3-12-2703/28 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Lauri Madise ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2703

Haldusasi

X X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.10.2012

otsuse nr 15.2-9/231 tühistamiseks ja ettekirjutuse te-

gemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X X, volitatud esindaja Sergei Razguljajev

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esin-

daja Margot Pellmas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2013. a otsus muutmata ja X X apellatsioon-

kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18.11.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-12-2703

2(7)

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X X esitas Eesti Vabariigi Suursaatkonnale Moskvas taotluse esmakordse Eesti kodaniku

passi saamiseks. Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse

määratlemise büroo kodakondsustalitus (PPA) võttis 05.04.2012 X. X taotluse menetlusse. X.

X soovis esmakordselt Eesti kodaniku passi taotledes tõendada, et ta on omandanud Eesti

kodakondsuse sünniga oma isa X X kaudu, kes on sündinud 21.07.1871 Eestis Pärnu maa-

konnas. Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks esitas X. X järgmised dokumendid:

1) enda sünnitunnistuse, mille järgi ta sündis xxxxxxxxx Venemaal Arhangelskis ning tema

vanemad on X X ja X X; 2) ajalooarhiivi teatise nr 18-7-2.7/988, mille kohaselt on X. X sün-

dinud xxxxxxxxxxx Laiksaarel. Arhiivifondi „Laiksaare vallavalitsus“ dokumentides säilita-

tava 1916-1918 Laiksaare valla liikmete nimekirja järgi olid X, X ja H. X hingekirjas Laik-

saare vallas, andmed nende elukoha kohta puuduvad. Lisaks esitas M. X tütar Elena

Tsvetkova oma Eesti kodaniku dokumendi välxdmise taotlusele (registreeritud PPA-s

11.01.2012) Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi tõendi, millelt nähtub, et Venemaa Föderat-

sioonis 1920. a toimunud rahvaloenduse käigus oli X Xi poeg X elukohaks Arhangelsk.

2. PPA 12.04.2012 kirjaga nr 15.2-12/70188 selgitati M. Xle, et tema poolt esitatud doku-

mentidest ei nähtu andmeid, mis kinnitaks tema isa H. X kuulumist Eesti kodakondsusse. Li-

saks selgitati, et Eesti kodanikke hakati määratlema 26.11.1918 vastu võetud Eesti Vabariigi

Maanõukogu määruse (Maanõukogu määrus) alusel, mille kohaselt tunnistati Eesti kodani-

keks kõik isikud, kes vastasid kolmele nõudele: 1) elasid Eesti Vabariigi piirides; 2) olid kuni

24.02.1918 endise Vene riigi alamad; 3) olid pärit Eesti Vabariigi osadest või seisid Vene riigi

asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. H. X ei elanud Eestis Maanõukogu mää-

ruses näidatud ajal. M. Xle anti võimalus esitada PPA-le arvamus ja vastuväiteid.

3. M. X esitas 30.05.2012 PPA-le kirja, milles selgitas, et ajalooarhiivi teatisega on tõenda-

tud, et tema isa H. X sündis ja ristiti Eestis ning tema vanemad X ja X X elasid Eestis, kus

nad kõik kolm olid vähemalt kuni 1918. aastani hingekirjas Laiksaare vallas. X. X vanemate

X ja X/X X kuulumine Eesti kodakondsusesse on tõendatud ning kuna X. X viibis ajutiselt

Eestist eemal, siis kehtib tema puhul ajutise äraoleku tingimus, mis ei võtnud õigust koda-

kondsusele. 1922. a vastu võetud kodakondsuse seaduse § 2 lg 3 kohaselt olid Eesti Vabariigi

kodanikud Eesti Vabariigi territooriumil või väljaspool sündinud lapsed nende isa Eesti koda-

kondsuses olemise ajal. X. X puhul on osutatud sätte alusel tegemist Eesti Vabariigi territoo-

riumil sündinud Eesti Vabariigi kodaniku (X ja X X) lapsega.

4. PPA selgitas 29.06.2012 kirjas nr 15.2-9/176 M. Xle, et asjaolu, et tema isa X. X vanemad

määratleti Eesti kodanikena, ei tõenda X. X kuulumist Eesti kodakondsusesse. Maanõukogu

määruse kohaselt pidi täisealine isik ise, vaatamata tema vanemate staatusele, vastama määru-

ses sätestatud Eesti kodanikuks lugemise tingimustele. X. X oli määruse jõustumisel täiseali-

ne isik, seega ei saanud teda määratleda Eesti kodanikuna vanemate kaudu. Taotleja poolt

varem esitatud dokumentidest nähtuvalt elas X. X 1920. aastal Venemaal Arhangelskis, kus

sündis 1921. a ka X. X. Puuduvad dokumendid, mis kinnitaksid, et X. X oli Eestist ära ajuti-

selt ja tuli hiljem Eestisse tagasi. Seega pole tõendatud, et X. X vastas Maanõukogu määruse

punktile, mille järgi pidi isik elama Eesti Vabariigi piirides. Asjakohane pole viide 1922. aas-

tal vastu võetud kodakondsuse seaduse § 2 lg-le 3, kuna see kehtis Eestis või väljaspool Eestit

sündinud laste kohta, kes seaduse jõustumisel olid alaealised ning kelle isa oli määratletud

Eesti kodanikuna.

5. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 03.10.2012 otsusega nr 15.2-9/231 X. Xle Eesti ko-

daniku passi väljastamast. Otsuses leiti, et taotleja poolt esitatud dokumentide alusel pole

3-12-2703

3(7)

tõendatud, et tema isa X. X vastas Maanõukogu määruses sätestatud Eesti kodanikuna määrat-

lemise tingimustele. Kuna H. X kuulumine Eesti kodakondsusesse pole kinnitust leidnud, siis

pole tõendatud, et M. X omandas Eesti kodakondsuse oma isa kaudu. Naturalisatsiooni korras

või muul viisil pole M. X Eesti kodakondsust saanud. Seega pole ta Eesti kodanik. Kuna M. X

pole Eesti kodanik, puudub seaduslik alus temale Eesti kodaniku passi väljaandmiseks.

6. M. X esitas 19.11.2012 PPA 03.10.2012 otsuse peale vaide. PPA jättis 06.12.2012 vaide-

otsusega nr 15.2-9/284 M. X vaide rahuldamata. Maanõukogu määruse järgi pidi täisealine

isik vastama määruses sätestatud Eesti kodanikuks lugemise tingimustele määruse jõustumise

hetkel ehk 04.12.1918. Kui isik vastas nendele tingimustele, loeti ta Eesti kodanikuks alates

24.02.1918. Ajalooarhiivi teatise andmetel sündis X. X isa X. X 21.07.1871 Eestis Laiksaare

vallas, oli kuni 24.02.1918 endise Vene riigi alam, oli pärit Eesti Vabariigi osadest ja seisis

Vene riigi asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. Teatisest ei nähtu, et X. X

oleks elanud Maanõukogu määruse jõustumisel Eesti Vabariigi piirides. Muid dokumente,

mis seda tõendaksid, X. X esitanud pole. Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011

tõendi kohaselt oli X. X elukoht 1920. a Arhangelskis, kus elasid ka tema naine ja 4 last - tü-

tar X X, 9-aastane, sündinud Bremenis; poeg X X, 4-aastane, sündinud Arhangelskis; poeg X

X, 2-aastane, sündinud Arhangelskis ja tütar X X, 9-kuune, sündinud Arhangelskis. Arhan-

gelskis on 1921. a sündinud ka X. X. Arvestades eeltoodut, on tõendatud, et X. X elas aastatel

1916-1921 koos perega Arhangelskis, mistõttu ta ei vastanud Eesti kodanikuks lugemise tin-

gimustele ning teda polnud võimalik määratleda Eesti kodanikuna. Asjakohatu on märkus, et

X X vanemad X ja X X elasid Eestis ja olid Eesti kodanikud. Fakt, et X. X vanemad määratle-

ti Eesti kodanikena, ei tõenda tema kuulumist Eesti kodakondsusesse. Maanõukogu määruse §

5 järgi määratleti vanemate kaudu Eesti kodanikena vaid alaealised lapsed. Asjakohane pole

ka vaide esitaja seisukoht, et x X oli represseeritud kommunistliku režiimi poolt Nõukogude

Sotsialistliku Vabariikide Liidu (NSVL) territooriumil 1938. aastal põhjusel, et ta oli eestlane

ja Eesti kodanik. Maanõukogu määruses sätestatud tingimustes polnud nõuet, et isik pidi Eesti

kodanikuna määratlemiseks olema rahvuselt eestlane. Seega ei omanud sel ajal isikute rahvus

mingisugust tähtsust. Asjaolu, et isik NSVL territooriumil represseeriti, ei kinnita ega tõenda

tema kuulumist Eesti kodakondsusesse.

7. X. X esitas 31.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA

03.10.2012 otsuse nr 15.2-9/231 ja kohustada PPA-d väljastama kaebajale Eesti kodaniku

pass. Kaebuse kohaselt on Eesti Ajalooarhiivi 23.03.2012 arhiiviteatisega nr 18-7-2.7/988

tõendatud, et kaebaja isa X. X sündis xxxxxxxxxxx ja ristiti 1. augustil Eestis, tema vanemad

X ja X X sündisid Eestis, surid Eesti Vabariigis ja olid Eesti kodanikud. Arhiivifondi „Laik-

saare vallavalitsus” dokumentides säilitatava 1916 – 1918. a Laiksaare valla liikmete nimekir-

ja järgi olid X, X ja X. X hingekirjas Laiksaare vallas Eesti Vabariigis. X. X omandas Eesti

kodakondsuse 26.11.1918 vastu võetud Maanõukogu määruse alusel. Seisuga 26.11.1918 ja

kuni 1918. a lõpuni elas kaebaja isa Eesti Vabariigi piires ning järelikult vastas kõigile kolme-

le määruses sätestatud tingimusele, mis annavad õiguse Eesti kodakondsuse omandamiseks.

Oluline on fakt, et H. X oli represseeritud kommunistliku režiimi poolt NSVL territooriumil

1938. aastal põhjusel, et ta oli eestlane ja Eesti kodanik. Kaebaja esitas PPA ametnikule ka

dokumendi, mis tõendab, et X. X hiljem rehabiliteeriti.

8. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Maanõukogu määrus jõustus 04.12.1918 ning selle

määruse kohaselt peeti Eesti piirides elamise all silmas faktilist riigis viibimist Maanõukogu

määruse jõustumise hetkel. Maanõukogu määrusest tulenevalt pidi täisealine isik ise vastama

määruses sätestatud Eesti kodanikuks lugemise tingimustele. Kui isik vastas eelnimetatud

tingimustele, loeti ta Eesti kodanikuks alates 24.02.1918. Maanõukogu määruse alusel ei an-

tud Eesti kodakondsust isikutele, kes viibisid määruse jõustumise hetkel Eestist väljaspool.

Sellesse gruppi kuulusid nii välismaal elavad ja töötavad kui ka sõjakeerises põgenike, sõduri-

3-12-2703

4(7)

te või sõjavangidena välismaale sattunud eestlased. Kaebaja isa X. X oli Maanõukogu määru-

se jõustumisel täisealine isik, mistõttu ei saanud teda määratleda Eesti kodanikuna tema va-

nemate kaudu. Eesti kodanikuna määratlemiseks pidi isik taotlema isikutunnistust, mida hak-

kasid 1918. a lõpus välja andma kohalikud maakonna- ja linnavalitsused ning politseiasutu-

sed. Kahtluse korral, kas isik ikka kõigile Maanõukogu määruses toodud nõuetele vastab, tuli

asi otsustamiseks saata Siseministeeriumile. Isik, kes vastas Maanõukogu määruses sätestatud

tingimustele, kuid viibis ajutiselt Eestist ära, pidi enda Eesti kodanikuna määratlemiseks ja

isikutunnistuse saamiseks pöörduma Eesti välisesindusse. Kui isik vastavaid toiminguid ei

teinud ja ta ajavahemikus 1918-1920 Eestist lahkus, siis teda Eesti kodanikuna ei määratletud.

Samuti puuduvad andmed, et X. X oleks omandanud Eesti kodakondsuse opteerimise teel

Venemaal. 1920. a veebruaris sõlmitud Tartu rahuleping andis eesti soost isikutele võimaluse

opteerida Eesti kodakondsust. Opteerimine tuli teoks teha ühe aasta jooksul rahulepingu rati-

fitseerimisest, s.o. hiljemalt 15.02.1921. X. X peab tõendama, et ta põlvneb Eesti kodanikust.

Kuna X. X esimene laps sündis 1911. a Bremenis, siis on tõenäoline, et ta ei elanud Maanõu-

kogu määruse jõustumisel Eesti Vabariigi piirides, mistõttu ei vastanud ta ka Eesti kodani-

kuks lugemise tingimustele. Kaebuses viidatud Eesti Ajalooarhiivi teatis nr 18-7-2.7/988, mil-

le kohaselt oli X. X aastatel 1916-1918 Laiksaare valla hingekirjas, ei tõenda, et ta Eestis ka

füüsiliselt elas.

9. Tallinna Halduskohus jättis 15.04.2013 otsusega kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja

on õigesti tuvastanud, et kaebaja sünni hetkel ei olnud tema isa Eesti kodakondsuses, mistõttu

pole kaebaja omandanud sünniga Eesti kodakondsust. Kohus nõustub otsuses ja vaideotsuses

nende seisukohtade kinnitamiseks esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

26.11.1918 vastu võetud ja 04.12.1918 jõustunud Maanõukogu määruse § 1 kohaselt loeti isik

Eesti kodanikuks, kui ta määruse jõustumise hetkel elas Eesti Vabariigi piirides. Ajaloo-

arhiivi arhiivifondis „Laiksaare vallavalitsus“ säilitatav aastate 1916-1918 Laiksaare valla

liikmete nimekiri, mille järgi olid X, X/X ja X X hingekirjas Laiksaare vallas, ei tõenda, et X.

X elas 04.12.1918 Eesti Vabariigis, nagu väidab kaebaja. Ajalooarhiivi teatises nr 18-7-

2.7/988 on selle säiliku kohta märgitud, et andmed nimetatud isikute elukoha kohta puuduvad,

kirjas on vaid, et nad elasid väljaspool Laiksaare valda, samuti pole kirjas Xu abikaasa ega

laste andmeid. Nimekirja märkus, et X. X elas väljaspool Laiksaare valda, ei tõenda, et tema

elukoht asus Eesti Vabariigi piirides, see märkus näitab üksnes, et nimekirja koostajale polnud

X X elukoht teada. Nagu nähtub Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011 tõendist,

elas X X vähemalt aastatel 1916-1921 koos perega Arhangelskis, kus neil aastatel järjest sün-

disid tema lapsed X, X, X ja X.

Kodakondsuse seaduse § 2 lg 1 kohaselt omandatakse Eesti kodakondsus sünniga, saadakse

naturalisatsiooni korras või taastatakse isikule, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse alaealise-

na. Et laps omandaks sündimisel kodakondsuse, peab vähemalt üks tema vanematest lapse

sünni hetkel olema Eesti kodakondsuses. Kaebaja väide, et ta omandas Eesti kodakondsuse

sünniga oma isa H. X kaudu, pole asja kohtulikul arutamisel tõendamist leidnud. Samuti puu-

duvad andmed, et kaebaja oleks Eesti kodakondsuse omandanud hiljem.

Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 10 lg 1 kohaselt antakse isikut tõendav do-

kument välja üksnes ITDS-s sätestatud alustel. Sama seaduse § 12 lg 1 järgi keeldutakse do-

kumendi väljaandmisest, kui selleks puudub seadusest tulenev alus. ITDS §-s 21 on sätestatud

Eesti kodaniku passi väljaandmise alus – see antakse riigipiiri ületamiseks ainult Eesti koda-

nikule. Kuna kaebaja pole Eesti kodanik, on PPA keeldumine temale Eesti kodaniku passi

väljastamisest õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-12-2703

5(7)

10. X. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada.

Halduskohtu otsus on ebaõige. X. X omandas Eesti kodakondsuse Maanõukogu määruse alu-

sel, mille kohaselt tunnistati Eesti kodanikeks kõik isikud, kes vastasid Maanõukogu määruses

sätestatud nõuetele. Kaebaja esitas kohtule Eesti Ajalooarhiivi 23.03.2012 teatise, millest näh-

tub, et kaebaja isa X X sündis 21.07.1871 ja ristiti sama aasta 1 augustil Eestis. Arhiivifondi

„Laiksaare vallavalitsus“ dokumentides säilitatava 1916.-1918. a Laiksaare valla liikmete ni-

mekirja järgi olid X, X ja X. X hingekirjas Laiksaare vallas Eesti Vabariigis.

Kaebaja viitab HKMS § 59 lg-le 1 ja leiab, et menetlusosaline peab tõendama asjaolusid, mil-

lele tuginevad tema väited. PPA ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kaebaja isa, X. X,

ei elanud perioodil 1916-1918 Eestis. Seega on vastustaja tuginenud eeldustele. X. X kinnitab,

et arhiivist saadud andmed tõendavad, et tema isa X X elas Eesti Vabariigi territooriumil, siin

elasid tema vanemad, kes ka surid Eestis. Nimekirja koostajale polnud x. X täpne elukoht tea-

da sel põhjusel, et tema ja tema vanemad sõitsid ära Laiksaare vallast teise valla territooriumi-

le. Arhiiviteatisest nähtub, et viimased elukoha andmed X perekonna kohta on EELK Hääde-

meeste koguduse dokumentides säilitatavas 1894.-1940. a koostatud personaalraamatus (ko-

guduse liikmekirjas) Orajõe mõisapiirkonna all, mis asub Eesti Vabariigi territooriumil.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et vastavalt Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011

tõendile elas X. X vähemalt aastatel 1916-1921 koos perega Arhangelskis, kus neil sündisid

järjestikustel aastatel lapsed. Lapse sünnikoht ei tõenda asjaolu, et X X elas Arhangelskis

1918. aastal. Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011 tõendist nähtub, et puudusid

andmed X. X elukoha kohta kuni 1920. aastani. 1920. aasta rahvaloenduse käigus oli tuvasta-

tud, et x. X elas Arhangelskis. Kus ta varem elas, ei ole teada.

Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et X. X töötas meremehena ja oli palju aega merel. Seda

tõendab fakt, et tema esimene laps sündis Bremenis Saksamaal, aga teine laps juba Arhan-

gelskis Venemaal. Samas ei tähenda see, et X. X oleks elanud seal 1918. aastal.

Taotluse läbivaatamisel on oluline teada, kas X. X elas 26.11.1918 Eesti Vabariigi territoo-

riumil või mitte. Kaebaja esitas kohtule tõendid, et arhiivifondi „Laiksaare vallvalitsus“ do-

kumentides säilitatava 1916.-1918. a Laiksaare valla liikmete nimekirja järgi olid X, X ja X. X

hingekirjas Laiksaare vallas, mis kuulub Eesti Vabariigile. Kohtuotsuses ei märgitud nimeta-

tud tõendit ebausaldusväärseks või asjasse mittepuutuvaks, seega on otsus põhjendamata.

11. PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Tallinna Halduskohus on õigesti märkinud, et ajalooarhiivi arhiivifondis „Laiksaare vallava-

litsus“ säilitatav 1916.-1918. a Laiksaare valla liikmete nimekiri, mille järgi olid X, X ja X X

hingekirjas Laiksaare vallas, ei tõenda, et X. X elas 04.12.1918 Eesti Vabariigis. Ajalooarhiivi

teatises on selle säiliku kohta märgitud, et andmed nimetatud isikute elukoha kohta puuduvad.

Kui kaebaja isa H. X oleks elanud 1918. a Eestis, oleks märgitud vastavates dokumentides ka

tema abikaasa ja laste andmed. Asjaolu, et X. X oli Laiksaare valla hingekirjas, ei tõenda, et

kaebaja isa elas Eesti Vabariigi territooriumil koos oma vanematega.

Märkus nimekirjas, et X. X elas väljaspool Laiksaare valda, ei tõenda, et tema elukoht asus

Eesti Vabariigi piirides, see märkus näitab üksnes, et Laiksaare vallale ei olnud H. X elukoht

teada.

Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011 tõendist nr 2682-2686 nähtuvalt elas X. X

vähemalt aastatel 1916-1921 koos perega kindlasti Arhangelskis, kus neil aastatel järjest sün-

disid tema lapsed X, X, x ja X. Pole usutav, et nendel aastatel, mil endise Vene impeeriumi

territooriumi laastasid kontrollimatu vägivald, nälg ja haigused, oleks X X ise Eestis elades

3-12-2703

6(7)

hoidnud oma perekonda endast tuhatkonna kilomeetri kaugusel Arhangelskis. Ei ole mõeldav,

et X X elas ise Eestis, kui talle sündisid Venemaal järjest lapsed. Pealegi nähtub nimetatud

dokumendist, et x. X elas alates ümberregistreerimise momendist Arhangelskis. Käesolevas

haldusasjas ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks, et X. X oli Eestist ära ajutiselt ja tuli

hiljem Eestisse tagasi. Seega ei ole tõendatud, et X. X vastas Maanõukogu määruse punktile,

mille kohaselt pidi isik elama Eesti Vabariigi priides.

Asjakohatu on kaebaja viide HKMS § 59 lg-le 1, sest M. X peab ise tooma vastavad tõendid,

millest nähtuks, et ta on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Vabariigi Valitsuse 26.11.2002

määruse nr 361 „Isikutunnistuse, elamisloakaardi, digitaalse isikutunnistuse, Eesti kodaniku

passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisi-

dokumendi või meresõidutunnistuse väljaandmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete

loetelu ning väljaandmise tähtajad“ § 11 lg 1 sätestab, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei

ole varem välja antud isikutunnistust või Eesti kodaniku passi, lisab taotlusele Eesti koda-

kondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Seega on kaebaja kohustatud

esitama haldusorganile dokumendid, mille alusel on võimalik tuvastada tema Eesti kodakond-

susesse kuulumist.

M. X ei ole esitanud dokumente, mille põhjal saaks kinnitada, et tema isa X. X vastas Maa-

nõukogu määruses sätestatud tingimustele ja teda on määratletud Eesti kodanikuna. Seega ei

ole tõendatud ka X. X kuulumine Eesti kodakondsusesse, seetõttu puudub seaduslik alus kae-

bajale Eesti kodaniku passi väljaandmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistami-

seks. HKMS § 201 lg 4 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata

ja järgib halduskohtu otsuse põhjendusi, ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning lähtudes eelviidatud sättest

ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tugine-

vad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 61 lg 1 kohaselt hindab kohus kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt,

kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. HKMS § 65 lg 1 kohaselt võib kohus asja

lahendamisel arvestada tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusas-

jas lahendatav vaidlus.

14. M. X taotluse lahendamiseks PPA-s oli X. Xl Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr

361 „Isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi,

ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi või meresõidutunnistuse väljaandmise taot-

lemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning väljaandmise tähtajad“ § 11 lg 1 kohaselt

kohustus esitada koos taotlusega Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldav

dokument. Seega oli tõendamiskoormus haldusmenetluses pandud X. Xle. Haldusmenetluse

läbiviimisel tehti X. Xle teatavaks PPA seisukoht ning tal oli võimalik esitada oma vastuväi-

ted ja täiendavad tõendid. PPA arvestas taotluse lahendamisel lisaks X. X poolt esitatud arhii-

viteatistele ja dokumentidele ka X. X tütre samasisulise taotluse lahendamisel esitatud Arhan-

gelski oblasti Riikliku Arhiivi tõendit, millelt nähtus, et X. X ja tema perekonna elukohaks

1920. a rahvaloenduse ajal oli Arhangelsk.

15. Kaebaja taotlus jäi rahuldamata seetõttu, et tõendamata oli asjaolu, et X. X isa omandas

kodakondsuse 26.11.1918 vastu võetud Maanõukogu määruse alusel, täpsemalt polnud tõen-

datud Maanõukogu määruses seatud üks tingimus - kaebaja isa X. X elamine Eesti Vabariigi

territooriumil Maanõukogu määruse jõustumise ajal. Seega kohtumenetluses pidi kaebaja

3-12-2703

7(7)

tõendama oma väidet, et X. X elas viidatud ajal Eesti territooriumil. Kaebaja arvates on nime-

tatud asjaolu tõendatud arhiiviteatisega Laiksaare valla liikmete nimekirja kohta (tl 21), vas-

tustaja ja kohus on leidnud, et nimetatud tõend ei tõenda X. X Eesti Vabariigis elamist ja eriti

seetõttu, et nimekirja märkuse kohaselt elas perekond perioodil 1916-1918 väljaspool valda.

Kohus on seda tõendit hinnanud ja näidanud, millised järeldused ta sellest tõendist teeb.

Tõend on asjakohane ja usaldusväärne, kuid ei tõenda asjaolu, mille üle on vaidlus. Õige on

kaebaja väide, et X. X vanemate elamine Eesti Vabariigis teise valla territooriumil on leidnud

arhiiviteatistega (tl 21-23) tõendamist, kuid need tõendid ei puuduta X. X elukohta sel perioo-

dil ega saa seetõttu tõendada tema elamist Eesti Vabariigi territooriumil.

16. Kaebaja väide, et PPA-l lasus tõendamiskoormus tõendamaks, et X. X ei elanud Maanõu-

kogu määruse jõustumise ajal Eestis, ei ole õige. PPA pidi haldusmenetluse seaduse (HMS) §

56 lg 2 ja HKMS § 59 lg 1 1. lause koostoimes tõendama vaidluse esemeks oleva haldusakti

põhjendustes sisalduvaid väiteid, st oma seisukohta, et X. X Eestis elamine nimetatud perioo-

dil on tõendamata. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA oma tõendamiskoormuse täitnud. Li-

saks eelpool käsitletud tõenditele, millest selgub, et X. X elukoht Eestis vaidlusalusel perioo-

dil polnud esitatud tõendite kohaselt tuvastatav, tugines PPA veel X. X tütre samasisulise taot-

luse lahendamiseks esitatud tõendile, mille kohaselt x. X koos perekonnaga elas 1920. aasta

rahvaloenduse ajal ja, arvestades tõendilt nähtuvaid laste sünniaegu, ilmselt alates 1916. aas-

tast Arhangelskis. Hinnates eelnimetatud tõendeid kogumis, saab teha järelduse, et x. X Maa-

nõukogu määruse jõustumise ajal tegelikult Eestis ei elanud. Asjaolu, miks X. X Eestist eemal

viibis – kas seoses oma elukutsega või perekonnaga, ei ole asja lahendamisel tähtis, sest arhii-

vitõenditest ei nähtu, et tegemist oleks olnud ajutise eemalviibimisega - alates 1916. aastast

puuduvad andmed tema elukoha kohta Eestis ning samast ajast on tõendatud tema perekonna

elamine Arhangelskis.

17. Menetlusosalised pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS §

109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise

/allkirjastatud digitaalsel

Silvia Truman