3-13-1993/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2013, Tartu Haldusasja number 3-13-1993 Haldusasi Tarmo Pärteli kaebus Tartu Vangla 16.08.2013. a käskkirja nr 6-2/1066 õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 03.10.2013. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Tarmo Pärteli määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Tarmo Pärtel Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 03.10.2013. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD

1. T. Pärtel esitas 23.09.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1), milles palus tuvastada Tartu Vangla 16.08.2013. a käskkirja nr 6-2/1066 õigusvastasus ning hüvitada kaebajale tekitatud kahju. Kaebajat on nimetatud distsiplinaarkäskkirjaga väidetavalt alusetult karistatud

7 ööpäevase kartserikaristusega. Kuna kaebaja kandis alusetu karistuse ära, soovib ta selle eest kahjuhüvitist vastavalt seadusele. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse (tl 2) riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel, kuna tal puudub sissetulek.

2. Tartu Halduskohus jättis 03.10.2013. a määrusega (tl 11) kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 alusel rahuldamata, kaebuse käiguta ning andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks aega 10 päeva alates määruse jõustumisest. Määruse põhjenduste kohaselt näitab T. Pärteli vanglasisese isikukonto väljavõte, et tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (23.05.2013-22.09.2013) sissetulek on olnud 128 eurot. Sellest kuulub vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 mahaarvamisele 89,6 eurot, so kinnipidamised nõuete fondi 64 eurot ja kinnipidamised vabanemisfondi 25,6 eurot.

Kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 19,2 eurot, so (128-89,6)/4x2, ning asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga summas 15 eurot, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Kuna Tartu Vangla 02.10.2013. a e-kirja (tl 6) kohaselt on kaebajal hüvitamisnõude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, siis oli vastav nõue määruse tegemise seisuga perspektiivitu ning kohus ei arvestanud seda nõuet riigilõivusumma määramisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

3. T. Pärtel esitas 10.10.2013 määruskaebuse (tl 14) Tartu Halduskohtu 03.10.2013. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuse kohaselt puudub kaebajal sissetulek ning raha, mida vahel kaebaja arvele saadetakse, on lihtsalt võimaluste piires kaebaja toetamine. Kaebaja peaks loobuma hügieenija olmetarvetest, et ta saaks oma õiguste eest seista. Kuna Tartu Vangla mõistis kaebaja alusetult süüdi, palub kaebaja end jätkuvalt riigilõivust vabastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

5. Menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab HKMS § 111. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 näeb ette füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud, mis on sätestatud imperatiivselt ning seega on kohtul kohustus nende esinemisel menetlusabi mitte anda. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja eeldatavad menetluskulud piirduvad tuvastamiskaebuse eest nõutava 15 euro suuruse riigilõivuga ning hüvitamisnõuet kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu riigilõivu määramisel arvestada ei tule. Ka juhul, kui toimub üleminek tuvastamisnõudelt tühistamisnõudele (vt. tl 15), jääb riigilõivusumma samaks. Eelnevat arvestades kontrollis ringkonnakohus HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel kaebaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (23.05.2013-22.09.2013) sissetulekuid ja väljaminekuid ning veendus, et halduskohus on menetlusabi andmist reguleerivaid sätteid õigesti kohaldanud. Halduskohus jõudis õigele järeldusele, et kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 19,2 eurot ning see ületab tema eeldatavaid menetluskulusid (15 eurot). Sellest tulenevalt ei ole kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamine lubatud.

6. Vastuseks määruskaebusele lisab ringkonnakohus järgmist.

Kaebaja väidab määruskaebuses, et tal puudub sissetulek ning tema arvele laekuvad vaid võimaluste piires toetused. Riigikohus on 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9 märkinud: „Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh menetluskulu)“. Asjaolu, et kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel arvestatakse sissetulekuna muuhulgas lähedaste ühekordseid kandeid kinnipeetava kontole, nähtub ka vaidlustatud halduskohtu määruse p-st 2. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt on talle tema maksevõime hindamisel aluseks võetaval perioodil eraisikult laekunud neljal korral 32 eurot. Sellised kinnipeetava kontole laekuvad kanded või toetused vastavad viidatud Riigikohtu määruses esitatud sissetuleku mõistele ning halduskohus on seega õigesti kaebaja sissetulekuna arvestanud

128 eurot.

Samas Riigikohtu määruse p-s 9 selgitas Riigikohus veel, et menetlusabi andmisel ei tule enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Samuti tuleneb määruse p-st 10, et kinnipeetavate puhul on õigustatud sissetulekust maha arvata kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning elektriseadme kasutamise kulud. Seega järeldub eelnevast, et kinnipeetavale menetlusabi andmisel ei tule enam arvestada kauplusest soetatavate hügieenivõi muude olmetarvete kuludega. Juhul, kui kulud neile tarvetele on kantud kinnipeetava maksevõime hindamisel aluseks oleva perioodi jooksul, ei kuulu need ka tema sissetulekust mahaarvamisele. Käesoleva asja materjalide juures olevast isikukonto väljavõttest (tl 10) nähtuvalt on menetlustaotluse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul tehtud väljaminekuteks kaebaja puhul olnud üksnes tasumine kauplusest ostetud kauba eest ja kinnipidamised nõuete fondi ning vabanemisfondi. Tulenevalt Riigikohtu viidatud määruse seisukohtadest arvestas halduskohus menetlusabi taotluse lahendamisel õigesti kaebaja sissetulekust maha vaid kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning sissetulekust ei tulnud maha arvestada vangla kaupluses tasutud summasid olenemata sellest, kas ostetud kaupade puhul oli või ei olnud tegemist hügieenija olmetarvetega. Nagu juba märgitud, ei olnud T. Pärtel menetlusabi taotluse esitamisele eelneva nelja kuu jooksul kandnud muid kulusid, mida saanuks tema sissetulekust maha arvata.

7. Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 03.10.2013. a määrus muutmata.

Madis Ernits

Tiina Pappel

Maili Lokk