2-12-1414/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2013 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-1414

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS-i hagi R-Takso OÜ, Risto Laeksi

ja

Risto

Raie

vastu

solidaarselt

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4 418 eurot 22 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. veebruari 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank Liising AS-i apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Swedbank Liising AS (registrikood:

10434248), esindaja Elis Vija

Vastustaja I (kostja I): R-Takso OÜ (registrikood:

11415371)

Vastustaja II (kostja II): Risto Laeks (isikukood:

XXXXXXXXXX)

Vastustaja III (kostja III): Risto Raie (isikukood:

XXXXXXXXXX)

Vastustajate esindaja advokaat Hannes Olli

Kohtuistungi toimumise aeg

01. oktoober 2013

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 13. veebruari 2013 otsus

ja teha asjas uus otsus.

2. Rahuldada Swedbank Liising AS-i hagi R-Takso OÜ,

Risto Laeksi ja Risto Raie vastu osaliselt.

3. Välja mõista R-Takso OÜ-lt, Risto Laeksilt ja Risto

Raielt solidaarselt Swedbank Liising AS-i kasuks

3 364,90 eurot (kolm tuhat kolmsada kuuskümmend

neli eurot 90 senti) võlgnevuse katteks ja viivis 0,25%

päevas põhinõudelt 3 008,57 eurot (kolm tuhat kaheksa

eurot 57 senti) alates 23.04.2012 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni.

4. Jätta menetluskulud maakohtus 76,20% ulatuses

solidaarselt R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto Raie

kanda ning 23,80% ulatuses Swedbank Liising AS-i

kanda.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 76,20% ulatuses

solidaarselt R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto Raie

kanda ning 23,80% ulatuses Swedbank Liising AS-i

kanda

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Swedbank Liising AS (hageja) esitas 23. aprillil 2012 OÜ R-Takso, Risto Laeksi ja Risto Raie

(kostjad) vastu hagi, millega palus kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks

liisingulepingu nr XXXX järgse võlgnevuse summas 4 418,22 eurot ja viivise 0,25% päevas

põhinõudelt (4 061,89 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid hageja (end. AS Hansa Liising Eesti) ja kostja R-Takso

OÜ (edaspidi kostja I) 14.09.2007 liisingulepingu nr XXXX, mille esemeks oli sõiduauto

Renault Megane Grandtour SL Business Line, 1,4, ehitusaastaga 2007. Samal päeval sõlmisid

hageja ja Risto Laeks (edaspidi kostja II) käenduslepingu nr XXXX ning hageja ja Risto Raie

(edaspidi kostja III) käenduslepingu nr XXXX, mille kohaselt kohustusid kostja II ja kostja III

käendajatena tagama solidaarselt kostjaga I 14.09.2007 sõlmitud liisingulepingust nr

XXXXja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja

täieliku täitmise. Kostjate II ja III vastutuse piirmääraks lepiti 15 684,89 eurot.

Kostja I rikkus lepingust ja kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt

tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku

kaskokindlustuse maksed summas 943,55 eurot. Tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt

arvestas hageja vastavalt lepingule viivist 0,25% päevas; viivisvõlgnevus moodustab

356,33 eurot.

16.02.2010 saatis hageja tekkinud võlgnevuse tõttu kostjale I teatise lepingu ülesütlemise kohta.

Kostja võlgnevust ei kustutanud ega kokkulepete sõlmimiseks hagejaga ühendust ei võtnud,

mistõttu hageja luges lepingu erakorraliselt üles öelduks.

Seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega oli liisinguvõtjal kohustus anda üle vara valdus. Vara

valdus taastati 10.03.2010, seejärel andis hageja vara võõrandamiseks üle Mustakivi Auto

AS-ile. Hageja kandis vara tagastamise ja realiseerimisega seonduvalt kulusid kokku summas

191,73 eurot (käibemaksuta).

Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja I vastu. Vara

realiseeriti hinnaga 3 461,89 eurot (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja I vastu

summas 7 880,11 eurot koosneb vara jääkmaksumusest summas 6 388,50 eurot (käibemaksuta),

debitoorsest võlgnevusest summas 943,55 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud

kuludest kokku summas 191,73 eurot (käibemaksuta), viivismaksete võlgnevusest summas

356,33 eurot. Kahju koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara

realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): 7 880,11–3 461,89=4 418,22 eurot. VÕS § 367

lg-st 1 ja 4 sätestatust lähtudes on kostjal I kohustus hüvitada hagejale 4 418,22 eurot.

Hageja leidis, et turuväärtus ei ole reeglina müügihinnast eraldiseisev mõiste, mida saab

sisustada vaid oletuslikele hinnangutele tuginedes. Turuväärtus ehk reaalne hind, millega

vastavat eset on võimalik realiseerida, selgub konkreetse vara seisukorda ja turunõudlust arvesse

võttes.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud sõiduki müümist

vastavalt turuväärtusele ja seega on hagi tõendamata. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p 17

kohaselt ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme

müügihind, oluline on vaid selle väärtus. Sama lahendi punktis 18 on täiendavalt märgitud, et

lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski

ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Seega ei tule

liisinguandja müügikahjumi leidmisel aluseks võtta mitte summat, mis liisinguandja liisingu

eseme müügist tegelikult sai, vaid oluline on arvestada liisingueseme väärtust ehk liisingueseme

liisinguandjale tagastamise hetkel selle kohalikku keskmist turuhinda. Kui liisinguandja

võõrandas sõidukid alla turuhinna, vastutab ta müügi- ja turuhinna vahelise kahju eest ise. VÕS

§ 367 nõuetele vastavat tõendamist hageja poolt ei ole toimunud, sest hageja ei ole hinnanud

tagastamisel vara väärtust.

Kostjad ei nõustunud tagastatud sõiduauto müüki suunamise hinnaga, samuti lühikese perioodi

jooksul toimunud ulatuslike allahindlustega ja sellest tulenevalt sõiduki realiseerimisest saaduga.

Sellise hinnaga, millega sõiduk lõpuks müüdi, seda tegelikult internetis müüa ei pakutud ja

kostjatele ka sellest ei teatatud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 13. veebruari 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole hageja tema poolt esitatud tõenditega sõiduki

realiseerimisel saadud müügihinna vastavust vara tagastamise aegsele väärtusele tõendanud,

mistõttu ei ole põhjendatud hageja poolt oma nõude arvestamisel märgitud müügihinnast

lähtuda. Tagastatud sõiduki väärtuse hindamiseks muude usaldusväärsete tõendite puudumisel

kuulub hageja nõue, sh vara müügil kasutatud vahendusteenuse tasu osas, selle tõendamatuse

tõttu tervikuna rahuldamata jätmisele.

Pooled vaidlevad selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel.

VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja

poolt 09.04.2012 esitatud nõude arvestuses ei vaidlusta kostjad liisinglepingu ülesütlemise

seisuga vara jääkmaksumust (6 388,50 eurot), samuti debitoorset võlgnevust summas

943,55 eurot ega ka viivismaksete osas esinenud võlgnevust (356,33 eurot). Kostjad vaidlustavad

sõiduki müügihinna (vara realiseerimisest saadu – 3 461,89 eurot) ja ka vara realiseerimisega

seotud kulud (müügiteenus – 191,73 eurot).

Kohus leidis, et antud liisingueseme realiseerimisel saadud müügihinda ei saa lugeda selle

tagastamise aegseks väärtuseks. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik

väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle

kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud

liisingulepingu üldtingimuste p-s 3.7 ja p-s 7.4.1 sätestatud tingimused, mille kohaselt tuleb

liisingulepingu tagastamise aegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme võõrandamisest saadud

summast, liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja seega VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt ka

tühised – liisinguvõtjale ei ole tagatud piisavalt võimalust võõrandamisprotsessi mõjutada ja

selle kohta teavet saada ning erinevalt VÕS § 367 lg-s 3 sätestatust võimaldab liisinguandja

nõuet siduda liisingueseme realiseerimisest saaduga.

Antud seisukohta on ka Riigikohus väljendanud oma lahendites nr 3-2-1-33-08 p 18,

nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-11-12 p 12. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et lepingu teiseks

pooleks on antud juhul liisinguvõtjana äriühing. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-08 p-s 17 on

öeldud: „Riigikohus on leidnud, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat

ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks

liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse

arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-1-07 p 26). Kolleegium lisab, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt

ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija,

vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses.”

Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt on vaidlusaluse sõiduki müügikuulutus avaldatud interneti

müügiportaalis Auto24.ee hinnaga 105 000 krooni, s.o 6 710,72 eurot (koos käibemaksuga),

samas kuulutuses on märgitud ka sõiduki soodushind 5 688,14 eurot, s.o 89 000 krooni. Hinna

alandamisest 89 000 kroonile on kostjatele väljastatud teade 23.04.2010, kuid järgmine teade

hinna alandamisest 65 000 kroonile (koos käibemaksuga) on kostjatele saadetud alles

09.07.2010, s.o siis, kui sõiduk XXXX vastavalt selle ostjale väljastatud arvele 08.07.2010 oli

tegelikult juba müüdud. Oluline on seejuures asjaolu, et sõiduk müüdi hinnaga 54 166,81 krooni,

s.o 3 461,89 eurot (ilma käibemaksuta), millist interneti müügiportaalis eelnevalt ei avaldatud ja

millest kostjatele enne tehingu tegemist eelnevalt ei teatatud. Nimetatud asjaolu on hageja

16.01.2013 toimunud kohtuistungil omaks võtnud. Kohus pidas seetõttu põhjendatuks kostjate

vastuväited, et tagastatud liisingueseme müük ei ole toimunud läbipaistvalt ning vaatamata

kostjatele väljastatud teatistele ja müügiprotseduuris sätestatud võimalustele puudus poolte vahel

kehtiv kokkulepe vara realiseerimisest saadava müügihinna arvestamiseks vara väärtusena,

samuti ei olnud kostjatel tegelikult võimalik aktiivselt müügiprotsessis osaleda ega müügihinna

kujundamisel kaasa rääkida.

Muuhulgas on kostjad tuginenud oma vastuväidetes ka portaalis www.auto24.ee avaldatud

sõidukite müügipakkumistele, mille käsitlemist TsMS § 229 lg 1 mõttes tõendina samalaadsete

sõidukite väärtuste tuvastamisel ei ole Riigikohus oma lahendis välistanud (Riigikohtu lahend

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 p 20). Nimetatud müügipakkumiste väljatrükist nähtuvalt on samal

perioodil, s.o 01.02.2010–31.07.2010, sarnaste Renault Megane’ide keskmine müügihind olnud

7 226 eurot.

Kohus nõustus hageja väidetega selles,

et kindlustusandja poolt kindlustuspoliisis

AK1013015807 märgitud sõiduki väärtus (9 695,21 eurot) on vaid kokkuleppeline väärtus,

samuti ei kajasta interneti müügiportaalis sarnaste autode kohta avaldatud pakkumiste alusel

arvestatud keskmine hind (7 226 eurot) sõidukite tegelikku müügihinda, kuna iga konkreetse

sõiduki väärtus, seega ka müügihind, sõltub tema tehnilisest seisundist. Samas seda, milline oli

konkreetse liisingueseme väärtus selle tagastamisel, peab vastavalt VÕS § 367 lg-s 3 sätestatule

tõendama hageja.

Tuvastatud on, et sõiduki hindamist hageja või erapooletu asjatundja poolt enne sõiduki müüki

panekut ei ole toimunud. Hageja suunas liisingueseme müüki esialgse hinnaga 105 000 krooni.

Kohus leidis, et nimetatud müüki suunamise hinnast madalama hinnaga vara realiseerimise

müügihinna vastavust tagastamise aegsele väärtusele peab tõendama hageja. Riigikohus on

lahendi nr 3-2-1-124-08 p-s 18 leidnud, et kui liisinguandja on koostanud või lasknud koostada

liisingueseme tagastamise kohta akti, kus eseme väärtus on määratud, peab liisinguandja

tõendama, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal väiksem aktis märgitust

(vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-08, p 19).

Hageja kahjunõue koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseeri-

misest saadud summa (käibemaksuta). Vastavalt kostjate hagiavaldusele esitatud vastuses toodud

arvestustele, juhul, kui hageja oleks realiseerinud sõiduki selle müükisuunamise hinnaga

(105 000 krooni, s.o 6 710,72 eurot), oleks müügihind olnud ligilähedane sõiduki lepingujärgsele

jääkväärtusele lepingu ülesütlemise ajal (6 388,50 eurot).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Swedbank Liising AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu

13. veebruari 2013 otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega mõista kostjatelt apellandi kasuks

välja liisingulepingu nr XXXX järgne võlgnevus summas 4 418,22 eurot ja viivis 0,25% päevas

põhinõudelt (4 061,89 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti jätnud hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Liisingueseme

turuväärtuse kohta on esitatud piisavalt tõendeid. Kohus on jätnud tähelepanuta, et sõidukit ei

kasutatud isiklikuks otstarbeks, vaid sellega sõideti taksot, mistõttu sõiduki läbisõit (150 326 km)

ja amortisatsioon olid keskmisest märkimisväärselt suuremad. Kohus on jätnud tähelepanuta ka

dokumendid, milles on fikseeritud liisingueseme tagastamisaegne seisund (mõlk paremal

esiuksel, avariiline tagastange nurk jne). Maakohus on pooltele ette heitnud, et kumbki ei

taotlenud menetluse käigus ekspertiisi. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu

jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus oleks pidanud

tuvastama vara turuväärtuse, lähtudes poolte esitatud tõenditest;

2) jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et vastustajad ei saanud aktiivselt müügiprotsessis

osaleda. Apellant teavitas vastustajaid 30.03.2010 vara müüki suunamise hinnast, 23.04.2010

uuest

alandatud

müügihinnast

ning

09.07.2010

teisest

hinnaalandamisest.

Viimase

hinnaalandamise kirja väljasaatmine langes kokku müügitehingu toimumisega, kuid selle põhjal

ei saa veel väita, et kogu müügiprotsess oleks olnud mitteläbipaistev. Hinna alandamine oli

põhjendatud, kuna vastasel juhul oleks müügiprotsess veninud prognoosimatult pikaks, mis ei

oleks olnud kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et liisinguandja peab tegema kõik endast oleneva,

et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim

tulemus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-08);

3) on maakohus põhjendamatult leidnud, et kostjate esitatud www.auto24.ee hinnapäringust

nähtuvalt samal perioodil oli sarnaste sõidukite keskmine müügihind 7 226 eurot. Esiteks jääb

ebaselgeks, millisele samale perioodile kohus viitab. Sõiduk tagastati 10.03.2010 ning müüdi

13.07.2010. Maakohus ei ole selgitanud, mis põhjusel on hinnapäring tehtud teistsuguse

ajavahemiku (01.02.2010 – 31.07.2010) kohta. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, mille

alusel ta jõudis arvamusele, et vastustajate esitatud päringus kajastuvad sõidukid olid sarnased

vaidlusaluse liisinguesemega. Riigikohtu arvamuse kohaselt on müügikuulutused tõendina

lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata

konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid

asjaolusid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-184-12 p 28). Käesoleval juhul oli sõidukil mitmeid

defekte, sh läbisõit ning taksona kasutamine, mida kohus ei ole asja lahendamisel üldse

arvestanud. Järelikult sellist müügipakkumiste hinnapäringut ei saanud käesolevas vaidluses

turuväärtuse tuvastamisel arvestada, kuna puudusid võrreldavad sõidukid. Apellant on

tõendanud, et vara reaalne turuväärtus, mis selgus müügiprotsessi tulemusena, oli 3 461,89 eurot

ilma käibemaksuta. Asjaolu, et sõidukile ei leidu ostjat müüja poolt küsitud hinnaga, tõestab

seda, et hind on liiga kõrge ega vasta turuolukorrale ja pakutavale kaubale;

4) on asjakohatu maakohtu viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-124-08 punktile 18, sest viidatud

lahendi puhul olid tehiolud käesoleva vaidluse omadest erinevad, mistõttu ei ole antud seisukoht

kohaldatav;

5) jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, mille kohaselt kui apellant oleks realiseerinud sõiduki

selle müükisuunamise hinnaga (105 000 eurot, s.o 6 710,72 eurot), oleks müügihind olnud

ligilähedane sõiduki lepingujärgsele jääkväärtusele lepingu ülesütlemise ajal (6 388,50 eurot).

Apellant on tõendanud, et tal ei olnud võimalik vara esialgse pakkumishinnaga realiseerida, kuna

sellise hinnaga ei soovinud keegi autot osta. Teiseks jääb ebaselgeks, kas kohus pidas esialgset

pakkumishinda vara turuväärtuseks. Sellisel juhul oleks kohus pidanud hagi osaliselt siiski

rahuldama, kuna apellandi kogunõue (7 880,11 eurot) ületas ka esialgse pakkumishinna. Vara

turuväärtus ja jääkmaksumus ei ole omavahel võrreldavad, kuna vara jääkmaksumus on summa,

mis on liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise seisuga liisinguandjale liisingulepingu

maksegraafiku alusel tasumata, kuid vara turuväärtus on tagastatud sõiduki kohalik keskmine

müügihind, arvestades auto puudusi ja seisundit. Need suurused ei pruugi sarnaneda, kuna

liisingusse võetakse üldjuhul uus auto, mille põhjal kujunevad liisingumaksed ja jääkväärtus

vastava hetke seisuga, kuid lepingu ülesütlemisel tuuakse tagasi (nt taksona) kasutatud auto,

mille väärtuse määrab nõudlus turul;

6) on maakohus põhjendamatult leidnud, et müügiteenusega kaasnenud kulud on tõendamata.

VÕS § 367 lg-le 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest

tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad

asjaolud. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et lepingu ülesütlemise oleks põhjustanud

liisinguandjast tulenevad asjaolud. Apellant on asja materjalide hulka lisanud tõendid selle kohta,

et apellant on tasunud Mustakivi Auto AS-ile osutatud teenuse eest. Riigikohus on pidanud

müügiteenusega kaasnevaid kulusid lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 mõttes, mis kuuluvad

liisinguandjale hüvitamisele. Pooltevaheline vaidlus liisingueseme turuväärtuse üle ei saa

mõjutada müügiteenusega seonduvat nõuet.

5. R-Takso OÜ, Risto Laeks ja Risto Raie vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad

selle rahuldamata ja Viru Maakohtu 13. veebruari 2013 otsuse muutmata jätmist ning

menetluskulude Swedbank Liising AS-i kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) andis maakohus hagejale korduvalt võimaluse ja tegi ettepaneku tõendada nõude olemasolu ja

suurust ekspertarvamuse esitamisega. Hageja on jätnud vara tagastamise aegse väärtuse

tõendamata ning vastustajad on tõendanud, et vara hind ei saanud olla tagastamise hetkel selline,

nagu apellant oma nõude arvestuse aluseks võtab;

2) on maakohus selgitanud, et olukorras, kus sõidukit müüakse madalama hinnaga, kui see on

avalikus müügikuulutuses, ning kui vastustajaid sellest ei teavitata, siis selliselt ei olnudki

vastustajatel võimalik osaleda müügiprotsessis. Apellant oli vastustajatele hinna alandamise teate

edastamise ajaks vara juba maha müünud sellise hinnaga, millisega seda avalikult

müügipakkumistes ei pakutud;

3) on maakohus märkinud, et esitatud müügipakkumiste väljatrükk on sarnaste Renault

Megane’ide kohta. Auto24.ee-le tehtud hinnapäringu vastusest nähtuvalt perioodil 01.02.2010 -

31.07.2010 oli Renault Megane keskmine müügihing 7 226 eurot. Tõendist nähtub, et mitte

ühtegi Renault Megane’i ei olnud müügis selliste hindadega, nagu need müüs ära hageja.

Apellandi avaldatud müügikuulutustes ei müünud apellant vara taksona. Tegemist oli tavalise

kasutatud sõidukitega, mis käisid korralises hoolduses ja hooldevälpade vahelisel ajal tekkisid

kulumised. See kõik on rahaliselt hinnatav. Uute varuosade müügihind ja remonditöö hinnad on

hõlpsalt tõendatavad. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et seda, kuidas hageja väidetud

sõiduki puudused selle turuhinda mõjutavad, hageja välja toonud ei ole. Just taoliste pahatahtlike

vaidluste ärahoidmiseks näeb seadus ette, et nõude arvutamisel tuleb lähtuda vara

tagastamisaegsest väärtusest ja sõiduki müügihind ei ole oluline. Sama on rõhutanud ka

Riigikohus;

4) on asjakohatu apellandi etteheide, et maakohus on viidanud Riigikohtu otsusele

nr 3-2-1-124-08, kuigi selles asjas ei olnud samad tehiolud. Maakohus on selgitanud, et

nimetatud otsuse juhised kohalduvad analoogia korras;

5) samastab apellant ebaõigesti liisingvara jääkväärtust liisingmaksete jäägiga. Liisingvara

jääkväärtus on liisinguandja ja vara müüja vahel kokkulepitud prognoositav vara turuväärtus

pärast vara kasutusperioodi lõppu, eeldusel, et sõiduk ei ole kulunud normaalsest kulumist

rohkem. Apellandi väide, et nad sõlmivad liisinglepinguid tingimustel, et lepingu korrapärase

täitmise järel liisinguandjale tagastatava sõiduki turuhind ongi plaanitult väiksem kui

liisinglepingu järgne jääkväärtus, on naiivne ja teadvalt vale. Vaidlusaluse lepingu puhul

prognoosisid auto müünud ABC Motors AS ja liisinguandja, et pärast liisinguvõtja poolt oma

kõikide kohustuste nõuetekohast täitmist on vara võimalik võõrandada jääkväärtusega

6 388,50 eurot, sest sellisel juhul ei jääks nad kahjumisse;

6) on maakohus selgitanud, et hagi jääb täies ulatuses rahuldamata, sealhulgas müügiteenuse

kaasnenud kulude nõude osas, põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et tagastatud vara väärtus

kõiki neid kulusid ei katnud. Apellandi väited, et tema on krediidiettevõte ning seetõttu ei ole tal

võimalik ise ühtegi autot müüki panna ja soodsam on osta müügiteenus sisse, on asjakohatud.

Müügitegevusega seotult saab liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluda vaid mõistlik ja

hädavajalik kulu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Viru Maakohtu

13. veebruari 2013 otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega

rahuldab Swedbank Liising AS-i hagi R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto Raie vastu osaliselt

ning mõistab välja R-Takso OÜ-lt, Risto Laeksilt ja Risto Raielt solidaarselt Swedbank Liising

AS-i kasuks 3 364,90 eurot võlgnevuse katteks ja viivise 0,25% päevas põhinõudelt

3 008,57 eurot alates 23.04.2012 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud asja lahendamisel materiaalõiguse

normi ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ning maakohtu vaidlustatud otsus tuleb

tühistada.

7. Nähtuvalt asja materjalidest ei vaidlustanud kostjad maakohtus hageja poolt esitatud nõude

arvestuses liisinglepingu ülesütlemise seisuga vara jääkmaksumust (6 388,50 eurot), samuti

debitoorset võlgnevust summas 943,55 eurot ega ka viivismaksete osas esinenud võlgnevust

(356,33 eurot). Kostjad vaidlustavad sõiduki müügihinna (vara realiseerimisest saadud

3 461,89 eurot - käibemaksuta) ja vara realiseerimisega seotud kulud, s.o müügikulud summas

191,73 eurot (käibemaksuta).

Poolte vahel on eelkõige vaidlus selles, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel

ja kas hageja kui liisinguandja poolt võõrandamisel saadud sõiduki müügihind ongi sõiduki

turuväärtus tagastamise hetkel.

VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt lahendid nr 3-2-1-184-12; nr 3-2-1-33-08), et VÕS § 367

lg 3 kohaldamisel peab kohus tuvastama liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise

hetkel. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine

müügihind.

TsMS § 230 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab liisinguandja tõendada, et liisingueseme harilikuks

väärtuseks oligi selle müügihind ning kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad

esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-184-12 punktis 28 asunud seisukohale, et asjakohaseks ja

lubatavaks tõendiks TsMS § 238 mõttes võivad olla portaalis www.auto24.ee avaldatud

samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid.

8. Käesolevas asjas väitis hageja, et auto müügihind 3 461,89 eurot (käibemaksuta) ongi sellise

auto tagastamise hetke väärtus. Kostjad vaidlesid hageja väitele vastu ja olid seisukohal, et

hageja müüs auto alla turuhinna. Oma vastuväite tõendamiseks on kostjad esitanud maakohtule

portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljavõtted (II kd tl

5,6).

Maakohus leidis iseenesest õigesti, et hageja poolt liisingueseme realiseerimisel saadud

müügihinda ei saa lugeda liisingueseme väärtuseks selle tagastamise hetkel. Samas aga on

maakohus jätnud ebaõigesti üldse kindlaks tegemata vaidlusaluse liisingueseme turuväärtuse

(VÕS § 367 lg 3). Otsustamaks hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, pidi maakohus

eelkõige kindlaks tegema sõiduki väärtuse selle tagastamise ajal, kuid maakohus ei ole seda

teinud. Sõiduki väärtuse kohta selle tagastamise hetkel on pooled TsMS § 230 lg 1 järgi esitanud

tõendeid. Maakohus on hinnanud vaid hageja poolt esitatud tõendeid ja leidnud, et tagastatud

sõiduki väärtuse hindamiseks usaldusväärsete tõendite puudumisel tuleb hageja nõue jätta

rahuldamata, kuid maakohus on jätnud hoopiski hindamata kostjate poolt esitatud tõendid, kes

on samuti esitanud omapoolseid tõendeid liisingueseme väärtuse kohta. Maakohus on küll

vaidlustatud otsuses märkinud, et portaalis www.auto24.ee avaldatud müügipakkumiste

väljatrükist nähtuvalt oli samal perioodil sarnaste sõidukite keskmine müügihind 7 226 eurot,

kuid samas ei ole kohus võtnud seisukohta konkreetse sõiduki väärtuse kohta tagastamise hetkel.

9. Vaidlusaluseks liisinguesemeks on sõiduauto Renault Megane Grandttour SL Business Line

1,4, ehitusaasta 2007 (I kd tl 32) ning müügipakkumise (I kd tl 149) järgi oli auto läbisõidu näit

150 326 km. Müügipakkumisest nähtub, et auto vajab remonti, seega esinesid sõiduki väärtust

vähendada võivaid defekte. Puudusi, mis tingiksid sõiduki remondivajaduse, ei nähtu sõiduki

ülevaatuse aktist (I kd tl 66). Liisingueseme puudused on fikseeritud 12.03.2010 kontrolli aktis

(I kd tl 67-68), millest muuhulgas nähtub, et paremal uksel oli mõlk, tagastange nurk oli

avariiline, tagurpidikäigu tuled ja vasak stopptuli ei põlenud, jahutusvedelik oli alla normi,

parem esimene logar oli katki ja vasaku logardi augu kate puudus, generaatori rihm vajas

vahetamist, vasaku esiratta alumine toetusliigend vajas vahetamist, kuna lõtk oli sees, tagumise

ratta pidurid olid kinni jms. Liisinguese anti müüki 22.03.2010 ning müüdi 08.07.2010 hinnaga

65 000 krooni (käibemaksuga), s.o 3 461,89 eurot (ilma käibemaksuta).

Portaal www.auto24.ee väljatrüki (II kd tl 5-6) kohaselt oli veebruarist-juulini 2010 müügil

8 samalaadset autot (Renault Megane 1.4, ehitusaasta 2007, võimsus 72 kw) keskmise hinnaga

6 271,12 eurot koos käibemaksuga ning 5 016,90 eurot ilma käibemaksuta. Väljatrükist nähtuvalt

olid pakkumiste hulgas liisinguesemega samalaadsed autod, kusjuures vaidlusalune sõiduk on

tabelis korduvalt ning liisinguesemel on ka võrreldes teiste samalaadsete sõidukitega kõige

suurem läbisõit.

Kuna hageja ei ole tõendanud, et liisinguese müüdi turuväärtusega, siis tuleb hageja nõude

kindlaksmääramisel lähtuda kostjate poolt esitatud tõendist, s.o portaali www.auto24.ee

väljatrükist, arvestades ka sõidukil kindlakstehtud puudusi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades

12.03.2010 kontrolli aktis märgitud puudusi, oli liisinguese tehniliselt halvemas seisukorras, kui

keskmine kasutatud samalaadne auto. Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kuivõrd

liisinguesemel esinenud puudused mõjutasid selle müügihinda, siis ringkonnakohus, arvestades

liisingueseme tehnilist seisundit, vähendab portaal www.auto24.ee väljatrükist nähtuvat keskmist

hinda 10% võrra ning liisingueseme väärtuseks selle tagastamise hetkel saab lugeda (keskmine

5 016,90 eurot – 10%, s.o 501,69 eurot = 4 515,21 eurot) 4 515,21 eurot (käibemaksuta).

Seega on liisingueseme väärtuseks, mida tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada sama

paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel, 4 515,21 eurot.

10. Kostjad on maakohtus tuginenud sõiduki turuväärtuse määramisel ka kaskokindlustuse

poliisile (I kd tl 125-126). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kindlustusandja poolt

kindlustuspoliisis märgitud sõiduki väärtus on kokkuleppeline väärtus ei ole aluseks

liisingueseme väärtuse määramiseks selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Maakohtus on kostjad tuginenud vastuväitele, et hageja on jätnud arvestamata sõidukile

paigaldatud taksomeetri väärtuse. Ringkonnakohus leiab, et kuna asja materjalidest nähtuvalt

müüdi sõiduk koos sellesse paigaldatud taksomeetriga (s.o sõiduki müügihind sisaldab ka

taksomeetrit), siis on hageja jätnud õigesti võlgnevuse suuruse arvutamisel arvestamata

sõidukisse paigaldatud taksomeetri väärtusega.

11. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Pooltel puudub vaidlus selles, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud liisinguvõtjast ning

seetõttu on hagejal liisinguandjana õigus nõuda ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist.

Hageja nõuab kostjatelt lisakulu väljamõistmist summas 191,73 eurot (ilma käibemaksuta), mis

sisaldab endas vahendustasu auto müümise eest (I kd tl 69).

Asja materjalidest nähtuvalt vahendas liisingueseme müüki Mustakivi Auto AS ning

vahendustasu maksumuseks oli 230,08 eurot, mis on hageja poolt Mustakivi Auto AS-le

hüvitatud (I kd tl 69-70). Kostjad on vastu vaielnud vahendustasu (s.o müügikulu) maksmisele,

väites, et tegemist on mittemõistliku ja mittehädavajaliku kuluga.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-112-06 punktis 9 asunud seisukohale, et „Kolleegium leiab, et

sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud

lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses. Kassatsioonkaebuses on õigesti

esile toodud liisinguandja tegevuse suunatus reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele.

Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille

liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega

tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega

seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga

olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate

töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Eelnenu ei

tähenda aga seda, et nimetatud müügikulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult

põhjendatud.“

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on müügikulu 191,73 eurot mõistlikult põhjendatud ja

tuleb välja mõista kostjatelt hageja kasuks.

12. Maakohtus ei olnud poolte vahel vaidlust selles, et vara jääkmaksumus on summas

6 388,50 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus on summas 943,55 eurot ja viivismaksete

võlgnevus on summas 356,33 eurot. Käesoleva otsuse punktis 10 asus ringkonnakohus

seisukohale, et sõiduauto müügikulu summas 191,73 eurot (käibemaksuta) on mõistlikult

põhjendatud kulu ning tuleb jätta kostjate kanda. Seega kokku on hagejal nõue kostjate vastu

summas 7 880,11 eurot.

Käesoleva otsuse punktis 9 tuvastas ringkonnakohus, et liisingueseme väärtuseks, mida tuleb

VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel, on 4 515,21 eurot. Arvestades eeltoodut, tuleb kostjatelt välja mõista

solidaarselt hageja kasuks võlgnevuse katteks 3 364,90 eurot (7880,11-4515,21=3364,90).

13. Hageja on esitanud ka nõude viivise väljamõistmiseks kostjatelt TsMS § 367 alusel

protsendina (0,25% päevas) põhinõudelt kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Viivise määr on

kokku lepitud liisingulepingu nr XXXX punktis 5.1 (I kd tl 32-36). Seega tuleb kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis 0,25% päevas põhinõudelt 3 008,57 eurot

(3364,90-356,33=3008,57) alates hagiavalduse esitamisest 23.04.2012 kuni põhinõude

3 008,57 eurot täieliku tasumiseni.

14. Hageja nõudis kostjatelt hagiavalduses 4 418,22 euro väljamõistmist. Ringkonnakohus

rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjatelt välja solidaarselt hageja kasuks 3 364,90 eurot,

s.o hagi rahuldatakse 76,20% ulatuses ja rahuldamata jääb 23,80% ulatuses. TsMS § 163 lg 1

alusel jäävad menetluskulud maakohtus 76,20% ulatuses kostjate kanda ning 23,80% ulatuses

hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti TsMS § 163 lg 1 alusel 76,20%

ulatuses kostjate kanda ning 23,80% ulatuses hageja kanda.

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude

jaotuse

alusel

päeva

jooksul

alates

kulude

jaotuse

kohta

tehtud

lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese

astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson