3-12-1806/49 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1806

Haldusasi

OÜ Seljametsa Tallid kaebus Maksu- ja Tolliameti

Lääne maksu- ja tollikeskuse 01.06.2012 maksuotsuse

nr 12.2-3/3607-11 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Seljametsa Tallid, seaduslik esindaja

Marek L, volitatud esindaja v.adv Kaspar Lind

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Egert Übner

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Seljametsa Tallid apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta OÜ Seljametsa Tallid apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

21.12.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1806 muutmata.

Jätta OÜ Seljametsa Tallid menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19.11.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-12-1806

2(8)

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus (LäMTK) kontrollis OÜ Seljametsa

Tallid käibemaksu arvestamise ja deklareerimise ning tulumaksu arvestamise ja tasumise

õigsust maksustamisperioodil juuli 2011 ning määras 05.12.2011 maksuotsusega nr 12.2-

3/3607-7 tasumiseks käibemaksu 4000 eurot ja tulumaksu 6379,75 eurot. Maksu- ja

Tolliameti (MTA) 29.02.2012 vaideotsusega nr 6-1/630-2 rahuldati osaliselt OÜ Seljametsa

Tallid vaie ja tunnistati LäMTK 05.12.2011 maksuotsus tulumaksu määramise osas kehtetuks

ning saadeti asi tulumaksu osas LäMTK-le uueks otsustamiseks. Muus osas jäi vaie

rahuldamata ning maksuotsus on käibemaksu määramise osas jõustunud.

2. LäMTK 01.06.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/3607-11 määrati OÜ-le Seljametsa Tallid

tulumaksu 2011. a juulikuu eest 6379,75 eurot. Maksuotsuse järgi selgus OÜ Seljametsa

Tallid raamatupidamise dokumentide kontrollimisel, et äriühingu 2011. a juulikuu ostuarvete

hulgas on OÜ Astimek 01.07.2011 arve nr 235 summas 20 000 eurot + käibemaks 4000 eurot.

Arve järgi ostis maksukohustuslane OÜ-lt Astimek hobuse, kes on 30.07.2011 akti kohaselt

OÜ-le Seljametsa Tallid üle antud ja kelle eest on vastavalt kassaorderile 30.07.2011

sularahas tasutud 24 000 eurot. Maksuhalduri seisukoha järgi ei ole maksukohustuslane OÜ-lt

Astimek hobust ostnud. Väidetava tehingu kohta on esitatud 01.07.2011 arve, 30.07.2011

hobuse üleandmise-vastuvõtmise akt ja sama kuupäeva kassaorder. OÜ Astimek juhatuse

liikme (perioodil juuni 2009 - september 2009) M V ja OÜ Seljametsa Tallid juhatuse liikme

M Le selgituste järgi toodi arvel näidatud hobune Eestisse välismaalt, toojaks oli M. L ning

hobune oli OÜ Seljametsa Tallid tallis juba enne arvel märgitud tehingu tegemist. Samas

väidab M. V 23.09.2011 maksuhaldurile antud seletuses, et hobune toodi Hollandist, müüja

kontaktandmed sai ta M. Lelt, hobuse üleandmise kohta koostati Hollandis vastav akt ja

hobuse eest on siiani tasumata. M. Le 27.10.2011 seletuse järgi tõi ta hobuse vist ikkagi

Saksamaalt ega mäleta, et oleks saanud sealt hobuse kohta muid dokumente peale passi. M. L

väidab, et on M. Vle hobuse esmase müüja kontaktid andnud, kuid maksuhaldurile neid anda

ei oska. M. V kinnitab, et on M. Lelt hobuse müüja kontaktid saanud ja lubas need

maksuhaldurile edastada, kuid pole seda teinud. M. L ei mäleta, mis oli sakslasest

hobuseomaniku soovitud hobuse hind. OÜ-le Astimek tehtud korraldus teabe ja dokumentide

esitamiseks väidetavalt OÜ-le Seljametsa Tallid müüdud hobuse soetuse/tasumise kohta

tagastati postiasutuse poolt, mis ei ole omane reaalselt tegutsevale ettevõttele. OÜ Seljametsa

