3-12-1579/55 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Virgo Saarmets ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1579 Haldusasi Transiidikeskuse AS kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 02.05.2012 otsuse nr EU42732 osaliseks tühistamiseks ja toetuse saamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks ning majandusja kommunikatsiooniministri 26.06.2012 vaideotsuse nr 12-0008 osaliseks tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Transiidikeskuse AS Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus Vastustaja II– majandusja kommunikatsiooniminister Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23.11.2012 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Transiidikeskuse AS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 24. september 2013

RESOLUTSIOON Jätta Transiidikeskuse AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1579 muutmata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11. novembril 2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-12-1579 2(8) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 14.03.2012 esitas Transiidikeskuse AS (koos partneritega AS Refetra, AS Muuga CT, OÜ Varumees, OÜ Logitrans Consult ja OÜ EDS Systems) Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse projektile „Projekt TransRussia 2012“ (projekt) toetuse summas 50 737,23 eurot saamiseks majandusja kommunikatsiooniministri 22.10.2010 määruse nr 86 „Ekspordi arendamise toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) alusel. 2. EAS 02.05.2012 otsuse p-ga 1 tunnistati taotleja ja tema esitatud taotlus määruse kohase toetuse saamiseks vastavaks ning p-ga 2 jäeti taotlus rahuldamata järgmiste põhjendustega: 1) projekti mõju meetme eesmärkide saavutamisele ja ettevõtja arengule, mis moodustab 55% maksimaalsest koondhindest, hinnati hindega 0,73. Määruse järgi peab toetuse eraldamise tulemusena eelkõige kasvama ettevõtja müügitulu ekspordist, milleks § 4 p 1 kohaselt on kauba võõrandamine koos selle toimetamisega Eestist välisriiki või teenuse osutamine välisriigi residendile. Transiidikeskuse AS ei ole prognoosinud ekspordi müügitulu ega projektist tulenevat ekspordi müügitulu. Tegemist on Transiidikeskuse AS kontserni kuuluva emaettevõttega, kelle põhitegevuseks on peakontorite tegevus. Taotleja partnerid AS-d Referta ja Muuga CT ei osuta teenust välisriigi residendile, mistõttu ei teki neil äriühingutel määruse mõistes ekspordi müügitulu. Varumees OÜ prognoosib ekspordi müügitulu kasvuks aastal 2015 võrreldes 2012. aastaga 12 000 eurot, Logitrans Consult OÜ 8000 eurot ja EDS Systems OÜ 35 000 eurot, mis on realistlik. Kuna partnerite summaarne projektist tulenev ekspordi müügitulu kasv on ca 55 000 eurot, hinnati seda alakriteeriumit hindega 0. Projektist tuleneva realistliku ekspordi müügitulu kasvu (55 000 eurot) ja toetuse (50 737,22 eurot) suhe on 1,1, mistõttu toetuse kasutamise efektiivsus on madal ja seda alakriteeriumit hinnati samuti hindega 0. Taotleja prognoosis ühe töötaja poolt loodava lisandväärtuse aritmeetiliseks keskmiseks aastatel 2012-2015 11 975 eurot, mida saab pidada realistlikuks ja hinnatakse hindega 1. Projekti täiendav mõju meetme eesmärgile on hinnatud hindega 1, kuivõrd projekt soodustab ettevõtjate koostöö suurendamist, kuid teised mõjud puuduvad. Eestis loodav lisandväärtus on hinnatud hindega 2, sest teenuse osutamine arendus toimub Eestis; 2) taotleja võimekust projekti eesmärkide saavutamiseks, mis moodustab 30% maksimaalsest koondhindest, hinnati hindega 2, kuna projektimeeskonnas ei ole kõigi projektis osalevate ettevõtjate esindajaid, mistõttu on määrusest tulenevate eesmärkide realiseerumine kaheldav; 3) projekti ettevalmistamise kvaliteeti, mis moodustab 15% maksimaalsest koondhindest, hinnati hindega 1,50. Projekti eesmärgiks on märgitud projektist tulenev ekspordi müügitulu kasv, kuid selle eesmärgi saavutamine on ebatõenäoline, kuna osadel partneritel ei toimu eksporti määruse mõistes. Vastavalt määruse § 17 lg-le 4 saab rahuldada need nõuetele vastavaks tunnistatud taotlused, mis on hindamiskriteeriumite alusel saanud koondhindeks vähemalt 2,00 ja ei ole üheski määruse § 17 lg 3 p-des 1-3 toodud hindamiskriteeriumites hinnatud hindega alla 1,50. Transiidikeskuse AS taotlus sai koondhindeks 1,23 ja kriteeriumi „Projekti mõju meetme eesmärkide saavutamisele“ hindeks 0,73.

3-12-1579 3(8) 3. Transiidikeskuse AS esitas EAS 02.05.2012 otsuse nr EU42732 peale vaide, mille majandusja kommunikatsiooniminister (MKM) jättis 26.06.2012 käskkirjaga nr 12-0008 rahuldamata, leides, et EAS on menetlenud taotlust õiguspäraselt, kaalunud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ning on oma otsust piisavalt motiveerinud. Põhjendamatu on vaide esitaja väide, et EAS on ekspordi mõistet tõlgendatud valesti. Määruse kohaselt peab taotleja ekspordi müügitulu olema otseselt seotud taotleja ja välisriigi residendiga ning ei toetata vahendusfirmasid kasutavaid ettevõtjaid, kellele ei laeku otsest ekspordi müügitulu. 4. Transiidikeskuse AS esitas kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes: 1) tühistada majandusja kommunikatsiooniministri 26.06.2012 vaideotsus nr 12-0008 osas, millega jäeti rahuldamata vaie EAS 02.05.2012 otsuse nr EU42732 kehtetuks tunnistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata toetuse saamise taotlus; 2) tühistada EAS 02.05.2012 otsus nr EU42732 osas, millega jäeti toetuse saamise taotlus rahuldamata ning kohustada EAS-i taotlust uuesti läbi vaatama. EAS ja MKM on tõlgendanud määruse § 4 p-s 1 sätestatud ekspordi mõistet põhjendamatult kitsendavalt; EAS otsus on üllatuslik, kuna varasemalt on samadel tingimustel esitatud taotlused rahuldanud; EAS hinnangud taotlusele on paljasõnalised ja analüüsivabad ning otsuses on arvutusvead; EAS on valesti hinnanud projekti mõju meetme eesmärkide saavutamisele; vaideotsus on põhistamata ning alusetu on väide, et määrus nõuab eksportimist vahetult välisriigi residendile. Kaebaja osutab stividori täisteenust Muuga sadamat läbivale transiitkaubale, korraldades laevade laadimist ja lossimist. Äritegevus on otseselt suunatud ekspordile, sest teenuse saajaks on välisriigi resident. Rahvusvahelises kaubanduses on üldlevinud tavaks, et teenust, mis sisaldab nii kauba mereveo, stividoriteenuse hankimise kui ka kauba maanteevõi raudteeveo, osutavad ekspedeerijad. Ilma kaebajata ei oleks ekspediitorfirma poolt ekspedeerimisteenuse osutamine, mida määruse järgi loetakse ekspordiks, üldse võimalik. Vastustajate poolne ekspordi mõiste tõlgendamine on olemuslikult vale, sest ekspediitori käive on vaid stividorifirma teenusele lisatav protsent ehk nende kasumimarginaal. Ekspediitor on vaid logistika korraldaja. Kaebaja äritegevuse tulemusena liigub eksportkaup nii Vene Föderatsiooni, Valgevenesse, Ukrainasse, Kasahstani kui ka kolmandatesse riikidesse. Määruse § 4 p-s 1 sätestatud ekspordi definitsioon ei eelda kauba võõrandamist või teenuse osutamist vahetult välisriigi residendile. Vastupidine seisukoht ei põhine perioodi 2007-2013 struktuuritoetuste seadusel (STS) ega määrusel. Kaebaja on vaides osutanud süstemaatilisele tõlgendamismeetodile ja selgitanud, et tema poolt Muuga sadamas osutatavate teenuste näol on tegemist teenuse ekspordiga käibemaksuseaduse (KMS) § 15 lg 3 p-de 8-10 tähenduses, kuna teenuse tegelik või lõppsaaja on välisriigi resident ehk kaubaomanik. Vaide lahendaja pidas põhjendamatult kaebaja viidet KMS-le asjakohatuks. Kui tõlgendada määruses sätestatud ekspordi mõistet nii nagu vastustajad seda teevad, tuleb määruse § 4 p 1 jätta HKMS § 158 lg 4 alusel kohaldamata, sest tegemist on ekspordi arendamise toetuste mõtte ja eesmärgiga vastuolus oleva ebaproportsionaalse piiranguga. Alusetu on EAS järeldus, et määrusest tulenevate eesmärkide realiseerumine on kaheldav asjaolu tõttu, et projektis ei osale kõigi ettevõtete esindajad. Projekti meeskonnast võtsid osa ja TransRussia 2012 messil osalesid vahetult kõigi projektis osalevate ettevõtjate esindajad. EAS otsus pole selge isegi esimese hindamiskriteeriumi hinde osas. EAS rakendab ekspordi arendamise toetuse taotluste hindamisel määrust ja „Ekspordi arendamise toetuse taotluste hindamismetoodikat“ (metoodika), mille kohaselt jagatakse määruse § 17 lg 3 p 1 hindamiskriteerium viieks alakriteeriumiks ning hindamiskriteeriumi hinne saadakse viie alakriteeriumi hinnete kaalutud keskmise liitmisel. EAS on määruse § 17 lg 3 p 1 hindamiskriteeriumi hin-

3-12-1579 4(8) deks märkinud 0,73, kaebaja arvutuste kohaselt on alakriteeriumite hinnete kaalutud keskmine 0,4. Määruse § 17 lg 3 p 1 hindamiskriteeriumi (projekti mõju meetme eesmärkide saavutamisele) esimene alakriteerium on „projektist tulenev realistlik ekspordi müügitulu kasv“, mida EAS on põhjendamatult hinnanud hindega 0. Projektis TransRussia osalevate äriühingute ekspordi müügitulu kinnitavad messil juba saavutatud tulemused (toimus üle 400 kohtumise/läbirääkimise ja konkreetset huvi ilmutas üle 100 ettevõtja, kellega vahetati kontakte/visiitkaarte; saavutati kokkulepe uue konteinerrongi liini avamiseks, mis tähendab 4000 kuni 8000 lisakonteinerit aastas; eksporditulu kavandatud kasv on seega vahemikus 1,5-2,2 miljonit eurot aastas), mistõttu oleks tulnud hinnata esimest alakriteeriumi hindega 3 või 4. Teiseks alakriteeriumiks on „toetuse kasutamise efektiivsus“, millele oleks tulnud anda hinne 4, kuivõrd eksporditulu suurenemisel 1,5 miljoni euro võrra oleks projektist tuleneva realistliku ekspordi müügitulu kasvu ja taotletud toetuse (50 737,23 eurot) suhe suurem kui 29. Kolmandale alakriteeriumile „töötaja poolt loodud lisandväärtus“ antud hinne 1 on samuti vale, õige oleks olnud 4. Ka viienda alakriteeriumi „projekti täiendav mõju meetme eesmärkide saavutamisele“ eest antud hinne oleks pidanud olema selgelt parem kui 1. 5. Vastustajad vaidlesid kaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Määruse eesmärkidest tulenevalt on oluline, et taotleja oleks eksportöör. Kaebajal tema tegevuse tulemusena eksporti ei teki. Määruse alusel reguleeritakse toetuste andmist Euroopa Liidu struktuurifondidest, mistõttu on asjakohatud kaebaja viited KMS § 15 lg 4 p-dele 8-10, mis sätestavad teenused, mille käibemaksumäär on 0%. Kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks on alusetu. Vastuseks kaebuse etteheitele hinnete ebaselguse ja ebaõigsuse kohta selgitas vastustaja I esimese hindamiskriteeriumi hinde 0,73 kujunemist, samuti põhjendas alakriteeriumitele madalate hinnete andmist. 6. Tallinna Halduskohus jättis 23.11.2012 otsusega Transiidikeskuse AS kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vaidlus taandub ekspordi mõiste tõlgendamisele määruse tähenduses. Kohus nõustub vastustajate tõlgendusega, et kuna kaebaja pole vahetu eksportija, ei saa talle taotletud toetust määrata, mistõttu on kaebaja taotlus toetuse saamiseks jäetud õigesti rahuldamata. Põhimõtteliselt võib nõustuda, et stividor omab ekspordiahelas keskset rolli ning vaieldamatult võib stividori edukas turundustegevus Vene Föderatsioonis toimuval messil tõsta kokkuvõttes Eesti majanduse ekspordivõimet. See tõdemus ei oma aga tähtsust, kuna praeguses vaidluses on oluline ekspordi mõiste juriidiline, mitte majanduslik sisu. Määruse § 4 p 1 sätestab üheselt mõistetavalt, et eksport selle määruse tähenduses on kauba võõrandamine koos selle toimetamisega Eestist välisriiki või teenuse osutamine välisriigi residendile. Puudub vaidlus selles, et kaebaja ei sõlmi välisriigi ettevõtjaga lepinguid kauba võõrandamiseks või teenuse osutamiseks. Vahetult tekib eksporditulu ekspedeerijal, kes on Eestis omakorda tellinud laeva lossimise ja laadimise teenuse stividorilt. Kaebaja viide KMS-le ei ole asjakohane, kuna määruse §-s 4 sisaldub ekspordi ammendav definitsioon selle määruse alusel toetuse taotlemise menetluse jaoks. Riigil on soovi korral võimalus maksta toetust ka KMS § 15 lg 4 p-des 8-10 loetletud eksporditehinguga lähedalt seotud teenuste osutamise toetamiseks, kuid praegusel juhul on riik teinud teistsuguse valiku. Tegemist on majandusja kommunikatsiooniministri pädevusse kuuluva ja kohtulikule kontrollile mittealluva poliitilise otsustusega, millist tegevust toetada ja millist mitte. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et riik looks meetme, mis rahastaks tema tegevust. Vastuseks kaebaja väitele varasemalt samasisuliste taotluste rahuldamise kohta, viitab kohus Riigikohtu 06.12.2004 otsusele nr 3-3-1-53-04, milles asuti seisukohale, et kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat. Seega ei saa kaebaja väide olla praeguses asjas vaidlustatud haldusaktide tühistamise aluseks.

3-12-1579 5(8) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Transiidikeskuse AS apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustajate kanda. Halduskohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, ei võtnud seisukohta kaebaja kõigi väidete osas ega puudutanud otsuses määruse § 4 p 1 tõlgendamise küsimust. Kaebaja peamine seisukoht oli, et vastustajad on asunud tõlgendama määruse § 4 p-s 1 sätestatud ekspordi mõistet kitsendavalt ja formaalselt, järgimata määruse mõistet ja enda varasemat halduspraktikat. Märkides, et praeguses vaidluses on oluline ekspordi mõiste juriidiline sisu, ei ole kohus selgitanud, miks on selleks sobimatu kaebaja tõlgendus. Kohus ei analüüsinud määruse eesmärki, milleks on toetada eksporti arendavat tegevust. Põhjendatud pole seisukoht, et määruses ekspordi mõiste sisustamine on kohtulikule kontrollile mitte alluv poliitiline otsustus. Arusaam eksportkäibest peab rajanema ekspordi sisul, mitte vormil. Kaebaja osutatava teenuse lõpptarbijaks on välisriigi resident. Määruse seletuskirjast ei nähtu otsustust anda toetust üksnes sellisele taotlejale, kes on lepingulises suhtes välisriigi residendiga. Kaebaja tegevus vastab eranditult määruses ja selle seletuskirjas sätestatud meetme eesmärgile. Määruse seletuskirjast nähtub, et toetuste jagamine on võimalik ka mittetulundusühingutele (MTÜ) ja sihtasutustele (SA), mis näitab samuti vastustajate ja kohtu seisukoha ekslikkust. Seisukohta, et toetust võiksid saada vaid välisriigi residendiga otseses lepingulises suhtes olevad isikud, ei toeta ka STS ega muud selle seaduse alusel kehtestatud õigusaktid. Kui asuda seisukohale, et määruse § 4 p 1 sätestab kaalutlusõigust täielikult välistavalt eksportimise eeldusena kauba müügi või teenuse osutamise vahetult välisriigi residendile, siis tuleb asja lahendamisel jätta säte kohaldamata, sest tegemist on ebaproportsionaalse piiranguga. Eesti majandusele äärmiselt tulus kaupade vahendamine Euroopa Liidu liikmesriikide ning Vene Föderatsiooni, Ukraina, Valgevene ja Kasahstani vahel on võimalik üksnes tänu kaebaja ja tema konkurentide pakutavale kvaliteetsele stividoriteenusele. Kaebajal on Muuga sadamas taristu ja superstruktuurid (sh ümberlaadimistehnika, ehitised ja rajatised) ning kontsernis töötab üle 200 inimese. Määruse eesmärgiks olev ekspordi areng saab toimuda üksnes kvaliteetset stividoriteenust osutava apellandi toetamise kaudu. Kaebajata ei toimuks kaupade liikumist ning ka ekspedeerijal puuduks võimalus teenuseid vahendada. Kaebaja ei väida, et ekspordi defineerimisel tuleks lähtuda üksnes KMS sätetest, vaid leiab, et KMS § 15 lg 4 p-d 8-10 aitavad mõista, milline tegevus on antud kontekstis käsitletav ekspordina. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta peab määruses sisalduvat ekspordi definitsiooni ammendavaks ja kaebaja vastavaid seisukohti alusetuks. Halduskohus ei ole piisavalt käsitlenud kaebuse väiteid sellest, et tema varasemad analoogilised taotlused rahuldati. Viide kohtuasjale nr 3-3-1-53-04 ei ole asjakohane, kuna selles käsitleti juhtumit, kus tegemist oli ebaõige (ehk mitteseadusliku) halduspraktikaga. Käesoleval juhul polnud varasem halduspraktika vale. Kui vastustajad leiavad, et selliseid projekte ei tuleks enam rahastada, tuleks muuta toetuse määramise aluseid (nt hindamiskriteeriume). Apellatsioonkaebuse täiendavates seisukohtades täpsustas kaebaja, et vaidlustab mitte määrust, vaid määruse ebaõiget tõlgendamist. Toetus on mõeldud isikutele, kelle tegevuse tulemusel eksport reaalselt suureneb. Kitsas, üksnes otsesest lepingulisest suhtest lähtuv määruse tõlgendus ei võta arvesse tänapäevaseid ärimudeleid kaubanduses, eelkõige sadamate tegevuses. Äripäeva interneti väljaandes 17.01.2013 ilmunud uudisloost nähtuvalt saadetakse kaebaja konteinerterminali kaudu nädalas kolm Jaapanist saabuva kaubaga konteinerrongi Venemaale. Selline suuremahuline projekt sai teoks tänu sellele, et kaebajal õnnestus välismaal tutvustada pakutavat kõrgekvaliteedilist teenust.

3-12-1579 6(8) 7. EAS vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leides, et kohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega materiaalõigust vääralt kohaldanud. Struktuuritoetuste andmise kontekstis on Eesti riigil õigus ja kohustus koostöös partneritega kindlaks määrata prioriteetsed valdkonnad, millesse riik soovib enim panustada. Ekspordi mõiste käesolevat kohtuasja puudutava meetme määruse mõistes ei pea olema samane teistes õigusvaldkondades kasutatava ekspordi mõistega. Kaebaja varasemate taotluste menetlemisel lähtuti kaebaja esitatud andmetest ega rakendatud piisaval määral uurimiskohustust. Välistatud pole nende taotluste osas menetluse uuendamine, täiendavate tõendite kogumine ja uute, määrusele vastavate otsuste tegemine. 8. Majandusja kommunikatsiooniminister palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus nõustus vastustajate seisukohtadega ja põhjendustega ega pidanud HKMS § 165 lg 2 alusel neid põhjendusi oma otsuses kordama. Halduskohus on õigesti leidnud, et käesoleval juhul on oluline ekspordi mõiste juriidiline sisu. Kaebaja enda selgituse järgi on stividoriteenuse sisuks laevade lastimise ja lossimise korraldamine, seega ei toimeta ta kaupa Eestist välisriiki ega osuta teenust välisriigi residendile. Et tegelikult tõlgendab kaebaja ekspordi mõistet vastustajatega sarnaselt, nähtub tema 04.05.2012 MKM-le esitatud määruse muutmise ettepanekust, milles paluti lugeda ekspordiks ka teenuse osutamist Eestis registreeritud vahendajale. Viidates sellele, et MTÜ-d ja SA-d saavad samuti eksporditoetust taotleda, jätab kaebaja märkimata, et see on võimalik üksnes ühistaotluse korral ja MTÜ või SA partneriks on projekti rahaliselt panustav ja eksportijaks olev äriühing. Määruse eesmärgiks ei ole toetada isikut, kes mingil viisil panustab kauba toimetamisse Eestist välisriiki või teenuse osutamisse välisriigi residendile ning määrust ei saa tõlgendada nii, et eksport on igal ekspordiahelas osaleval isikul. Apellandi viidatud KMS § 15 lg 4 p-des 8-10 ongi seadusandja näinud ette 0% käibemaksumäära väga laiale isikute ringile, mida käesoleval juhul määruse kehtestaja aga teha ei kavatsenud. Määrusandja on pidanud oluliseks toetada just vahetult kaupa välisriiki toimetavat või välisriigi residendile teenust osutavat isikut. Määruse § 4 p 1 ei ole vastuolus põhiseadusega ega Euroopa Liidu õigusega. Määrusandja on õigustatud seadma toetuste eraldamisel tingimusi ja kriteeriume, sest kõik huvitatud isikud ei pruugi olla toetuse saamiseks kõige sobivamad ja maksimaalselt meetme eesmärke püüdvad. Käesoleval juhul pidas määrusandja vajalikuks toetada mitte absoluutselt iga ekspordiahelas osaleva isiku tegevust, vaid üksnes neid, kes osalevad selles vahetult. Kaebaja ei eita ekspordi puudumist ning seda näitab ka EAS-le esitatud taotlusvormi real „Müügitulu ekspordist“ märgitud „0“ nii 2010. a tegeliku ekspordi kui 2011-2015 prognooside osas. Meelevaldne on kaebaja väide, et ekspordi mõiste vastustajate poolne tõlgendus välistab olemuslikult rahvusvahelise kaubandusega ja eriti laevandusega seotud isikud toetuse saajate hulgast. Ekspordi meede ei olnud perioodil 2007-2013 ainus toetusskeem, mille kaudu EAS kaubavahetusega seotud ettevõtjaid toetas. Ettevõtja on saanud toetust EAS-st erinevate toetusskeemide vahendusel 7 erineval korral, mistõttu ei ole kohane väita, et kaebaja taolised ettevõtjad on olnud toetuse saamisest eemale tõrjutud. Perioodil 2009-2011 sai Transiidikeskuse AS toetust kolmest erinevast toetusskeemist: eksporditurunduse toetus, välismessitoetus, ekspordi arendamise toetus. Skeemidel on erinevad määrused ja hindamismetoodikad. Kolme taotluse puhul oli tegemist ühistaotlusega ja iga kord olid kaasatud erinevad partnerid, kelle summaarne müügitulu ekspordist ning projekti eesmärgid olid iga kord erinevad. Seetõttu ei saa Transiidikeskuse AS projektidele läheneda iga kord ühtmoodi. Väär on tõlgendada määruses sätestatud ekspordi mõistet KMS-s välja toodud definitsiooni aluseks võttes. Eesti käibemaksusüsteem on osa Euroopa Liidu käibemaksusüsteemist. Ühendusesisene riikidevaheline kaubandus ei ole KMS kontekstis eksport, vaid ühendusesisene kaubakäive. See, et KMS käsitleb eksporti erinevalt määruses välja toodud ekspordi mõiste määratlusest ei tähenda, et vastustaja peaks määruses kasutama KMS definitsiooni.

3-12-1579 7(8) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Apellatsioonkaebuses märgitakse, et apellant jääb kõikide vaidemenetluses ja halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Vaides ja kaebuses leiti EAS otsus Transiidikeskuse AS toetuse saamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta õigusvastane olevat põhjusel, et kaebaja arvates tema äritegevus vastab määruse § 4 p-s 1 sätestatud ekspordi mõistele, mida EAS on kaebaja varasemate taotluste rahuldamisega ka tunnistanud; samuti väideti, et EAS on andnud taotleja projektile põhjendamatult madalad hinded. Projekti hindamist puudutavalt märgib ringkonnakohus järgmist. Määruse § 17 lg 2 järgi hinnatakse taotlust skaalal 0-4, lg 3 sätestab taotluste hindamiskriteeriumid ja nende osakaalud ning lg 4 sätestab, et rahuldamisele kuuluvad need nõuetele vastavaks tunnistatud taotlused, mis lg-s 3 toodud hindamiskriteeriumite alusel on saanud koondhindeks vähemalt 2 ja ei ole üheski lg 3 p-des 1-3 toodud hindamiskriteeriumitest hinnatud hindega alla 1,50. EAS otsusest nähtuvalt sai kaebaja taotlus koondhindeks 1,23 ja määruse § 17 lg 3 p-s 1 märgitud kriteeriumi (projekti mõju meetme eesmärkide saavutamiseks) hindeks 0,73. Vaidlusalusest otsusest järelduvalt tingis madalate hinnete andmise asjaolu, et EAS seisukoha järgi kaebajal ja tema partneritel Refetra AS-l ja Muuga CT AS-l puudub eksport määruse § 4 p 1 mõistes, ning samale seisukohale asuti ka vaideotsuses. Seega eeldab vaidluse lahendamine kõigepealt vastuse andmist küsimusele, kas kaebaja osutatav teenus on käsitletav ekspordina määruse § 4 p 1 tähenduses. Sellele küsimusele eitava vastuse andmise korral ei pea kohus kontrollima kaebaja väiteid selle kohta, et projektile antud hinded oleksid pidanud olema oluliselt kõrgemad, kuna hinnete vaidlustamisel on kaebaja lähtunud eeldusest, et tema äritegevus, mille arendamiseks ta toetust taotles, on käsitletav ekspordina. Määruse § 1 sätestab meetme kohaldamisala ning lg 2 sätestab toetuse andmise eesmärgi ja näeb ette, et toetuse eesmärgiks on Eesti ettevõtjate ekspordialase konkurentsivõime suurendamine välisturgedel läbi planeeritud, eesmärgistatud ja tervikliku turundustegevuse toetamise, mille tulemusena: a) kasvab ettevõtja müügitulu ekspordist; b) suureneb kõrge lisandväärtusega toodete ja teenuste osakaal ettevõtja ekspordi müügitulus; c) ettevõtja siseneb uuele sihtturule. Määruse § 4 „Mõisted“ p 1 ütleb, et eksport määruse tähenduses on kauba võõrandamine koos selle toimetamisega Eestist välisriiki või teenuse osutamine välisriigi residendile ning p 2 järgi müügitulu ekspordist on p-s 1 sätestatud ekspordi rahaline väärtus. Määruse § 12 lg 5 p 1 järgi peab taotlus sisaldama ekspordiplaani, milles vastavalt lg 4 p-le 5 tuleb mh seada konkreetsed eesmärgid ekspordi müügitulu suurendamiseks. Seega tuleneb määrusest, et üheks meetme oluliseks eesmärgiks on ekspordi müügitulu suurenemine. Teenuse ekspordi müügitulu tekib otseselt välisriigi residendile teenuse osutamisega. Vaidlust ei ole selle üle, et ekspordi arendamise toetuse taotluses näitas kaebaja nii tegeliku kui ka prognoositava ekspordi müügituluks 0 eurot. Kaebaja väitel tuleb eeltoodule vaatamata stividoriteenuse osutamist käsitleda ekspordina, sest teenuse lõppsaajaks on välisriigi resident. Kaebaja selle seisukohaga ei saa nõustuda. Eesti keele seletav sõnaraamatu ütleb järgmist: eksport (kaupade, teenuste) väljavedu välismaale. Seega tähendab eksport kaupade või teenuste müüki väljapoole koduriiki (koduturgu). Kaebuse p-s 2.2 on kaebaja selgitanud oma äritegevuse olemust ning märkinud, et tema kui stividori täisteenuse osutamise sisuks on laevade lastimise ja lossimise (so laeva laadimine ja tühjaks laadimine) korraldamine, sh kaupade mõlemasuunalise liikumise korraldamine nii laevadelt ladustamisplatsidele kui ka muudele transpordivahenditele ning kaebaja stividoriteenuse tulemusel liigub kaup Euroopa Liidust või kolmandatest riikidest Muuga sadamasse ja sealt edasi nt Venemaale või Ukrainasse, otselepinguid vedajatega kaebaja ei sõlmi, seda teeb ekspedeerija. Välisriigi ettevõtjaga kauba võõrandamise/teenuse osutamise lepinguid kaebaja ei sõlmi. Määruse seletuskirja kohaselt on meetme eesmärgiks toetada tegevusi, mis aitaks otseselt kaasa Eesti ettevõtete toodete või teenuste turustamisele välisriikides, mis tähendab seda, et meetme fookusest on väljas tegevused, mis küll tõstavad ette-

3-12-1579 8(8) võtja konkurentsivõimet, kuid mida ei saa otseselt seostada toodete turustamisega välisriikidesse. Seega ei tulene määrusest ega selle seletuskirjast ekspordi mõistele nii laiaulatuslikku tähendust, nagu kaebaja sellele omistab. Ringkonnakohtu hinnangul on EAS kaebaja toetuse taotluse rahuldamata jätmisel määruse § 4 p-s 1 sätestatud ekspordi mõistet tõlgendatud õigesti, millega ka vastustaja II ja halduskohus põhjendatult nõustusid. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel/tõlgendamisel ning menetlusnormide olulist rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud. HKMS § 165 lg 2 näeb ette, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendit arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kuigi apelleeritud kohtuotsus ei sisalda viidet HKMS § 165 lg-le 2, on kohus otsuse põhjendavas osas märkinud, et nõustub vaideotsuses ja vaidlusaluses haldusaktis toodud tõlgendusega, et kaebaja pole vahetu eksportija. Halduskohus on vastanud ka kaebaja väidetele ekspordi mõiste tõlgendamisel KMS § 15 järgi, samuti EAS varasema halduspraktikaosas. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust asjaolu, et kaebaja halduskohtuga ei nõustu ning määruses sätestatud ekspordi mõistest vastustajatest ja kohtust erinevalt aru saab. Kaebaja viidatud KMS § 15 lg 4 alusel maksustatakse nullmääraga mitte üksnes neid teenuseid, mille käibe tekkimise koht ei ole Eesti (p 1), vaid p-des 2-6 on loetletud ka teenused, mis on suunatud rahvusvahelistes vetes sõitvale merelaevale või rahvusvahelisi lende korraldavale ettevõtjale kuuluvale õhusõidukile, p 7 näeb ette nullmäära vahendustegevusele ning p-d 8-11 ja 13 puudutavad rahvusvahelisi reisijate ja kauba veo teenuseid. Nagu halduskohus õigesti märgib, kui seadusandja soov on olnud maksustada nullprotsendilise käibemaksumääraga mitte üksnes eksporti, vaid ka sellega seotud tegevused, siis MKM määruse sõnastusest ja sisust ilmneb üsna selgelt, et määrusandja soov on olnud toetada meetme raames üksnes neid tegevusi, mis on suunatud vahetult välisriigi residendile kaupade võõrandamise või teenuste osutamisega. Vastuseks kaebaja väitele, et tema ekspordi mõiste tõlgendamise õigsust kinnitab asjaolu, et meetme raames on võimalik toetust saada ka SA-l ja MTÜ-l, on vastustaja viidetega määruse § 4 p-le 12 ja § 10 lg-le 1 asjakohaselt selgitanud, et taotlejaks võib MTÜ ja SA olla juhul, kui projekti on kaasatud äriühingust partnerid, kes on eksportijad ning ka sellise taotluse puhul arvestatakse hindamisel eksporti. Väites üldsõnaliselt, et määruse § 4 p 1 on põhiseadusega vastuolus, ei selgita ega põhista kaebaja, miks määruses antud ekspordi mõiste määratlus on ebaproportsionaalne ning kuidas ja milliseid kaebaja põhiõigusi on sellega rikutud. Eeltoodu alusel jääb kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ega kulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka vastustajate võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets