4-13-5807/13 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07.oktoober 2013.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-5807 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Liilia Kesküla Kohtuasi

Vaidlustatud lahend I.J-i (isikukood XXX, kodakondsus Eesti

Vabariik, elukoht XXX, töökoht XXXOÜ) väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse 02.08.2013.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,13,006034

Asja läbivaatamise kuupäev 07.10.2013.a. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja I.J kaebuse esitaja kaitsja Karina Kukkes kohtuvälise menetleja, PPA Põhja prefektuuri, esindaja Mari-Liis Reidi

RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 50 lg 1 p 2, § 57 lg 1 p 3, V™S § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas:

Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo 02.08.2013.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,13,006034 osaliselt lisakaristuse osas ning teha selles osas uus otsus.

KarS § 50 lg 1 p 2 ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel võtta I.J-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) kuuks.

LS § 127 alusel on I.J kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile.

2

Põhikaristuse mõistmise osas jätta PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse 02.08.2013.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,13,006034 muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa

kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniteate esitamisel koostatakse kohtuotsus tervikuna 25.10.2013.a ning on samast päevast kättesaadav kohtu kantseleis. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel lõpposa kuulutamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

PPA Põhja Prefektuuri Lõuna patrullpolitsinik Margus Grauberg koostas 15.07.2013.a. väärteoprotokolli AB 1305223 I.J-ile selle kohta, et tema 15.07.2013.a. kell 21.38 juhtis Tallinnas Paldiski maanteel Mustjõe ja Pirni tn vahel suunaga Pirni tn poole sõidukit Audi A4, reg.märgiga XXX, kiirusega 75 (+/-3) km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus oli 50 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus I.J LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid; väärteo kvalifikatsioon LS § 227 lg 2. PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetelja Mari-Liis Reidi karistas I.J-i

02.08.2013.a. väärteoasjas nr. 2317,13,006034 tehtud otsusega ülalnimetatud väärteo toimepanemise eest LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, so summas 200 eurot ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära juhtimisõigus 2 kuuks.

I.J-i kaitsja esitas nimetatud otsusele kaebuse, milles palub tühistada karistamisotsus osaliselt, seda karistus mõistmise osas – jättes lisakaristust kohaldamata.

Kohtuistungil märkis kaitsja, et kaebuse esitaja ei sea kahtluse alla rikkumise tehiolusid. I.J on oma rikkumisest aru saanud, tunnistab rikkumist ja kahetseb seda puhtsüdamlikult.

Küll ei ole aga mõistetud karistus kooskõlas rikkumise raskusega, mõistetud karistus on liialt

karm. Kaebaja vaidlustab vaid lisakaristuse määramist. Põhjendamatult on temalt ära võetud sõiduki juhtimisõigus. I.J-i igapäevane töö on seotud auto juhtimisega ning selle õiguse äravõtmine võib mõjutada ka tema ettevõtte töötajaid.

I.J jäi kohtus oma kaebuse juurde ning andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta ei eita, et pani toime rikkumise. Unustas püsikiirusehoidja maha võtta, kuna jutustas kõrvalistujaga. Kui sai aru, et oli 50 alas, siis vajutas pidurit, et võtta püsikiirusehoidja maha. Põhikaristust ta ei vaidlusta, kuid palub tühistada lisakaristuse mõistmine, kuna tööobjektid on erinevates kohtades, vahemaad on pikad ja ühistranspordiga ei jõua tööasju korraldada.

Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles esitatud kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Leiab, et kaebus pole põhjendatud. Isiku rikkumiste register on pikk, trahvide mõistmine ei ole

soovitud mõju avaldanud, mistõttu on põhjendatud lisakaristuse - juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamine. Määratud karistus on mõõdukas ja proportsionaalne.

Kohus uuris järgimisi dokumente: Otsus väärteoasjas nr 2317,13,006034, 02.08.2013.a; Väärteoprotokoll AB 1305223, 15.07.2013.a; Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll 15.07.2013.a;

3 Maanteeameti liiklusregistri väljavõte; Karistusregistri teatis 02.08.2013.a, 19.09.2013.a.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud isiku seletused, kaitsja seisukohad ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele:

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kaebuse esitanud isik ei ole vaidlustanud otsust sisuliselt. Isik tunnistab, et rikkus liiklusseaduse nõudeid. Ületas kiirust, kuna unustas püsikiirusehoidja maha võtta. Kaebuse esitaja vaidlustab talle lisakaristusena määratud juhtimisõiguse ära võtmist 2 kuuks. Kaebaja poolt liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 rikkumine, s.t asulasisesel teel suurima sõidukiiruse, 50 km/h, ületamine 22 km/h võrra on tõendamist leidnud lisaks I.J-i süü omaksvõtule, ka liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, millest nähtub, et I.J juhtis sõidukit Audi A4, reg.märgiga XXX 15.07.2013.a kell 21.38 Tallinnas Paldiski maanteel Mustjõe ja Pirni tn vahel suunaga Pirni tn poole kiirusega 75 (+/-3) km/h. Lubatud sõidukiirus

mõõdetaval teelõigul oli 50 km/h, seega ületas I.J mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Kaebajale näidati seadme tablool fikseeritud näitu. Kuna isik ise tunnistab, et rikkus liiklusseadust ja ületas kiirust, kuna unustas püsikiirusehoidja maha võtmata, siis on väärtegu toime pandud ettevaatamatusest. Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et I.J-ile süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi, kui mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h. Liiklusseaduse

§ 227 lg 2 sanktsioon näeb ette, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 - 40 kilomeetrit tunnis võib isikut karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni.

I.J-ile määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku

süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud, et karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad menetlusaluse isiku käitumises ja karistus LS § 227 lg 2 järgi, rahatrahv summas 200 eurot, on määratud sanktsiooni keskmises määras. Kuivõrd menetleja ei

tuvastanud kaebaja käitumises kergendavaid asjaolusid, siis on kohtu arvates määratud

rahatrahvi suurus sanktsiooni keskmises määras põhjendatud ning kuna kaebaja ei vaidlusta ka talle määratud trahvi suurust, siis jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse rahatrahvi suuruse osas muutmata.

Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada sama

paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine antud juhul põhjendatud. Karistusregistri

väljavõttest nähtub, et kaebuse esitajat on ka 08.04.2013.a, 17.10.2011.a, 26.02.2011.a ja

06.09.2010.a karistatud LS § 227 lg 2 ja § 74

22

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest, 27.03.2012.a, 24.01.2012.a, 10.10.2010.a LS § 227 lg 1 ja § 74

22 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest ning karistusena on määratud üksnes rahatrahvid. Lisaks eelpool nimetatud rikkumistele on isikul veel kehtivad karistused 13.03.2012.a otsusega

4 määratud LS § 242 lg 1 järgi ja 26.11.2010.a. otsusega määratud karistus LS § 7417 lg 1 rikkumise eest. Seega on enne käesolevas asjas vaidlustatud rikkumist isikul kokku 9 kehtivat karistust liiklusnõuete rikkumise ees, mis tähendab, et I.J ei ole eelnevatest karistustest vajalikke järeldusi teinud ning õiguskorra kaitsmise huvides on lisaks põhikaristusele vajalik ka

lisakaristuse kohaldamine. Isikul on 7 kehtivat karistust kiiruse ületamise eest. Liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutunud I.J-ile elustiiliks. Kaebuse esitaja on tasunud talle varasemalt väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid, kuid tema käitumisest järeldab kohus, et rahatrahvid ei ole avaldanud I.J-ile soovitud mõju. Arvestades, et kaebajal on

9 kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning ta jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepaneist, tuleb karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades KarS § 50

lg 1 p 2 alusel kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, sest puuduvad erandlikud asjaolud, mis annaksid kohtule võimaluse lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kaebaja väide, et

juhtimisõigus on tal tööalaselt ning igapäevase elu korraldamiseks vajalik, ei ole aluseks

lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kaebuse esitaja sõnu uskudes võib küll väita, et kaebuse esitajal on vajalik juhtimisõigus töö tegemiseks ning oma pereelu korraldamiseks, kuid antud asjaolud olid I.J-ile teada ka rikkumise toimepanemise ajal. Seda enam oleks kaebuse esitaja pidanud jälgima oma liiklusalast käitumist, kuivõrd isikut oli juba eelnevalt korduvalt

karistatud kiiruse ületamise eest. Kohus on seisukohal, et õigusrikkumiste jätkuva toimepanemise tõttu oli järjekordse liiklusrikkumise eest trahvi määramine ammendanud ning

tema isikut, käitumises süü suurust ja karistuse üldja eripreventiivsete eesmärkide

saavutamiseks on olnud põhjendatud tema karistamine lisakaristusena karistusega, mis eemaldaks ta mõneks ajaks juhina liiklusest, s.t juhtimisõiguse äravõtmisega. Samuti ei välista

juhtimisõiguse äravõtmise võimalust kaebaja vajadus omada juhtimisõigust oma firma töö

organiseerimisel. Isik, kelle elukorralduslik toimetulek sõltub juhtimisõiguse olemasolust, on

kohustatud ise käituma alati viisil, mis välistaks temalt juhtimisõiguse karistusena äravõtmise

võimaluse ning ei saa eeldada, et tema erahuvid ja -vajadused kaaluvad igakordselt üle ühiskonna üldise huvi liiklusohutuse suhtes. I.J on küll oma rikkumist tunnistanud ja

kohtumenetluses väljendanud kahetsust, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole

lisakaristuse mittekohaldamine põhjendatud. Kohus leiab, et liiklusseaduse nõuete jätkuva

rikkumisega väljendab kaebaja oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. I.J peab tunnetama oma vastutust liikluses

osalejana ning aru saama oma teo keelatusest. Rikkudes liiklusnõudeid ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab kaebuse esitaja ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Kohus on veendunud, et turvalisus liikluses kaalub üles kaebuses ja kohtuistungil

väljendatud seisukohad lisakaristuse mittekohaldamiseks. Arvestades kehtivate karistuste olemasolu, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik selleks, et kaebaja korrigeeriks oma edaspidist liiklusalast käitumist õiguskuulekaks. Lähtudes teo korduvusest on kohtuväline

menetleja kohaldanud kaebuse esitajale põhjendatud ja seadusliku karistuse lisakaristuse

kohaldamise näol. Küll peab aga kohus vajalikuks muuta lisakaristuse pikkust. Kohus võtab arvesse isiku kahetsust, mida ta on kohtus selgesõnaliselt väljendanud ning arvestab asjaoluga, et sõidukiiruse ületamine 22 km/h jääb LS § 227 lg 2 alumise määra juurde. Kuna kohtuväline menetleja on määranud kergendavate asjaolude puudumisel lisakaristuse pikkuseks 2 kuud, siis

kohus, võttes arvesse kergendava asjaolu esinemist, vähendab juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuni.

Aulike Salo Kohtunik

5