3-13-1081/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna halduskohus

Kohtunik

Hurma Kiviloo

Määruse tegemise aeg ja koht

04.oktoober 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1081

Haldusasi

P.G. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti toimingute

vaidlustamiseks

RESOLUTSIOON

1. Jätta P.G. taotlus riigi õigusabi saamiseks

rahuldamata.

2. Tagastada kaebus P.G.le läbivaatamatult.

3. Sekretäril edastada käesoleva määruse ärakiri

kaebuse esitajale.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu

päeva

jooksul,

arvates

määruse

ärakirja

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1; § 121 lg

4; § 204 lg-d 1 ja 2).

MENETLUSE KÄIK

1.

21.05.2013 sai Tallinna halduskohus (esitatud 17.05.2013 Viru maakohtu kaudu)

P.G. võõrkeelse kaebuse.

2.

03.06.2013 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta. Muu hulgas märkis kohus

määruses: „Et kohtule esitatud kaebus on võõrkeelne, siis annab kohus kaebajale tähtaja

kaebuse eestikeelse tõlke esitamiseks. Juhul, kui kaebajal puuduvad vahendid kaebuse eesti

keelde tõlkimise korraldamiseks, siis tõlkeabi saamiseks tuleb kohtule esitada eraldi

menetlusabi taotlus vastavalt HKMS § 110 lg 1 p-le 1. /.../ Kohus märgib, et kaebuse

võõrkeelsuse tõttu ei ole käesoleval ajal võimalik kõikidest kaebuse vormile ja sisule

esitatavatest nõuetest kinnipidamist kontrollida. Seetõttu kohus ei välista edaspidi vajadust

jätta kaebus veel teist kordagi käiguta“.

Kohus andis kaebajale kaebuse puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva määruse ärakirja

kättesaamisest arvates.

3. Kaebaja on 03.06.2013 määruse kätte saanud 11.06.2013. 25.06.2013 on kaebaja

Viru maakohtu kaudu edastanud võõrkeelse (vene-inglise) avalduse. Lisatud on: 1)

eestikeelsel blanketil vormistatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus, 2) teatis

taotleja ja tema perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta, 3) eestikeelsel

blanketil vormistatud riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatis.

4. Esitatu alusel kohus tõlgendas, et kaebaja soovib menetlusabi tõlkekulude

kandmiseks. 27.06.2013 määrusega kohus otsustas anda P.G.le menetlusabi, vabastades ta

17.05.2013 esitatud kaebuse tõlkimisega kaasnevate kulude kandmisest.

5.

05.07.2013 sai kohus P.G. tõlgitud kaebuse, milles kaebaja palub kohut: 1)

tunnistada Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) toimingud ebaseaduslikeks

ja õigusvastasteks; 2) kohustada IOM-i esitama kirjalik vastus kaebaja IOM-ile esitatud

taotlusele/kirjale kaebajale arusaadavas suhtlemiskeeles, nagu see on omaks võetud

õiguslikus ja tsiviliseeritud ühiskonnas tervikuna; 3) tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti

(PPA) toimingud ebaseaduslikeks ja õigusvastasteks teadaolevate sündmuste ja asjaolude

võtmes; 4) tunnistada Siseministeeriumi toimingud õigusvastasteks ja ebaseaduslikeks; 5)

kohustada IOM-i, PPA-d ja Siseministeeriumi hüvitama nende poolt tekitatud kahju,

milleks palub kaebaja kohut määrata oma äranägemusel kindlaks süü ja hüvitise ulatus iga

organisatsiooni kohta eraldi; 6) määrata kohtuliku arutamise kuupäev ja tagada kaebaja

osalemine kohtus; 7) määrata asja huvides RÕA (riigi õigusabi).

6.

09.07.2013 määrusega jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse käiguta. Muu

hulgas märkis kohus määruses: „RÕS § 12 lg 1 sätestab kohustuslikud andmed, mis tuleb

riigi õigusabi taotluses märkida. Kohus edastab kaebuse esitajale vastava riigi õigusabi

taotluse vormi, mis tuleb kaebuse esitajal kohtule täidetult tagastada juhul, kui ta soovib

jääda esitatud taotluse juurde. /.../ Seejuures juhib kohus tähelepanu, et kaebajal tuleb riigi

õigusabi taotluse vormil ära märkida, et ta soovib esindajat halduskohtumenetluses. /.../

Esiteks nähtub kaebusest, et kaebaja peab õigusvastaseks PPA, Siseministeeriumi ja IOM

toiminguid, kuid on jätnud konkretiseerimata, millised nimetatud organisatsioonide

toimingud on kaebaja arvates õigusvastased ning milliste toimingutega on kaebajale kahju

tekitatud. /.../ Lisaks ei saa kaebaja vaidlustada IOM toiminguid ega nõuda IOM-i

toimingutega tekitatud kahju hüvitamist halduskohtu kaudu, kuna tegemist on

rahvusvahelise organisatsiooniga. HKMS § 4 lg 3 sätestab, et Eesti kohtule ei või esitada

kaebust välisriigi võimude, rahvusvahelise organisatsiooni või selle organi tegevuse peale.

Seega ei ole halduskohtu pädevuses vastavate vaidluste lahendamine. Kui kaebaja jääb

vastavate taotluste juurde, siis kuulub kaebus selles osas tagastamisele halduskohtu

pädevuse puudumise tõttu. /.../ Siseministeeriumi ja PPA toimingute vaidlustamisel tuleb

kaebajal välja tuua iga õigusvastasuse tuvastamise nõude osas konkreetne õigusvastane

toiming (selgelt piiritletud tegevus/tegevusetus), mida kaebaja vaidlustada soovib. Samuti

tuleb ära näidata, millal ja kelle poolt vastav toiming tehti ja milles seisneb selle

õigusvastasus kaebaja arvates. Vastasel korral ei ole kohtul võimalik kaebaja menetlusabi

taotlust lahendada. /.../ Kaebajal tuleb ka ära näidata, miks ta peab kaebaja poolt märgitud

PPA toimingut kaebaja suunamisel täitma ankeeti „vabatahtliku tagasipöördumise ja

reintegratsiooni abiprogramm“ õigusvastaseks, kui kaebusest võib selgelt välja lugeda, et

kaebaja soovib tegelikult esitatud ankeedile IOM-ist ise vastust saada. Ka ei ole kaebaja

ära näidanud, milles seisnes kaebaja sundimine. Kaebajal tuleb neid asjaolusid täpsemalt

kirjeldada.

Lisaks on kaebaja märkinud, et Eesti Vabariik ja Siseministeerium on süüdi kaebaja elu

kallale kippumises soovides teda välja saata Vene Föderatsiooni. Kohtule jääb antud väide

arusaamatuks. Kaebajal tuleb välja tuua konkreetselt, kes ja kuidas on kaebaja elu kallale

kippunud ja kuidas seab tema Vene Föderatsiooni väljasaatmine tema elu surmaohtu.

Kaebajal tuleb sellise väite esitamisel näidata ära, kas tema suhtes on langetatud Vene

Föderatsioonis kohtuotsus, milles on karistuseks määratud surmanuhtlus või esitada muu

tõend tema elu ohustavatest Vene Föderatsiooni ametiasutuste või ametiisikute tegevusest.

Kohtu arusaamisel lasub Vene Föderatsioonil nagu igal muul riigil kohustus tagada tema

territooriumil olevate ja seaduskuulekalt käituvate isikute inimõigused ja sealhulgas elu ja

tevise kaitse õigusvastaste rünnete vastu. /.../ Kui kaebajale on tekitatud tervisekahju, siis

on võimalik esitada kohtule vastavas osas mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kuid

tervisekahju olemasolu ja selle põhjuseid tuleb kaebajal kohtule tõendada. /.../ Vastutuse

aluseks ehk kahju hüvitamise eelduseks on avalik-õiguslikus suhtes toimepandud

õigusvastane tegu, millega on tekitatud isikule kahju ning tekkinud kahju ja õigusvastase

teo vahel peab olema põhjuslik seos. (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 16.03.2005 otsus

asjas nr 3-3-1-93-04, p 11). Mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on lisaks nimetatule

vastustaja süüline tegevus. /.../ Eeltoodust lähtuvalt tuleb kaebajal menetlusabi taotlust

täpsustades ära näidata, millise haldusakti või toiminguga on Siseministeerium ja millise

haldusakti või toiminguga on PPA kaebajale kahju põhjustanud“. Kohus andis kaebajale

puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva määruse kättesaamisest.

7.

05.08.2013 sai kohus (Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu) blanketil

vormistatud, eesti- ja venekeelse tekstiga, riigi õigusabi taotluse koos venekeelse

selgitusega.

Kohus tõlgendas, et tegemist on vastusega 09.07.2013 määrusele, mille kaebaja on kätte

saanud 18.07.2013. Et kohus oli andnud kaebajale menetlusabi kaebuse tõlkimisega

kaasnevate kulude kandmiseks, siis kohus laskis tõlkida menetlusdokumendid eesti keelde.

Tõlgitud dokumentidest nähtuvalt taotleb kaebaja riigi õigusabi õigusdokumendi

koostamiseks. Probleemi kirjeldusena on märgitud - kaebuse esitamiseks Euroopa

Inimõiguste Kohtule Strasbourgis. Samas märgib kaebaja, et on tarvis riigi õigusabi asjas

3-13-1081 kohtule kaebuse/vastuse tõlkimiseks ja koostamiseks. Põhjendusena, miks riigi

õigusabi saamine on vajalik taotleja õiguste kaitseks, on märgitud, et taotleja ei räägi eesti

keelt ja advokaat on nõutav kaebuse koostamiseks. Asjast taotlejale tuleneva kasuna on

kaebaja märkinud, et tema õigused saavad taastatud ja advokaat koostab EIÕK-le kaebuse

ja saab juhtida asjaajamist. Kaebaja märgib, et lisab taotlusele kirjalikud põhjused, mis

kinnitavad Eesti poolset „inimõiguste ja põhivabaduste konvensiooni“ rikkumist.

Lisatud kirjalikes põhjendustes kaebaja märgib kokkuvõtvalt järgmist: Kaebuse esemeks

oli ja on PPA enda poolt teostatav väljasaatmise protseduur ja selle meetmed, mis oma

kuritegeliku olemuse järgi ongi tema elule ja tervisele kallale kippumine. Kaebaja elu ja

tervise kallale kipub esmajärjekorras PPA kodakondsuse- ja migratsiooniosakond, valides

viisiks selle, et ei pikendanud kaebaja elamisluba ja väljastas ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks ning ei täida sunddeporteerimist. PPA on teadlik, et kaebajal ei ole

elatusvahendeid, elukohta, hügieenivahendeid, medikamente, isikut ja kodakondsust

tõendavat dokumenti, st PPA tegevus on kaebaja jaoks ohtlik. PPA oleks pidanud

arvestama

elatusvahendite

puudumisega,

kui

keeldus

elamisloast

ja

esitas

lahkumisettekirjutuse. PPA on tegevusetuses, eirates fakti, et riigis pole võimalik

eksisteerida pidavalt pikendatava lahkumisettekirjutusega seoses. Lahkumisettekirjutuse

pikendamisel pole mõtete. Kaebajal kehtib kuni 09.05.2018 Eestisse sissesõidukeeld,

millest tulenevalt väljasaatmine peab olema organiseeritud viivitamatult. Teiseks oht

kaebaja elule tuleneb otseselt Eesti kohtust, sest kohus on liiga politiseeritud,

eelarvamuslik ja erapoolik. Kohus ei nõua PPA-lt seadusest kinnipidamist, samas jätab

kannatanupoole reaalse kaitseta. Kolmandaks oht kaebaja elule (seab inimelu surmaohtu)

tuleb vahetult Siseministeeriumilt, kelle nõusolekul toimub PPA õigusvastane tegevus. 12

aastat järjest väljasaadetava I. G. surm

tõendab Siseministeeriumi süü põhjendatust.

Kui kohus arvab, et halduskohtu kaudu ei saa esitada kaebust Eesti IOM-i peale. Siis tuleb

märkida, nagu nõuab seadus, kes peab antud kaebust alluvuse kohaselt läbi vaatama ja

edastama see adressaadile. Siseministeerium vastutab PPA ja IOM-i tegevuse eest. PPA,

IOM ja Siseministeerium on omavahelises kuritegelikus sobingus ja oma õiguse ja

kõlblusega kokkusobimatu tegvusega tekitasid kabajale materiaalset ja moraalset kahju

(aja ja vahendite kulu, IOM-le kirjade ettevalmistamine ja saatmine, telefonikoned IOM-

le). PPA sundis kaebajat moraalselt põdema seoses IOM-le avalduse/ankeedi esitamisega).

Kaebaja on palunud kohut: 1) tunnistada, et PPA toiming/tegevusetus pole seaduslik, 2)

tunnistada PPA otsus/toiming õigusvastaseks, 3) vabastada mind riigilõivu tasumisest

kaebuse vastuvõtmise ja läbivaatamise eest seoses minu teadaoleva maksejõuetusega, 4)

määrata mulle riigi õigusabi antud asjas, 5) mõista vastustajalt välja mulle tekitatud

materiaalne/moraalne kahju, kohtu äranägemisel.

8.

10.09.2013 määrusega jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse ja kaebuse

veelkord käiguta. Muu hulgas märkis kohus määruses: „Kohtule 05.08.2013 esitatud riigi

õigusabi taotlusest nähtuvalt soovib kaebaja riigi õigusabi: Esiteks - kaebuse koostamiseks

EIÕK-le. Kohus selgitab, et selles osas kuuluks taotlus RÕS § 10 lg 3 alusel edastamisele

maakohtule, kuna tegemist ei ole kaebusega, mis oleks menetletav Tallinna halduskohtus.

RÕS § 10 lg-st 3 tulenevalt esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena

tsiviilasja kohtueelses menetluses, haldusmenetluses või väärteoasja kohtuvälises

menetluses, õigusdokumendi koostamisena või muu õigusalase nõustamise või

esindamisena taotleja elu- või asukohajärgsele või õigusteenuse osutamise eeldatava koha

järgsele maakohtule. Kaebajal tuleb kinnitada, kas ta soovib jätkuvalt riigi õiguasbi EIÕK-

le kaebuse koostamiseks, juhul kui kaebaja kohtule määratud tähtajaks selles osas oma

tahet ei kinnita, siis kohus tõlgendab, et kaebaja on selles osas riigi õigusabi taotlemisest

loobunud. Teiseks - taotleb kaebaja riigi õigusabi käesolevas haldusasjas. Seega tõlgendab

kohus, et kaebaja taotleb riigi õigusabi esindamiseks haldusasjas nr 3-13-1081. /.../ Kohus

selgitab, et vaatamata sellele, et kaebaja on 05.08.2013 riigi õigusabi taotlusele lisatud

kirjaliku põhjendusega üritanud oma tahet ja eesmärki kohtusse pöördumisel selgitada,

jääb endiselt ebaselgeks kes on asjas vastustaja(d). Kuigi kaebaja on 05.08.2013

põhjenduste lõpus nõuded formuleerinud üksnes PPA toimingute, tegevusetuse, otsuse

õigusvastaseks tunnistamiseks, on kaebaja põhjendustes märkinud, et kaebaja elu seavad

ohtu oma tegvusega väidetavalt ka kohus ja Siseministeerium. Seda enam, et kaebaja väitel

on kaebajale kahju (varalist ja mittevaralist) tekitanud Siseministeerium, PPA ja IOM.

Seega tuleb esmalt täpsustada, kelle tegevust (toiminguid/tegevusetust, otsuseid) kaebaja

kaebuses soovib vaidlustada, st kelle vastu kaebus on see konkreetne kaebus esitatud (kes

on vastustaja(d)). Kaebaja ei ole jätkuvalt täpsustanud, missuguste PPA ja/või

Siseministeeriumi toimingute/tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist ta taotleb ja mis on

kaebaja põhjendatud huviks, st kuidas õigusvastasuse tuvastamine aitab kaebajat edaspidi

tema õiguste kaitsmisel. Kohus selgitab, et kaebaja ei saa esitada PPA ja Siseministeeriumi

tegevuse/toimingute ja ka kohtu tegevuse vaidlustamiseks üldist, konkretiseerimata

kaebust, märkides vaid, et kaebus on ajendatud olukorrast, kus kaebajat ei deporteerita ega

ka viibimist legaliseerita, märkides vaid üldsõnaliselt, et kaebuse esemeks on PPA poolt

teostatav väljasaatmise protseduur ja selle meetmed. /.../ Isiku riigis viibimise

legaliseerimiseks ja riigist väljasaatmiseks on seadustes ette nähtud kindlad korrad. Seoses

kaebaja Eestis ebaseadusliku viibimisega on antud mitmeid haldusakte, mida kaebaja on

Tartu ja Tallinna halduskohtutes vaidlustanud. Kaebajaga seotud haldusasjade

materjalidest

nähtuvad

järgmised

asjaolud:

07.10.2006

paigutati

kaebaja

väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 10.12.2006

13.10.2007 vabastati kaebaja Tallinna halduskohtu 02.10.2007 määruse (nr 3-07-1987)

alusel väljasaatmiskeskusest. 03.10.2007 tehti kaebajale ettekirjutus Eesti Vabariigist

lahkumiseks hiljemalt 09.10.2007. Siseministri 09.05.2008 käskkirjaga nr 54 kohaldati

kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kehtivusega kuni 09.05.2018. 30.06.2010 esitas kaebaja

vastustajale avalduse tähtajalise elamisloa taotlemiseks. 01.10.2010 otsusega PPA andis

P.G.le erandina humaansetel kaalutlustel tähtajalise elamisloa üheks aastaks kehtivusega

alates 01.10.2010 kuni 30.09.2011, et isik saaks taotleda VF kodakondsust ning lahkuda

elama VF. Siseministri 15.12.2010 käskkirjaga nr 1-3/275 peatati seetõttu ka P.G. suhtes

kohaldatud sissesõidukeeld kuni tema tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõpuni 30.09.2011.

03.08.2011 esitas P.G. PPA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse VMS § 118 p 7

(välisleping) alusel. /.../ PPA 20.01.2012 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise

otsusega nr 15.3-3/31-1 keeldus PPA kaebaja tähtajalist elamisluba pikendamast. Kaebaja

on vaidlustanud otsuse Tallinna halduskohtus (haldusasi nr 3-12-173). Nimetatud

haldusasjas kaebaja taotles PPA 20.01.2012 otsuse nr 15.3-3/31-1 tühistamist, kaebaja

elamisloa saamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist ning mittevaralise kahju

hüvitamist kohtu äranägemisel. Halduskohus jättis 28.12.2012 otsusega kaebuse

rahuldamata. Kaebaja on esitanud nimetatud otsuse vaidlustamiseks apellatsioonkaebuse

Tallinna ringkonnakohtule, kus asja menetlus on praegu pooleli. Halduskohus on oma

otsuses muu hulgas tõdenud järgmist: „Kaebaja suhtes antud haldusaktide ja tehtud

toimingute kehtivuse ja õiguspärasuse üle ei saa olla vaidlust, kuna kohtud ei ole neid

õigusvastaseks tunnistanud või tühistanud, v.a viimatinimetatud 11.03.2012 ettekirjutus,

mille suhtes algatatud kohtuasi ei ole veel lahendini jõudnud. Samas, kuni kohus ei ole

kõnealust ettekirjutust ka tühistanud, puudub ka alus väita, et tegemist on õigusvastase

haldusaktiga ja/või et kaebaja väljasaatmine oleks muutunud tänaseks ilmselgelt

perspektiivituks. Kohtu arvates sõltub kaebaja väljasaatmine paljus kaebajast endast, sh

sellest kuidas ta täidab talle seadusest tulenevat kaasaaitamiskohustust, oma lubadusi jms,

millel kohus peatub edaspidi. Nagu vastustaja viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi

otsuses nr 3-3-1-45-06 on leitud: väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa lähtuda

sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis, sest vastupidine poleks

kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega. Seega pelgalt asjaolu, et kaebaja

„jonnib“ Eesti riigiga, ei anna alust öelda, et P.G.t ei saa Eestist kunagi välja saata ning

seetõttu tuleks tema elamine siin igal juhul legaliseerida“. Eeltoodu alusel on kohus

seisukohal, et kuigi haldusasjas nr 3-12-173 on menetlus praegu pooleli, siis

kaebusematerjalist nähtuvalt on kaebaja juba nimetatud asjas vaidlustanud PPA toimingud

ja taotlenud ka kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, seega on ebaselge, mille poolest

erineb käesolev PPA vastu esitatud tuvastamis- ja hüvitamiskaebus juba esitatud kaebusest

(haldusasi nr 3-12-173). /.../ Kaebaja Eestist väljasaatmisega seoses 08.02.2012 koostas

PPA Ida Prefektuuri kodakondsus- ja migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve talituse

peainspektor P.G.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294. Ettekirjutuse

kohaselt on P.G. kohustatud lahkuma Eesti Vabariigist 30 päeva jooksul. Pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist on PPA igakuiselt pikendanud P.G. lahkumiskohustuse

tähtaega. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on P.G. halduskohtus vaidlustanud lisaks

eelviidatud PPA 20.01.2012 otsusele tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta

(nr 3-12-173) ka 08.02.2012 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (haldusasi nr 3-12-301),

mille menetlus on pooleli Tartu ringkonnakohtus, samuti PPA 11.03.2012 (haldusasi nr 3-

12-608, Riigikohus otsustas 30.01.2013 seda mitte menetleda), 10.04.2012 (nr 3-12-869),

07.05.2012 (nr 3-12-1174), 11.06.2012 (nr 3-12-1471), 09.07.2012 (nr 3-12-1641),

08.08.2012 (nr 3-12-1873), 05.09.2012 (nr 3-12-2113), 05.10.2012 (nr 3-12-2333),

05.11.2012 (nr 3-12-2527), 05.12.2012 (nr 3-12-2715), 03.01.2013 (nr 3-13-194),

04.03.2013 (nr 3-13-1468), 02.06.2013 (nr 3-13-1470), 03.05.2013 (nr 3-13-1472),

03.04.2013 (nr 3-13-1474), 02.07.2013 (nr 3-13-1685) otsused lahkumiskohustuse tähtaja

pikendamise kohta. Enamuse loetletud haldusasjade menetlused on pooleli Tartu haldus-

ja ringkonnakohtus. /.../ Kohus, tutvunud kohtute infosüsteemi kaudu eelpool loetletud

haldusasjade materjalidega, on jõudnud järeldusele, et esitatud kaebustes on kaebaja

käsitlenud (kaebuste tekstid on paljuski korduvad) temaatikat seoses kaebaja

deporteerimise ja/või legaliseerimise pikale venimisega ning vaidlustanud sellega

seonduvaid PPA kaebaja elule ohtlikke toiminguid (elule ja tervisele vajalikest

tingimustest ilmajätmine, ei võimaldatud eluruumi, toitu, riideid, hügieenivahendeid,

ravimeid, ei ole õigust omada isikutunnistust, kodakondsust jne). Samuti toob kaebaja

nimetatud kaebustes esile kodanik I. G. seonduvad asjaolud ning taotleb PPA-lt

materiaalse ja moraalse kahju hüvitamist. Eelnevat kokku võttes jääb kohtu hinnangul

endiselt täiesti ebaselgeks, mis on kaebaja tegelik tahe ja eesmärk käesoleva uue iseseisva

kaebuse esitamisel olukorras, kus kaebaja on juba mitmetes eelnevates kohtuasjades,

millede menetlused on antud hetkel pooleli Tartu ja Tallinna haldus- ja ringkonnakohtutes,

vaidlustanud uuesti PPA toiminguid seoses kaebaja deporteerimise ja/või legaliseerimisega

ning selle ajalise pikalevenimisega, samuti taotlenud ka väidetava tekitatud materiaalse ja

moraalse kahju hüvitamist. /.../ Lisaks selgitab kohus, et kodanik I. G. väljasaatmisega

seonduvad asjaolud ei saa olla tuvastamis- ja hüvitamiskaebuse aluseks käesolevas asjas,

kuna nimetatud isikuga seonduvate asjaolude tõttu ei ole kaebaja õigusi rikutud, ning seega

ei ole põhjendatud ka nendele tuginemine kaebuse põhistamisel. Esitatud hüvitamisnõude

osas kohus täiendavalt juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et kahju hüvitamise taotlemisel

peavad olema täidetud kahju hüvitamise taotlemise eeldused, st eelkõige nõude esitamisel

PPA vastu, saavad olla nõude aluseks PPA kohtu poolt tuvastatud õigusvastased

toimingud. Kaebajaga seonduvate kohtuvaidluste analüüsimisel selliseid kohtute poolt

õigusvastaseks tunnistatud PPA toiminguid ei nähtu.“

Kohus selgitas kaebajale kahju hüvitamise taotlemisel kohaldatavaid riigivastutuse

seaduse (RVastS) sätteid ja asjakohast kohtupraktikat ning märkis kokkuvõtvalt: „kohus ei

saa lahendada enne kaebaja riigi õigusabi taotlust (ning kontrollida kaebuse

nõuetekohasust), kui kaebaja ei ole määratlenud konkreetselt, kes on asjas vastustaja(d),

ning sellest tulenevalt milliseid vastustaja(te) toiminguid kaebaja kaebuses vaidlustab.

Seejuures tuleb arvestada kohtu eelnevat selgitust seoses kaebajaga seonduvate

kohtuasjadega, mille menetlused on pooleli, ning millistes kaebaja on juba käesolevas

kaebuses nimetatud asjaoludel PPA toiminguid vaidlustanud ja samuti taotlenud kahju

hüvitamist. Kohus veelkord rõhutab, et kaebaja ei saa esitada kohtule formaalset nõuet

PPA toimingute vaidlustamiseks (samuti Siseministeeriumi ja kohtu vastu) seoses kaebaja

väljasaatmise protseduuriga ega korduvat kaebust samadel asjaoludel kaebustega, mis juba

on kohtu menetluses.

Kohus selgitab, et ei saa taotleda formaalselt kahju hüvitamist, kui selle taotlemise

eeldused ei ole täidetud (avalik-õigusliku isiku õigusvastane tegu/toiming, kaebajale kahju

tekkimine, põhjuslik seos õigusvastase teo/toimingu ja tekkinud kahju vahel). Kohtu

hinnangul on kaebaja õigused seoses kaebaja deporteerimise ja legaliseerimisega kõige

efektiivsemalt kaitstud niigi juba PPA 20.01.2012 tähtajalise elamisloa pikendamisest

keeldumise otsuse nr 15.3-3/31-1 vaidlustamisega haldusasjas nr 3-12-173 ja PPA

08.02.2012 lahkumisettekirjutuse vaidlustamisega haldusasjas nr 3-12-301.

Täiendavalt kohus lisab, et nii, nagu juba 09.07.2013 määruses kaebajale selgitati, ei saa

halduskohtusse esitada kaebust rahvusvahelise organisatsiooni IOM peale ja kahjunõuet

tema vastu ning selles osas kuuluks kaebus edaspidi kaebajale läbivaatamatult

tagastamisele (HKMS § 121 lg 1 p 1). HKMS § 121 lg 3 kohaselt kohus võimaluse korral

kaebuse tagastamisel selgitab, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik pöörduda,

seega on väär kaebaja seisukoht, et kohus nimetatud asjaolu on kohustatud märkima.

Kohus on juba selgitanud ka seda, et riigi õigusabi taotlus osas, milles kaebaja taotleb riigi

õigusabi EIÕK-le kaebuse koostamiseks kuuluks edaspidi (juhul kui kaebaja jätkuvalt selle

vajadust kinnitab) RÕS § 10 lg 3 alusel edastamisele maakohtule. Eeltoodust tulenevalt

jätab kohus nii riigi õigusabi taotluse kui ka kaebuse veelkord käiguta, et kaebaja selgitaks

oma tegelikku tahet ja eemärki ning täpsustaks kaebuse eset ja nõudeid. Sellest sõltub nii

riigi õigusabi taotluse kui ka kaebuse halduskohtus lahendamise võimalikkus“.

Kohus andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva arvates määruse ärakirja

kättesaamisest.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja on 10.09.2013 määruse kätte saanud 14.09.2013. Seega oli riigi õigusabi

taotluse ja kaebuse puuduste kõrvaldamise viimaseks päevaks 30.09.2013, so esimene

tööpäev pärast tähtpäeva saabumist. Kaebaja ei ole tähtaegselt ega ka määruse tegemise

aja seisuga riigi õigusabi taotluse ja kaebuse puuduseid kõrvaldanud. Seega lähtub kohus

esitatud kaebusematerjalist ja selle täiendustest (viimane 05.08.2013).

10. Riigi õigusabi taotlus.

Kohtule 05.08.2013 esitatud riigi õigusabi taotlusest nähtuvalt soovis kaebaja riigi

õigusabi: Esiteks - kaebuse koostamiseks EIÕK-le. Kohus selgitas kaebajale 10.09.2013

määruses, et selles osas kuuluks taotlus RÕS § 10 lg 3 alusel edastamisele maakohtule,

kuna tegemist ei ole kaebusega, mis oleks menetletav Tallinna halduskohtus. RÕS § 10 lg-

st 3 tulenevalt esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena tsiviilasja

kohtueelses menetluses, haldusmenetluses või väärteoasja kohtuvälises menetluses,

õigusdokumendi koostamisena või muu õigusalase nõustamise või esindamisena taotleja

elu- või asukohajärgsele või õigusteenuse osutamise eeldatava koha järgsele maakohtule.

Kaebajal tuli kinnitada, kas ta soovib jätkuvalt riigi õiguasbi EIÕK-le kaebuse

koostamiseks, juhul kui kaebaja kohtule määratud tähtajaks selles osas oma tahet ei kinnita,

siis kohus tõlgendab, et kaebaja on selles osas riigi õigusabi taotlemisest loobunud.

Teiseks - taotles kaebaja riigi õigusabi käesolevas haldusasjas. Kohus tõlgendas, et

kaebaja taotleb seega riigi õigusabi esindamiseks haldusasjas nr 3-13-1081. Kohus selgitas

kaebajale 10.09.2013 määruses, et vaatamata sellele, et kaebaja on 05.08.2013 riigi

õigusabi taotlusele lisatud kirjaliku põhjendusega üritanud oma tahet ja eesmärki kohtusse

pöördumisel selgitada, jääb endiselt ebaselgeks kes on asjas vastustaja(d). Kuigi kaebaja

on 05.08.2013 põhjenduste lõpus nõuded formuleerinud üksnes PPA toimingute,

tegevusetuse, otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks, on kaebaja põhjendustes märkinud, et

kaebaja elu seavad ohtu oma tegvusega väidetavalt ka kohus ja Siseministeerium. Seda

enam, et kaebaja väitel on kaebajale kahju (varalist ja mittevaralist) tekitanud

Siseministeerium, PPA ja IOM. Seega tuli kaebajal esmalt täpsustada, kelle tegevust

(toiminguid/tegevusetust, otsuseid) kaebaja kaebuses soovib vaidlustada, st kelle vastu

kaebus on see konkreetne kaebus esitatud (kes on vastustaja(d)).

Kuna kaebaja ei ole 10.09.2013 määrusele reageerinud ega riigi õigusabi taotluse

puuduseid kõrvaldanud, siis kohus järeldab: 1) et kaebaja on loobunud riigi õigusabi

taotlemisest EIÕK-le kaebuse koostamiseks, seega puudub vajadus taotluse selles osas

maakohtule edastamiseks; 2) kaebaja ei ole pidanud vajalikuks täpsustada, kelle tegevust

(toiminguid/tegevusetust, otsuseid) kaebaja kaebuses soovib vaidlustada, st kelle vastu

kaebus on esitatud (kes on vastustaja(d)), seega jätkuvalt ei ole selge kaebuse ese ja

nõuded.

Riigikohus on 16.04.2013 lahendis asjas nr 3-3-1-12-13 asunud järgmisele seisukohale:

„Nimelt peab kohus riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi andmisest

keelduma, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt

vähene. RÕS § 12 lg 1 p 2 kohaselt tuleb riigi õigusabi saamiseks esitatavas taotluses

märkida probleemi kirjeldus, mille lahendamiseks riigi õigusabi taotletakse. Kolleegium on

seisukohal, et kui soovitakse riigi õigusabi haldusakti vaidlustamiseks, siis hõlmab RÕS

§ 12 lg 1 p-s 2 nimetatud probleemi kirjeldus ka andmeid haldusakti kohta, mida

soovitakse vaidlustada. Kohus ei saa, teadmata, millist haldusakti soovitakse vaidlustada,

hinnata, milline on RÕS § 7 lg 1 p 5 mõttes taotleja võimalus kaitsta oma õigusi“.

Halduskohus on seisukohal, et nimetatud kõrgema kohtu seisukoht laieneb ka võimalike

vastustaja tegevuste/toimingute vaidlustamisele. Lisaks kaebus IOM vastu esitatud nõuete

osas ei kuuluks nagunii halduskohtu pädevusse, ning tulenevalt RÕS § 7 lg 1 p-st 5 puudub

alus kaebajale riigi õigusabi andmiseks, sest asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus

oma õiguse kaitseks halduskohtus ilmselt vähene. Seega eeltoodust tulenevalt jääb taotlus

riigi õigusabi saamiseks tervikuna rahuldamata.

11. Kaebuse nõuetekohasus. Kuna kaebaja ei ole kaebuse puuduseid kõrvaldanud, siis

jätkuvalt on ebaselge kaebuse ese ja nõuded, eriti arvestades kaebaja algatatud rohkeid

kohtuvaidlusi. Kaebaja ei ole määratlenud konkreetselt, kes on asjas vastustaja(d), ning

sellest tulenevalt milliseid vastustaja(te) toiminguid kaebaja kaebuses vaidlustab. Kohus

on kaebajale põhjalikult eelnevates määrustes selgitanud, et kaebaja ei saa esitada kohtule

formaalset nõuet PPA toimingute vaidlustamiseks (samuti Siseministeeriumi ja kohtu

vastu) seoses kaebaja väljasaatmise protseduuriga ega korduvat kaebust samadel asjaoludel

kaebustega, mis juba on kohtu menetluses. Samuti on kohus eelnevalt määrustes

selgitanud, et kaebaja ei saa taotleda formaalselt kahju hüvitamist, kui selle taotlemise

eeldused ei ole täidetud (avalik-õigusliku isiku õigusvastane tegu/toiming, kaebajale kahju

tekkimine, põhjuslik seos õigusvastase teo/toimingu ja tekkinud kahju vahel). Kohus on

kaebajale selgitanud samuti, et ta ei saa halduskohtusse esitada kaebust rahvusvahelise

organisatsiooni IOM peale ja kahjunõuet tema vastu ning selles osas kuuluks kaebus

kaebajale nagunii läbivaatamatult tagastamisele. Et kaebaja ei ole täpsustanud kaebuse

eset ja nõudeid, siis on kaebus endiselt esitatud oluliste puudustega, mis ei võimalda

kaebust menetlusse võtta, ning seega kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult eelkõige

HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel seetõttu, et kaebuse puudused on kõrvaldamata, kui ka HKMS

§ 121 lg 1 p 1 alusel - rahvusvahelise organisatsiooni IOM peale esitatud nõuete osas.

Kuna kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult, siis puudub vajadus lahendada sisuliselt

kaebaja menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo

Kohtunik