3-12-1000/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

15. oktoober 2013, Tartu Haldusasja number 3-12-1000 Haldusasi OÜ Virumaa Veepumbakeskus kaebus detailplaneeringu menetlemisega seotud Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Virumaa Veepumbakeskus apellatsioonkaebus Väike-Maarja valla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19.09.2013 Menetlusosalised Kaebaja OÜ Virumaa Veepumbakeskus, esindajad

J. Nummert ja advokaat A. Aasmaa Vastustaja Väike-Maarja vald, esindaja P. Rahnik RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. novembri 2012. a otsus muutmata.

2. Menetlusosaliste poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Väike-Maarja Vallavolikogu 28.06.2006. a otsusega nr 46 algatati detailplaneering Väike-Maarja vallas Väike-Maarja alevikus Pikk tn 34, Pikk tn 34a, Pikk tn 34b ja Pikk tn 30 asuval maa-alal. Detailplaneeringu koostamiseks ja finantseerimiseks sõlmiti leping Väike-Maarja valla ja detailplaneeringu koostamisest huvitatud isiku vahel. 27.05.2010 seisuga detailplaneeringut valmiskujul Väike-Maarja Vallavalitsusele esitatud ei olnud.

2. Väike-Maarja Vallavolikogu 27.05.2010. a otsusega nr 28 (tl 100) tunnistati 28.06.2006. a otsus nr 46 kehtetuks ning algatati detailplaneering Väike-Maarja vallas Väike-Maarja alevikus Pikk tn 34 asuval kinnistul. Detailplaneeringu koostamise eesmärk on katastriüksuse jagamine ja elamu ehitamine.

3. Väike-Maarja Vallavalitsuse 16.06.2010. a korraldusega nr 322 (tl 101) kinnitati detailplaneeringu lähteseisukohad (tl 101 p-102).

4. OÜ Virumaa Veepumbakeskus esitas 16.03.2012 Väike-Maarja Vallavalitsusele vaide (tl 94), milles palus tuvastada õigusvastasus Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses, mis seisnes tegevusetuses ja viivitamises õigusaktide nõuetele vastavate tehniliste projekteerimistingimuste väljastamisel. Samuti paluti kolme tööpäeva jooksul vaide esitamisest OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus väljastada nõuetelevastavad tehnilised projekteerimistingimused Pikk tn 34 detailplaneeringuks.

5. OÜ Virumaa Veepumbakeskus esitas 02.04.2012 Väike-Maarja Vallavalitsusele taotluse ja vastuse (tl 12-15) vallavalitsuse nõudele täpsustada oma vaiet. Taotluses paluti muuhulgas vastust küsimusele, millist hinnangut planeeritava tegevusega kaasnevale keskkonnamõjule soovib vald saada (lähteseisukohtade p 5.1.12). Teiseks taheti teada, milliseid nõudeid esitatakse OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus seoses tema kinnistule viiva teega (lähteseisukohtade p 5.1.11).

6. Väike-Maarja Vallavalitsuse 17.04.2012. a vaideotsusega (tl 35) jäeti OÜ Virumaa Veepumbakeskus vaie rahuldamata.

7. OÜ Virumaa Veepumbakeskus esitas 15.05.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-8), milles esitati neli nõuet.

7.1. Tuvastada õigusvastasus Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses, mis seisneb tegevusetuses, viivitamises ning kaebajale detailplaneeringu menetluses ebaproportsionaalsete nõuete esitamises ja hea haldustava järgimata jätmises. Vaidlusalune detailplaneeringu menetlus on kestnud aastaid ning vald venitab seda kaebaja taotlustele vastamata jättes ja ebaproportsionaalseid nõudeid esitades. Kaebaja huviks on kahjunõude esitamine, sest planeeringumenetluse venimise pärast ei saa ta kinnistut ega majandustegevust arendada.

7.2. Kohustada Väike-Maarja Vallavalitsust vastama OÜ Virumaa Veepumbakeskus 02.04.2012. a taotlustele ja küsimustele seoses Pikk tn 34 detailplaneeringuga. Vastustaja on jätnud vastamata kaebaja küsimusele, millist konkreetset hinnangut soovib vald näha planeeritava tegevusega kaasnevale keskkonnamõjule.

7.3. Tunnistada õigusvastaseks, et Väike-Maarja Vallavalitsus nõuab kaebajalt „Veepumbakeskuse tee“ kandevõime vastast kasutusse andmist teistele isikutele, sh avalikkusele. Detailplaneeringu avalikul arutelul ei oldud huvitatud teeservituutidest, kuid seal väljendati tee avalikuks määramise soovi, millele kaebaja vastu ei olnud ja ta esitas vastustajale eratee avaliku kasutuse lepingu projekti (tl 16-17). Vastuseks kaebaja projektile saatis vastustaja 03.04.2012 omapoolse lepinguprojekti (tl 19-21), mis on täielikult vastuolus kaebaja omandiga, detailplaneeringu taotlustega ning senise toiminud regulatsiooniga. Lepingutingimused on ebaproportsionaalsed. Lepingu järgi peab kaebaja oma teele lubama igasuguse koormuspiiranguta sõidukeid, mis on vastuolus liikluseeskirjadega ja toob kaasa tee lõhkumise. Seega peaks kaebaja valla arvates tegema kulutusi tee kandevõime tõstmiseks, kuid kaebajal endal puudub selle järele vajadus ning ta ei ole nõus oma vahenditest teiste (nt OÜ Auronix, kellel on saekaater) ärilisi huve teenima. Tee kandevõime mõõtmise on kaebaja juba tellinud. Detailplaneeringu ala on kõigest elamumaa, seega muudatusi teekorralduses vaja ei ole. Tee kandevõimele vastavat kasutust pole kaebaja takistanud. Lepingu sõlmimise nõue ei tulene planeeringu lähteseisukohtadest ning muudab juba ette planeeringu (mitte)kehtestamise otsuse õigusvastaseks. Kui vald ei sea enam teeküsimust detailplaneeringu tingimuseks, tuleks see konkreetselt välja öelda ja sel alusel menetlust mitte venitada. Vald on kaebajat tsiviilõiguslikke vahendeid kasutades survestanud lepingut allkirjastama, seades elektririkke kõrvaldamise sõltuvusse eratee avaliku kasutuse lepingu sõlmimisest, kuigi kaebajal on vallaga leping elektrienergia saamiseks. Õiguskantsler on märkinud, et antud detailplaneeringu menetluses ei ole vastustaja järginud nõutavaid õigusprintsiipe, menetlus on veninud ja menetluses on esitatud ebaproportsionaalseid nõudmisi (vt tl 49-56).

7.4. Keelata Väike-Maarja Vallavalitsusel selliste toimingute tegemine ja/või haldusaktide andmine nii Pikk tn 34 detailplaneeringu menetluses kui ka väljaspool seda, mille sisuks on kaebaja teele nõuda suuremat koormust kui ette nähtud ja/või mida tee kandevõime võimaldab.

8. Vastustaja koostas 29.05.2012 kaebajale suunatud kirja (tl 118), milles esitas oma seisukohad detailplaneeringu edasise menetluse kohta.

9. Kaebaja esitas 23.07.2012 kohtule vastuse vastustaja seisukohtadele (tl 131-137) ja lisas, et vastustaja õigusvastane tegevus seisnes mürauuringu nõudmises, millest küll 29.05.2012. a kirjas loobuti, kuid mis siiski võttis menetluses ebamõistlikult aega; geodeetilise alusplaani ülevaatamisega viivitamises; 02.04.2012. a kirjale tähtaegselt vastamata jätmises ja kaebajalt survestava tegevuse kaudu tee kasutusse andmise nõudmises. Geodeetilise alusplaani osas on vald alles kohtumenetluse ajal saatnud kaebajale vastuse, et 2010. a vallale esitatud plaan ei lähe kokku valla kaartidega ja geoaluse piirid on paigast ära, kuigi 02.12.2010 on vallalt saadud vastus, et geoalus sobib. Täiendavalt paluti kohtul tuvastada, et vastustaja nõuab oma 29.05.2012. a kirjas õigusvastaselt, et kavandatav elamu peab välisõhu kaitse seaduse (VÕKS) § 66 lg 2 alusel asuma vähemalt 50 m kaugusel OÜ Auronix hoonest, samuti nõuab vastustaja õigusvastaselt ehitusmaterjalide valiku analüüsi ning keskkonnamõju hindamist. Kaebaja jäi ka enda keelamisnõude juurde, kuid loobus kohustamisnõudest, sest sai vastustajalt 29.05.2012 vastuse, mille saamiseks ta kohustamisnõude oli esitanud. Ehitusmaterjalide analüüsi nõue ei tulene kuskilt ja on ebaproportsionaalne. Ehitusmaterjalide analüüsi nõutakse OÜ Auronix ettevõttest tuleneva müra tõttu, kuid müraprobleem peaks olema lahendatud selle kaudu, et OÜ Auronix järgib müra piirnorme. OÜ Auronix ei ole käitis ning OÜ Auronix hoone 50 m tsoonis on juba niigi eluhooneid. Lähteseisukohtades puudub keskkonnamõju hindamise nõue. Kuna OÜ-l Auronix puudub luba müranorme ületada, on igati võimalik tema hoone lähedusse elamu rajada.

10. Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsusega (tl 142-144) tunnistati Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevusetus Pikk tn 34 kinnistu suhtes algatatud detailplaneeringu menetlemisel ja OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus ebaproportsionaalsete nõuete esitamisel õigusvastaseks. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata.

10.1. Kohus rahuldas kaebaja esimese nõude, kuna ebamõistlikult pikk planeerimismenetlus ja selles esitatud seadusel mitterajanevad nõuded said tekitada kaebajale niisugust kahju, mille hüvitamist on võimalik nõuda riigivastutuse seaduse alusel. Lisaks suunab tuvastamisnõude rahuldamine vastustajat edaspidi järgima hea halduse tava ja haldusmenetluse seadusest (HMS) tulenevaid üldisi põhimõtteid. Vastustaja on detailplaneeringu menetlemisega põhjendamatult viivitanud ning sellega kaebaja õigusi rikkunud. Puuduvad planeeringumenetluse venimise põhjuseid selgitavad tõendid. Vastustaja pole kohase hoolsusega täitnud oma kohustusi detailplaneeringu koostamise korraldaja ja juhina. Tegematajätmistele viitab ka geodeetiliste alusplaanide ülevaatamisega toimunu ning kaebaja 02.04.2012. a pöördumise osadele küsimustele vastamine alles 29.05.2012. Kaebajale ei tulene müra hindamise kohustust ei detailplaneeringu lähteseisukohtadest ega ka õigusaktidest. Kaebaja suhtes ei saa kohaldada VÕKS § 130 lg-t 2 ega § 66 lg-t 2, millele vastustaja 29.05.2012. a kirjas viitas. Olenemata kohaliku omavalitsuse kaalutlusruumist peab vastuvõetav planeering vastama ka õigusaktidele. Käesolevas asjas kohtule esitatu viitab sellele, et seadusest mittetulenevate ja kaebajat ülemäära koormavate nõuete esitamine võib oluliselt mõjutada tulevase otsustuse sisu, s.o võidakse teha ebaõige otsus.

10.2. Kohustamisnõudest on kaebaja loobunud (tl 131).

10.3. Teega seotud nõuded jäävad rahuldamata, kuna vastustaja ei ole kaebajale teega seoses nõudeid esitanud. Planeeringu lähteseisukohtade p-s 5.1.11 sisaldub vaid servituutide vajaduse määramise nõue. Servituutide vajadusega on kaebaja ise nõustunud. Vastustajapoolset survet eratee avaliku kasutamise lepingu sõlmimiseks ei nähtu ühestki tõendist ning selle sõlmimine sõltub poolte tahtest. Kohus jättis tähelepanuta tõendid (tl 22-25, 31-34, 116-118, 122-123, 124), millel puudub seos kaebuse esemega. Tulenevalt umbes poole kaebuse rahuldamisest mõisteti kaebaja kasuks välja riigilõivusumma 31,94 eurot (pool kogu riigilõivust summas 63,88 eurot). Õigusabikulusid 1200 euro ulatuses kohus välja ei mõistnud, sest puudus selle kulutuse kandmist tõendav dokument. Tee kandevõime mõõtmise eest tasutud summa ei kuulu aga menetluskulude koosseisu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. OÜ Virumaa Veepumbakeskuse 01.12.2012. a apellatsioonkaebuses (tl 154-156) palutakse Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsus tühistada osas, milles kaebus jäeti rahuldamata ning taotletud menetluskulud välja mõistmata. Apellatsioonkaebuses palutakse kaebus rahuldada ning mõista välja kõik kaebaja menetluskulud. Kohus on osad tõendid hindamata jätnud, viidates seose puudumisele kaebuse esemega. Selline lähenemine on pealiskaudne, puuduvad põhjendused, miks kohus tõendeid kogumis ei hinnanud. Tee koormusvastasesse kasutusse andmiseks survestas vastustaja kaebajat lepingut sõlmima. Keelamisnõue on esitatud selleks, et vastustaja ei saaks erinevates vormides kahjustavaid tegevusi läbi viia. Kaebaja märgib, et pöördus tee koormusvastase kasutamise küsimuses ka tsiviilkohtusse OÜ Auronix ja R. Rootsi vastu (tsiviilasi nr 2-12-31601). Samuti kirjeldab kaebaja 2012. a oktoobri olukorda, kus Maanteeamet nõustus vastustaja eestvedamisel OÜ Auronix tee rajamisega tingimusel, et kaebaja eratee mahasõit avalikule teele sulgetakse (vt haldusasi nr 3-12-2348). Eelnev illustreerib valla kahjustavat tegevust kaebaja suhtes. Asjaolude kogum viitab vastustaja survestavale tegevusele, mis annab aluse esitada keelamisnõue, et midagi sellist enam ei korduks. Vastustaja on olnud erapoolik ning lähtunud odavusest ja mugavusest. Kaebaja ei nõustu menetluskulude osaliselt välja mõistmata jätmisega. Uue halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) järgi ei pea menetluskulud olema reaalselt kantud. Tasu väljamõistmiseks piisab, kui isikul on tekkinud tasumise kohustus. Valla tõttu oli kaebaja sunnitud teele mõõtmise tellima, seetõttu peab kaebaja ka mõõtmise kulusid menetluskuludeks.

12. Väike-Maarja vald vaidleb 07.01.2013 esitatud vastuses OÜ Virumaa Veepumbakeskus apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on kaebaja nõuded teed puudutavas küsimuses õigesti rahuldamata jäetud. Selles osas on kaebus ainetu, sest vastustaja ei ole nõudnud kaebaja tee teiste isikute kasutusse andmist. Vastustaja ei ole kaebajat survestanud ega sidunud elektrivalgustuse andmist tee avalikku kasutusse andmisega. Vald selgitas, et 12.01.2007. a lepingu järgi on tema kohustus müüa kaebajale elektrienergiat, mitte korrastada eratee valgustust. Elektrienergia andmisest keeldutud ei ole ning vastustaja selgitas, et kui tee antaks avalikku kasutusse, saaks lepingus kokku leppida ka valgustusega seonduvas. 07.03.2012. a detailplaneeringu koostamist käsitleva koosoleku protokollist (tl 88-93) nähtuvalt ei ole vastustaja kaebajalt tee kasutusse andmist nõudnud. Tee saab avalikult kasutatavaks määrata vallavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel volikogu otsusega. Vastustaja tegi lepingu sõlmimiseks vaid ettepaneku. Veepumbakeskuse tee kasutamise küsimus ei ole enam aktuaalne, sest oktoobris 2012 rajas OÜ Auronix Mäe kinnistule kaebaja teega paralleelse eratee, mille kaudu on tagatud OÜ Auronix juurdepääs avalikult kasutatavale teele.

13. Väike-Maarja valla 17.12.2012. a apellatsioonkaebuses palutakse Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus oluliselt menetlusnormi rikkunud, ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud ja ebaõigesti tõendeid hinnanud.

13.1. Halduskohtu otsuse p 2 teises lõigus mainitakse kaebaja poolt 23.07.2012 kohtule esitatud dokumenti, kuid vastustaja ei ole nimetatud dokumenti halduskohtule enne vaidlusaluse otsuse tegemist saanud.

13.2. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et planeeringumenetluse läbiviimise venimine oli tema vastutusel. Detailplaneeringu koostamise korraldamine on osaliselt kaebajale üle antud. Vastustaja on halduskohtule esitatud vastuses selgitanud, et menetluse venimise põhjustas kaebaja poolt detailplaneeringu projekti esitamata jätmine. Vastustaja vastas tõepoolest kaebaja 02.04.2012. a taotluses esitatud küsimustele hiljem (29.05.2012), kuid keskkonnanõue ei tohiks detailplaneeringu koostamise õigust omavale isikule olla keeruline. Küsimusele hiljem vastamine ei saanud oluliselt mõjutada detailplaneeringu koostamist.

13.3. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga müraküsimuses. OÜ Auronix saekaater (Pikk 34a) tegutseb antud asukohas juba pikemat aega. Probleem on hoopis selles, et kaebaja ise, kes soovib detailplaneeringuga saavutada elamu ehitamist ca 7 m kaugusele saekaatrist, on varasemalt mitmeid kordi saekaatri tegevuse peale kaevanud. Kaebaja tegevus ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Õigusaktid ei sätestata, kes peaks detailplaneeringu kulud kandma juhul, kui isik soovib rajada oma elamu tootmishoonest lähtuva müra mõjualasse. Need kulud peaks kandma kaebaja, seda eriti põhjusel, et planeeringu koostamise tellimine ja finantseerimine anti 12.08.2010. a lepinguga üle kaebajale. Ettepanekud kaebajale müra mõju vähendamise meetmete rakendamiseks on mõistlikud, tegemist ei ole ebaproportsionaalsete ega seadusevastaste nõudmistega.

14. OÜ Virumaa Veepumbakeskus vaidleb 08.01.2013 esitatud vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja väited ei anna alust kohtuotsuse resolutsiooni muutmiseks. Tõendite kogum kinnitab, et kaebuse rahuldamiseks on kõik alused olemas. Asjaolu, et vastustaja ei saanud enne kohtuotsuse tegemist kätte kaebaja 23.07.2012. a kaebuse täpsustust, ei ole kaasa toonud ekslikku lõppjäreldust kohtuotsuses. Planeeringumenetluses sõlmitud haldusleping detailplaneeringu koostamiseks ei ole näidanud mitte menetluse venitamist ja kaebaja vastutustundetust, vaid vastupidi. Kaebajal ei ole vaatamata menetlusse professionaalse projekteerija kaasamisele õnnestunud menetlust kiirendada. Menetluse venimise on põhjustanud kompromisside otsimine ja vastustaja poolt täiendavate nõudmiste esitamine. Näiteks lähteseisukohtade p 5.23 järgi tuli geodeetiline alusplaan esitada mõõdistatuna 1:100. Kaebaja projekteerija sai 2010. a loa kasutada mõõtkava 1:500, kuid 2012. a tuli samas küsimuses hakata uuesti läbi rääkima, sest uus ametnik ei olnud kokkuleppest teadlik. Kaebaja hinnangul kinnitavad vastustaja apellatsioonkaebuse p 3 seisukohad seda, et vallavalitsus peab detailplaneeringu menetlust, selle algatamist ja jätkamist juba ette pahatahtlikuks. Kaebaja peab enda varaliste ja äriliste huvide eest seisma. Tema huviks on ehitada oma ettevõtte spetsialistidele elamispind. Kaebaja ei soovi takistada OÜ Auronix tegevust, kuid tal on õigus sellele, et viimane keskkonnaja muid nõudeid järgiks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb seega jätta muutmata.

16. Kaebaja apellatsioonkaebuses vaidlustati halduskohtu otsust osas, millega jäeti esitatud kaebus rahuldamata, so teega seotud nõuete osas ja ka osas, millega halduskohus jättis kaebaja õigusabikulud ning tee kandevõime mõõtmiste kohta tehtud kulutused tema enda kanda. Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja teha kindlaks Väike-Maarja Vallavalitsuse toimingu õigusvastasuse seoses Pikk 34 detailplaneeringuga. Toiming seisnes selles, et detailplaneeringu taotlejalt nõuti väidetavalt tee (teeregistri järgi Veepumbakeskuse tee) kandevõime vastast kasutusse andmist teistele isikutele, sh avalikkusele. Samuti paluti keelata Väike-Maarja Vallavalitsusel toimingute tegemine ja/või haldusaktide andmine nii Pikk 34 detailplaneeringu menetluses kui ka väljapool seda, mille sisuks on nõuda suuremat koormust Veepumbakeskuse teele, kui see on teel ette nähtud ja/või tee kandevõime seda võimaldab.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendatult jätnud kaebuse selles osas rahuldamata, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja esitanud kaebajale nõuet Veepumbakeskuse tee teiste isikute kasutusse andmiseks ega nõudnud sellele teele suuremat koormust kui ette nähtud. Planeeringu lähteseisukohtade punktis 5.1.11 sisaldub üksnes PlanS § 9 lg 2 p-st 13 tulenev servituutide vajaduse määramine ning kaebaja on ise servituutide vajadusega nõustunud (tl 26). Toimikus olevatest tõenditest käsitleb nimetatud probleemi veel ka 07.03.2012 toimunud avaliku arutelu protokoll (tl 88-93), millest nähtub samuti, et OÜ Virumaa Veepumbakeskuse esindaja on servituudi seadmisega nõustunud, tee avalikku kasutusse andmise ettepaneku tegi üks naaberkinnistute omanikest R. Roots ning sellega oli nõus ka J. Nummert. Vallavalitsuse esindaja üksnes selgitas, millisel viisil seda teha saaks. Nimetatud protokollist ega ka muudest materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks avaldanud kaebajale survet tee avalikuks kasutamiseks andmise kohta ja sidunud selle detailplaneeringu kehtestamise küsimusega. Vastavasisulist survet või teega seotud küsimuste seostamist detailplaneeringu kehtestamisega ei nähtu ühestki kohtu toimikus olevast dokumentaalsest tõendist ja seda ei kinnitada ka asjaolu, et vallavalitsuses koostati eratee avaliku kasutamise leping ja märgiti selle p-s 2.4 kõigile transpordiliikidele ööpäevaringselt vaba kasutusõigus (tl 19-21). Tegemist on kõigi kinnistute omanikele tutvumiseks saadetud projektiga (tl 18), milles ei sisaldu konkreetseid nõuded tee kandevõime ega ka seda ületava koormuse osas. Elektronkirjas, millega viidatud projekt välja saadeti, on sõnaselgelt märgitud, et tegemist on ettepanekuga. Seega oli tegemist tavapärase, lepingu sõlmimisele eelneva seisukohtade vahetamisega. TeeS § 4 lg 3 kohaselt saab eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimuda vaid vallavõi linnavalitsuse volikogu otsusega vallavõi linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Seega sõltus see, kas käesoleval vaidluse üheks põhjuseks oleva tee suhtes mingisugune leping ka tegelikult sõlmitakse, üksnes kõigi selle omanike endi vabast tahtest.

Käesoleva hetke seisuga ei ole ka Veepumbakeskuse tee avalikuks kasutamiseks andmise küsimus enam aktuaalne, sest vaidlust ei ole selles, et 2012. a oktoobris rajas OÜ Auronix Mäe kinnistule Veepumbakeskuse teega paralleelselt kulgeva eratee ja selle kaudu tagatakse OÜ Auronix majandustegevuseks vajalik juurdepääs OÜ-le Auronix kuuluvalt kinnistult olemasolevale avalikult kasutatavale teele. Eeltoodut kinnitab ka haldusasjas nr 3-12-2348 04.04.2013 tehtud ja jõustunud lahend, milles jäeti rahuldamata OÜ Virumaa Veepumbakeskuse kaebus Maanteeametile ebaseadusliku teerajatise likvideerimiseks kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Samuti ei ole käesoleva hetke seisuga enam asjakohane kaebaja viide tsiviilasjas nr 2-12-31601 toimunud menetlusele ja selle raames tehtud hagi tagamise määrusele, kuna nimetatud tsiviilasjas on 10.06.2003. a määrusega menetlus OÜ Virumaa Veepumbakeskus hagis OÜ Auronix ja R. Rootsi vastu juurdepääsutee kasutamise vaidluses lõpetatud seoses kompromissi sõlmimisega. Kompromiss seisnes selles, et OÜ Auronix ja R. Roots kohustusid eelneva hageja nõusolekuta mitte lubama, kasutama, tellima või muul viisil korraldama kinnistu Pikk 34A territooriumile transporti OÜ Virumaa Veepumbakeskus kinnistul Pikk 34 oleva asfalttee kaudu juhul, kui antud transpordi registrimass ületab 7 tonni ja teljekoormus ületab 3,5 tonni.

Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et tee elektrivalgustusega seonduvas osas oleks vallavalitsus kaebajat survestanud või sidunud seda küsimust tee avalikku kasutusse andmisega (tl 22-25). Vallavalitsuse 12.03.2012. a kirjast nr 9.-1.2/359 nähtub, et vastavalt 12.01.2007 sõlmitud lepingule on Väike-Maarja valla kohustuseks müüa OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus elektrienergiat eratee (Veepumbakeskuse tee) valgustamiseks. Vastavalt eelnimetud lepingule ei ole aga Väike-Maarja valla kohustuseks eratee valgustuse korrastamine (eratee omanikul oli antud juhul vaja välja vahetada mõned elektripirnid). Vallavalitsus on kirjas lisaks selgitanud, et kui sõlmitakse leping Veepumbakeskuse tee avalikku kasutusse andmise kohta, siis saab sõlmitavas lepingus ka täiendavaid küsimusi kokku leppida (sh eratee valgustusega seonduv), mille vallavalitsus oli nõus oma kohustuseks võtma. Viidatud kirjast ei nähtu, et vallavalitsus oleks keeldunud elektrienergia müümisest kaebajale või sidunud seda kuidagi Veepumbakeskuse tee avalikku kasutusse andmisega.

17. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks halduskohus vaidlustatud otsuse tegemisel alusetult jätnud osad tõendid arvesse võtmata. Halduskohus jättis eeltoodust nähtuvalt põhjendatult Veepumbakeskuse teega seonduva tuvastusja keelamisnõude rahuldamata ning nõudest kohustada Väike-Maarja Vallavalitsust vastama kaebaja 02.04.2012. a taotlusele ja küsimustele on kaebaja oma kaebuse täiendustes ise loobunud (tl 131). Seetõttu on halduskohus vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et viimatinimetatud nõudega seonduvate dokumentaalsete tõendite käsitlemise vajadus puudub ning kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased ka elektrienergia müügi lepingu, arvestuse ja riketega (tl 22-25), kohtuväliste menetlustega (tl 31-34, 116-118, 124), tee ehitamise ja hooldamisega (tl 45-48) ning Keskkonnaametile erinevate lubade kohta esitatud teabenõuetega (tl 122-123) seotud dokumendid, sest neis käsitletul puudub seos kaebuse eseme ja nõuetega.

18. Arvestades seda, et halduskohus rahuldas esitatud kaebuse umbes pooles ulatuses, on vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti kohaldatud HKMS § 108 lg-t 2, mille kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. OÜ Virumaa Veepumbakeskus tasus riigilõivu 63,88 eurot ja kuna tema kaebus rahuldati osaliselt, siis mõistis halduskohus Väike-Maarja vallal kaebaja kasuks õigesti välja 50% eelnimetatud riigilõivusummast, so 31,94 eurot.

Halduskohus jättis põhjendatult menetluskulude jaotamisel arvesse võtmata kaebaja poolt AS Teede Tehnokeskusele tee kandevõime mõõtmise eest tasutud 648 eurot (tl 42-44), sest need kulutused on arvetest nähtuvalt tehtud seoses mõõtmistega, mis toimusid enne, kui kaebaja kaebusega halduskohtusse pöördus ning õige on halduskohtu viide, et sellised kulutused ei kuulu HKMS §-des 101-103 loetletud menetluskulude koosseisu. Võimalikke haldusmenetluses kantud kulusid halduskohus kohtumenetluse raames isikutele vastaspoolelt välja ei mõista (vt. näit. RKHKo 01.06.2011 haldusasjas nr 3-3-1-20-11). 30.09.2012 esitas kaebaja esindaja halduskohtule menetluskulutaotluse ja arve nr 20-A 1200 euro suuruse õigusabikulu kohta (tl 139-141), kuid dokumenti, millest nähtuks selle summa tasumine, pole halduskohtule esitatud. Kuna kehtiva, sh 01.01.2012 jõustunud HKMS-i redaktsiooni kohta käiva kohtupraktika kohaselt (vt. näit. RKHKo 09.03.2009 haldusasjas nr 3-3-1-94-08 ja RKHKo 14.05.2012 ja täiendav otsus 04.06.2012 haldusasjas nr 3-3-1-12-12) mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud, siis jättis halduskohus õigesti menetluskulude jaotamisel arvesse võtmata 1200 euro suuruse õigusabikulu, kuna kaebaja ega ka tema volitatud esindaja ei olnud halduskohtule esitanud tõendit selle kohta, et tegemist oli kantud menetluskuluga.

19. Mis puudutab vastustaja apellatsioonkaebust, siis OÜ Virumaa Veepumbakeskus märkis halduskohtule esitatud kaebuses, et Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevus detailplaneeringu menetlemisega viivitamisel ja ebaproportsionaalsete nõuete esitamisel on õigusvastane, kuna detailplaneeringu menetlus on valla tegematajätmiste tõttu kestnud aastaid ja kaebajale esitatakse endiselt ebaproportsionaalseid nõudeid (seoses saekaatrist lähtuva müraga), mis pikendavad menetlust veelgi ja suurendavad põhjendamatult kaebaja kulutusi.

Toimiku materjalidest nähtub, et Pikk tänav 34 toonane omanik esitas juba 05.06.2006 Väike-Maarja Vallavalitsusele taotluse Väike-Maarja alevikus Pikk tn 34 asuva kinnistu jagamiseks. Vallavalitsus leidis, et kinnistut saab jagada vaid vastava detailplaneeringu koostamise ja kehtestamise järgselt. Väike-Maarja Vallavolikogu algatas 28.06.2006. a otsusega detailplaneeringu koostamise Väike-Maarja alevikus Pikk tn 34, 34a, 34b ja 30 kinnistuid hõlmaval maa-alal. Detailplaneeringu eesmärgiks oli selle algatamise otsuse järgi Pikk tn 34 ja 34b kinnistute kruntideks jagamine, vajadusel ehitusõiguse määramine, trasside kulgemise ja servituutide määramine.

Kaebaja sõlmis 14.11.2007 Pikk tn 34 omanikuga kinnistu jagamisel tekkiva kinnistu võlaõigusliku müügilepingu ning tema kasuks seati kinnistusraamatusse eelmärge omandiõiguse ülemineku nõude tagamise kohta. Kaebaja selgitustest tulenevalt ja ka asja materjalidest nähtuvalt venis 28.06.2006 algatatud detailplaneeringu menetlus põhjendamatult ning tulenevalt vallavalitsusest saadud juhistest esitas kaebaja 03.09.2009 avalduse, milles palus uuesti algatada Pikk tn 34 jagamiseks detailplaneeringu koostamine. Väike-Maarja Vallavolikogu tunnistas 27.05.2010 otsusega kehtetuks 28.06.2006. a planeeringu algatamise otsuse ja algatas Pikk tn 34 asuva kinnistu osas detailplaneeringu koostamise uuesti, kuid ka halduskohtusse pöördumise aja seisuga 2012. a mais ei oldud veel detailplaneeringu koostamise ja kehtestamiseni jõutud.

HMS § 5 lg 2 näeb ette, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. HMS § 5 lg 4 järgi viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Riigikohus on juba enne haldusmenetluse seaduse jõustumist viidanud toimingute tegemisele mõistliku aja jooksul kui ühele olulisele haldusmenetluse põhimõttele, rõhutades, et kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks oma territooriumil korraldada ruumilist planeerimist. PlanS § 10 lg 1 sätestab, et iga isik võib teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku. Kui kohalik omavalitsus otsustab algatada planeeringu, siis PlanS § 10 lg 7 järgi tähendab planeeringu algatamine kohaliku omavalitsuse otsust selle kohta, et tuleb asuda planeeringu koostamisele. Planeeringu koostamist korraldab tulenevalt PlanS § 10 lg-st 5 samuti kohalik omavalitsus. Planeeringu koostamine hõlmab planeeringu koostamist või planeeringu koostamise tellimist, planeeringu koostamise juhtimist ja kõigi planeeringu koostamise käigus vajalike menetlustoimingute tegemist (PlanS § 10 lg 8).

PlanS § 10 lg 6 kohaselt võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostamise või koostamise tellimise halduslepinguga üle anda planeeringu koostamisest huvitatud isikule. PlanS ei kehtesta tähtaega, mille jooksul peab kohalik omavalitsus algatatud planeeringu kehtestama. Samuti puudub tähtaeg planeerimismenetluse erinevate etappide (koostamine, vastuvõtmine, kehtestamine) läbiviimiseks. Kuna PlanS § 1 lg 6 järgi kohaldatakse planeerimisseaduses ettenähtud menetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, siis PlanS § 1 lg

6 ja HMS § 5 lg 2 koosmõjus tuleb planeerimismenetluse käigus teostatavad menetlustoimingud läbi viia võimalikult kiirelt. Seega pidanuks ka Pikk tn 34 detailplaneeringu menetlus selleks, et see oleks kooskõlas hea halduse tavaga, olema toimunud mõistliku aja jooksul ning detailplaneeringu menetluse käigus vallavalitsuse poolt eraõiguslikele isikutele esitatavad nõudmised peavad samuti olema kooskõlas seadusega. Riigikohus on mõistliku aja piire ületavaks pidanud näiteks sellist detailplaneeringu menetlust, mille puhul detailplaneeringu lähteülesande kehtestamisest kuni (vastuvõetud) detailplaneeringu avaliku väljapanekuni on kulunud peaaegu neli aastat (vt. näit. RKHKo 03.04.2003 haldusasjas nr 3-3-1-22-03). Nagu juba märgitud, on Pikk tn 34 kinnistut üritatud jagada juba 2006. a kevadel. Kuna Väike-Maarja vald leidis, et kinnistut saab jagada vaid detailplaneeringu alusel, siis algatas Väike-Maarja Vallavolikogu Pikk tn 34 kinnistu jagamiseks detailplaneeringu koostamise. 05.09.2006 kinnitas Väike-Maarja Vallavalitsus korraldusega nr 419 detailplaneeringu koostamise lähteülesande. Toimiku materjalidest nähtuvalt suhtles vallavalitsuse maanõunik ajavahemikus 11.04.2007-06.06.2007 üksnes OÜ-ga Gem-Geo detailplaneeringu ala geoaluse ja planeeringu eskiislahenduse teemal. Järgmine Väike-Maarja Vallavalitsuse menetlustoiming 28.06.2006 otsusega algatatud detailplaneeringu menetluses oli 01.08.2007 detailplaneeringu eskiisi kohta vallavalitsuse poolt märkuste esitamine OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus. Asja materjalidest ei nähtu, et enne seda, kui OÜ Virumaa Veepumbakeskus esitas 03.09.2009 taotluse uuesti algatada Pikk tn 34 detailplaneeringu koostamine, oleks detailplaneeringu menetluses tehtud veel mõni menetlustoiming. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei vaadanud vald ka pikka aega talle esitatud geodeetilist alusplaani üle ja saatis alles kohtumenetluse käigus kaebajale vastuse, et juba esitatud plaan ei lähe väidetavalt kaartidega kokku ja piirid on paigast ära ( tl 132). Nähtuvalt neist asjaoludest oli Väike-Maarja vallale juba 2009. a septembris teada, et 28.06.2006 algatatud detailplaneeringu menetlus on takistatud, kuna vallale ei olnud esitatud parandatud ja täiendatud detailplaneeringu eskiisi, detailplaneeringu menetlusse kaasatud OÜ Meier soovis detailplaneeringu menetluse lõpetamist ja avaldaja, kes soovis jätkuvalt Pikk tn

34 kinnistu jagamist, esitas taotluse algatada Pikk tn 34 kinnistu osas uus detailplaneering. Vaatamata sellele otsustas Väike Maarja vald olukorra lahendada alles 7 kuud pärast seda, kui talle olid vastavad asjaolud teatavaks saanud, so 27.05.2010, algatades Pikk tn 34 kinnistu osas uue detailplaneeringu. Ühtegi põhjendust, miks selle otsuseni jõudmine nii palju aega võttis, esitatud ei ole. 27.05.2010. a otsusega algatatud planeeringu koostamise tellimine ja selle finantseerimine anti 12.08.2010 sõlmitud lepingu alusel üle OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus. Selle planeeringu lähteülesande kinnitas vallavalitsus 16.06.2010. 27.05.2010 algatatud planeerimismenetluse raames toimus 09.02.2011 detailplaneeringu eskiisi avalik arutelu.

Nimetatud avalikul arutelul nõudis valla esindaja, et detailplaneeringu koostaja täiendaks planeeringut ja esitaks muu hulgas müraprognoosi kõrvalkinnistul (Pikk tn 34a) asuvast saekaatrist lähtuva müra osas. Vaatamata sellele, et detailplaneeringu menetlus oli avaliku arutelu toimumise ajaks kestnud juba 9 kuud, ei olnud vallavalitsus varem sellise mürauuringu tegemist kelleltki nõudnud ega ka ise selle tegemist kaalunud. Mürauuringu tegemise kohustus ei sisaldu detailplaneeringu lähteülesandes ega valla ja avaldaja vahel 12.08.2010 sõlmitud lepingus. 27.05.2010 algatatud detailplaneeringu edasi menetlemine viibiski suuresti just seetõttu, et kaebaja ei nõustunud ise sellist mürauuringut tegema.

Väike-Maarja Vallavalitsus soovis asja materjalidest nähtuvalt mürauuringut selleks, et oleks võimalik hinnata, kas müra hakkab või ei hakka häirima kavandatavas elamus elavate inimeste igapäevaelu. Mürauuringut oli vallavalitsuse hinnangul vaja ka selleks, et Terviseamet saaks detailplaneeringu kooskõlastada ja selle raames anda hinnangu saekaatrist lähtuvale mürale. Rahvatervise seadusest ja välisõhu kaitse seadusest tuleneb, et põhjendamatu ja norme ületava müra tekitamine ei ole lubatud. Sotsiaalminister on 04.03.2002. a määrusega nr 42 kehtestanud „Müra normtasemed eluja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“.

Määruse §-s 5 on muu hulgas toodud, millist müra võivad elualadel teha tööstusettevõtted, milleks saab pidada ka Pikk tn 34 kõrvalkinnistul asuvat saekaatrit. Etteantud piiridest suurema müra tegemine ei ole lubatud. Riiklikku järelevalvet välisõhus leviva müra üle teostab välisõhu kaitse seaduse alusel Terviseamet. Kui järelevalvemenetluse käigus tuvastatakse müra normtaseme ületamine, teostab välisõhu müra kaardistamise või mürataseme hindamise müraallika valdaja Täiendavalt teostab järelevalvet välisõhus leviva müra üle kohalik omavalitsus (vt rahvatervise seaduse § 10 p 1) ehk praegusel juhul Väike-Maarja Vallavalitsus, kes peab tagama tervisekaitsealaste õigusaktide täitmise enda territooriumil.

Eelnevast tuleneb, et kui Väike-Maarja Vallavalitsus kahtleb, kas Pikk tn 34a kinnistul asuva saekaatri tegevus vastab õigusaktidele müra osas, siis on see võimalik välja selgitada riikliku järelevalve või kohaliku omavalitsuse järelevalve käigus. Ühtlasi tuleneb ülalviidatud normidest, et mürataseme hindamist ja selle kaardistamist peab reeglina teostama müraallika omanik, mitte detailplaneeringu kehtestamist taotlev kinnistuomanik. Keskkonnaministri 04.03.2011. a määrusega nr 16 kehtestatud „Välisõhus leviva müra piiramise eesmärgil planeeringu koostamisele esitatavad nõuded“ sätestab samas, et olukorras, kus planeeringuga kavandatakse ehitist või tegevust, mis võib kaasa tuua olulise mürahäiringu, peab planeeringudokumentatsioon sisaldama mürahinnangut.

Selline põhimõte on kooskõlas saastaja maksab põhimõttega ehk sellega, et mürauuringu koostamist finantseerib müra põhjustaja. Pikk tn 34 kinnistule plaanitakse elamut ja asja materjalidest ei nähtu, et Pikk tn 34 kinnistult lähtuks või hakkaks lähtuma oluline mürahäiring. Seetõttu on õige ka halduskohtu seisukoht, et mürauuringu tellimise ja finantseerimise kohustuse panemine kaebajale oli tema suhtes ebaproportsionaalne. Lisaks eeltoodule ei ole detailplaneeringu lähteülesandes ega ka halduslepingus, millega planeeringu koostamise tellimine OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus üle anti, nõutud kaebajalt mürauuringu tellimist, mistõttu on nii ulatusliku kohustuse kaebajale panemine mitmed kuud pärast planeeringu algatamist ilmselgelt põhjendamatu ning Pikk tn 34 detailplaneeringu menetlust oli tegelikult võimalik jätkata ka ilma kaebajalt mürauuringu tellimist nõudmata. 29.05.2012 kaebajale saadetud kirjas märkis vastustaja küll, et arendajalt müraprognoosi koostamist enam ei nõuta, kuid leiti, et olenemata sellest peab just kinnistu arendaja detailplaneeringus kajastama müra temaatikat ja sellest tulenevaid võimalikke mõjusid ning pakkuma välja lahenduse, kuidas elamu ehitusel elimineeritakse saekaatri mõjust tekkivad võimalikud probleemid.

Kuna välisõhu kaitse seaduse § 130 lg 2 kohaselt tuleb välisõhu müra kaardistamine või mürataseme hindamine teha ainult mürataseme ületamise korral ja ka siis müraallika valdaja poolt tema oma kuludega, ei saa niisugust hindamist üheski vormis nõuda elamu rajamist soovivalt isikult. Asjaolu, et OÜ Auronix saekaater on samas asukohas tegutsenud pikemat aega ning võimaliku müra probleem on tõusetunud seoses sellega, et kaebaja tahab OÜ Auronix naaberkinnistule elamut ehitada, ei tähenda veel, et välisõhu kaitse seadus ei kuuluks kohaldamisele ning õiguspärane olekski vastustaja nõue, et võimaliku müraprobleemiga peab tegelema just kaebaja.

Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt on just kohalik omavalitsus detailplaneeringu korraldajana ja koostamise juhina kohustatud hea seisma selle eest, et kõik vajalikud menetlustoimingud saaksid tehtud mõistliku aja jooksul ja menetluses osalevad isikud ei peaks taluma asjatuid ebameeldivusi ega kandma liigseid kulutusi ning eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et 27.05.2010. a otsusega algatatud planeeringu koostamise tellimine ja selle finantseerimine anti 12.08.2010 sõlmitud lepingu alusel üle OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus.

Vastustaja väide, et detailplaneeringu menetlus venib seetõttu, et kaebaja ei ole senini vallale detailplaneeringu projekti esitanud, ei ole kooskõlas asja materjalidega ega ka halduskohtu poolt tehtud järeldustega, sest eelnevast nähtuvalt on detailplaneeringu projekti koostamine veninud just põhjustel, mille tõttu kaebaja käesoleva kaebusega halduskohtusse pöördus, muuhulgas põhjustel, et vastustaja ei tee ise planeerimismenetluses vajalikke toiminguid – ei vasta mõistliku aja jooksul kaebaja järelpärimistele, esitab kaebajale detailplaneeringu koostamiseks ebaproportsionaalseid nõudmisi jne.

20. Asjaolu, et vastustaja ei saanud toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 149-150) enne kohtuotsuse tegemist kätte kaebaja 23.07.2012. a arvamust vastustaja vastusele ei ole samuti apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks, kuna see menetluslik rikkumine ei ole kaasa toonud lõppjäreldustelt ebaõige kohtuotsuse tegemist.

21. Arvestades menetlusse jäänud nõuete arvu ja sisu (vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt rahuldas halduskohus kaebaja kaks tuvastamisnõuet, välja arvatud teega seonduvas osas ja jättis rahuldamata keelamisnõude) ei ole alust pidada ebaõigeks halduskohtu otsuse p-st 8 nähtuvat seisukohta, et kaebus rahuldati umbkaudu pooles ulatuses ega muuta ka vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulude suurust, milleks oli ½ kaebaja poolt tasutud riigilõivust e. 31,94 eurot.

22. Eeltoodu tõttu on halduskohus kaebaja tuvastamiskaebuse seoses detailplaneeringu menetlemisega viivitamisega ja OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus selle menetlemisel ebaproportsionaalsete nõuete esitamisega põhjendatult rahuldanud ja vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub samuti alus.

23. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad apellantide poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda.

Madis Ernits

Einar Vene

Maili Lokk