Tallid tegeleb hobusekasvatusega, on ka varem välismaalt hobuseid ostnud ning omab

vahendeid hobuste veoks. Eeltoodu alusel saab järeldada, et OÜ Seljametsa Tallid ei soetanud

hobust OÜ-lt Astimek, vaid M. L tõi hobuse ise välismaalt Eestisse; OÜ Astimek nimel

väljastatud arvel näidatud tehingut pole toimunud ning arve koostati üksnes maksueelise

saamise eesmärgil. Kuna M. Le seletuse järgi ei ole tema välismaalt hobust tuues müüjale

maksnud, on hobune saadud tasuta. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p-st 3 ja

raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg-st 1 tuleneb, et tulumaksuvabalt saab väljamakse teha

ainult juhul, kui selle aluseks on dokumendid tehingute tegelike osapoolte vahel toimunud

tehingu kohta. Selliseid dokumente pole maksuhaldurile esitatud. Kuna pole võimalik

tuvastada, kelle või mille eest maksti OÜ Seljametsa Tallid kassast välja sularaha OÜ Astimek

arve alusel, ei saa hindamise teel ega muul moel neid väljamakseid lugeda ettevõtlusega

seotuks ning on õigustatud tulumaksu määramine kogu väljamakse summalt.

3. MTA jättis 26.07.2012 vaideotsusega nr 6-1/925-2 OÜ Seljametsa Tallid vaide LäMTK

01.06.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/3607-11 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

3-12-1806

3(8)

4. OÜ Seljametsa Tallid esitas 24.08.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse LäMTK

01.06.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/3607-11 tühistamiseks. Maksuotsus rajaneb eeldusel, et

hobune on soetatud tasuta. Hobuse kui eksklusiivse ja üldjuhul üsna kalli kauba puhul ei saa

eeldada selle tasuta saamist. Asjas puuduvad tõendid või viited selle kohta, et kaebaja oleks

saanud hobuse kingitusena või vahetusena mõne teise hobuse vastu. Vaidlust pole selle üle, et

kaebaja maksis OÜ-le Astimek arve alusel sularaha ja pole tõendeid, et kaebaja oleks

maksnud muu kauba kui hobune või mingi teenuse eest. Kaebaja kinnitab, et soetas hobuse

OÜ-lt Astimek. Kaebaja ei ole vaidlustanud käibemaksu määramist, kuna ei pidanud seda

otstarbekaks, sest Riigikohtu praktikast tulenevalt on käibemaksu puhul maksukohustuslase

hoolsuskohustused karmimad kui tulumaksu puhul. Tulumaksu osas on Riigikohus olnud

seisukohal (lahend nr 3-3-1-60-11), et kui puudub nõuetele vastav algdokument, aga kaup on

olemas ning on eeldatav selle soetamine raha eest, on alust kaaluda soetatud kauba eest

tasutud hinna määramist, st ettevõtlusega seotud kulutuse tuvastamist hindamise teel.

Maksuhaldur on käesoleval juhul alusetult välistanud hindamise teel maksustamise võimaluse.

Maksuotsuses pole kahtluse alla seatud, et hobune soetati ja raha OÜ-le Astimek maksti.

Puuduvad tõendid selle kohta, et makstud summa ei vastaks hinnale, mis tavaliselt taolise

hobuse eest tasutakse. Asjaolu, et tõendamata on OÜ Astimek poolt raha maksmine hobuse

Hollandi või Saksa tundmatule müüjale ei saa mõjutada kaebaja maksukohustust, kui pole

ümber lükatud kaebaja poolt hobuse soetamise ja raha tasumise fakti ning seda, et tasutud

summa on ühe hobuse eest kohane hind.

Kaebaja esitas vaidemenetluses dokumendi, mille maksuhaldur jättis vastu võtmata

põhjendusega, et kõnealusel arvel märgitud hobuse nimi on I. Labiouniks x e.i Pandur, kuid

esitatud dokument puudutab hobust nimega Picos Pepina. Vaide lahendaja pole asja sisuliselt

süvenenud. Tegemist on sama hobusega. I. Labiouniks x e.i Pandur on sugupuudel põhinev

tähistus (nt Labiouniks on isa nimi), mis viitab hobuse päritolule, Picos Pepina on nimi, mida

kasutatakse igapäevaselt. Vaidemenetluses esitatud dokumentidest nähtub, et Saksamaa müüja

hinnasoov on selles suurusjärgus, mida lõpuks tasus kaebaja hobuse eest. Kaebaja tõi hobuse

kusagilt Saksamaa-Hollandi piiri läheduses asuvast tallist Eestisse komisjonimüügile ilma

looma eest midagi maksmata, koostati ainult paber selle kohta, millist hinda soovib hobuse

omanik looma eest saada. Hobusega sai kaebaja kaasa looma passi. Garantiiks, et kaebaja ei

saa hobust omanikule maksmata kellelegi edasi müüa, oli see, et omanikutunnistus jäi

omaniku kätte ning ilma selle dokumendita pole võimalik hobust edasi müüa.

Hobune toodi Eestisse umbes kuu aega enne maksuhalduri kontrollitud tehingut. Kaebaja on

hobusetallide pidajana huvitatud erinevatele isikutele hobuste vahendamisest, edasimüügist ja

muust tegevusest, mis tagab ka talliteenuse ostmise kaebajalt. Samas esineb juhtumeid, kus

kliendid ei soovi ühel hetkel enam hobuseid omada ja loomad võõrandatakse. Siis on kaebaja

üks võimalikest ostjatest, nagu ka praegusel juhul, kus kaebaja aitas OÜ-l Astimek hobust

välismaalt osta, kuid kui OÜ Astimek otsustas Eestisse toodud looma võõrandada, siis ostis

kaebaja selle ise ära ja müüs augustis 2011 edasi. Kuna hobused on kallid, pole kaebajal endal

võimalik pidada hobuseid niisuguses mahus, mis täidaks 30- kohalise talli.

MTA palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Jättes LäMTK

05.12.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/3607-7 käibemaksu määramise osas vaidlustamata, nõustus

kaebaja sisuliselt, et ta ei ole soetanud hobust OÜ-lt Astimek. Vaidlust pole selles, et kaebaja

on maksnud OÜ-le Astimek sularahas 24 000 eurot, kuid puuduvad tõendid, et tasutud on

vaidlusalusel arvel näidatud hobuse eest, mistõttu loeb maksuhaldur, et tegemist on

tulumaksuga maksustatava ettevõtlusega mitteseotud väljamaksega. Kaebaja pole hobust OÜ-

lt Astimek saanud, sest sellel äriühingul pole hobust kunagi olnud. OÜ Astimek poolt hobuse

soetamise kohta pole esitatud ühtegi dokumenti ning välismaalt tõi hobuse ära kaebaja

juhatuse liige M. L. Vastustaja ei välista, et mingi hobune välismaalt toodi, kuid tema eest

3-12-1806

4(8)

tasumist välismaalasest omanikule esitatud dokumentidest ei nähtu ja seda ei väida ka

vaidlusaluse tehingu pooled. Kaebaja on hobuse soetanud, kuid teada pole kellelt, millal ja

mis hinnaga. Hobune võib olla ka kingitud või vahetuse teel saadud.

Kaebaja on esitanud vaidemenetluses kuupäevata dokumendi, mis väidetavalt kinnitab, et

hobuse Saksamaa müüja hinnasoov on samas suurusjärgus, mille lõpuks tasus kaebaja hobuse

eest. Dokument pole asjakohane. 01.07.2011 arvel nr 235 ja 30.07.2011 üleandmise-

vastuvõtmise aktil on märgitud hobune nimega I. Labiouniks x e.i Pandur, vaidele lisatud

dokument puudutab hobust nimega Picos Pepina. Väites, et tegemist on sama hobusega, pole

kaebaja seda HKMS § 59 lg 1 kohaselt tõendanud. Maksumenetluses kogutud tõenditest ei

nähtu, kes on kõnealusel dokumendil märgitud isik L Potter ja mis seos on tal käsitletava

asjaga. Maksumenetluses ei teadnud ei M. V ega M. L, kellelt hobune algselt saadi ja kellele

hobune varem kuulus. Vaidele lisatud dokument sisaldab nime M. L, kuid ei nähtu, kas isik

tegutseb enda või OÜ Seljametsa Tallid või OÜ Astimek nimel ja eest. Hobuse reaalne

turuväärtus ei oma käeoleval juhul tähtsust, tähtsust omab, kas maksuhaldur oleks pidanud

hindamist läbi viima või mitte ning maksuhalduri jätkuv seisukoht on, et ei pidanud. MKS §

102 lg 1 p 2 järgi maksuotsust muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi

ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem

teatavakssaamine polnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Juba

05.12.2011 maksuotsusest nähtus, millised kahtlused on maksuhalduril tekkinud, mistõttu

oleks pidanud kaebaja esitama koheselt kõik tema käsutuses olevad dokumendid, sh ka

vaidele lisatud. Kaebaja selgitusest järeldub, et ta sai selle dokumendi enda kätte 2012. a

kevadel, vaidlusalune maksuotsus koostati 01.06.2012, so dokumendi saamisest hiljem, kuid

maksumenetluses kaebaja sellele dokumendile isegi ei viidanud.

Tallinna Halduskohus jättis 21.12.2012 otsusega OÜ Seljametsa Tallid kaebuse rahuldamata

ja menetluskulud kaebaja kanda. LäMTK 01.06.2012 maksuotsus nr 12.2-3/3607-11 on

seaduslik ja põhjendatud ning faktiliste asjaolude ja õiguslike aluste osas piisavalt

motiveeritud.

Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas maksuhalduril oli alust kaaluda vaidlusalusel arvel

näidatud kauba (hobune) eest tasutud hinna määramist, st ettevõlusega seotud kulutuse

tuvastamist hindamise teel. Kaebaja väidab, et maksuhaldur oleks pidanud hindamise teel

maksustamist kaaluma ja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-60-11; sama lahendile tuginedes

väidab maksuhaldur, et ei pidanud seda tegema. Viidatud lahendis on Riigikohus selgitanud,

et MKS § 94 lg 1 esimeses lauses tähendab sõna "võib" maksuhaldurile volituse andmist

kaaluda, kas maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuleks tuvastada hindamise

teel. MKS § 12 alusel teostab maksuhaldur kaalutlusõigust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. MKS § 94 lg 1 sõnastus

"maksuhaldur võib" ei tähenda maksuhalduri õigust teha suvaotsus, vaid eeskätt pädevust ja

volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete

andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik

ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama

tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Samas

lahendis märkis Riigikohus, et maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia

olukorrani, kus maksukohustuslasel on kasulik oma kohustusi eirata.

Vastustaja on maksuotsuses ja vaideotsuses hindamise vajalikkust kaalunud ja leidnud, et

kaebaja sai hobuse tasuta ja pole võimalik tuvastada, kelle või mille eest maksti kaebaja

kassast välja sularaha OÜ Astimek arve alusel, ning hindamise teel ega muul moel ei saa neid

väljamakseid lugeda ettevõtlusega seotuks. Kohus nõustub maksuotsuses ja vaideotsuses selle

seisukoha kinnitamiseks esitatud järeldustega, milleni vastustaja on jõudnud M. Le ja M. V

3-12-1806

5(8)

maksumenetluses antud seletuste ning kogutud dokumentide analüüsimise tulemusel, ega pea

vajalikuks maksuhalduri põhjendusi korrata. Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes arve

esitamine ja selle alusel raha maksmine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ja

saamist, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku

toimumist arvel näidatud poolte vahel. Kui tehingut tegelikult pole toimunud või tehing

tehakse teise tehingu varjamiseks, on tegemist näiliku tehinguga. Kohtumenetluses pole

ilmnenud tõendeid, et OÜ Astimek ja kaebaja oleksid kokku leppinud tegelikult toimunud

tehingu(te) varjamises ning et arve nr 235 alusel oleks kaebaja tasunud OÜ-le Astimek mingi

muude kauba või teenuste eest. Järelikult pole kaebaja ja OÜ Astimek vahel vaidlusalusel

arvel näidatud tehingut toimunud. M. V poolt allkirjastatud arve nr 235 ning M. V ja M. Le

allkirjadega 30.07.2011 kuupäevaga dateeritud hobuse üleandmise-vastuvõtmise akt on

fiktiivsed paberid, mis on koostatud eesmärgiga tõendada olematu tehingu toimumist ning sel

viisil saavutada maksueelist, arvestades arve nr 235 alusel kaebaja poolt tehtud

sularahaväljamaksed ettevõtlusega seotud kuluks.

Asjas wi ole õnnestunud tuvastada, kellelt, millal ja mil viisil kaebaja arvel näidatud hobuse

tegelikult soetas. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud M. V väitis, et hobust nimega

Labiouniks Pandur nägi ta kaebaja tallis, kus M. L hobust talle müüa pakkus. Tunnistaja

väitel hobune toodi kusagilt Hollandi ja Saksamaaga piirnevalt alalt ning tunnistaja käis 2011.

a suvel seal ja maksis hobuse eest sularahas 15 000 – 18 000 eurot inimesele, kelle nime ta

aga ei mäleta ega tea ka seda, kas tegemist oli hobuse omanikuga või mitte. Müüjalt sai

tunnistaja omanikutunnistuse ja allkirja raha üleandmise kohta. 2000-3000 eurot jäi hobuse

hinnast maksmata, selle viis tunnistaja palvel müüjale hiljem ära M. L. Tunnistaja väitel

välismaalt hobuse ostjaks oli tunnistajale kuuluv OÜ Astimek, hobuse ostu-müügi kohta

lepingut ei sõlmitud ja ainsaks tõendiks selle tehingu toimumise kohta on OÜ Astimek

raamatupidamises olev kassa väljamineku order. Kohus ei pea tunnistaja ütlusi tõesteks. Need

on vastuolus M. V poolt maksumenetluses 23.09.2011 antud seletusega, kus ta väitis, et

hobune osteti hollandlasest eraisikult, kellele on siiani hobuse eest maksmata. Vastuolusid

oma seletuses ja ütlustes põhjendas M. V sellega, et väike osa hobuse hinnast jäi esimesel

korral tema poolt maksmata. Selline põhjendus ei vasta tegelikkusele, sest varasemalt väitis

M. V, et tema pole hobuse eest midagi maksnud. Samuti pole usutav, et väidetavalt hobuse

eest suurt sularahasummat kohapeal ise maksmas käinud tunnistaja ei tea hobusetalli asukohta

ega looma omaniku nime ja kontaktandmeid ning ei tundnud huvi, kellele ta suure summa

sularaha üle annab ja/või kas sel isikul on omaniku volitus raha vastu võtta. Raha üleandmist

kinnitavat dokumenti pole kohtule esitatud. Samuti ei ole usutav, et M. L, kes väidab, et käis

Hollandi-Saksamaa piiri äärest hobust 2011. a mais-juunis ära toomas ning hiljem viis sinna

ära M. V poolt tasumata jäänud summa, ei mäleta selle koha nime ega hobuseomaniku nime ja

kontaktandmeid. M. L ei rääkinud maksumenetluses 27.10.2011 antud seletuses, et käis seal

veel teist korda M. V poolt võlgu jäänud raha ära viimas.

Kaebaja poolt 02.07.2011 vastustajale koos vaidega esitatud ilma kuupäevata M. Le ja L Pi

allkirjadega saksa-inglise segakeeles koostatud paber, kus on kirjas, et L. P soovib oma

hobuse Picos Pepina eest saada vähemalt 18 000 eurot, pole käsitatav tõendina. Kuivõrd nii

kaebaja kui ka OÜ Astimek seaduslikud esindajad M. L ja M. V on järjepidevalt kinnitanud,

et ei mäleta/ei tea hobuse välismaise omaniku nime ega kontaktandmeid, siis jääb

arusaamatuks, mis seos võiks L. Pil olla käsitletava asjaga, seda enam, et kõnealusel kirjal

puudub kuupäev ja pole võimalik tuvastada, millal see kiri tegelikult koostatud on. Fakt, et M.

L 27.10.2011 seletuses sellest kirjast üldse ei rääkinud, tõendab, et seda kirja siis veel

polnudki ja see koostati pärast vaidlusaluse maksuotsuse tegemist eesmärgiga anda kaebaja

vaidemenetluses esitatud väidetele suuremat usutavust.

3-12-1806

6(8)

Kui vastab tõele kaebaja väide, et hobuse tõi M. L välismaalt Eestisse looma eest midagi

maksmata ning hobuse ostuhind tasuti omanikule alles mitu kuud hiljem, siis taoline asjade

käik eeldab erakordselt usalduslikke suhteid asjaomaste äriühingute/inimeste vahel, mis

saavad välja kujuneda ainult varasemate positiivsete ärikontaktide baasil. Niisugugusel juhul

aga teab kaebaja kindlasti nii talli asukohta, kust ta hobuse tõi, looma omaniku nime ja

kontaktandmeid. Seda teavet maksuhaldurile ja kohtule avaldamast keeldudes on kaebaja

keeldunud tegelike tehingute kindlakstegemisele kaasaaitamisest. 12.12.2012 otsuses nr 3-3-

1-23-12 sedastas Riigikohus, et olukorras, kus kaebaja pole aidanud kaasa tegelike tehingute

kindlakstegemisele, ei saa maksuhaldurile ja kohtutele panna kohustust tuvastada, millised

tehingud ja kas üldse kaebaja esindatav äriühing tegelikult tegi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. OÜ Seljametsa Tallid palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu otsus tühistada

ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Otsu-

sest nähtuvalt peab kohus hindamise teel maksustamist võimalikuks üksnes juhul, kui on tu-

vastatud kauba tegelik müüja. See viiks tegelikkuses olukorrani, kus maksusumma oleks või-

malik suure tõenäosusega määrata tõendite alusel ja hindamise järele puuduks vajadus. Tähe-

lepanuta on jäetud maksuõiguse üks olulisemaid aspekte – maksusumma määramine ei tohi

olla karistusliku iseloomuga.

Kohus rikkus kohtumenetluse norme. Maksu- ega vaideotsus ei ole piisavalt põhjendatud

osas, kuidas ja miks asus maksuhaldur seisukohale, et hobuse tegelik müüja ei olnud OÜ

Astimek ning ka kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi ja viiteid asjakohastele tõenditele, millele

tuginedes nõustus kohus vastustaja seisukohaga, et hobuse müüjaks ei olnud OÜ Astimek.

Kaebaja selgitas, et on jätkuvalt veendunud, et hobuse müüjaks oli OÜ Astimek, kuid arvesta-

des kohtupraktikat, ei pidanud vaidlust käibemaksu määramise üle perspektiivikaks. See ei

anna aga alust väita, et kaebaja nõustub maksuhalduri seisukohaga, et hobuse müüjaks ei ol-

nud OÜ Astimek. Isegi kui nõustuda kohtuga, et hobuse soetamine OÜ-lt Astimek ei ole pii-

savalt tõendatud ja esineb alus tehingu toimumises kahelda, tuleb maksuotsus tühistada hin-

damise teel maksustamise kohaldamata jätmise tõttu. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud

kõik tehingu toimumise tõendamiseks olemasolevad tõendid. Tehingu toimumist on kinnita-

nud ka OÜ Astimek juhatuse liige M. V. Kaebajal puudub võimalus täiendavate tõendite esi-

tamiseks.

Kohus ja vastustaja jätsid tähelepanuta hindamise teel maksustamise mõtte ja eesmärgi ega

hinnanud, kui tõenäoline ja usutav on hobuse tasuta saamine. Alusetu on eeldada, et kaebaja

sai hobuse tasuta ja OÜ-le Astimek tehtud väljamaksel puudub seos äriühingu ettevõtluse ja

hobuse soetamisega. Sporthobune on kaup, mille tasuta saamist ei saa eeldada ning põhjenda-

tud on asuda seisukohale, et OÜ-le Astimek tehtud väljamakse on täies ulatuses või vähemalt

mingis ulatuses tehtud hobuse eest. Kui seadagi kahtluse alla hobuse soetamine OÜ-lt

Astimek, ei anna see koheselt alust lugeda kogu väljamakset ettevõtlusega mitte seotud ku-

luks. Vastasel juhul omandaks täiendava tulumaksu määramine karistusliku iseloomu. Mak-

suhaldur ei ole isegi alustanud hindamise protsessi. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-60-11 p-s 41

avaldatud seisukohast saab järeldada, et hindamise teel maksustamist ei välistaks käesoleval

juhul ka see, et vaidemenetluses esitatud dokumenti tõendiks ei loeta.

Väär on kohtu seisukoht, et kaebaja ei täitnud kohtueelses menetluses korrektselt kaasaaita-

miskohustust. Kaebaja edastas maksuhaldurile ja kohtule kogu talle teadaoleva informatsiooni

tehingu kohta. Väär on kohtu väide, et kaebaja ei avaldanud hobuse eelmise omaniku nime.

Kohus nimetab ise otsuses 02.07.2012 vastustajale koos vaidega esitatud kuupäevata doku-

menti, millest nähtub, et hobuse endine omanik oli L P.

3-12-1806

7(8)

MTA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Riigikohtu

seisukohast, et maksustamisel ei tohi olla karistuslikku iseloomu, ei saa teha järeldust, et mak-

suhaldur peaks hindamise teel maksustamist kaaluma iga kord, kui mingi väljamakse kohta

puuduvad nõuetekohased dokumendid. See viiks olukorrani, kus maksukohustuslasel ongi

kasulik ja mõistlik maksupettusi toime panna (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-70-

08, p 24). Kaebaja seisukoht, et kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi ja viiteid tõenditele, millele

tuginedes nõustus kohus vastustaja seisukohaga, ei tulene seadusest. HKMS § 165 lg 2 koha-

selt ei pidanudki kohus vastustajaga nõustumisel omakorda viitama tõenditele. Kummagi väi-

detava tehingupartneri seaduslike esindajate septembris-oktoobris 2011 antud tehingute tege-

mise asjaolude kirjelduse umbmäärasus või vastuolulisus on veelgi kummalisem, kui arvesta-

da tehingute tegemise aega – hobune toodi Eestisse sama aasta mais või juunis, kaebaja ja OÜ

Astimek väidetav tehing toimus juulis. Seega oli seletuste andmise ajaks väidetavatest tehin-

gutest möödas vaid mõni kuu ning tehingute oluliste tingimuste mittemäletamine ei ole eluli-

selt usutav. Maksuhaldur on õigustatult leidnud, et kaebaja ja OÜ Astimek vahel tegelikult

tehinguid ei toimunud ning viimase nimel koostati arve vaid kaebajale maksueelise saamiseks.

Jättes 05.12.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/3607-7 käibemaksu määramise osas vaidlustamata,

nõustus kaebaja sisuliselt asjaoluga, et ta ei soetanud hobust OÜ-lt Astimek. Kuna käesolevas

asjas on maksukohustuse aluseks olevad asjaolud tuvastatud tõenditega, siis pole hindamine

vajalik ega lubatud ning maksuhalduril puudub kohustus kaaluda maksusumma määramist

hindamise teel.

Kohus märkis õigesti, et kaebaja ei ole täitnud korrektselt kaasaaitamiskohustust. Kaebaja ei

ole avaldanud maksuhaldurile ega kohtule talli asukohta, kust ta hobuse oma talli tõi, hobuse

endise omaniku nime ega omaniku kontaktandmeid. Maksumenetluses avaldas kaebaja sea-

duslik esindaja, et hobuse andis talle üle keegi Miikael, kuid kaebemenetluses näitab ta hobu-

se omanikuna L Pit. Kaebaja ei ole tõendanud, et hobuse I. Labiouniks x e.i Pandur ja hobuse

Picos Pepina näol on tegemist sama hobusega. Tuvastamata on, et kaebaja on väljamakse eest

ka tegelikult soetanud ettevõtlusega seotud kaupa või teenust, mistõttu on kaebajale õigesti

määratud tulumaks ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning halduskohtu poolt menet-

lusnormide olulist rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud.

Maksuhalduri seisukoha järgi on OÜ Seljametsa Tallid alusetult maha arvanud sisendkäibe-

maksu OÜ Astimek 01.07.2011 arve nr 235 alusel, sest arvel näidatud tehingut pole tegelikult

toimunud ning arve alusel tehtud väljamakse kuulub maksustamisele tulumaksuga, sest või-

malik pole tuvastada, kellele ja mille eest on tegelikult makstud. Käibemaksu määramise osas

on olemas jõustunud maksuotsus ning käesolevas asjas käibemaksu määramise seaduslikkuse

üle vaidlust ei käi.

Asjas vaieldakse tulumaksu määramise õiguspärasuse üle. Vaidlusaluse maksuotsusega mää-

rati kaebajale tasumiseks tulumaksu TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel, mis sätestavad, et resi-

dendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, milleks loetakse ka

väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatipidamist reguleerivates õigusaktides

ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Raamatupidamisseaduse (RPS) § 7 lg 1 järgi peab

algdokument kinnitama majandustehingu toimumist näidatud osapoolte vahel. Maksuhaldur ja

halduskohus on nõuetekohaselt ja piisavalt põhjendanud oma seisukohta selles, et OÜ

Astimek arvel näidatud osapoolte vahel pole hobuse ostu-müügitehingut tegelikult toimunud.

Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga ning maksuhalduri ja halduskohtu sellekohaste

3-12-1806

8(8)

põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonimenetluses ei ole esitatud väiteid ega tõendeid,

mis maksuhalduri ja halduskohtu järeldusi OÜ Astimek arve fiktiivsusest kummutaks.

Kaebaja arvates oleks maksuhaldur pidanud maksustama väljamakse hindamise teel. Sarnaselt

maksuhalduriga ja halduskohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhtumil puu-

dub selleks alus. Võimalust maksustada tegelikku majandustehingut mitte kajastava arve alu-

sel tehtud väljamakset tulumaksuga hindamise teel on Riigikohus käsitlenud mitmes lahendis,

viimati 16.10.2013 otsuses 3-3-1-42-13. Riigikohus märkis, et väljamaksete hindamise teel

kaalumise vajadus on juhul, kui on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja ei ole tasuta

saadud, kuid maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad,

mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohus-

tuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada (MKS § 94 lg 1). Seega väljamakse hindamise teel

maksustamiseks on alust siis, kui on mõistlik põhjus arvata, et maksukohustuslasele esitatud

arve on esemelises mõttes tõeline, kuid isikulises mõttes mitte, st arvel näidatud kaup faktili-

selt liikus, kuid müüja isik on tundmatu ning kauba koguse ja hinna kohta pole otseseid tõen-

deid. Väitmaks, et isikulises mõttes fiktiivse arve alusel kaup reaalselt liikus, peab olema või-

malik siduda konkreetne kaup konkreetse arvega. Käesoleval juhul seda teha ei saa ning eksi-

tav on apellandi väide, et OÜ Astimek arvel märgitud kauba (hobune I. Labiouniks x.e.i Pan-

dur 411437499) liikumises pole vaidlust. Maksuotsusest ilmneb selgelt, et maksuhalduri sei-

sukoha järgi hobusekasvatusega tegeleval ning välismaalt Eestisse hobuste toomiseks sõidukit

ja pädevustunnistust omav kaebaja võis hobuse nimega I. Labiouniks x.e.i Pandur 411437499

kunagi kelleltki saada, kuid ta ei ole seda hobust soetanud OÜ Astimek arve alusel. Kaebaja

seadusliku esindaja väitel tõi ta ise hobuse Saksamaalt hobuse eest müüjale tasumata, pole ka

ühtegi tõendit selle kohta, et isikule, kelle käest hobune esmalt saadi, oleks kaebaja või OÜ

Astimek midagi maksnud. Seetõttu ei saa alusetuks pidada maksuhalduri kahtlust, et hobuse

võis kaebaja saada ka kinke vahetuse teel.

Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud jäävad

HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taot-

lust esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask