3-13-1489/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht

15. oktoober 2013, Tartu Haldusasja number 3-13-1489 Haldusasi M.M. kaebus Sotsiaalministeeriumi kohustamiseks kaebaja 28. mai 2013. a selgitustaotluse uueks läbivaatamiseks ja sellele vastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28. augusti 2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.M. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.M. Vastustaja Sotsiaalministeerium RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. augusti 2013. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.M. esitas 28. mail 2013 Sotsiaalministeeriumile selgitustaotluse, millele vastati 21. juunil 2013.

2. M.M. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Sotsiaalministeeriumit kaebaja selgitustaotlust uuesti läbi vaatama ning sellele ka vastama.

Koos kaebusega esitas M.M. riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse.

3. Tartu Halduskohtu 28. augusti 2013. a määrusega jäeti M.M. menetlusabi taotlus rahuldamata ning kaebus käiguta. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetlusabi andmisel lähtuda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-st 1 ja § 112 lg 1 p-st 1. Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 1 kohaselt tuleb kaebuselt tasuda riigilõivu 15 eurot. Vaidlust ei ole selles, et M.M. isikukonto väljavõttest nähtuvalt oli kaebaja nelja viimase kuu sissetulek enne kaebuse koostamist 330 eurot. Halduskohus ei nõustunud aga kaebaja väidetega selles osas, millised kulud tuleks lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 kaebaja sissetulekust maha arvata. HKMS § 112 lg 1 p 1 tuleks tõlgendada kitsalt (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2012. a määrus nr 3-12-911, p 11; Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2012. a määrus nr 3-11- 2923, p 6). Kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, mistõttu puuduvad neil üldjuhul ka kulutused eluasemele ja transpordile, mille arvessevõtmist HKMS § 112 lg 1 p 1 nõuab. Kohtud on kinnipeetavate puhul lugenud mõistlikuks kuluks eluasemele nende poolt kasutatud elektrienergia eest makstud summasid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2012. a määrus nr 3-12-911, p 9; Tartu Ringkonnakohtu 22. augusti 2012. a määrus 3-12-342, p 5). Samuti on kohtupraktikas analoogia korras asutud seisukohale, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega on võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 2012. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12). Kulutusi hügieenitarvete ostmiseks ei ole aga kohtupraktikas maha arvatavate kulutuste hulka loetud ning seda on eelkõige põhjendatud asjaoluga, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks vastavaid kulutusi sissetulekust maha arvata (vt Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2012. a määrus nr 3-12- 625, p 7). Halduskohtu hinnangul ei ole sel põhjusel võimalik maha arvata ka kulutusi söögile, joogile ja koopiate tegemiseks. Seega tuleb kulutustena maha võtta nõueteja vabanemisfondi arvatud 231 eurot ja elektri eest tasutud 11,48 eurot. Kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on seega 43,76 eurot, mis ei ületa tasumisele kuuluvaid menetluskulusid, mistõttu tuleb kaebaja menetlusabi taotlus jätta rahuldamata.

Kaebaja viitas taotluses ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 186 kohaldamise vajadusele, mis tuleneb HKMS § 116 lg-st 2. Halduskohtu hinnangul ei vii nimetatud sätete kohaldamine teistsugusele järeldusele. Eelnevalt menetlusabi andmise kohta tehtud kohtulahendites väljendatud seisukohad ei ole antud juhul asjakohased, sest alates 1. jaanuarist 2012 kehtiv halduskohtumenetluse seadustik erineb oluliselt varasemast regulatsioonist, mistõttu on vastavalt sellele muutunud ka kohtupraktika. Isikukonto väljavõttest nähtuval kinnipeetava vabaks kasutamiseks oleva raha jäägil ei ole taotluse esitamise hetkel enam määravat tähendust ja samuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 2012. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12).

Halduskohus tõlgendas HKMS § 112 lg 1 p 1 kooskõlas põhiseadusega. Riigilõivu tasumise kohustuse eesmärgiks on õiguskindluse ja menetlusökonoomia tagamine ning kohtusüsteemi ülekoormamise vältimine. Riigikohus on riigilõivude kehtestamist ja menetlusabi saamisele piirangute seadmist kohtusse pöördumise riivetena aktsepteerinud (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus nr 3-2-1-62-10).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. M.M. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 28. augusti 2013. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kinnipeetaval mitmeid vältimatuid kulutusi, mida kohus peab maksevõime hindamisel arvestama. Lähtuda ei saa ainult HKMS § 112 lg 1 pst 1. Selline tõlgendus on ühtlasi vastuolus põhiseadusega. Kohaldamisele kuuluvad ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lg 2 p 1 ja § 186 lg 1. Maksevõime hindamisel tuleb arvestada teistes menetlustes nõutavate ja juba tasutud riigilõivudega. Kohtupraktika, mille kohaselt ei pea isikule pärast riigilõivu tasumist jääma rahalisi vahendeid põhjendatud kulutuste tegemiseks, ei ole põhiseaduspärane. Kaebaja palub kontrollida vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 vastavust põhiseadusele, kui kohus leiab, et kaebaja ei ole riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus mainib vastuseks määruskaebusele siiski järgnevat.

7. M.M. on määruskaebuses märkinud, et kohus peaks menetlusabi taotlust lahendades arvestama ka teistes menetlustes kantud menetluskulusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul selliseid kulutusi maha arvata, kuna kaebaja isikukonto väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks nelja kuu jooksul, mis eelnesid menetlusabi taotluse esitamisele, tasunud oma rahaliste vahendite arvelt riigilõive või muid menetluskulusid.

8. Määruskaebuses on leitud, et VangS § 44 lg 2 ja kohtupraktika, mille kohaselt ei pea kinnipeetavale pärast riigilõivu tasumist jääma rahalisi vahendeid vajalike kulutuste tegemiseks, on vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastav regulatsioon ja kohtupraktika on põhiseaduspärane.

VangS § 44 lg 2 reguleerib kinnipeetava isikuarvel oleva raha kasutamise korda. Sätte kohaselt jaguneb isikuarvel olev raha kolme ossa: a) 50 % jäetakse rahaliste nõuete täitmiseks; b) 20 % hoiustatakse vabanemistoetusena; c) 30 % jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks. Selline raha jagunemine vastavalt seadusandja poolt sätestatud otstarvetele on õigustatud, kuna võimaldab esiteks tagada kinnipeetavate vastu esitatud nõuete rahuldamise, ühtlasi vähenevad selliselt ka vangistuses viibides isikute vastu esitatud nõuded ja seeläbi ka kohustused. Seega on võimalik, et isik on vabanedes nõuded kinnipidamisasutuses viibimise ajal suutnud ära tasuda, mistõttu on tal kergem eluga edasi minna. Säte võimaldab kaitsta ka kolmandate isikute huvisid, sest neile on sedasi tagatud vähemalt osaline kui mitte täielik nõude rahuldamine ka sel perioodil, kui isikul otsest palgatulu ei ole, kuna ta kannab vabadusekaotuslikku karistust. Kui isiku vastu nõuded puuduvad või neid on alla 50 %, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. 20 % hoiustamine vabanemistoetusena tagab kinnipeetavale minimaalse rahasumma vahetult vabanemisjärgse elu korraldamiseks. 30 % jäämine vanglasiseseks kasutamiseks on mõistuspärane, kuna kinnipeetavate igapäevavajaduste rahuldamise eest hoolitseb peamiselt vangla.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 12. märtsi 2012. a kohtumääruses nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9, et „[s]amuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.“ Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga, ühtlasi ei ole ka Riigikohus vastavat seisukohta revideerinud. Ringkonnakohus kordab siinkohal juba eelnevalt mainitut, mille kohaselt ei ole kinnipidamisasutuses viibival isikul eelduslikult vaja teha suuremaid väljaminekuid, kuna igapäevaste vajaduste rahuldamise eest hoolitseb vangla, mistõttu on kinnipeetavatele tagatud inimväärne äraelamine ka vangistuse perioodil.

9. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. augusti 2013. a määruse muutmata.

Madis Ernits Tiina Pappel Einar Vene