3-13-965/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 11.10.2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-965 Haldusasi Bakker Holland OÜ kaebus Tarbijakaitseameti poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 743,46 eurot. Menetlusosalised Kaebaja – Bakker Holland OÜ; lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kaija Koik; Vastustaja – Tarbijakaitseamet; volitatud esindaja Keit Hints. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 11.10.2013 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. Tarbija pöördus 27.09.2012 Tarbijakaitseameti poole, kuna leidis, et Bakker Holland OÜ poolt edastatavad reklaampakkumised sisaldavad eksitavat teavet, mille kohaselt on tarbija võitnud rahalise auhinna. Seoses eeltooduga tegi Tarbijakaitseamet Bakker Holland OÜ-le 08.10.2012 kirjaliku selgitusnõude, millele Bakker Holland OÜ vastas 18.10.2012.

2. 16.01.2013 tegi Tarbijakaitseamet Bakker Holland OÜ-le ettekirjutuse tarbijakaitseseaduse (TKS) § 41 lg 1 alusel tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellisest tegevusest edaspidiseks hoidumiseks.

3. 18.03.2013 koostas Tarbijakaitseamet õiendi nr 3/13, mille kohaselt 26.02.2013 registreeriti Tarbijakaitseametis tarbija pöördumine seoses sellega, et Bakker Holland OÜ on 12.02.2013 väljastanud tarbijale dokumendid, mille alusel luuakse tarbijale vale mulje, et ta on võitnud rahalise auhinna. Õiendis asub Tarbijakaitseamet seisukohale, et Bakker Holland OÜ pole 16.01.2013 ettekirjutust täitnud, mistõttu tuleb saata see sundtäitmisele.

4. 01.04.2013 täitekorraldusega nr 6-25/13-00588-004 otsustati rakendada Bakker Holland OÜ suhtes sunniraha 16.01.2013 ettekirjutuse täitmata jätmise eest summas 640 eurot. Bakker Holland OÜ tasus täitekorraldusega määratud summa ning täitekulud kokku summas 743,46 eurot.

5. 06.05.2013 saabus Tallinna Halduskohtule Bakker Holland OÜ kaebus Tarbijakaitseameti poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 743,46 eurot.

Kaebuse sisu

6. Kaebaja on seisukohal, et kuna täitekorralduse kui halduse siseakti andmise näol on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg 1 mõttes tegemist toiminguga, siis kujutab täitekorralduse andmine endast ühtlasi ka haldusmenetlust, milles tuleb järgida haldusmenetluse üldpõhimõtteid. Täitekorralduse andmise menetluses on kaebaja isikuks, kelle õigusi toiming võib puudutada, mistõttu tulnuks kaebaja täitekorralduse andmise menetlusse kaasata. Tarbijakaitseamet seda aga ei teinud. Eeltoodud minetuse tulemusena ei ole (vastuolus HMS § 40 lg-ga 2) kaebajale antud ka tema õigusi kahjustada võiva toimingu suhtes arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalust. Isegi kui asuda seisukohale, et täitekorralduse andmise näol ei ole tegemist haldusmenetlusega, mis oleks eraldiseisev menetlusest, mille tulemusena tehti kaebajale ettekirjutus, tulnuks hea halduse põhimõttest lähtuvalt kaebajat sellegipoolest täitekorralduse andmise kaalumisest teavitada ning kaebajale eelkirjeldatud menetluslikud õigused tagada. Kuivõrd asendustäitmise ja sunniraha seadus (ATSS) ei välista selgesõnaliselt haldusmenetluse seadusest ja hea halduse tavast tulenevate kaasamis-, ärakuulamisja motiveerimiskohustuste rakendumist, tuleb nimetatud kohustusi täita ka täitekorralduse andmise menetluses. Asjaolu, et kaebajale teatati sunnivahendi rakendamisest telefoni teel, ei tähenda, et vastustaja ei oleks kaasamisja ärakuulamiskohustust rikkunud. Vastustaja teavitas kaebajat, et sunnivahendit asutakse rakendama, täpsustamata, millal seda tehakse ning selgitamata kaebajale võimalust esitada sunnivahendi rakendamise suhtes vastustajale oma arvamus või vastuväited. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajale arusaadav, et tal on käimasolevas menetluses aktiivne roll ning võimalus sunnivahendi rakendamisele vastu vaielda.

6.1. Tarbijakaitseamet ei ole täitekorraldust piisavalt põhjendanud. Kuigi täitekorralduse näol on tegemist menetlustoiminguga, pidanuks HMS §-st 56 ning kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid järgima ka täitekorralduse andmisel, sest täitekorraldus piirab oluliselt kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuna teatud tingimustel on menetlustoimingud halduskohtus vaidlustatavad iseseisvalt, tuleb neid isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral põhjendada. Täitekorralduses on selle andmise alusena viidatud 16.01.2013 ettekirjutusele ja 26.02.2013 tarbija pöördumisele ning auhinnakampaaniale, mille alusel luuakse väidetavalt tarbijale vale mulje, et ta on juba võitnud rahalise auhinna olukorras, kus tegelikkuses loositakse rahaline auhind kõigi kirja saatnute vahel välja. Täitekorralduses ei ole aga vähimalgi määral põhjendatud, missuguste auhinnakampaanias sisalduvate andmete põhjal täpsemalt on Tarbijakaitseamet eeltoodud järeldusele jõudnud. Ühtlasi ei ole Tarbijakaitseamet põhjendanud, miks on auhinnakampaaniast nähtuva näol Tarbijakaitseameti hinnangul tegemist ettekirjutuse aluseks olnud rikkumisega samasisulise minetusega, so identse kauplemisvõttega. Lisaks eeltoodule on täitekorraldus täiesti motiveerimata osas, milles on leitud, et auhinnakampaanias sisalduv kujutab endast tarbija kollektiivseid huve kahjustavat tegevust, mille lõpetamiseks ja millest hoidumiseks ettekirjutus anti. Tarbijakaitseamet ei ole sisustanud tarbijate ühiseid huve, mida auhinnakampaania väidetavalt riivab.

6.2. Täitekorraldus on materiaalselt õigusvastane. Täitekorraldusest nähtuva faktilise ja õigusliku motivatsiooni puudulikkus annavad alust arvata, et Tarbijakaitseamet ei ole tegelikult auhinnakampaaniat kuigi tähelepanelikult uurinud ega ole välja selgitanud asjas enim tähtsust omavaid asjaolusid ehk seda, kas ja kui, siis missuguses osas või ulatuses sisaldab auhinnakampaania ebaausat kauplemisvõtet. Juhul, kui Tarbijakaitseamet oleks eelnimetatud faktilised asjaolud hoolsamalt välja selgitanud, pidanuks Tarbijakaitseamet nende hindamise tulemusel möönma, et auhinnakampaanias sisalduvat ei saa kogumis hinnates pidada tarbijat eksitavaks, mistõttu ei ole tegemist ettekirjutuses tooduga samasisulise ebaausa kauplemisvõttega ning puudub alus täitekorralduse andmiseks.

6.3. Täitekorralduse andmise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu on täitekorraldus õigusvastane. Ebaausaks kauplemisvõtteks, mida kaebajale on ette heidetud, on tõele mittevastava mulje loomine, et tarbija on juba võitnud, kui tegelikult auhind puudub. Kaebaja selgitab, et auhinnakampaanias on rõhutatud, et see, kas tarbija rahalise auhinna võidab, sõltub sellest, kas tema õnnenumber langeb kokku ette kindlaks määratud võidunumbriga vastava summa jaoks. Auhinnakampaanias on eelmisest reklaampakkumistest selgemalt ning korduvalt osutatud asjaolule, et võit ning selle suurus sõltuvad loosimise tulemustest ehk sellest, kas mõni loosimise käigus eelnevalt kindlaks määratud võidunumbritest ühtib tarbija auhinnakampaania materjalidest nähtuva õnnenumbriga. Eeltoodu nähtub ka auhinnakampaania tingimustest, mille põhisisu on avaldatud auhinnakampaania raames, millele on auhinnakampaanias korduvalt viidatud ning mille terviktekst on välja toodud kaebaja veebilehel.

6.4. Tarbijakaitseamet on õigusvastase täitekorraldusega põhjustanud kaebajale kahju, mis kuulub kaebajale hüvitamisele. Kaebajale kahju põhjustanud Tarbijakaitseameti õigusvastaseks tegevuseks on täitekorralduse andmine ilma õigusliku aluseta. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine seisneb selles, et vaatamata ettekirjutuse nõuetekohasele täitmisele on kaebajat Tarbijakaitseameti eksliku hinnangu tõttu, et kaebaja on ettekirjutust rikkunud, vastuolus ATSS § 2 lg-ga 1, § 8 lg-ga 1 ja § 9 lg-ga 1 ning TKS § 41 lg-ga 6 kohustatud maksma Tarbijakaitseametile sunniraha ja hüvitama kohtutäiturile täitemenetluse kulud. Kahju tekkimine on õigusliku aluseta täitekorralduse andmise otsene tagajärg, kuivõrd juhul, kui Tarbijakaitseamet oleks põhjalikumalt ettekirjutuse täitmist kontrollinud, pidanuks Tarbijakaitseamet sedastama, et kaebaja ei ole ettekirjutust rikkunud ning kaebajal ei oleks tekkinud eelnimetatud kulude kandmise kohustust. Kõik primaarsed õiguskaitsevahendid on ammendunud, kuivõrd riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3 - 6 sätestatud abinõud ei oleks kahju tekkimist vältinud. Esialgse õiguskaitse korras täitekorralduse kehtivuse või täitmise peatamine ei pruukinuks õnnestuda. Pealegi ei ole kannatanul kohustust taotleda kahju ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kuivõrd kaebaja oli õigusvastase täitekorralduse alusel sunnitud maksma Tarbijakaitseametile sunniraha summas 640 eurot ja hüvitama kohtutäiturile täitemenetluse kulud summas 103,46 eurot, on kaebaja vara 743,46 euro võrra õigusvastaselt vähenenud. Asetamaks kaebaja olukorda, kus kaebaja olnuks juhul, kui Tarbijakaitseamet ei oleks kaebaja suhtes õigusvastast täitekorraldust andnud ning seeläbi kaebaja õigusi rikkunud, tuleks kaebajale hüvitada kahju kogusummas 743,46 eurot. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Vastustaja vastulause

7. Tarbijakaitseamet on seisukohal, et täitekorraldus vastab ATSS § 9 lg-s 1 sätestatud tingimustele, kuna sisaldab nõutud andmeid ning on esitatud sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule. Tarbijakaitseameti 16.01.2013 ettekirjutuses on kaebajale selgitatud, et juhul, kui hiljemalt 31.01.2013 ei ole ettekirjutust täidetud, st tarbijatele on endiselt saadetud sarnaste sisudega pakkumisi, kohaldatakse tulenevalt ATSS-st ettekirjutuse adressaadile sunniraha 640 eurot nädalas. Kaebaja ettekirjutust tähtaegselt ei vaidlustanud, samuti oli kaebajale tagatud ärakuulamise õigus haldusmenetluse käigus ning enne ettekirjutuse jõustumist korduvalt. Ettekirjutuses oli sätestatud ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed ning vastustaja õigus kohaldada sunnivahendit.

7.1. 2012 – 2013. a jooksul on Tarbijakaitseametile laekunud 21 tarbija kaebust, milles tarbijad soovivad kätte saada neile lubatud võidusummasid. Peamiselt on tegemist eakate isikutega, kes kuuluvad kergelt mõjutatavate tarbijate hulka. Avaldustest nähtub, et tarbijad said erinevatest kampaaniatest aru, et kas nad on juba võitnud või tõenäosus võita on vähemalt 50% ning nad tegid kõik kampaaniamaterjalides soovitatud toimingud auhinnaraha kättesaamiseks. 26.03.2012 määras Tarbijakaitseamet kaebajale sarnase auhinnakampaania kasutamise eest väärteomenetluse käigus trahvi summas 1200 eurot, mida kaebaja ei vaidlustanud. Seega on kaebaja juba vähemalt alates 2012. a märtsist teadlik kestvatest probleemidest oma auhinnakampaaniatega ning Tarbijakaitseameti seisukohtadega. Viimase aasta jooksul on ettevõttele korduvalt selgitatud ebaausate ja agressiivsete kauplemisvõtete sisu ning vastustaja seisukohti. Vastustaja hinnangul sätestati ettekirjutuses selgelt, et ettekirjutuse sisuks on agressiivse kauplemisvõtte kasutamise keelamine kaebaja kauplemistegevuses üldiselt, mitte ühe konkreetse auhinnakampaania raames.

7.2. 07.03.2013 kell 12:06 helistas Tarbijakaitseameti finants– ja sideteenuste talituse jurist Kadi Raudsepp kaebaja juhatuse liikmele Svetlana Elsonile ja teavitas, et vastustaja hinnangul rikutakse endiselt ettekirjutuses sätestatud ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keeldu ning ettekirjutus kuulub seetõttu sundtäitmisele. Kaebaja esindaja möönis nimetatud telefonikõnes kauplemisvõtte jätkuvat kasutamist ja selle osas vastulauset ei esitanud. Täitekorraldus koostati alles 01.04.2013. Eeltoodut arvestades on kaebaja poolt ebaausa kauplemisvõtte kasutamise keelu rikkumise jätkamisel sunnivahendi rakendamine teatavaks tehtud. Seadusandja ei ole sunnivahendi rakendamise täitekorralduse andmisele ette näinud täiendava ärakuulamise kohustust, mistõttu ei ole Tarbijakaitseamet täitekorralduse andmisel rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi.

7.3. Tulenevalt ATSS § 9 lg-st 1 ei ole haldusorganil kohustust täitekorralduses asjaolusid põhjendada mahus, millele viitab kaebaja oma kaebuses. Sunnivahendi rakendamine on õiguspärane, kuna selle aluseks olnud auhinnakampaania materjalidest võis sarnaselt ettekirjutuses toodud ebaausa kauplemisvõtte näidetest aru saada, et tarbija on võitnud rahalise auhinna summas 55 000 €, kuigi tegelikult läks vastav summa kõikide kirjale vastanute vahel loosimisse. Sellega on kaupleja jätkanud TKS § 125 lg 4 p 8 tähenduses agressiivse ehk ebaausa kauplemisvõtte kasutamist. 16.01.2013 ettekirjutuses on kasutatud kaebaja eelnevaid reklaammaterjale üksnes kaebaja kauplemisvõtte kirjeldamiseks. Seetõttu ei olnud ettekirjutus suunatud konkreetsete väljatoodud reklaammaterjalide levitamise lõpetamisele, vaid ettekirjutuses kirjeldatud tegevuse lõpetamiseks kaebaja tegevuses üldiselt. Ettekirjutuses on esitatud nõue tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellisest tegevusest edaspidi hoidumiseks.

7.4. Tarbijakaitseameti hinnangul on kaebaja vaidlusaluses pakkumises andnud tarbijale teada, et juhul, kui temale saadetud õnnenumber langeb kokku juba eelnevalt loositud numbrikombinatsiooniga, on tarbija 100% kindlusega võitnud tema õnnenumbrile vastava rahalise auhinna. Asjaolu, et kaebaja on tarbijale esitanud viis võimalikku numbrikombinatsiooni, viitab sellele, et tegemist on numbritega, mis on eelnevalt kaebaja poolt välja loositud. Kaebaja ei ole pakkumises viidanud kordagi selgelt sellele, et juba eelnevalt loositud numbrite vahel toimub veel loosimine ning võimalik 55 000 € võitja selgub alles hiljem. Isegi kui kaebaja veebileheküljel on selgelt ja arusaadavalt rahalise auhinna väljamaksmise tingimused kirjeldatud, ei ole need tehtud kättesaadavaks pakkumiste sihtgrupile, kellel ei pea „loosimises“ osalemiseks olema internetiühendust ega ligipääsu arvutile, kuid kellelt pakkumise tingimustega tutvumiseks seda eeldatakse. Sellest tulenevalt peab keskmise tarbija arusaamist pakkumisest ja selle tingimustest hindama üksnes tarbijale esitatud teabest lähtuvalt. Kaebaja põhitegevuseks on pakkumiste saatmine ja tellimuste vastu võtmine tavaposti teel, seega ei ole vastustaja hinnangul mõistlik eeldada, et kampaania sihtgrupp külastab tingimustega tutvumiseks lisaks kaebaja veebilehel avaldatud täiendavat infot. Kuigi kaebaja on välja toonud, et vastavalt tema veebileheküljel avaldatud tingimustele ei pea tarbija loosimises osalemiseks kataloogist midagi tellima, on tarbijale kättesaadavates materjalides korduvalt rõhutatud, et raha kättesaamiseks tuleb näidistšekk tagastada koos täidetud tellimislehega. Sõnaühend „täidetud tellimisleht“ tähendab aga oma tavakasutuses mingite toodete tellimist. Tarbijakaitseameti hinnangul on kaebaja pannud rahalise auhinna kättesaamise sõltuvusse tema toodete tellimisest. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja on kasutanud peale ettekirjutuse täitmise tähtaega TKS § 125 lg 4 p 8 tähenduses agressiivset kauplemisvõtet. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

8. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja väitel on talle tekitatud kahju Tarbijakaitseameti 01.04.2013 täitekorralduse andmisega. Nii tuleb kohtul kaebaja kahjunõude lahendamist alustada küsimusest, kas Tarbijakaitseameti 01.04.2013 täitekorraldus oli õigusvastane või mitte. Kui tegemist oli Tarbijakaitseameti õiguspärase tegevusega, puudub alus kahjunõude rahuldamiseks ning kohtul vajadus nõude põhjendatust edasi analüüsida.

9. Kohtupraktikas (n Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2006 otsus asjas nr 3-03-87 ning 06.04.2011 otsus asjas nr 3-08-1870) on asutud seisukohale, et täitekorraldus on täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 11 mõttes ning sellise täitekorralduse edastamine kohtutäiturile on haldustoiming. ATSS § 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse sunnivahendi rakendamisel antavatele aktidele ja tehtavatele toimingutele haldusmenetluse seadust, arvestades ATSS-st tulenevaid erisusi. Seega kohalduvad täitekorralduse andmisele HMS-is toimingut reguleerivad sätted.

10. Esmalt hindab kohus kaebaja väidet, mille kohaselt oli täitekorralduse andmine vastustaja poolt õigusvastane, kuna Tarbijakaitseameti 16.01.2013 ettekirjutus oli kaebaja poolt täidetud ning nii ei olnud vastustajal täitekorralduse andmiseks õiguslikku alust. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Asudes hindama kaebuse esitaja väidet ettekirjutuse täitmisest, märgib kohus, et tõendamiskoormus ettekirjutuse täitmise osas lasub ettekirjutuse adressaadil. Tarbijakaitseameti 16.01.2013 ettekirjutus oli tehtud, kuna Tarbijakaitseamet tuvastas, et Bakker Holland OÜ kasutab TKS § 125 lg 4 p 8 tähenduses agressiivset kauplemisvõtet, mis seisneb tarbijatele tõele mittevastava mulje loomises, et tarbija on juba võitnud rahalise auhinna, kui tegelikult auhind puudub. Tarbijakaitseamet tegi OÜ-le Bakker Holland TKS § 41 lg 1 alusel ettekirjutuse nõudega tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellisest tegevusest edaspidiseks hoidumiseks. Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et juhul, kui hiljemalt 31.01.2013 ei ole ettekirjutust täidetud, st tarbijatele on endiselt saadetud sarnaste sisudega pakkumisi, kohaldatakse tulenevalt ATSS-st ettekirjutuse adressaadile sunniraha

640 eurot nädalas. Vaidlus puudub selles, et ettekirjutust ei vaidlustatud ning tegemist on kehtiva haldusaktiga. Tuvastamaks, kas kaebaja täitis 16.01.2013 ettekirjutuse või mitte, tuleb kohtul kindlaks teha, kas kaebaja poolt pärast ettekirjutuse täitmise tähtaega käivitatud auhinnakampaania oli sisult sarnane ettekirjutuse põhjustanud reklaamkampaaniaga või mitte.

11. Kohus nõustub Tarbijakaitseametiga – kaebuse esitaja ei täitnud 16.01.2013 ettekirjutust ning jätkas sisult sarnase ja agressiivset kauplemisvõtet sisaldava kampaania läbiviimist. Vastupidiseid tõendeid kohtule kaebaja poolt esitatud ei ole. TKS § 125 lg 4 p 8 sätestab, et alati keelatud ja agressiivseks kauplemisvõtteks loetakse tõele mittevastava mulje loomist, et tarbija on juba võitnud, võidab või pärast teatud tegevust võidab auhinna või saab muud samaväärset kasu, kui tegelikult auhind või muu samaväärne kasu puudub või kui auhinna või muu samaväärse kasu kättesaamine eeldab tarbijalt rahamaksmist või muud kulutusega seotud tegevust. 26.02.2013 registreeriti Tarbijakaitseametis tarbija kaebus, mis sisaldas tarbijale kaebaja poolt 12.02.2013 väljastatud pakkumist, millele kaebaja viitab oma kaebuses kui auhinnakampaania (tl 31- 38).

Kohus nõustub vastustaja 07.06.2013 menetlusdokumendis toodud kampaania tekstianalüüsiga ega hakka seda käesolevas otsuses üle kordama. Kohus nõustub ka Tarbijakaitseameti hinnanguga esitatud analüüsile, et kaebaja lõi oma pakkumises tarbijale ettekujutuse, et juhul, kui temale saadetud õnnenumber langeb kokku juba eelnevalt loositud numbrikombinatsiooniga, on tarbija 100% kindlusega võitnud tema õnnenumbrile vastava rahalise auhinna. Kaebaja on tarbijale esitanud viis võimalikku numbrikombinatsiooni, mis loob tarbijale ettekujutuse, et tegemist on numbritega, mis on eelnevalt kaebaja poolt välja loositud.

Pakkumises ei ole kordagi selgelt viidatud sellele, et juba eelnevalt loositud numbrite vahel toimub veel loosimine ning võimalik 55 000 € võitja selgub alles hiljem. Et rahaline võit on tingimusteta kindel, viitab kogu kampaania retoorika tervikuna. Kohus ei pea tõsiseltvõetavaks kaebaja väidet, mille kohaselt peaks kampaania tekstis läbivalt sõnale rahatšekk lisatud tärn (*) ning sellele tärnile teksti all väikses kirjas vastav viide – tutvu ka lisatud kampaania tingimustega – muutma kasutatava kauplemisvõtte mitte-agressiivseks.

Isegi, kui kaebaja veebileheküljel on selgelt ja arusaadavalt rahalise auhinna väljamaksmise tingimused kirjeldatud, ei ole need tehtud kättesaadavaks pakkumiste sihtgrupile. Kuivõrd kogu kampaania on üles ehitatud tavapostil saadetavatele pakkumistele ja eeldab ka tarbijatelt tavaposti kasutamist, ei saa pidada loogiliseks ja loomulikuks, et kampaania sihtgrupp kasutab kampaania reeglitega tutvumiseks internetti. Põhjendatud on Tarbijakaitseameti seisukoht, et eeltoodud põhjusel peab keskmise tarbija arusaamist pakkumisest ja selle tingimustest hindama üksnes tarbijale esitatud teabest lähtuvalt.

Tarbijat eksitav on ka kaebaja see seisukoht, et vastavalt tema veebileheküljel avaldatud tingimustele ei pea tarbija loosimises osalemiseks kataloogist midagi tellima. Tarbijale kättesaadavates materjalides on korduvalt rõhutatud, et raha kättesaamiseks tuleb näidistšekk tagastada koos täidetud tellimislehega. Seda, et tellimisleht võib olla ka tühi, materjal ei maini. Loogiline ja arusaadav on Tarbijakaitseameti lähenemine, mille kohaselt sõnaühend „täidetud tellimisleht“ eeldab mingite toodete tellimist. Nii on kaebaja tegelikkuses pannud rahalise auhinna kättesaamise sõltuvusse tema toodete tellimisest.

Eelnevast nähtuvalt jätkas kaebuse esitaja pärast 31.01.2013 ettekirjutusega keelatud ja sisult sarnase pakkumise esitamist tarbijale, kasutades TKS § 125 lg 4 p 8 tähenduses agressiivset kauplemisvõtet. Sellega jättis kaebaja 16.01.2013 ettekirjutuse täitmata. 01.04.2013 täitekorralduse andmine oli seega põhjendatud ning materiaalselt õiguspärane.

12. Kaebaja on seisukohal, et kaevatud täitekorraldus on õigusvastane ka seepärast, et Tarbijakaitseamet ei andnud kaebajale võimalust esitada täitekorralduse suhtes oma vastuväiteid ning täitekorraldus on nõuetekohaselt põhjendamata. Kohus ei nõustu kummagi eeltoodud väitega. On õige, et ATSS ei sisalda menetlusnormi, mis kehtestaks täitekorralduse andmise suhtes erisuse HMS § 40 lg-st 2. Kuid kohtu hinnangul ei saanud kaebaja ärakuulamata jätmine konkreetsel juhul tuua kaasa täitekorralduse andmata jätmist. Täitekorralduse eeldatava andmisega ettekirjutuse täitmata jätmise korral peab ettekirjutuse adressaat arvestama juba sellekohase hoiatuse tõttu, mis sisaldus ka Tarbijakaitseameti 16.01.2013 ettekirjutuses. ATSS § 8 lg 2 kohaselt on sunnivahendi adressaadi hool esitada põhjendatud taotlus sunnivahendi rakendamise edasilükkamiseks. Sellist taotlust ei ole kaebuse esitaja esitanud. Asjas esitatud õiendi (tl 59) kohaselt helistas Tarbijakaitseameti finants – ja sideteenuste talituse jurist Kadi Raudsepp 07.03.2013 kell 12.06 kaebuse esitaja juhatuse liikmele Svetlana Elsonile ja teavitas, et Tarbijakaitseameti hinnangul rikutakse endiselt ettekirjutuses sätestatud ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keeldu ning ettekirjutus kuulub seetõttu sundtäitmisele. Õiendi kohaselt möönis kaebaja esindaja nimetatud telefonikõnes kauplemisvõtte jätkuvat kasutamist ja selle osas vastulauset ei esitanud. Kaebaja ei ole asjas eitanud vastavasisulise telefonikõne toimumist. Et täitekorraldus koostati sealjuures alles 01.04.2013, oli kaebajal piisavalt aega, taotlemaks sunnivahendi rakendamise edasilükkamist ning esitamaks omapoolsed seisukohad. Lisaks ei ole kaebuse esitaja toonud kohtumenetluses esile selliseid asjaolusid, mis oleksid tema ärakuulamisel ilmnenud ja tinginud sunniraha kohaldamisest loobumise või selle kohaldamise väiksemas määras. Et kaebuse esitajal on väärarusaam ettekirjutusega pandud kohustuste sisust või nende kohustuste täitmisest, selline asjaolu ei ole. Samuti on ettekirjutuse adressaadilt mõistlikult eeldatav, et küsimuste tekkimisel ettekirjutuse sisu kohta pöördub ta asjaolude täpsustamiseks ettekirjutuse andnud haldusorgani poole.

13. Kuna täitekorraldus ei ole haldusakt, on asjakohatu kaebuse esitaja väide, et täitekorralduses ei sisaldu sunniraha rakendamise kaalutlusi ega põhjendusi. HMS §-st 108 tulenevalt põhjendatakse isiku õigusi piiravat toimingut isiku sellekohase taotluse alusel. Sellekohast taotlust kaebaja vastustajale esitanud ei ole. ATSS § 9 lg 1 kohaselt antakse täitekorraldus sunnivahendit vahetult rakendavale isikule (antud juhul oli selleks kohtutäitur), kellele ei pea selgitama sunnivahendi rakendamise kaalutlusi.

14. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et 01.04.2013 täitekorralduse andmine oli Tarbijakaitseameti poolt õiguspärane. Seega on täitmata kahjunõude rahuldamise eelduslik element – kaevatud tegevuse õigusvastasus – mistõttu jääb kaebus rahuldamata.

15. Et kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebaja poolelt, mistõttu vastustaja menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik