3-13-1464/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-1464

Otsuse kuupäev

28. oktoober 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Rein Vellerammi kaebus Elva Linnavalitsuse 23. aprilli

2013 korralduse nr 297 ja 6. juuni 2013 vaideotsuse nr

405 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata Rein

Vellerammi taotlus uuesti läbi

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja Rein Velleramm

Vastustaja Elva linn

1. Jätta Rein Vellerammi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 27. november 2013. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Rein Velleramm esitas 12. märtsil 2013 Elva Linnavalitsusele taotluse korraldatud

jäätmeveost vabastamiseks kinnisasjal aadressiga Koidu 7, Elva. 23. aprillil 2013 andis Elva

linnavalitus välja korralduse nr 297, millega jättis R. Vellerammi taotluse korraldatud

jäätmeveost vabastamiseks rahuldamata.

2. 27. mail 2013 esitas R. Velleramm Elva Linnavalitsuse 23. aprilli 2013 korralduse nr 297

peale vaide, mis jäi linnavalitsuse 6. juuni 2013 vaideotsusega nr 405 rahuldamata.

3. 8. juulil 2013 esitas Rein Velleramm Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Elva

Linnavalitsuse 23. aprilli 2013 korralduse nr 297 ja 6. juuni 2013 vaideotsuse nr 405

tühistamist ja vastustaja kohustamist uuesti lahendada R. Vellerammi taotlus korraldatud

jäätmeveoga mitteliitunuks lugemise kohta.

Tartu Halduskohtu 7. augusti 2013 määrusega võeti R. Vellerammi kaebus menetlusse.

Kaebuse põhjendused

4. R. Velleramm leiab, et Elva Linnavalitsuse 23. aprilli 2013 korraldus nr 297 ja 6. juuni 2013

vaideotsus nr 405 on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastased, kuna rikuvad kaebaja

õigust võrdsele kohtlemisele ja õigust heale haldusele. Korraldusega piiratakse kaebaja

Põhiseaduse §-st 32 tulenevat õigust omandi võrdsele kaitsele. Tegemist on põhjendamatu

õiguste riivega, kuna linnavalitsus kohustab korraldatud jäätmeveoga liituma, kuigi kaebaja

tegelikult kinnistut ei kasuta ega tekita olmejäätmeid.

Linnavalitsusel tuli kaebaja korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks lugeda tulenevalt JäätS §

69 lg 4 ja Elva Linnavolikogu 25. juuni 2012 määruse nr 17 “Elva linna jäätmehoolduseeskiri”

(määrus nr 17) § 25 lg 1 koosmõjust, kuna kinnisasja ei kasutata ning sellel ei elata.

Ebaoluline on vastustaja poolt aluseks võetud asjaolu, et kinnistul on võimalik elada.

Diskretsiooni teostamisel, otsustamaks kas olmejäätmeid tekib või ei, saab kaebaja hinnangul

oluline olla asjaolu, kas kinnistul ka tegelikult elatakse või seda kasutatakse. Kaebaja leiab, et

diskretsiooni teostamisel ei saa aluseks võtta rahvastikuregistri kannet, et teha selle pinnalt

järeldus kaebaja tegeliku ajutise või alalise elukoha kohta, kuna rahvastikuregister on

deklaratiivse iseloomuga ega oma konstitutiivset tähendust, s.t ei tõenda seda, et inimene

registrisse kantud aadressil ka tegelikult elab.

Kaebaja

arvates

ei

saa

ehitusregistrist

pärinevad

andmed

olla

aluseks

ehitise

elamiskõlbulikkuse hindamiseks, veel vähem selleks, kas kinnistul ka ajutiselt või alaliselt

elatakse. Asjaolu, et kinnistul ei elata tõendab ka vastustajale esitatud elektriarvesti näit ja

Tõnis Oberschneideri ja Urmas Mummi sellekohased kinnituskirjad.

Vaidlustatud korraldus on tehtud diskretsioonivigadega, kuna vastustaja ei ole korralduse

andmisel võtnud arvesse, et: kinnistu Koidu 7 on veevärgiga ühendamata, keskküttesüsteem ei

ole töökorras, kaebaja elab tegelikult Kambja külas ja kinnistul asub komposter. Kaebaja

hinnangul oleks nende asjaolude arvesse võtmisel saanud üheselt järeldada vähemalt seda, et

kinnistut ei ole võimalik kasutada talveperioodil. Seega on vaidlustatavad haldusaktid vastuolus

korraldatud jäätmeveoga mittelugemiseks võimaldava normi eesmärgiga, kuna linnavalitsus on

võtnud aluseks haldusakti andmisel kinnisasjal elamise võimalikkuse, kuigi on ilmseid tõendeid

tõendamaks vastupidist.

Kaebaja märgib täiendavalt, et ei saa lugeda kinnistul ajutiseks ega alaliseks elamiseks

olukorda, kus kaebaja käib paar korda aastas muru niitmas ja hekki pügamas, mille tulemusel

tekivad üksnes biojäätmed. Samuti ei saa selline tegevus olla nimetatud normide tähenduses

“kinnistu kasutamine”. Kaebaja hinnangul saab kinnistu kasutamine olla seotud eelkõige

kinnisasja sihtotstarbega: selle kasutamine eluliste vajaduste rahuldamiseks või majandus- ja

kutsetegevuse teostamiseks, mille tulemusel üldtuntult võib tekkida olmejäätmeid. Vastustaja

on JäätS § 69 lg 4 ja määrus nr 17 § 25 lg 1 tõlgendanud vastuolus normi eesmärgiga ja seetõttu

põhineb haldusakt ebaõige normi rakendamisel.

Seoses vaideotsuse punktis 4.6 toodud põhjendusega märgib kaebaja, et sellel põhjusel, et ta

soovib täita Elva linna heakorraeeskirju, tema käitumise kinnisasja kasutamiseks lugemiseks

alusetu.

JäätS § 66 lg-st 1 tuleneb, et korraldatud jäätmevedu ei puuduta biojäätmete käitlemist.

Kinnistul asukohaga Koidu 7, Elva tekib ainult biojäätmed (niidetud muru, pügatud heki

oksad), mis käideldakse kinnistul asuvas kompostris. Vastustaja ei ole tuvastanud, et kinnistul

võiks tekkida ka muu kategooria jäätmeid, mille puhul kohalduks korraldatud jäätmeveo kohta

käivad sätted.

Elva linna tegevus ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega

ning seega on vaidlustatud haldusaktid sisuliselt õigusvastased. Kaebaja märgib, et on kahel

eelneval aastal esitanud samuti samasuguse taotluse korraldatud jäätmeveoga liitunuks

mittelugemiseks, mis on rahuldatud, kuigi eelnevate aastate olukord ei ole olnud erinev

käesoleval aastal olevast olukorrast. Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus, et kui eelnevatel

aastatel on tema samane taotlus rahuldatud ja olukord pole muutunud, siis rahuldatakse

samadel asjaoludel samasugune taotlus ka käesoleva aastal.

Samuti on vastustaja rikkunud kaebaja Põhiseaduse §-st 12 tulenevat õigust võrdsele

kohtlemisele. Vaideotsuse punkti 4.6. kohaselt on Elva linnavalitsus talveperioodiks

vabastanud korraldatud jäätmeveost kinnistud, kus asuvad suvilad. Samas on vastustaja

lugenud tuvastatuks, et talvekuudel kinnistut Koidu 7 ei kasutata. Võrdne kohtlemise

põhimõttega oleks olnud kooskõlas olukord, kus vastustaja oleks rahuldanud kaebaja taotluse

vähemalt osaliselt, ainult talvekuudeks. Seega on vastustaja asetanud kaebaja ebasoodsamasse

olukorda võrreldes isikutega, kes saavad vabastuse talvekuudeks.

Asjaolu, et kaebaja soovis korraldatud jäätmeveost vabastamist kolmeks aastaks, ei saanud

mõjutada asja otsustamist. Vastustajal on õigus rahuldada taotlus ka osaliselt ning määruse nr

17 § 25 lg 9 punkti 3 alusel korraldatud jäätmeveost vabastamine kaebaja suhtes lõpetada, kui

mitteliitunuks lugemise aluseks olnud mõjuvad põhjused on ära langenud. Sellest tulenevalt on

vaide täies ulatuses rahuldamata jätmine ebaproportsionaalne.

Seega põhineb 6. juuni 2013 vaideotsus asjaolul, mis on asjassepuutumatu (taotletud 3-aastase

perioodi arvestamine), mistõttu on haldusakt tehtud diskretsiooniveaga. Isegi juhul, kui

vastustaja leidis, et kolmeks aastaks ei saa kaebaja taotlust rahuldada, oleks vastustaja pidanud

kaebajale selgitama, et taotlus oleks mõistlik esitada lühema perioodi kohta. Vastustaja pole

sellisel juhul täitnud korrektselt oma haldusmenetluse seaduse (HMS) § 36 lg-st 1 tulenevat

selgitamiskohustust.

Vastustaja ei ole vaideotsuses põhjendanud, kuidas kaaluti era- ja avalikku huvi ja jõuti

otsusele, et avalik huvi on suurem kui isiku õiguste riive. Kaebaja leiab, et kui tema kinnistul

käimine seisneb paaril korral aastal kinnistu hooldamises, mille käigus olmejäätmeid ei teki,

siis ei ole avalikes huvides, et jäätmevedaja peab igakord tema kinnistu juures peatuma ja

veenduma jäätmete olemasolus. Kaebaja liitunuks lugemine tekitab täiendavaid majanduslikke

kulutusi ja kuivõrd kogumine käib raskeveokiga, siis saastab see põhjendamatul enam õhku

heitgaasidega. Kaebaja hinnangul ei ole see avalikes huvides. Avalikud huvid ei saa

domineerida kaebaja huvide ees, kui jäätmekogumist korraldatakse kohas, kus jäätmeid

tegelikult ei teki.

Samas aga riivatakse kaebaja õigusi, kui tema peab maksma raha selle eest, mida ta tegelikult

ei tarbi ega soovi tarbida olmejäätmete mittetekkimise tõttu. Ei ole põhjendatud biojäätmete

kompostrisse ladustamise asemel nende kogumine konteinerisse, et põhjendada jäätmevedajale

makstavat raha. Biojäätmete ladustamine kompostris on oluliselt enam avalikes huvides ja

keskkonnasõbralikum jäätmete käitlemine. Juhul kui vastustaja on kaalunud kaebaja huve ja

avalikke huve, siis ei ole vastustaja teinud seda seaduslikult ega õiguspäraselt.

Kaebaja märgib, et vastustaja on andnud 23. aprilli 2013 korralduse nr 297 viivitusega,

rikkudes määruse nr 17 § 25 lg 5 punkti 3. Samuti on vastustaja rikkunud HMS § 41, jättes

teatamata haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitamata ettenähtud

tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. 6. juuni 2013 vaideotsuses toodud põhjendus, mille

kohaselt pidi kaebaja olema teadlik tähtaja pikendamisest, ei ole HMS § 41 eesmärgi ja mõtte

kohaselt asjakohane. Seega ei ole vaidlusalune korraldus antud menetlustähtaegu järgides.

5. 1. oktoobril 2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule täiendavad seisukohad.

Vastustaja ei saa oma diskretsiooniõigust kasutada selliselt, et see muudab kaebaja jaoks

soodustava haldusakti andmise võimatuks. Kaebaja on esitanud jäätmeveoga mitteliitunuks

lugemiseks kõikvõimalikud tõendid. Vastustaja on enda veenmiseks pannud kaebajale sellise

tõendamiskoormise, mida pole sisuliselt võimalik täita.

Deklaratiivsed kanded rahvastiku- või ehitisregistris ei saa ilma sisulise tuvastamiseta viidata

sellele, et kinnistut kasutatakse või sellel elatakse. Vastustaja esindajad on teinud kinnistule

paikvaatluse ja on pidanud seal tuvastama, et ehitis pole ühendatud veevõrguga ja seda ei ole

võimalik kütta. Vastustaja põhjendus, miks ta ei ole veendunud, et kinnistul ei elata, ei ole

asjakohane.

JäätS § 69 lg 4 sätestatud terminitele “kinnistu kasutamine” või “kinnistul elamine ei saa anda

niivõrd laia tähendust nagu seda on teinud vastustaja. Nii elamine kui ka kasutamine tähendab

aktiivset eesmärgipärast tegevust. Kinnistul elamiseks või selle kasutamiseks ei saa nimetata

olukorda, kus aastas korra käiakse heina niitmas, õunapuu oksi ja hekki lõikamas. Asjaolu, et

kinnistul käiakse, ei saa tähendada JäätS § 69 lg 4 mõttes, et kaebaja kinnistul ka elab või seda

kasutab.

Asjaolu, kas vastustaja vabastab talveperioodil üksikuid suvilaid või mitte, ilmestab vastustaja

halduspraktikat, kuid mitte seda, kuidas on õige JäätS § 69 lg 4 kohaldada. Kui suvilarajoonis

kasutatakse kinnistut vähemasti suveperioodil, siis kaebaja kinnistut ei kasutata aastaringselt.

Seega ei ole vastustaja põhjendus, et mõni suvila vabastatakse jäätmeveoga liitumise lepingust,

kaebaja hinnangul asjakohane.

Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et põhjendamatute tühisõitude tegemine kaebaja kinnistule ei

ole avalikes huvides, kui sellel ei elata ega seda ei kasutata.

Kaebaja soovib märkida, et korraldatud paikvaatlus aprillis 2013 oli formaalne ning vastustaja

esindajad ei tundnud sisulist huvi oluliste asjaolude kohta. Paikvaatlus kestis mõned minutid

ning oli näha, et inimesed ei soovinud süveneda tegelikku olukorda. Ka seetõttu on kaebajal

vastustaja pandud tõendamiskoormist äärmiselt raske täita.

Vastustaja vastuväited

6. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Seadusest tulenevalt on kõik kinnisasja omanikud, millel asuvad suvila, elu- või äriruumid,

liitunud automaatselt korraldatud jäätmeveoga. Kuna kaebaja on liidetud korraldatud

jäätmeveoga seaduse alusel, siis ei saa ta otsustada, kas ta teenust vajab või mitte.

Vastustaja ei kohusta kaebajat olmejäätmeid üle andma, kui neid mingil perioodil ei teki.

Jäätmete käitlemise kulude optimeerimiseks, kui segaolmejäätmeid tekib ebaregulaarselt või

väheses koguses, on vastustaja loonud jäätmevaldajatele võimaluse valida jäätmete

äraandmiseks jäätmekoti või jäätmemahuti vastavalt tekkivate segaolmejäätmete kogustele.

Määruse nr 17 § 19 lg 2 ja 3 tulenevalt on jäätmevedajal õigus rakendada tühisõitu, kui

jäätmeid üle ei anta. Siis on tühisõidu tasuks jäätmevaldajale jäätmekäitluslepingus jäätmete

vedamisel kogumismahuti teenindamiseks kuluv kogumistasu. Kogumistasu ei sisalda jäätmete

vastuvõtutasu jäätmekäitluskohas. Seega sisaldab kogumistasu korraldatud jäätmeveosüsteemi

toimimise tasu ja ei sisalda jäätmete käitlemise tasu, mida jäätmevaldaja jäätmevedajale üle ei

ole andnud. Kuna kaebajal on kinnisasjal üksikelamu, võib ta valida segaolmejäätmete

käitlemiseks 50 l jäätmekoti teenuse ja veosageduseks iga 4-nädalase perioodi. Kui

segaolmejäätmeid ei ole üle anda, maksab kaebaja sellel kuul, kui segaolmejäätmeid ei ole üle

anda 0,30€, üleandmise korral 0,60€. Suurjäätmete ning vanapaberi ja kartongi äraandmine on

Elva linnas jäätmevaldajale tasuta. Lisaks on kaebajal korraldatud jäätmeveoga seotud kulude

kokkuhoiuks vastavalt määruse nr 17 § 10 lg-le 8 võimalus kasutada ühist kogumismahutit

naabruses asuva ühepereelamu jäätmevaldajaga.

Vastustaja ei nõustu väitega, et Elva linn on piiranud kaebaja õigust omandi võrdsele kaitsele.

Vastustajale on arusaamatu, kuidas on vaidlustatud korraldus vastuolus PS § 32-ga. Kaebaja on

korraldatud jäätmeveoga aadressil Elva, Koidu 7 loetud liitunuks seaduse alusel, mitte

korralduse alusel nagu väidab kaebaja.

Vastustaja hinnangul ei saa üheselt järeldada vähesest elektrikulust (elektriarvesti näit) ning

Tõnis Oberschneideri ja Urmas Mummi kinnituskirjades öeldust, et keegi ei ela Koidu 7, Elva

kinnistul kasvõi aegajalt või kinnistut ei kasutata. On leidnud kinnitust, et kaebaja käib

kinnistut hooldamas, mis tähendab, et kinnistul ikkagi käiakse. Vastustaja ei ole väitnud ei

korralduses ega vaideotsuses, et vaid kaebaja elab kinnistul või kasutab seda. Vastustaja on

korralduse märkinud, et jäätmevaldajaks ei pea olema tingimata kinnistu omanik, kinnistut võib

kokkuleppel omanikuga kasutada muu jäätmevaldaja.

Vastustaja ei mõista, kuidas tulenevalt JäätS § 69 lg-st 4 ja koosmõjus määruse nr 17 § 25 lg-ga

1 tuli kaebaja korraldatud jäätmeveost vabastada. Need sätted ei kohusta vastustajat kaebaja

korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastama, vaid annavad vastustajale kaalutlusõiguse,

otsustamaks kas vabastada jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga liitumisest kui ollakse

veendunud, et kinnistul ei elata või seda ei kasutata.

Vastustaja märgib, et nii vaidlusaluses korralduses kui ka vaideotsuses on selgitatud, millistel

kaalutlustel otsustati kaebaja taotlus rahuldamata jätta. Selleks ei olnud vaid rahvastikuregistri

ja ehitisregistri andmed. Ehitisregistri andmetele vastavust käis vastustaja kohapeal

kontrollimas 8. ja 19. aprillil 2013. Tuvastati, et kinnisasjal on ka tegelikkuses olemas

ehitisregistrisse kantud 2-korruseline elamu, millel olid aknad ja uksed ees, kardinad akende

ees ja siseruum, mida näidati, korras ja elamiskõlblik. Paikvaatlusel 19. aprillil 2013 ei

näidatud kõiki elamus asuvaid ruume ega hoone tehnosüsteeme. Tulenevalt paikvaatlustest tegi

vastustaja järelduse, et kinnisasjal asuvat elamut on võimalik kasutada elamiseks või kasutada

kinnisasja muul otstarbel.

Samuti ei nõustu vastustaja kaebuses toodud seisukohaga, et rahvastikuregistri andmetel on

antud asja lahendamisel vaid deklaratiivne iseloom. Kaebaja on ise oma elukohana

registreerinud aadressi Elva, Koidu 7. Rahvastikuregistri seaduse § 391 lg 1 kohaselt hoolitseb

isik oma elukoha andmete õigsuse eest rahvastikuregistris ning lg 2 sätestab, et kui isik asub

elama püsivalt teise elukohta, esitab isik uude elukohta elama asumisest alates 30 päeva jooksul

uue

elukoha

aadressi

rahvastikuregistrisse

kandmiseks.

Kui

kaebaja

väidab,

et

rahvastikuregistris ei ole tema tegeliku elukoha andmed, siis peaks ta ise oma elukoha andmed

rahvastikuregistris ära muutma. Seda, et kaebaja peab kinnisasja oma koduks, kus ta elab,

tõendab ka asjaolu, et ta on vabastatud kinnistu aadressiga Elva, Koidu 7 maamaksu

maksmisest alates 1. jaanuar 2013 vastavalt maamaksuseaduse § 11 lg 1.

Vastustaja vaidleb vastu kaebaja seisukohale, et kinnisasja kasutamine saab olla seotud ainult

kinnisasja sihtotstarbega. „Kinnisasja kasutamine“ ei pea tähendama ainult majandus- ja

kutsetegevuse teostamist. JäätS § 69 lg 4 eelnõu seletuskirja kohaselt mõiste „kinnistu

kasutamine“ on näiteks rakendatav ka suvilate kasutamisel. Elamumaa sihtotstarbega kinnisasja

kasutamiseks võib pidada ka aiasaaduste kasvatamist, samuti võib teha kinnistul muid tegevusi,

mis ei ole otseselt seadusega keelatud ja mis ei lähe vastuollu maa sihtotstarbega.

Vaidlustatud korralduse andmisel ei ole Elva linnavalitsus läinud vastuollu õiguskindluse

põhimõttega. Alates 1. jaanuarist 2013 muutus korraldatud jäätmevedu reguleeriv Elva linna

jäätmehoolduseeskirja vastav peatükk ning samast kuupäevast hakkasid kehtima korraldatud

jäätmeveoteenuse uued hankelepingu tingimused. Võrreldes eelmise perioodiga alanes

korraldatud jäätmeveo teenustasu oluliselt. Seega ei olnud tingimused samad, mis eelmisel

korral, kui kaebajale vabastus anti.

Kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele ei ole rikutud. Kaebaja sõnastusest võib teha järelduse, et

vastustaja vabastab kõik suvilad talveperioodiks korraldatud jäätmeveost. Vaideotsuses on

selgelt väljendatud, et talveperioodil on vabastatud mõni üksik suvila ja see peab asuma

suvilarajoonis. Ehitisregistri andmetel on kinnisasjal aadressiga Elva Koidu 7 asuva hoone

(registrikood 104044344) kasutusotstarve üksikelamu, mitte suvila. Üksikelamust suvilaks ei

muuda hoonet üksnes asjaolu, et seda kasutatakse peamiselt suvel, vaid hoone kasutusotstarbe

määravad hoone tehnilised näitajad. Vastustaja ei anna kõikidele suvilate omanikele, mis on

kantud ehitisregistrisse suvilana ja asuvad suvilarajoonis, korraldatud jäätmeveost vabastust

talveperioodiks, vaid igal konkreetsel juhul kontrollitakse kohapeal, kas on tegemist suvilaga ja

see asub suvilarajoonis ning lisaks sellele peab olema veel mingi erakorraline asjaolu, millest

tulenevalt ollakse veendunud korraldatud jäätmeveost vabastamise võimalikkuses. Kaebaja

taotluse menetlemisel ei selgunud ühtegi erakorralist asjaolu, mis oleks andnud võimaluse

taotluse rahuldamiseks ja avaliku huvi eiramiseks.

Kaebaja kinnitus, et temal tekib ainult biolagunevaid jäätmeid ei ole tõend. Vastustaja ei ole

kohustatud tuvastama kas kinnisasjal tekib ka olmejäätmeid, millele laieneb korraldatud

jäätmevedu. Kaebaja taotles vabastamist korraldatud jäätmeveost, mis tähendab, et ta soovis

soodustava haldusakti andmist. Soodustuse tekkimiseks vajalike asjaolude tõendamine on

taotleja kohustus, mitte haldusorgani kohustus.

Vastustaja märgib, et ei otsustanud kaebaja taotluse mitterahuldamise vaid avalikust huvist

tulenevalt. Korralduses on selgitatud, et kaalutlemisel arvestati ka asjaoluga, et jäätmevaldajale

on loodud soodsad tingimused ja korraldatud jäätmeveoga seotud kulusid saab kaebaja

optimeerida. Avalikes huvides on ka korraldatud jäätmeveo teenustasude hinnad. Teenuse

osutaja on arvestanud teenustasude pakkumisel vastustaja antud algandmetega ja üheks

näitajaks on hoonestatud kinnistute arv ja millist tüüpi hoone kinnistul asub. Korraldatud

jäätmeveoga liitumine ei ole kaebajale ülemäära koormav.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et taotluse menetlemisel ei ole järgitud määruses nr 17

sätestatud menetlemise tähtaega. Kaebajale on selgitatud vaideotsuses, et taotlus on menetletud

määruse nr 17 § 25 lg 5 p 4 antud tähtaja jooksul. HMS § 35 lg 4 kohaselt menetlustähtaja

arvutamine taotluse esitamisega algavas haldusmenetluses toimub saabunud dokumendi

registreerimise hetkest alates. HMS § 33 lg 2 kohaselt algab tähtaeg järgmisel päeval pärast

selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Kaebaja

taotlus registreeriti 13. märtsil 2013, seega tähtpäev saabus 14. mai 2013. Vastustaja ei nõustu

väitega, et tähtpäev saabus 12. aprill 2013. Kaebaja esitas 12. ja 15. aprillil 2013 täiendavad

taotlused, tehes ettepaneku otsuse tegemiseks veel kord kohapeal tutvuda siseruumide reaalse

olukorraga., mis toimus 19. aprillil 2013. Seega ei olnud vastustajal mõistlik anda korraldust

enne kui kohapeal ära käidi. Esialgne menetlustähtaeg pikenes kaebaja soovil, mitte vastustaja

tegevuse või tegevusetuse tõttu.

Vastustaja ei nõustu kaebaja taotlusega kohustada vastustajat andma uus haldusakt, millega

vabastatakse Rein Velleramm korraldatud jäätmeveost kinnistul aadressiga Koidu 7, Elva.

Vastustaja leiab, et kohustamiskaebuse esitamiseks ei olnud kaebajal alust.

Kohtu seisukoht

7. Asjas ei ole vaidlust, et Rein Vellerammile kuulub kinnistu Elva linnas Koidu tn 7, millel

asub elumaja. Elamu ei ole kaebaja tegelikuks elukohaks, kuid kaebaja käib kinnistul heakorra

ja hooldustööde tegemiseks.

Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et Elva linnas toimub korraldatud jäätmevedu ja alates 1.

jaanuarist 2013 osutab jäätmevaldajatele jäätmeveo teenust AS Eesti Keskkonnateenused

ainuõiguse alusel.

Pooled vaidlevad selle üle, kas Elva Linnavalitsuse 23. aprilli 2013 korraldusega nr 297 jäeti

õiguspäraselt rahuldamata kaebaja taotlus korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks

ajavahemikul 1. jaanuarist 2013 kuni 1. jaanuarini 2016.

8. Jäätmeseaduse (JäätS) § 9 kohaselt on jäätmevaldaja jäätmetekitaja või muu isik või riigi või

kohaliku omavalitsuse asutus, kelle valduses on jäätmed. JäätS § 10 järgi on jäätmetekitaja isik

või riigi või kohaliku omavalitsuse asutus, kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed, või isik, kelle

tegevuse tulemusel jäätmete olemus või koostis muutub.

Kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud jäätmeveo osas on JäätS § 69 lg-s 2 sätestatud, et

jäätmevaldaja jäätmeseaduse 4. peatüki tähenduses on ka korteriühistu, selle puudumisel aga

selle kinnisasja omanik, millel asub suvila, elu- või äriruum. Eeltoodud sätetest järeldub, et

korraldatud jäätmeveoga seoses on jäätmevaldajaks muu hulgas sellise kinnisasja omanik,

millel asub elamu. Vastavalt JäätS § 69 lg-le 1 loetakse jäätmevaldaja liitunuks korraldatud

jäätmeveoga jäätmevaldaja elu- või tegevuskoha kaudu. Tallinna Ringkonnakohus on 28.

märtsi 2011 otsuses haldusasjas nr 3-09-2645 leidnud, et sellises olukorras tuleb JäätS § 69 lg 2

sisustamisel lähtuda eeldusest, et korraldatud jäätmevedu hõlmaks elukondlikku kinnisvara,

mille kasutamisel eeldatavalt tekivad olmejäätmed.

Elva Linnavolikogu 25. juuni 2012 määrusega nr 17 vastu võetud Elva linna

jäätmehoolduseeskirja § 18 lg-te 1 ja 2 järgi moodustab Elva linna haldusterritoorium ühe

jäätmeveo piirkonna, kus korraldatud jäätmeveoga liitumine on kohustuslik. Jäätmevaldaja

loetakse korraldatud jäätmeveoga liitunuks jäätmeseaduse § 69 lõike 1 alusel. Jäätmevaldajad

on kohustatud andma korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmed üle eeskirjas sätestatud

tingimustel.

Toodud sätetest tulenevalt on Elva linna territooriumil asuva kinnisasja, millele asub eluruum,

omanik jäätmevaldajana seaduse alusel liitunud korraldatud jäätmeveoga ning tal on sellest

tulenevad jäätmevaldaja õigused ja kohustused. Seega on Elva Linnavalitsus 23. aprilli 2013

korralduses õigesti leitud, et kaebaja on liitunud korraldatud jäätmeveoga Elva linnas sõltumata

sellest, kas Koidu tn 7 Elvas on kaebaja tegelikuks elukohaks või mitte. Kohtu hinnangul on ka

kaebaja seda seisukohta vähemalt möönnud, esitades vastustajale taotluse korraldatud

jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks.

9. Jäätmeseaduse § 69 lg 4 järgi, kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei

elata või kinnistut ei kasutata, võib ta jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel

teatud tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest.

Sättes kasutatud sidesõna „või“ tähendusena tuleb antud normi tõlgendamisel mõista „ega“.

Normi ei ole põhjendatud tõlgendada selliselt, et kinnisasja, millel asub elamu, omaniku

korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise aluseks võib olla nii see, et kinnistul ei elata,

kui ka see, et kinnistut ei kasutata. Selline tõlgendus oleks vastuolus saastaja maksab

põhimõttega, sest annaks aluse korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks ka

olukorras, kus kinnistu kasutamine on seotud jäätmete tekkimisega, kuigi kinnistu ei ole ühegi

isiku elukohaks. Seetõttu tulen korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise kaalumise

alusena mõista olukorda, kus kinnistut ei kasutata ega elata sellel.

Korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise otsustamisel peab kohalik omavalitsus seega

esmalt selgitama, kas kinnistul elatakse või kinnistut kasutatakse. See otsustus ei ole kohaliku

omavalitsuse kaalutlusotsus, vaid nõuab, et kohalik omavalitsus selgitaks välja tegeliku

olukorra. Selleks näevad JäätS § 69 lg 42 ja Elva linna jäätmehoolduseeskirja § 25 lg 5 p 2 ette

kohustuse kohapealse kontrolli teostamiseks.

Pärast seda, kui on tuvastatud, et kinnistul ei elata või seda ei kasutata tuleb kohalikul

omavalitsusel kaaluda, kas konkreetsel juhul on korraldatud jäätmeveoga liitumisest

vabastamine põhjendatud.

10. Käesoleval aastal on R. Velleramm esitanud vastustajale korduva taotluse (tl 32 pöördel, tl

33) korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks.

Taotlust on kaebaja põhjendanud sellega, et Koidu tn 7 asuvas hoones ei elata. Kaebaja

kinnitusel puudub kinnistul ühendus tsentraalse vee- ja küttesüsteemiga ning kinnistul ei ole

veekaevu. Kinnistu hooldamisel tekivad üksnes biolagunevad jäätmed, mille kaebaja ladustab

kompostina. Muud liiki olmeprügi kinnistul ei teki.

11. Vastustaja kontrollis Koidu tn 7 kinnistut kohapeal 8. aprillil 2013 ning teistkordselt

kaebaja juuresolekul pärast kaebaja 15. aprilli 2013 taotlust. Kohapealse kontrolli tulemusena

selgus, et elamu on otstarbekohaselt kasutatav ning kinnistu on nõuetekohaselt hooldatud. Ka

kaebaja on mõlema järeldusega sisuliselt nõustunud, mööndes 15. aprilli 2013 taotluses (tl 33

pöördel), et hoone on kasutuskõlblik ning kinnitades ka heakorratööde tegemist.

Kohtu hinnangul on vastustaja toodud asjaoludel korralduse andmisel põhjendatult leidnud, et

puudub alus üheselt tuvastada, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata. Kohus ei nõustu

vastustajaga aga selles, et pärast kohapealse kontrolli teostamist oli põhjendatud lähtuda

eeldusest, et Koidu tn 7 on kaebaja elukohaks. Kuigi kaebaja võib olla registreerinud

vaidlusaluse kinnistu oma elukohana, siis on registreering siiski üksnes üks võimalik tõend

isiku elukoha kindlaks tegemisel. Käesoleval juhul pidi vastustajale kohapealse kontrolli

tulemusel ilmselt selge olema, et kinnisasjal asuvat elamut elukohana tegelikult ei kasutata.

Eeltoodu ei mõjutanud siiski asja otsustamist.

12. Vaidlustatud korralduses on leitud, et esinevad asjaolud, millest ilmneb, et kinnistut

kasutatakse.

Kohtu hinnangul on Elva Linnavalitsus põhjendatult asunud seisukohale, et kinnistu

kasutamisena tuleb mõista muu hulgas kinnisasja korrashoiuks ja hooldamiseks vajalike tööde

tegemist. Elva Linnavolikogu 17. detsembri 2012 määrusega nr 41 vastu võetud Elva linna

heakorra eeskirjaga on Elva linnas asuva kinnistu omanikku kohustatud muu hulgas hoidma

korras oma kinnistu ja kinnistu piirdeaia, niitma regulaarselt muru ja pügama hekki (§ 5 p-d 1

ja 2) ning hooldama puhastusala (§ 2 p 1, § 5 p 8), seal hulgas koristama puhastusalal

mahalangenud lehed, kinnistuga piirneval kõnniteel lume ja jää ning tõrjuma libeduse.

Olukorras, kus kaebaja ei eita hooldamise kohustuse täitmist ning vastustaja on kohapealsel

kontrolli tulemusena leidnud, et Koidu tn 7 on hooldatud kinnistu, ei ole eluliselt usutav

kaebaja väide, et ta käib kinnistul kord aastas. Kohus osutab siinjuures sellele, et sellise väite

on kaebaja esitanud alles kohtumenetluses. On ilmne, et nii talviste, kui ka suviste

hoolduskohustus nõuetekohane täitmine nõuab regulaarset viibimist kinnisasjal. Kuna ka

suhteliselt lühiajaline kinnistul viibimine on seotud jäätmete tekkimise võimalusega (näit toidu-

ja joogipakendid, aga ka muud olmejäätmed), siis tuleb ka kinnisasja omaniku

hoolduskohustuse täitmist lugeda kinnisasja kasutamiseks JäätS § 69 lg 4 tähenduses. Selline

tõlgendus tagab, et kinnistu kasutamisel tekkivaid jäätmed antakse jäätmekäitluseks üle

jäätmete tekkimise kohas. Jäätmekäitluse põhimõtetega ei oleks kooskõlas jäätmete

transportimine üleandmiseks teise jäätmekäitluspiirkonda või kinnisasjal tekkivatest jäätmetest

vabanemine nende jätmisega avalikus linnaruumis asuvatesse prügikonteineritesse.

Samas ei ole oluline, kas isikul igakordsel kinnistul viibimisel tegelikult jäätmeid tekib.

Korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise taotluse õiguspäraseks rahuldamata jätmiseks

on piisav, kui jäätmete tekkimine on tõenäoline. Jäätmete tegeliku tekkimise väljaselgitamise

kohustuse panemine kohalikule omavalitsusele oleks ebamõistlikult koormav nii kohalikule

omavalitsusele, kui korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise taotlejale.

13. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ka seetõttu, et vastustaja

ei ole selgitanud, miks ei ole võimalik taotluse osaline rahuldamine ja kaebaja vabastamine

korraldatud jäätmeveoga liitumisest talveperioodiks.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

Kaebaja on esitanud taotluse korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks kolmeaastase

perioodi jooksul, eristamata taotluse põhjendustes neid asjaolusid, mis annaksid aluse taotluse

rahuldamiseks talveperioodi osas. Olukorras, kus taotlusest nähtuvalt ei olnud kaebaja tahe

suunatud korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks üksnes talveperioodil, ei olnud

vastustajal kohustust eraldi põhjendada miks ei ole võimalik taotluse osaline rahuldamine.

Kohus juhib siiski kaebaja tähelepanu sellele, et kaevatavas korralduses on leitud, et kinnistu

mittekasutamist ei saa tuvastada muu hulgas seetõttu, et kaebajal on hoolduskohustus ka

talveperioodil.

14. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Elva Linnavalitsus on õiguspäraselt leidnud, et

kaebaja taotluse lahendamisel ei saa tuvastada, et kinnistut ei kasutata. Sellises olukorras ei

pidanud vastustaja enam kaaluma, kas korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamine antud

juhul on põhjendatud.

15. Kohus märgib JäätS § 69 lg 4 alusel kaalutluse teostamise kohta siiski järgmist.

Jäätmeseaduse § 69 lg-st 4 ei tulene, et juhul, kui kinnistul ei elata või seda ei kasutata, siis

korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks peab lisaks esinema veel mõni erakorraline

asjaolu, mis õigustab liitumisest vabastamist. Normi tuleb mõista selliselt, et korraldatud

jäätmeveoga liitumisest vabastamine iseenesest on erakorraline, kuna tavapäraselt on kõik

elukondse kinnisasja omaniku korraldatud jäätmeveoga liitunud. Asjaolu, et kinnisasjal elamise

või kinnisasja kasutamise puudumise tõttu kinnistul jäätmeid ei teki, on üldjuhul piisav isiku

vabastamiseks korraldatud jäätmeveoga liitumisest.

Kaalutluse teostamisel ei ole asjakohane arvestada asjaoluga, kas kinnistul elatakse või seda

kasutatakse, kuna tegemist normi objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaoluga, mille alusel

otsustatakse kas kaalutluse teostamine on lubatud. Küll tuleb asjakohaseks pidada kaalutlusi

korraldatud jäätmeveoga seotud avaliku huvi ning isiku õiguste osas, muu hulgas selles, kui

intensiivselt riivab korraldatud jäätmeveoga liitumine taotleja omandiõigust. Kohtu hinnangul

ei ole kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega vastuolus vaidlustatud korralduse

seisukoht selles, et avalik huvi kaebaja korraldatud jäätmeveoga liitumiseks on kaalukam

kaebaja huvist olla korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastatud olukorras, kus isikutele on

loodud võimalus tasuda teenuse eest 60 senti nelja nädala kohta (vt tl 32) või 50% sellest (30

senti) juhul, kui sel perioodil jäätmeid ei tekkinud. Sellega on isikutele loodud tegelik meede

korraldatud jäätmeveoga liitumisest tingitud mõju minimeerimiseks.

Sel põhjusel nõustub kohus vastustajaga selles, et jäätmeveo uue hinnakirja kehtestamisega 1.

jaanuarist 2013 muutus korraldatud jäätmeveoga kaasnev riive kinnistu omanike õigustele

oluliselt vähemintensiivseks. Seega isegi juhul, kui lugeda, et Koidu tn 7 kinnistut JäätS § 69 lg

4 tähenduses ei kasutata, siis puudub alus pidada kaalutlusreeglitega vastuolus olevaks

vastustaja otsust lugeda käesoleval juhul avalikku huvi kaalukamaks kaebaja huvist. Seetõttu

nõustub kohus vastustajaga selles, et kaebaja taotluse lahendamise tähendust omavad asjaolud

erinevad kaebaja sarnaste taotluste lahendamisel enne 1. jaanuarit 2013 eksisteerinud

olukorrast. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja viide sellele, et varasemalt on vastustaja pidanud

võimalikuks kaebaja vabastamist korraldatud jäätmeveoga liitumisest.

16. Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega vastustajale taotluse lahendamisega viivitamises.

Tõendist (tl 32 pöördel, 33) nähtuvalt on kaebaja taotluse lahendamine lükkunud edasi kaebaja

enda tegevuse tõttu, muu hulgas põhjusel, et kaebaja taotles täiendava kohapealse kontrolli

läbiviimist. Isegi kui nõustuda sellega, et vastustaja ei ole Elva jäätmehoolduseeskirja § 25 lg 5

p 4 kohaselt pikendanud kaebaja taotluse lahendamise tähtaega, pidi kaebajale olema selge, et

vastustajal ei olnud võimalik ühekuulise tähtaja jooksul taotlust lahendada. Sõltumata eelnevast

ei saanud taotluse lahendamise tähtaeg mõjutada asja sisulist lahendamist.

17. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Elva Linnavalituse 23. aprilli 2013 korraldus on

õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.

Kaebuse nõue korralduse tühistamiseks jääb rahuldamata.

18. R. Velleramm on taotlenud kaebuses ka Elva Linnavalitsuse 6. juuni 2013 vaideotsuse

tühistamist.

Kuna kaebuse põhinõue jääb rahuldamata ja kaebaja ei väida, et Elva Linnavalitsuse 6. juuni

2013 vaideotsuse nr 405 rikuks tema õigusi vaideesemest sõltumatult (HKMS § 45 lg 4) ja siis

jääb kaebus ka selles nõude osas rahuldamata.

19. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik