2-12-1413/66 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-1413

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja

Risto Raie vastu liisingulepingust nr 0176724L tuleneva

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3000,63 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. veebruari 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

1. oktoober 2013

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – Swedbank Liising AS (rk: 10434248),

esindaja Elis Vija

Vastustajad (kostjad):

1) R-Takso OÜ (rk: 11415371), seaduslik esindaja Risto

Laeks

2) Risto Laeks (ik: XXX)

3) Risto Raie (ik: XXX)

Kostjate esindaja – advokaat Hannes Olli

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 13. veebruari 2013 otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Swedbank

Liising AS hagi R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto Raie

vastu osaliselt ning mõista R-Takso OÜ-lt, Risto Laeksilt

ja Risto Raielt solidaarselt Swedbank Liising AS-i kasuks

välja 2041 (kaks tuhat nelikümmend üks) eurot 77 senti

võlgnevuse katteks ja viivis 0,25% päevas põhinõudelt

1771,89 eurot alates 23.04.2012 kuni põhinõude 1771,89

euro täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1771,89

eurot.

3. Jätta menetluskulud maakohtus 62,43% ulatuses

solidaarselt R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto Raie

kanda ning 37,57% ulatuses Swedbank Liising AS-i

kanda.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 62,43% ulatuses

solidaarselt R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto Raie

kanda ning 37,57% ulatuses Swedbank Liising AS-i

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank Liising AS esitas 11.01.2012 solidaarselt R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto

Raie vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna võlgnikud esitasid nõudele vastuväite,

lõpetas Pärnu Maakohus 29.03.2012 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis

Swedbank Liising AS nõude R-Takso OÜ, R. Laeksi ja R. Raie vastu 3270,51 euro saamiseks

üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

23.04.2012 maakohtule esitatud hagiavalduses palus Swedbank Liising AS mõista solidaarselt

R-Takso OÜ-lt (kostja I), R. Laeksilt (kostja II) ja R. Raielt (kostja III) hageja kasuks välja

3270,51 eurot, millest põhinõue moodustab 3000,63 eurot, ning TsMS § 367 alusel viivise

protsendina põhinõudest (3000,63 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni

liisingulepingus nr 0176724L sätestatud määras (0,25% päevas).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 14.09.2007 liisingulepingu nr 0176724L,

mille esemeks oli sõiduauto Renault Megane Grandtour SL Business Line, 1,4, ehitusaastaga

2007. Samal kuupäeval sõlmisid hageja ning kostjad II ja III käenduslepingud nr 0176724L,

mille alusel kohustusid kostjad II ja III käendajatena tagama solidaarselt kostjaga I

liisingulepingust nr 0176724L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja

kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käendajate vastutuse piirmääraks lepiti kokku

15 684,89 eurot. Kostja I rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt

tasumata tasumisele kuulunud maksed. 16.02.2010 saatis hageja kostjatele teatised tekkinud

võlgnevusest ning lepingu ülesütlemisest alates 09.03.2010 juhul, kui võlgnevust ei tasuta

hiljemalt 08.03.2010. Kostjad võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga ühendust ei võtnud,

mistõttu hageja luges lepingu üldtingimuste p 7.1.3 alusel erakorraliselt üles öelduks. Kuna

kostja I vara ei tagastanud, pöördus hageja tagastusteenust pakkuva koostööpartneri

OÜ Reeborn poole. Sõiduk tagastati 20.04.2010 ning hageja andis vara võõrandamiseks üle

A2-Autowelt OÜ-le. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet

kostja I vastu. Lepingu ülesütlemise seisuga oli hageja lepingust tulenev nõue 7175,96 eurot,

mis koosnes vara jääkmaksumusest 6274,11 eurot, debitoorsest võlgnevusest 182,35 eurot,

vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku 449,62 eurot ja viivismaksete

võlgnevusest 269,88 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 3887,94 eurot, võlgnevuse katteks laekus

17,51 eurot. Hageja kahju moodustab (7175,96 – 3887,94 – 17,51) 3270,51 eurot. 30.09.2010

kirjas teatas hageja kostjatele lepingu ülesütlemisest ning palus tasuda lepingust ja selle

ülesütlemisest tulenev võlgnevus. Kostjad ei ole võlgnevust tasunud.

Hageja leidis, et antud juhul saab müügihinda pidada sõiduki tagastamise aegseks

turuväärtuseks, kuna vara tagastamise ja võõrandamise vahel ei olnud märkimisväärset

ajanihet ning müügiprotsess oli avalik ja läbipaistev, hinna alandamisest teavitati kostjaid,

kuid sõiduki olukorda arvesse võttes kõrgema hinnaga ostjaid ei leidunud.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud, leides, et hagi on tõendamata. Nõude arvutamisel tuleb

arvestada vara väärtust tagastamise hetkel, mille tõendamine on vastavalt võlaõigusseaduse

(VÕS) § 367 lg-le 3 hageja kohustus. Sõiduk müüdi tunduvalt alla turuväärtust ja sõiduki

müügihinda ei saa käsitleda liisingueseme väärtusena selle tagastamise hetkel. Kostjad ei

nõustunud hüvitama hagejale vara realiseerimisega seotud kulusid summas 449,62 eurot (vara

tagastusteenus 159,78 eurot, A2-Autowelt OÜ vahendustasu 209,95 eurot ja poleerimisteenus

79,89 eurot). Kostjad ei tekitanud tagastusteenuse kulusid. Kostja I pidas hagejaga

läbirääkimisi lepingu jätkamise üle. 15.04.2010 teatas hageja esmakordselt, et lepingut jätkata

ei ole võimalik, ning pärast seda tagastas kostja I ise vara hagejale. Poleerimiskulu ei ole

hagejale hüvitatav kulu (3-2-1-52-11 p 17).

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 13. veebruari 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue tõendatud. Hageja poolt 09.04.2012

esitatud nõude arvestusest (I kd lk 70) ei vaidlusta kostjad liisingulepingu ülesütlemise

seisuga vara jääkmaksumust (6274,11 eurot), debitoorset võlgnevust (182,35 eurot) ja

viivismaksete võlgnevust (269,88 eurot). Kostjad on vaidlustanud sõiduki müügihinna (vara

realiseerimisest saadu – 3887,94 eurot) ja vara realiseerimisega seotud lisakulud

(449,62 eurot). Kohus tegi pooltele korduvalt ettepaneku viia vara tagastamise aegse väärtuse

tuvastamiseks läbi ekspertiis. Ekspertiisi kumbki pool vajalikuks ei pidanud, mistõttu saab

kohus otsuse tegemisel tugineda üksnes olemasolevatele poolte esitatud tõenditele.

Kohus leidis, et antud liisingueseme realiseerimisel saadud müügihinda ei saa lugeda selle

vara tagastamise aegseks väärtuseks. TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik

väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle

kohalik keskmine müügihind (turuhind). Liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1, mille

kohaselt tuleb liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme

võõrandamisest saadud summast, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ning VÕS § 42

lg 1 alusel tühised – liisinguvõtjale ei ole tagatud piisavalt võimalust võõrandamisprotsessi

mõjutada ja selle kohta teavet saada ning erinevalt VÕS § 367 lg-s 3 sätestatust võimaldab

liisinguandja nõuet siduda liisingueseme realiseerimisest saaduga. Antud seisukohta on

väljendanud ka Riigikohus (3-2-1-33-08 p 18; 3-2-1-118-08; 3-2-1-11-12 p 12).

Sõiduki müügikuulutus avaldati müügiportaalis auto24.ee hinnaga 95 000 krooni,

s.o 6071,61 eurot (koos käibemaksuga), märgitud oli ka soodushind – 5176,84 eurot

(81 000 krooni). Hinna alandamisest 81 000 kroonile väljastati kostjatele teade 18.05.2010.

Sõiduk müüdi 17.06.2010 hinnaga 60 833 krooni (käibemaksuta), millist hinda

müügikuulutuses eelnevalt ei avaldatud ja kostjatele ei teatatud (müügihind koos

käibemaksuga 73 000 krooni). Seega on põhjendatud kostjate väited, et liisingueseme müük ei

toimunud läbipaistvalt ning vaatamata kostjatele väljastatud teatistele ja müügiprotseduuris

kirjeldatud võimalustele puudus poolte vahel kokkulepe vara realiseerimisest saadava

müügihinna arvestamiseks vara tagastamise aegse väärtusena, samuti ei olnud kostjatel

võimalik aktiivselt müügiprotsessis osaleda ja müügihinna kujundamisel kaasa rääkida.

Kostjad tuginesid ka portaalis auto24.ee avaldatud müügipakkumistele, mille käsitlemist

TsMS § 229 lg 1 mõttes tõendina samalaadsete sõidukite väärtuste tuvastamisel ei ole ka

Riigikohus välistanud (3-2-1-118-08 p 20). Müügipakkumiste väljatrükist nähtuvalt oli samal

perioodil, s.o 01.02.2010–31.07.2010, sarnaste sõidukite Renault Megane keskmine

müügihind 7226 eurot. Kohus nõustus hageja väidetega selles, et kindlustusandja poolt

kindlustuspoliisis märgitud sõiduki väärtus (9695,21 eurot) on vaid kokkuleppeline väärtus,

samuti ei kajasta interneti müügiportaalis sarnaste autode müügipakkumistest tulenev

keskmine hind nimetatud sõidukite tegelikku müügihinda, kuna iga konkreetse sõiduki

väärtus, seega ka müügihind, sõltub tema tehnilisest seisundist. Kuid seda, millises ulatuses

hageja esiletoodud asjaolud (läbisõit, taksoteenuse osutamine, tehniline seisund jne) võisid

konkreetse sõiduki väärtust mõjutada ehk milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamisel,

peab VÕS § 367 lg 3 järgi tõendama hageja. Sõiduki hindamist hageja või erapooletu

asjatundja poolt enne sõiduki müüki panekut ei toimunud. Hageja suunas liisingueseme

müüki hinnaga 95 000 krooni. Kohus leidis, et analoogselt vara tagastamisel hindamisaktis

hinna määramise korraga (3-2-1-124-08 p 18) peab ka müüki suunamise hinnast madalama

hinnaga vara realiseerimisel tõendama müügihinna vastavust tagastamisaegsele väärtusele

liisinguandjana hageja. Vastavalt kostjate arvestustele oleks juhul, kui hageja oleks

realiseerinud sõiduki selle müükisuunamise hinnaga (6071,61 eurot), müügihind olnud

ligilähedane sõiduki lepingujärgsele jääkväärtusele lepingu ülesütlemise ajal (6274,11 eurot).

Lähtudes eeltoodud asjaoludest kohus leidis, et kostjate vastuväited on põhjendatud: hageja ei

ole tõendanud sõiduki realiseerimisel saadud müügihinna vastavust vara tagastamise aegsele

väärtusele, mistõttu ei ole põhjendatud hageja nõude arvestamisel müügihinnast lähtuda.

Põhjendamatu on ka hageja VÕS § 367 lg 4 alusel esitatud lisakulude hüvitamise nõue,

s.o tagastusteenuse, sõiduki poleerimise ja müügiteenuse tasu 449,62 eurot (käibemaksuta).

Hageja ei ole tõendanud OÜ Reeborn poolt tagastusteenuse osutamist ja teenusega kaasnenud

kulusid. Sõiduki tagastas 20.04.2010 kostja I seaduslik esindaja R. Laeks A2Autowelt platsile

(vara üleandmise-vastuvõtmise akt). Ainuüksi asjaolu, et tagastamise juures olnud

OÜ Reeborn esitas tagastusteenuse osas hagejale arve, mille hageja tasus, ei tõenda teenuse

osutamist ja vastava kulu olemasolu. Poolte vahel elektrooniliselt peetud kirjavahetusest

nähtub, et kostja I võttis 16.02.2010 teatise saamise järel hagejaga ühendust, pidas

läbirääkimisi lepingu jätkamise üle ning tasus ka olulise osa võlgnevusest (11 000 krooni).

Alles 15.04.2010 teatas hageja kostjale I, et lepingu jätkamine ei ole võimalik (I kd lk 119).

Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud hageja väide, et OÜ Reeborn poole pöördumise

põhjustas kostjate poolt pärast lepingu ülesütlemist sõiduki tagastamata jätmine. Lepingu

ülesütlemise aja suhtes on ka hageja ise esitanud erinevaid seisukohti: nõude kalkulatsioonis

ja 06.07.2012 kirjalikus seisukohas on hageja märkinud lepingu ühepoolse lõpetamise ajaks

09.04.2010 (I kd lk 72; 135).

Põhjendatud ei ole ka poleerimiskulude (A2-Autowelt OÜ 30.04.2010 arve 1500 krooni)

hüvitamise nõue, kuna ilmselgelt mõjutas see liisingueseme väärtust selle võõrandamisel ja

kajastub sõiduki müügihinnas.

Müügiteenuse vahendustasu suurus oli hageja väitel teatud protsent müügihinnast. Kuna

müügihind on asjas vaidlustatud, ei ole ka müügiteenuse tasu suurust võimalik määrata.

Seega ei ole hageja tõendanud selliseid erikulusid, mille hüvitamist saaks mõistlikult

kostjatelt nõuda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Swedbank Liising AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu

13. veebruari 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista

OÜ-lt R-Takso, R. Laeksilt ja R. Raielt solidaarselt Swedbank Liising AS kasuks välja

3270,51 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (3000,63 eurot) alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni liisingulepingus nr 0176724L sätestatud määras (0,25% päevas) ning

jätta menetluskulud vastustajate kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rikkus kohus TsMS § 436 lg-s 1; § 442 lg-s 8 ja § 232 lg-s 1 sätestatud menetlusnorme.

Liisingueseme turuväärtuse kohta on esitatud piisavalt tõendeid ja kohus oleks tõendeid

kogumis hinnates ka ilma ekspertiisiaktita pidanud kindlaks tegema, milline oli liisingueseme

tagastamise aegne turuväärtus. Liisinguesemega sõideti taksot, mistõttu oli selle läbisõit

(133 333 km) ja amortisatsioon märkimisväärselt suurem keskmisest sõidukist (Euroopas

peetakse sõidukite keskmiseks aasta läbisõiduks 25 000–30 000 km, kõnealune auto sõitis

aastas läbi ca 45 000 km). Samuti esitas hageja dokumendid, milles on fikseeritud

liisingueseme tagastamise aegne seisund (esistange, tagastange, esilogarid, vasak tagumine

logar ja esimene numbrimärk defektiga, esistange vasak nurk katkine), mis annab vihje,

milliste sõidukitega saab liisingueset väärtuse kindlakstegemisel võrrelda;

2) müüdi vara avalikult ja kostjaid teavitati müügihindadest, v.a viimasest müügihinnast.

Hinna alandamine igakuiselt oli põhjendatud, kuna vastasel juhul oleks müügiprotsess

veninud prognoosimatult pikaks, mis ei oleks olnud kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille

järgi peab liisinguandja tegema kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud

liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (3-2-1-33-08). Kohus ei selgita,

millistel asjaoludel ta jõudis järeldusele, et kostjatel ei olnud võimalik aktiivselt

müügiprotsessis osaleda ega müügihinna kujundamisel kaasa rääkida. Asjaolu, et hageja ei

teavitanud kostjaid viimasest hinnaalandamisest, ei tähenda, et kostjad ei saanud osaleda

müügiprotsessis, kui varasemalt olid neile müügiga seotud asjaolud täpselt teada;

3) ei ole kostjad lükanud ümber hageja väidet turuväärtuse võrdumise kohta müügihinnaga.

auto24.ee hinnapäring on mitteasjakohase ajavahemiku ja võrreldamatute sõidukite kohta

(sõiduk tagastati 20.04.2010 ja müüdi 17.06.2010, hinnapäring on ajavahemiku 01.02.2010–

31.07.2010 kohta; sõidukite läbisõidunäitusid arvestades ei olnud tegemist taksodega ning

järelikult ei saanud nende seisukord olla selline nagu liisinguesemel; tõendil kajastuv sõiduk

odomeetrinäiduga 150 326 km oli samuti kostjate kasutuses olnud takso, mille üle käib

vaidlus teises tsiviilasjas). Müügikuulutused on tõendina lubatavad võrreldava auto hariliku

väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh

selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (3-2-1-184-12

p 28). Sõidukil puudusid väärtust suurendavad asjaolud, kuid defekte oli mitmeid;

4) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, millises ulatuses mõjutasid

puudused vara väärtust. Hageja suunas sõiduki müüki hinnaga 6071,61 eurot, kuid ostjat ei

leitud ka langetatud hinnaga. Vara reaalne turuväärtus, mis selgus müügiprotsessi tulemusena,

oli 3887,94 eurot ilma käibemaksuta (4665,55 eurot koos käibemaksuga);

5) on asjakohatu maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-124-08. Hageja ei määranud

vara tagastamisel turuväärtust, kuna leidis, et taolise taksona kasutatud sõiduki turuväärtus

saab selguda üksnes müügiprotsessi tulemusena. Kohus samastas ekslikult hageja määratud

esialgse müüki suunamise hinna Riigikohtu otsuses viidatud tagastamisaegse turuväärtusega,

mis oli vara tagastamise aktile märgitud. Pakkumishind ei võrdu automaatselt turuväärtusega.

Kui küsitud hind on liiga kõrge, siis selle hinnaga tehingut ei toimu;

6) jääb arusaamatuks kohtuotsuses märgitu, et kui hageja oleks realiseerinud sõiduki selle

müükisuunamise hinnaga (6071,61 eurot), oleks müügihind olnud ligilähedane sõiduki

lepingujärgsele jääkväärtusele lepingu ülesütlemise ajal (6274,11 eurot). Esialgse hinnaga ei

soovinud keegi autot osta. Teiseks jääb ebaselgeks, kas kohus pidas esialgset pakkumishinda

vara turuväärtuseks. Sellisel juhul oleks kohus pidanud hagi osaliselt rahuldama, kuna hageja

kogunõue (7175,96 eurot) ületas ka esialgse pakkumishinna. Vara turuväärtus ja vara

jääkmaksumus ei ole omavahel võrreldavad. Vara jääkmaksumus on summa, mis on

liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise seisuga liisinguandjale maksegraafiku alusel

tasumata, vara turuväärtus on tagastatud sõiduki kohalik keskmine müügihind arvestades auto

puudusi ja seisundit. Need suurused ei pruugi sarnaneda, kuna liisingusse võetakse üldjuhul

uus auto, mille põhjal kujunevad liisingumaksed ja jääkväärtus vastava hetke seisuga, kuid

lepingu ülesütlemisel tuuakse tagasi kasutatud auto, mille väärtuse määrab nõudlus turul;

7) on vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud lähtuvalt VÕS § 367 lg-st 4 ja

Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-112-06 p 9) põhjendatud. Vara edasimüüjaks oli

A2-Autowelt OÜ, kes seadis sõiduki müügikõlblikuks, pakkus vara müügiks oma

müügiplatsil, tutvustas autot ostuhuvilistele ja leidis ostja. Üllatuslik on kohtu järeldus, et

müügiteenuse kulud ei ole põhjendatud seetõttu, et vara turuväärtuse üle käis vaidlus.

Müügiteenuse osutajal on igal juhul õigus oma teenuse eest tasu küsida. Sõiduki

poleerimistasu on samuti lisakulu VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Kohtu loogika kohaselt

mõjutab vara väärtust positiivses mõttes ka sõiduki müügieelne puhastamine, mistõttu ei

peaks puhastusteenuse kulusid hüvitama. Samas on Riigikohus öelnud, et ka sõiduauto

puhastusteenuse kulud on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, kuna sõiduauto puhastamist enne

selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks (3-2-1-112-06

p 10). Tagastusteenusega seoses tasus hageja OÜ-le Reeborn 3000 krooni, kuna liisinguvõtja

ei tagastanud vara viivitamatult pärast lepingu ülesütlemist nagu oli kokku lepitud lepingu

üldtingimuste p-s 7.5. Kostjatega võttis ühendust teenuse osutaja ja tema kaasabil toimetati

vara edasimüüja valdusesse alles 20.04.2010. Riigikohus on lugenud tagastustasu lisakuluks

VÕS § 367 lg 4 mõttes (3-2-1-112-06 p 11).

5. R-Takso OÜ, R. Laeks ja R. Raie vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad

selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Alternatiivselt, juhuks, kui kohus

peaks

apellatsiooni

rahuldama,

paluvad

vastustajad

vähendada

viivist

30%-ni

väljamõistetavast põhivõlgnevuse summast. Menetluskulud paluvad vastustajad jätta

apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) tuleb nõude arvutamisel VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt arvestada vara väärtust tagastamise

hetkel (3-2-1-33-08 p 18; 3-2-1-118-08; 3-2-1-11-12 p 12). Kohus käsitles asjaolusid nagu

läbisõit, kasutusotstarve taksona, tehniline seisund ning selgitas, et hageja ülesanne on

tõendada vara tagastamise aegset turuväärtust. Kohus ei ole ekspertiisiasutus, mis hageja

loetletud omadustele määrab hinna. Nii hageja nõude olemasolu kui suurus on tõendamata;

2) kohus selgitas, kuidas ta jõudis järeldusele, et kostjad ei saanud sõiduki müügiprotsessi

mõjutada: olukorras, kus sõidukit müüakse madalama hinnaga kui see on avalikus

müügikuulutuses ja kostjaid sellest ei teavitata, ei olnud kostjatel võimalik müügiprotsessis

osaleda. Kostjate võimalus osaleda vara müügiprotsessis oli takistatud liisinguandja sihiliku

tegevuse tõttu. Pärast hinnaalandamise teate saamist toimus koheselt hinna alandamine ehk

kostjatel ei olnud võimalik pakkuda vara potentsiaalsele ostjale kõrgema hinnaga, kuna hageja

müüs vara samal ajal odavamalt. Antud juhul oli vara hageja poolt kostjatele hinna

alandamise teate edastamise ajaks juba müüdud ja hinnaga, millega seda avalikult

müügipakkumistes ei pakutud. Hinda alandati paari kuu jooksul 1/3 võrra;

3) märkis kohus, et auto24.ee müügipakkumiste väljatrükk on sarnaste Renault Megane’de

kohta, st võrdluses on võrreldavate kohta samapalju ja samalaadseid andmeid. Hinnapäringu

vastusest nähtuvalt oli perioodil 01.02.2010–31.07.2010. a 29 Renault Megane keskmine

müügihind 7226 eurot. Vastuses kajastuvad ka R-Takso OÜ liisitud Renault’de hinnad,

millega hageja neid müüs. Järgmised autod olid müügis vähemalt 1000 euro võrra kallimalt.

Hageja müügikuulutustes ei olnud avaldatud, et tegemist on endiste taksodega. Tegelikult oli

tegemist tavalise kasutatud sõidukiga, mis käis korralises hoolduses ja hooldevälpade

vahelisel ajal tekkisid kulumised. See kõik on rahaliselt hinnatav. Seega leidis kohus õigesti,

et seda, kuidas hageja väidetud sõiduki puudused selle turuhinda mõjutavad, hageja välja

toonud ei ole. Kohane tõend oleks olnud näiteks sõiduki remondikalkulatsioon;

4) märkis maakohus, et Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-124-08 juhised kohalduvad analoogia

korras. Apellant leiab, et kuna ta müüs vara esialgse hinna 6971,61 eurot asemel hinnaga

3887,94 eurot, siis see oli müügiprotsessi tulemusel saadud turuhind, vaatamata sellele, et

nimetatud hinnaga kordagi sõiduki müüki ei kuulutatud ja see oli võrreldavatest pakkumistest

poole odavam. Hageja on jätnud vara tagastamise aegse väärtuse tõendamata ning kostjad on

tõendanud, et vara hind ei saanud olla tagastamisel selline nagu hageja aluseks võtab;

5) samastab apellant ebaõigesti liisinguvara jääkväärtuse liisingumaksete jäägiga.

Liisinguvara jääkväärtus on liisinguandja ja vara müüja vahel kokkulepitud prognoositav vara

turuväärtus pärast vara kasutusperioodi lõppu eeldusel, et sõiduk ei ole kulunud normaalsest

kulumist rohkem. See tähendab seda, et kui kostjad oleks saanud vara kasutada lepingu

lõpuni, siis vara müünud automüügifirmal on selle summa eest tagasiostu kohustus. Ükski

liisinguandja ei sõlmi liisingulepingut selliselt, et esmase sissemakse, perioodiliste

liisingumaksete ja jääkväärtuse summa on väiksem kui vara väärtus;

6) on müügiteenusega seotud kulud põhjendamatud, kuna hageja ei ole tõendanud, et

tagastatud vara väärtus kõiki neid kulusid ei katnud. Lisaks ei ole hageja üldse tõendanud

OÜ Reeborn tagastusteenuse osutamist ega sellega kaasnenud kulusid. Tõendatud on, et vara

tagastas kostja I juhatuse liige A2 Autowelt OÜ platsile. Sõiduki poleerimistasu ei ole

lisakulu VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Vara tagastamisel määratakse vara väärtus tagastamise

seisuga, mitte ei hinnata algul värvi tuhmumise tõttu hinda alla ja pärast poleerimise kulu

liisinguvõtja nõudesse. Sellega tekiks topelt arvestus sama puuduse eest;

7) juhuks, kui ringkonnakohus peaks apellatsiooni rahuldama, taotlevad vastustajad VÕS

§ 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamist 30%-ni väljamõistetavast põhivõlgnevusest.

3270,51-eurose nõude pealt 3000,63 euro sissenõutavaks muutunud viivise ja veel lisanduva

viivise nõudmine ei ole kaasuse asjaolusid ning poolte majanduslikku seisundit arvestades

mõistlik. Hageja on Skandinaavia üks enim kasumit teeniv ettevõte. Eesti Rahvusringhäälingu

andmetel teenis Swedbanki Eesti üksus 2012. a 199,6 miljonit eurot kasumit. Kostja I on

väike Rakvere taksofirma, mis sattus liisinguvõlgnevusse seetõttu, et üks taksojuht põhjustas

liikluseeskirju rikkudes avarii ning kindlustus jättis hüvitise maksmata. Liisinguandja ja

kindlustusandja on Swedbank Grupi ettevõtted, st ühiste majanduslike huvidega. Kostja I

2011. a kasum oli 213 eurot ja käive 21 039 eurot. Hageja ei saaks viivise väljamõistmisel ei

rikkamaks ega vaesemaks, kuid kostja I jaoks võib see otsustada tegevuse jätkamise.

Ebaõiglane on nõuda viivist käendajatelt, kuna liisinguandja kasutas ühegi põhjuseta oma

üldtingimustest tulenevat õigust öelda ühest liisingulepingust tekkinud võlgnevuse tõttu

korraga üles kõik kolm liisingulepingut. Asja materjalides on poolte e-kirjavahetus, kus

käendaja pakub enda poolt kohustuste täitmist, kuid liisinguandja keeldub pakkumisest, sest

käendaja ei olnud võimeline momentaalselt ise kõiki kohustusi täitma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse

normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Swedbank Liising AS hagi R-Takso

OÜ, R. Laeksi ja R. Raie vastu osaliselt ning mõistab R-Takso OÜ-lt, R. Laeksilt ja R. Raielt

solidaarselt Swedbank Liising AS kasuks välja võlgnevuse 2041,77 eurot ning viivise 0,25%

päevas põhinõudelt 1771,89 eurot alates 23.04.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Ühtlasi

muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele.

7. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise

nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisingueseme tagastamise

hetkel.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt lahendid nr 3-2-1-77-08; 3-2-1-33-08), et VÕS § 367

lg 3 kohaldamisel peab kohus tuvastama liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale

tagastamise hetkel ehk liisingueseme kohaliku keskmise müügihinna (turuhinna) tagastamise

ajal.

TsMS § 230 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab liisinguandja tõendada, et liisingueseme harilikuks

väärtuseks oligi selle müügihind ning liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad

esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-184-12 asunud seisukohale, et asjakohaseks ja lubatavaks

tõendiks TsMS § 229 lg 1 mõttes võivad olla portaalis www.auto24.ee avaldatud

samalaadsete autode müügipakkumiste väljavõtted.

Käesolevas asjas väitis hageja, et auto müügihind 3887,94 eurot ongi sellise auto turuhind,

kuid tõendeid selle väite kohta ei esitanud. Kostjad oli seisukohal, et hageja müüs auto alla

turuhinna ning esitasid maakohtule portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode

müügipakkumiste väljavõtted (II kd, t.l 19).

Maakohus leidis iseenesest õigesti, et hageja poolt liisingueseme realiseerimisel saadud

müügihinda ei saa lugeda liisingueseme väärtuseks selle tagastamise hetkel. Samas ei andnud

maakohus hinnangut kostjate esitatud portaalis www.auto24.ee avaldatud väljatrükile

samalaadsete autode müügipakkumiste kohta ning jättis vaidlusaluse liisingueseme

turuväärtuse kindlaks tegemata (VÕS § 367 lg 3). Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s

8 sätestatut, mille kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas analüüsima kõiki tõendeid

ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, siis peab otsuses seada põhjendama.

Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

Vaidlusaluseks liisinguesemeks oli sõiduauto Renault Megane Grandttour SL Business Line

1,4, ehitusaasta 2007 (I kd, t.l 44) ning müügipakkumise (I kd, t.l 143-146) järgi oli auto

läbisõidu näit 133 335 km. Müügipakkumisest ei nähtu, et autol esineksid selle väärtust

vähendada võivaid defekte või väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Seega auto

üleandmise-vastuvõtmise aktil (I kd, t.l 62) märgitud puudused (esi- ja tagastange ning logarid

defektiga, esimene numbrimärk defektiga) ei olnud hageja jaoks sellised, et need võiksid

vähendada auto väärtust. Liisinguese anti müüki 21.04.2010 ning müüdi 17.06.2010 hinnaga

73 000 krooni (käibemaksuga), s.o 3887,94 eurot (ilma käibemaksuta).

Portaal www.auto24.ee väljatrüki (II kd, t.l 19) kohaselt oli veebruarist-juulini 2010 müügil 8

samalaadset autot (Renault Megane 1.4, ehitusaasta 2007, võimsus 72 kw) keskmise hinnaga

6271,12 eurot (kooskäibemaksuga), 5016,9 eurot (ilma käibemaksuta). Väljatrükist nähtuvalt

olid pakkumiste hulgas nii suurema kui väiksema läbisõiduga samalaadsed autod ning sellest

tulenevalt kajastab 8 samalaadse auto müügipakkumiste keskmine hind kõige täpsemalt

vaidlusaluse liisingueseme turuväärtust. Kuna hageja ei ole tõendanud, et liisinguese müüdi

turuväärtusega, siis tuleb hageja nõude kindlaksmääramisel lähtuda auto turuhinnast 5016,9

eurot.

8. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest

tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad

asjaolud.

Pooltel puudub vaidlus selles, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud liisinguvõtjast ning

seetõttu on hagejal liisinguandjana õigus nõuda ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist.

Hageja nõuab kostjatelt lisakulude väljamõistmist kokku 449,62 euro (ilma käibemaksuta)

ulatuses, sh auto tagastamisteenuse eest 159,78 eurot, vahendustasu auto müümise eest 209,95

eurot ja auto poleerimise eest 79,89 eurot.

Maakohtu seisukoht, et hageja ei ole nimetatud kulusid tõendanud, ei ole põhjendatud.

Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist (I kd, t.l 62) nähtuvalt andis kostja R. Laeks

liisingueseme üle OÜ Reeborn esindajale A2-Autowelt OÜ esindaja juuresolekul ning hageja

nõuab kostjatelt tagastusteenuse tasu 159,78 eurot. Hageja esindaja kinnitas ringkonnakohtu

istungil, et tagastusteenuse osutaja teavitas kostjaid, kuhu ja millal auto tagastada, samuti

osales teenuse osutaja liisingueseme üleandmisel ja akti koostamisel. Ringkonnakohus

nõustub hagejaga, et tagastusteenuse tasu on käsitletav lisakuluna VÕS § 367 lg 4 mõttes ning

määrav ei ole see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta oma

koostööpartneril (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-112-06). Samas tuleb tagastusteenuse tasu

suuruse kindlakstegemisel hinnata, kas nõutud suuruses tasu on mõistlikult põhjendatud.

Ringkonnakohus leiab, et kuna tagastusteenus seisnes konkreetsel juhul ainult kostjate

teavitamises ning auto vastuvõtmisel ja akti koostamisel osalemises, siis on põhjendatud ja

mõistlik tagastusteenuse tasu suurus 60 eurot. Kostjate väide, et nad ei ole kohustatud

tagastusteenuse eest hagejale midagi hüvitama, on ebaõige. Üksnes asjaolu, et auto tagastas

müügiplatsile kostja I ise, ei vabasta kostjaid tagastusteenuse tasu hüvitamise kohustusest

ning maakohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud.

Asja materjalidest nähtuvalt vahendas liisingueseme müüki A2-Autowelt OÜ ning

müügikulude maksumuseks on 209,95 eurot, mis on hageja poolt A2-Autowelt OÜ-le

hüvitatud (I kd, t.l 65-66). Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid, et müügikulud 209,95 eurot

oleksid ebamõistlikud ega vastaks turuhinnale. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus

hagejaga, et liisingueseme müügikulud 209,95 eurot (müügi kestvus 21.04.2010-17.06.2010)

on mõistlikult põhjendatud ja tuleb kostjatel hüvitada. Vara müügiakt (I kd, t.l 69) tõendab, et

liisinguese on müüdud ning kostjate vastuväide, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud auto

müüki ning seetõttu on müügikulu põhjendamatu, on ebaõige.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-112-06 asunud seisukohale, et auto puhastusteenuse kulud on

lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et auto poleerimistasu on käsitletav

puhastusteenuse kuluna VÕS § 367 lg 4 mõttes ning kostjatel tuleb hagejale hüvitada auto

poleerimise tasu 79,89 eurot. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid ega tõendeid selle kohta, et

auto tagastati nende poolt puhastatuna, samuti selle kohta, et poleerimise tasu 79,89 eurot

oleks ebamõistlikult suur. Kostjad on jätnud tähelepanuta, et liisingulepingu üldtingimuste

p 3.7 kohaselt on nad kohustatud hagejale hüvitama mh liisingueseme müügikõlbulikuks

seadmise kulud ning selles osas ei ole kostjad üldtingimuste p-le 3.7 vastuväiteid esitanud.

Kokku peavad kostjad hüvitama hagejale VÕS § 367 lg 4 järgi lisakulud summas 349,84

eurot (60+209,95+79,89).

9. Kostjad ei ole vaidlustanud vara jääkmaksumust 6274,11 eurot, debitoorset võlgnevust

182,35 eurot, viivismaksete võlgnevust 269,88 eurot ning kostjad peavad lisaks hüvitama

lisakulud VÕS § 367 lg 4 järgi 349,84 eurot, kõik kokku 7076,18 eurot.

Nimetatud hageja nõudest tuleb maha arvata auto turuväärtus 5016,9 eurot ja laekumine 17,51

eurot ning seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 2041,77 eurot

(7076,18-5016,9-17,51).

Hageja nõuab kostjatelt TsMS § 367 alusel viivise väljamõistmist protsendina (0,25% päevas)

põhinõudelt kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Hageja nõustus ringkonnakohtu istungil, et ta

ei nõua TsMS § 367 alusel viivist enam kui põhinõue. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja mõista viivis 0,25% päevas põhinõudelt 1771,89 (2041,77-269,88) eurot

alates hagiavalduse esitamisest 23.04.2012 kuni põhinõude 1771,89 euro täieliku tasumiseni,

kuid mitte enam kui 1771,89 eurot.

Kostjate apellatsioonimenetluses esitatud seisukoht vähendada viivist kuni pooleni

põhivõlgnevuse suurusest, ei ole põhjendatud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostjate

poolt tasumisele kuuluva viivise suurus sõltub nende poolt põhinõude täitmisest ning teiseks

ei ole maksimaalselt kostjatelt väljamõistatav viivis põhinõude suuruses ebamõistlikult suur

VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostjate põhjendused viivise

vähendamiseks ei ole arvestatavad.

10. Hageja nõudis kostjatelt apellatsioonkaebuses 3270,51 euro väljamõistmist ning tema

nõue rahuldati 2041,77 euro ulatuses, s.o 62,43%. Sellest tulenevalt jäävad poolte

menetluskulud apellatsiooniastmes 62,43% ulatuses kostjate kanda ja 37,57% ulatuses hageja

kanda.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hagi 62,43% ulatuses. Seetõttu jäävad

ka maakohtus kantud menetluskuludest 62,43% kostjate ja 37,57% hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja