2-13-11966/9 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu

(Kentmanni tn 13, Tallinn) 14. oktoober 2013

Tsiviilasja number

2-13-11966

Tsiviilasi

Nordea Finance Estonia AS-i hagi XXXOÜ ja XXXvastu

võlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks

Hagihind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Nordea Finance Estonia AS (registrikood 10237140,

asukoht Liivalaia 45/47, 10145 Tallinn), lepinguline esindaja

Dagne Niit

Kostja 1: XXXOÜ (registrikood XXX asukoht XXX),

seaduslik esindaja XXX

Kostja 2: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1.Nordea Finance Estonia AS-i hagi XXXOÜ ja XXX vastu

3500 euro väljamõistmiseks rahuldada.

2. Välja mõista XXXOÜ-lt ja XXX solidaarselt põhivõlg

3033,18 eurot (kolm tuhat kolmkümmend kolm eurot ja

kaheksateist

senti)

ja

viivis

466,82

eurot

(nelisada

kuuskümmend kuus eurot ja kaheksakümmend kaks senti)

Nordea Finance Estonia AS kasuks.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus

võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Hageja nõue ja hagiavalduse asjaolud

Nordea Finance Estonia AS (edaspidi hageja) esitas 14.03.2013 Harju Maakohtule hagiavalduse,

milles taotleb solidaarselt XXXOÜ-lt (edaspidi kostja 1) ja XXX (edaspidi kostja 2)

liisingulepingust tuleneva võlgnevuse 3033,18 eurot ja viiviste 466,82 eurot väljamõistmist.

Hageja liisinguandjana, kostja 1 liisinguvõtjana ning müüja sõlmisid liisingulepingu nr XXX koos

maksegraafikuga, mille alusel hageja liisis kostjale 1 sõiduki Mazda 6 SDN 2,0 Elegance

Activematic. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja 1

valdusesse ja kasutusse ning kostja 1 kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud

makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja 2

käenduslepingu, mille kohaselt kostja 2 vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate

kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Kostja 2 vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku

22 682,24 eurot. Kostja 1 ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale

tähtaegselt arved tasumata. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostjal 1 tasumata 2371,63 eurot.

Kuna kostja 1 jättis arved tähtaegselt tasumata, ütles hageja liisingulepingu üles 15.03.2010.

Hageja võõrandas 27.04.2010 liisingueseme hinnaga 12 089,95 eurot (käibemaksuta).

Hageja tugineb oma nõudes ka liisingulepingu eritingimuste punktile 6.7, mille kohaselt, kui

liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgse

võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale

hinnavahe ehk müügikahju. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 12 689,29

eurot. Kuivõrd hageja müüs liisingueseme hinnaga 12 089,95 eurot, siis sai hageja vara müügiga

kahju 599,34 eurot. Tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest kandis hageja lisakuluna

kaskokindlustuse kulu summas 62,21 eurot.

29.04.2010 saatis hageja kostjatele kirjaliku nõude, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa

suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 06.05.2010. Antud võimalust nõude kohtuväliseks

tasumiseks kostjad kasutanud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on kostjatel liisingulepingu alusel võlg

hagejale kokku 3033,18 eurot. Võlgnevusele lisandub kohustuse mittetäitmisest tulenev viivis

vastavalt lepingule 0,25% päevas ehk 91,25% aastas. Hageja vähendab viivist 466,82 euroni.

Seega kuulub kostjate poolt hagejale tasumisele viivis summas 466,82 eurot.

Hageja on seisukohal, et hagi ei ole aegunud.

Kostjate vastuväited

Kostjad hagi ei tunnista. Kostjad on seisukohal, et hageja nõuded on aegunud ning paluvad seetõttu

jätta hagi rahuldamata. Hageja ütles kostjaga 1 sõlmitud liisingulepingu üles 23.03.2010 tehtud

ülesütlemisteatega 15.03.2010. Hageja võõrandas liisingueseme 19.04.2010 ning hiljemalt samal

päeval sai ta teada kõigist lepingu ülesütlemisega seotud kuludest. Seda kinnitab ka hageja poolt

kostjatele 29.04.2010 esitatud kirjalik nõue. Nimetatud dokumendist nähtuvalt muutus hageja nõue

sissenõutavaks 07.06.2010. Eeltoodust tulenevalt on kostjad seisukohal, et hageja liisingulepingu

ülesütlemisega seotud nõue on aegunud, sest kostjate arvates ei saa 2 aastat 10 kuud ja 7 päeva

kuidagi lugeda mõistlikult vajalikuks ajaks kulude hüvitamiseks.

Kostjad on seisukohal, et kui hageja nõuab nendelt liisingueseme võõrandamisest saadud summa

ning vara jääkmaksumuse vahe (müügikahjumi) hüvitamist, siis peab hageja eelkõige tõendama,

milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Ainuüksi sellest, et hageja märgib

hagiavalduses, et liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 12 689,29 eurot ning

liisinguese müüdi 12 089,95 euro eest (käibemaksuta), ei piisa.

Kostjad on seisukohal, et hageja ei käitunud liisingueseme võõrandamisel heas usus. Hageja ei ole

esitanud kostjatele ega ka kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et sõiduki turuväärtus üleandmise

hetkel oli selline, nagu see müüdi, mistõttu hageja ütlused sõiduki müügist saadud hinna osas on

paljasõnalised ja seega ei saa kostjad hinnata, kas müügihind tegelikult kattis või ei katnud

võlgnevuse ja müügiks tehtud kulutusi.

Kostjate hinnangul on liisingulepingu tüüptingimuste punkt 6.7 neid kahjustav ja seega

võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe.

Kotjate arvates on põhjendamatu ka arve nr. 11023144 summas 383,47 eurot. Hageja ei ole

esitanud tõendeid ja põhjendusi, millisel alustel on lepingu ülesütlemise teenuse hinnaks määratud

383,47 eurot koos käibemaksuga hinnas.

Samuti ei nõustu kostja 2 hagejaga selles osas, et kostja 2 vastutab solidaarselt kostjaga 1 lepingust

tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Pooltevahelise käenduslepingu nr. XXX

punktide 3 ja 4 kohaselt on käendus piiratud rahasummaga ja sõlmitud tähtajaliselt. Kuigi käendaja

vastutuse maksimumsumma on küll 354 900 EEK, tuleneb lepingu punktist 4 üheselt, et

käendusleping kehtib alates lepingu sõlmimisest 42 kuud ning lepingu tähtaja möödumisel vastutab

käendaja liisingfirma ees edasi vaid enne tähtaja möödumist tekkinud liisinguvõtja lepingu punktis

2 sätestatud kohustuste eest. Seega ei saa hageja panna kostjat 2 vastutama solidaarselt kostjaga 1

kogu nõude ulatuses.

Kohtuotsuse põhjendused

Pooltel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti liisinguleping nr XXX, mille alusel võttis

kostja 1 liisingusse sõiduauto MAZDA 6 SDN 2,0 Elegance Activematic (edaspidi sõiduauto)

maksumusega 19 222,24 eurot ja kostja 1 kohustus maksma rendiperioodiga 60 kuud vastavalt

lepingu lahutamatuks lisaks olevale maksegraafikule.. Pooltel ei ole vaidlust, et lepingut käendas

kostja 2 käenduslepinguga nr XXX vastutuse maksimummääraga summas 354 900 krooni ehk 22

682,24 eurot, et hageja ütles liisingulepingu üles 15.03.2010 ja võõrandas 27.04.2010

liisingueseme hinnaga 12 089,95 eurot (käibemaksuta).

Pooltel on vaidlus selles, kas hagi on aegunud, milline oli sõiduauto jääkmaksumus lepingu

ülesütlemise hetkel ja kas tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest on kostja kohustatud tasuma

hagejale müügikahju lepingu punkti 6.7 järgi. Lisaks vaidlevad pooled, kas hageja saab esitada

ülesütlemise teenuse eest arve koos käibemaksuga ja kas kostja 2 käendajana vastutab solidaarselt

kostja 1-ga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-s 146 on sätestatud, et tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks

muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud

isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude

aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku

kohustuse jaoks.

VÕS § 367 lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõike 3 järgi kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel.

VÕS § 82 lõike 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui

kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse

täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-09 asunud seisukohale, et kuna liisingulepingu ülesütlemisest

tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud,

peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7

kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks

mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas

liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise

sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt.

Vara müüki suunamise aktiga on tõendatud, et hageja määras sõiduki turuväärtuseks 12 089,95

eurot ja suunas sõiduki selle hinnaga müüki 16.04.2010. Müüki suunamise aktist nähtuvalt olid

sõiduautol puudused, mis võisid tingida selle väärtuse kindlaksmääramiseks ühe kuu pikkuse aja.

29.04.2010 esitas hageja nõude, milles teatas kostjatele, et vara on müüdud 19.04.2010 hinnaga

189 166,67 krooni (12 089,95 eurot) ja milles hageja teavitas kostjaid nende võlgnevusest ning

nõudis nimetatud summa tasumist hiljemalt 06.05.2010. Kuivõrd kulutuste hüvitamise

sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt, ei saa

kohtu hinnangul lugeda nõude sissenõutavaks muutumise kuupäevaks vabatahtliku täitmise

tähtajale järgnevat päeva ehk 07.05.2010 kuupäeva. Samuti on Riigikohus lahendites nr 3-2-1-77-

08, 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-184-12 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367

lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav

liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind)

tagastamise ajal. Kaasuse asjaoludest ei nähtu kohtule ühtegi sellist põhjust, miks peaks väärtuse

kindaksmääramisel arvestama sõiduki müümisjärgse hinnaga, kuna VÕS § 82 lg 7 kolmandast

lausest tulenevalt oli hageja suutnud tuvastada sõiduki müügihinna juba 16.04.2010. Järelikult oli

hagejal võimalik hiljemalt 16.04.2010 arvestada VÕS § 367 lg 3 alusel välja nõude suurus.

Seega asub kohus seisukohale, et mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks pärast lepingu

ülesütlemist VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi möödus 16.04.2010 ja hageja nõude kolmeaastane

aegumistähtaeg hakkas kulgema 17.04.2010 ja lõppes 16.04.2013. Hageja esitas hagi kohtusse

14.03.2013, järelikult ei ole ka hagi aegunud. Siinjuures ei oma tähtsust, kas hageja on

sissenõutavaks muutunud nõudega varem kohtuväliselt kostjate poole pöördunud või mitte.

VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt

määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja

kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks

määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine.

VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda viivist.

VÕS § 367 lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lõike 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale

tagastamise hetkel.

Vaidlust ei ole, et liisinguleping nr XXX loeti 23.03.2010 teatega üles öelduks lepingu rikkumise

tõttu 15.03.2010 ja kostja tagastas sõiduki 16.04.2010.

Hageja nõuab kostjatelt liisingmaksete tasumist kokku summas 3033,18 eurot ja viiviste tasumist

summas 466,82 eurot.

Liisingulepingust nr XXX tulenev lepingumaksete võlgnevus 3033,18 eurot, mis koosneb

põhimaksetest kokku summas 1988,16 eurot, lepingu ülesütlemise tasust summas 383,47 eurot,

vara müügist saadud kahjumist summas 599,34 eurot, kindlustuse kulust summas 62,21 eurot ja

lisanduvast viivisenõudest summas 466,82 eurot, on tõendatud liisingulepingu nr XXX juurde

kuuluva maksegraafikuga, liisingulepingu ülesütlemise teatega ning tasumata arvetega nr

11023144 lepingu ülesütlemise tasu kohta ja arvetega nr 11015031, 10992499, 10971263,

10950321, millest nähtuvalt oli liisinguvõtjal võlgnevus põhimaksete, kindlustusmaksete ja

intresside eest alates 2009 detsembrikuust. Kostjad ei ole põhimaksete, intressi ja

kindlustusmaksete osas hageja nõudele sisuliselt vastuväidet esitanud ega tõendanud nimetatud

arvete tasumist.

Hageja esitatud auto sissetulekuaktiga, mille on allkirjastanud XXXOÜ ja kostja 2, on tõendatud,

et sõiduk läheb müüki hinnaga 227 000 krooni ehk 14 507,94 eurot koos käibemaksuga so

12 089,95 eurot ilma käibemaksuta. Kuna kostja 2 allkirjastas akti, siis olid kostjad sõidukile

määratud hinnast teadlikud. Kostjad vastupidist tõendanud ei ole, mistõttu väide, et hageja on

sõiduki võõrandamisel kahjustanud kostjate huve ning ei ole kostjaid võõrandamisest teavitanud, ei

vasta tegelikkusele.

Hageja tugineb müügikahju nõuet esitades liisingulepingu nr XXX punktile 6.7. Lepingu

tingimuste punkti 6.7. kohaselt, kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on

väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara

jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie (5) päeva jooksul

alates nõude esitamisest.

Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 sätestas, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu

olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab

teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta

headele kommetele.

Kohus, võttes arvesse analoogsetes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid (nt 3-2-1-49-13), asub

seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.7 on tühine osas, milles see seob

liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel

liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest

tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult

kahjustada. Eelnevast tulenevalt kohaldab kohus lepingu tühise üldtingimuse asemel VÕS § 367

lõiget 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Riigikohus on otsustes (asjad nr 3-2-1-77-08, 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-184-12) rõhutanud, et

liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale

tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus

ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et

poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei

erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et

saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema

põhjendatud ja mõistlik, arvestades muuhulgas liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse

langust aja möödudes.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 leidnud, et on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda

liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning

liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud

liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb

liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades

mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni

10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on

asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.

Kostjad ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et võõrandatud sõiduki hind oleks

tagastamise ajal olnud müügihinnast kõrgem. Sõiduauto võõrandati hinnaga 230 000 krooni, ehk

12 089,95 eurot (ilma käibemaksuta). Sõiduauto jääkväärtus lepingu ülesütlemise hetkel oli 12

689,29 eurot. Erinevus jääkväärtuse ja müügihinna vahel oli seega 12 689,29 eurot – 12 089,95

eurot = 599,34 eurot (hageja müügikahju nõue). Sõiduauto jääkväärtuse ja müügihinna erinevus on

4,7 % ehk väiksem kui 10 %, mistõttu võib eeldada, et sõiduauto on võõrandatud sisuliselt

turuhinnaga.

VÕS § 367 lõike 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Hageja on tõendatud, et liisinguandja hinnakirjas on sätestatud, et lepingu rikkumisel lisandub

nõudele käibemaks. Kohus nõustub hagejaga selles, et lepingu ülesütlemise tasu ei hõlma endas

üksnes lepingu rikkumisel liisingfirmale kuuluva vara võtmist liisingfirma valdusesse, vaid ka

krediidiasutuse poolt tehtud toimingute tasustamist. Ka nimetatud kulusid tuleb lugeda

liisinguandjale tekkinud lisakuludeks, mis kuuluvad liisinguvõtja poolt hüvitamisele.

Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hageja põhivõla nõue on põhjendatud ja tõendatud

ning kostjalt 1 tuleb VÕS § 108 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3033,18 eurot.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni.

Poolte vahel sõlmitud lepingu 1 põhitingimuste kohaselt on viivise määraks 0,25% iga

võlgnevusega viivitatud päeva eest. Samas on hageja arvestanud nõutavat viivist üksnes

müügikahjumi ja kaskokindlustuse nõudelt. Hageja on hagiavalduse täpsustuses märkinud, et

võttes arvesse riigilõivuseaduses sätestatud piirmäära, vähendab hageja viivist 466,82 euroni. Kuna

kohus peab põhjendatuks müügikahju väljamõistmist 599,34 euro ulatuses, kaskokindlustuse eest

tasutud summade väljamõistmist 62,21 euro ulatuses, siis on viivis summas 466,82 eurot

põhjendatud. Kostjalt 1 tuleb välja mõista ka viivis 466,82 eurot.

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse

rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse

ees täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige

viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või

lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.

Käenduslepinguga on tõendatud, et koos liisingulepinguga, mille esemeks oli sõiduauto Mazda 6

SDN 2,0 Elegance Activematic, väljalaskeaasta 2008, sõlmis hageja käenduslepingu kostjaga,

mille kohaselt kostjad vastutavad solidaarselt liisinguvõtja liisingulepingust tulenevate kohustuste

täitmise eest täies ulatuses. Käendaja kostja 2 vastutuse maksimumsumma on vastavalt

käenduslepingu kolmandale punktile 354 900,00 krooni ehk 22 682,24 eurot.

Käenduslepingu punkt 4 sätestab, „et käesolev leping jõustub selle allkirjastamisel liisingfirma ja

käendaja poolt ning kehtib alates lepingu sõlmimisest 42 kuud. Käesoleva lepingu tähtaja

möödumisel vastutab käendaja liisingfirma ees edasi enne tähtaja möödumist tekkinud

liisinguvõtja lepingu punktis 2 sätestatud kohustuste eest.“ Lepingu punkti 2 järgi „käendaja

vastutab liisingfirma ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust nr,

XXX“. Hageja poolt nõutavad ja kostjale 1 poolt liisingulepinguga võetud kohustused on tekkinud

lepingu käenduslepingu kehtivuse ajal. Nimetatud tähtaja möödumine välistaks kostja vastutuse

üksnes uute kostja 1 poolt sama liisingsuhte raames võetavate kohustuste eest. Seega vastutab

kostja 2 solidaarselt kostjaga 1.

Kuna kohus jättis kostja 1 vastu esitatud hagi lahendamisel kohaldamata lepingu punkti 6.7, kui

kostjat 1 kahjustava tüüptingimuse ja lähtus selle asemel VÕS §-s 367 sätestatust, siis leiab kohus,

et ka käendaja vastutab põhivõlgnikuga solidaarselt vastavalt käenduslepingule nr XXX VÕS §-

s 367 sätestatule. Väljamõistetav summa ei ületa käenduslepingus märgitud kostja 2 vastutuse

maksimaalset määra.

Järelikult tuleb ka kostja 2 vastu hagi rahuldada ning kostjalt 2 tuleb VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg 1

ja 2 alusel solidaarselt kostjaga 1 hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3033,18 eurot ja viivis

466,82 eurot.

Menetluskulude jaotus

Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 ja 165 lg-st 3 tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda

menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega;

lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude

täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu

nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Sama paragrahvi lõike 6

kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei

ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude

kindlaksmääramise

menetluse

väliselt

ega

seal

määratust

suuremas

ulatuses

esitada

menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju

hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik