3-11-2841/64 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-11-2841

Haldusasi

M V kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M V

Vastustaja – Tallinna Vangla

Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M V apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta M V apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.12.2012 otsus haldus-

asjas nr 3-11-2841 muutmata.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 15.11.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-11-2841

2(6)

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

07.07.2008 teabenõudes Tallinna Vanglale soovis vahistatu M V saada informatsiooni Tallin-

na Vangla vanglakomisjoni (vanglakomisjon) liikmete nimede ja nendega kontakteerumi-

se/vestlemise võimaluste kohta. Tallinna Vangla 16.07.2008 vastuskirjas selgitati M. Vle, et

hetkel vanglakomisjon reaalselt ei toimi ja seetõttu ei ole võimalik taotleja soovitud informat-

siooni anda. Justiitsministeeriumi 30.07.2008 vastuses M. V 21.07.2008 teabenõudele loetleti

justiitsministri 24.09.2007 käskkirjaga nimetatud vanglakomisjoni liikmed nimeliselt ning

selgitati vanglakomisjoni tööd reguleerivaid õigusakte ja istungiteks kogunemise korda, samu-

ti selgitati, et kuni vanglakomisjon pole teisi kontaktandmeid teatanud, võivad kinnipeetavad

oma kirjalikud pöördumised komisjonile edastada vangla vahendusel. 03.09.2008 esitas M. V

Tallinna Vanglale vanglakomisjonile edastamiseks kinnises ümbrikus kirja, milles soovis saa-

da vanglakomisjonilt informatsiooni komisjoni liikmega kokkusaamise ning nende kontakt-

andmete, aadresside ja telefonide saamise võimaluste kohta, samuti avaldas ta kirjas soovi

kohtuda vanglakomisjoni liikmega. Tallinna Vangla selgitas 11.09.2008 vastuskirjas, et vang-

lakomisjoni liikme vastuvõtule saamiseks tuleb esitada põhjendatud taotlus (milles peavad

olema välja toodud temaatika ja probleemid, mille tõttu vastuvõttu soovitakse) Tallinna Vang-

la kaudu. M. V esitas 15.09.2008 Tallinna Vangla tegevuse peale vaide tema vanglakomisjo-

nile adresseeritud kirja avamise ja edastamata jätmisega seonduvalt. Justiitsministeerium ra-

huldas 23.12.2008 vaideotsusega vaide ja tegi Tallinna Vanglale ettekirjutuse M. V kirja

vanglakomisjonile edastamiseks. 26.03.2009 esitas M. V vanglakomisjonile Tallinna Vangla

kaudu uue kinnises ümbrikus kirja, milles märkis, et ta pole saanud komisjonilt mingit tagasi-

sidet oma 03.09.2008 pöördumisele, ning soovib teada saada, kas tema 03.09.2008 pöördumi-

ne on jõudnud vanglakomisjonini, nagu vangla oma 02.02.2009 kirjas kaebajale väidab. M. V

esitas 26.05.2009 avalduse Tallinna Vanglale ja 10.06.2009 avalduse Justiitsministeeriumile

vanglakomisjoni, mis pole tema pöördumistele vastanud, tegevuse peale, millele Tallinna

Vangla vastas 01.06.2009, et vanglakomisjon ei kuulu tema haldusalasse ja Justiitsministee-

rium vastas 24.08.2009, et ei teosta vanglakomisjoni tegevuse üle teenistuslikku järelevalvet.

M. V esitas 22.09.2011 Tallinna Vanglale taotluse 3000 euro suuruse mittevaralise kahju hü-

vitamiseks eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse ja tsensuuri keelu rikkumise ning inimvääri-

kuse alandamise eest. Mittevaralist kahju on põhjustatud sellega, et Tallinna Vangla avas M.

V poolt 03.09.2008 ja 26.03.2009 vanglakomisjonile adresseeritud kinnistes ümbrikutes kir-

jad, luges need läbi ning jättis kirjad vanglakomisjonile edastamata.

Tallinna Vangla jättis 24.11.2011 vastuskirjaga M. V kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

Vanglakomisjon võib justiitsministri 29.11.2000 määruse nr 57 „Vanglakomisjoni põhimää-

rus“ § 10 p 2 alusel nõuda vangla juhtkonnalt oma ülesannete täitmiseks vajalikke dokumente

ja andmeid. Vanglakomisjoni 13.12.2007 istungil otsustati, et kinnipeetavad esitavad oma

taotlused komisjonile avatult või lahtises ümbrikus, vangla võtab taotlused vastu ja registree-

rib üldise korra kohaselt ning edastab kokkulepitud sagedusega komisjonile koos omapoolse

kommentaariga. M. V oli kõnealuste kirjade esitamise ajal vahistatu ja tema kirjavahetust re-

guleeris vangistusseaduse (VangS) § 97 lg 1. Selle sätte järgi vahistatu saadetavad kirjad ava-

takse vanglaametniku poolt vahistatu juuresolekul ja võetakse sealt ära esemed, mille omami-

ne vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Seega oli vanglal VangS § 97 lg 1 alusel

ja vanglakomisjoni 13.12.2007 otsuse kohaselt kohustus tutvuda vahistatu poolt vanglakomis-

jonile adresseeritud pöördumisega. Kuigi kirjad edastati hilinemisega, ei jäetud neid siiski

edastamata. M. V 03.09.2008 pöördumine edastati vanglakomisjoni liikmetele 28.01.2009 ja

3-11-2841

3(6)

26.03.2009 pöördumine edastati 20.05.2009. M. V väärikust ei ole alandatud ning talle ei ole

tekkinud mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes.

M. V esitas 07.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse ja 05.03.2012 kaebuse täienduse,

milles palus välja mõista Tallinna Vanglalt 3000 eurot kaebajale tekitatud mittevaralise kahju

eest. Mittevaralist kahju on tekitatud kaebaja eraelu puutumatuse ning sõnumi saladuse ja

tsensuuri keelu rikkumisega. Vanglakomisjoni 13.12.2007 istungil tehtud otsus on ebaoluline.

Tõendatud pole, et kaebaja 03.09.2008 ja 26.03.2009 pöördumised vanglakomisjonini jõudsid

ja kui jõudsidki, oli see kaebaja enda järjepidevate pingutuste tulemus (teabenõuete, vaiete ja

päringute esitamine). 03.09.2008 kiri sisaldas küsimusi vanglakomisjoni tegevuse ja ülesanne-

te kohta, samuti soovis M. V rääkida komisjoni liikmetega vangla probleemidest. Vangla rik-

kus kaebaja põhiõigusi ja vabadusi sellega, et avas ebaseaduslikult vanglakomisjonile adres-

seeritud kirjad, luges kirjad läbi ning hoidis neid kinni ega edastanud adressaadile. Kaebaja ei

saanudki vanglakomisjoni liikmetega kohtuda, sest 2009. aasta lõpus viidi ta üle teise vanglas-

se. Rikutud on PS § 45 lg-t 2. Alandatud on kaebaja inimväärikust. Tekitatud mittevaraline

kahju tuleb hüvitada põhiseaduse (PS) § 25, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIK) art 41 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 ja art 41 lg 3 alusel.

Samuti tuleb arvestada kohtupraktikat analoogsetes asjades (nt Slavgorodski vs Eesti; Winkler

vs Slovakkia; RKTsK asi nr 3-2-1-78-98).

Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vanglakomisjoni 13.12.2007 istungil võeti

vastu otsus, et kinnipeetavad esitavad oma taotlused vanglakomisjonile avatult või lahtises

ümbrikus (adresseerituna vanglakomisjonile), Tallinna Vangla võtab kirjad vastu ja registree-

rib need üldise korra alusel, vanglakomisjoni poole pöördumise eelduseks on, et kinnipeetav

on oma probleemiga juba eelnevalt vangla poole pöördunud, vangla lisab kinnipeetava taotlu-

sele omapoolse kommentaari või kui on, siis ka omapoolse vastuse koopia ning edastab kõik

kirjad/taotlused vanglakomisjonile kokkulepitud sagedusega. Seega vanglakomisjonile avatult

või lahtises ümbrikus kinnipeetavate kirjade edastamine oli vanglakomisjoni otsustus. Kaebaja

03.09.2008 kirja andis Tallinna Vangla adressaadile üle 28.01.2009 toimunud vanglakomisjo-

ni istungil ning 26.03.2009 kiri edastati adressaatidele 20.05.2012 e-kirjaga. Vastustaja möö-

nab, et kirjad jõudsid adressaadini viivitusega, mille tingis asjaolu, et kuigi vanglale oli pan-

dud kinnipeetavate kirjade vanglakomisjonile edastamise kohustus, polnud kokku lepitud,

kuhu need kirjad saata ja mis sagedusega tuleb seda teha. Vangla ei ole riivanud kaebaja PS §

45 lg-st 2 tulenevat õigust sellisel määral, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

Kirjade avamisel tegutses vangla kokkuleppel kirjade adressaadiga ning vangla tegevuses

puudus pahatahtlikkus või eesmärk koguda varjatult teavet. Kahe kirja avamine ja vanglako-

misjonile viivitusega edastamine ei saanud kaebaja jaoks kaasa tuua sellist mittevaralist kahju,

mille kompenseerimine on võimalik üksnes rahas. Vangla ei välista, et tegevus, kus vangla

avas ja luges läbi vanglakomisjonile adresseeritud kirjad ning viivitas kirjade adressaadile

edastamisega, oli õigusvastane ja seetõttu vangla vabandab kaebaja ees.

Justiitsministeerium leiab, et kaebaja väited tema inimväärikuse alandamisest on selgelt

liialdatud. Õigusaktid ei takista vanglakomisjonil korraldada oma töö selliselt, et vangla re-

gistreerib vanglakomisjonile adresseeritud kirjad ja edastab need komisjonile koos omapoolse

seisukohaga. Juhul, kui vanglakomisjon ei oleks olnud eelnevalt vanglaga kokku leppinud

kirjade sellisel viisil edastamises, puudunuks vanglal õigus kirju avada ja kirjad tulnuks edas-

tada suletud ümbrikus. Kui vanglakomisjon oli vanglaga leppinud töökorralduslikult kokku

selle, et vangla edastab kinnipeetava kirja koos vangla selgitustega, siis ei ole rikutud kinni-

peetava õigust kirjavahetuse saladusele. Vastustaja tegevust kirjade avamisel ei saa pidada

õigusvastaseks ainuüksi seetõttu, et kirjad avas konkreetne vanglateenistuja selle tegevuse

raames, milles vanglakomisjoniga oli töökorralduslikult kokku lepitud. Vanglakomisjoni vä-

3-11-2841

4(6)

heaktiivne tegevus ei saanud aga takistada vanglal kinnipeetava kirjade edastamist komisjoni-

le ilma liigse viivituseta.

Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

Tõendatud ei ole, et vangla oleks jätnud kaebaja 03.09.2008 ja 26.03.2009 kirjad vanglako-

misjonile üldse edastamata, mistõttu ei ole väidetava mittevaralise kahju tekkimist võimalik

sellise tegevusetusega seostada. Kaebaja 03.09.2008 kiri anti vanglakomisjonile üle

28.01.2009 ja 26.03.2009 kiri saadeti komisjoni liikmetele 20.05.2009 e-kirjaga. Neid asja-

olusid kinnitab Tallinna Vangla direktori asetäitja A K kirjalik selgitus ja asja materjalide

juurde võetud vangla ning vanglakomisjoni liikmete e-kirjavahetus.

Samas on tuvastatud, et kuigi selleks puudusid objektiivsed takistused, ei edastanud vangla

kinnipeetava kirju vanglakomisjonile koheselt nende saamisel, vaid oli õigusvastaselt viivitu-

ses. Selline viivitus ei saanud käesoleval juhul tekitada rahaliselt hüvitatavat mittevaralist

kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Õigusaktid ei sätestanud vanglakomisjonile adresseeritud kirja-

de edastamise tähtaega ja korda ning adressaat, kellele need tulnuks edastada mõistliku aja

jooksul, oli küll olemas, kuid reaalselt ei tegutsenud. Seetõttu kirjade viivitamatu edastamine

ei oleks aidanud kaasa kaebaja avaldustele reageerimisele ning faktilisi tagajärgi viivitusel ei

olnud. Samuti on vastustaja selgitanud kaebajale kirjade edastamisega viivitamist ning kaeba-

ja ei olnud selles osas teadmatuses. Ilmselgelt ei ole viivituse näol tegemist inimväärikuse

alandamise juhtumiga, kuna kaebaja poolt esile toodud vastustaja eksimus ja selle tagajärjed

ei ületa koosmõjus sellist minimaalset raskusastet, mida EIÕK praktikat arvestades võiks pi-

dada inimväärikust alandavaks käitumiseks. Vangla ei saa vastutada selle eest, et vanglako-

misjon ei tegutsenud ega vastanud kaebaja pöördumistele.

Kaebaja kirjad vanglakomisjonile avati vangla poolt ja nende sisuga tutvuti ilma kaebaja juu-

resolekuta. Selline tegevus on käsitletav sõnumisaladuse rikkumisena. Rikkumist ei muuda

olematuks vastustaja ja vanglakomisjoni vaheline kokkulepe selle kohta, et vangla avab vang-

lakomisjonile adresseeritud kirjad ja tutvub nende sisuga omapoolse seisukoha esitamiseks.

Selline kokkulepe ei ole käsitletav põhiõiguse piiramise lubatud alusena. Vangla kohustuseks

on põhiõiguste järgimine ja sellest tulenevalt tulnuks sellise kokkuleppe, mis riivab isiku põ-

hiõigusi, sõlmimisest hoiduda. Asjaolu, et üks kirjavahetuse pool andis nõusoleku temale ad-

resseeritud kirjad avada ja läbi lugeda, ei muuda rikkumist olematuks, seda ka põhjusel, et

kaebaja ei olnud sellisest nõusolekust eelnevalt teadlik ega saanud sellega arvestada. Juhtumi

asjaolusid arvestades ei ole aga kaebajale sõnumisaladuse rikkumisega tekitatud rahas hüvi-

tamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Vanglakomisjon ise soovis, et pöördumised edastataks

koos vangla selgitustega, milline praktika ei ole küll õiguspärane, kuid näitab siiski, et vangla

ei käitunud omavoliliselt kantuna eesmärgist saada kirjadest enda jaoks teavet, kontrollida

kirjavahetust oma huvidest lähtuvalt ning kaebajat kahjustaval eesmärgil; samuti ei sisaldanud

kaebaja pöördumised eraelulist või muud delikaatset teavet. Tsensuuri keelu rikkumisega ei

olnud antud juhul tegemist, kuna kaebaja väljendusvabadust ei ole tsenseeritud. Kaebaja

03.09.2008 ja 26.03.2009 avaldused vanglakomisjonile ei sisaldanud üldse mingit arvamust

või veendumust.

Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-43-11 p-s 18 leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumi-

ne või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel

menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive inten-

siivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on kollee-

giumi senises praktikas (11.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus asjas

nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju ko-

haseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega

kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine või vabandamine. Ala-

3-11-2841

5(6)

tes 01.01.2012 kehtiv HKMS § 41 lg 5 näeb õigusvastasuse tuvastamisega kahju hüvitatuks

lugemise võimaluse sõnaselgelt ette. Ka EIÕK praktikas on peetud rikkumise hüvitamiseks

piisavaks rikkumise tuvastamist (nt 19.05.2002 Stojanovic vs Serbia; 05.10.2010 Jovančic vs

Serbia, millistes asjades oli vaidlusaluseks sündmuseks kohtule adresseeritud kirjade avami-

ne, mis on selgelt intensiivsem riive). Kaebaja viidatud Slavgorodski vs Eesti asjas (kus sõl-

miti 12.09.2000 sõbralik kokkulepe) oli tegemist kohtuga peetud kirjavahetuse saladuse rik-

kumisega, milline riive ei ole võrreldav käesolevas asjas toimunuga.

Käesoleval juhul on vastustaja oma rikkumisi tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud, millega

on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Seetõttu ei pea kohus käesole-

vas asjas eesmärgipäraseks HKMS § 41 lg 5 alusel vastustaja toimingute õigusvastasust veel

ka kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

M. V apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Apellant jääb vaide- ja halduskohtumenetluses esitatud seisukohtade ja

põhjenduste juurde ning leiab, et halduskohus on kohaldanud materiaalõigust vääralt ja teinud

ebaõige otsuse. Kohtuotsuse resolutsioon ei ole selge ja arusaadav ega vasta HKMS § 162

nõuetele. Tuvastades otsuse põhjendavas osas vangla toimingute õigusvastasuse, ei oleks saa-

nud kohus jätta kaebust rahuldamata. Otsuse resolutsiooniga on jäänud vastustaja toimingute

õigusvastasuse küsimus lahendamata. Ebaõige on kohtu väide, et vastustaja on oma eksimusi

tunnistanud ja kahetsenud. Pigem on vastustaja õigustanud oma tegusid ning ainult möönnud,

et kirjad avati, loeti läbi ja viivitati adressaadile edastamisega. Vangla õigusvastaste toimingu-

tega rikuti kaebaja põhiseaduslikke õigusi ja alandati tema inimväärikust. Vangla on käitunud

teadlikult õigusvastaselt, on oma tegusid õigustanud ega ole siiralt kahetsenud. Vastustaja on

kaebaja õigusi ja vabadusi intensiivselt riivanud, mistõttu mittevaralise kahju summas 3000

eurot hüvitamise nõue on põhjendatud ja kaebus tuleb rahuldada. Nimetatud summa on pro-

portsionaalne rikutud õigustega ning kooskõlas nii EIÕK kui ka Riigikohtu praktikaga.

Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla ei tegutsenud pahataht-

likult ja eesmärgiga rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Asjaolu, et vangla selgitas oma

käitumist kaebaja kirjadega toimetamisel ei tähenda et vangla oma tegevust õigustaks. Kohtu-

otsuse resolutsioon on selge ja arusaadav. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ei tä-

henda, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue oleks tulnud ilmtingimata rahuldada. Esitatud

oli mittevaralise kahju rahas hüvitamise, mitte tuvastusnõue. Kohus selgitas piisava põhjalik-

kusega, miks vastustaja vabandamine kaebaja ees on käesoleval juhul kohaseks mittevaralise

kahju hüvitamise viisiks.

Justiitsministeeriumi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja ollakse sei-

sukohal, et arvestades kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid ja kohtu poolt neile antud asja-

kohast hinnangut, tuleb pidada vangla vabandamist kaebaja ees proportsionaalseks mittevara-

lise kahju hüvitamise viisiks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse väited selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust ei

anna. Kohtuotsuse resolutsioon on selge ja ühemõtteliselt arusaadav ning apellandi vastupidi-

ne väide on alusetu. Kaebaja esitas kohtule ja kohus võttis menetlusse hüvitamiskaebuse, mil-

les paluti kompenseerida rahas Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega kaebajale tekitatud

mittevaraline kahju. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt

kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka era-

õiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 127 lg-st 6 ja tsiviilkohtumenetluse sea-

3-11-2841

6(6)

dustiku § 233 lg-st 1 tulenevalt mittevaralise kahju eest määratava hüvitise suuruse üle otsus-

tab kohus diskretsiooni kohaselt, arvestades rikkumise laadi, raskust jt asjaolud, millega arves-

tamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Käesoleval juhul jättis hal-

duskohus kaebuse mittevaralise kahju rahas kompenseerimise nõudes rahuldamata ja selgitas,

et kuigi vastustaja tegevus oli õigusvastane ja kaebaja põhiõigusi rikkuv ning seega eeldused

mittevaralise kahju hüvitamiseks on täidetud, on vastustaja kaebaja õiguste rikkumist tunnis-

tanud ja tema ees vabandanud, mida saab asja tehiolusid arvestades pidada kohaseks kahju

hüvitamise viisiks rahas kompenseerimise asemel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hin-

nanguga, et vabandamisega on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud.

Samuti nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtuga, et kuna vastustaja on oma tegevuse

õigusvastasust tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud, siis ei ole eesmärgipärane tuvastada

vastustaja tegevuse õigusvastasust kohtuotsuse resolutsioonis. Ringkonnakohtul ei ole põhjust

vastustaja vabanduse siiruses kahelda.

Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Pooled ei ole esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman Kaire Pikamäe Oliver Kask