3-13-1368/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Asja läbivaatamise viis

Menetlusosalised

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

15. oktoober 2013, Tallinn

3-13-1368

Kullamaa

Vallavalitsuse

kaebus

Lääne

maavanema 24. mai 2013 korralduse

nr 8-8/2013/146-M tühistamise nõudes

Kirjalikus menetluses

Kaebaja: Kullamaa Vallavalitsus

Vastustaja: Lääne Maavalitsus

Kolmas isik: J.O.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kullamaa Vallavalitsuse kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 14.

novembril 2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD KORRALDUS

1. Lääne Maakonnas Kullamaa vallas Leila külas paikneva Oti kinnistuga (registriosa nr

2960632, katastriüksus nr 34202:001:0441) külgneb umbes 0,47 ha suurune maatükk (edaspidi

vaidlusalune maatükk), mille kohta ei esitatud omandireformi käigus ei õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise taotlusi ega maa ostueesõigusega erastamise taotlusi, kohalik

omavalitsus ei ole taotlenud selle munitsipaalomandisse andmist ning maad pole jäetud ka

riigi omandisse.

2. Kullamaa Vallavalitsusele 25. märtsil 2013 esitatud taotluses soovis Oti kinnistu omanik

J.O. vaidlusaluse maatüki erastamist liitmiseks Oti kinnistuga. Kullamaa Vallavalitsus alustas

2. aprilli 2013 korraldusega nr 36 kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride

väljaselgitamise menetluse ning taotles maavanemalt luba vaidlusaluse maatüki liitmiseks Oti

kinnistuga. 4. aprilli 2013 kirjas selgitas Kullamaa Vallavalitsus Lääne maavanemale oma

seisukohta, et vaidlusalune maatükk on iseseisva kasutusvõimaluseta ning selle suurusest ja

asukohast tulenevalt ei ole mõistlik anda sellele maatükile piirneva kinnisasja katastriüksuse

sihtotstarbest erinevat funktsiooni ega moodustada sellest eraldi kasutatavat kinnisasja.

3. Lääne maavanem andis 24. mail 2013 korralduse nr 8-8/2013/146-M, millega keeldus

vaidlusaluse maa erastamiseks loa andmisest. Maavanem leidis korralduses, et vaidlusalust

maatükki on selle suurust ning ruudutaolist kuju arvestades võimalik käsitleda iseseisvalt

kasutatava maatükina, sellele on olemas juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, see ei ole

looduses tekkinud erinevatest mõõdistusviisidest ega plaani- ja kardimaterjali kasutamisest

tingitud vigade tõttu, vaid tegemist on endise eluasemekohaga.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. Kullamaa vald esitas 25. juunil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Lääne

maavanema 24. mai 2013 korralduse nr 8-8/2013-146-M tühistamist. Vastustaja leiab, et

vaidlustatud korraldus rikub valla õigust viia edukalt lõpule omandireform. Kaebaja selgitab,

et Kullamaa valla arengukava kohaselt on valla kitsaskohaks lõpetamata omandireform ning

jätkuvalt riigi omandis olevate maade suur osakaal maakasutuses. Kaebaja leiab, et korraldus

ei ole piisavalt motiveeritud ning maavanem on tähtsust omavaid asjaolusid valesti hinnanud.

Viidates Vabariigi Valitsuse 22. mai 2007 määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 1²

sätestatud maa erastamise kord“ (edaspidi VVm 2007/50) § 5 lõikele 1, heidab kaebaja

maavanemale ette, et viimane ei ole korralduse andmisel arvestanud asjaoluga, et Maa-amet

on maavalitsusel teatanud, et ei ole huvitatud vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmisest.

Kaebaja leiab samuti, et 0,47 ha suurust maatükki ei saa hajaasustuses pidada iseseisva

maaüksusena ei majanduslikult ega maakorralduslikult mõttekaks. Mis puudutab aga maatüki

kuju, siis leiab kaebaja, et seda saab käsitada nii siiluna kui ka ebakorrapärase kujuga

maatükina maareformi seaduse (MRS) § 312 lg 1 tähenduses.

5. Samuti selgitab kaebaja, et tegelikult vaidlusalusele maatükile avalikult kasutatavalt teelt ei

pääse, kuna sellele viiva tee kohta eratee avaliku kasutuse lepingut sõlmitud ei ole. Kaebaja

möönab küll, et vaidlusalune maatükk ei ole tekkinud mõõtmisvigade tõttu, ent leiab, et VVm

2007/50 võimaldab olemasoleva kinnistuga liitmiseks erastada maad ka muudel juhtudel.

Samuti leiab kaebaja, et mingisugust tähtsust ei oma korralduses välja toodud määratlus endine

eluasemekoht, kuna käesoleval ajal ei ole võimalik selle suurust arvestades sellele eluasemekoha

otstarvet anda, kuna see on liiga väike, sinna puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt

ning lisaks on vaidlusalune maatükk risustatud sinna veetud sodi ja ehitusprahiga. Kaebaja

leiab ka seda, et kui riik sooviks seda maatükki müüa enampakkumisel, tuleks see eelnevalt

mõõdistada ja prahist puhastada, mis selle maa suurust arvestades pole ilmselt majanduslikult

otstarbekas.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

6. J.O. peab Kullamaa valla kaebust põhjendatuks ning leiab, et maavanem on

õigustamatult loa andmisest keeldunud. Kolmas isik selgitab, et vaidlusalune maatükk piirneb

tema kinnistuga ning omandireformi raames teisi huvilisi peale tema, sellele maatükile ei ole,

samas kui maatükk on risustatud sinna veetud ehitus- ja olmeprügiga ning vanade

ahervaremetega. Kolmas isik ei nõustu sellise peremehetu olukorraga tema kinnistuga

piirneval alal. J.O. hinnangul ei ole riigil ei majanduslikult ega maakorralduslik mõistlik

selle maatüki korrashoiuga tegeleda. Kolmas isik rõhutab, et kuigi tema alustas asjaomase

menetluse taotluse esitamisega vallavalitsusele, ei välista ta võimalust, et vaidlusalune maatükk

saab mõne teise sellega piirneva kinnistu omaniku omandisse vastavalt kehtivale õigusele.

Kolmanda isiku hinnangul ei ole tegemist maatükiga, mille iseseisev kasutamine oleks

võimalik, samuti ei nõustu ta maavanema seisukohaga, nagu oleks sinna tagatud juurdepääs

avalikult kasutatavalt teelt, kuna külgneva tee omanikuga vallal vastavasisulist kokkulepet ei

ole. Kolmas isik ei välista iseenesest ka võimalust, et maa jäetakse riigi omandisse ja müüakse

enampakkumisel, ent selgitab, et see lahendus ei oleks otstarbekas, sest sel juhul peaks riik

kandma kulud seoses mõõdistamise ja kinnistu loomisega, samuti tuleks puhastada maa-ala

prahist ning lõppkokkuvõttes ei teeniks riik sellelt müügilt midagi. Kolmas isik rõhutab

kokkuvõttes vajadust, et maareform viidaks lõpuni ning lahendataks olukorrad selliselt, et

kogu maa Eesti Vabariigis oleks omanikustatud ja tsiviilkäibes.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Lääne Maavalitsus vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle läbi vaatamata või

alternatiivselt rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et vaidlusaluse maatüki erastamiseks loa

andmisest keeldumine ei takista selle maa osas omandireformi lõpuleviimist. Vastustaja

hinnangul puudub kaebajal kaebeõigus, kuna vaidlusalune korraldus ei riku kuidagi Kullamaa

valla õigusi. Vastustaja leiab, et õigusaktidest ei tulene kohalikule omavalitsusele õigust

omandireformi lõppemisele, vaid kohalik omavalitsus on kohustatud täitma seadusest

tulenevaid ülesandeid seni, kuni vastavate toimingute tegemiseks esinevad alused. Samuti

selgitab vastustaja, et MRS § 312 kohaldamisel teeb kohalik omavalitsus üksnes eeltoiminguid,

mitte ei otsusta siduvalt selle üle, kas maatükk sobib liitmiseks teise kinnisasjaga või mitte.

8. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud korraldus ka sisuliselt õiguspärane. Põhjendamatuks

peab vastustaja kaebaja etteheidet, et korralduses pole viidatud Maa-ameti seisukohale. Selles

osas toob vastustaja välja, et keeldumise aluseks oli antud juhul see, et vaidlusalune maatükk

ei vasta seaduses sätestatud tingimustele ning see, kas Maa-amet soovib seda jätta riigi

omandisse või mitte, pole üldse tähtis. Vastustaja hinnangul peab maatükk MRS § 312 lg 1

kohaselt kõigile seal sätestatud kolmele tingimusele mis puudutavad selle kuju ja suurust,

juurdepääsu olemasolu ning tekkimise asjaolusid. Vastustaja hinnangul on vaidlusalune

maatükk iseseisvalt kasutatav ning iseseisva kasutamise majanduslik vähene kasumlikkus ei

muuda selle iseseisvat kasutamist võimatuks. Vastustaja toob näite, et kui maatükk on

piisavalt suur, et sellele ehitada hoone, mille teenindamiseks jääks sinna ümber piisavalt maad,

siis on maatükk iseseisvalt kasutatav. Vastustaja leiab, et vaidlusaluse maatüki suurus on enam

kui piisav leidmaks mõistlik võimalus selle iseseisvaks kasutamiseks.

Vastustaja peab

asjakohatuks väiteid, mis puudutavad seda, et maatüki paiknemist elektriliini läheduses ja

seda, et maatükile on veetud prahti. Ka ei ole maatükk vastustaja hinnangul ei riba-, siilu- ega

kiilukujuline ega muu ebakorrapärase kujuga.

9. Mis puudutab juurdepääsu vaidlusalusele maatükile, siis selgitab vastustaja, et MRS § 312

lõikest 1 ei tulene, et maatükk peaks asuma vahetult avalikult kasutatava tee ääres. Vastustaja

selgitab, et kõnealusele maatukile on juurdepaas avalikult kasutatavalt teelt, kuna maatükk

asub asfaltkattega tee ääres, mis ühendab maatukki avalikult kasutatava teega (põhimaantee nr

10 Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare). Samuti selgitab vastustaja, et juurdepääsutee

vaidlusalusele maatükile asub Männiku maaüksusel (katastritunnus 34202:001:0710) ning

teeregistri kaardi kohaselt on tegemist osaga Ollimäe teest (nr 3420001). Vastustaja toob välja,

et kõnealune Ollimäe tee on määratud avalikuks kasutamiseks Kullamaa Vallavolikogu 31.

oktoobri 2008 määrusega nr 22.

10. Vastustaja hinnangul on oluline, et vaidlusalune maatükk ei ole tekkinud maareformi

käigus mõõtmisvigade tõttu, kuna just selliste maatükkide edasise saatuse määramiseks on

MRS § 312 ette nähtud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leian, et Kullamaa Vallavalitsuse kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Esiteks ei riku maavanema vaidlustatud korraldus Kullamaa valla õigusi

ning teiseks on maavanem õigesti leidnud, et vaidlusalune maatükk ei vasta MRS § 312 lõikes

1 sätestatud tingimustele.

12. Vastustaja on taotlenud kaebuse läbi vaatamata jätmist halduskohtumenetluse seadustiku

(HkMS) § 151 lg 2 p 1 alusel. Tegemist on kaebuse läbi vaatamata jätmise alusega, mille

kohaldamise osas on kohtul, erinevalt sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud aluste esinemisest,

valikuõigus. Tõdemus, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, annab

samas aluse kaebus rahuldamata jätta. Leian, et kaebuse läbi vaatamata jätmine HkMS § 151

lg 2 p 1 sätestatud alusel oleks otstarbekas, kui kaebuse sisuline läbivaatamine ja

kohtuotsusega lahendamine oleks kohtu või poolte jaoks oluliselt koormavam kui kaebuse

läbi vaatamata jätmine. Käesoleval juhul see nii ei ole.

13. Vastustaja leiab iseenesest õigesti, et vaidlusalune korraldus Kullamaa valla õigusi ei riku.

Vaidlusaluse korraldusega keeldus maavanem loa andmisest maa erastamiseks. Maa

erastamise menetluses, sealhulgas juhul, kui tegemist on MRS § 22 lõikes 12 sätestatud maa

erastamisega, peab kohalik omavalitsus täitma seadusest tulenevaid ülesandeid, olles

menetlust läbi viivaks haldusorganiks, mitte aga menetlusosaliseks. Seega ei saa sellise

menetluse lõpptulemus üldjuhul kohaliku omavalitsuse õigusi puudutada. Kohalikul

omavalitsusel on niisiis kohustus täita seadusest tulenevad ülesanded ning teha omalt poolt

kõik selleks, et omandi- ja maareformi eesmärgid saavutataks. Sealhulgas saab kohalik

omavalitsus seaduses sätestatud juhtudel anda haldusakte, millega ühe või teise vara saatus

otsustatakse. Teatud juhtudel on kohalikul omavalitsusel õigus anda haldusakte,

millega

omandireformimenetlus lõpetatakse seetõttu, et menetlusosaline ei ole menetluse käigus oma

kohustusi täitnud. Samas ei tulene kohalikule omavalitsusele seadusest subjektiivset ning

kohtus kaitstavat õigust nõuda teistelt haldusorganitelt omandireformi eesmärgi

saavutamisele suunatud otsuste tegemist pelgalt sel alusel, et see on vajalik tema

haldusterritooriumil omandireformi eesmärkide paremaks saavutamiseks.

14. See, kellele kuulub kohaliku omavalitsuse territooriumil olev maa, ei puuduta üldse

üldjuhul kohaliku omavalitsuse õigusi. Erandina tuleb kõne alla olukord, kus kohalikul

omavalitsusel on seadusest tulenev õigus nõuda konkreetset maad enda omandisse

(munitsipaalomandisse). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluse maatüki

munitsipaalomandisse andmist Kullamaa vald ei soovinud. Sellisel juhul ei saa see, kelle

omandis vaidlusalune maatükk on või kas see erastatakse või mitte, valla õigusi puudutada.

Siinkohal tuleb märkida, et tegemist ei ole peremehetu või omanikuta maaga. MRS § 31 lõike 2

kohaselt on ka selline maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis

ei ole jäetud riigi omandisse, samuti riigi omandis. Asjaolu, et vaidlusaluse maa riigi omandis

olemine ei ole valla hinnangul riigile ei majanduslikult ega omandireformi eesmärkide

seisukohast otstarbekas, ei anna vallale õigust nõuda, et riik selle erastaks.

15. Leian samuti, et maavanem on põhimõtteliselt õigesti leidnud, et vaidlusaluse maatüki

erastamine MRS § 22 lg 12 sätestatud viisil ei ole põhjendatud. Nimetatud normis nähakse

ette kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maa erastamine. Sellise

erastamise objektiks olla saava maa tunnused on kirjeldatud MRS § 312 lõikes 1, mille

kohaselt käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana üldjuhul riba-, siilu- või kiilukujulist

või muud ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest tingitud iseseisva kasutusvõimaluseta

maatükki, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis on üldjuhul

looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järel peamiselt eri aegadel kasutusel

olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või erinevatest mõõdistusviisidest tingitud vigade

tõttu. Selle normi eesmärk on liita olemasolevate kinnisasjadega sellised omandireformi

läbiviimise tulemusena käigus eeskätt mõõtmisvigade ja plaanimaterjali erinevuste tõttu nii-

öelda üle jäänud maatükid, mis oma suuruse, kuju ja juurdepääsetavuse tõttu ei oleks

iseseisvate kinnisasjadena kasutatavad. Maatüki iseseisva kasutusvõimaluse puudumine peab

tulenema maatükist endast ega saa sõltuda sellest, kes oleks selle maatüki võimalik omanik.

Seetõttu on käesoleva vaidluse kontekstis põhimõtteliselt tähtsusetu, kas riigi jaoks oleks

vaidlusaluse maatüki omamine otstarbekas või kas riik suudaks seda heaperemehelikult

majandada. Neil küsimustel pole MRS § 22 lg 12 ja § 312 kohaldamisega mingit seost.

16. Vaidlusaluse maatüki suurus on kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtuvalt umbes

4700 m2. Tegemist on nelinurkse kujuga maatükiga. Maa-ameti geoportaali elektrooniliselt

kaardilt (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) mõõdetuna on selle maatüki külgede pikkused

vastavalt 104 meetrit, 73 meetrit, 57 meetrit ja 56 meetrit. Umbes maatüki keskelt mõõtes on

selle laiuse ja pikkuse suhe 3:5. Eeltoodud mõõdud on loomulikult umbkaudsed, ent annavad

käesoleva vaidluse jaoks piisava ülevaate maatüki suurusest ja kujust. Sellist maatükki ei ole

mistahes põhjust pidada riba-, siilu- ega kiilukujuliseks, samuti mitte muu ebakorrapärase

kujuga maatükiks. Siil on eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt pikk kitsas tükk,

samamoodi ka riba. Siilust või ribast oleks põhjust rääkida, kui maatüki üks mõõt (pikkus) on

oluliselt suurem teisest (laius). Pikkuse- ja laiuse vahekorra 5:3 puhul ei saa kuidagi maatükki

nimetada siilu- ega ribakujuliseks. Kiilu jällegi on eelviidatud sõnaraamatu kohaselt piklik

teravnurkne kolmetahuline ese. Antud juhul vaidlusalune maatükk sellele määratlusele ei

vasta. MRS § 312 lõikes 1 ei peeta ebakorrapärase kuju all silmas matemaatilises mõttes

ebakorrapäraseid hulknurkasid, kuna sellisel juhul tuleks suurem osa maatükkidest

ebakorrapäraseks lugeda. Ebakorrapärase kujuga maatükk oleks selline, mille kuju erineb

tavapärasest näiteks oma nurkade arvu, suuruse vms poolest.

17. Olulisem veel on aga see, et MRS § 312 lg 1 tunnusele vastaks mistahes ebakorrapärase

kujuga maatükk üksnes juhul, kui selle ebakorrapärase kuju tõttu ei ole võimalik sellele maale

anda siseseisvat kasutusotstarvet. Eelkirjeldatud tunnustele vastav maatüki iseseisvaks

kasutamiseks ei ole mingisuguseid takistusi ei selle kujust ega suurusest tingituna.

4700-ruutmeetrine ja keskmiselt umbes 3:5 pikkuse-laiuse suhtega maatükk on täiesti edukalt

iseseisvalt kasutatav ükskõik, millisel kasutusotstarbel. See, et selline maatükk on teiste

ümbruskonna kinnistutega võrreldes oluliselt väiksem, ei oma siinkohal tähtsust. Nõustuda ei

saa seisukohaga, et maakorralduslikult on sedavõrd väikese kinnistu moodustamine

põhjendamatu. Iseseisva kasutusvõimaluseta maatükist saaks rääkida juhul, kui selle suurust

või kuju silmas pidades oleks selle kasutamine ilmselgelt ebamõistlik. Käesoleval juhul see nii

ei ole. Vaidlust ei näi olevat selles, et varem on sellel maatükil asunud elamu. Selleks

otstarbeks oleks seda suurust ja kuju arvestades võimalik kasutada ka tulevikus. See ei

tähenda, et katastriüksuse moodustamisel tuleks sellele määrata elamumaa sihtotstarve või et

sellele maale peaks tulevikus võimaldatama ehitiste püstitamist, ent maatüki kuju ja suurust

arvestades ei saa seda maad pidada iseseisva kasutusvõimaluseta maaks.

18. Mis puudutab MRS §-s 312 loetletud eelduste juures määratluse üldjuhul kasutamist, siis

selles osas nõustun vastustaja seisukohaga, et normis sõnaselgelt välja toodud eeldustest

kõrvale kaldumine oleks põhjendatud mingisuguste eriliste asjaolude esinemisel. Näiteks

võiks maatüki erastamine MRS § 22 lg 12 sätestatud viisil kõne alla tulla juhul, kui maatüki

kuju või suurus otsesõnu eraldiseisvat kasutamist ei välistaks, ent koosmõjus mingisuguste

teiste looduslike iseärasuste või õiguslike piirangutega oleks selle eraldiseisev kasutamine

mõeldamatu. Käesoleval juhul ei näi selliseid erilisi tingimusi ega piiranguid esinevat. Kaebaja

on välja toonud elektriliini läheduse, mis pole aga asjakohane argument. Esiteks ei asu see liin

ei vaidlusalusel maatükil ning maatükile ei ulatu isegi selle liini kaitsetsoon. Asjaolu, et

kaitsetsoon jääb maatüki lähedusse, ei takista selle maatüki iseseisvat kasutamist.

19. See, kas tee, mis vaidlusaluse maatükiga külgneb, on avalikult kasutatav tee või mitte, ei

ole käesoleva vaidluse seisukohast määrav. Asjaolu, et maatükile puudub avalikult kasutatavalt

teelt juurdepääs, ei ole iseenesest ja eraldivõetuna MRS § 22 lõikes 12 sätestatud viisil maa

erastamise aluseks. MRS § 312 lg 1 kohaselt on pigem tegemist täiendava tingimusega, mis on

teisejärguline maatüki suurusest või kujust tingitud iseseisva kasutusvõimaluse puudumise

kõrval. MRS § 312 lõiget 1 tuleks mõista pigem nii, et kui eripärase kuju või suuruse poolest

oleks maatüki iseseisev kasutamine raskendatud või keeruline, siis on juurdepääsu puudumine

avalikult kasutatavalt teelt täiendav argument, mis õigustab sellise maatüki erastamist MRS §

22 lg 12 sätestatud viisil. Seevastu ainuüksi see, et maatükile ei ole

juurdepääsu avalikult

kasutatavalt teelt, ei muuda seda iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiks. Juurdepääs

kinnisasjale on võimalik sel juhul lahendada näiteks tsiviilõiguslikult servituudi seadmise teel.

20. Iseenesest on kaebajal õigus, leides, et MRS § 22 lg 12 alusel erastamisele kuuluvad

maatükid ei pruugi tingimata olla tekkinud maareformi käigus või selle järgselt tehtud

mõõdistamisvigade tõttu. Tõepoolest, selline tingimus on sel moel maa erastamiseks

ettenähtud üldjuhul. Ent ka siinkohal tähendab määratlus üldjuhul MRS § 312 lõikes 1 seda, et

mingisugustel muudel põhjustel loodusesse jäänud omandireformi mõttes vaba maatüki

erastamiseks MRS § 22 lõikes 12 sätestatud viisil peaksid olema mingisugused erilised

põhjused, mille tõttu on maatükk iseseisva kasutusvõimaluseta. Vaidlusalune maatükk, nagu

juba ülalpool toodud, ei ole iseseisva kasutusvõimatuseta, isegi kui tõdeda, et muid isikuid,

peale selle maatükiga piirnevate kinnisasjade omanike, kes võiksid olla huvitatud selle maatüki

omamisest või mõnel võimalikul viisil kasutamisest, on reaalselt keeruline leida.

21. Kolmanda isiku mure vaidlusaluse maatükiga seoses näib seejuures eeskätt olevat selles, et

seda maatükki ei majandata ega hoita korras heaperemehelikult. Asjaolu, et riik maatüki

omanikuna ei käitu sellega heaperemehelikult või et riigi jaoks on selline maaomand

ebamõistlik, ei anna siiski alust nõuda selle erastamist MRS § 22 lõikes 12 sätestatud viisil.

Käesolevas kohtumenetluses on Lääne maavanem avaldanud seisukohta, et soovib kõnealuse

maa jätmist riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996 määrusega nr 226

kehtestatud maa riigi omandisse jätmise korra punkti 4 ning punkti 5 alapunkti 7 kohaselt on

maavanemal õigus otsustada sellise maa riigi maareservina riigi omandisse jätmine, kui sama

maa riigi omandisse jätmist ei taotle Keskkonnaministeerium või Maa-amet. Käesoleval juhul

on maavanem arusaadavalt asunud välja selgitama Keskkonnaministeeriumi soovi seda maad

riigi omandisse jätta (tl. 46). Seejuures ei ole MRS-is ette nähtud mistahes tähtaegu, mille

jooksul tuleks maa riigi omandisse jätmine otsustada või mille jooksul tuleks vastavat

menetlust alustada. Olukorras, kus maa riigi omandisse jätmise sooviga ei konkureeri ei

taotlust sama maa tagastamiseks, ostueesõigusega erastamiseks ega munitsipaalomandisse

andmiseks, ei saa maa riigi omandisse jätmisega viivitamine iseenesest kellegi õigusi rikkuda.

Asjaolu, et riik ei ole jätnud maad riigi omandisse või et pädevad organid on isegi teatanud, et

nad seda ei soovi, ei anna iseenesest alust maa erastamiseks MRS § 22 lg 12 sätestatud viisil,

kui see maa ei vasta MRS § 312 lõikes 1 sätestatud tingimustele ehk kui maatüki suurus, kuju,

paiknemine ja muudest sellistest tingimuste koosmõjust tulenevalt ei ole tegemist iseseisva

kasutusvõimaluseta maatükiga.

22. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja pole taotlenud

menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik