1-13-7423/18 · Tallinna Ringkonnakohus

1

1-13-7423

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-7423 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Pavel Gontšarov Kohtuasi P.P süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 2. septembri 2013. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava P.P kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann Teised apellatsioonimenetluse pooled

Prokurör Natalia Duškina, süüdistatav P.P , kannatanu X X Süüdistatav

P.P

isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxxxx ei tööta,

varem 10 korda kohtu poolt karistatud, viimati 20.11.2012

Harju Maakohtu poolt KarS § 121 järgi 1 aasta 6 kuu

vangistusega, mille kandmiselt vabastati KarS § 74 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga, kinni peetud 11.06.2013

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 2. septembri 2013. a kohtuotsus P.P suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista P.P-lt Eesti Vabariigi kasuks 72 (seitsekümmend kaks) eurot

määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või

Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik.

Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

2

Edasikaebe kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 2. septembri 2013. a otsusega lühimenetluses tunnistati P.P süüdi ja teda karistati KarS § 121 järgi vangistusega 6 kuuks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus 4 kuuks. KarS

§ 65 lg 2 alusel suurendas kohus P.P-le mõistetud vangistust Harju Maakohtu 20. novembri 2012. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 5 kuu ja 27

päeva vangistuse võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 1 aasta 9 kuud ja 27 päeva vangistust algusega 11. juunist 2013.

2. P.P mõisteti süüdi oma ema kehalises väärkohtlemises, mis seisnes selles, et ta 11. juunil 2013. a kella 22.30 paiku xxxxxxxxxxxxxx korteri toas, haaras mõlema käega x x kätest

kinni ja lõi teda korduvalt seljaga vastu seina. Seejärel haaras ta korteri esikus X. Xl uuesti mõlema käega kätest kinni ja lõi uuesti korduvalt teda seljaga vastu seina. Nende tegudega põhjustas P.P X. Xle füüsilist valu ja tekitas kätele verevalumid.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P.P kaitsja vandeadvokaat J. Grossmann, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistuse mahu ja vangistuse tähtaja osas.

Süüdistatav kohtuistungil selgitas, et midagi tõsist ta toime pannud ei ole. Möönis, et mingi füüsiline kokkupuude tal emaga oli, kuid mitte nii intensiivne nagu on kirjeldatud süüdistusaktis. Selgitab, et kuna oli joobes, siis ema hakkas teda solvama. Ei kontrollinud oma jõudu, võib-olla võttis ema kätest kõvasti kinni. Rohkem füüsilist vägivalda ei olnud.

Kaitsja hinnangul on kohtuotsus vastuoluline. Ühes kohas leiab kohus, et P.P süü on tõendatud täies mahus selles, et ta haaras mõlema käega oma eakal emal X. Xl kätest kinni ning lõi korduvalt seljaga vastu seina. Teises kohas analüüsib kohus, et kätest haaramine jõuga, mis põhjustab kannatanul isiku läbivaatuse protokollis kirjeldatud jälgi, tekitab kannatanule füüsilist

valu. Sellest järeldub, et kohus aktsepteeris ainult kätest kinni haaramist. Seda tunnistab ka

süüdistatav ise ja seda kinnitab samuti isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga, millest nähtuvad kannatanu N. X kätel verevalumid. Ülejäänud osas on süüdistus rajatud ainult kannatanu ütlustele, muid tõendeid ei ole.

Tunnistaja X. X, kes ise intsidenti pealt ei näinud, andis ütlusi, et tema kutsus sündmuskohale politsei. Tunnistaja ütluste kohaselt kuulis ta naaberkorterist 145 naabrinaise häält, kes karjus appi. Samas kuulis ta kuidas P.P ütles, et ei tee talle midagi. Seega tunnistaja ütlustest

järeldub, et vägivald ei olnud tõsine ning süüdistataval ei olnud kavatsust kannatanu suhtes vägivalda kasutada, kuna ta ütles kannatanule selgelt, mis oli kuulda ka naaberkorterisse, et ei tee talle midagi.

3

Kokkuvõtvalt võib öelda, et süüdistatav haaras kannatanul ainult kätest kinni. P.P soov oli, et kannatanu rahuneks ja ei solvaks teda enam. Kui intensiivne sealjuures füüsiline jõud oli, ei oska süüdistatav öelda, kuid ta ei soovinud emale valu tekitada. Samas võib öelda, et verevalumid võivad jääda kätele ka nõrgast kokkupuutest. Vaidlust ei ole kvalifikatsiooni osas, kuna sedalaadi

füüsiline vägivald on samuti kvalifitseeritav KarS § 121 järgi, küll aga on vägivalla ulatusel oluline tähtsus karistuse mõistmisel.

Süüdistatav selgitas, et tal on probleemid alkoholiga ning lubas vanglast vabanedes minna alkoholi vastasele ravile ja lasta endale panna ampulli. Kannatanu on andnud ütlusi, et kaine peaga on poeg abivalmis ning temaga mingeid probleeme ei ole.

Mõistes 6 kuud vangistust on kohus karistuse mõistmisel lähtunud süüdistuse täiest mahust. Kuna

aga süüdistus sellises mahus tõendatud ei ole, siis tuleb P.P karistada tunduvalt väiksema karistusega. Pealegi tuleks arvestada, et kannatanu ei soovi üldse oma poja karistamist vangistusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoha kujunemine jälgitav ja kohtu põhjendused veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et P.P süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks,

et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s 121. Samuti tuvastas maakohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses

sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva

kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks.

Ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses oleks vastamata jäetud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja

järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks apellatsioonile märgib kohtukolleegium järgmist.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et KrMS § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest. KrMS § 237 lg 2 kohaselt pärast prokuröri avakõnet küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud, kas ta tunnistab end süüdi ja kas ta on nõus, et kriminaalasja lahendatakse lühimenetluses. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks KrMS § 63 lg-s 1 toodud loetelus. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis

oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium märgib, et seega ei tähenda süüdistatava poolt

oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista või

süüdistuse mahtu vähendada. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdivõi õigeksmõistva kohtuotsuse.

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et maakohus on süüdistatava P.P ütlusi hinnanud kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning leidnud, et P.P

ütlused ema vastu seina mittetõukamisest ei ole usaldusväärsed. Maakohtul ei olnud põhjust kannatanu N. X ütlusi tema vastu seina tõukamisest mitte uskuda, sest need on kooskõlas tunnistaja

X. Xu ütlustega. Tunnistaja X Xu ütlustest nähtub, et P.P oli sageli oma ema vastu

4

vägivaldne. 11. juuni 2013. a õhtul kuulis X X kõrvalkorterist X X häält, kes karjus appi. P.P ütles, et ei tee talle midagi. Seejärel kostus korterist heli nagu oleks midagi kukkunud või

löödud. Seejärel kutsus tunnistaja välja politsei. Maakohtul ei olnud põhjust kannatanu N. X ja

tunnistaja X. Xu kokkulangevates ütlustes kahelda. Lisaks sellele kinnitab kannatanu N. X ütlusi

isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga, millest nähtuvad kannatanu kätel verevalumid. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on põhjendanud seda, et kannatanule tekitas füüsilist valu nii

tugeva jõuga mõlemast käest haaramine kui vastu seina paiskamine. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni seisukohaga, et maakohtu otsus on vastuoluline.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 24. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et valu tuleb

mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut.

Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on

erinevate inimeste puhul erinev. Samas tuleb see, et kannatanu tõepoolest valu tundis, eraldi

tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral, see peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu poolt valu tundmine on eluliselt usutav. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav haaras kannatanul kahel korral tugevasti mõlemast käest ja tõukas seljaga vastu seina. Tõukamisest põhjustatud müra kostis kõrvalkorterisse

ning tugevast haardest põhjustati kätele verevalumid. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul

maakohtu seisukoht kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga, mille kohaselt valu peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis märkinud ka seda, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t

sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning

möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje

ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes

voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanul tugevasti kätest haarates ja seljaga vastu seina tõugates pidi süüdistatav P.P möönma, et kannatanu X X võib tema tegevuse tagajärjel valu tunda.

Järgnevalt peatub kohtukolleegium süüdistatavale mõistetud karistustel.

Kohtukolleegium märgib esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

KarS § 121 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. P.P-le

on mõistetud karistuseks vangistus kuueks kuuks, mida on KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendatud ühe kolmandiku võrra ning mõistetud karistuseks neli kuud vangistust. Seega on

5

mõistetud P.P-le karistus sanktsiooni keskmises määras. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et S. Stolboski süü on keskmisest suurem, kuna ta on rünnanud oma ema ja seda juba mitmendat korda. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud. Karistust

raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. P.P pani uue kuriteo toime katseajal, mistõttu maakohus on kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2

sätteid ja suurendanud mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Eelmise kohtuotsusega kohustati P.P mitte tarvitama alkohoolseid jooke. Vaatamata sellele ei täitnud P.P talle pandud kohustust ja jätkas alkoholi tarvitamist.

Ka käesoleva kuriteo pani P.P toime alkoholijoobe seisundis. P.P on varem kolm korda kohtu poolt karistatud, sealhulgas vangistusega. See ei ole aga P.P käitumisele

mõju avaldanud ja ta jätkab kuritegude toimepanemist. Kohtukolleegium on seisukohal, et

P.P-le mõistetud karistuse liik ja määr on kooskõlas kehtiva kriminaalseadusandluse ja Riigikohtu senise praktikaga, mistõttu kohtuotsuse tühistamiseks karistuse mõistmise osas puudub alus.

5. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse

apellatsioonimenetluses ja määras P.P kaitsjale vandeadvokaat J. Grossmannile välja maksta 72 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava kaitsja.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse P.P suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 2. septembri 2013. a kohtuotsuse P.P suhtes muutmata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Pavel Gontšarov