse nõuetele sisaldades võõrtähte w ja eirates eestikeelsuse nõuet.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. V. T. esitas 17. juunil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille põhjendusi täiendas 11.

oktoobril 2013 kohtule esitatud menetlusdokumendis ning milles taotleb Anija Vallavalitsuse

14. mai 2013 korralduse nr 189 tühistamist. Kaebaja heidab vaidlustatud haldusaktile esiteks

ette, et sellest ei nähtu selle andmise aluseks olnud õigusnorm, sest korralduses viidatud

HMS § 64 lõikest 1, § 66 lõikest 4, § 70 lõikest 1 ega kohanimeseaduse (KNS) § 9 lõikest 1 ja

§ 10 lõikest 1 sellise korralduse andmiseks alust ei tulene. Samuti leiab kaebaja, et vaidlustatud

korralduse andmisel ei ole nõuetekohaselt teostatud kaalutlusõigust ega ole arvestanud

kaebaja jaoks soodustava iseloomuga haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale

ega kaebaja usaldust 2006. aasta korralduse kehtimajäämise vastu. Kaebaja viitab seejuures

Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-42-02 ja 3-3-1-54-02. Kaebaja leiab, et kuna

vaidlusalusel juhul puuduvad korralduses igasugused kaalutlused, on tegemist olulise

kaalutlusveaga korralduse andmisel, millest tuleneb vääramatult korralduse õigusvastasus.

Kaebajale jääb mõistmatuks, kuidas sai vaidlustatud haldusakti andmine võtta aega 6 aastat,

eriti arvestades, et haldusaktis viidatud Maa-ameti kiri pärineb juba 2007. aastast. Kaebaja

leiab, et sellises olukorras oli tal õiguspärane ootus Anija Vallavalitsuse 5. septembri 2006

korralduse nr 638 kehtimajäämisele.

5. Kaebaja toob välja, et vaidlustatud korralduse andmisel on rikutud uurimispõhimõtet ning

kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust enne korralduse andmist. Viidates Riigikohtu otsusele

kohtuasjas nr 3-3-1-23-06, leiab kaebaja, et ärakuulamisõiguse rikkumine on sedavõrd oluline

menetlusviga, mis toob alati kaasa haldusakti tühistamise.

6. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-47-12 leiab kaebaja, et kaalutlusõiguse

alusel antud haldusakti kaalutlused ei saa üldjuhul sisalduda varasemates haldusaktides ning

igal juhul peab haldusaktis teisele dokumendile viidates olema arusaadav, milline selles

dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest.

Kaebaja

väitel ei ole talle edastatud Maa-ameti 26. jaanuari 2007 kirja (tl. 52) ning isegi kui vastustaja

oleks talle saatnud kohtule esitatud seletusele lisatud e-kirja (tl. 55), ei nähtu, et sellega oleks

kaebajale edastatud mingisuguseid muid dokumente. Kaebaja vaidleb vastu vastustaja väitele,

nagu oleks ta 2007. aastal käinud vallavalitusse maakorraldaja vastuvõtul või saanud koopia

Maa-ameti kirjast.

7. Kaebaja palub kohtul tähelepanuta jätta vastustaja väide, nagu oli vaidlusaluse korralduse

andmine vajalik selleks, et korrigeerida varasemaid eksimusi. Kaebaja leiab, et sellist kaalutlust

vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, ent kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti tagantjärele

motiveerimine ei ole võimalik ega lubatav.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Anija vald vaidleb V.T. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on

seisukohal, et pärast Maa-ameti keeldumist katastriüksuse registreerimisest tuli vallavalitsusel

maa ostueesõigusega erastamise menetluse jätkamisel Maa-ameti seisukohaga arvestada ning

seetõttu tuligi korraldus 638 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 alusel kehtetuks

tunnistada.

9. Vastustaja selgitab, et kohe pärast Maa-ameti 26. jaanuari 2007 kirja saamist saatis Anija

valla maakorraldaja V.T.le e-kirja (tl. 55), milles teavitas kaebajat Maa-ameti kirjast ning sellest,

et tuleb moodustada uus katastriüksus. Seega leiab vastustaja, et kaebaja oli Maa-ameti kirjast

teadlik, samuti käis kaebaja 2007. aasta veebruaris maakorraldaja vastuvõtul, kus talle anti üle

ka Maa-ameti kirja koopia, mille kohta kaebaja oli teatanud, et soovib selle vaidlustada.

Eeltoodut arvestades leiab vastustaja, et Maa-ameti kirja näol on tegemist muu

menetlusosalisele kättesaadava dokumendiga HMS § 56 lg 1 tähenduses.

10. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korralduse andmisel on kõiki asjas tähtsust omavaid

asjaolusid arvestatud. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluse korraldusega parandati

5. septembri 2006 korraldusega nr 638 tehtud viga ning vaidlusaluse korralduse andmisel

arvestati asjaoluga, et MRS-is sätestatud nõuetele mittevastava katastriüksuse maakatastris

registreerimisest keeldumine ei võimalda maa ostueesõigusega erastamise menetlust jätkata.

Vastustaja hinnangul ei olnud tal kaalutlusruumi sellise otsuse tegemisel, kuna Maa-ameti

kirjas viidatud eksimused maaüksuse piiride määramisel tuli parandada.

11. Vastustaja selgitab täiendavalt, et maa ostueesõigusega erastamise eeltingimuste raames

antud korraldused ei pruugi isikule anda õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule

eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Siinkohal viitab vastustaja Riigikohtu otsusele

kohtuasjas 3-3-1-78-06.

12. Vastustaja ei nõustu etteheitega uurimispõhimõtte rikkumise kohta, kuivõrd Maa-ameti

2007. aasta kirjas esitatud selgitused olid sedavõrd selged, et ei nõudnud mingit täiendavat

uurimist ega asjaolude selgitamist. Vastustaja lisab, et kaebaja ei ole ka välja toonud, millised

olulised asjaolud tema hinnangul vastustajal enne asja otsustamist välja selgitamata jäid.

Vastustaja hinnangul ei ole rikutud ka ärakuulamisõigust, kuna HMS § 40 lg 3 punktide 3 ja 4

tulenevalt ei olnud käesoleval juhul kaebajale vajalik täiendavalt ärakuulamisõigust tagada.

Vastustaja hinnangul ei toimunud korralduse nr 638 kehtetuks tunnistamine kaebaja kahjuks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et V.T. kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Anija

Vallavalitsuse 14. mai 2013 korraldus nr 189 on ebapiisavalt põhjendatud ning selle andmise

aluseks olevad asjaolud ei ole nõuetekohaselt tuvastatud. Vastustaja seisukoht, et kaebajale ei

ole võimalik maad erastada maamõõtja poolt moodustatud Thorwalduri katastriüksuse piires,

võib lõppkokkuvõttes olla isegi õige, ent vastustaja poolt antud haldusaktis või ka käesolevas

kohtumenetluses esitatud põhjendused ning tõendid ei ole piisavad, et selles veenduda.

14. Maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 221 lg 2 kohaselt on väljaspool linna või

tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul, kes on Eesti kodanik, õigus ostueesõigusega

erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires,

kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei

rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. MRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa

erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest

tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Maa ostueesõigusega erastamise

korda reguleerib üksikasjalikumalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996 määrus nr 267 „Maa

ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ (edaspidi VVm 1996/267). Anija

Vallavalitsuse 5. septembri 2006 korralduse nr 638 näol on tegemist VVm 1996/267 punktis

15 nimetatud otsusega, millega kohalik omavalitsus fikseerib maa erastamise seisukohalt

olulised tingimused pärast katastriüksuse moodustamist litsentsi omava maamõõtja poolt.

Sellisena on korraldus eelhaldusakt, mille suhtes kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 52 lõikest 2 tulenevalt haldusaktile kehtestatud nõudeid. HMS § 56 kohaselt peab

olema kirjalikult põhjendatud, kusjuures haldusakti põhjendus, mis tuleb esitada haldusaktis

või haldusaktis viidatud ning menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, peab sisaldama

haldusakti andmise faktilist ja õiguslikku alust, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul

ka kaalutlusi, millest haldusorgan lähtus.

15. Vaidlusalune korraldus on nõuetekohaselt põhjendamata ning seda sõltumata sellest, kas

käsitada korralduses viidatud Maa-ameti kirjas välja toodud põhjendusi korralduse

põhjendustena või mitte.

16. Esiteks jääb korraldusest ebaselgeks selle andmise õiguslik alus. HMS §-des 65 ja 66

sätestatakse haldusakti kehtetuks tunnistamise tingimused sõltuvalt sellest, kas haldusakt

tunnistatakse kehtetuks isiku kasuks või isiku kahjuks. Antud juhul tuleb Anija Vallavalitsuse

5. septembri 2006 korraldust pidada V.T. suhtes antud soodustavaks haldusaktiks. Sellise

haldusakti kehtetuks tunnistamise korral on tegemist haldusakti kehtetuks tunnistamisega

isiku kahjuks. Seda, et põhimõtteliselt on haldusakti kehtetuks tunnistamise võimalikuks

kaugemaks tagajärjeks see, et konkreetne juhtum lahendatakse isikule kehtetuks tunnistatud

haldusaktis määratuga võrreldes sama soodsalt või isegi veelgi soodsamal viisil, ei muuda

tõdemust, et loomult soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamist

tuleb käsitada kehtetuks tunnistamisena isiku kahjuks. Isiku suhtes soodustava iseloomuga

haldusakti kehtetuks tunnistamisest isiku kasuks võiks rääkida, kui kehtetuks tunnistamine

toimuks isiku taotlusel. Käesoleval juhul see nii ei ole. Vastustaja seisukoht, et 2006. aasta

korralduse nr 638 kehtetuks tunnistamine ei toimunud kaebaja kahjuks, on seega ekslik.

17. HMS §-st 66 tulenevalt sõltub isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise lubatavus

sellest, kas tegemist on õigusvastase või õiguspärase haldusaktiga. HMS § 54 kohaselt on

haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. Käesoleval juhul ei selgu Anija Vallavalitsuse 14. mai 2013 korraldusest nr

189 üheselt, kas vallavalitsuse hinnangul oli 5. septembri 2006 korraldus õiguspärane või

õigusvastane. Vaidlusaluses korralduses viidatakse selle andmise õigusliku alusena HMS § 66

lõikele 4 ning märgitakse, et vallavalitsus on teinud kindlaks, et 5. septembri 2006

korraldusega nr 638 määratud ostueesõigusega erastatava maa piirid ja maaüksuse nimi ei ole

kooskõlas kehtivate õigusaktidega. HMS § 66 lõige 4 viitab omakorda HMS § 64 lg 2 punktile

2, mille kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks

edasiulatuvalt kehtetuks, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud

faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi

haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima.

HMS § 66 lõikes 4 sätestatakse täiendavalt, et HMS § 66 lg 2 punktis 2 sätestatud juhul võib

haldusakti kehtetuks tunnistada asjaolude muutumisest alates, kui isik, kelle kahjuks haldusakt

kehtetuks tunnistatakse, on jätnud süüliselt täitmata kohustuse teatada asjaolude olulisest

muutumisest. Vaidlustatud korralduses esitatud viide HMS § 66 lõikele 4 peaks seega

tähendama haldusakti andja arusaama, et kehtetuks tunnistatav haldusakt oli selle andmise ajal

õiguspärane, ent selle kehtetuks tunnistamise vajadus on tingitud kas hiljem muutunud

faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi tõttu.

18. Haldusakti kehtetuks tunnistamise korral HMS § 66 lg 2 p 2 ning § 66 lg 4 alusel peab

haldusorgan üheselt ära näitama, milline on see faktiline asjaolu või õigusnorm, mis haldusakt

andmise ning selle kehtetuks tunnistamise vahelisel ajal muutunud on. Käesoleval juhul see

vaidlustatud haldusaktist ei selgu. Vaidlusaluses korralduses ei ole viidatud mitte ühelegi maa

ostueesõigusega erastamise aluseks olevale faktilisele asjaolule, mis oleks 2006. aasta

korralduse andmise ajaga võrreldes muutnud, samuti ei nähtu, et muutunud oleksid

asjassepuutuvad õigusnormid. See, et katastripidaja keeldus katastriüksuse registreerimisest ei

ole maa ostueesõigusega erastamise aluseks olev faktiline asjaolu, mis vahepeal muutunud

oleks.

19. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et katastripidaja poolne keeldumine katastriüksuse

registreerimisest oli vallavalitsusele siduv. Vastustaja ei ole seda seisukohta kuidagi õiguslikult

põhjendanud ega viidanud mistahes õigusnormile, millest selline siduvus tuleneb. Kui lähtuda

vastustaja arusaamast, et katastripidaja otsus on vallale siduv ning see kohustas vallavalitsust

oma 2006. aasta korraldust nr 638 kehtetuks tunnistama, tähendaks see sisuliselt seda, et

maakatastri pidaja otsustab maa ostueesõigusega erastamise üle. Katastripidaja roll maa

ostueesõigusega erastamise protsessis on tehnilist laadi, katastripidajal ei ole ei MRS ega VVm

1996/267 kohaselt iseseisvat ning maa erastamise korraldaja ja maa erastamise eeltoiminguid

tegeva kohaliku omavalitsuse jaoks siduvat otsustusõigust selle üle, kas maa ostueesõigusega

erastamine on võimalik või mitte. Maa ostueesõigusega erastamise toimingud teeb kohalik

omavalitsus, kelle ülesanne on menetluse käigus kogutud tõendite põhjal maa

ostueesõigusega erastamise seisukohast olulised asjaolud. Mitte ühestki õigusaktist ei tulene,

et kohalik omavalitsus peaks kõhklemata nõustuma mingisuguste katastripidaja poolt

tuvastatud asjaoludega. MRS § 38 lõikes 2 on küll Maa-ametile sätestatud õigus kontrollida

maareformi läbiviimist ning teha kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise

küsimustes, samuti anda selgitusi maareformiga seotud õigusaktide rakendamisel, ent antud

juhul ei nähtu, et Maa-amet oleks vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamise menetluses

MRS § 38 lõikes 2 sätestatud pädevust kasutanud. Maa-ameti 26. jaanuari 2007 kiri nr

12.1-5/1202 sisaldab endas maakatastriseaduse § 8 lg 2 p 1 alusel tehtud katastripidaja

otsust, millel ei ole Maa-ameti MRS § 38 lõikest 2 tuleneva pädevusega mingit pistmist.

20. Erinevalt vaidlustatud korralduses esitatud viitest HMS § 66 lõikele 4, mis eeltoodud

põhjustel viitab vallavalitusse arusaamale, et 2006. aasta korraldus nr 638 oli õiguspärane,

viitavad

samas korralduses esitatud faktiline põhjendus ning vastustaja poolt

kohtumenetluses esitatud seisukohad justkui tõdemusele, et see siiski nii ei olnud.

Vaidlustatud korralduses märgitakse „[…] alusel tehes kindlaks, et Anija Vallavalitsuse 05.09.2006

korraldusega nr 638 „Maa ostueesõigusega erastamise võimalikkusest“ moodustatud Thorwalduri

katastriüksuse hulka on ekslikult arvatud osa Soodla veehoidlast, mis on rajatis maareformi seaduse

tähenduses ning ei kuulu V.T.le,“ võib aru saada nõnda, et Anija Vallavalitsus on

vaidlusaluse korralduse andmisel tuvastanud, et Soodla veehoidla näol on tegemist rajatisega

MRS tähenduses ning see välistab veehoidla alla jääva maa erastamise kaebajale. Kuna

korraldusest ei nähtu, et 2006. aasta korralduse nr 638 andmise ajal ei oleks seda veehoidlat

seal olnud või et veehoidla õiguslik staatus oleks vahepealselt ajal muutunud, siis tuleb

järeldada, et kaebajale maa erastamist takistav veehoidla asus sama koha peal ka 2006. aastal,

millest saab teha järelduse, et vallavalitsus on siiski leidnud, et 2006. aastal antud korraldus nr

638 ei olnud selle andmise ajal kooskõlas kehtiva õigusega. Seda arusaama kinnitab ka

kohtumenetluses esitatud vastustaja seisukoht, et 2006. aasta korralduse nr 638 andmisel tehti

viga, mis vaidlusaluse korraldusega parandati. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud

korralduse põhjendused vastuolulised ning neist ei ole võimalik üheselt aru saada. Olukorras,

kus vaidlustatud korraldusest ei nähtu üheselt, kas kehtetuks tunnistatud korraldus oli

vallavalitusse hinnangul selle andmise ajal õiguspärane või õigusvastane, ei saa rääkida

haldusakti nõuetekohasest põhjendamisest.

21. Kõige rängem viga, mille vallavalitsus vaidlusaluse korralduse andmisel teinud on, on aga

hoopis see, et faktiline asjaolu, millele tuginedes on 2006. aasta korraldus nr 638 kehtetuks

tunnistatud, on tõendamata. Kui vastustaja leidis vaidlusaluse korralduse andmisel, et 2006.

aasta korraldus nr 638 oli õigusvastane, st. vastuolus selle korralduse andmise ajal kehtinud

seadusega, siis oleks võinud kõne alla tulla selle kehtetuks tunnistamine HMS § 66 lg 1 alusel.

Sellisel juhul tulnuks aga haldusakti kehtetuks tunnistamisel põhjendada, milles seisneb selle

õigusvastasus ja kuidas (milliste asjaolude ja tõendite põhjal) on see tuvastatud.

22. Antud juhul on vallavalitsus 2006. aasta korralduse nr 638 kehtetuks tunnistanud sisuliselt

seetõttu, et selle korraldusega määratud erastatav maa jääb osaliselt Soodla

veehoidla alla.

Seejuures on vallavalitsus tuvastanud, et Soodla veehoidla on rajatis, mis ei ole kaebaja

omandis. MRS § 6 lg 3 kohaselt on hooneks või rajatiseks MRS tähenduses maapinnaga

püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise

püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. MRS § 6 lõikes 31 sätestatakse aga, et

tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole

rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Ehitusseaduse § 2 lg 1 kohaselt on ehitis

aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi,

ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on hoone

väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis ning lõikes 3

sätestatakse, et rajatis on mis tahes ehitis, mis ei ole hoone, funktsionaalselt koos toimivatest

rajatistest koosnevat ehituslikku kompleksi võib käsitleda käesoleva seaduse tähenduses ühe

rajatisena ning rajatiseks on muu hulgas ka mere või siseveekogu põhja süvendamise teel

rajatud laevakanal, seikluspark, mänguväljak.

23. Kohtupraktikas on varem asutud seisukohale, et veekogu võib olla rajatiseks

ehitusseaduse mõttes (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas

nr 3-09-1431). Viidatud lahendites omistati rajatise (ja seejuures mitte MRS § 6 lõikes 31

nimetatud tehnorajatise) iseloom Mõigu poldritiigile. Seejuures hinnati nii esimese kui teise

astme kohtus erinevaid tõendeid, mis kinnitasid eelnimetatud poldritiigi inimtekkelist päritolu

(projekteerimise ja ehitamisega seotud otsesed ja kaudsed tõendid, ekspertide arvamused).

24. Käesoleval juhul ei nähtu ühegi sellise tõendi olemasolu, mille põhjal saaks teha järelduse,

et Soodla veehoidla on rajatis. Ainuüksi Maa-ameti sellekohane seisukoht ise ei ole tõendiks.

Maa-ameti 26. jaanuari 2007 kirjas ei ole aga ühelegi tõendile viidatud, vaid paljasõnaliselt

märgitud, et Soodla veehoidla rajati 1975-80, mil ehitati 17 km kaugusele jõesuudmest pais.

Seega on Anija Vallavalitsus vaidlusaluse korralduse andmist ning 2006. aasta korralduse nr

638 kehtetuks tunnistamist põhjendanud asjaoluga, mille kohta ei ole ta menetluse käigus

kogunud ühtki adekvaatset tõendit. Juba ainuüksi see tingib korralduse tühistamise. Väitmaks,

et veehoidla näol on tegemist rajatisega, tuleb uurida seda objekti ja selle tekkimise asjaolusid

kinnitavaid tõendeid. Kui tegemist on tõepoolest jõele paisu rajamise tekkinud veekoguga

(mille kohta samuti ühtki tõendit esitatud ei ole), võib tähtsust omada ka see, kas see veekogu

on tekkinud looduslikku sängi või on seda kujundatud inimtegevuse tulemusena. Samuti

tuleks välja selgitada selle rajatise piirid, sealhulgas võib tähtsust omada ka näiteks see, kas

saar, mis kehtetuks tunnistatud korraldusega kaebajale erastatava maa hulka määrati, on

samuti

osa

sellest

rajatisest.

Maa-ameti

geoinfoportaali

kaartidelt

(http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) nähtub seejuures, et Soodla veehoidla laiub üle

erinevate katastriüksuste, katastriüksuste nr 14001:002:0313 ning 14001:003:0171 esemeks

olev maa on seejuures kantud ka kinnistusraamatusse ning neil maatükkidel on erinevad

omanikud. Viimatinimetatud maatükk asub seejuures risti keset veehoidlat ulatudes ühelt

vastaskaldalt teisele. Selle kinnistu tekkimise asjaolud ei ole teada ega ole ka käesoleva

vaidlusega otseselt seotud, küll aga tekitab see kahtluse selles, et Soodla veehoidla näol on

tegemist ühe tervikliku rajatisega.

25. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja ilmselgelt rikkunud uurimispõhimõtet. Väär on

vastustaja seisukoht, et Maa-ameti kirjas oli piisavalt selgelt väljendatud, et Soodla veehoidla

on ehitis. Maa-ameti seisukohal, mille kohta ei olnud seejuures esitatud mitte ühtegi tõendit

ega viidatud ühelegi allikale, mille põhjal selline seisukoht kujundati, ei ole iseseisvat

tõendusväärtust kaebajale maa ostueesõigusega erastamise seisukohast oluliste asjaolude

tuvastamisel.

26. Mis puudutab vaidlusaluses korralduses esitatud põhjendusi moodustatud katastriüksuse

nime mittevastavuse kohta nimeseaduse nõuetele, siis on ilme, et katastriüksuse nime seaduse

nõuetele mittevastavuse korral ei olnuks vajalik 2006. aasta korraldust nr 638 tervikuna

kehtetuks tunnistada.

27. Põhjendatuks pean ka kaebaja etteheidet, et talle ei tagatud ärakuulamisõigust. Vastustaja

seisukoht, et ärakuulamisõigust ei pidanudki HMS § 40 lg 3 punktide 3 ja 4 kohaselt tagama,

on väär. Eelpool põhjendasin, miks tuleb lugeda, et haldusakt tunnistati kehtetuks kaebaja

kahjuks, seetõttu ei tule kõne alla HMS § 40 lg 3 p 3 kohaldamine. Sama lõike punkti 4

kohaldamine oleks võimalik, kui adressaadi eest on haldusakti andmise kavatsust vaja varjata

selleks, et adressaat ei saaks enne haldusakti andmist teha toiminguid, mis haldusakti soovitud

mõju välistaksid. Ka selle olukorraga antud juhul tegu ei ole. Liiatigi oleks kaebajale

ärakuulamisõiguse tagamine suure tõenäosusega aidanud kaasa asja õigele lahendamisele,

kaebaja oleks saanud esitada oma seisukoha küsimuses, kas Soodla veehoidla on rajatis või

mitte ning see oleks vastustajat ajendanud ilmselt koguma asjassepuutuvaid tõendeid. Samuti

ei saa tähelepanuta jätta seda, et Maa-amet keeldus katastriüksuse registreerimisest 2007. aasta

jaanuaris, Anija Vallavalitsus andis vaidlusaluse korralduse alles 2013. aasta mais ehk enam kui

kuus aastat hiljem. Varasema haldusakti muutmine sedavõrd pika aja järel nõudnuks samuti

tingimata kaebaja ärakuulamist. Nõustun kaebajaga selles, et ärakuulamisõiguse rikkumise

näol ei ole antud juhul tegemist vormiveaga, mis asja lahendamist ei mõjutanud. Just isikule

ärakuulamisõiguse tagamata jätmine tõi suure tõenäosusega kaasa selle, et vallavalitsus ei

tuvastanud nõuetekohaselt asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega asunud kaaluma erinevate

vaidlusaluse maatükiga seotud võimalike isikute huve ja õigusi.

28. Käesolevas kohtuotsuses ei ole põhjust pikemalt peatuda küsimustel, mis puudutavad

haldusakti põhjenduste esitamist muus dokumendis ning kaalutlusõiguse teostamist, kuna

korraldus tuleb tühistada sõltumata sellest, mida eelpooltoodud küsimuste kohta arvata.

Märgin siiski, et üldjuhul peavad haldusakti põhjendused sisalduma haldusaktis endas ning

üksnes erandlikel juhtudel, kui põhjendused on eriti mahukad või sisaldavad näiteks

mingisuguseid jooniseid või muid graafilisi elemente, mida on puhttehniliselt keeruline

haldusakti teksti lisada, on õigustatud põhjenduste esitamine muus dokumendis. Käesoleval

juhul ühtki sellist mõistlikku põhjust esinevat ei näi. samuti on oluline, et kõnealune muu

dokument peab olema haldusakti adressaadile kättesaadav. Adressaadile kättesaadavaks saab

nimetada dokumenti, mis on talle kas teatavaks tehtud või mis on avaldatud selliselt, et

adressaat sellega ilma eriliste pingutusteta tutvuda saab. Käesoleval juhul ei ole ühtki

usaldusväärset tõendit selle kohta, et Maa-ameti 26. jaanuari 2007 kiri oleks V.T.le teatavaks

tehtud. Jään selles osas juba käesolevas asjas 10. septembril 2013 tehtud määruses võetud

seisukohale, et vallaametnikust tunnistaja ütlustega dokumendi isikute teatavakstegemist

usaldusväärselt tõendada võimalik ei ole.

29. See, kui avar oli vastustaja kaalutlusruum 2006. aasta korralduse nr 638 kehtetuks

tunnistamisel, sõltub suuresti sellest, kas Soodla veehoidla näol on tegemist teisele isikule

kuuluva rajatisega, mille aluse maa erastamine kaebajale ei ole seaduse kohaselt lubatav või

mitte. Kui kehtetuks tunnistatud korraldusega määratud ostueesõigusega erastavata maa hulka

on loetud maa, mille ostueesõigusega erastamine ei ole põhimõtteliselt õiguslikult võimalik

(st. maa erastamise korraldajal ei oleks võimalik anda õiguspärast haldusakti, millega maa

sellistes piirides kaebajale erastataks), on tegemist sisuliselt HMS § 64 lg 2 mõistes olukorraga,

kus seadus kohustab haldusakti kehtetuks tunnistama. Sellisel juhul ei ole vallavalitsusel

tõepoolest erilist kaalutlusruumi ning võimalik pole arvestada ka kaebaja usaldusega kehtetuks

tunnistatava haldusakti kehtimajäämise suhtes. Kui aga ilmneb, et tegelikku takistust selle maa

erastamiseks ei ole või need takistused oleksid haldusmenetluses või muul moel siiski

kõrvaldatavad, tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamine otsustada kaalutlusõiguse alusel.

Seejuures on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-78-06 tehtud otsuses leidnud, et erastamise

eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et

erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel ning põhjendatud

kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames

kindlaksmääratud tingimusi muuta. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustest

peab nähtuma, millistest kaalutlustest otsuse tegemisel lähtutud on. Kohtupraktikas

aktsepteeritakse haldusorgani õigus kohtumenetluses haldusaktis esitatud põhjendusi teatud

määral korrigeerida või täiendada, kui on usutav, et neist põhjendustest tegelikult otsuse

tegemisel lähtuti ning need on ekslikult lihtsalt haldusakti põhjendustes välja toomata jäänud.

Seevastu kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti kaalutluste täiendamise võimalus

kohtumenetluses on äärmiselt piiratud või lausa välistatud.

30. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud Anija Vallavalitsuse

kahjuks. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse 565 euro suuruse menetluskulu

väljamõistmiseks. Menetluskulu koosneb 30 euro suurusest riigilõivust ning 535 euro

suurusest õigusabikulust. Riigilõivu tasumine on tõendatud maksekorraldustega (tl.18 ja 27),

õigusabikulude kandmise kohta on esitatud arved ja nende tasumist tõendavad

maksekorraldused (tl.78-83). Leian, et menetluskulud tuleb lugeda kantuks. HkMS § 109 lg 6

kohaselt mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Leian, et kaebaja

menetluskulud on põhjendatud, riigilõivu tasumine oli vajalik kaebuse ja samuti rahuldatud

esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, õigusabikulu suurus ei ole vaidluse mahtu ning

õigusabi tavapärast maksumust arvestades ülemäärane. Seetõttu tuleb menetluskulus täies

ulatuses vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik