2-12-30427/13 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-30427

Tsiviilasi

Tartu linna hagi Andres Anti ja Katrin Anti vastu vara

tagasivõitmiseks täitemenetluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. detsembri 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Anti ja Katrin Anti apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Andres Ant (ik: XXXXXXXXXXX)

2. Katrin Ant (ik: XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (hageja): Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse

kaudu), esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. detsembri 2012.a otsus

ning saata asi samale maakohtule uueks arutamiseks

eelmenetluse staadiumist.

2. Rahuldada

Andres

Anti

ja

Katrin

Anti

apellatsioonkaebus.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja sisulisel

lahendamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu linn esitas 6. augustil 2012 maakohtule Andres Anti ja Katrin Anti vastu hagi, milles

palus tunnistada kehtetuks Andres Anti ja Katrin Anti vaheline kinnistu registriosa numbriga

XXXXXXX võõrandamise tehing.

Hagiavalduse kohaselt tunnistati Andres Ant Tartu Maakohtu 22. märtsi 2012 otsusega

kriminaalasjas nr 1-12-2143 süüdi karistusseadustiku § 22 lg 3 – § 201 lg 2 p 2, 3, 4 järgi.

Sama otsusega rahuldati Tartu linna tsiviilhagi ning Andres Antilt ja Jevgenia Lindevaldtilt

mõisteti solidaarselt välja 37 991,90 eurot ning Andres Antilt üksinda 4885,54 eurot. Hageja

pöördus otsuse jõustumise järgselt täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäitur Reet Rosenthali

poole, kes teatas 9. juulil 2012, et võlgnik vabatahtliku täitmistähtaja jooksul nõuet ei täitnud.

Kohtutäituri poolt kindlaks tehtud võlgniku vara koosneb pangaarvetel olnud rahast summas

53,56 eurot. Kohtutäitur on koostanud töötasu arestimise akti, kuid Maksu- ja Tolliameti

andmetel makstakse võlgnikule miinimumpalka. Kinnisvara võlgnikule ei kuulu, võlgnikule

kuulunud sõiduauto on viidud lammutusse. Kuigi võlgniku sissetulek on tema väitel 320 eurot

kuus, millele lisanduvad päevarahad, suudab ta tasuda eluaseme kapitalirendi ja sõiduauto

kasutusrendi makseid. Võlausaldajale suudab võlgnik tasuda vaid kuni 100 eurot kuus.

Võlgnik kinkis 13. jaanuaril 2012 enda nimele registreeritud kinnistu, asukohaga XXXXXXX

Veibri küla Luunja vald, oma tütrele Katrin Antile. Kuivõrd võlgniku muust varast ei piisa

hageja nõude rahuldamiseks, esitas sissenõudja hagi vara tagasivõitmiseks täitemenetluses.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole Andres Ant Tartu linna

raha omastanud ega linnale kahju põhjustanud. Kuni kriminaalasjas nr 1-12-2143 kokkuleppe

sõlmimiseni ei olnud Andres Antil aimugi, kas ta on jätkuvalt kahtlustatav või on

kriminaalmenetlus lõpetatud. Asjaolu, et Tartu linn on esitanud tsiviilhagi ja et Andres Ant

vastutab kuriteoga tekitatud kahju eest solidaarselt kuriteo täideviijatega, selgus alles

22. märtsi 2012 kohtuotsusest. Kinnistu oli Andres Anti ja Kersti Anti ühisvara.

Perekonnaringis lepiti kinnistu kinkimine kokku 2007.a, jaanuaris 2012 toimus üksnes

tehingu notariaalne vormistamine. Seega sõlmiti kinkeleping enam kui kaks aastat enne

tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kinkelepingu sõlmimise ajal ei teadnud ei

Katrin Ant ega teised Andres Anti lähikondsed kriminaalmenetlusest. Tehingu kehtetuks

tunnistamine rikub Katrin Anti põhiseaduslikke õigusi – omandiõigust ja õiguspärast ootust

oma kodu rajamiseks krundi saamisele. Kui Andres Ant oleks soovinud linnale kahju tekitada,

oleks ta kinnistu võõrandanud kolmandale isikule.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 12. detsembri 2012 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks

Andres Anti ja Katrin Anti vahel 13. jaanuaril 2012 sõlmitud kinnistu, asukohaga

XXXXXXX Veibri küla Luunja vald (registriosa nr XXXXXXX), kinkelepingu ja

asjaõiguslepingu (Tartu notar Edgar Grünbergi ametitoimingu number 108).

Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-tes 1, 2 ja

§ 189 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud – hageja nõue

on muutunud sissenõutavaks kriminaalasjas nr 1-12-2143 kohtuotsuse jõustumisest; Andres

Antil puudub vara, mille arvelt hageja nõuet rahuldada; hageja on hagi esitanud vähem kui

kaks aastat pärast tehingu sõlmimist. Andres Anti poolt kinnistu võõrandamine Katrin Antile

kriminaalmenetluse ajal kahjustas hageja huve, sest pärast kinnistu võõrandamist tekkis

olukord, kus Andres Antil puuduvad vahendid väljamõistetud rahasumma tasumiseks, millest

tulenevalt ei ole hagejal võimalik oma nõuet Andres Anti vara arvelt rahuldada.

Kinkeleping kannab kuupäeva 13. jaanuar 2012 ja sellest kuupäevast tuleb ka lähtuda. Väide,

et Andres Ant ei ole Tartu linna vara omastanud ega linnale kahju tekitanud, on ümber

lükatud kriminaalasjas nr 1-12-2143 jõustunud kohtuotsusega, millega Andres Ant tunnistati

nimetatus süüdi. Kohtuotsusest nähtub üheselt, et süüdistatavad, sh Andres Ant, on

kohtuistungil tunnistanud nende vastu esitatud nõudeid, sh tsiviilhagi (otsuse lk 8). Seega ei

ole Andres Anti väited Tartu linna vara mitteomastamise ja tsiviilhagi esitamisest

mitteteadmise kohta asjakohased ning kohus jättis need tähelepanuta.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Andres Ant ja Katrin Ant esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu

12. detsembri 2012 otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks või uue otsuse tegemist, millega jätta Tartu linna hagi rahuldamata.

Menetluskulud paluvad apellandid jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rikkus kohus oluliselt menetlusõigust. Otsus on olulisel määral põhjendamata, kuna kohus

ei analüüsinud kõiki kostjate vastuväiteid. Kohus märkis üldsõnaliselt, et kostjad esitasid vaid

paljasõnalisi väiteid selle kohta, et kinnistu võõrandamises lepiti kokku pereringis juba

varasemalt ning et Andres Anti väited Tartu linna vara mitteomastamise ja tsiviilhagi

esitamisest mitteteadmise kohta ei ole asjakohased. Kohus jättis täielikult tähelepanuta

kostjate väite, et kinnistu võõrandamise eesmärgiks ei olnud Tartu linna huvide kahjustamine.

Arvestades, et hagejat esindab vandeadvokaat ning kostjatel ei ole esindajat ja neil puuduvad

õigusalased teadmised, oleks kohus poolte võrdse kohtlemise tagamiseks ning asja

lahendamisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks pidanud TsMS § 392 lg 1

p-de 3 ja 4 alusel kostjatele selgitama menetluslikku olukorda ning esitatud vastuväidete

tõendamise vajadust ja tegema kostjatele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks.

Kohus ei analüüsinud tõendeid igakülgselt ning jättis tähelepanuta kinkelepingust nähtuva

asjaolu, et kinnistu oli Andres Anti ja tema abikaasa Kersti Anti ühisvara. Kersti Ant osales

kinkelepingus ning tema tahe oli kinkida talle kuuluv osa kinnistust tütrele Katrin Antile.

Kuna Kersti Anti ei ole menetlusse kaasatud, on täiesti põhjendamatu kinkelepingu kehtetuks

tunnistamine osas, millega Kersti Ant käsutas talle kuuluvat osa ühisvarast.

Kohus rikkus TsMS § 403 lg 1 nõudeid asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, kuna ei

määranud pärast kostjate nõusoleku saamist pooltele tähtaega täiendavate avalduste ja

dokumentide esitamiseks ning otsuse avalikult teatavakstegemise aega. Sellega võttis kohus

pooltelt võimaluse esitada vastaspoole seisukohtadele täiendavaid vastuväiteid ja dokumente

ning taotlusi. Kuna kohus ei teatanud, kas asi lahendatakse kirjalikus või suulises menetluses

ning ei teatanud kohtuotsuse tegemise aega, oli kohtuotsus kostjatele üllatuseks;

2) kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust. TMS § 14 lg-st 1 tulenevalt on sissenõude

pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis,

kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument.

Täitedokument, millest tuleneva nõude rahuldamiseks täitemenetluses on hageja esitanud hagi

vara tagasivõitmiseks, ei kohusta Kersti Anti kohustust täitma. Kersti Ant ei ole seega

võlgnikuks täiteasjas. Kersti Ant ei ole andnud nõusolekut sissenõude pööramiseks

abikaasade ühisvarale. Eeltoodust tulenevalt ei ole lubatav sissenõude pööramine Andres Anti

ja Kersti Anti ühisvarale ning seetõttu ei ole põhjendatud ka ühisvaraga tehtud tehingu

kehtetuks tunnistamine täitemenetluses vara tagasivõitmise korras.

5. Tartu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu

otsuse muutmata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on otsus piisavalt põhjendatud. Kohus tuvastas õigesti kõik olulised asjaolud ja jättis

tähelepanuta asjasse mittepuutuvad väited. Kinnistu kinketehingule kehtib notariaalse

vormistamise nõue ning varasemad pereringis sõlmitud kokkulepped oleksid tühised. Andres

Anti poolt vara omastamine ja tsiviilhagi rahuldamine nähtub jõustunud kohtuotsusest.

Täitemenetluses ei oma täitedokumendi tegemise alused tähtsust. Täitedokumendi jõustumist

ega kehtivust ei ole kahtluse alla seatud. Tagasivõitmisel ei oma tähtsust ka see, kas tehing

tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks või peeti seda lihtsalt võimalikuks;

2) ei ole kohus rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei saa asuda ühe poole eest väiteid ja

tõendeid esitama, sest just siis oleks tegemist poolte võrdsuse printsiibi rikkumisega. Kostjate

väited on ilmselt asjakohatud ning puudub põhjus asuda neid tõendama. Juhul, kui kostjad

oleksid soovinud esitada täiendavaid argumente või tõendeid, tulnuks seda teha

apellatsioonkaebuses ning põhjendada tõendite ja väidete varasemat mitteesitamist

(TsMS § 633 lg 5);

3) ei tingi tagasivõidetava vara võimalik ühisvaraks olemine otsuse tühistamist. Esiteks on

tegemist asjaoluga, mida maakohtus ei esitatud ja apellatsioonkaebuses puudub põhjendus

asjaolu hilisema esitamise kohta. Teiseks ei nähtu kaebusest, mil moel see asjaolu kostjate

õigusi rikub. TsMS § 3 lg 1 kohaselt ei ole kostjatel õigust Kersti Anti õiguste kaitseks

kohtusse pöörduda. Viide TMS § 14 lg-le 1 ei ole asjakohane, sest TMS § 195 lg-st 1

tulenevalt ei ole tegemist sissenõude pööramisega abikaasade ühisvarale. TMS § 14

kohaldamiseks tekib alus tagasivõitmise järgselt ja abikaasa saab oma võimalikud vastuväited

esitada ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus (TMS § 14 lg 2), kui ta vastavat

nõusolekut täitemenetluse käigus ei anna. Praegusel ajal ei ole alust arvata, et Kersti Ant

võiks soovida ühisvara jagamist kohtus. Vastupidi, ta on varast vastusoorituseta loobunud

(kinkinud). Tagasivõitmisele ei saa ühisomanikul vastuväiteid olla, sest tagasivõitmine saab

toimuda ainult vara suhtes tervikuna;

4) ei ole kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. Hagi saadetakse kostjatele koos

kohtumäärusega, millest nähtub asja lahendav kohtunik ning samuti kostjate kohustus esitada

vastuses kõik oma taotlused, väited ja tõendid (TsMS § 394 lg 2 p 3). Kostjad vastasid hagile

ning olid nõus kirjaliku menetlusega. Hageja taotles hagiavalduses samuti kirjalikku

menetlust. Seetõttu ei saanud olla kostjatele üllatuseks, et kohus lahendas asja kirjalikus

menetluses. Kostjatele jäi piisavalt aega ka täiendavate seisukohtade esitamiseks. Pärast hagi

ja vastuse saamist olid poolte seisukohad selged. Kui kohtuotsuse tegemise aja märkimata

jätmine oleks omanud kostjate jaoks sisulist tähendust, tulnuks kõik oma väited ja tõendid

esitada apellatsioonkaebuses ning selgitada, miks ei saanud neid esitada kirjalikus vastuses

hagile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 12. detsembri 2012 otsus tuleb menetlusnormi

olulise

rikkumise

ja

materiaalõigusnormi

ebaõige

kohaldamise

tõttu

tühistada.

Ringkonnakohus

on

seisukohal,

et

rikkumist

ei

ole

võimalik

kõrvaldada

apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Tartu

Maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.

Andres Anti ja Katrin Anti apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

7. Käesolevas asjas on hageja Tartu linn esitanud hagi võlgniku vara tagasivõitmiseks

täitemenetluses, paludes tunnistada kehtetuks Andres Anti ja Katrin Anti vaheline kinnistu

registriosa numbriga XXXXXXX võõrandamise tehing.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on olulisel määral jätnud täitmata TsMS §-s 392

sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus ei ole arutanud menetlusosalistega

vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest.

Ehkki mõlemad pooled olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses TsMS § 403 lg 1

järgi, ei vabastanud see maakohut eelmenetluse ülesannete täitmisest ega ka vajalikus ulatuses

selgitamiskohustuse täitmisest.

Ringkonnakohus nõustub apellantide seisukohaga, et TsMS § 403 lg 1 kohaselt oleks kohus

pidanud menetlusosalisi asja kirjalikus menetluses lahendamisest teavitama määrusega, andes

tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks. Samuti oleks kohtul tulnud määrata ja

menetlusosalistele teatavaks teha otsuse avalikult teatavakstegemise aeg. Määruses tulnuks

märkida ka asja lahendav kohtunik. Niisuguse määruse olemasolu tsiviilasja toimikust ei

nähtu.

8. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX ja aadressiga

XXXXXXX Veibri küla Luunja vald Tartu maakond võõrandati 13.01.2012.a notariaalse

kinkelepingu ja asjaõiguslepingu alusel. Lepingu järgi oli kinkijaks Andres Ant ja

kingisaajaks Katrin Ant. Samas nähtus hageja poolt maakohtule esitatud lepingudokumendist

üheselt, et kinkelepingu esemeks olnud kinnistu kuulus Andres Anti ja tema abikaasa Kersti

Anti ühisvara hulka. Sellele asjaolule viitasid kostjad ka oma 03.09.2012.a vastuses

hagiavaldusele (t lk 31).

Kohtul tuleb asja arutamise käigus hageja nõue kvalifitseerida, mis tähendab vaidlusaluse

õigussuhte olemuse ning sealhulgas ka selle õigussuhte võimalike osaliste ringi

väljaselgitamist.

Vara võõrandamisele suunatud tehingute puhul tuleb eristada võlaõiguslikku tehingut ja

asjaõiguslikku käsutustehingut (TsÜS § 6 lg 3), milleks kinnisasja puhul on asjaõigusleping

(AÕS § 120). Ringkonnakohus on seisukohal, et abikaasade ühisvara hulka kuuluva eseme

käsutamise korral tuleb juhul, kui käsutuseks on oma tahet avaldanud mõlemad abikaasad,

lugeda mõlemad abikaasad ka käsutustehingu (asjaõiguslepingu) poolteks sõltumata sellest,

kas nad osalesid tehingu sõlmimisel vahetult võõrandaja rollis või andes tehinguks oma

nõusoleku (PkS § 29 lg 1). Õiguslike tagajärgede seisukohalt puudub nende tehingus

osalemise viiside vahel igasugune erinevus ning mõlemal juhul toob tehing kaasa vahetud

õiguslikud tagajärjed mõlema abikaasa jaoks. Seega on tegemist ühise vara ühise

käsutamisega abikaasade poolt.

Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et tehinguks nõusoleku andmine ei muuda

tehingus mitte osalevat abikaasat automaatselt veel võlaõigusliku lepingu pooleks (vt

Riigikohtu lahendeid tsiviilasjades nr 3-2-1-113-07 ja 3-2-2-2-08). Eelöeldu kehtib seega vaid

käsutustehingu (asjaõiguslepingu) osas, mis toob käsutuse teinud isiku(te)le kaasa vahetud

õiguslikud tagajärjed.

9. Eeltoodust lähtudes on käesolevas asjas jäänud tähelepanuta, et hagi ei olnud esitatud kõigi

vaidlusaluse õigussuhte osaliste vastu. TsMS § 208 lg 2 kohaselt on kostja kaasamine

võimalik hageja taotlusel, kuid käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks

andnud pooltele pärast kostjatelt vastuse laekumist võimaluse esitada täiendavaid taotlusi või

seisukohti. Kohus edastas kostjate vastuse küll hagejale 03.09.2012.a e-posti teel (t lk 34),

kuid selle aja seisuga ei pruukinud menetlusosalistele veel olla selge, et kohus lahendab asja

kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlusaluse õigussuhte kohtu

poolne kvalifitseerimine hõlmab ka kohtu kohustust juhtida menetlusosaliste tähelepanu

sellele, et kohtu arvates ei ole menetlusse kaasatud kõik vaidlusaluse õigussuhte osalised, kui

asja lahendamine ei ole nende isikute osaluseta võimalik. Arvestades asjaolu, et ühisvara

hulka kuuluva kinnisasja käsutamisel on käsutustehingu (asjaõiguslepingu) poolteks mõlemad

abikaasad, mõjutab tehingu vaidlustamine tagasivõitmise korras vahetult ka selle abikaasa

õigusi, kes andis tehinguks üksnes nõusoleku, olemata kinkelepingu pooleks. Tagasivõitmise

tagajärjeks saab olla vaidlustatud tehingu tegemisele eelnenud õigusliku olukorra taastumine,

s.o kui enne võõrandamist kuulus kinnistu abikaasade ühisvara hulka, siis muutub ta

tagasivõitmise hagi rahuldamise korral uuesti abikaasade ühisvaraks.

Asja uuel arutamisel tuleb hagejale anda võimalus taotleda Kersti Anti kostjana menetlusse

kaasamist TsMS § 208 lg 2 alusel. Kostja kaasamine ei ole võimalik apellatsioonimenetluses.

TsMS § 208 lg 3 kohaselt tuleb pärast kostja kaasamist alustada asja läbivaatamist algusest

peale, mistõttu ringkonnakohus peab vajalikuks saata asi maakohtule uueks arutamiseks.

10. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus, et

maakohus on TMS § 187 lõikeid 1 ja 2 ning § 189 kohaldanud muus osas õigesti.

Riigikohus on 30. aprilli 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13 (p 12) asunud seisukohale, et

„TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga

kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab,

et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on

põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava

tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil

kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud.“

Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalune kinkeleping on sõlmitud 13. jaanuaril 2012,

s.o vähem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kuna kinnisasja

võõrandamise

tehingule

on

seaduses

sätestatud

kohustuslik

notariaalne

vorm

(asjaõigusseaduse § 119 lg 1; § 120 lg 1), ei oma tähtsust kostjate väide, et kinnistu kinkimine

oli pereringis kokku lepitud juba varasemalt.

Ringkonnakohus rõhutab, et kinkelepingu esemeks olnud vara kuulumine abikaasade ühisvara

hulka ei välista ega piira võlausaldaja õigust esitada täitemenetluses tehingute tagasivõitmise

hagi. Täitemenetluses ei saa võlausaldaja huvid jääda kaitseta ainuüksi seetõttu, et võlgnik on

abielus ja tema vara on abikaasaga ühises omandis. Tagasivõitmise korras saab ühisvara

võõrandamisele suunatud tehingu kehtetuks tunnistada üksnes tervikuna. Võlgnikuks

mitteoleval abikaasal on võimalik oma õigusi kaitsta täitemenetluse raames (TMS § 14).

11. Asjakohased ei ole ka apellantide (kostjate) väited Tartu linna vara mitteomastamise ja

tsiviilhagi esitamisest mitteteadmise ning selle kohta, et kinnistu võõrandamise eesmärgiks ei

olnud Tartu linna huvide kahjustamine. TMS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on jõustunud kohtuotsus

kriminaalasjas täitedokumendiks. Täitedokumendi jõustumist ega kehtivust ei ole kostjad

kahtluse alla seadnud. Lähtuvalt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist ei

kontrollita täitemenetluses sissenõudja nõude materiaalõiguslikke asjaolusid.

Hageja poolt hagiavaldusele lisatud tõenditega, s.o kohtutäitur R. Rosenthali 9. juuli 2012

e-kirjaga (tl 6) ja Andres Anti poolt 9. juulil 2012 täiteasjas nr XXXXXXX kohtutäiturile

esitatud varade ja kohustuste nimekirjaga (tl 12), kust nähtub, et Andres Antil puudub nii vara

kui piisav sissetulek hageja nõude täitmiseks, on asjas tõendatud ka sissenõudja huvide

kahjustamine. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et sõlmitud kinkelepinguga ei ole

objektiivselt sissenõudja huvisid kahjustatud.

Apellatsioonkaebuse etteheide maakohtule seoses poolte võrdsuse põhimõtte väidetava

rikkumisega (hagejal oli lepinguline esindaja ja kostjatel mitte) on alusetu. See, kas kostjad

esindavad ennast kohtus ise või otsustavad kasutada lepingulise esindaja abi, oli kostjate

otsustada. Samas ei nähtu apellatsioonkaebusest, et kostjatel oleks jäänud seetõttu mingid

asjakohased väited või tõendid esitamata.

12. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt tuleb menetluskulude jaotus otsustada maakohtul

vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/