2-12-1459/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2013. a Tartu

Tsiviilasja number

2-12-1459

Tsiviilasi

Danske Bank AS hagi Argo Ratassepp vastu 3 826, 29 euro

nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

729,52 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. novembri 2012. a vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Argo Ratassepp´a apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Argo Ratassepp (isikukood XXX; elukoht

XXX) esindaja advokaat Kaidar Sultson

Vastustaja (hageja): Danske Bank AS (rk 61126228;

asukoht Holmens Kanal 12-2, Kopenhagen, Sjaelland, Taani

Kuningriik) esindaja Eveli Kaunispaik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. novembri 2012.a vaheotsus

muutmata ja Argo Ratassepp’a apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Saata asi menetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulude

jaotus

määratakse

asjas

lõpplahendi

tegemisel maakohtus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Danske Bank AS esitas 11.01.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

Argo Ratassepalt 3941, 08 euro saamiseks. Võlgnik esitas nõudele vastuväite 9.02.2012,

mistõttu lõpetati maksekäsu kiirmenetlus Pärnu Maakohtu 22.03.2012 määrusega ning anti

üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Danske Bank AS esitas Argo Ratassepp´a vastu 10.05.2012 hagi, milles palus kostjalt välja

mõista põhivõlgnevuse summas 2918,08 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas

674,08 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 0,02 % päevas põhinõudelt alates

11.05.2012. Hagiavalduse kohaselt oli Danske Bank AS sõlminud Staalfeldt OÜ-ga

24.07.2006 kasutusrendilepingu nr 260724ST, mille esemeks oli kaubik Peugeot Partner FT.

Lepingu tagamiseks sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu nr KÄ- 260724ST, mille kohaselt

vastutas käendaja täies ulatuses liisinguvõtja lepingust tulenevate kohustuste eest.

Liisinguvõtja ei tasunud lepingujärgseid makseid ning hageja lõpetas lepingu. Liisinguvõtja

tagastas vara 23.10.2008.

Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 2918,08 eurot, mis koosneb kuludest vara

realiseerimiseks (219 eurot) ja vara soetusmaksumusest tasumata osas (2699,08 eurot). Vara

soetusmaksumus kujunes lahutades liisinguobjekti tagastamisjärgsest väärtusest edasimüügi

hinna.

Tulenevalt VÕS § 367 lg-st 1 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida

liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 10.6

kohaselt vastutab liisinguvõtja liisinguandja ees lepingu ülesütlemise korral kogu lepingust

tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, vara soetusmaksumuse tasumata osa,

mis ei ole kaotud juba tasutud rendimaksetega, kindlustusmaksete graafiku tasumata osa aga

ka võimalikud vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad

kulutused ja muud kulud, mida vastavalt lepingule peaks hüvitama liisinguvõtja. Hageja on

saatnud kostjale 11.02.2009 nõudekirja, milles andis käendajale 10 päeva võlgnevuse

tasumiseks.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidle vastu, et

poolte vahel on sõlmitud käendusleping, kuid hageja ei ole esitanud kostjale nõuet

käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks nõudekirja saatmise läbi. Kostja ei nõustu

hagejaga vara seotusmaksumuse tasumata osa suuruses. Liisinguobjekti jääkväärtus oli

lepingu lõpetamise seisuga 6349, 08 eurot, liisinguobjekt müüdi hageja poolt edasi hinnaga

3650 eurot. Olukorras, kus hageja on liisinguobjekti realiseerunud objekti tegelikust

väärtusest ligi 50 % madalama hinnaga, puudub kostjal kohustus hüvitada soetusmaksumuse

tasumata osa ja vara realiseerimishinna vahe. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb kulutuste hüvitise

nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise

hetkel. Hageja nõue on viidatud sättega vastuolus, kuna nõude olemasolu hindamise ja

suuruse määramise eelduseks ei ole liisingueseme edaspidine müük, vaid tegelik väärtus

liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole liisinguobjekti hilisem

realiseerimishind määrav (RKTKo 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-77-08), lähtuda tuleb objekti

väärtusest selle tagastamise hetkel. Liisinguobjektiks oleva eseme turuhinnast oluliselt

odavamalt võõrandamine on hageja enda risk. Riigikohtu lahendi 3-2-1-778-08 kohaselt tuleb

liisinguobjekt panna müüki eeldatava turuhinnaga ning määratud hinnast ja selle alandamisest

tuleb kindlasti teavitada ka liisinguvõtjat ja käendajaid, võimaldamaks neil määratud hinnaga

arvestada ja soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja ei ole kostjat

määratud hinnast ega selle pea 50 % langetamisest teavitanud.

18.10.2012 esitas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ja TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud

vaheotsuse tegemiseks. Taotluse kohaselt on hageja nõue aegunud. Riigikohtu lahendi 3-2-1-

33-09 punkti 10 kohaselt muutub liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks

mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist ning see aeg sõltub mh liisinguandja

kulutuste kindlakstegemisele kuluvast mõistlikust ajast. Kulutuste kindlakstegemise juures on

VÕS § 367 lg 3 kohaselt vaja arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale

tagastamise hetkel, seega muutus hageja nõue sissenõutavaks pärast vara tagastamist 2008

oktoobris või novembris ehk pärast seda, kui hagejal oli mõistlik võimalus vara väärtuse

kindlakstegemiseks. Hageja nõue hakkas seega aeguma hiljemalt 2008 novembri algul. Isegi

juhul, kui vara hindamist ei oleks oktoobri lõpus tehtud, ei sõltuks nõude sissenõutavaks

muutumine liisinguandja poolt reaalselt tehtud toimingutest, vaid üksnes nende tegemiseks

mõistlikult kuluva aja möödumisest. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja

vastu 11.01.2012, s.o ligi 3 aastat ja 2 kuud pärast VÕS § 82 lg 7 tuleneva nõude

sissenõutavaks muutumist ning sellest tuleneva aegumistähtaja algust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus otsustas 12.11.2012. a vaheotsusega jätta Danske Bank AS hagis Argo

Ratassepa vastu aegumine kohaldamata ja jätkata tsiviilasja nr 2-12-1459 menetlust.

Maakohus asus seisukohale, et liisingulepingu üldtingimuste punkt 10.6 ja käenduslepingu

punkt 2 näol on hageja selgitanud isikutele liisingulepingu lõppemise tagajärgi ja reguleerinud

samas liisingulepingu lõppemise järgse hüvitusnõude täitmist. Kohus leidis, et tegemist on

kohustuse sissenõutavuse kindlaksmääramise kokkuleppega.

Liisinguvõtja tagastas kaubiku 23.10.2008, liisinguesemele anti müügisoovitus 29.10.2008.

Vara realiseerimise kulud selgusid 12.01.2009 ja 22.01.2009. Kohus asus seisukohale, et

antud juhul on liisinguandja teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt

tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kuna liisingueseme

võõrandamiseks kulus alla kolme kuu, ei ole tegemist liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustava

kokkuleppega.

Kuna poolte vahel oli liisingulepingu lõppemise järgse hüvitisnõude sissenõutavaks

muutumise aja suhtes kokkulepe, tuleb järeldada, et hüvitisnõude lõplik suurus selgus

22.01.2009 ning hageja nõudis kostjalt selle täitmist 11.02.2009. Tulenevalt asjaolust, et

maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 11.01.2012 ja sellega aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 3

kohaselt peatub, leidis kohus, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud.

Maakohus selgitas, et isegi kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole sissenõutavuse

kindlaksmääramise kokkuleppega või et kokkulepe on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav,

ei ole hageja nõue aegunud. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-33-09 p-s 10 selgitanud, et

kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse

täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma

kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 järgi nõuda selle kohustuse täitmist

kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas

liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kui asuda seisukohale,

et kaubiku väärtus selgus 29.10.2008 müügisoovitusega, siis hagis nõutav vara realiseerimise

kulu VÕS § 367 lg 4 mõttes selgus 12.01.2009. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamisega 11.01.2012 peatus nõude aegumine, selleks ajaks ei olnud möödunud tehingust

tuleneva nõude aegumise kolmeaastane tähtaeg.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Argo Ratassepp esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12.11.2012

vaheotsuse tühistamist ning ringkonnakohtus uue otsuse tegemist, millega kohaldada hagile

aegumist, jätta otsusega aegunud hagi rahuldamata ning lõpetada asja menetlus.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) puudub poolte vahel kokkulepe nõuete sissenõutavaks muutumise kohta. Apellant on

seisukohal, et liisingulepingu punktis 10.6 ja käenduslepingu punktis 2 sätestatu ei reguleeri

nõuete sissenõutavaks muutumist, vaid pooltevahelise suhtluse ning nõuete täitmise protsessi

kohustuste rikkumisel liisinguvõtja poolt. Kokkulepe ei käsitle liisinguandja nõudeõiguse

tekkimise hetke, vaid seda, kuidas liisinguandja teatab oma nõudest liisingvõtjale ja

käendajale ning millise aja liisinguandja on liisinguvõtjale ja käendajale nõuete täitmiseks

andnud. Liisingulepingu punktis 10.6 ja käenduslepingu punktis 2 sätestatud 10-päevane

tähtaeg sarnaneb arve väljastamisega kauba või teenuse eest. Sissenõutavus ei olene arve

esitamisest. Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-33-09 punktis 10 jõudnud seisukohale, et

kulutuste hüvitamise sissenõutavus ei eelda kulude kohtuvälise hüvitamise nõudmist;

2) on käenduslepingu punkt 2, juhul kui kohus leiab, et see sisaldab kokkulepet nõuete

sissenõutavaks muutumise kohta, tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Tüüptingimus

on käendajat ebamõistlikult kahjustav, kuna sellise tüüptingimuse kehtivuse korral sõltuks

vastustaja nõuete aegumine täielikult tema enda tegevusest ehk sellest, millal ta käendaja

vastu nõudekirja esitab;

3) ei kehtiks käendajale vastustaja ja liisinguvõtja vahelised võimalikud kokkulepped nõude

sissenõutavuse kohta. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping täitmiseks lepingupooltele. Käendaja

ei ole liisingulepingu pooleks ning tema suhtes ei kehti vastustaja ja põhivõlgniku vahelised

võimalikud kokkulepped nõuete sissenõutavaks muutumise kohta, käendajaga tuleb vastavad

kokkulepped sõlmida käenduslepingus;

4) on liisingulepingu punkt 10.6 näol tegemist tühise tüüptingimusega, mida on hageja

18.10.2012 kohtuistungil sisuliselt ka ise tunnistanud. Isegi kui liisingulepingu punkt 10.6 ja

käenduslepingu punkt 2 reguleerivad nõuete sissenõutavaks muutumist ja see on kehtiv ka

käendaja suhtes, on liisingulepingu punkt 10.6 tühine tüüptingimus. Antud juhul sõltuks

liisingulepingu punkt 10.6 kehtivaks tüüptingimuseks lugemise korral liisinguvõtja nõuete

aegumine täielikult liisinguvõtja enda poolt liisinguandja vastu nõude esitamisest. Selline

kokkulepe on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine;

5) on hageja nõuded aegunud ka seadusest tulenevalt. Vastustaja nõue muutus sissenõutavaks

mõistliku aja jooksul alates lepingu ülesütlemisest ega ole seotud reaalsete kulude selgumise

ning kandmise ajahetkega. Isegi kui VÕS § 367 lg 4 alusel nõutav vara realiseerimiseks

tehtud kulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud, siis VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamisele

kuuluv vara soetusmaksumuse tasumata osa nõudeõigus aegus sellest eraldi. VÕS § 367 lg 1

alusel hüvitamisele kuuluvate kulutuste hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt

vara tagastamise järgselt 2008 oktoobris või novembris, peale seda, kui vastustajal oli olnud

mõistlik võimalus vara väärtuse hindamiseks. Liisingueseme väärtuse kindlakstegemiseks

selle tagastamise järel lasevad liisinguandjad tavapäraselt hinnata vara juba selle tagastamisel.

Hindamine ei võta aega rohkem kui nädala.

5. Danske Bank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt:

1) on liisingulepingu punkt 10.6 ja käenduslepingu punkt 2 nõude sissenõutavaks muutumise

aja osas kehtivad. Asjaolu, et tegemist on tüüptingimustega, ei muuda veel tüüptingimusi

kehtetuks, tuvastatud peab olema teise lepingupoole huvide kahjustumine. Seadus ei reguleeri

liisingulepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumise aega ja võimaldab pooltel

vastav kokkulepe sõlmida, seega ei saa nimetatud sätted olla ka kostja õigusi rikkuva;

2) selgitas vastustaja kohtuistungil, et liisingulepingu punkt 10.6 sisaldab kahte erinevat

kokkulepet: sissenõutavaks muutumise aja kohta ning nõude suuruse arvestamise kohta.

Vastustaja esindaja selgitas 18.10.2012 kohtuistungil, et tüüptingimus võib olla tühine osas,

mis reguleerib nõude arvestamist realiseerimishinna järgi, mitte sissenõutavaks muutumise aja

osas;

3) nõustub vastustaja kohtuotsuses toodud põhjendustel asjaoluga, et nõue oleks aegunud ka

juhul, kui viidatud lepingupunktides sisalduv kokkulepe on siiski tühine või reguleerib üksnes

pooltevahelist suhtlust ning nõuete täitmise protsessi;

4) tuleb mõistlikuks ajaks nõude esitamisel lugeda analoogselt leppetrahviga kolme kuud ehk

1/10 aegumistähtajast, nagu leidis Riigikohus oma lahendis 3-2-1-28-08. Vastustaja ei nõustu

apellandi seisukohaga, et mõistlik aeg nõude sissenõutavaks muutumisel on 1-2 nädalat.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu

ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 449 lg 3 alusel tuleb tsiviilasi saata Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, samuti kohtu põhjendustega

seaduse kohaldamisel, ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses

korrata.

7. Kuna maakohtu vaidlustatud otsuse näol on tegemist aegumise vaheotsusega, tuleb

ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas maakohus jõudis õigesti järeldusele, et hageja nõue

kostja vastu ei ole aegunud. Selleks on oluline kindlaks teha, missugusest hetkest arvates

muutus hageja nõue sissenõutavaks.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud

kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147

lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei

tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3).

Seega on käesolevas asjas aegumise kohaldamisel oluline kindlaks teha, kas liisingulepingu

poolte vahel oli kehtiv kokkulepe, millega oli kindlaks määratud liisinguandja hüvitisnõude

sissenõutavaks muutumise aeg, või tuleb nõude sissenõutavaks muutumise üle otsustamisel

juhinduda seadusest, s.o liisinguandja nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul

pärast lepingu ülesütlemist.

8. Apellant vaidlustas maakohtu seisukoha, mille kohaselt on pooltevahelises suhtes

kohalduvate liisingu üldtingimuste p 10.6 näol tegemist kokkuleppega selle kohta, millal

muutub hageja liisingulepingu lõppemise järgne hüvitisnõue sissenõutavaks.

Üldtingimuste p-s 10.6 sätestatakse, et „Lepingu ülesütlemise korral vastutab Liisinguvõtja

Liisinguandja ees kogu Lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed,

Vara soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud juba tasutud Rendimaksetega,

Kindlustusmaksete graafiku tasumata osa aga ka võimalikud Vara kättesaamiseks,

hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida

vastavalt Lepingule peaks hüvitama Liisinguvõtja. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib

Liisinguandja Vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude Liisinguvõtja vastu. Juhul, kui

saadud rahast ei piisa Liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub Liisinguvõtja

puudujääva osa kümne (10) päeva jooksul Liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest

arvates.“

Ka käenduslepingu p 2 sätestab, et juhul kui klient (OÜ Staalfeldt) ei täida lepingust

tulenevaid kohustusi liisinguandja ees nõuetekohaselt, on liisinguandjal õigus nõuda lepingu

täitmist nii kliendilt kui käendajalt kui ka mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma

kliendi täitmata kohustused liisinguandja ees kümne päeva jooksul liisinguandja poolt vastava

kirjaliku nõude esitamisest.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt üldtingimuste p-s 10.6

reguleeriti mitut erinevat pooltevahelises õigussuhtes tähtsust omavat õiguslikku küsimust.

Punkti 10.6 esimeses lauses sätestatakse, millest koosneb liisinguandja nõue liisinguvõtja

vastu liisingulepingu ülesütlemise korral, kusjuures sätestatu vastab üldjoontes VÕS § 367 lg-

tele 1 ja 4 nende koosmõjus.

Punkti 10.6 teises lauses reguleeritakse osaliselt liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemise

korda, nähes ette, et lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja liisingueseme ning

rahuldab saadud tulemi arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Kõnealuses teises lauses

sätestatu on seostatav VÕS § 367 lg-ga 3, mille kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb

pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, liisinguvõtja hüvitisnõude

suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust.

Liisingueseme faktilise müügi tulemusena saadud rahasumma on üheks teguriks

liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel.

Sõltumata viisist, kuidas tehakse kindlaks tagastatava liisingueseme tegelik väärtus, võib

tekkida olukord, kus liisinguvõtja hüvitisnõude suurus ületab liisingueseme väärtust, mille

tulemusena ei ole liisinguandja nõuded kaetud tagasisaadud vara väärtusega. Ringkonnakohtu

arvates reguleeritakse üldtingimuste p 10.6 kolmandas lauses liisinguandja nõude

sissenõutavaks muutumist juhul, kui liisinguandja hüvitisnõue ei ole kaetud vara väärtusega

(realiseerimise teel saaduga).

VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega,

andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse VÕS § 29 lg 8 kohaselt tõlgendust, mille järgi

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut arvestades

on põhjendatud seisukoht, et isegi lugedes tühiseks üldtingimuste p 10.6 teises lauses

sätestatu, mille kohaselt võetakse liisingueseme tegeliku väärtuse kindlakstegemise asemel

liisinguandja nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks liisingueseme müügihind, ei anna

see veel iseenesest alust pidada tüüptingimusena tühiseks ka kokkulepet, mille kohaselt juhul,

kui liisinguandja nõude suurus ületab liisingueseme väärtust ja/või müügihinda, tuleb

liisinguvõtjal tasuda puudujääv summa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt sellekohase

nõude esitamisest.

Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et poolte vahel on kokkulepe selle kohta,

millal muutub hageja liisingulepingu ülesütlemisest tulenev hüvitisnõue sissenõutavaks.

10. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi seisukohad, mille kohaselt tuleks

üldtingimuste p 10.6 lugeda tüüptingimusena tühiseks mh seetõttu, et liisinguvõtja vastu

suunatud nõuete aegumine sõltuks selle järgi täielikult üksnes liisinguvõtja enda poolt

liisinguandja vastu nõude esitamisest, mis on liisinguvõtja jaoks ebamõistlikult kahjustav.

TsÜS § 145 kohaselt on põhimõtteliselt lubatav poolte kokkuleppel aegumistähtaega nii

pikendada kui ka lühendada. Muuhulgas on lubatav aegumistähtaja modifitseerimine ka

tüüptingimustes. Samuti on dispositiivne VÕS § 82 lg 7, võimaldades võlasuhte pooltel kokku

leppida, millal on võlausaldajal õigus kohustuse täitmist nõuda, st millal kohustus

sisenõutavaks muutub. Koostoimes VÕS § 42 lg 3 p-ga 9 ja §-ga 44 on tüüptingimustes

lubamatu eeskätt teise poole nõuete aegumistähtaegade või kohustuse täitmise tähtaegade

ebamõistlik lühendamine. Seevastu aegumistähtaja või täitmistähtaja pikendamise osas on

piiranguks peamiselt TsÜS § 145 lg 2, mis keelab alla kümne aasta pikkust aegumistähtaega

pikendada enam kui kümne aastani.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 p 11 muuhulgas märkinud, et ehkki seadus ei seo

nõude sissenõutavust arve esitamisega, on lubatav kokkuleppel seada nõude sissenõutavaks

muutumine sõltuvusse arve esitamisest. Puudub põhjendus, miks ei oleks lubatav siduda

nõude sissenõutavaks muutumine võlausaldaja poolt kohustatud isikule täitmisnõude

esitamisega, kus ühtlasi näidatakse esmakordselt ära võlausaldaja nõude lõplik suurus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kokkulepe, mille kohaselt võlausaldaja nõude

sissenõutavaks muutumine ja sellega kaasnevalt ka aegumistähtaja algus on poolte

kokkuleppel seotud võlausaldaja poolt teatava teo tegemisega, nt arve vm nõudedokumendi

esitamisega, ei ole iseenesest kohustatud isiku huve ebamõistlikult kahjustav. Käesoleval

juhul ei ole alust asuda seisukohale, et võlausaldaja (liisinguandja) oleks viivitanud oma

nõude suuruse kindlakstegemisega ja võlgniku/käendaja sellest teavitamisega ebamõistlikult

kaua ning see oleks kaasa toonud kohustatud isiku huvide ebamõistliku kahjustamise.

11. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu ringkonnakohus ka apellandi seisukohaga, nagu oleks

käenduslepingu p 2 juhul, kui kohus leiab, et see sisaldab kokkulepet nõuete sissenõutavaks

muutumise kohta, tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Kokkulepe, mille kohaselt

nõue muutub sissenõutavaks alates võlausaldaja poolt kohustatud isikule nõudedokumendi

esitamisest või kohustuse täitmiseks antud tähtaja möödumisest, ei kahjusta iseenesest

ebamõistlikult käendaja huve. Niisugust kokkulepet saab pidada põhjendatuks olukorras, kus

võlausaldaja vajab esmalt aega oma nõude suuruse väljaselgitamiseks (vt ka Riigikohtu

seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 p 10).

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega ka selles, et käendajale ei laiene liisinguandja

ja liisinguvõtja vahelised võimalikud kokkulepped nõude sissenõutavuse kohta, kuna

käendaja ei ole liisingulepingu pooleks. Tulenevalt käendussuhte olemusest ja eesmärkidest ei

saa võlausaldaja nõue käendaja vastu muutuda sissenõutavaks enne seda, kui see muutub

sissenõutavaks põhivõlgniku suhtes. VÕS § 149 lg 1 kohaselt on käendajal õigus esitada

võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, sh ka

vastuväiteid seonduvalt nõude sissenõutavusega. Kui enne liisinguandja hüvitisnõude lõpliku

suuruse kindlakstegemist ja lepingu üldtingimuste p 10.6 kohase maksetähtaja andmist oleks

liisinguvõtja (põhivõlgnik) võinud esitada vastuväite, et nõue ei ole veel muutunud

sissenõutavaks, siis oleks samale vastuväitele saanud tugineda ka käendaja. Seega moodustab

sissenõutavuse kokkulepe osa võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelisest võlasuhtest ning sellega

on seotud ka käendaja.

12. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja (vastustaja) nõudeid ei saaks lugeda

aegunuks ka seadusest tulenevalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille

kohaselt ajavahemikku liisingueseme valduse liisinguandjale tagastamisest (23.10.2008.a)

kuni liisingueseme võõrandamiseni (22.01.2009.a) tuleb pidada mõistlikuks ja põhjendatud

ajaks, mis kulus liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemiseks.

Iseenesest ei ole liisingueseme turuväärtuse (TsÜS § 65 tähenduses) kindlakstegemiseks

otsest vajadust oodata eseme faktilise võõrandamiseni, vaid eseme väärtus selle

liisinguandjale tagastamise aja seisuga on võimalik fikseerida ka nt asja tundva isiku

arvamusele tuginedes. Asja faktilise võõrandamise tulemusena saadud hind võib vastavalt

Riigikohtu järjekindlale praktikale (RKTKo 3-2-1-33-08 jne) olla liisinguandja hüvitisnõude

suuruse kindlakstegemise aluseks sel juhul, kui müügist saadud hind ei erine oluliselt eseme

turuhinnast (hinnaerinevus kuni 10 % turuväärtusest). Seega tuleb liisingueseme turuväärtus

TsÜS § 65 tähenduses teha kindlaks ka juhul, kui pooled on kokku leppinud (mh liisinguandja

tüüptingimustes), et liisingulepingu ülesütlemise korral lähtutakse liisinguandja nõude

suuruse kindlakstegemisel liisingueseme tegelikust müügihinnast.

Sellele lisaks tuleb aga kindlaks teha ka ülesütlemisest tingitud lisakulud, mille suurus ei

pruugi olla selgunud liisingueseme tagastamise aja seisuga. Nende kulude suuruse

kindlakstegemiseks kuluv aeg võib olla seotud liisingueseme faktilise võõrandamisega, kuna

enne eseme võõrandamist ei ole täpselt teada, kui suureks kujunevad nt sõiduki hoiu- ja

müügikulud. Seejuures tuleb arvestada, et aeg, mille jooksul liisinguese võõrandatakse, peab

olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku

väärtuse langust aja möödudes.

13. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi käsitlusega sellest, et liisingulepingu ülesütlemise

järgne liisinguandja hüvitisnõue aegub osade kaupa, st et VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitamisele

kuulub vara soetusmaksumuse tasumata osa nõudeõigus aegub eraldi VÕS § 367 lg 4 alusel

tekkivast kulutuste hüvitamise nõudest.

Liisinguandja hüvitisnõue liisinguvõtja vastu tuleneb tervikuna VÕS §-st 367. Selle sätte eri

lõigetes nimetatud nõude osiseid ei ole põhjust käsitada iseseisvate nõuetena, mille puhul

oleks alust arvestada erinevalt nende sissenõutavaks muutumist ja ka aegumist. Niisugune

käsitlus ei vastaks õigusselguse ega menetlusökonoomia põhimõtetele. Ringkonnakohtu

arvates on VÕS § 367 lg 4 puhul tegu täpsustusega sama paragrahvi lg 1 suhtes, mille

kohaselt tuleb liisinguvõtjal liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kõik

kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Lg 4 kohaselt kuuluvad niisuguste

kulude hulka üldjuhul ka ülesütlemisest tingitud lisakulud.

14. Eeltoodust lähtudes jõudis maakohus õigesti järeldusele, et arvestades ka nõude aegumise

peatumist seoses maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega 11.01.2012.a ei olnud hagi

esitamise ajaks möödunud tehingust tuleneva nõude aegumise 3-aastane tähtaeg. Kohus jättis

põhjendatult tsiviilasjas aegumise kohaldamata ja märkis, et menetlust asjas tuleb jätkata.

Käesolevas asjas ei ole kumbki pooltest vaidlustanud asjaolu, et hageja esitas maksekäsu

kiirmenetluse avalduse kostja vastu 11.01.2012.a.

Menetluskulude jaotuse osas võtab maakohus seisukoha asjas lõpplahendi tegemisel. TsMS §

173 lg 5 järgi ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, kui kohus jätkab asja

lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse sel juhul ette lõppotsuses.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/