3-13-1238/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1238 Haldusasi L.O. kaebus Eesti Töötukassa 8. mai 2013. a otsuse nr 7-8/0409 ja 15. augusti 2013. a ettekirjutuse nr 6-7.2/130656 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – L.O. Vastustaja – Eesti Töötukassa Asja läbivaatamise vorm Kirjalikus menetluses Resolutsioon

1. Rahuldada L.O. kaebus.

2. Tühistada Eesti Töötukassa 8. mai 2013. a otsus nr 7-8/0409 ja 15. augusti 2013. a ettekirjutus nr 6-7.2/130656.

3. Mõista Eesti Töötukassalt L.O. (isikukood xxxxxxxxxx) kasuks välja riigilõiv summas 15 (viisteist) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13. novembril 2013. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Töötukassa 30.03.2010 otsusega nr 421 otsustati anda ettevõtluse alustamise toetust L.O.le äriplaani „OÜ Laprior“ elluviimiseks summas 68 527,20 krooni. Otsuses on toodud toetuse kasutamise, asjaolude muutumise ja alusetult saadud toetuse tagastamise tingimused. Otsusele on lisatud ettevõtluse alustamise toetusest kulude tegemise tingimused.

2. Eesti Töötukassa 08.05.2013 otsusega nr 7-8/0409 tunnistati töötukassa 30.03.2010 otsus nr 421 kehtetuks ning nõuti toetuse täies ulatuses tagasimaksmist.

Toetuse saaja on kasutanud toetust juba olemasoleva ettevõtte OÜ Bipack edendamiseks, mille L.O. omandas 30.04.2010 ja mille ärinime muutis Laprior OÜ-ks. Toetuse taotlemisel on kinnitatud, et alustatakse uue ettevõttega. Toetuse eest on soetatud tainasegaja, mida äriplaanis toetuse eest plaanis soetada ei olnud. Selle asemel jäeti soetamata ventilatsioonikubu. Muudatust ei kooskõlastatud töötukassaga. Avalik huvi 30.03.2010 otsuse tühistamiseks kaalub üles isiku vastupidise huvi, kuna

2(6) avaliku huviga on vastuolus toetuse kasutamine selle sihtotstarvet järgimata. Kuna toetust ei kasutatud eesmärgipäraselt, puudub isikul võimalus tugineda usalduse kaitsele.

3. L.O. esitas 07.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 08.05.2013 otsuse nr 7- 8/0409 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

1. Kaebaja soetas 30.04.2010 oma vahendite arvelt Bipack OÜ ettevõtte koos kioskiga, muutis ettevõtte tegevusala jaemüügist tootmiseks ja alustas ettevõtlusega. Vastavalt äriplaanile kasutas kaebaja eraldatud toetust pagaritöökoja varustuse soetamiseks. Käibevahendite ja ruumi remondi jaoks kasutas kaebaja omavahendeid. Kaebaja esitas 07.10.2010 esimese aruande toetuse sihtotstarbelise kasutamise kohta. Teise aruande esitas kaebaja 2011. a märtsis. Vastustaja pöördus Bipack OÜ omandamist puudutavate küsimustega kaebaja poole 30.09.2011, millele kaebaja ka vastas.

2. Toetuse saamise ajal ei olnud kaebaja ettevõtja, vaid oli töötuna Eesti Töötukassas arvel. Kaebaja alustas ettevõtlusega 30.04.3010, kui ta soetas Bipack OÜ, nimetas selle ümber ja muutis ettevõtte tegevusala.

3. Kaebaja otsustas osta uue tainasegaja ventilatsioonikubu asemel, kuna momendil ei olnud ventilatsioonikubu müügil. Kaebaja teavitas ostunimekirja muutusest töötukassat esimeses aruandes 07.10.2010.

4. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

1. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 19 lg 4 p 1 keelab ettevõtluse alustamise toetuse andmist olemasoleva ettevõtja majandustegevuse alustamiseks ja laiendamiseks. Ettevõte kui selline oli toetuse andmise hetkeks juba asutatud sõltumata sellest, millal kaebaja selle omanikuks sai. Kuna OÜ-l Biback oli olemas müügitulu 2009. ja 2010. aastal, on toetust kasutatud vastuolus TTTS § 19 lg 4 p-ga 1. Ostetud ettevõttel võis olla rahalisi kohustusi, millest kaebaja ei ole teadlik. Võlanõuete esitamine võib kaasa tuua äriühingu vara sundmüügi ja siis ei suuda kaebaja tagada vara säilimist kuni 31.12.2018. Toetuse abikõlbmatuks tunnistamiseks piisab asjaolust, et äriühing on asutatud enne toetuse väljastamist. Kui kaebaja oleks äriühingu omandamisest vastustajat teavitanud, ei oleks toetust väljastatud. Ka äriplaanis on märgitud esmaseks ülesandeks osaühingu loomine. Kaebaja pidi olema sellest tingimusest teadlik.

2. Kaebaja ei kooskõlastanud vastustajaga muudatust soetada ventilatsioonikubu asemel tainasegaja. Vastavat tingimust on kaebajale selgitatud 30.03.2010 otsuses.

3. Vastustaja on kaalunud kaebaja usalduse kaitset. Kuna väljastatav toetus tuleb Euroopa Sotsiaalfondist, peab toetuse väljastamise tingimuste täitmine olema kontrollitav ja põhjendatud.

5. Kaebaja esitas 19.09.2013 kohtule kaebuse täienduse, milles palub tühistada lisaks varem vaidlustatud haldusaktile Eesti Töötukassa 15.08.2013 ettekirjutuse nr 6-7.2/130656, millega tehti kaebajale ettekirjutus toetuse tagasimaksmiseks summas 4379,67 eurot. Kohus võttis 20.09.2013 määrusega kaebuse ettekirjutuse tühistamiseks menetlusse ja küsis vastustaja arvamust. Vastustaja leidis, et ettekirjutus on kehtiv, kuna see on antud kehtiva õigusakti alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. TTTS § 19 lg 4 p 1 kohaselt ei anta ettevõtluse alustamise toetust olemasoleva ettevõtja majandustegevuse alustamiseks ja laiendamiseks. Vastustaja on vaidlustatud otsuses leidnud, et juhul, kui TTTS § 19 lg 4 p 1 on rikutud, tuleb toetus tagasi nõuda TTTS § 19 lg 8 kohaselt, mis sätestab, et toetus nõutakse tagasi, kui ettevõtluse alustamise toetust ei kasutata sihtotstarbeliselt.

Kohus nõustub, et TTTS § 19 lg-s 4 sätestatud aluste ilmnemine pärast ettevõtluse alustamise toetuse andmist võib tingida ettevõtluse alustamise toetuse andmise otsuse kehtetuks tunnistamise ning

3(6) toetuse tagasinõudmise. TTTS § 19 lg 8 sätestab alused toetuse tagasinõudmiseks ning TTTS § 1 lg 3 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 2 p 4 alusel on haldusorganil õigus tunnistada haldusakt kehtetuks, kui isik ei kasuta haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt.

7. Samuti möönab kohus, et kaebaja on formaalselt TTTS § 19 lg 4 p-s 1 nimetatud tingimust rikkunud. Äriseadustiku (ÄS) § 1 kohaselt on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, ning seaduses sätestatud äriühing. Kuna äriseadustik on laiemalt ettevõtluses tegutsevate isikute sisekorraldust reguleeriv seadus, saab selles reguleeritud legaaldefinitsiooni kasutada ka teiste seaduste tõlgendamisel. Seega tuleb ka TTTS § 19 lg 4 p 1 mõttes ettevõtjana käsitleda oma nimel ettevõtlusega tegelevat füüsilist isikut või seaduses sätestatud äriühingut.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja äriplaani kohaselt pidi kaebaja alustama ettevõtlust OÜ Laprior kaudu. Poolte vahel ei ole ka vaidlust selles, et kaebaja ettevõtlust samanimelise äriühingu kaudu alustas. Äriregistri teabesüsteemi kohaselt asutati OÜ Laprior (registrikood 11114924) 02.03.2005, osaühingu algseks nimeks oli OÜ Bipack ning osaühingu nimi muudeti OÜ- ks Laprior 04.05.2010. Kuna tegemist on ettevõtluse alustamise toetuse andmise ajaks olemasoleva ettevõtjaga ÄS § 1 mõttes, kelle kaudu kaebaja ettevõtlusega tegeles, on kaebaja formaalselt TTTS § 19 lg 4 p 1 rikkunud.

8. Kohus leiab aga, et vastustaja ei ole sisuliselt kaalunud, kas kaebaja on saadud raha kasutanud eesmärgipäraselt. Selleks peab vastustaja selgitama välja TTTS § 19 lg 4 p 1 eesmärgi ja hindama, kas käesoleva asja elulistest asjaoludest lähtuvalt on toetuse kasutamise eesmärki rikutud.

TTTS seletuskiri ning varem kehtinud tööturuteenuse seaduse seletuskiri TTTS § 19 lg 4 p 1 eesmärki ei ava. TTTS enda eesmärgiks on tööealise elanikkonna võimalikult kõrge tööhõive saavutamine ning pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamine tööturuteenuste osutamise ja tööturutoetuste maksmise kaudu (TTTS § 1 lg 1). Sellest võib järeldada, et TTTS § 19 lg 4 p 1 eesmärgiks on uute töökohtade loomine, sh esmajärjekorras ettevõtluse alustamise toetuse saajale. Kuna eelduslikult on tööturutoetuste eelarve piiratud, soovitakse ettevõtluse alustamise toetust anda töötutele ja tööotsijatele ning mitte suunata seda juba tegutseva ettevõtja majandustegevusse. Juba tegutseva ettevõtja jaoks on ette nähtud teised meetmed väljapool TTTS regulatsiooni.

Samas ainuüksi olukorrast, kus isik on asunud tegutsema ettevõtja kaudu, mis on loodud enne toetuse saamist, ei saa järeldada, et toetust on kasutatud ettevõtluse alustamise toetuse eesmärki järgimata. Eluliselt on võimalik, et toetuse saaja eelistab ise äriühingu loomise asemel kasutada äriühingu loomise teenust, mille käigus äriühingu loovad selleks spetsialiseerunud ettevõtted ja müüvad seejärel toetuse saajale. Sellisel juhul ei ole ilmselgelt ettevõtluse alustamise toetuse andmise ja TTTS § 19 lg 4 p 1 eesmärki rikutud, kuna toetuse saaja on vähemalt loonud endale töökoha, mida ilma ettevõtlust alustamata loodud ei oleks. Käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mille alusel võiks väita, et kaebaja on saadud toetust kasutanud olemasoleva ettevõtte soetamiseks või selle loomise teenuse eest maksmiseks, mille vastuolu toetuse eesmärgiga tuleks sellisel juhul iseseisvalt hinnata.

9. Käesolevas asjas kaebaja poolt välja toodud asjaolud viitavad samuti võimalusele, et kaebaja ei ole olemasoleva ettevõtja kaudu tegutsedes rikkunud ettevõtluse alustamise toetuse eesmärki. Vastustaja ei ole kaebaja väiteid ning tema tegutsemise eesmärki ega mõju toetuse kasutamise eesmärgile vaidlustatud otsuses hinnanud.

Kaebaja väidete kohaselt ostis ta ettevõtluse alustamiseks kioski, mille soetamise tingimuseks oli asjaolu, et kaebaja ostab ka sellega seotud OÜ Bipack. Kaebaja väidete kohaselt muutis ta ka ette-

4(6) võtte tegevusala jaemüügist pagaritöökojaks. Äriregistri teabesüsteemi sisestatud majandusaasta aruannete kohaselt oli OÜ Bipack tegevusaladeks toidukaupade, jookide ja tubakatoodete jaemüük kioskites ja turgudel, elektriliste kodumasinate jaemüük ja mitmesuguste erinevate kaupade vahendamine. Samas pärast kaebaja poolt osaühingu omandamist on OÜ Laprior tegevusalaks restoranid jm toitlustuskohad. Äriühingu 2008. a majandusaasta aruande kohaselt ei ole äriühing oma tegevust alustanud. Ka on äriühing 2009. aastal esitanud likvideerimise vahearuande vastavalt ÄS §-le 211. Eeltoodust on kohtul kahtlus, et OÜ Bipack tegevus oli enne kaebaja poolt omandamist sisuliselt lõppenud või seda polnud alustatudki ning seega ei olnud kaebaja tegevus TTTS § 19 eesmärgiga vastuolus – luua endale ja võimalusel teistele töötutele ja tööotsijatele töökohti. Vastustaja ei ole ise täiendavalt kontrollinud, millega OÜ Bipack enne kaebaja poolt omandamist sisuliselt tegeles ja kas tal oli töötajaid.

10. Kohtu hinnangul tuleb vastustajal hinnata, kuidas erineb käesolev olukord sellest, kui kaebaja oleks pärast kioski ostmist OÜ Bipacki kui osaühingu likvideerinud ja loonud uue osaühingu. Võimalus, et osaühingul, mille kaudu kaebaja tegutseb, tekivad tegutsemise jooksul võlad enne 31.12.2018, on olemas nii juhul, kui isik tegutseb olemasoleva äriühingu kaudu kui ka juhul, kui isik loob ettevõtlusega tegelemiseks uue äriühingu.

Sisuliselt võib käesolevas asjas vastustajale suunise andmiseks pidada asjakohaseks ka tsiviilja halduskohtute kujundatud praktikat ettevõtte ülemineku kohta. TTTS § 19 alusel antava toetuse eesmärki võib näiteks olla rikutud juhul, kui toimus ettevõtte, s.h asutatud äriühingu üleminek ning jätkati sisuliselt sama majandustegevusega.

11. Samuti ei ole vastustaja toetuse tagasinõudmisel järginud haldusmenetluse seaduses sätestatud kaalutlusõiguse reegleid ja rikkunud kaebaja õigust olla ärakuulatud.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 24.09.2012 otsuses nr 3-11-2917, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ja § 41 lg 1 on tagasinõude alustena asjakohased sätted, kuid toetuse tagasinõudmine eeldab toetuse määramise kohta tehtud otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist HMS-s sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsiooni järgides, mida vastustaja ei ole teinud. Kui toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamine on õigusvastane ja kuulub tühistamisele, on õigusvastane ja kuulub tühistamisele ka toetuse tagasinõudmise otsus. Tagasinõude aluseks olevad TTTS imperatiivsed sätted sellisel juhul kohaldamisele ei kuulu. Samuti järeldub Riigikohtu 24.11.2011 otsusest asjas nr 3-3- 1-74-11, et kui töötukassa otsustab kaalutlusõiguse alusel jätta toetuse määramise otsuse kehtima, ei pea ta tagasinõude aluseks olevaid imperatiivseid sätteid rakendama ja toetust tagasi nõudma ka siis, kui esinevad normi rakendamiseks vajalikud elulised asjaolud.

12. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ja muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 67 sätestab täiendavad tingimused puudutatud isiku usalduse arvestamiseks: HMS § 67 lg 1 alusel arvestab haldusorgan, kui ta otsustab isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise üle, peale HMS § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. HMS § 67 lg 4 p 5 järgi ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik

5(6) või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Seega on haldusorganil ülaltoodud sätetest tulenevalt lai kaalumisruum haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ning haldusakti kehtetuks tunnistamisel ei pea arvestama üksnes usaldusega.

Vastustaja on käesolevas asjas tuginenud HMS § 64 lg-le 3 ning § 67 lg-tele 1 ja 2. Vastustaja on leidnud, et antud juhul kaalub avalik huvi üles isiku huvi. Vastustaja üks eesmärke on töötukassa vahendite õiguspärane, avalik ja säästlik kasutamine ning seega oleks avaliku huviga ilmselgelt vastuolus olukord, kus kehtib otsus anda toetust, mida ei kasutata seaduses sätestatud viisil ning ei täideta haldusaktiga seotud lisakohustust. Kaebaja pidi olema teadlik kohustusest kasutada toetust sihtotstarbeliselt ning seega puudub tal alus usaldusele, et vaidlusalune otsus jääks kehtima. Kuna kaebaja ei kasutanud toetust eesmärgipäraselt, ei anna talle usaldust otsuse kehtima jäämisele ka toetuse ärakasutamine (HMS § 67 lg 4 p 4).

13. Kohus jääb oma varasemate põhjenduste juurde, et veenev ei ole vastustaja seisukoht, et kaebaja ei kasutanud toetust eesmärgipäraselt (vt käesoleva otsuse p-d 8-10).

Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2012 otsuses nr 3-11-2917 leiti, et isegi kui toetuse saaja ei ole ettevõtte majandustegevuse alustamiseks uut äriühingut loonud, tuleb arvestada ka isiku väidetavat heausksust, s.o, et isik ei pidanud uue äriühingu loomist esmatähtsaks ega kohustuslikuks. Kohtu hinnangul saab ringkonnakohtu seisukohta tõlgendada nii, et isegi kui formaalselt ei ole kasutatud toetust eesmärgipäraselt (käesoleva otsuse p 7), siis tuleb usalduse arvestamisel hinnata ka isiku teadlikkust ja tahtlust toetuse eesmärgipäraselt kasutamisel. Samas otsuses leidis ringkonnakohus, et HMS viidatud sätetes nimetatud asjaolude kaalumiseks on üldjuhul vajalik ka isiku ärakuulamine vastavalt HMS § 40 lg-le 1, sest vastasel juhul ei pruugi haldusorganil olla piisavalt teavet, et otsustada haldusakti kehtetuks tunnistamise üle.

Käesoleva asja toimikus on üksnes kaebaja 17.10.2011 vastus vastustaja küsimusele. Arvestades, et vaidlustatud haldusakt anti üle pooleteise aasta hiljem, ei saa kaebaja vastust vastustaja küsimustele lugeda kaebaja ärakuulamiseks. Samuti on tegemist üksikute küsimustega, millest nähtu, et vastustaja kavatseb anda kaebajat koormava haldusakti. Vastustaja ei ole hinnanud ka kaebaja väidet, et OÜ Laprior põhitegevuskoht (kiosk) müüdi üksnes olemasoleva osaühinguga, mille ettevõtlustegevus ei olnud selleks ajaks sisuliselt alanud. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja põhjendused kaebaja usalduse arvestamise kohta on kaalutlemata ja piisavalt motiveerimata ning vastustaja on jätnud arvestamata kaebaja kasuks rääkivad asjaolud. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaalutlusõigus vähenenud sedavõrd, et asja uuesti otsustamisel tuleks vältimatult teha samasugune otsus. Eeltoodust järeldub, et vaidlustatud otsus tuleb täies mahus tühistada.

14. Kohus peab vajalikuks peatuda ka taignasegaja soetamisega seonduval. Vastustaja 30.03.2010 otsuse nr 421 p 3.10 kohaselt peab toetuse saaja äriplaanis sätestatust kõrvalekaldumisel alates

20 000 krooni puudutavad muudatused kooskõlastama Eesti Töötukassaga. Samas otsuses ega selle lisas ei ole kirjas, millises vormis kooskõlastamine toimub. Otsuse p 3.7 kohaselt kontrollib vastustaja toetuse saaja majandustegevust ja ettevõtluse alustamise toetuse sihtotstarbelist kasutamist tõendavaid dokumente vähemalt kaks korda aasta jooksul arvates toetuse ülekandmisest. Sama kohustus tuleneb vastustajale ka TTTS § 19 lg-st 7.

Kaebaja esitas 11.10.2010 vastustajale aruande ettevõtluse alustamise toetuse kasutamise kohta (tl 48), kus on toodud välja, et kaebaja on soetanud tainasegaja hinnaga 24 460 krooni ja soetamata on ventilatsioonikubu hinnaga 15 500 krooni. Kuna vastustajaga kulude kooskõlastamise menetlus ei ole kindlaks määratud, siis on võimalik, et ka aruande esitamist võib pidada vastustajaga vastava kulutuse kooskõlastamiseks. Vastustaja ei ole nimetatud aruandele reageerinud ega toetuse sihtots-

6(6) tarbelist kasutamist enda määratud tähtaja jooksul kontrollinud. Kaebaja aruande kontrollimisel oli vastustajal võimalik hinnata, kas taignasegaja soetamine on äriplaani eesmärgiga kooskõlas ning vajadusel vastata kaebajale, et ta nimetatud muudatust ei aktsepteeri ehk kaebajal tuleb soetada äriplaani teostamise aja jooksul ventilatsioonikubu ning kui seda ei tehta, võib vastustaja nõuda tagasi raha, mida tasuti taignasegaja eest.

Isegi kui lugeda, et kaebaja on vastustaja 30.03.2010 otsuse nr 421 p 3.10 tingimusi rikkunud, pidi vastustaja hindama, kas sellega ei ole kaebaja kasutanud toetust eesmärgipäraselt ja kas p-s 3.7 sätestatud tähtaja korduva ületamise tõttu ei või olla kaebajale tekkinud usaldus, et taignasegaja soetamine on kooskõlastatud. Kohtu hinnangul ei saa taignasegaja soetamist pidada kaebaja äriplaaniga

– pagaritöökoja avamine – ilmselgelt vastuolus olevaks.

15. Kuna kohus tühistab vastustaja 08.05.2013 otsuse nr 7-8/0409, tuleb tühistada ka 15.08.2013 ettekirjutus nr 6-7.2/130656, kuna selle ettekirjutuse alus on 08.05.2013 otsuse tühistamisega ära langenud.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 31), mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos